Haridusprobleeme kuulmispuudega laste õpetamisel

Kuulmispuude varane avastamine on äärmiselt oluline. 90% kuulmislangusega lapsi sünnib kuuljate vanemate peredes. Kuulmisprobleeme hakatakse tavaliselt kahtlustama alles siis, kui laps eakaaslastega samas tempos rääkima ei hakka. Nii on aga hinnalised esimesed eluaastad lapse kuulmise ja kõne arendamisel juba möödunud.
 
Varane diagnoosimine (ideaalis esimese kuue elukuu jooksul) loob eeldused õigeaegseks abiks. Seepärast on eriliselt hea meel haigekassa toel Tartu Ülikooli naistekliinikus käivitunud ning jaanuarist ka Ida- ja Lääne-Tallinna keskhaiglate naistekliinikutes alustava vastsündinute kuulmise sõeluuringu projekti üle.
Sügava kuulmislangusega inimesed (kurdid) ei õpi ka kuuldeaparaatide abil kõnest aru saama. Nende suhtlemisvahend peaks olema visuaalne keel – eesti viipekeel. Raske kuulmislangusega inimesed kuulevad ja saavad kõnest aru kuuldeaparaatide abil, kuid piiratud hulgal. Keskmise või kerge kuulmislangusega inimesed suhtlevad kõnekeeles ning paljud neist kasutavad kuuldeaparaate. Veel on ühest kõrvast mitte kuulvaid ja ajutise kuulmislangusega inimesi.
Kuulmispuue võib olla kaasasündinud, tekkinud väikelapseeas, aga ka hiljem, pärast kõne omandamist.

Suhtlemine ja õpetus
Põhilisi valikuvariante on kaks: 1) kakskeelne õpetus ja suhtlemine, kus kurdi esimene keel on eesti viipekeel, lisaks saavad lapsed kooliaastate jooksul selgeks eesti kirjakeele ning osa viiplevatest kurtidest õpib arusaadavalt rääkima; 2) oraalne õpetus, kus kuulmislangusega inimesed kasutavad suult lugemisele ja kuulmisjäägile toetudes suhtlemisel peamiselt kõnet. Oraalse õpetuse äärmuslik pool on kuulmisjäägile toetuv kuulamis- ja kõneõpetus ehk auditiiv-verbaalne õpetus. Oraalset suunda järgivad kurdid peavad kasutama kuulmisabivahendeid (kuuldeaparaat, sisekõrva implantaat), mille abil omandavad kuulamisoskuse ning õpivad rääkima, enamasti nad ei viiple. Mõlema suuna puhul määrab lapse edasijõudmise vanemate aktiivsus oma lapsega tegelemisel ning pere, spetsialistide ja lasteasutuse tihe koostöö.
Kahjuks tuleb tihti ette juhtumeid, et lapsevanem hakkab valima alles kuulmispuudega lapse kooliealiseks saades. Sel juhul näevad spetsialistid lapse õpetamisel küll suurt vaeva, kuid enamasti ei suuda laps 3–5-aastast mahajäämust tasa teha. Selline kurt laps on äärmiselt piiratud suhtlusega (suuline kõne, loetust arusaamine, viipekeel), teda on raske õpetada ja ta jõuab kesiselt edasi. Üks lahendus oleks muuta alushariduse omandamine kurtidele lastele kohustuslikuks (näiteks 4. eluaastast).

Surdologopeediline abi puudulik
Kuulmispuudega laste peamine probleem ongi napp sõnavara ja vähesed mõisted – laps ei saa (või saab väga vähesel hulgal) verbaalset infot teda ümbritsevast ega hakka kõnelema. Kõne- ja lugemisõpetus peaks algama võimalikult vara, et mahajäämust tasa teha. Kui kurt laps 4–5-aastaselt lugema õpetada (ja see pole lihtne ka kuuljate laste puhul!), on tal kooliikka jõudes piisav sõnavara. Seepärast vajab kuulmispuudega laps surdoloogi iganädalast või isegi igapäevast abi. Paraku õpetati Tartu Ülikoolis surdoloogiat, surdopedagoogikat viimati 20 aastat tagasi ja praegu on isegi Tallinnas surdoloogidest suur puudus, rääkimata väiksematest kohtadest. Spetsialiseerumata logopeedid vajavad täienduskoolitust, et osata kuulmispuudega last õpetada. Tartu Ülikooli eripedagoogika osakonnas planeeritakse taastada surdologopeediline koolitus. Loodame, et hakatakse korraldama ka tegevlogopeedide täienduskoolitusi.
Kuulmispuudega lapsi on Eestis õpetatud juba 1866. aastast. Sel õppeaastal õpib üle 200 raske kuulmispuudega lapse erikoolides – Tartu Hiie Koolis ja Tallinna Kurtide Koolis – ning umbes 60 tavakoolides kuuljate hulgas.
Vanemate teadlikkuse tõstmisel on suur roll Eesti Kuulmispuuetega Laste Vanemate Liidul. Liit püüab koolituste kaudu tõsta perede teadlikkust, et vanemad suudaksid kõiki asjaolusid arvestades teha oma lapse eest parima valiku: kas valida oraalne õpetusmeetod ja õpe kuuljate hulgas või erikool.
Eesti viipekeel on kurtide õpetuses kasutusel alles viimased 15 aastat. Esimesed viipekeele kursused kurtide laste kuuljatele vanematele toimusid 1989. a. Kuni selle ajani ei saanud kurte õpetavad ja kasvatavad pedagoogid ega kuuljad vanemad kurtide omavahelisest viipekeelest aru. Murrangule aitas kaasa asjaolu, et 1990. a võeti tööle esimesed kurdid pedagoogid.
Tavapäraselt omandavad kurdid suulise väljendusoskuse algtaseme eriõpetuse kaudu alles algkoolis, seetõttu on paljud kurdid eelkooliealistena suures suhtlemisisolatsioonis, kui nende vanemad ei õpi viiplema.
Viipekeelt õpetatakse pedagoogidele ja lapsevanematele kahjuks vaid ühekordsete projektide kaudu. Kuulmispuudega inimestega tegelevate organisatsioonide, erikoolide ja Eesti Keele Instituudi koostöös valmisid 2002. aastaks ettepanekud eesti viipekeele staatuse seadustamiseks. Selleks tuleb muuta keeleseadust. Paljudes riikides (sh Leedus) ongi rahvuslikku viipekeelt juba tunnustatud. Meil jõudsid alles selle aasta sügiseks ettepanekud HTM-i kaudu riigikokku. Praegu on viipekeel eesti keele kõrval õpetuskeelena kasutusel Tallinna Kurtide Koolis.

Tavakooli õpetajate kogenematus
Kuulmisabivahendid on üha täiuslikumad. Alates 2003. a finantseerib haigekassa igal aastal vähemalt kaheksa kurdi lapse implantatsiooni. Väikelapseeas kasutusele võetud sisekõrva implantaat peaks andma tõhusa rehabilitatsiooni kaudu nii hea kuulamisoskuse ja kõnest arusaamise, et koolieas saab laps õppida kuuljate hulgas.
Kuigi tavakooliklassides õpib praegugi üle 60 raske kuulmislangusega ja kurdi lapse, ei motiveeri miski kooli sellist last vastu võtma. Sageli ei taha õpetajad teha tasustamata lisatööd, koolijuhid aga pelgavad probleeme. Oleks kena, kui tavakoolide pedagoogid saaksid kompensatsiooni kuulmispuudega lapse õpetamise eest, sest kurdi lapse õppimine tavakoolis, ilma et õpetajad tema erivajadustega arvestaksid, on mõeldamatu. Arusaamatusi võib tekkida ka lihtsalt teadmatusest ning hirmust tundmatu ees. Kardetakse, et lapse aparaatide või implantaadi protsessoriga võib midagi juhtuda; esialgu võib olla raske aru saada, kuidas rääkida nii, et kuulmislangusega laps kõige paremini kuuleks; vastuseisu võib tekitada FM-süsteemi kasutamine, samuti võib lapse kõne olla konarlikum kui eakaaslastel. Oluline on kool ja õpetaja kuulmislangusega lapse tulekuks igakülgselt ette valmistada. Mida rohkem on tavainimestel kokkupuuteid kuulmispuudega inimestega, seda vähem nad pelgavad. Ei tohi unustada tavakooli lõimunud kuulmispuudega lapse vanemate suurt rolli – igakülgset abi ja tuge nii õpetajatele kui ka lapsele.
Probleemi leevendaks pedagoogide (ka kaasõpilaste) süstemaatiline nõustamine koolides, kus kuulmispuudega lapsi õpib. Ka peaks tavakoolis olema kuulmispuudega lapse pearaha suurem, nii nagu on erikoolides.

Õppetingimused ja finantseerimine
Erikoolid, kus töötavad kogemustega spetsialistid, peaksid muutuma nõustamiskeskusteks, kus perede nõustamise kõrval korraldataks ka tavakooliõpetajatele täienduskoolitust. Ülikoolide õppekavad tuleb kriitilise pilguga üle vaadata, vaja on kuulmispuudega laste õpetuse põhitõdede õpetamist.
Isegi kuuljatele lastele on õpikutes kasutatav keel ja sõnavara rasked ning tihtipeale mõistetamatud. Kuulmispuudega õpilastel on eesti keelest veelgi raskem aru saada. Lahenduseks oleksid lihtsustatud tekstidega õpikud ja kohandatud õppematerjalid.
Erikoolides õppivate kuulmispuudega laste pered on erinevates tingimustes. Tartu Hiie Kool (üle saja kuulmispuudega õpilase) ja Porkuni Kool (viis kuulmispuudega õpilast) on riigikoolid. Tallinna Kurtide Kool (alla saja kuulmispuudega õpilase) ja Narva Paju Kool (üle kümne kuulmispuudega õpilase) aga munitsipaalkoolid, kus õpivad lapsed üle riigi. Riigikoolis on tasuta toit ja majutus ning riik maksab kinni sõidukulud kodust kooli ja tagasi. Munitsipaalkoolis on need kulud omavalitsuse ja lapsevanema kanda.
Kuulmispuudega laste koolides õpib enamik õpilasi riikliku õppekava alusel, aga osa ka lihtsustatud õppekava järgi. Mõnele õpilasele oleks vaja rakendada toimetuleku õppekava, aga neid on üksikuid ja samaealistest ühte klassi kokku ei saa. 40% kuulmispuudega lastest on lisaks mingi muu puue või probleem, sh õpiraskused. Et aineõpetus põhineb eesti keele oskusel, ei ole kaugeltki kõik võimelised riiklikku õppekava täies mahus omandama. Samas puudub alus õpilasele lihtsustatud õppekava määramiseks. Põhikooli lõpueksameid peaks saama teha mitme raskusastmega, et laps saaks ikkagi põhikooli lõputunnistuse.

Hariduse kättesaadavus
Tuleks muuta seadust, et ka põhikooli klassitunnistusega lõpetanuid võetaks põhikoolijärgsetesse kutseõpperühmadesse. Puudega noortel peab olema võimalus omandada kutse ilma kohustusliku kutsekeskhariduseta.
Pärast üldhariduse omandamist tahavad paljud minna kutseõppesse või kõrgkooli, aga probleemiks on viipekeele õpingutõlgid. Tõlke ei jätku, tõlkekvaliteet on madal, täienduskoolitus olematu. Viipekeele tõlke tuleks koolitada riigi tasandil, et tekiks konkurents, saaks õpingutõlki vastavalt tema erialasele ettevalmistusele valida jne. Tõlgil peab olema tõlgitavale vastav või sellele lähedane erialane ettevalmistus, tal ei tohi olla madalam haridustase kui tõlgitaval.
HTM peaks esitama riikliku tellimuse ja tagama tõlkide stabiilse tasustamise koolides. Olukord on õppurite jaoks kriitiline, kuna tõlkide koolitamisel puudub järjepidevus.
Kuulmispuudega lastele on põhiharidus üldjuhul kättesaadav. Raskused ilmnevad liitpuudega kurtide õpetuses. Erikoolidel ei jätku raha, et tagada igale õpilasele võimetekohane haridus. Tõsisemad probleemid on kutseõppes, seda nii sobiva kooli kui ka eriala valikul. Tõlke on võimalik leida vaid suuremates keskustes, erivajadusega õpilaste õpperühmad avatakse aga just väikestes kohtades asuvates ametikoolides, kuhu tõlki ei ole võimalik tööle saada. Haridusasutustes ei ole abiõpetajat-assistenti liitpuudega kurtidele, kuigi vajadus on suur.
Individuaalse kõneõpetuse tunde riiklikus õppekavas ei ole ja seetõttu pole nende jaoks ka raha ette nähtud. Et kuulmispuudega laps saaks iga päev 45 minutit individuaalset kõneõpetust, peaks pearaha koefitsient erikoolis olema 4,8. Praegu on see 2,3 ja HTM põhjendab seda laste kolm korda väiksema arvuga klassides. Kõneõpetus on kurtide õppekavast täiesti välja jäänud (on nn vabaainena). Aga iga kuulmispuudega laps vajab pidevat individuaalset kõneõpetust kas lasteasutuses (koolis) või elukohajärgse surdologopeedi juures. Täiskasvanud kuulmispuudega inimeste kõneõpetuse ja -korrigeerimisega ei tegele keegi.
Tallinna linn veab kuulmispuudega lapsi kooli ja koju eritranspordiga, mis on oluliselt kergendanud perede olukorda. Lasteaia- ja algkooliealised kuulmispuudega lapsed sõidavad üle riigi kooli ja koju vanema või saatjaga. Lapsevanem kulutab kaks tööpäeva nädalas, et viia laps kooli ja tuua koju, lisaks neljakordsed sõidukulud nädalas. Näiteks Saaremaal elaval perel kulub lapse Tallinna kooli transportimiseks ühel vanemal või saatjal kaks edasi-tagasi piletit nädalas. Soodustused lõpevad lapse 16-aastaseks saades.

* * *