“Saatusetuse” saatus

Sügisel 2002 sai Imre Kertész esimese Ungari kirjanikuna Nobeli kirjanduspreemia. Mida taoline seni saamata auhind ühele rahvale või riigile tähendab, on iseäranis selge kõigile neile, kelle kirjanduses see puudu on. Aga esmapilgul puhtpositiivne nähtus põhjustas Ungari kirjanduselus ja ka ühiskonnas šoki.
 
 
Kõrge kirjandusauhinnaga kaasnes ulatuslik assotsiatsiooniahelate skaala, mille ühes otsas on jalahoop selga (nii ütles auhinna kohta ungari keskealiste kirjanike põlvkonda esindav Iván Bächer) ja teises otsas näpuvibutus kogu Ungari ja ungarlaste suunas (nii öeldi ühes Soome ajalehes). Miks? Selle mõistmiseks tuleb nüüd ka eesti keeles ilmunud romaan läbi lugeda.

Kas ikka ungarlane?
“Saatusetust” möödunud aasta Loomingu mainumbris tutvustades illustreerisin kõnealust ilmingut järgmise näitega.
Romaani keskne tegelane on ungarlasest juudinooruk, keda ungarlane-või-juut-dilemma pole seni üldse erutanud. Aga nüüd viib rong teda koonduslaagrisse kui juuti. Auschwitzi suunduvat rongi saadab piirini ungarlasest politseinik, kes enne piirile jõudmist palub loomavagunites janus vaevlevatel inimestel väärisasjad kokku korjata, sest seal, kuhu nad lähevad, pole nende järele enam vajadust. Politseinik “lisas kõigele unustusevaipa raputava, kõike andestava häälega veel järgmist: “Sest lõppude lõpuks olete teiegi ungarlased!”” Aga kui läbirääkimised vastutasuks palutud vee ja väärisasjade üleandmise järjekorra üle ummikusse jooksevad, muutub politseinik tigedaks ning kähvab: “Haisvad juudid, te teete äri ka kõige pühamate küsimustega!”
Tõenäoliselt on just siin tegemist asjaoluga, mille kohta ungarlane ohates mõtleb või ütleb: “Küll elame üle ka selle Nobeli auhinna!”
Olukord sarnanes mõneti käesoleva aasta Nobeli kirjandusauhinna ümber puhkenud käraga. Tõsi, Elfriede Jelineki puhul ei räägita löömismomendist (ka vibutamine on kui mitte midagi muud, siis löömisähvardus, mis jäetakse tõenäoliselt meessoost isendite tarvis), vaid hoopis Austria mustamisest ning poriga loopimisest (Frau Jelineki teostes kasutatud kujunditest lähtudes võib ta olla õnnelik, et on pääsenud mõne muu ollusega loopimise süüdistusest).

Skandaalsusemaik
Skandaalsusmaik “Saatusetuse” ümber pole kadunud tänaseni. Praegu seostub see küll enamasti Imre Kertészi publitsistlike avalduste ning teose põhjal valmiva filmiga. Kuni protestimiseni, miks rajati filmimiseks butafoorne koonduslaager Pilisi sakraalse maiguga metsadesse ega kasutatud võimalust filmida tasuta Auschwitzis. Filmile muusika kirjutanud Ennio Morricone ütles kuu aega tagasi antud intervjuus, et loodab filmile siiski Oscarit. Tõenäoliselt pidas ta silmas Oscarit filmimuusika eest (tal on vist kõik muusikaauhinnad peale selle olemas). Või peaks Oscari saama “Saatusetus” tervikuna? Laskmata karu naha jagamine pole kuigi tänuväärt tegevus.
Loomulikult on Nobeli kirjandusauhinnaga pärjatud teosel juba nagunii nimbus. Aga kui võtta arvesse, et kõnealune teos ilmus ligi veerand sajandit tagasi, tuli oma otsustesse teha korrektiive nii tavalugejatel, kirjastajatel kui ka kirjandusringkondadel.
Lugejad tegid ehk seda, et hakkasid praktiliselt unustatud teost lugema. Kirjastajatel oli vist samuti suhteliselt lihtne: uus tiraaz, mille suurust tuli küll täpselt doseerida, aga kuna raamatut jagati mingil määral ka tasuta (näiteks koolidele), ei saanud see väga üle jõu käia. Muide, väidetavalt osteti tänu Nobeliga pärjatud Imre Kertészile varasemast rohkem ka teise Kertészi, nimelt Ákos Kertészi teoseid, ja see oli juba kirjastajate puhas võit.
Kirjandusteaduse ja -kriitikaga seotud ringkondadel oli veidi keerulisem. Tüpoloogia võiks siin olla järgmine:
- “Ma ju ütlesin teile juba siis, ehkki ma tollal ei saanud arusaadavatel põhjustel kõike välja öelda”;
- “Ah, teab mille eest neid auhindu jagatakse, seal pole ju midagi ja keel on kah talumatu. Näis, kuidas tõlkijad sellega nüüd üldse hakkama saavad. Esimene saksakeelne tõlge ei kõlvanud ju isegi nendele redistest sakslastele mitte”;
- “Noh nüüd on siis jälle midagi analüüsida. Kas võtame selle “Saatusetuse” hambusse eraldi või vaatleme kogu Kertészi loomingut tervikuna? Ärge unustage eraldamast väärtuseid omavaid ilukirjandusteoseid ning väärtusetut publitsistikat” (kirjandusteadlane Péter Szirák avaldas näiteks aastal 2003 kirjaniku monograafilise käsitluse, “Saatusetuse” analüüs hõlmab sellest ligikaudu kolmandiku);
- “Mina pole varem midagi hullu öelnud, nüüd ei pruugi ma küll oma suud koomal pidada”.
Kõige huvitavam tundubki olevat viimane, sisuliselt võttes ümberhindajate lähenemisviis.

Õnnetunne koonduslaagris?
“Saatusetus” on radikaalne romaan. Kontsentratsioonilaagrisse sattunud poisi ellujäämisloos ei valata ohvrite mälestuseks ainsatki pisarat ega mõisteta hukka natsismi. Veelgi jubedam – räägitakse õnnetundest kontsentratsioonilaagris.
Kui raamat 1974. aastal ilmus, oli ungari kirjandus just minemas suurtelt narratiividelt üle postmodernismile. Enamasti ei sattunud kriitikud Imre Kertészi raamatust vaimustusse: seal olid selgepiirilised tegelased, süzee ja vähemasti näiliselt ka moraalitõdesid järgiv sisu – kõik see, mille vastu tollastes kirjandustrendides võideldi. “Saatusetust” interpreteeriti üksnes arenguromaanina, ja sugugi mitte kõige paremana (erilisi vastuväiteid tekitas selles kasutatud keel).
Igaks juhuks tuleb rõhutada, et romaan ei jäänud tähelepanu keskmest kõrvale oma temaatika – juutide saatuse – tõttu. Sama valdkonda käsitlenud Péter Nádasi romaan “Egy családregény vége” saavutas paar aastat hiljem menu ning jõudis ka teistesse keeltesse (sealhulgas eesti keelde 1990. aastal pealkirjaga “Ühe perekonnaromaani lõpp”). Tõsi, seda interpreteeriti pigem perekonnaromaani kui arenguromaanina (aga juudi perekonnaromaanist on ungari kirjandusteaduses saanud tänaseks üsna tõsiselt võetav kategooria). Lugejaid leidis piisavalt, s.o rohkem kui “Saatusetus”, ka samal ajal ilmunud György Moldova “A Szent- Imre induló” (“Püha Imre marss”). See romaan oli temaatikalt “Saatusetusega” vägagi sarnane – peategelase mängumaa on juudigeto Budapestis, kust temalgi õnnestub elusana välja tulla.
Nii oli 1970. aastatel. 21. sajandi algul on juutide saatus omandanud laiema kõlapinna. Kõlab vastikult, aga meid ümbritseb terve holokausti-bisnis, mida piiritlevad ühelt poolt Iisraeli institutsioonid ning üksikisikud oma mõjuvõimuga, teiseks piiritulbaks võiks olla Steven Spielberg. Kui me sellest kõigest midagi teadmiseks võtame, siis vaieldamatult mõtte, et natside koonduslaagrid olid ikka äärmiselt ülekohtune asi. Meie kultuuriringis lisatakse arusaadavatel põhjustel: aga ka 20. sajandi teises totalitaarriigis... Ja et see asjaolu puudutab meid vahetult enam, siis selle juurde ka jäädakse.
Kui tulla tagasi Imre Kertészi romaani juurde, siis: kuidas saab ikkagi kontsentratsioonilaagris ellujäänu rääkida, et isegi seal, suitsevate gaasikambrikorstnate varjus, koges ta midagi sellist, mis meenutas õnnetunnet? Ja kui temalt tahetakse kuulda ainult õudusi, ei suuda ta küsijate soove täita, sest talle on kõige paremini meelde jäänud just too õnnetunne. Ehk ongi see, mida arvatakse kõige karmimaks võimalikuks saatuseks, see ootamatu saatusetus, ettekujutatu vastaspoolus.
“Saatust ei valita. Saatus on need karmid tingimused, mis kujundavad inimesest füüsiliselt, vaimselt või moraalselt moondunud olendi. Saatusetus on aga kohanemine. See on keelitamise, meelitamise ning ähvardamise dünaamika, vangistusest karmim vabadus. See on psühholoogiline realism, mis virutab humanismile vastu kõrvu.”
Nii on varem ehk harjumatut mõistet saatusetus interpreteerinud soomlane Janne Saarikivi.
Lugejad, kirjastajad, kriitikud. Mida tegi Nobeli kirjandusauhinna laureaat ise edasi? Elas endiselt Berliinis, tunnistas ungari kultuuriseostest endiselt vaid ungari keelt ja kirjutas edasi.

Tetraloogia
2003. aastal ilmus romaan “Felszámolás” (“Likvideerimine”). Üsna aktsepteeritavana tundub lähenemisviis, mis vaatleb küll “Saatusetust”, “Fiaskot”, “Kadi?i sündimata lapse eest” ning mainitud “Likvideerimist” tervikliku tetraloogiana, kuid mõtestab kolme viimast “Saatusetust” täiendavate ning selgitavate teostena.
Kui “Fiasko” fookustas kogetust johtuva kirjutamissunni, “Kadi?i sündimata lapse eest” soovimatuse sellisesse maailma lapsi muretseda, siis ka “Likvideerimine” käsitleb sama problemaatikat varasematest teostest erinevalt. Tegevus keerleb juudi päritolu B. ümber, kes pärast sotsialistliku korra kokkuvarisemist Ungaris teeb enesetapu. B. oli kirjanik, kelle ainsaks teemaks oli rinnalapsena kogetud holokaustikogemuste jäädvustamine. Pärast Teist maailmasõda sotsialistlikus Ungaris tõdes B., et Ungari ühiskond ei oska ega tahagi teadvustada massimõrva tegelikku ulatust ja teha sellest eetilisi järeldusi. Tol perioodil kannatas B. välja, et tal kas ei lasta üldse rääkida või surutakse ta tagaplaanile. B. arvas selle kõik olevat võimupartei kultuuripoliitika osa. Aga poliitilise süsteemi vahetudes, kui taolistele faktoritele viitamise vajadus kaob, saab B. aru, et tema elutöö, tema kogetu ei paku huvi kellelegi muule kui vaid teatud kitsale haritlaskihile. Maailm ei vaja enam, et talle Auschwitzi selgitataks. Ehk siis: vabaduslootuses äraelatud elu muutub vabaduse saabudes mõttetuks. Diktatuuri küüsist vabanenud intelligents hukutab enda ise.
“On saabunud lõpp meie maailmale, sellele – täna ma juba näen – mugavale vanglamaailmale, mida me senini nii vihkasime. Ehkki just see viha hoidis meid elus, täna ma juba tean. Trots, üleelamise trots.” Kirjaniku kaaslased, meie ajale vägagi iseloomulikud haritlasfiguurid, kes püüavad B. loomingupärandit unustusehõlmast päästa (kirjaniku teoste kibestunud endine toimetaja, lahutatud abikaasa jt), on samuti n-ö hukkumisele määratud inimesed.
Nagu öeldud, nähakse Imre Kertészis vahel üheainsa teose kirjutanud kirjanikku, kuid siiski leiab vähemasti igas tema tetraloogia teoses inimeksistentsi põhidilemmade visandamist. “Likvideerimises” on selleks näiteks enesetapu-motiiv, iseloomulik kogu ungari kirjandusele. Aktuaalne ning ajatu koos, nii võib tavaliselt iseloomustada väärtkirjandust.
Ehk tasub Nobeli kirjandusauhinna tähesära tuhmudes mõelda rohkem püsiväärtustele. Imre Kertészi tetraloogia tervikuna on selleks üsna sobiv. Kui tõlkijatel, kirjastajatel ning lugejatel selleks võimalusi ning tahtmist on.
 
Imre Kertészi romaan “Saatusetus” ilmus Eesti Raamatu “Nobeli laureaatide” sarjas. Romaani on eesti keelde tõlkinud Sander Liivak. Toodud tekst kõlas raamatu esitlemisel Ungari Instituudis 4. novembril.