Kooliarstid lõpetavad töö

Linnakoolide õpilastel on rohkesti tervisekaebusi. Tihti vajatakse vaid retsepti. Selle saab välja kirjutada ainult arst, mitte õde. Raivo Juuraku foto

LINDA JÄRVE

Sotsiaalministeeriumis äsja valminud koolitervishoiu kontseptsiooni järgi lõpetavad seni osas koolides ametis olnud arstid töö ja meditsiiniabi jäävad edaspidi osutama õed. Kava eesmärk on panustada eeskätt õpilaste tervisehädade ennetamisse.
 
Sotsiaalministeeriumist 23. novembril välja saadetud koolitervishoiu kontseptsiooni tutvustuses seisab: “Kui arste koolitatakse peamiselt aitama ja ravima haigeid inimesi, siis koolitervishoiuteenus on tegelikult suunatud eeskätt tervetele lastele. Selle teenuse eesmärk on laste terviseprobleemide varajane avastamine tervisenäitajate korrapärase jälgimise ja hindamise tulemusel, haiguste ennetamine ja õpilaste tervise sihipärane edendamine. Nende igapäevaste meditsiiniabi probleemide lahendamine kuulub just õe, mitte arsti kompetentsi. Õpilaste huve silmas pidades on olulisem, et lastele oleks tervishoiutöötaja võimalikult suure osa koolipäevast kättesaadav. Uues kontseptsioonis on kooliõe täistöökoormuseks kavandatud keskmiselt 600 õpilast praeguse 700 asemel.”

Uus kontseptsioon
Vastne kontseptsioon peab meditsiiniabi andmist koolis teisejärguliseks. Kergemate traumade puhul antakse praegu koolis esmaabi ja raskematel juhtudel kutsutakse kiirabi, seda saab aga teha ka kooliõde. Arsti järelvalve all korraldatakse vaktsineerimisi, sest nii nõuab nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus. Et kooliarstidest on paljud juba eakad, on tulevikus kooliarste praegusest veel keerulisem leida ja koolitervishoiuteenuse üleviimine õendusabiks paratamatu.
Et õde saaks vaktsineerida iseseisvalt, tuleb tal läbida vastav koolitus. Seetõttu seobki kontseptsioon õdede koolitervishoiu osutamise loa saamise 16-tunnise vaktsineerimiskoolituse läbimisega. Täienduskoolitus hakkab toimuma viieaastase intervalliga ja seda hakkab kontrollima tervishoiuamet koolitervishoiuteenuse osutaja registreerimisel.

Rõhk tervise edendamisele
Kontseptsioon soovitab kõigil koolidel lähtuda tervist edendavate koolide põhimõtetest. Et integreerida need põhimõtted haridussüsteemi, on sotsiaalministeeriumi arvates vaja kirjutada olulised tervisealased eesmärgid kooli arengukavasse. Ka soovitatakse moodustada koolis tervisealase tegevuse planeerimiseks, juhtimiseks ja koordineerimiseks tervisenõukogu, mille koolitamist ja juhendamist finantseerib haigekassa.
2002. aasta uuringust selgus, et Eestis on 70 tervist edendavat kooli ja neid lisandub pidevalt.

Idee sünd
Kontseptsiooni tutvustuses väidetakse, et idee nüüdisajastada ja tõhustada koolitervisesüsteemi tekkis sellest, et on kasvanud nõudmised lastele, koolivägivald, koolikohustuse mittetäitmine, millega kaasnevad uimastite tarbimine, varajased seksuaalsuhted ning sage haigestumine on üha sagenenud. Kooli kaudu on kõige lihtsam jõuda eri eas noorteni, kes on tervise edenduse ja haiguste ennetamise oluline sihtrühm. Samuti on koolis perearstiga võrreldes oluliselt lihtsam teha profülaktilist läbivaatust, vanusega seotud tervisenõustamist ja laste vaktsineerimist.
Uus koolitervisesüsteem rakendub järk-järgult ning peaks jõudma lõpule 2009. a. Esialgsete plaanide järgi nõuab kontseptsiooni rakendamine järgmisel aastal üle 6 miljoni krooni. Enamik rahast on kavandatud koolimeedikute kabinettidesse arvutite muretsemiseks.

22 aastat kooliarstina
Kooliarst Signe Ustav käib kindlal ajal Elva Gümnaasiumi kahes majas (algklassid ja gümnaasiumiosa). Mõlemas majas on poole kohaga tööl ka õde. Varasematel aastatel töötas kooliarst üksinda, aga 1. maist alates on doktor Ustav ka perearst. Gümnaasiumis on päevas 19–20, vahel koguni 30 arsti poole pöördumist, algkoolis rohkem. Perearstina on doktor Ustavi nimistu esialgu pisike, sestap on armsaks saanud kooliarstitööga võimalik edasi tegelda. Ta teeks seda meelsasti tulevikuski, sest on oma koolis arst olnud 22 aastat. Selle põhjaliku kogemuse tõttu arvab ta, et õe kõrval peaks koolis arst olema. Koolis kaua töötanud õde oskab ja teab küll palju, aga läbivaatuse diagnostika jaoks peab tal olema arst kõrval.
Arvutikirjavahetusse perearsti ja kooliõe vahel pole doktor Ustavil suurt usku: “Perearstil on kogu aeg üks patsient kabinetis ja teine ukse taga ootamas, millal ta veel kirju loeb. Õde ei saa kohe võtta ühendust perearstiga, sest see häiriks vastuvõttu. Perearstil tuleks kooliõe probleemidega tegelemiseks eraldi aeg võtta, aga selle võiks ta juba koolis olla. Kardan, et perearstil on arvuti ja telefoni teel võimatu lapsi konsulteerida. Ma ei saa sellisest mõttekäigust üldse aru ega usu sellesse. Perearstil on vastuvõtt ja visiidid. Kooliõde konsulteerides ei tule tal oma tööst midagi välja.”
Doktor Ustav arvab, et kooliarsti on vaja õpilase arengu käigus tekkivate probleemide puhul. Tema nimetab rühihäireid, ortopeedilisi probleeme, lampjalgu. “Õige on, et õde võib kogu aeg juurde õppida, aga arsti juuresolek on ikkagi väga oluline. Pigem on nii, et arst saab üksi koolis töötades hakkama ka õe tööga, õde aga arsti tööga toime ei tule.”

339 kooli praegugi arstita
Eesti Haigekassa 2003. aasta aruannete põhjal töötas arst täiskohaga (40 või enam tundi nädalas) kolmes koolis, 20–40-tunnise nädalakoormusega arstid töötasid 13 koolis. Arsti ei olnud 339 koolis. Õde töötas täiskohaga (40 või enam tundi nädalas) 107 koolis, 20–40-tunnise nädalakoormusega 82 koolis, neljatunnise või väiksema nädalakoormusega 53 koolis. 32 koolis osutas teenust arst ilma õeta. 86 koolis ei olnud arsti ega õde (teenust osutati perearstipraksise raames).
Koolitervishoiuteenus on haridusseadusest lähtuvalt suunatud põhikoolides, gümnaasiumides ja kutseõppeasutustes põhikooli baasil õppijatele. HTM-i andmetel oli meil 2003/04. õppeaastal selliseid koole 636 ja seal õppis 192 566 last. 2004/05. õppeaastal on neid õpilasi 181 883.
Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste osakonna peaspetsialist Sirje Vaask ütles, et täiskohaga töötav kooliarst oli eelmisel õppeaastal Tartu Tamme Gümnaasiumis, Elva Gümnaasiumis ja Tallinna 63. Põhikoolis. Arst töötas 20–40 tundi nädalas Tartu Kutsehariduskeskuses, Paide Ühisgümnaasiumis, Lasnamäe Gümnaasiumis, Tallinna 21. Koolis, Läänemere Gümnaasiumis, Koidula Gümnaasiumis, Tallinna Humanitaargümnaasiumis, Tallinna Linnamäe Lütseumis, Rocca al Mare Koolis, Haapsalu Gümnaasiumis, Tallinna Saksa Gümnaasiumis, Tallinna Kadrioru Põhikoolis ja Tallinna Reaalkoolis. Sajas koolis oli arst 10–19 tundi, 68 koolis 4–10 tundi nädalas.
Kehtivate seaduste alusel on õigus koolitervishoiuteenust pakkuda laste-, kooli- või perearstil ning pere- või kooliõel kas füüsilisest isikust ettevõtjana või juriidilise isiku kaudu (“Koolitervishoiu korraldamine”, sotsiaalministri 24.08.1995. a määrus nr 51). Kooliarste on pediaatria arengukava andmetel Eestis 60.
Sirje Vaask ütles ka, et Eesti tervishoiutöötajate registris oli tänavu 1. märtsi seisuga 90 kooliõde. Eesti Õdede Liidu andmetel vajab Eesti vähemalt 290 kooliõde. Kooliõed peavad saama terviseõe erialase väljaõppe.

Päevas kuni 80 pöördumist
Tundub asjakohane, et vähemalt nendes koolides, kus arst on tööl suurema töötundide hulgaga, võiksid arstid alles jääda. Enamasti on nad seal ennast õigustanud ja nendest tuntakse lahkumisel puudust.
Paraku uus kontseptsioon arsti allesjäämist ette ei näe. Mida arvab kooliarst ise?
Tartu Tamme Gümnaasiumi kooliarst Jaanika Kuld on lõpetanud lastehaiguste residentuuri ja töötanud kooliarstina kaks aastat. Tema hoole all on kolmes koolis kokku 3000 õpilast. Ta arvab, et kui perearstisüsteem toimiks paremini, saaks koolis ehk läbi arstita. Kuid palju on niisuguseid lapse arengu käigus tekkivaid probleeme (skolioos, silmanägemine jm), mida perearst ei jõua jälgida. Õel on keeruline saada hakkama ägedate haigusnähtude puhul, sest õpilased pöörduvad kooliarsti poole ka kõrvapõletike, angiini ja muu sellisega, mille puhul tuleb neile anda esmased soovitused. Õde ei saa anda ka retsepti.
“Päeva jooksul on Tamme gümnaasiumis ette tulnud ka 80 pöördumist kooliarsti poole,” ütleb doktor Kuld. “Vahel juhtub traumasid. Tuleb ette, et vanemal pole aega ennast tööpäeva jooksul lahti võtta, et lapsega perearsti juurde pöörduda. Minu arvates poleks kohtades, kus kooliarstisüsteem praegu töötab, vaja midagi muutma hakata. Õde võib arvuti või telefoni teel üritada perearstiga ühendust võtta, aga see ei pruugi alati õnnestuda. Perearstil võib olla teiste patsientidega palju tööd ja mõne juhtumi puhul ei saagi haigestunud last nägemata kõige õigemaid otsustusi langetada.”
Doktor Kuld arvab, et koolitervishoiu kontseptsioon pole veel põhjalikult läbi mõeldud ja tekitab küsimusi.

Mart Saarma pimesikku ei mängiks

VIRVE LIIVANÕMM

Eesti tulevase edukuse võti on omamaine kõrgtehnoloogiline tööstus. Ikka veel ei ole teada, millise teadusharu baasil see sünnib ja kas Eesti suudab investeerida arendus- ja teadustegevusse lähiaastail Euroopa kombel 3% SKP-st praeguse vaat et vähem kui ühe protsendi asemel. Nii arutles hariduskonverentsil “Kutse- ja kõrghariduse teelahkmed” professor Mart Saarma.
 
Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik, Helsingi Ülikooli biotehnoloogia instituudi direktor Mart Saarma töötab Soomes juba 15 aastat ja hindab Eesti arengulugu justkui väljastpoolt tulnuna, kuigi ta on Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi ehk rahvasuus Lippmaa instituudi teadusnõukogu vastne esimees, tal on loengukursus Tallinna Tehnikaülikoolis ja harvemini ka Tartu Ülikoolis. Saarma ütleb, et jälgides viimase 50 aasta jooksul edukaid maid, nagu ?veits, Rootsi, Soome, Lõuna-Korea, märkame, et ei ole meilgi vaja pimesikku mängida ega üritada olla n-ö maailma tipus kõigil võimalikel aladel. Kõrgtehnoloogiline tööstus peaks olema meie mootor, mis tähendab, et vajame head kõrgharidust, magistri- ja doktoriõpet peale rahvusteaduste just neil aladel, kus loodame rahvusvaheliselt silma paista. Võib-olla on need infotehnoloogia, biomeditsiin, uued materjalid, võib-olla midagi muud. Eesti ei ole ikka veel otsustanud.

Pailastest saame partneriteks
Eesti on oma uuel iseseisvusajal olnud tubli, kõike väga usinasti ja kiiresti teinud, aga nüüd on Euroopa pailapseks olemise aeg sama hästi kui läbi, on aeg saada oma seniste õpetajate partneriteks ja konkurentideks. “Me ei kuulu enam Euroopa lasteaeda, meid on võetud 1. klassi,” ütleb professor Saarma.
Kahjuks on meie imagos toimunud kehv nihe. Oleme jõudnud edetabelite tippu aidsiviiruse leviku poolest, kuid evime siiski veel eduka riigi mainet. Ja meie hariduse tase, eriti reaalainetes, on professor Saarma välismaiste kolleegide arvates küllalt korralik.
“Mulle on jäänud mulje, et kõrgharidus on Eestis jätkuvalt populaarne ja ülikooli tulijad on erinevalt nõukogude ajast oma erialast valdavalt huvitatud. Meie noorte võõrkeelte oskus on hea, välja arvatud, ja seda mõneti absurdselt, vene keele oma. Soome pürib Euroopa Liidus suureks Venemaa tundjaks, aga kellel siis veel kui mitte meil on see kogemus olemas,” nendib Saarma.
Akadeemilisel Eestil on Saarma meelest mitu tõsist ja kiiret lahendamist nõudvat probleemi. Erinevalt teistest Euroopa Liidu maadest puudub Eesti ülikoolides ja teadusasutustes tõeline konkurents ametikohtadele.

Pooled professorid ei ole professorid
Professorid valitakse nagu vanasti, nende kompetentsust ei võrdle Euroopa tasemega õieti keegi, mistõttu suur osa neist ei vasta nõuetele. See ei ole hea meie hariduse ega teaduse tasemele, ammugi mitte Eesti riigi imagole. Meil ei ole ikka veel läinud käiku teadlase euroopalik karjääriredel, mille koostisosad on doktori väitekiri, töö järeldoktori, rühmajuhi ja seejärel professorina. On sellise tõusutee elemente, aga süsteem tervikuna puudub. Saarma meelest piisab, kui võtta Eesti kõrgkoolide professorite nimekirjad, lüüa nimed maailma teaduse andmebaasidesse ja küsida, kui palju kordi on neid tsiteeritud, kui palju on nad töid avaldanud. Paljudel juhtudel on pilt enam kui kurb, pooled doktorante juhendavatest professoritest ei ole viimasel viiel aastal midagi kirjutanud.
Professor Saarma meenutas samas, et 1920. aastatel oli Vabadussõja-järgne Tartu Ülikool nii aus ja pidas kompetentsusest nõnda palju lugu, et valis mitmel alal professoriks välismaalase, selle asemel, et edutada assistente professoriteks. Nüüd mängime oma professoritega paljudel aladel pimesikku ja ametlikult on meil sellel ametikohal kirjas ainult üks välismaalane.
Neid noori, kes on käinud välismaal kõrgkoolis, saanud doktoriteks, järeldoktoriteks ja omandanud nii väga hea hariduse, on meil massiliselt, aga puudub vähimgi ettekujutus sellest, kuidas nad koju tagasi tuua, repatrieerida, nagu Saarma ütleb. Endale viitamata nendib ta, et välisriikides töötavad väga paljud andekad eesti teadlased, aga riik ei ole nende tagasitoomiseks mingeid samme astunud. Iga aastaga läheb kadunud poegade koju kutsumine, kodus hoidmine keerulisemaks, sest Euroopa Liit muudkui vähendab barjääre riikide ja rahvaste vahel, olgu töölubade väljastamisega või muul moel.
Ka on professor väga harva kuulnud, et Eestist oleks keegi mõnda kõrgtehnoloogilise tööstuse laboratooriumisse õppima saadetud. Ta ei kujuta ette, kuidas selline tööstus kodus käima pannakse, kui keegi seda oma silmaga näinudki pole.

Inimesed lähevad hingehinda
Demograafid hoiatavad, et 15 aasta pärast tabab meid hea väljaõppega inimeste põud. Professor Saarma meenutab, et kui Soomes Nokia 1990. aastate keskel süviti ja laiuti arenes, imes see kolme aasta jooksul kõik Soome kõrgkoolid elektroonikainseneridest tühjaks. Ülikoolidesse ei jätkunud enam piisava tasemega õppejõudusid. Nüüd otsivad nii kõrgkoolid kui ka ettevõtjad nutusel häälel, kust saaks veel insenere.
Eesti võiks minna ka seda teed, et looks kodus kõrgtehnoloogilise tootmise oma inseneridega selle baasil, mis on välismaal juba sündinud. Vaja on vaid poliitilisi otsuseid.
Omamaine kõrgtehnoloogiline tööstus tuleb aga alles luua. Seda, et riik saab siin kiiresti õla alla panna, arendus- ja teadustegevuseks kulutatava raha hulka suurendada, näitab jällegi Soome eeskuju. 1980. aastal pani Soome arendus- ja teadustegevusse 1% SKP-st, umbes nagu meie praegu. 90% sellest rahast tuli maksumaksjate taskust ehk riigieelarvest. Kümne aastaga tõsteti teaduskulutused 2%-le SKP-st, millega õieti käivituski nende õnnestunud innovatsiooniprogramm. Nüüd kulutab Soome arendusele ja teadusele juba 3,5% SKP-st, millest ainult 28% tuleb riigilt, 69% firmadelt ja umbes 3% välismaistest allikatest. Töösturite osa (69%) peetakse nüüd liiga suureks, tööstus on hakanud akadeemilise maailma ees kõikide ekspertide arvates liialt domineerima. Õige suhe oleks 35 : 65, esimene riik ja teine firmad.

Keda harida, kust kukrust?
“Kas meil ikka on asja anda magistri- ja doktoriõpet aladel, kus meil ilmselgelt ei ole kompetentsust?” küsib Saarma ja vastab ise. “Mina arvan, et peaksime andma korraliku bakalaureuseõppe kõigile ning magistriõppe eelkõige valitud aladel – mida keegi muu kui Eesti ei viljele – ja aladel, kus meil on tegu rahvusvahelise tasemega. Vaid väga hea kvaliteet muudab Eesti kõrghariduse ja sellega seotud teaduse rahvusvaheliselt atraktiivseks. Ebaprofessionaalne vusserdamine kümnetel aladel seda ei tee.”
Aladel, kus me spetsialistide või kriitilise massi puudumisel magistrikoolitust anda ei suuda, sõlmime Euroopa Liidu liikmesmaana teiste riikidega head lepingud ja laseme eestlastel õppida Euroopa juhtivates kõrgkoolides. Ning professoriks ei saa enam nii, et Jaan hindab Juhanit ja Juhan Jaani, vaid rahvusvahelise seltskonna hinnangul, kus eksperdid esitavad kandidaatidele kaks küsimust: kas professoriks tahtja on kompetentne ja kes kompetentsetest on parim? (Mart Saarma edestas omal ajal Helsingi Ülikooli professoriks pürgides sadu rivaale. – Toim)
Kui kodus sobilikku meest-naist ei leita, palgatakse vajalik inimene välismaalt. Saarma hinnangul ei ole palgavahed väga suured. Skandinaaviamaades saab professor aastas 60 000– 80 000 eurot, millest kolmandik kulub maksudeks, teine kolmandik eluasemele. See, mis reaalselt kätte jääb, ei erine meie palgast meeletult. (Õpetajate Leht arvestas välja – kätte jääb aastas alla poole miljoni krooni.)
Elame suurte muutuste ja murrangute ajastul ja need ei toimu muul moel kui täiesti ootamatutest otsustest, on professor Saarma veendunud. Ootamatuid otsuseid teevad tema sõnul ainult harukordsed inimesed.
“Otsigem talente, Eesti tähtsaimat loodusvara!” Harva neid on, aga küllap leiab.

Repliik

“Vaikivad”

Pealkiri on jutumärkides sellepärast, et umbes aastapäevad tagasi sain kirja, kus paluti lugusid-juhtumeid koolivägivalla kogumiku jaoks tööpealkirjaga “Vaikivad”. Kirjutasin sinna paar episoodi koolielust, mis polnud kodudest kaugemale jõudnud, ja saatsin teele. Tänapäeval, mil pole kombeks öelda, kas kaastöö kätte saadi (“aitäh!” näiteks) ega muul moel tagasisidet tekitada, jäi ka minu lookene sinnapaika: ei tea kellele, milleks seda vaja oli või kas kogumik on ilmunud.
Ent vägivallavastane päev tõi selle ammuse asja taas mu meelde. Ja veelgi ammusemaid. Olin veel lastetu ja töötasin ajakirjas Pikker. Toimetused olid siis kõik enam-vähem Ajakirjandusmajas koos, maja ise ka uus – aasta võis olla 1975/76. Tõnu Ots tegeles elu varjatuma poolega ajakirjas Noorus dr Noormanni nime all. Ja mina kuulsin esimest korda koolivägivallast: toimetus oli ühe koleda ja kurva kooligarderoobiloo mulle lahendada andnud. Seal oli peksu ja riiete-jalanõude ziletitamist jm. Võtsin kirja näppu ja läksin omas nõutuses Nooruse toimetusse Tõnu Otsa juurde nõustamisele.
Tõnu luges ja muutus aina nukramaks. Siis tõmbas lahti oma kirjutuslaua kõige alumise ja suurema sahtli ning – osutades täiesti täis sahtlile – ütles: “Näed: kogu see sahtlitäis on koolivägivallast. Aga meil pole lubatud sellel teemal kirjutada – Nõukogude Liidus vägivalda pole. Hoian neid niisama alles, vahel loen ja mõtlen – mu jumal, mis toimub!?”
See oli kolmkümmend aastat tagasi.
Nüüd, mil igasugune vägivald on saanud suureks probleemiks, mõtlen ma mõnikord, et kui tookord oleks press hakanud kohe aktiivselt asjaga tegelema, oleks tänapäeval vägivalda ehk vähem: veerandsada aastat progresseeruvat karistamatust on teinud oma töö. Muude tegurite hulgas.
Aga täna taban ma ennast mõttelt, et meil võiksid olla ju kõik päevad vägivallavastased.

Nädalakommentaar

ANU MÕTTUS

Advendiaeg on alanud. Kellele tüütu, kellele armas. Kiire ja parajalt närviline paraku igatahes.
Siinkirjutaja kuulis tänavused esimesed päkapikulaulud keelekümblusrühmade mudilastelt, kes tulid tervitama Eesti-Soome projekti “Eesti keele kümblus lasteaias” vahekokkuvõtte tegijaid. Eesti ja sutike ka vene keeles – kinnituseks, et eesti keel on neil lastel tõesti suus ja samas pole emakeelgi unarusse jäänud.
Umbes pool aastat tagasi juhtusin pealt kuulma vestlust, kus üks keelekümblusrühma õpetaja kurtis, et see töö on varasemast nii palju pingelisem, et röövib tervise. Lahendamata probleeme ja muresid on rohkesti. Nüüd nägin teda koos teiste saatusekaaslastega läbitud koolituse tunnistusi saamas, ettevõtmist kiitmas ja kordaminekute üle rõõmustamas. Polnud võimalust selles piduses segadikus põhjalikult uurida, kas kõik probleemid ja mured on tänaseks lahenenud või neid lihtsalt “ei kanta oma majast välja”.
Too lasteaiaõpetaja ei aimanud oma muresid kaevates, et räägib ajakirjaniku kuuldes, ja ma ei tea ka, kas see teadmine oleks teda midagi teisiti sõnastama pannud.
Professorid, kes on paari viimase Õpetajate Lehe veergudel väljendanud oma muret ja pahameelt akadeemilisel maastikul toimuva pärast, on teinud seda täie teadmisega ning lootuses midagi paremaks muuta. Nii nagu nemad seda paremat näevad. Mäletades nii Mati Hinti kui ka Toomas Liivi veel oma Peda-päevilt kui õppejõude, kelleta õpingud oleksid kaotanud suure osa nii oma sügavusest kui ka värvist, ei oska ma neile seda “tüli majast välja kandmist” ette heita. Iseasi, kas kõigest sellest lõppkokkuvõttes ka midagi head sünnib. Aga see ei sõltu enam ainult neist.
Eks vastumeelsust probleemide avalikuks saamise ees süvenda alati hirm, mida naabrid-konkurendid veel öelda võivad. Tihtipeale on vaks vahet sellel, mida me “omade” ja mida “võõraste” suust kuulduna välja kannatame. Kui Tartu mees Toivo Maimets ütleb: “See, kuidas Euroopa Liidu ühises haridusruumis aastal 2012 jagunevad üliõpilased ülikoolide vahel, sõltub nende üliõpilaste otsusest. Kui Tallinna ülikool pakub sellist kvaliteeti, et näiteks rootslased-soomlased siia innukalt tulevad, jääb Tallinna ülikool ellu. Kui Tartu Ülikoolist ei huvitu ka mitte eesti tudengid, vaid lähevad teistesse riikidesse õppima, siis pannakse see ülikool kinni,” (ÕpL, 29.10., Partnerid või konkurendid), ei näi see kedagi häirivat. Kui sisuliselt sama mõtet väljendab saarlasest Tallinna linnapea, peetakse seda niisuguseks pühadusrüvetamiseks, mis ei anna rahu mitu nädalat jutti.
Tänases Õpetajate Lehes võtab TPÜ filoloogiateaduskonnas puhkenud heitlusi kommenteerida TÜ dekaan Birute Klaas. Loodetavasti ei peeta tema tasakaalukat ja näpuga kellelegi õigete lahenduste kättenäitamisest tublisti kõrgemal seisvat kirjatööd oma nina võõrastesse asjadesse toppimiseks.
Ja jõulurahuni on veel mitu nädalat aega...

Konservatiivse kõrghariduspoliitika toetuseks

Kõrgharidus on jätkuvalt üldsuse huviorbiidis. Ei möödu nädalatki, mil temaatikat ajakirjanduses ei käsitletaks. Kesksuvel huvituti üliõpilaste nn lävendipõhisest vastuvõtust, hiljem on aktuaalne olnud Tallinna ülikooliga seonduv. Olukorda ülekuumenenud kõrghariduses tervikuna analüüsis Eesti Kõrghariduse Akrediteerimiskeskuse juhataja Tiit Laasberg Eesti Päevalehes 20. septembril. Mõned suundumused Eesti kõrghariduses on ka siinkirjutaja analüüsi objektiks.
 
Kõik kõrgkoolid (ülikoolid, instituudid) olid kuni 1990. aastate alguseni riigi omanduses. Riigieelarvevälist (tasulist) õpet ei olnud. Üliõpilaste arv, valdkondlik ja erialane jaotus pandi paika riiklikult. Üheksakümnendatel Eesti kõrgharidus liberaliseerus, mille põhitulemus oli erakõrghariduse teke. Üheksakümnendate teisel poolel said kuus riiklikku ülikooli avalik-õigusliku asutuse staatuse ning ka nendes hakati tasulist õppeteenust osutama. Eelnimetatu viis oma tasku peal õppiva üliõpilaskontingendi kiire, tänaseks riigi kontrolli alt väljunud kasvuni (vt joonis 1).
Riigieelarveliste õppekohtade loomine on jäänud peaaegu stabiilseks ja nii moodustavad riikliku koolitustellimuse alusel õppivad üliõpilased üha väiksema osa üliõpilaste koguarvust. Kui 1998. a õppis riigieelarvelistel õppekohtadel umbes 2/3 üliõpilastest (64,8%), siis aastal 2003 juba alla poole (48,1%).

Riiklik sekkumine on jõuetu
Riigieelarveliste üliõpilaste osakaal on aastatel 1998–2003 vähenenud kõikides õppevaldkondades. Valdkondlikud erisused on siiski ülisuured. Väikseim on riigieelarveliste üliõpilaste arv sotsiaalteaduste, ärinduse ja õiguse õppevaldkonnas, kus 2003. aastal õppis ainult 18,5% üliõpilastest riigieelarvelisel õppekohal. 2003. aastaks on 2/3 ja rohkem üliõpilasi riigieelarvelistel õppekohtadel vaid pooltes õppevaldkondades kaheksast (vt joonis 2): loodus- ja täppisteadused (70,3%), põllumajandus (65,1%), tehnika, tootmine ja ehitus (76,8%) ning tervis ja heaolu (76,9%). Veel 1998–2000 oli selline olukord kõikides õppevaldkondades, välja arvatud sotsiaalteadused, ärindus ja õigus.
Riik on 2001. ja 2002. aastast vähendanud koolitustellimust õppevaldkondades, kus üliõpilaste arv riigieelarvevälistel õppekohtadel on suur või mis ei ole tööturu vajadusi silmas pidades riiklikult prioriteetsed: haridus; humanitaaria ja kunst; sotsiaalteadused, ärindus ja õigus; tervis ja heaolu. Samal ajal on koolitustellimust suurendatud loodus- ja täppisteaduste; tehnika, tootmise ja ehituse ning teeninduse õppevaldkondades.
Riikliku regulatsiooni mõju on tuntav kõikides õppevaldkondades, kus riigieelarveliste üliõpilaste arv moodustab enam kui poole üliõpilaste koguarvust (vt joonis 2).
Koolitustellimuse vähenemise tõttu on üliõpilaste arv märgatavalt vähenenud hariduse ning tervise ja heaolu õppevaldkondades, kasv on pidurdunud humanitaaria ja kunsti õppevaldkonnas. Samal ajal ei kontrolli riik sotsiaalteaduste, ärinduse ja õiguse õppevaldkonnas toimuvat – koolitustellimuse vähenemisele vaatamata on üliõpilaste arvu kasv endiselt suurim.
Riikliku sekkumise mõningat mõju on tunda õppevaldkondades, kus koolitustellimust on suurendatud, eelkõige loodus- ja täppisteadustes ning teeninduses. Koolitustellimuse suurendamise mõju tehnika, tootmise ja ehituse õppevaldkonnas on olnud minimaal-ne – üliõpilaste suhteline arv on küll stabiliseerunud 12% juures, kuid jääb ikka veel väiksemaks kui 1990. aastate lõpus (13,2% 1998. a).

Tuleviku ohud
Riigi niigi kasinaks kahanenud võimalused kõrghariduses toimuvasse sekkuda võivad tulevikus veelgi väheneda. Seejuures mängumaal, mis seni kuulus riigile – riiklik koolitustellimus lõpetajatele. Kõrgkoolid võivad, seejuures täiesti seaduslikult, võtta riigi finantseeritavatele õppekohtadele üliõpilasi arvul, mis tagab koolitustellimuse täitmise. Vastuvõtul on kaks võimalust – pingerea alusel (täidetavate õppekohtade arv on ette antud) või lävendipõhiselt (arv määratlemata). Lävend tähendab minimaalset konkursipalli, mille ületanud võivad lugeda end riigieelarvelisteks üliõpilasteks. Lävendipõhise vastuvõtu idee tuleneb eelkõige ülikoolide mõistetavast soovist saada võimalikult suurearvuline ja heal tasemel üliõpilaskontingent. Lihtsustub ka vastuvõtuga seotud töö ja lõigatakse ära õppimisvõimalus inimestelt, kel pole võimeid kõrghariduse tasemel õppimiseks. Lävendipõhisuse puudus on sisseastujate võimalike eelistuste piiramine (valitakse jõukohase lävendiga eriala), samuti võib kitseneda riigi võime kõrgharidust koolitustellimuse kaudu suunata.
Veelgi radikaalsem tee riigi rolli andmisel ülikoolidele oleks riigipoolne finantseerimine tulemuslikkusest lähtuvalt, lõpetajate arvu piiramata. Sellisel viisil, ükskõik, millisest valdkonnast “valmisprodukti” ostes, vähendab riik veelgi oma võimalusi arvestada tööturupoliitilisi vajadusi.
Riiklik kõrghariduspoliitika ei peaks edasi liberaliseeruma, vaid muutuma konservatiivsemaks. See ei tähenda vaid õppekavade akrediteerimistingimuste (välisekspertide hindamine) karmistamist ja (era)kõrgkoolide arvu vähendamist. Riik peaks senisest efektiivsemalt rakendama koolitustellimust kui peamist tööturu vajadusi silmas pidavat riiklikku instrumenti.
Kahtlemata on riigile oluline kõrgelt haritud inimeste arv. Seniseid arenguid silmas pidades on praegu veelgi olulisem muuta kõrgharidu- se omandajate struktuurset jaotust õppevaldkonniti/õppesuuniti/erialati ja kõrgharidusastmeti – bakalaureus/ magister/doktor. Liberaalse kõrghariduspoliitika jätkumine võtab riigilt regulatsioonimehhanismid ega võimalda nimetatud eesmärki kuidagi saavutada. Suutmata pöörata “masstootmist” mõnes valdkonnas, võib riik leida end peagi olukorrast, kus peab finantseerima populaarse eriala omandanud kõrgkoolilõpetajate ümber- ja täiendusõpet.

Konservatiivse kõrghariduspoliitika toetuseks

Kõrgharidus on jätkuvalt üldsuse huviorbiidis. Ei möödu nädalatki, mil temaatikat ajakirjanduses ei käsitletaks. Kesksuvel huvituti üliõpilaste nn lävendipõhisest vastuvõtust, hiljem on aktuaalne olnud Tallinna ülikooliga seonduv. Olukorda ülekuumenenud kõrghariduses tervikuna analüüsis Eesti Kõrghariduse Akrediteerimiskeskuse juhataja Tiit Laasberg Eesti Päevalehes 20. septembril. Mõned suundumused Eesti kõrghariduses on ka siinkirjutaja analüüsi objektiks.
 
Kõik kõrgkoolid (ülikoolid, instituudid) olid kuni 1990. aastate alguseni riigi omanduses. Riigieelarvevälist (tasulist) õpet ei olnud. Üliõpilaste arv, valdkondlik ja erialane jaotus pandi paika riiklikult. Üheksakümnendatel Eesti kõrgharidus liberaliseerus, mille põhitulemus oli erakõrghariduse teke. Üheksakümnendate teisel poolel said kuus riiklikku ülikooli avalik-õigusliku asutuse staatuse ning ka nendes hakati tasulist õppeteenust osutama. Eelnimetatu viis oma tasku peal õppiva üliõpilaskontingendi kiire, tänaseks riigi kontrolli alt väljunud kasvuni (vt joonis 1).
Riigieelarveliste õppekohtade loomine on jäänud peaaegu stabiilseks ja nii moodustavad riikliku koolitustellimuse alusel õppivad üliõpilased üha väiksema osa üliõpilaste koguarvust. Kui 1998. a õppis riigieelarvelistel õppekohtadel umbes 2/3 üliõpilastest (64,8%), siis aastal 2003 juba alla poole (48,1%).

Riiklik sekkumine on jõuetu
Riigieelarveliste üliõpilaste osakaal on aastatel 1998–2003 vähenenud kõikides õppevaldkondades. Valdkondlikud erisused on siiski ülisuured. Väikseim on riigieelarveliste üliõpilaste arv sotsiaalteaduste, ärinduse ja õiguse õppevaldkonnas, kus 2003. aastal õppis ainult 18,5% üliõpilastest riigieelarvelisel õppekohal. 2003. aastaks on 2/3 ja rohkem üliõpilasi riigieelarvelistel õppekohtadel vaid pooltes õppevaldkondades kaheksast (vt joonis 2): loodus- ja täppisteadused (70,3%), põllumajandus (65,1%), tehnika, tootmine ja ehitus (76,8%) ning tervis ja heaolu (76,9%). Veel 1998–2000 oli selline olukord kõikides õppevaldkondades, välja arvatud sotsiaalteadused, ärindus ja õigus.
Riik on 2001. ja 2002. aastast vähendanud koolitustellimust õppevaldkondades, kus üliõpilaste arv riigieelarvevälistel õppekohtadel on suur või mis ei ole tööturu vajadusi silmas pidades riiklikult prioriteetsed: haridus; humanitaaria ja kunst; sotsiaalteadused, ärindus ja õigus; tervis ja heaolu. Samal ajal on koolitustellimust suurendatud loodus- ja täppisteaduste; tehnika, tootmise ja ehituse ning teeninduse õppevaldkondades.
Riikliku regulatsiooni mõju on tuntav kõikides õppevaldkondades, kus riigieelarveliste üliõpilaste arv moodustab enam kui poole üliõpilaste koguarvust (vt joonis 2).
Koolitustellimuse vähenemise tõttu on üliõpilaste arv märgatavalt vähenenud hariduse ning tervise ja heaolu õppevaldkondades, kasv on pidurdunud humanitaaria ja kunsti õppevaldkonnas. Samal ajal ei kontrolli riik sotsiaalteaduste, ärinduse ja õiguse õppevaldkonnas toimuvat – koolitustellimuse vähenemisele vaatamata on üliõpilaste arvu kasv endiselt suurim.
Riikliku sekkumise mõningat mõju on tunda õppevaldkondades, kus koolitustellimust on suurendatud, eelkõige loodus- ja täppisteadustes ning teeninduses. Koolitustellimuse suurendamise mõju tehnika, tootmise ja ehituse õppevaldkonnas on olnud minimaal-ne – üliõpilaste suhteline arv on küll stabiliseerunud 12% juures, kuid jääb ikka veel väiksemaks kui 1990. aastate lõpus (13,2% 1998. a).

Tuleviku ohud
Riigi niigi kasinaks kahanenud võimalused kõrghariduses toimuvasse sekkuda võivad tulevikus veelgi väheneda. Seejuures mängumaal, mis seni kuulus riigile – riiklik koolitustellimus lõpetajatele. Kõrgkoolid võivad, seejuures täiesti seaduslikult, võtta riigi finantseeritavatele õppekohtadele üliõpilasi arvul, mis tagab koolitustellimuse täitmise. Vastuvõtul on kaks võimalust – pingerea alusel (täidetavate õppekohtade arv on ette antud) või lävendipõhiselt (arv määratlemata). Lävend tähendab minimaalset konkursipalli, mille ületanud võivad lugeda end riigieelarvelisteks üliõpilasteks. Lävendipõhise vastuvõtu idee tuleneb eelkõige ülikoolide mõistetavast soovist saada võimalikult suurearvuline ja heal tasemel üliõpilaskontingent. Lihtsustub ka vastuvõtuga seotud töö ja lõigatakse ära õppimisvõimalus inimestelt, kel pole võimeid kõrghariduse tasemel õppimiseks. Lävendipõhisuse puudus on sisseastujate võimalike eelistuste piiramine (valitakse jõukohase lävendiga eriala), samuti võib kitseneda riigi võime kõrgharidust koolitustellimuse kaudu suunata.
Veelgi radikaalsem tee riigi rolli andmisel ülikoolidele oleks riigipoolne finantseerimine tulemuslikkusest lähtuvalt, lõpetajate arvu piiramata. Sellisel viisil, ükskõik, millisest valdkonnast “valmisprodukti” ostes, vähendab riik veelgi oma võimalusi arvestada tööturupoliitilisi vajadusi.
Riiklik kõrghariduspoliitika ei peaks edasi liberaliseeruma, vaid muutuma konservatiivsemaks. See ei tähenda vaid õppekavade akrediteerimistingimuste (välisekspertide hindamine) karmistamist ja (era)kõrgkoolide arvu vähendamist. Riik peaks senisest efektiivsemalt rakendama koolitustellimust kui peamist tööturu vajadusi silmas pidavat riiklikku instrumenti.
Kahtlemata on riigile oluline kõrgelt haritud inimeste arv. Seniseid arenguid silmas pidades on praegu veelgi olulisem muuta kõrgharidu- se omandajate struktuurset jaotust õppevaldkonniti/õppesuuniti/erialati ja kõrgharidusastmeti – bakalaureus/ magister/doktor. Liberaalse kõrghariduspoliitika jätkumine võtab riigilt regulatsioonimehhanismid ega võimalda nimetatud eesmärki kuidagi saavutada. Suutmata pöörata “masstootmist” mõnes valdkonnas, võib riik leida end peagi olukorrast, kus peab finantseerima populaarse eriala omandanud kõrgkoolilõpetajate ümber- ja täiendusõpet.

Infosüsteemis käivitub õppurite alamregister

Eesti Hariduse Infosüsteemis, lühendatult EHIS-es, käivitub detsembris õpilaste, üliõpilaste ning arstide-residentide alamregister. Õpilaste ja üliõpilaste praegusest registrist, mida haldab AS Andmevara, tõstetakse andmed üle. Alates 9. detsembrist saavad õppeasutused teha oma õppurite andmete kohta muudatusi ja täiendusi ainult EHIS-e keskkonnas.
Järk-järgult koonduvad kõik andmed õppeasutuste, õpetajate, õpilaste, koolituslubade ja õppekavade kohta EHIS-esse kui ühtsesse riiklikku andmekogusse ning senised eraldiseisvad registrid kaovad. EHIS võimaldab õppeasutustel mugavalt informatsiooni hallata, samas seab ka kohustuse andmeid regulaarselt täiendada.
Andmete õigsus EHIS-es on munitsipaalüldhariduskoolidele oluline eelkõige seepärast, et alates 2005. a rahastatakse õppeasutusi EHIS-es sisalduvate andmete põhjal. Nii ütleb põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 44 lg 32. Seadus sätestab, et riigieelarvest valla- ja linnaeelarvetele munitsipaalkooli pedagoogide töötasu, sotsiaalmaksu, täienduskoolituse ja õpikute soetamisega seotud kulude arvestamise aluseks on õpilaste arv EHIS-e järgi vastava aasta 10. jaanuari ja 10. septembri seisuga.
Uue aasta 10. jaanuaril kontrollib Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus, kas kõik õppeasutused on ajavahemikus 9. detsembrist kuni 10. jaanuarini EHIS-es oma õppurite andmed üle vaadanud ja neid vajadusel korrigeerinud. Samuti vaadatakse siis üle õppeasutuste ja pedagoogide alamregistrite täitmine õppeasutuste poolt. Õppeasutuste kohta peavad EHIS-e kõikides alamregistrites olema pidevalt uuendatud andmed. Kohe, kui koolis muudatused aset leiavad, tuleb need EHIS-es kajastada.
Koolitused infosüsteemi kasutajatele
Detsembris korraldavad HTM ning REKK EHIS-e teemal koolitused üle kogu Eesti. Koolitustel õpetatakse peamiselt EHIS-e õppurite alamregistri täitmist ja kasutamist. Koolitustele on oodatud haridusasutuste töötajad, kes hakkavad edaspidi andmeid sisestama ja muudatusi sisse viima.
Koolitused toimuvad maakonniti.
- Põlvamaa – 9.12. maavalitsuse saalis, Põlva, Käisi 1a;
- Saaremaa – 9.12. koolituskeskuses Osilia, Kuressaare, Nooruse 1;
- Pärnumaa – 9.12. maavalitsuse saalis, Pärnu, Akadeemia 2;
- Tartumaa – 10.12. HTM-i saalis, Tartu, Munga 18;
- Järvamaa – 10.12. maavalitsuse saalis, Paide, Rüütli 25;
- Võrumaa – 13.12. maavalitsuse saalis, Võru, Jüri 12;
- Lääne-Virumaa – 13.12. maavalitsuse saalis, Rakvere, Kreutzwaldi 5;
- Viljandimaa – 13.12. maavalitsuse suures saalis, Viljandi, Vabaduse väljak 2;
- Jõgevamaa – 14.12. maavalitsuse saalis, Jõgeva, Suur 3;
- Läänemaa – 14.12. maavalitsuse saalis, Haapsalu, Lahe 8;
- Raplamaa – 15.12. maavalitsuse suures saalis, Rapla, Tallinna mnt 14;
- Valgamaa – 15.12. maavalitsuse saalis, Valga, Kesk 12;
- Hiiumaa – 16.12. maavalitsuse saalis, Kärdla, Leigri välja 5;
- Harjumaa – 16.12. Tallinna Polütehnikumi saalis, ruum 407, Tallinn, Pärnu mnt 57;
- Ida-Virumaa – 17.12. maavalitsuse saalis, Jõhvi, Keskväljaku 1.
Kõik koolitused algavad kell 11 ja kestavad ligikaudu kaks tundi.
Sobival ajal ja sobivas kohas toimuvale koolitusele oolitusele peaks registreeruma hiljemalt 8. detsembril veebiaadressil http://www.hm.ee/ehis/registreerimine või e-posti aadressil ehis.tugi@hm.ee. E-posti teel registreerudes tuleb ära märkida osaleja nimi, e-posti aadress, telefon ja õppeasutus ning koolituse kuupäev ja koht. Ühest õppeasutusest võib osaleda mitu inimest.

IWIW

Haridusteave

- 29. novembril olid haridus- ja teadusministeeriumisse kutsutud Eestit rahvusvahelistel õpilasvõistlustel ja olümpiaadidel edukalt esindanud õpilased ja õpetajad. Rahvusvahelistel õpilasvõistlustel ja olümpiaadidel tuli auhinnakohtadele 66 Eesti õpilast ja kollektiivi. Lisaks tunnustati Euroopa eriolümpia kergejõustiku mängudel osalenuid, edukaid noori muusikuid, kunstnikke, ujujaid ja teisi. Pidulikul autasustamisel said kõik asjaosalised tehtud töö eest minister Maimetsalt tänukirja ja kingituse, medali võitnud õpilased ka rahapreemia.
- 2. detsembril toimus HTM-is seminar “Hariduse kvaliteedi tagamise võimalused”, kus tutvustati riikliku järelevalve kokkuvõtte tulemusi ja võimalusi hariduse kvaliteedi tagamiseks.
- 2. detsembril avas minister noortemessi “Teeviit”.
- 3. detsembril kohtub minister HTM-is aineliitude esindajatega teemal “Koostööst kutsekvalifikatsiooni käivitamisel”.

Arvamus

Kuidas kommenteerite Tallinna Ülikooli tulemist?

ANZORI BARKALAJA,
Viljandi Kultuuriakadeemia rektor
 
Eesti hariduselu kuumimaks avalikuks teemaks on kujunenud Tallinna (ja tegelikult kogu Eesti) kõrgharidusruumi korrastamine. Iseenesest on väga tervitatav, et pedagoogika ning humanitaar- ja sotsiaalvaldkonna õppe- ja teadusasutuste koondumine ühise eesmärgi nimel leiab nii elavat vastukaja. Kahjuks on avaliku arutelu masinavärki sattunud liivateri, mis ohustavad protsessi ülekuumenemisega.
Eriti kuumaks läks elu pärast Tallinna linnapea Tõnis Paltsu pillatud fraasi Tallinna ülikoolist ja Tartu kolledzist. Poliitikud on ennegi fraase pillanud, eriti valimiste lähenedes. Meedia korjas üles mitte eriti tõsiselt võetava killu (mida linnapea ka ise tunnistas ja mis “lähedal seisva ja tundmatuks jääda sooviva allika” järgi oli emotsionaalne vastus ühe Tartu päritolu prominentse poliitiku teatud tooniga repliigile) ning Tartu reaktsioon ei lasknud ennast kaua oodata.
Ausalt öelda üllatas mind raevukas tõsimeelsus, millega nii mõnigi autor leheveergudel silma paistis. Seni olen ma nende lugupeetud inimeste kaines mõtlemises ning olukordade adekvaatse hindamise oskuses veendunud olnud. Muidugi on alati võimalus, et need kirjutised ja avaldused polnud kuigivõrd siirad. Täiesti võimalik, et sõdiva iseloomuga tegevus on suunatud hoopis avalikkuse ja selle sees ka riigikogu liikmete arvamuse mõjutamiseks. Täiesti kindel, et moodustatava ülikooli ründamisel on avalikkuse tähelepanu ette tõstetud teised teemad kui need, mis said uue ülikooli ehitamise ajendiks.
Tallinna ülikoolist on tehtud tont, mis kollitab kogu Eesti teadussuutlikkust ja inimeste õpetamise võimet; kratt, kes riisub Tartu linna ja rahvusülikooli ressursid ja viib need kotiga Tallinna. Kole pilt. Mulle kui Tartu Ülikooli vilistlasele tundub see naeruväärne.
Mõneti meenutab vallandunud meediasõda varjupoksi. Varjupoks on võitlus kujutletava vastasega või varjuga seinal. Igal juhul on tegu imitatsiooniga, mis asendab reaalsust. Tallinna ülikooli loomise vastaste järgi on tegemist poliitikute projektiga, mis toimub Tallinna Pedagoogikaülikooli ümbernimetamise kaudu. Poliitiliste projektide kui nähtuste mainet arvestades on see kaval taktika nagu ka eelnevast tulenev lokkulöömine ülikooli nime ümber. Kuid jäägem reaalsuse pinnale – poliitikud ei tee Tallinna ülikooli. Poliitikud võtavad vastu seadusi ja teostavad neile antud avalikku võimu. Nad ei koolita tudengeid ega tee teadust. Jah, mõnikord korraldavad nad häppeninge ning performance’id, kuid seda mitte akadeemiliselt viljeldava kunsti mõttes. Tallinna ülikooli teevad selle algatajad ning neid on algusest peale motiveerinud selge soov tõsta kõrghariduse kvaliteeti Eestis ning kasutada selleks antud ressursse senisest ökonoomsemalt.
Kui mingi mõttearendus on viinud keskustelupartnerid eksiradadele, on tark pöörduda lähteallikate poole. Kõige kergemini kättesaadav tõese lähteinformatsiooni allikas on Tallinna ülikooli algatajate ühine kodulehekülg www.unit.ee. Lugeja aja ning vaeva kokkuhoiu mõttes toon esile olulisemad seigad, mis on kannustanud uue ülikooli moodustajaid ühistegevusele.
Peamine eesmärk on ressursside koondamine arvestatavaks keskuseks humanitaar- ja sotsiaalteaduste ning pedagoogika vallas. Siinkohal pole kohane rääkida Tartu Ülikooli kui keskuse tõrjumiskatsest ega konkurentsist majanduslikus mõttes. Oluline on kultuuriruumi sisene dialoog. Ülikooli ja kultuuriruumi hoiab elavana ainult sisuline mitmekesisus ja toimuv mõttevahetus, mis eeldab erinevate keskuste olemasolu. Piiratud ressursside tingimustes päästab liigirikkast kooslusest sündiv sünergia. Monopolisti mugavus seevastu ohustab hariduse kvaliteeti ja seega kultuuri elujõudu. Kui omasid ei usuta, võib uskuda väliseksperte, kes on soovitanud mitme keskusega mudelit. Seda on teinud Suurbritannia ja Eesti haridusministeeriumide koostöö raames Eesti kõrgharidusruumi ja Tallinna Ülikooli loomist analüüsinud Anthony Clark, aga näiteks ka Tartu Ülikooli audoktor prof Jürgen Mittelstrass.
Teine oluline eesmärk on Tallinna senisest suurem avanemine regionaalpiirkondade jaoks. Mõnda aega on kestnud inimeste ja ressursside voolamine tõmbekeskuste suunas. Tallinnas on aru saadud, et tühjaks tõmmatud tagamaad ei toida enam tõmbekeskust. Midagi tuleb tagasi anda. Selleks on kolledzid Haapsalus ja Rakveres. Viljandi Kultuuriakadeemia liitumine Tallinna ülikooli loomise protsessiga kannab sama mõtet. Elujõuline tagamaa tugevdab kogu kooslust.
Kolmas oluline eesmärk on luua võrgustikupõhine juhtimisskeem, kus on tsentraliseeritud ainult olulisemad tugiteenused ja kvaliteedikontroll. Nõukogude aja plaanimajandusest ja röövkapitalistlikust monopoliideoloogiast kantud jäik tsentraliseerimine ei mõju hästi iseseisva mõtlemise võimele ega loovusele.
Lõpetuseks kordan üle: Tallinna ülikooli ei tee poliitikud, see ei ole selle ameti ülesanne. Poliitikud parandavad Tallinna ülikooli jaoks vajalikku seadust. Tallinna ülikooli teevad seda moodustavate asutuste üliõpilased, doktorandid, õppejõud, teadustöötajad ja juhid. Tegelikult teevad uut ülikooli ka vilistlased, tööandjad, lapsevanemad ja paljud teised, kellele läheb korda Eesti kultuuri elujõu säilitamine ja edendamine. Ja kuivõrd Tartu Ülikool on ikka veel eesti kultuuri loomulik osa, mõjub Tallinna ülikooli tulemine edendavalt ka meie rahvusülikoolile.

Kirjakast

Kui pole materjali, siis maja ei ehita
Mul on mingi arusaam ainekesksest õppekavast, aga puudub täielikult kujutlus pädevuskesksest õppekavast. Selle õppekava ideoloogiast olen üht-teist kuulnud, aga tahaksin ikkagi teada, milliseid “sildu” selles 1.–12. klassini ehitatakse? Kas riigi kõik koolid konstrueerivad üheaegselt silda üle Emajõe või võib seda ka üle kohaliku Konnaoja ehitada? Sel juhul jääksid aga liiklusskeemid ähmasteks.
Kui G. Adolf raketti ehitab, kas õpilane M. Härmast saab sinna kooli pretendeerida – nad on sel ajal hoopis ärkamisaegset torupilli tudeerinud? Midagi on mäda Taani riigis. Kas pädevuskeskses õppekavas on tõesti taotlus suurendada süsteemi korrapärastamiseks määramatust!
Üksikute nähtuste lahkamisel baseeruv õpetamine suurendab veelgi hajali punktteadmiste osakaalu ja faktide massi õpilaste peades. Elu ei ole ju võimalik läbi mängida! Teada on, et entroopia kasv kinnises süsteemis on hea tasakaaluolekuni, entroopia suurenemise puhul aga väheneb võime teha süsteemisisest tööd ja energia hajub! Pole mõtet siis hagu tulle loopida!
Kõikvõimalikud “case”-õpped saavad siiski olla meetodid, vahendid, kus eri aegade ja ainete teadmisi, fakte integreeritakse ja mõtestatakse.
Teadmine ei ole veel arusaamine. Mõtlemisoskus ja arusaamine baseeruvad faktidel ja teadmistel – need on nagu ehitustellised. Ehitusmaterjalita aga maja ei ehita. Kuidas majaehitamine selgeks saada? Teed ja viisid on tänapäeval mitmekesised – õpetaja ei pea ette näitama ja ütlema, et ka teie peate kindlasti nii tegema. Siin peaksid olema vabad käed ja palju loovust. Huvitav peab olema õpetajal ja õpilasel. Ka eksimine on lubatud. Kui see toimub korra, siis selle eest ei karistata.
Ehitusmaterjalid – faktid ja teadmi- sed – võivad vananeda ja ajas muutuda. Samas saab nende põhjal visualiseerida muutuste iseloomu, suuna ja teha nendest järeldusi. Mida küll võrrelda, analüüsida, milliseid järeldusi teha, kui peas on tühjus? Nii, et alguses sõnad ja valemid selgeks, mõisted pähe, aastaarvud ritta – ja siis võib neid omavahel kombineerides ka silla ehitada, kuu poole õhata või veatult, kas või prantsuse keeles raporteerida, et töö valmis ja võiks järgmisega alata. Juhendajal ei oleks vaja siis iga kord mõelda – ei tea, kas eelmises projektis tugevusõpetust või enneminevikku ka õpetati.

VIRVE RAIDLA

LEONHARD KAAL

SIIRI REBANE

Pildiga vanasõnu

Tartlaste uskumist mööda on nimi see, mis teeb ja rikub mehe. Maha Tallinna
Ülikool, elagu Tallinna Linnaülikool! Et asi keeleliiasuse koha pealt kindlam oleks,
soovitab Õpetajate Leht mitte jääda poolele teele – parem siis juba Tallinna Linna
Linnaosavalitsuse Kesklinna Linnaosa Linnaülikool. Igatahes on rõõm tõdeda, et
Eesti kõrghariduses on asjad hästi: nii palju vingeid ülikoole, et ainult
nime järgi veel saabki neil vahet teha... RAIVO JUURAKU foto

NIMEPANIJATELE

Kumb on kõvem – kas curriculum või Lehrplan?

URVE LÄÄNEMETS

Küllap on hea, et vähemalt nüüd, mil oma õppekavade tegemise algusest on möödas 17 aastat, on jälle hakatud nende üle diskuteerima. Tol- last õpetajate kongressi aega, võimalusi ja “tegijate” potentsiaali arvestades on olukord mõistagi teine kui 1987. aastal. Et nii Õpetajate Lehes kui ka hariduslistis on curriculumi ja Lehrplani üsna mitmeti iseloomustatud, pakun omalt poolt mõned tähelepanekud, mis pärinevad kirjandusest ja koolipraktikast.
 
Aastal 1989 koostati plaan, mis nägi ette õppekava rakenduse aastal 2000. Paraku see käiku ei läinud ja praegu tuntakse PTUI-st ja pedagoogika teadusuuringutest puudust mujalgi kui õppekavatöös. Üllataval kombel on küsimused ikka samad: kas curriculum või Lehrplan, milline paradigma jne. On lisandunud tees “ainult üks õppekava korraga”.
Alustan veidi kaugemalt. Hariduse sisu määratleva dokumendina on õppekavad olnud kas entsüklopeedilise või nn tuumõppekavalise (core curriculum) suunitlusega. Selline eristus põhineb otsustusel, mida lugeda kõigile kohustuslikuks ühisosaks.

Kaks suunitlust
Entsüklopeedilise kallakuga õppekavades, mis kasutusel ka meil, Venemaal, Prantsusmaal ja mitmel pool mujal, on üldhariduse kohustusliku sisu valik selline, mis võimaldab omandada teadmisi ja oskusi inimtegevuse paljudelt aladelt – emakeelest ning loodus- ja sotsiaalainetest kehalise kasvatuse ja kunstideni. Õppeainete arv eri kooliastmetes varieerub kaheksast viieteistkümneni, vähesel määral pakutakse ka valikaineid.
Tuumõppekava sisaldab tavaliselt nelja (vahel ka kolme) ainet, milleks on emakeel, matemaatika, science ehk ühendatud loodusaine ja nn sotsiaalaine, millest lõviosa moodustab kodanikuõpetus ja oma riigi ajalugu. Ülejäänud õppeaja sisustab õpilane alates nooremast keskastmest (pärast 10.–12. eluaastat) valikainetega.
Kirjeldatud eristamine on õppesisu valiku põhimõtteline alus, mis määrab, kui avarat maailmapilti eeldatakse kohustusliku üldhariduse omandanud inimeselt. Teisisõnu – mida peavad kõik teadma ja oskama, et omas ajas ja elukeskkonnas toime tulla. Sellest ka korraldatavate riigieksamite arvud – kus neli ja kus neliteist. Viimane on Eesti riigieksamite arv, mis on ilmselgelt liiga suur, kuid see pole siinse artikli teema.
Entsüklopeedilise üldharidusega inimese maailmapilt on avaram ja seega on mõistetav, miks 21. sajandi alguses on paljudes riikides tendents kohustuslike ainete arvu suurendamisele. Prantsusmaa ja mitmed teised riigid on avalikult deklareerinud, et kohustuslik üldharidus peabki konservatiivne olema. Sama on Eestiski arvatud. See selgitab ka asjaolu, miks näiteks USA “ostab sisse” tudengeid Venemaalt ja teistest endistest idabloki riikidest või Aasiast.
Eesti õppekavaarendus on eriline olnud selle poolest, et meil püüti määratleda ka entsüklopeedilise õppekava ainete põhisisu ning tekkisid näiteks nn kitsas ja lai matemaatikakursus. Selline suund on gümnaasiumiastme hariduse diferentseerimisel oluline ja vältimatu.

Valed arusaamad
Eelmise nädala Õpetajate Lehest võis lugeda, et Lehrplan on ainekeskne ja curriculum pädevuskeskne. See väide on ekslik. Nimetatud tüüpi õppekavade erinevus seisneb neis esitatud hariduse sisu ettekirjutatuse ehk reglementeerituse astmes.
Lehrplan-tüüpi õppekavas on õppeainete kaupa üsna täpselt ette kirjutatud, mida tuleb ainetundides käsitleda. Näidatud on teemad, põhimõisted, keeleainetes vahel isegi sõnaloendid, geograafias konkreetsed objektid: mäed-jõed jm. Curriculum-tüüpi õppekavas pole õppimise sisu nii täpselt ette kirjutatud, piirdutakse teemade, alateemade ja põhimõistetega. Aineteadmiste ja -oskuste omandamine on kohustuslik nagu Lehrplani puhul, kuid põhiteadmisi illustreeriva materjali valik jääb õpiku autorile ja õpetajale vabaks. See vabadus on siiski suuresti näiline, sest erinevaid versioone mingi õppeteema käsitlemiseks väga palju polegi. Ikka tuleb valida mingist piiratud hulgast ja tegelikult tähendab see sageli pigem metoodika kui põhimõtteliselt erineva sisu valikut.
Väitest, et Lehrplan on ainekeskne ja curriculum pädevuskeskne, jääb mulje, nagu curriculum-tüüpi õppekavades aineid polekski. Tegelikult jäävad õppeained alles nii ühes kui teises. Iga professionaalne õppekavakoostaja mõtleb sellele, kuidas õppekava rakenduseks vajalikke õpetajaid koolitada ja kuidas vajalikku õppesisu ainetundideks vm ühikuteks organiseerida. Tõepoolest, on tehtud üksikuid katseid õpetada koos näiteks kaht või enamat keelt, aga katseteks on need jäänudki. Pole võimalik pidada nn valdkonnaaine tunde ja loota, et õpilastel tekiksid süsteemsed ja rakenduskõlblikud teadmised. Herbart jõudis koolitunni juurde eelkõige sellepärast, et teatud liiki õppetegevuste koondamine osutus otstarbekaks ning võimaldas õppijal paremini mõista õpitavat.
Meilgi on oluline mõista, et nii Lehrplan- kui curriculum-tüüpi õppekava on dokumendid, mis esitavad tervikliku õppesisu, kuigi erineval täpsusastmel. Mõlemat tüüpi õppekavas, kui need on professionaalselt koostatud, on ained omavahel seostatud ehk lõimitud selliseks tervikuks, mis võimaldab kasutada õppijate aega ratsionaalselt ning esitada õppesisu loogilises järgnevuses, nii et õppematerjal oleks omandatav. Sellise terviku koostamisel on vaja teada, et mida madalam on kooliaste, seda suurem peab olema õppesisu traditsiooniline ja muutumatu ühisosa – ei saa ju alustada enne millegi muuga, kui lugemine selge. On arusaadav, miks soomlased rakendasid lugemis- ja matemaatikaoskuse edendamise riiklikke programme.

Pädevuskeskset õppekava ei ole
Pädevuskeskset õppekava pole ma kahjuks kusagilt leidnud; meie 2002. aasta õppekavas on ca 900 määratlust, kuid ometigi pole öeldud, et RÕK on orienteeritud pädevustele. Pädevusi on käsitletud kompetentsustena paljude riikide õppekavades, ent ikka ja alati valdkonniti, nt kommunikatiivne ehk suhtluspädevus, mis inimesel kujuneb koosmõjus kooliõpingute ja elukogemusest õppimisega (nn formaalse ja informaalse hariduse koosmõjus). Viimast pole teatavasti võimalik ette kirjutada ja pealegi mõtestab inimene saadud infot erinevates seostes. Psühholoogid on neid erinevaid seostamise viise uurinud ja leidnud, et mõtlemise viisid on eelkõige seotud inimese kultuuritausta ja sotsialiseerumise astmega. Kompetentsused võivad väljenduda mitmeti, kuid alati suunitlusega olukorda või probleemi lahendada püüdvale käitumisele. Ja probleeme teatavasti saabki mitmeti lahendada.
Just sotsialiseerumine oli Hilda Taba suurim teoreetiline idee, mis osutus ka praktiliselt rakendatavaks. Hilda Tabalt on palju õppida ka tänapäeva õppekavade struktuuri kujundamisel, eelkõige teema ja mõiste määratluse juures.
Sotsialiseerutakse ehk kohanetakse oma maailmapildi alusel, mitte mõne abstraktse pädevuse abil. Kui Raivo Juurak ütleb (vt 26.11. ÕpL), et Tartus koostatud õppekava on pädevuskeskne, peaks ta seda väidet lähemalt selgitama. Pädevuste praegusi määratlusi silmas pidades ei oska küll arvata, kes ja kuidas korraldaks koolis tunni, kus õpitaks käituma tundmatute asjadega (RÕK 2002:1086). Taba ja teiste õppekavateoreetikute seisukohti ei saa arvustada ega rakendada enne, kui neid pole loetud ja analüüsitud meie kultuurikonteksti seisukohalt.

Paar sõna vabaduse kohta
Eestis leidub nn pidetuid teoreetikuid (Kalju Lehe määratlus), kes aina väidavad, et “nõuka” ajal oli kõik halb või olematu, aga nüüd oleme vabad ja võime kõike ise otsustada. Väide on õige vaid osaliselt. Tuleb tunnistada, et me pole osanud oma vabadusega arukalt ümber käia ja, mis kõige hullem, me ei püüagi selle poole, et midagi argumenteeritult otsustada, jätkame ikka loosungite hõikamist. Probleemiks on vaid uute loosungite leidmine, nt õpetaja tähtajaline tööleping vm. Peaasi, et kogu aeg sebitaks, tulemus polegi oluline.
Mida professionaalsem on pedagoog, seda vabam on ta õppesisu ja metoodika valikul. Kes oma ainet ei tunne, ei oska ka selle sisu valida, materjali järjestada ja metoodiliselt esitada ega soovitud tulemuseni jõuda. Lehrplan- või curriculum-tüüpi õppekava rakendamine sõltub oluliselt pedagoogide kaadri professionaalsusest. Ja kumbki õppekavatüüp pole teisest parem. Aga kõigepealt peaks olema, mida rakendada. Selgitavast üldosast on vaja edasi jõuda integratsiooni ja ainekavade korrastamiseni ning seda tööd ei saa veeretada kooli ja pedagoogi kaela. Kui on tegemist ühtluskooliga, peab integreeritud õppesisu olema esitatud riiklikus õppekavas. Vabadus on endiselt tunnetatud paratamatus, s.t oskus teha konkreetses olukorras õigeid valikuid.

Teadus ja kool

Ligi kümme aastat tagasi avaldasin artikli “(Pedagoogika)teadus ja kool”, mille märksõnad olid kognitiivne psühholoogia, õpilase arendamine, kujundlik ja semantiline mälu, esmatajumine jne. Olin lootusrikas, et eesti õpetaja hakkab edaspidi oma igapäevatöös üha enam lähtuma pedagoogilisest psühholoogiast (resp. teadusest). Möödaläinud aastad on toonud kaasa pettumuse.
 
Oleme saanud vaid tühjalt kõmiseva mõiste – 21. sajandi kool. Anglosaksi ajakirjadest ja internetist juhuslikult nopitud “tarkustega“ püütakse end atraktiivseks teha, märkamata, et kaugeneme pedagoogika ja eriti psühholoogia fundamentaaluuringutest. Ärgem unustagem, et Lääneski (ka koolides) on tehtud palju rumalusi.
Õpetajatega kohtudes märkan, et ollakse vähe kursis näiteks õpilase (lapse) kognitiivse arendamisega või õppe-kasvatustöö eesmärkide taksonoomiaga. Ei mõisteta, et lapse areng ontogeneesis toetub fülogeneesis kujunenule. Lapse õppimise alus on ürgne enesearenduse instinkt, uuriv käitumine, millele õpetaja toetub ja mida püüab igati säilitada. Ainult neil metoodilistel võtetel on mõtet, mis õpetajat selles aitavad.
Omandamisprotsessi (ka õppimist) puudutava valdkonna on psühholoogid põhjalikult läbi uurinud. Kuid teadvustagem ka seda, et turumajandus sünnitab alati väliselt säravaid nn metoodikaid ja teooriaid, mida on lihtne müüa maha neile, kes fundamentaalseid uuringuid ei tunne. Just siin on eesti kool väga haavatav. Ehkki meil on professor Edgar Krulli sisukad tööd pedagoogilisest psühholoogiast.
Kuna teadus ei ole koolis väärtustatud, ei maksa imestada, et magistritööde kaitsmisel enam inimesi kuulamas ei ole, nagu muretseb professor Jüri Orn. Eks ole magistritööde tasegi tasapisi devalveerunud. Ühiskondlikku Pedagoogika Uurimise Instituuti tuleb vaevaliselt uusi inimesi.
Igatahes jõuame absurdini, kui väidame, et kuna turumajandusliku ühiskonna koolis pole psühholoogiateadust vaja läinud, polegi seda vaja. Kõigil asjadel on muidugi omad juured.
- Meil pole enam ammu PTUI-d, mis kaotati siis, kui teda kõige rohkem oleks vaja olnud, sest algas Eesti kooli uuenemine.
- Kalju Lehe vaimujõust ei jätkunud, et anda välja Kooliuuenduslast – ja see lõpetas tegevuse.
- Muutus ajakiri Haridus, millel varem oli pedagoogilis-psühholoogiline sisu.
- Harvadel teaduskonverentsidel istuvad uurijad omavahel. Nn rakenduskonverentsidel räägivad poliitikud ja ametnikud põhiliselt oma mõtteid.
Võimuesindajad hõõruvad käsi – milline raha kokkuhoid ja Vaim ei saa segada nende otsuseid, mida tehakse vaid võimupositsioonilt. Nad ei mõista, et selline olukord on viinud eesti kooli allakäigule.
Üle 15 aasta lugesin igal laupäeval-pühapäeval (ka puhkuse ajal) psühholoogiakirjandust. Jõudumööda tutvustasin emakeeles loetut ja oma uuringuid teistele õpetajatele. Nüüd tundub see kõik olevat mõttetu nagu ka konverentsidel osalemine, sest tegevusel puudub väljund.
Juhtub siiski ka imesid. Lõppenud suve algul ilmunud “Lapse ja tema mõtlemise arendamine” leidis üsna kiiresti ostjaid. Raamatus käsitletakse just lapse koolieelset arengut. Palju sisukam ja tõsisem “Mõtlemine on huvitav”, mis vaatleb intellekti arendamist koolis, pole kahjuks nii populaarne.
Meie poliitikud ja ametnikud alahindavad lapse koolieelset arendamist. Seegi periood on üsna põhjalikult läbi uuritud, kuid Eesti arvatakse endiselt, et kool on intellekti põhiarendaja. Tegelikult algab kõik sünnist. Ka hea kooli vundament luuakse enne kooli ja sel ajal tegemata jäänut ei saa koolis kompenseerida. See lihtne tõde peaks olema hariduspoliitika aluseks.
Nüüd, mil aetakse keerulist juttu õpetaja kvalifikatsioonist, kerkib paratamatult küsimus, millest lähtuvalt õpetaja tööd hinnatakse, kes on need hindajad, milline on nende silmaring kas või psühholoogia vallas ning kus nad on varem töötanud ja milliste tulemustega. Süveneb lõhe tööd rügava õpetaja ja tema tööle hinnangu andjate vahel. Õpetajatööd iseloomustab teadusele toetuv loomingulisus, kollektiiviga arvestamine, isereguleeruvus ja teatav intiimsus. Seda saab küll seletada pedagoogika-psühholoogia abil, kuid see ei vaja kõrge enesehinnanguga pealtvaatajaid.

Põhjust viivitada pole, põhjust aru pidada küll

Olen ühelt poolt nõus ministriga, kes kirjutas, et riigikogule üle antud eelnõude menetlemisega ei tasu venitada. Teisalt tahaks aga eelkõige ministrit kutsuda üles tasakaalukamale ja rahulikumale menetlemisele, et otsida eelnõudele võimalikult laiapõhjalist toetust. Keskenduda tuleks paari konkreetse probleemi lahendamisele, jättes vähem tähtsad tulevikuks.
 
Sellega võidaks minister, ministeerium, Res Publica, koalitsioon ja, mis kõige tähtsam, õpilane, õpetaja, kool ja omavalitsus. Konsensuse nimel tasuks võtta mõnes küsimuses aeg maha, teistes teha ootuspärased muudatused, kolmandates aga täpsustada seisukohti.
Riigikogu kultuurikomisjon on korduvalt arutanud mõlemat eelnõu. Oleme seda teinud koos külalistega, kelleks on spetsialistid ja huvigruppide esindajad. Mitmel korral on omavahel kohtunud ka koalitsiooni hariduspoliitikud ning, mis seal salata, on jäänud mitmeid erimeelsusi ka meie endi vahel. Reformierakond aga saab tänada ministrit, kes pärast mitut kohtumist fraktsiooniga on meie palvetega arvestanud, eriti omavalitsuste rolli tähtsustamise osas.
Nn järelevalve-eelnõus (487 SE) on Rahvaliit vastu maavalitsuste haridusosakondade koondamisele, väites, et enne vana kaevu kinniajamist peab uus valmis olema. Viimasel kohtumisel otsustasime, et Rahvaliit esitab § 22 uue sõnastuse, mis nende ettepanekust tulenevalt ühendaks eelnõu ja praeguses põhikooli ja gümnaasiumi seaduses toodud mõtted. Reformierakond on olnud põhimõtteliselt vastu tsentraliseerimistele ja kuna kavandatu läheb vastuollu ka “21. sajandi hariduse” reformi kandvaima ideega tuua otsustamine kohtadele võimalikult lähedale, oleme antud küsimuses toetanud pigem Rahvaliitu, aga ei pea seda nii tähtsaks, et eelnõule vastu olla.

Kutsekvalifikatsioonisüsteemiga pole kiiret
Eelnõusse 488 SE on kirjutatud mitu väga tõsist muudatust. Kõige suurema tähelepanu ja diskussiooni objektiks on aga ootamatult saanud õpetajate kutsestandard, kuigi see ei ole praegu hariduse põhiküsimus. Reformierakond tegi koalitsioonipartneritele ettepaneku ehitada pakutud piitsapõhine (vabandust väljenduse eest) kutsekvalifikatsiooni süsteem ümber präänikupõhiseks või võtta see osa praegu üldse eelnõust välja ja esitada pärast vaidluste lõppu eraldi eelnõuna. Kuna õpetajate tegelik konkurents tekib alles kolme aasta pärast, ei ole kiiret ega ole ka mõttekas seada kutsekvalifikatsiooni pärast ohtu nii tähtsa eelnõu menetlemine. On vaja lihtsat ja selget süsteemi, mis ühendaks ühte süsteemi kutsekvalifikatsiooni ja palgajärgud.
Riigikogu on lisaeelarvega kiitnud heaks koolide renoveerimise RKAS-i kaudu ja seadusesse on kirjutatud nõue, et valitsus peab kinnitama koolivõrgu arengukava. Riigikogule esitatud eelnõu paragrahvis 445 on toodud need õpilaste piirarvud põhikoolis, lasteaed-põhikoolis ja gümnaasiumis, mille puhul riik ei maksa baasraha. Samas eelnõus on juttu liitklasside ja erivajadustega laste klasside normatiividest, varem oli otsustatud klasside täitumusnormi vähendamine.
Vastavalt eelnõule hakkab pearaha kaasrahastamise määr omavalitsuste jaoks olema vähemalt 30%. Pearaha on diferentseeritud tulenevalt erivajadustega lastest ja võib olla diferentseeritud kooliastmeti. Pearahas on investeeringute komponent. Kõik need tuntud ja tundmatud tegurid kokku avaldavad koolile survet. On vaja tõsiselt analüüsida kõikide üksiktegurite mõju, et jõuda optimaalse koolivõrguni, mida finantseeritaks parimal kombel. Siis saaks uute asjadega rahulikumalt edasi minna.

Keskendugem kahe probleemi lahendamisele
Et kindlustada “21. sajandi hariduse” reformi peamised eesmärgid, tuleb selles eelnõus keskenduda kahele peamisele probleemile: koolide rahastamissüsteemi väljatöötamisele ja koolivõrgu kujundamisele. Oli 221 000 õpilast, 728 kooli ja 18 900 õpetajat. On 175 000 õpilast, 638 kooli ja 18 000 õpetajat. Mõne aasta pärast on 136 000 õpilast, x kooli ja y õpetajat. Eelnõus on palju olukorrast tulenevaid muutujaid ja uuendusi, mis nõuavad kokkuleppeid.
Reformierakond on teinud oma koalitsioonipartneritele ettepaneku minna ka Eestis üle algkoolipõhisele koolivõrgu kujundamisele ja finantseerida neid algkoole õppekavapõhiselt. Lisaks tuleks koostada nimekiri regionaalsetest põhikoolidest, kus rahastataks samadel põhimõtetel. Rahandusministeerium tegeleb praegu nende arvestustega. Ehk leiame siit võimaluse edasisteks lepeteks.

Toomas Liivi kaitseks

Selleks artikliks andsid impulsi Õpetajate Lehes viimastel nädalatel ilmunud kirjutised TPÜ eesti filoloogia osakonna sisekliima ja õppetöö kohta. Hiljutise TPÜ üliõpilasena, eesti kirjanduse õppetooli õppejõu ning nimetatud õppetooli magistrandina tahan astuda välja prof Toomas Liivi kaitseks.
 
Jah, nõustun Mati Hindiga, et professor Liivil on nõrkusi nagu meil kõigil. Ma pole olnud nõus kõikide Toomas Liivi otsuste või sammudega ajal, mil töötasin eesti kirjanduse õppetoolis. Aga Toomas Liiv on tunnustatud kirjandusteadlane, kirjanik ja pedagoog. Kui tuua paralleele ajaloost, võiks meelde tuletada, millised õpetajad olid Mauruse (s.o Treffneri) või Wikmani (s.o Westholmi) koolis. Kõigil neil olid oma puudused, mis ei vähendanud nende autoriteeti õpilaste silmis, sest tegemist oli tõeliste isiksustega.
Üliõpilasena köitsid mind Toomas Liivi loengud väga. Neil oli suur osa selles, et filoloogiatudengina kaldusin just kirjanduse ja kultuuriloo poole ning asusin tööle Liivi juhitavasse õppetooli. Selliseid isiksusi nagu Toomas Liiv pole Eestis kuigi palju. Ajaloost saab esile tuua vaid väga tuntud nimesid (nt Gustav Suits, kes oli nii kirjanik, kirjandusteadlane kui ka õppejõud), nüüdisaegsetest Rein Veidemanni. Noorte andekate kirjanike, kirjandusteadlaste ja -kriitikute avastamisel ning suunamisel on prof Toomas Liivi panus tähelepanuväärne.

Isiksust kujundab isiksus
Isiksust saab kujundada üksnes isiksus. Kui tahes võimekas administraator vaimse potentsiaalita pole selleks võimeline. Mul on vedanud. Pean isiksusteks oma vanemaid, esimest klassijuhatajat Mai Normakut (töötab praegu TPÜ-s), ka mitmeid Tallinna Reaalkooli õpetajaid. Ülikoolis? Esimesed isiksused minu jaoks olid just TPÜ eesti kirjanduse õppetooli õppejõududest tipphumanitaarteadlased Toomas Liiv, Pärt Lias ja Õnne Kepp, edasi minu akadeemilised juhendajad Loone Ots ja Mati Graf. Oli suur au töötada esimese kolmega neist ühes õppetoolis ja kirjutada viimase kahe nimed juhendajatena oma bakalaureusetöö tiitellehele.
Tasapisi hakkab silme eest läbi jooksma ka õpetajakoolitusprogrammi raames omandatu ning veel üks isiksus – Tiiu Kuurme. Lisaks konkreetsetele teadmistele suunas ta meid mõtisklema nüüdisaegse ühiskonna väärtuste üle. Tagantjärele mõistan, et tema üks sõnum meile kõigile oli: ärge kunagi alandage teist ja ärge laske ka ennast alandada. Tiiu Kuurme pani meid iseseisvalt mõtlema ning julgelt oma arvamust avaldama. Uhkusega kirjutasin kaks ja pool aastat tagasi oma pedagoogika lõputöö tiitellehele juhendajana tema nime.

Kriitika tekitas konflikti
Kui ma 2003. a septembris TPÜ eesti kirjanduse õppetoolis tööle asusin, suhtus tollane eesti filoloogia osakonna juhataja Kõivupuu minusse väga hästi. Suhted muutusid praeguse dekaaniga pingeliseks käesoleva aasta mai lõpus, kui leidsin ühe minule retsenseerida antud Kõivupuu juhendamisel kirjutatud rakendusfiloloogia eriala üliõpilase diplomitöö olevat nõuetele mittevastava. Kui sellest dotsent Marju Torp-Kõivupuule e-posti teel teada andsin, sain vastuseks räiges toonis etteheiteid, mis puudutasid mind kui isikut, mitte nimetatud tööga seonduvat sisulist probleemi. Näiteks: “Muuseas – need, kellest M. Krõlov ennast ülemaks peab, on ju tema endised õppejõud, kes on talle andnud nii kõlbmatu hariduse, et kolleeg Krõlovi energia näibki kuluvat sellele, et tõestada kui palju parem ta on meie õppetooli ja osakonna inimestest ja selles võtmes oleks tõesti parem otsida endale töökohaks mõni sobivam asutus /- - -/ üliõpilaste tagasisidest nähtub, et õppejõud Krõlovi suhtumine neisse on üleolev ja sõnavara argisuhtlusel tahumatu. /- - -/ Nii et sõbralik soovitus – ööpäevas võiks varuda aega ka mõtlemise jaoks. Enne õppejõud Krõlovi tulekut ei olnud maailm Pedas ei tühi ega paljas ja ei muutu ta selliseks ka pärast M. Krõlovi minekut.” (Tsiteeritud kirjavahetus on toimetuses olemas. – ÕpL)
Senine heatahtlik suhtumine minusse oli järsult muutunud. Olin teinud vea, et julgesin kritiseerida praeguse dekaani juhendamisel kirjutatud tööd.

Dekaani vassimised
Tudengite arvamustest nii palju, et kui ma ise tutvusin kõikide üliõpilaste täidetud tagasisideankeetidega, siis dekaani esitatud etteheiteid neis kirjas polnud. Kui midagi ette heideti, siis õppejõu nõudlikkust. Esimene vassimine.
Tookord said küll asjad joonde aetud ja kompromiss leitud. Rahu majja aga ei tulnudki. Probleemid algasid uuesti 31. augustil. Minu magistritöö eelkaitsmise päeval, 27. mail lükati lõppkaitsmine Kõivupuu initsiatiivil augustisse, põhjenduseks kaitsmisnõukogu ülekoormatus. Augustis avastasid ülemused, et tööd kaitsta ei saa, sest pole piisavalt ainepunkte. Teade oli mulle ootamatu, sest varem polnud sellist nõuet esitatud. Tekkinud olukorras olin sunnitud võtma akadeemilise puhkuse, sest polnud kindel, kas jõuan loengukoormuse kõrvalt sooritada ka magistriõppe aineid. Kõivupuu ütles mulle, et kuna töö kaitsmine lükkub edasi, tuleb mu tööleping üle vaadata.
Kohtusime 1. septembril dekaani kabinetis. Vestluses osales ka teadusprodekaan dotsent Mart Rannut. Kõivupuu tegi mulle teatavaks, et personaliosakonnast tulnud esildises viidatakse osakonnas töötavatele magistrikraadita inimestele ja tema peab probleemi lahendama. Mõlemad ütlesid, et tahavad noort õppejõudu aidata, et ta töölt lahkuma ei peaks, aga kuna ees seisab eesti kirjanduse õppetooli akrediteerimine (pigem oli mõeldud evalveerimist? – M. K.), on halb, kui seal töötavad kraadita õppejõud. Ainuke võimalus pidi olema peatada tööleping ning esitada Kõivupuule ja Rannutile loengukonspektid, et nad võiksid hinnata nende taset.
Läksin mulle antud järelemõtlemisajal personaliosakonda asja uurima ja kõnealuse esildisega tutvuma. Tundsin huvi, kas minu kvalifikatsioon vastab nõuetele. Personaliosakond ei teadnud esildisest midagi ja kvalifikatsiooninõuete osas mulle pretensioone ei olnud. Probleemist polnud dekaan sõnagi rääkinud ka minu otsesele ülemusele, eesti kirjanduse õppetooli juhatajale prof Toomas Liivile. Kui prof Toomas Liiv asjasse isiklikult sekkus, kinnitas Kõivupuu tallegi esildise olemasolu, mida personaliosakond järjekordselt eitas. Taas vassimine.

Sunnitud lahkumine
1. septembri jutuajamisel tuli kõneks ka minu magistritöö seis. Umbes poolteist tundi enne kohtumist küsis Kõivupuu mult käsikirja. Kui ma kokkulepitud ajal dekanaati läksin, oli Mart Rannut jõudnud töö (195 lk) retsenseerida (seega juba neljas retsensent) ning ütles, et selles on tõsiseid puudusi. Huvitav, minu magistritöö aluseks olnud bakalaureusetöö pälvis aasta tagasi TPÜ teadustööde konkursil I preemia, kusjuures hindamiskomisjoni kuulusid prof Martin Ehala, prof Toomas Liiv, prof Mati Graf, prof Kaalu Kirme ja vanemteadur Indrek Tart. Nüüd kinnitas dekaan, et kirjandusteaduse magistrikraadi kaitsmisnõukogule seda tööd esitada ei saa, sest see pole kirjandusteadusega seotud (töö pealkiri on “Kultuur Eesti parteide programmides 1988–1999”). Kontroll selle üle, mida kuskil kaitstakse, pidavat olema väga range.
Minu teada näeb hea akadeemiline tava ette, et kui juhendaja ja teema on kinnitatud, vastutab töö kaitsmisele mittelubamise eest nii õppetool kui ka vastuvõtukomisjonis olnud dekaan. Olukorras, kus visati kaikaid kodaratesse nii minu õppejõutegevusele kui magistriõpingute lõpetamisele, otsustasin esitada lahkumisavalduse. Olin dekaani silmis ebasoovitav isik, kelle vallandamiseks oleks kiiresti leitud põhjus.
Ma ei pea end paipoisiks ega superõppejõuks. Olen teinud ka vigu, aga minu suhted enamiku kolleegidega on olnud head. Esimese kursuse tudengid ütlesid, et neil on minu lahkumisest väga kahju. Pean seda väheste kogemustega õppejõule suureks tunnustuseks. Minulgi oli nüüd, mil olin saanud mõningase ettekujutuse õppejõu ametist, kahju õppetoolist lahkuda.
Üllatused jätkusid. Sain teada, et dekaan andis minu loengukursuse “Praktiline multikultuurilisus” lugeda Mart Rannutile, kes 1. septembril minult küsis, mida see õppeaine endast üldse kujutab. Prof Toomas Liiv oli mulle juba asendajad leidnud, kuid need ei meeldinud dekaanile. Pean Mart Rannutist lugu kui heast õppejõust ja keeleteadlasest, minu loengukursuse pidi ta üle võtma ilmselt dekaani survel.

Langenud nõudmised
Pedas on palju häid ja andekaid õppejõude ning teadlasi – seega potentsiaali Tallinna Ülikooli loomiseks. Ettevaatlikuks teeb aga ühe kolleegi arvamus, et pedagoogikaülikoolis liidab inimesi keskpärasus. Minu hiljutiste üliõpilasaastatega võrreldes on nõudmised langenud. Ajad muutuvad, aga veelgi kiiremini näivad muutuvat tõekspidamised. Kas ka head akadeemilised tavad? Pea aasta tagasi ei sooritanud paljud minu esimese kursuse üliõpilased üht arvestust. Emotsioonid pääsesid valla ja üliõpilased näitasid oma rahulolematust viisil, mis oli minu üliõpilaspäevil täiesti mõeldamatu. Kaugeltki kõik gümnaasiumilõpetanud ei saa aru ülikoolis õppimise spetsiifikast. Praegu suudab ülikooliharidus seda ebakõla veel likvideerida. Kui aga isiksuste asemele asuvad “võimekad” ja võimukad administraatorid, langeb ka õpetamise tase. Kahju, kui selline tendents jätkub. Näiteks ei tohi filoloogiateaduskonnas kehtivate iseseisva töö normatiivide põhjal tulevaselt eesti keele kui võõrkeele ja eesti kultuuriloo õpetajalt eesti kirjanduse kursuse raames nõuda rohkem kui kolme romaani läbilugemist. See on vaid üks näide, mis kinnitab, et Õpetajate Lehe mure eesti filoloogide madala taseme pärast on õigustatud.
Pean oluliseks, et tänapäeval osataks mitut võõrkeelt ning koolitataks võõrkeelespetsialiste. Kuid sellest, kas maailmas on kümmekond inglise või saksa filoloogi vähem, meie ühiskond ei kannata. Küll aga võib Eesti riigile ja kultuurile saatuslikuks saada eesti filoloogide madal tase, sest mujalt kui Eestist neid ju võtta ei ole.
 
TPÜ on toimetusele teatanud, et tegeleb praegu asjasse puutuvate probleemide selgitamise-arutamisega oma maja sees. Rektor lubas järgmisel nädalal leida võimaluse vastata küsimustele, mis ei puuduta konkreetseid isikuid, vaid asja sisu, tema kommentaarid peaksid ilmuma 17. detsembri lehes.

Professorist ja akadeemilisest keskkonnast

Mitmes järjestikuses Õpetajate Lehes on ilmunud Tallinna Pedagoogikaülikooli õppejõudude (Mati Hindi, Helle Metslangi, Tiina Rüütmaa, Toomas Liivi) murelikud artiklid, mis tutvustavad eri vaatenurga alt ühe kõrgkooli ühes teaduskonnas aset leidnud konkreetseid sündmusi ja nendega seotud isikuid (segadused ja nääklused magistritöö kaitsmisel ja selle järel, erialasid tutvustav näitus ja selle eksponaatide valiku põhjendatus ning teaduslik tase, õppejõudude teaduslik ja administratiivne võimekus ning võimetus jne). Samal ajal paigutuvad need sündmused ja isikud sellesama kõrgkooli üldise arengu konteksti (erialade strateegiline arendamine, tulevase Tallinna ülikooli missiooni ja eesmärkide kujundamine).

Siit Tartust, lumme mattunud Toomemäe jalamil Lossi tänava õppehoones paiknevast Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna dekaani kabinetist ei ole mul kohane sekkuda oma heade kolleegide vahel puhkenud sõnasõtta. Ei ole kohane ja seda ma teha ei tahagi. Kui organisatsioonis olevad pinged on paisunud nii suureks, et tõde ja õigust otsitakse avalikkuse abil, siis näitab see, paraku, organisatsiooni (mõtlen siin organisatsioonina küll suuremat üksust kui teaduskond) suutmatust konsensuslikult sissepoole suhtlemise teel asjad paika panna. Ja sissepoole suhtlemine pole “probleemi kinni mätsimine”. Horisontaalne ja vertikaalne sisekommunikatsioon ehk maakeeli – kui ma tahan ja julgen rääkida oma mõtetest nii kolleegile kui ka ülemusele ja kui kolleeg ja ülemus tahavad ja viitsivad rääkida mulle oma mõtetest – on organisatsiooni vereringe. Ja see ei tohi ummistuda.
Pedagoogikaülikooli kolleegide artiklites on aga hulgaliselt probleeme, mis vääriksid üldisemat, mitte niivõrd “juhtumi analüüsi tasemel” käsitlemist. Võtsingi kuulda kimbatusse sattunud Õpetajate Lehe toimetuse üleskutset (vt ÕpL, 19. nov, lk 6): “Õpetajate Leht näeks meeleldi, et oma seisukohta avaldaks veel keegi, kes olukorraga kursis ning suuteline väitluse avaramale pinnale viima.”
Teemad, millest täna siin kirjutada tahaksin, kannaksid märksõnu “professor tänapäeva kõrgkoolis” ja “akadeemiline keskkond”. On ju profes- sor põhiolemuselt õpetaja ning arutlus professuuri muutunud (või ikkagi muutumatute?) funktsioonide üle peaks huvi pakkuma ka laiemalt.

Professor
Professori institutsioon on aegade jooksul teinud läbi suure arengu, kuid samas on selle institutsiooni põhiväärtused, omadused ja pädevused, mida aluseks võttes professor oma ametikohale valitakse, paljuski jäänud samaks. Täpselt samuti nagu kooliõpetaja puhul, esitatakse professorile nii erialaseid kui ka isiksuslikke nõudmisi. Professor peab olema tipptasemel õpetlane, kuid sellest ei piisa. Professor peab olema eelkõige eriala juht oma kõrgkoolis. Ja selleks, et oma juhi- ja soovitavalt ka liidrirolli edukalt täita, peab tal olema ühelt poolt erialaringkondade tunnustus nii kodu- kui ka välismaal, teisalt peab ta olema strateegiline visionäär, et luua selge pilt eesmärkidest, kuhu eriala lähemate aastakümnete jooksul peaks arenema, et teadvustada teid ja vahendeid nende eesmärkideni jõudmisel. Ja nende eesmärkide poole ei liigu professor üksi, vaid ikka koos oma kolleegide ja õpilastega.
Mis tahes organisatsiooni juhi kõige olulisem ülesanne on luua keskkond oma organisatsiooni arenguks. Ka professor peab käituma juhina ja võtma vastutuse selle keskkonna loomise ja arendamise eest, vastutama üliõpilastele antava hariduse kvaliteedi, õppetoolis tehtava teadustöö, järelkasvu koolitamise jne eest. Professor võib olla produtseerinud hulga teaduspublikatsioone, kuid kui tema lahkumise järel peab ülikool kahetsusega tõdema, et vakantseks jäänud tooli ei suuda keegi täita, on see professor oma tööd halvasti teinud.
Et keskkond edukalt toimiks, on vaja rahalist katet. Tänapäeva kõrgkoolis peab professor mõtlema ka rahast. Strateegilisi visioone on võimalik ellu viia ainult siis, kui selleks piisab raha. Ja paraku on kiratsema määratud need õppetoolid, kus professor arvab, et kusagil kasvab rahapuu ja seda on vaja vaid raputada. Jääb ainult küsimus, kes seda raputab – osakonnajuhataja, dekaan, rektor või veel keegi muu?
Mitmesugused teadus- ja arendustöö projektid, milles õppetool ideaalis osaleb, ei ole mõeldud selleks, et professor saaks lakkamatult mööda maailma ringi lennelda. Selliste teadus-arendusprojektide abil tehtud töö peab aitama ellu viia just sedasama eespool mainitud eriala arendamise strateegilist visiooni ja pakkuma võimaluse rahvusvaheliseks koostööks. Ka toovad sellised projektid arvestatava lisafinantseeringu eriala eelarvesse. Kindlasti olen nõus prof Mati Hindiga, et ülikool ei tohi muutuda projektiteatriks. Ülikool saab aga mitmesuguseid projekte kasutada oma missiooni täitmise hõlbustamiseks. Projektid ei ole eesmärk, vaid vahend eesmärgini jõudmisel.
Pedagoogikaülikooli kolleegide vaidlustes tõstatus probleem professori ja “juhiabi” rollide kattuvusest, vastandusest ja/või teineteise täiendamisest. Üliõpilaste haldamine ja asjade korraldamine, nagu näiteks loengute tellimine, konverentsisaalide broneerimine, külaliste toitlustamisega tegelemine jt n-ö “juhiabi” tööd ei peagi kuuluma professori töökohustuste hulka. Küll aga see, et kogu “masinavärk” toimiks.
Nüüd võib tekkida õigustatud küsimus: kas meil on üldse võimalik leida juhiomadustega professoreid? Tõenäoliselt on raske leida “professorit jumala armust”, kus ühes isikus ühineksid tippteadlane, suurepärane õpetaja ning pädev juht. Suur osa praegustest õppejõududest, siinkirjutaja kaasa arvatud, on saanud oma hariduse (ka kraadihariduse) paarkümmend aastat tagasi, kui akadeemilistel ametikohtadel töötamise ettevalmistusse (st aspirantuuris ja doktorantuuris) kuulus vaid erialase pädevuse saavutamine.
Ka praegu saadakse kõrgkoolist ja kraadikoolitusest kaasa põhjalikud teoreetilised teadmised ning oskus teadustööd teha. Viimaste aastate uuendusena on Tartu Ülikooli õppekavades tulevastele doktoritele, aga ka teadusmagistritele nende akadeemilist karjääri silmas pidades küll ette nähtud ka kõrgkoolipedagoogika koos praktikaga. Minu põlvkonna õppejõudude ettevalmistusse need kaks viimast õppeainet ei kuulunud. Meid lihtsalt visati vette, mõni uppus ja mõni õppis ujuma…
Kõrgharidusreformi käigus kujundatud bakalaureuse- ja magistrikoolituse õppekavad vajavad loogilise jätkuna ka uusi doktoriõppekavasid. Akadeemiliseski maailmas läbilöömiseks on vaja tunda strateegilise juhtimise ja meeskonnatöö põhialuseid ning osata projekte juhtida. Kuid paraku on akadeemilises maailmas juhtimisoskuste omandamiseks seni tavaliselt kasutusel katse-eksituse-meetod ja endiselt visatakse samamoodi ujuma õpetamiseta vette. Andis jumal ameti, annab ka mõistuse... Sellele lisaks – ehk on paras aeg vahetada mõtteid ka selle üle, kas me koolitame doktoreid ainult akadeemilise maailma steriilsesse kabinetivaikusesse. Näiteks Soomes jätkab ainult 20% doktorikraadi omandanutest oma karjääri kõrgkoolides ja teadusasutustes. Ülejäänud 80% leiavad rakenduse riiklikus, avalikus ja ka erasektoris, täites reaalse sisuga mõiste “teadmistepõhine ühiskond”.

Akadeemiline keskkond
Akadeemiline mobiilsus, õppejõudude vahetamine, külalisloengud ja -seminarid on kõik äärmiselt positiivsed nähtused ja muudavad meie kõrgkoolid avatumaks, võimaldavad pakkuda üliõpilastele õppekava täiendamiseks mõeldud valikkursusi nii kodumaiste kui ka välismaiste teadlaste abil. Rääkimata protsessiga kaasnevast lisaväärtusest, tõsiasjast, et õppejõud õpib sel moel seestpoolt tundma ka teisi ülikoole, saab neid võrrelda oma töökeskkonnaga, leiab ja annab mõtteid eriala arendamiseks mõlemal pool. Probleem tekib aga siis, kui õppekava ongi taolisele mobiilsusele üles ehitatud. Akadeemiline keskkond vajab kriitilist massi üliõpilasi, kuid ta vajab ka kriitilist massi õppejõude, et tekiks sünergia, et oleks, kellega mõtteid vahetada, et tekiks akadeemiline õhkkond. Sellist keskkonda ei teki, kui õppetool on ruum, kus istub heal juhul “juhiabi” või “laborant”. See viimane nimetus tähistab keskmise ja vanema põlvkonna õppejõudude jaoks endistviisi töötajat, kes üliõpilaste ja kogu õppetooli “jooksva tööga” tegeleb ja keda tänapäeva ülikooli ametikirjeldustes on kutsutud metoodikust koordinaatori ja õppekorralduse spetsialistini. Selline tühi ruum ei ole keskkond ja sellise tühja ruumi toel ei kujune välja koolkonda.

Valus küsimus
Ja siit tuleb mul tahes-tahtmata esitada väga valus küsimus: kui Tallinna Pedagoogikaülikool suudab eesti filoloogia õppekava täita paljuski just külalisõppejõudude najal, kas ei näita see akadeemilise ressursi nappust rahvusteaduste ühe nurgakivi – eesti filoloogia osas.
Siinjuures küsin ma ääremärkusena ka seda, kas eriala eesti filoloog ei ole oma nimetuse ja olemuse poolest jäänud 20. sajandi diskursusesse? Keeleteadus ja kirjandusteadus on metodoloogiliselt niivõrd erinevad ja nõuavad õigustatult ka erinevaid õppekavasid ülikooli tasemel. Aeg-ajalt on vaieldud sellegi üle, kas üldhariduskooli emakeeleõpetaja peab kindlasti olema ka kirjanduse õpetaja ja vastupidi, seda eriti just gümnaasiumiastmes. Aga selle teema arendamisega algaks vist hoopis uus diskussioon, nii et püsin pigem akadeemilises keskkonnas.
Akadeemilise ressursi nappus pedagoogikaülikoolis näitab ka seda, et ehk on paras aeg mõelda mõistlikule tööjaotusele ja koostööle Tartu Ülikooli, Tallinna Pedagoogikaülikooli, Eesti Keele Instituudi, Tartu Kirjandusmuuseumi ning Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse vahel. Sellise koostöö ja tööjaotusega on võimalik katta riiklikud ja rahvuslikud vajadused rahvusteaduste uurimises ja õpetamises.
TPÜ on viimastel aastatel jõudsalt arenenud rakenduslingvistika valdkonnas, TÜ-s on uuele tasemele jõutud teoreetilises keeleteaduses. Siinjuures tahan osutada asjaolule, et rakenduslingvistika on üks osa keeleteadusest, valdkond, millega järjest rohkem keeleteadlasi kogu maailmas tegeleb, valdkond, mille õppetoole ja professuure on tekkinud ülikoolidesse riburada juurde.
Eesti avalikkus on muutunud viimasel ajal väga allergiliseks väljendi “Eesti ülikool” suhtes, mis peaks tähendama jõudude ühendamist kõrghariduses ja teaduses parima pädevuse saavutamiseks (vt ka Rein Raud, Akadeemiline üheparteisüsteem, EPL, 29.11.). Kindlasti ei tähenda see, et parim pädevus kogu eriala laias dimensioonis peaks asuma ühes majas, ühes kõrgkoolis. Igal kõrgkoolil on oma tugevus ja missioon. Muide, üliõpilased on juba asunud seda ühtse ülikooliruumi mõistet ka sisuga täitma, liikudes akadeemiliste hulkuritena eri ülikoolide va-het enda jaoks parimat haridust kokku kogudes. Ja pakkuda väga head haridust on ju kõigi koolide peamine ülesanne.

Venekeelsest riigi- gümnaasiumist

Venekeelse kooliõpetusega toimuv on tekitanud meil juba küllaltki pika aja kestel elavat, kohati lausa tigedat diskussiooni. Täiendavat mõtlemisainest lisas Läti venekeelse riikliku kooli reform.
 
Meie haridusministeeriumis jälgitakse Läti vene kooli reformi kulgu vägagi tähelepanelikult. Enda poolt lisan, et see toimib sürrealistlikult-formaalselt, s.t on suures osas vähemalt esialgu läbi kukkunud. Mida ratsionaalset sealsest möllust võiksid siinsed haridusbürokraadid endale n-ö kõrva taha panna?
Kõigepealt tuleks lõpuks hakata läbimõeldud tasemel korralikult õpetama eesti keelt vene koolides, umbes sama hästi, nagu õpetati nõukogude ajal vene keelt enamikus eesti koolides (tõsi küll, mitte seal, kus mina õppisin). Iga päev, alates esimesest klassist, kaheteistkümne kooliaasta vältel. Minu meelest igati loogiline ja mõistuspärane lähenemine.
Kuid ideologiseeritud võimudele on sellest veel vähe: nad soovivad õpetada osa õppeaineid riigikeeles. Tavaliselt tuuakse põhjenduseks-ettekäändeks kohalike nn muulaste konkurentsivõime tõstmine tööturul, eelkõige muidugi avalikus sektoris.
Kui püstitada probleem juba säärasel kujul, tuleks küsida ikka ka asjaosaliste enda arvamust. Kes tõesti soovib riigiteenistuses karjääri teha, peaks ise täiendavalt pingutama, nagu pingutasid sovjeti ajal paljud pragmaatilised eestlased. Aksel Tamme vene keel olevat olnud isegi niivõrd perfektne, et parema mulje jätmiseks oli ta sunnitud Moskva ametiasutustes kõnelema mingi omaleiutatud balti aktsendiga.
Praegu aga kahtlustavad paljud venelased, et lisaainete kooli toomise varjatud eesmärk on hoopis midagi muud, venekeelne massimeedia nimetab selleks tihti vene kogukonna assimileerimist.
Peaksid säilima ka mõned venekeelsed õppegrupid riiklikes kõrgkoolides, eelkõige seal, kus vene keelel on traditsiooniliselt oluline koht, näiteks slavistika, semiootika, mitmed tehnilised erialad jn. Ometigi ei olda vähemalt praegu valmis seda tõsiasja aktsepteerima ning paljuski isamaaliitlikku hariduspoliitikat korrigeerima. Kahju küll, sest igal aastal lahkub meilt sadu võimekaid õppurnoori Venemaale. Siiski jõuaks 2007. aastaks veel üht-teist põhimõtteliselt olulist ära teha. Nagu öeldakse, lootus sureb viimasena.

Mille eest kasvataja vastutab?

Mõne elukutse puhul kõlab kohustav sõna peab eriti nõudlikult. Täpsemalt on neid kaks ja mõlemad on seotud inimeksistentsi hellade küsimustega. Need on arst ja õpetaja. Õpetajakutse puhul haarab ühiskonna olemist korraldavaid jõude aeg-ajalt tugev kirg see valjult ära normeerida, otsekui oleks tegu sulide kambaga, kes võimalusel kohustustest kõrvale hiilib.
 
Millegipärast on kasvatuse maailm ikka olnud läbistatud ohjeldamatust kontrollimisest, olgu siis võimul kommunistid või turufundamentalistid. Paraku on sõna peab küll veel koolirollide mantra, ent lahkunud on tema kohustava väe alt kodud, ning seda halvem õpetajale.
Õpetajal lasuv vastutus on mäekõrguselt suurem kui lugupidamine tema vastu, ja kui noorte inimeste tuleviku kõrval nimetada ka kogu kultuuri ning tsivilisatsiooni käekäiku, pole tegu loosungliku liialdusega. Viimased muutuvad aga kogu aeg keerulisemaks ning see keerukus heiastub ka inimeste siseilmades. Paradoksina püüavad ametkonnad õpetaja osa tänases keerukuses hoopis lihtsustada – tema õpetagu oma ainet, ning seda tulemustele, mis on ette kirjutatud. See teadmine aga pole enam uus, et vastutada saab inimene vaid selle eest, kus tal on teatud määr vabadusi. Vastutus vajab tuntavat arukust ning ettenägemisvõimet. Nii ei saa õpetajaks pidada vaid meetodi valdajat ning teadmiste vahendajat.
Et kasvataja vastutust – aga kasvataja on õpetaja alati, kas see sõna haridusideoloogidele meeldib või mitte – paremini mõista, tuleb tajuda, millisel pingete väljal õpetaja praegu töötab. Kes/mis ikkagi kohustab õpetajat ja ütleb talle: peab? Kuivõrd saab õpetaja vastutada jõudude eest, mis temast ei sõltu, ent millest sõltub tema tegevus?

Traditsioon ja innovatsioon
Üheks neist pingetest on traditsioon ja innovatsioon. Kas on õpetaja ametis ka midagi taolist, mille väärtus on püsiv? Kindlasti on selleks kasvatussuhe, täpsemalt selle suhte ebasümmeetria, kus ühel on suured eelised teise ees, teisel aga kohustus seda üht samasuguste eelistega varustada. Tingimusteta on sellele teisele kuulunud ülimuslikkus öelda vähemale, mida too peab. Traditsioonis on inimest valmistatud ette eluks ühiskonnas, nagu see on, meie aga oleme sattunud elama aega, milles tuleviku kohta midagi väita on suur julgustükk. Üleöö sünnib uusi ameteid, uusi sõltuvusi, tooteid, epideemiaid, lõbusid, kirgi, iidoleid, vastasseise, teaduslik-tehnoloogilisi leiutisi. Traditsioonil on omad tavad ja väärtused, ent paljud neist enam ei toimi. Nagu tagasihoidlikkus, solidaarsus, nõrgema kaitsmine, pühendumus. Traditsioonis leiame ka omad kollektiivsed eksitused, ja mitmed neist toimivad võimendunud negatiivsusega. Nagu näiteks võim haridushierarhiates, mis lämmatab vaba mõtet ja takistab individuaalse eetika väljakujunemist. Või koolihinde feti?eerimine, millest on saanud tõsine tõke mõtestatud õppimisele. Või siis see, et endiselt on kooliteadmise tõde samas väärtuses kiriku kuulutusega, mida tuli uskuda ja mille väärtuse järele mitte pärida.
Vanamoodi enam ei saa, ent uut tehakse oskamatult. Innovatsiooniks on vahest liig nimetada rohkeid lühiajalisi projekte, mis on vallutanud ka koolimaailma, rääkimata aastakümnepikkustest süsteemi struktuurireformidest, mille mõne hea vilja leidmiseks tuleb tublisti pingutada. Nii pole õiget selgust ja kindlust kummaski, ei traditsioonis ega innovatsioonis. On jätkuv ebakindlus või põhjendamatu usk, et kuna olen õpetaja, on minul õigus.

Pained ja pürgimused
Teiseks pingete väljaks on ühiskondlikud pained ja indiviidide pürgimused. Need on õpetajat ikka saatnud ning tema ülesandeks peetaksegi noorte sotsialiseerimist, vaja teha nad n-ö ühiskonnakõlbulikeks. Kui kõlbulik on aga praegune ühiskond ise inimese jaoks?
Õpetaja kohtub koolis probleemidega, mille sügav päritolu on inimese ürgne ellujäämisheitlus ja mille väljenduseks ühiskonnas kihistumine, vaesus ja n-ö mitmesugused deemonid: kadedus, ahnus, vägivaldsus, võimuiha. Sest ikka pole nad inimeses rahu saanud, kuigi niisugune oli üks valgustusajastu hariduseusu lubadusi. Karda ligimest, ta on su konkurent, peaks oma kasvandikele head sooviv õpetaja sõnuma. Aga nood teavad seda tematagi.
Kas hinnata euroopalikku mõttelugu saatnud hariduseusk toimuva taustal kultuuri saavutuseks või kultuuri eksituseks? Sest kõigi muude uskudega käsikäes on seegi taandunud pelgalt rahausuks. Idee haridusest inimhinge õilistajana ja vaba eetilise subjekti kujundajana näib jäävat inimkonna lapsemeelsesse minevikku, sest olevik on toimetulekustrateegiad dzunglimaastikul seda peamist – rahausku – teenides.
Tudengid näiteks näevad hariduse osa järgmises.
Haridus on ainus võimalus ellu jääda, konkurentsist läbi lüüa. Haridust peab oskama iseenda huvides ära kasutada. Haridus ei ole enam intellektuaalne eelis, see on vahend, tihti puhtalt materiaalne väärtus. Normiks on hariduse praktiline vajadus.
Haridus on kriisis, kuna ta tähendus on muutunud – koolis käiakse seetõttu, et saada hindeid, mitte teadmisi. Tegelikkuses on see kurb, võib-olla tunnetab õpilane, et teadmised, mida ta koolist saab, on tulevikus kasutud.
Üks minu avastustest oli, et kõik, mis siin ilmas sünnib, on kaup, kõike annab osta, müüa, vahetada. Isegi hingelisi väärtusi. Kui kõik muu omab hinda, siis miks mitte haridus.
Ka niinimetatud hariduse reformimises on järele jäänud lihtsad ühemõõtmelised nimetajad: pearaha ning koolide jätkusuutlikkuse (loe: sulgemise) kava. Keerulisest lihtsaks, nagu raius Gordioni sõlme läbi Aleksander Suur.
Oma nõudliku peab on vastuvaidlematul toonil öelnud koolile majandus. Selle nähtav hilisminevikuline märk on industriaalse suurtootmise terminoloogia (ja ka praktika) tungimine kooli: standardid, struktuurid, funktsioon, normatiiv, tehnoloogiad, keskmised. Nüüd on nende sekka maandunud kliendid ja teenindajad. Ning meetodite asemel seavad end sisse haridustehnoloogiad. Nii nagu muistegi toimub koolis töö materjaliga. Ehkki pole materjal, vaid on inimesed.
Oma nõutusele, küsimustele, hinge ja intellekti vajadustele koolis vastuseid mitte leides toodab traditsiooni raamistikust vabanenud inimmeel kõige meelsamini barbaarsust, labasust, brutaalsust. Ja hoopis harvem loodetud nn positiivset vabadust – kasutada oma ressursse millegi jaoks. Sest enamasti on inimene ja tema ühiskond teineteist väärt. Vastutus on siingi õpetajal, ehkki need jõud temast ei sõltu.

Killustunud maailmapilt
Kolmandaks pingete väljaks on kogemuse muutumine. Teoreetikud räägivad kogemuse vaesumisest, kogemisviiside allakäigust, kogemuste tühjenemisest ja standardiseerumisest. Inimese maailmapilt ei kujune pealetükkivas tegelikkuses enam terviklik, vaid tükeldunud, katkendlik, stereotüüpne. Kaotustena nimetatakse imestamis- ja imetlemisvõimet, märkamisvõimet, keskendumisvõimet, ehedust. Mõistuseinimene on abitu elamustes, hetkeelamustes elav inimene ei suuda kasutada mõistust. Hariduse võimalikkuse tugisammas, refleksioonivõime asendub pildilise tegelikkustajuga. Ka kogemusi ostetakse ja müüakse, sest vaatamata pildirikkusele ja suurele käibele on tõeliste kogemuste järele üha suurem nälg. Kogemisviiside muutumisel on eksistentsiaalne mõõde, sest asjade mõtte järele küsitakse nüüd teisiti. Vanad narratiivid ei toimi enam. Vahest siit võib leida põhjusi ka nähtavatele kasvatushädadele, nagu noorte ennasthävitav käitumine ja naudinguotsingud.
Koolis on jäänud valitsevaks kirjakultuur ja võimalik, et mõnele ongi see ainus kokkupuude sellega. Ent pildilist mosaiikset elamusjanust teadvust see enam ei rahulda. Millisele teadvuse osale teha panus inimesi harides? Õpetaja ei tea. Ja keegi peale arenevate virtuaalstruktuuride ei aita teda praegu vastuste otsimises. Ka viimaste osa on poolik, sest nad on virtuaalsed.

Ellujäämiskool
Õpetaja teeb oma tööd nende jõudude mänguväljal, mis temast ei sõltu, ja ta vajab nende rohkete tugistruktuuride abi, mida Eesti Vabariik rahastab. Uuringuid, uusi lähenemisi, projekteerivat ettenägemist pedagoogilises plaanis, mitte kinnisvaratehinguid, n-ö kliendipoolset ahistamist, ettekirjutisi ja kontrollimist. On üldrahvalik õnnetus, kui juhtide-otsustajate sekka satub üle kriitilise massi neid, kes ei tea ega saa aru, mis see on, mida nad juhivad. Ning oma ebakindlus ja mõistuse hämarolek varjatakse ülbuse ja käsundava pabermassi tootmisega.
Kas kasvatada noori tegelikkuse jaoks, nagu see on või nagu see olla võiks? Niimoodi on küsinud mitmed haridusteoreetikud. Praegune kool on ellujäämiskool olemasoleva tegelikkuse jaoks ja sellisena taastoodab ta ka olemasolevaid pingeid. Teoreetikud räägivad kooli aura kadumisest, mis tähendab, et need enesestmõistetavused, millele kool on aastasadu toetunud, ei toimi enam. Kas kasvatada õpetajaid koolile, nagu ta on või nagu ta olla võiks? Kas näha õpetajat kui stahhaanovlast-stantsijat või situatsioonide loomise meistrit, milles noore primaarne kogemusmaailm mitmesuguseid impulsse saaks?
Õpetaja saab vastutada küll. Selle eest, mis on kasvatuse igavikuline tuum, ja see on kasvatussuhe, tema enese suhe nooresse inimesse ning mida ta siin väärtustab. Hariduse mõte ei ole lasta inimesel talitada oma instinktide päraselt, isegi kui see on rafineeritud edukas talitamine õukonnamängudes. Hariduse mõte on luua inimestes seda, mida looduses ei ole, ja seepärast ongi õhtumaine haridusmõtlemine mõistnud haridust inimese inimeseks saamisena eneseloomise ja eneseületamiste kaudu.
Meie dzungliühiskond räägib senise hariduse totaalsest ebaõnnestumisest. Siit edasi – mille ees õpetaja ise oma vastutust tajub? Vaat see on küsimus.

Raul Meel tuletab meelde

Kunsti teha tähendab iseendas üks saladus avastada, iseenda ja maailma suhet mõista. Nii kõneles üks rahvusvaheliselt enim tuntud eesti kunstnik näitusel “Ilya & Emilia Kabakov ning Raul Meel”. Kunstnik on pannud kokku kolmest kahetunnisest loengust koosneva etteaste oma elust, osutades seikadele, mis kujundasid elektriinseneriks õppinud noormehest selle iseõppinud kunstniku Raul Meele, keda me täna tunneme.
 
“Ma arvan, et enamasti hinnatakse võimalikke, kuid tihti vaid väliselt oletatud õpilase-õpetaja suhteid üle. Minu meelest ei saa ükski inimene kellelegi teisele õpetada selle teise kunsti genereerimist, avastamist – teise kunstile elu andmist. Võib juhatada ainult pisikesi käsitööoskusi taieste tehnilisel teostamisel või nende publikule eksponeerimisel. Hea pedagoog võib innustada oma vaimustumisega, empaatiaga: võib soodustada õpilase eneseusalduse kasvamist,” rääkis Raul Meel loengu sissejuhatuses ja lisas samas: “Kui keegi teeb nii nagu keegi teine, ei ole see ikka päris kunst, see on plagiaat, hommage, tsitaat või midagi niisugust, aga päris tõsiselt võetavaks kunstnikuks sellega ei saa. Kunstiõpetuse põhiline funktsioon on luua inimestes sallivust, võimet märgata, et kunst, poeesia üldse eksisteerib, et seda on millekski vaja, rohkem vaja kui uut ja võimsamat autot või mõnda muud niisugust asja. Kunsti oli vaja juba väga vanadel aegadel. See on meie ajustruktuurides sees, on üks mõtlemise viis, maailmast arusaamise, iseenda ja maailma suhte mõistmise, ka selle rakendamise viis.”
Kas teie taipasite, võib-olla väikese või ka suuremana, et vaat Rauli sees on kunstnik? Või juhtis keegi sellele tähelepanu? Vahel on ju nii, et tuleb täiskasvanu ja ütleb, et tead sa, poiss, milleks sina oled loodud?
“Ma arvan, et kui nõel on kotis, siis tuleb see sealt välja ka. Ja siis on küsimus pigem selles, kui kiiresti teised seda märkavad ja kui kiiresti tunnustavad, aga ise märkad ikka esimesena.”
Kui suur te olite, kui see nõel tunda andis?
“Seda hetke ei suuda keegi päris täpselt määrata. Inimene saab sellest teadlikuks pikkamööda. Seigad, millest ma oma loengutes räägin, ongi momendid, mis minust kunstniku kujundanud. See on pikk ühelt sammult teisele minek.”
On’s mõnel eluperioodil mõistjaid liiga vähe olnud? Või on interpretatsioon hoopis teine olnud?
“Ei ole vaja, et suur hulk inimesi hurraks su ümber. Juba psühhoanalüütik Jung tõestas, et loomingulisel inimesel ei ole vaja rohkem kui seitset või üheksat positiivselt mõtlevat toetajat, ja piisab, kui nendest kaks mõistavad midagi sellest, mis ta teeb.”
Ja Jungil oli õigus?
“Ma ei tea, kas tal just 100% õigus oli. Loomulikult tahab iga inimene kiitust ja pai, aga kui see olemata jääb või hiljem tuleb, ega sellepärast jäeta tegemata seda, mida teha tahetakse. Võib-olla mõni nõrgem inimene, keda on kasvatatud imelapsena või kes on ise uskunud, et on imelaps, aga ühel hetkel taipab, et ei tulegi temast väga head kunstnikku, et talle on lihtsalt vanemad pannud peale kohustuse, mida ta ei suuda täita – võib-olla see läheb oma närvisüsteemiga pahuksisse. Inimene võib ka ise luua endale sunni maailma vallutada, aga maailma vallutamine on nonsenss. Maailma ei saa keegi vallutada, vaid iseenda sees saab seda teha. Välised näitajad ei ole kunsti sisemise elu kõrval hirmtähtsad. Tähtsad on impulsid, motoorsed jõud, mis tegelikult toimivad. Väljastpoolt tulev võib natukene kas tõugata või pidurdada, aga see ei ole otsustav jõud. Kunsti tehakse ka koonduslaagrites, kus ei tundu olevat võimalik midagi teha. Ja ometi tehakse.”
Näitus Kabakoviga pidi küll üks väga suur ja kaua aega kestnud ettevõtmine olema. Kui kaua võttis, et see kokku ja üles sai?
“Esimene viibe tuli temalt kolm aastat tagasi. Mina ei saanud temale sellist ettepanekut teha, tema positsioon on maailmas praegu ikka palju parem. Mul ei kõlba tema käest küsida, kas teeme koos näituse, kuigi aimasin juba kümmekond aastat tagasi, et selline ettepanek võib tulla. Või lihtsalt soovisin seda? Pigem aimasin.
Olen teinud väga palju mitmesugust kunsti, alates tavalistest traditsioonilistest jutustustest, luuletustest, konkreetsest luulest, läinud sealt kaudu graafikasse, vabagraafikasse ja edasi maalikunsti. Ja avastanud veel enne seda installatsioonikunsti. Esimese installatsiooni tegin 1970. aasta mais oma kodus ja juba järgmisel aastal nägi seda ka Ilja Kabakov. Mul on isegi üsna põhjendatud arvamus, et Kabakov alustas installatsioonidega minust oma viis aastat hiljem.
Kabakovi mõtlemisaparaat on võimas, tema teadmistel on tugev taust ja ta ise on väga kirglik, hoogne inimene. Me mõistsime algusest peale teineteist poole lause pealt. Seda juhtub väga harva, et inimesed teineteist nii kiiresti mõistavad ja pärast on veel tunne, et oled teisele väga palju ära rääkinud.”
Kas tema kuulub teie jaoks nende seitsme või kahe hulka, kellest Jung kirjutas?
“Üks seitsmest kindlasti, mingil ajal on olnud ka üks kahest.”

Kunstnikuks saamise seiku

- “Sündisin 2. märtsil 1941. aastal Reino talus Jalase külas Lõuna-Harjumaal Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis, mis polnud vaba riik, vaid lihtsalt Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu – Nõukogude impeeriumi, Venemaa – väike kahtlustatav provints. Ema mäletas, et kui ma talukambris esimest korda häälitsesin, paistis pühapäeva punav hommiku- või hoopis õhtupäike aknakardinaid hõõguma.”
- “Varase lapseea hirmudest on kõige selgemalt meeles, kui venna Reinu rõivad pliidisuust lennanud sädemest süttisid ja ma ei suutnud nende põlemist kuidagi kustutada – puuvillane kittel, mille all õnneks oli villane kampsun, süttis üha uuesti. Läksin siis laudauksele ja hüüdsin lehma lüpsvale emale: “Ema, tule ruttu, Rein juba põleb puha!”
Emal läksid ehmatusest jalad nõrgaks ja ta roomas põlvili tuppa. Kui Rein sai päästetud, tõusis ema jalule, andis meile sooja vett juua ja jõi ise ning läks tagasi lehma lüpsma. See juhtus 1945. aasta suve lõpus.
Kippusin tulega mängima. Tuli võlub mind senini ja kui ma nüüd juba hallineva mehena tule elu jälgin, siis on seal kunagised salalõkked, mai- ja jaanituled, kiigeõhtute lõkked, metsatöö oksapõletamised.”
- “Talulaps on tihti lagedal väljal. Olin neljane (või viiene), kui lamasin ühel suvepäeval selili rohus. Mu pea kõrvalt tõusid rohukõrred sinise taeva poole ja kõikusid tasa. Ülal kõrgel lendas aeglaselt ja hääleta üksik lennuk. Putukate lendamisi enda ümber ja rohukõrte kõhinaid kuulsin, kuid lennukimootori müra ei kostnud. Lennuk oli nii väike, et kadus silmist taevasinisesse, näitas ennast taas veidi edasi liikununa, kadus jälle… Lamasin selili rohus ja olin ühtäkki – tõusnud koos oma pilguga – taeva kõrges sinas. Mu pea pööritas ja tundsin, et olen üks kõigega, mida teadsin, et on olemas. Selles tundes oli väli, millel lamasin, ja kuusemets, mis oli põhjapool välja ääres, ja lõunapool mu kodu ema-isa-vennaga; valgus ja pimedus ning küla… ning sõjaväevoorid ja lennukid. Ja maakera mu selja all pööras end. Kui käin nüüd vahetevahel üksinda väljal, metsas, soos, mererannal – siis vist otsin sedasama tunnet.”
- “Mu esivanemate ja sugulaste seas oli mehi ja naisi, keda mäletati põlvede taha. Isa vanaisa vanaisa Jaan, Kuusiku mõisa jääger, tappis noaga haavatud karu, päästes dramaatilisel jahiretkel noore härra elu. Karu räsis Jaani nii, et tugevast mehest jäi järele vigane vare. Tänulik mõisnik andnud talle alguses ühe, hiljem teise vabatalu ja ümbruskonna rahvas hüüdnime Karu Jaan; priinimeks saanud Waldmann.
Mu isa algne nimi oli Johannes Waldmann. 6.05.1935 eestindas ta selle, võttes uueks nimeks Jaanus Meel.
Karu Jaani pojapojapoeg Ants Waldmann oli Rapla kiriku ehitamise viieliikmelise nõukogu liige; Jaanist edasi viies põlv oli mu isa.”
- “Isa ema Helene (sünd Randorf, 8.07.1886) võttis sünnitusi vastu ning ravis inimeste ja loomade haigusi. Isa sünnikoju, Aadu tallu Jalase külas Raikküla vallas seati esimene telefon ja postivedaja jättis sinna külainimestele saadetud kirjad ja ajalehed.
Ema isa Anton Soone (1880–1944; Põhja-Kõrgemaa talu, Alu-Metsküla, Rapla vald) võttis Rapla laadal vastu maailmameister Georg Lurichi (1876– 1920) väljakutse ja tõstis ning võitis teda “prantsuse vöömaadluses”. Kui olin laps, leidus veel mäletavaid inimesi, kes olid näinud, kuidas Lurichi “päkad välkusid” – nende sõnadega seda lugu jutustati. Anton oli vägev mees, kel pikkust 2 meetrit ja 10 sentimeetrit. Ta oli Rapla vallatalitaja ja Alu kooli hoolekande nõukogu esimees.”
- “Vanaisa surma aegu olin veidi üle kolme aasta vana. Ema rääkis, et ta ei teadnud, et vanaisa enne äraminekut oleks kuidagi haiglane olnud. Oli ju sõja aeg, telefone meil polnud ja kirjad liikusid aeglaselt; pealegi käsil kevadised põllutööd. Jalaselt oli Alu-Metskülla 15–20 kilomeetrit – hobusega sõites paari tunni tee, edasi-tagasi kulus päev ära. Ju mõtles vanaisa surres minu, oma esimese lapselapse peale. Ema jutustas hiljem, et just hommikul kell 10, kui vanaisa suri, heitnud ma korraga oma noa ja lõigatava puutüki põrandale, jooksnud nuttes ema juurde ning hüüdnud: “Vanaisa sureb! Vanaisa sureb!” Õhtul tulnudki teade vanaisa surmast. Ise mäletan, et päikesepaiste, mis tuba valgustas, pimenes järsku. Ma kohkusin sellest ning nägin hoopis teises toas vanaisa voodis istuma tõusmas ja tagasi langemas, kuulsin, et ta nimetas mu nime.”
- “Legendaarse mõisahärrade kiusaja, hobusevarga ja petise Rummu Jüri ema ja minu ema vanaema olid õed.”
- “Seda on õieti piinlik meenutada, aga pliiats ja paljud tööriistad olid mulle eriliseks kiusatuseks. Ma sodisin kättesaadud pliiatsijuppidega täis kõik seinad, uksed, toolid ja lauad, pliidi ja ahju ja soemüüri sinnamaani, kuhu käsi ulatus; suuremad pahandused tegin vist enne, kui isa mind enda kõrvale mängima ja tööd tegema seadis. Kõik tööriistad, mis kätte võtsin, tahtsid puu, kivi, raua, klaasi, jää ja mulla olemist proovida. Ükskord tagusin ilusal valgel emailitud potil istudes (nagu väikelapsi ju ikka vahetevahel seatakse) oma haamriga sellele potile ümberringi silmad pähe, teinekord saagisin karjatänava algusse ilupuuks jäetud noort pihlakat… Vahetevahel sain emalt karistuseks vitsa ja pidin kummiga oma pliiatsijälgi kustutama. Valgele glasuuritud plekkpotile aga olin ümberringi löönud haamrijälgi niivõrd veenvalt täpse meisterlikkusega – ühele kõrgusele ja ühtlaste vahedega –, et ema heldis ja ma jäin karistamata: see oli mu esimene kunstnikuhonorar.”
- “1961. aastast meenutan ühte erilist “äraminemist”. See juhtus neljanda semestri kõrgema matemaatika loengul. Oli märts, päike paistis ja selle valguses oli tunda edenevat kevadet. Professor Gar?nek joonistas kriidiga mingi funktsiooni graafikut tahvlile ja mina mõtlesin-nägin, osalt “ära olles”, et näe: see joon ju on nagu inimelu võrdluspilt, püüdluste, sünni ja surma, isegi seksuaalsusega...
Püüdsin jäädvustada juhtunut mäl-lu – et tulevikus seda veel esile mõtelda ning jälgimiseks võtta – ja kirjutasin loengukonspekti edasi.
Hilisemat kunstnikuks saamist teades tundub, et seal oli mu kujunemise üks oluline hetk.”

“Saatusetuse” saatus

Sügisel 2002 sai Imre Kertész esimese Ungari kirjanikuna Nobeli kirjanduspreemia. Mida taoline seni saamata auhind ühele rahvale või riigile tähendab, on iseäranis selge kõigile neile, kelle kirjanduses see puudu on. Aga esmapilgul puhtpositiivne nähtus põhjustas Ungari kirjanduselus ja ka ühiskonnas šoki.
 
 
Kõrge kirjandusauhinnaga kaasnes ulatuslik assotsiatsiooniahelate skaala, mille ühes otsas on jalahoop selga (nii ütles auhinna kohta ungari keskealiste kirjanike põlvkonda esindav Iván Bächer) ja teises otsas näpuvibutus kogu Ungari ja ungarlaste suunas (nii öeldi ühes Soome ajalehes). Miks? Selle mõistmiseks tuleb nüüd ka eesti keeles ilmunud romaan läbi lugeda.

Kas ikka ungarlane?
“Saatusetust” möödunud aasta Loomingu mainumbris tutvustades illustreerisin kõnealust ilmingut järgmise näitega.
Romaani keskne tegelane on ungarlasest juudinooruk, keda ungarlane-või-juut-dilemma pole seni üldse erutanud. Aga nüüd viib rong teda koonduslaagrisse kui juuti. Auschwitzi suunduvat rongi saadab piirini ungarlasest politseinik, kes enne piirile jõudmist palub loomavagunites janus vaevlevatel inimestel väärisasjad kokku korjata, sest seal, kuhu nad lähevad, pole nende järele enam vajadust. Politseinik “lisas kõigele unustusevaipa raputava, kõike andestava häälega veel järgmist: “Sest lõppude lõpuks olete teiegi ungarlased!”” Aga kui läbirääkimised vastutasuks palutud vee ja väärisasjade üleandmise järjekorra üle ummikusse jooksevad, muutub politseinik tigedaks ning kähvab: “Haisvad juudid, te teete äri ka kõige pühamate küsimustega!”
Tõenäoliselt on just siin tegemist asjaoluga, mille kohta ungarlane ohates mõtleb või ütleb: “Küll elame üle ka selle Nobeli auhinna!”
Olukord sarnanes mõneti käesoleva aasta Nobeli kirjandusauhinna ümber puhkenud käraga. Tõsi, Elfriede Jelineki puhul ei räägita löömismomendist (ka vibutamine on kui mitte midagi muud, siis löömisähvardus, mis jäetakse tõenäoliselt meessoost isendite tarvis), vaid hoopis Austria mustamisest ning poriga loopimisest (Frau Jelineki teostes kasutatud kujunditest lähtudes võib ta olla õnnelik, et on pääsenud mõne muu ollusega loopimise süüdistusest).

Skandaalsusemaik
Skandaalsusmaik “Saatusetuse” ümber pole kadunud tänaseni. Praegu seostub see küll enamasti Imre Kertészi publitsistlike avalduste ning teose põhjal valmiva filmiga. Kuni protestimiseni, miks rajati filmimiseks butafoorne koonduslaager Pilisi sakraalse maiguga metsadesse ega kasutatud võimalust filmida tasuta Auschwitzis. Filmile muusika kirjutanud Ennio Morricone ütles kuu aega tagasi antud intervjuus, et loodab filmile siiski Oscarit. Tõenäoliselt pidas ta silmas Oscarit filmimuusika eest (tal on vist kõik muusikaauhinnad peale selle olemas). Või peaks Oscari saama “Saatusetus” tervikuna? Laskmata karu naha jagamine pole kuigi tänuväärt tegevus.
Loomulikult on Nobeli kirjandusauhinnaga pärjatud teosel juba nagunii nimbus. Aga kui võtta arvesse, et kõnealune teos ilmus ligi veerand sajandit tagasi, tuli oma otsustesse teha korrektiive nii tavalugejatel, kirjastajatel kui ka kirjandusringkondadel.
Lugejad tegid ehk seda, et hakkasid praktiliselt unustatud teost lugema. Kirjastajatel oli vist samuti suhteliselt lihtne: uus tiraaz, mille suurust tuli küll täpselt doseerida, aga kuna raamatut jagati mingil määral ka tasuta (näiteks koolidele), ei saanud see väga üle jõu käia. Muide, väidetavalt osteti tänu Nobeliga pärjatud Imre Kertészile varasemast rohkem ka teise Kertészi, nimelt Ákos Kertészi teoseid, ja see oli juba kirjastajate puhas võit.
Kirjandusteaduse ja -kriitikaga seotud ringkondadel oli veidi keerulisem. Tüpoloogia võiks siin olla järgmine:
- “Ma ju ütlesin teile juba siis, ehkki ma tollal ei saanud arusaadavatel põhjustel kõike välja öelda”;
- “Ah, teab mille eest neid auhindu jagatakse, seal pole ju midagi ja keel on kah talumatu. Näis, kuidas tõlkijad sellega nüüd üldse hakkama saavad. Esimene saksakeelne tõlge ei kõlvanud ju isegi nendele redistest sakslastele mitte”;
- “Noh nüüd on siis jälle midagi analüüsida. Kas võtame selle “Saatusetuse” hambusse eraldi või vaatleme kogu Kertészi loomingut tervikuna? Ärge unustage eraldamast väärtuseid omavaid ilukirjandusteoseid ning väärtusetut publitsistikat” (kirjandusteadlane Péter Szirák avaldas näiteks aastal 2003 kirjaniku monograafilise käsitluse, “Saatusetuse” analüüs hõlmab sellest ligikaudu kolmandiku);
- “Mina pole varem midagi hullu öelnud, nüüd ei pruugi ma küll oma suud koomal pidada”.
Kõige huvitavam tundubki olevat viimane, sisuliselt võttes ümberhindajate lähenemisviis.

Õnnetunne koonduslaagris?
“Saatusetus” on radikaalne romaan. Kontsentratsioonilaagrisse sattunud poisi ellujäämisloos ei valata ohvrite mälestuseks ainsatki pisarat ega mõisteta hukka natsismi. Veelgi jubedam – räägitakse õnnetundest kontsentratsioonilaagris.
Kui raamat 1974. aastal ilmus, oli ungari kirjandus just minemas suurtelt narratiividelt üle postmodernismile. Enamasti ei sattunud kriitikud Imre Kertészi raamatust vaimustusse: seal olid selgepiirilised tegelased, süzee ja vähemasti näiliselt ka moraalitõdesid järgiv sisu – kõik see, mille vastu tollastes kirjandustrendides võideldi. “Saatusetust” interpreteeriti üksnes arenguromaanina, ja sugugi mitte kõige paremana (erilisi vastuväiteid tekitas selles kasutatud keel).
Igaks juhuks tuleb rõhutada, et romaan ei jäänud tähelepanu keskmest kõrvale oma temaatika – juutide saatuse – tõttu. Sama valdkonda käsitlenud Péter Nádasi romaan “Egy családregény vége” saavutas paar aastat hiljem menu ning jõudis ka teistesse keeltesse (sealhulgas eesti keelde 1990. aastal pealkirjaga “Ühe perekonnaromaani lõpp”). Tõsi, seda interpreteeriti pigem perekonnaromaani kui arenguromaanina (aga juudi perekonnaromaanist on ungari kirjandusteaduses saanud tänaseks üsna tõsiselt võetav kategooria). Lugejaid leidis piisavalt, s.o rohkem kui “Saatusetus”, ka samal ajal ilmunud György Moldova “A Szent- Imre induló” (“Püha Imre marss”). See romaan oli temaatikalt “Saatusetusega” vägagi sarnane – peategelase mängumaa on juudigeto Budapestis, kust temalgi õnnestub elusana välja tulla.
Nii oli 1970. aastatel. 21. sajandi algul on juutide saatus omandanud laiema kõlapinna. Kõlab vastikult, aga meid ümbritseb terve holokausti-bisnis, mida piiritlevad ühelt poolt Iisraeli institutsioonid ning üksikisikud oma mõjuvõimuga, teiseks piiritulbaks võiks olla Steven Spielberg. Kui me sellest kõigest midagi teadmiseks võtame, siis vaieldamatult mõtte, et natside koonduslaagrid olid ikka äärmiselt ülekohtune asi. Meie kultuuriringis lisatakse arusaadavatel põhjustel: aga ka 20. sajandi teises totalitaarriigis... Ja et see asjaolu puudutab meid vahetult enam, siis selle juurde ka jäädakse.
Kui tulla tagasi Imre Kertészi romaani juurde, siis: kuidas saab ikkagi kontsentratsioonilaagris ellujäänu rääkida, et isegi seal, suitsevate gaasikambrikorstnate varjus, koges ta midagi sellist, mis meenutas õnnetunnet? Ja kui temalt tahetakse kuulda ainult õudusi, ei suuda ta küsijate soove täita, sest talle on kõige paremini meelde jäänud just too õnnetunne. Ehk ongi see, mida arvatakse kõige karmimaks võimalikuks saatuseks, see ootamatu saatusetus, ettekujutatu vastaspoolus.
“Saatust ei valita. Saatus on need karmid tingimused, mis kujundavad inimesest füüsiliselt, vaimselt või moraalselt moondunud olendi. Saatusetus on aga kohanemine. See on keelitamise, meelitamise ning ähvardamise dünaamika, vangistusest karmim vabadus. See on psühholoogiline realism, mis virutab humanismile vastu kõrvu.”
Nii on varem ehk harjumatut mõistet saatusetus interpreteerinud soomlane Janne Saarikivi.
Lugejad, kirjastajad, kriitikud. Mida tegi Nobeli kirjandusauhinna laureaat ise edasi? Elas endiselt Berliinis, tunnistas ungari kultuuriseostest endiselt vaid ungari keelt ja kirjutas edasi.

Tetraloogia
2003. aastal ilmus romaan “Felszámolás” (“Likvideerimine”). Üsna aktsepteeritavana tundub lähenemisviis, mis vaatleb küll “Saatusetust”, “Fiaskot”, “Kadi?i sündimata lapse eest” ning mainitud “Likvideerimist” tervikliku tetraloogiana, kuid mõtestab kolme viimast “Saatusetust” täiendavate ning selgitavate teostena.
Kui “Fiasko” fookustas kogetust johtuva kirjutamissunni, “Kadi?i sündimata lapse eest” soovimatuse sellisesse maailma lapsi muretseda, siis ka “Likvideerimine” käsitleb sama problemaatikat varasematest teostest erinevalt. Tegevus keerleb juudi päritolu B. ümber, kes pärast sotsialistliku korra kokkuvarisemist Ungaris teeb enesetapu. B. oli kirjanik, kelle ainsaks teemaks oli rinnalapsena kogetud holokaustikogemuste jäädvustamine. Pärast Teist maailmasõda sotsialistlikus Ungaris tõdes B., et Ungari ühiskond ei oska ega tahagi teadvustada massimõrva tegelikku ulatust ja teha sellest eetilisi järeldusi. Tol perioodil kannatas B. välja, et tal kas ei lasta üldse rääkida või surutakse ta tagaplaanile. B. arvas selle kõik olevat võimupartei kultuuripoliitika osa. Aga poliitilise süsteemi vahetudes, kui taolistele faktoritele viitamise vajadus kaob, saab B. aru, et tema elutöö, tema kogetu ei paku huvi kellelegi muule kui vaid teatud kitsale haritlaskihile. Maailm ei vaja enam, et talle Auschwitzi selgitataks. Ehk siis: vabaduslootuses äraelatud elu muutub vabaduse saabudes mõttetuks. Diktatuuri küüsist vabanenud intelligents hukutab enda ise.
“On saabunud lõpp meie maailmale, sellele – täna ma juba näen – mugavale vanglamaailmale, mida me senini nii vihkasime. Ehkki just see viha hoidis meid elus, täna ma juba tean. Trots, üleelamise trots.” Kirjaniku kaaslased, meie ajale vägagi iseloomulikud haritlasfiguurid, kes püüavad B. loomingupärandit unustusehõlmast päästa (kirjaniku teoste kibestunud endine toimetaja, lahutatud abikaasa jt), on samuti n-ö hukkumisele määratud inimesed.
Nagu öeldud, nähakse Imre Kertészis vahel üheainsa teose kirjutanud kirjanikku, kuid siiski leiab vähemasti igas tema tetraloogia teoses inimeksistentsi põhidilemmade visandamist. “Likvideerimises” on selleks näiteks enesetapu-motiiv, iseloomulik kogu ungari kirjandusele. Aktuaalne ning ajatu koos, nii võib tavaliselt iseloomustada väärtkirjandust.
Ehk tasub Nobeli kirjandusauhinna tähesära tuhmudes mõelda rohkem püsiväärtustele. Imre Kertészi tetraloogia tervikuna on selleks üsna sobiv. Kui tõlkijatel, kirjastajatel ning lugejatel selleks võimalusi ning tahtmist on.
 
Imre Kertészi romaan “Saatusetus” ilmus Eesti Raamatu “Nobeli laureaatide” sarjas. Romaani on eesti keelde tõlkinud Sander Liivak. Toodud tekst kõlas raamatu esitlemisel Ungari Instituudis 4. novembril.

Vaikimine on demokraatia vaenlane

Robert Dahli sõnadega “Vaikimine on demokraatia vaenlane” alustas Chicago Konstitutsiooniliste Õiguste Fondi tegevdirektor Carolyn Pereira konverentsi “Deliberation in a Democracy”, mis toimus 24.–27. oktoobrini Prahas. Selle sisuks oli mõttevahetuse korraldamise metoodika ühiskonnaõpetuse tundides.
 
Osalejaid oli Aserbaidzaanist, T?ehhist, Leedust, Venemaalt, Tadzikistanist ja Eestist. Konverentsi organiseeris ja rahastas USA haridusministeerium. Eestist osales kaks inimest.

Teemade valikust
Mõttevahetuse korraldamine ühiskonnaõpetuse (või mis tahes muus ainetunnis) nõuab õpetajalt suurt eeltööd. Kõik algab teemavalikust. Meile pakuti välja suur hulk teemasid, mille hulgast pidime leidma diskuteeritavad. Rühmatööde käigus ilmnes, et teema, mida ameeriklased pidasid heaks, ei hakkaks teistes riikides üldse tööle. Näiteks teema “Kas lubada homopaaridel lapsendada?” pani Aserbaidzaani ja Tadziki õpetajad õlgu kehitama. Ameeriklased pidasid heaks vaidlusteemaks “Kas ümbruskonna inimesed peaksid teadma, et nende seas hakkab elama vanglast vabanenud seksuaalkurjategija?”. Euroopa kolleegid ei leidnud, et teema oleks diskuteeritav, meie seadustes ilmselt selliseid avalikustamisnõudeid ei ole. Lõpuks jäid “sõelale” järgmised teemad.
- Kas valitsus võib anda loa terrorismis kahtlustatava isiku ülekuulamisel rakendada sunnimeetmeid (piinamist)?
- Kas abielu peab olema ainult mehe ja naise liit?
- Kas alaealiste kurjategijate karistamiseks võib kasutada julmi ja erakorralisi karistusi (eluaegne vangla või surmanuhtlus)?
- Kas riik võib jälitada internetisuhtlust ehk kas internetisuhtlus peaks olema privaatne?
- Kas eutanaasia peaks olema seadusega lubatud?
- Kas valitsus peaks piirama vägivalla näitamist televisioonis?
Tuletati meelde ka eduka mõttevahetuse reeglid.
- Mõttevahetuse teemal ei ole ühest vastust, teema on diskuteeritav.
- Igal õpilasel on võimalus rääkida.
- Õpilastel on võimalus kasutada taustateadmisi, oma elukogemusi; nad oskavad oma teadmisi siduda mõttevahetusse loogiliselt, põhjendatult.
- Erinevad vaatenurgad leiavad ärakuulamist ja lugupidamist, mõistmist ja analüüsi.
- Õpilased räägivad üksteisega, mitte õpetajaga.
- Emotsioonid ei löö üle pea kokku.
- Õpilased leiavad põhjendatud vastuse teemas esitatud küsimusele, kusjuures eri gruppide vastused võivad erineda.
Õpilastele tuleb kindlasti teatavaks teha või meelde tuletada mõttevahetuses osalemise reeglid.
- Olen kriitiline ideede, mitte inimeste suhtes.
- Mind huvitab mõttevahetus ise, mitte võistlusmoment.
- Kuulan teiste õpilaste seisukohad ära isegi siis, kui ma nendega nõus ei ole.
- Teen endale selgeks antud teema poolt- ja vastuargumendid.
- Ma võin muuta oma seisukohti mõttevahetuse lõpuks.
Konverentsi tegi minu jaoks eriti huvitavaks Praha ülikooli professori Jan Sokoli loeng vabadusest. Toon lühidalt ära tema mõtted.

Mängus oleme vabamad kui elus
Vabadust ei saa defineerida, sest see on kogemuslik. Väikesed lapsed ei kurda vabaduse puudumise üle. 14–15-aastane aga alustab oma vabaduse otsinguid ja esimeseks vaba-olemise-sümboliks saab maja või korteri võti – väike vidin, mis annab võimaluse tulla ja minna, millal ta tahab, ilma et kellelegi aru peaks andma.
Teismeline ei saa veel aru, milline vahe on vabaks saamise ja vaba olemise vahel. Noorte vabaduseihalust on alatult ära kasutanud reklaamiloojad. Näiteks Marlboro sigaretireklaami keskne tegelane on kauboi keset kõrbe, üksi avaral maastikul – ei mingeid vanemaid ega õpetajaid. Miks just kõrbes? Sest seal ei ole teisi inimesi, kes kauboi vabadust piiraksid. Ja vaba mees süütab vabalt sigareti. Nii saabki sigaretist vabaduse sümbol, mis innustab noori jäljendama lootuses, et nii saab vabadust tunda.
Vabadusega seostub valikute võimalus. Parimaks näiteks nimetas professor Sokol supermarketite tohutut kaubavalikut. Sotsialistliku maailmasüsteemi kodanikud, kes enne 1991. aastat välismaale pääsesid, olid vapustatud just sellest, kui palju oli poodides kaupa, seega valiku- ja ostmisvõimalusi. Väike laps, kes vanematega selvehallis ringi kõnnib, ei pruugi aru saada, miks ema ja isa ei kasuta kõiki ümberringi olevaid võimalusi. Täiskasvanud aga teavad, et lõpuks tuleb minna kassasse ja maksta. Täiskasvanute vabadusetunnetusele on iseloomulik, et nad ise loovad oma valikuid (või vähemalt eeldatakse, et nii see on).
Vabaduse mõistet saab vaadelda ka mängus. Igal mängul on oma reeglid ja mängijad on vabad nende piires. Kui muudame reegleid, muutub ka mäng. Keelates näiteks jalgpallis lüüa palli vasaku jalaga, saame hoopis uue mängu koos uute reeglite ja piiridega. Samas oleme mängus vabamad kui elus. Reaalses elus võib näiteks liiklusreeglite rikkumine tuua kaasa inimeste surma, mängudes on osalejatel mitu elu ja võimalus oma vigu parandada – nii ei pühita kedagi maakamaralt. Kas pole just see kindlustunne magnet, mis sunnib inimesi arvutimänge mängima?
Ka poliitikat saab võtta kui mängu, millel on oma reeglid. Mida tugevam on valitsus, seda kindlamini on reeglid paika pandud. Ja mida kindlamad on reeglid, seda turvalisem on mäng… Siit ka teatud nostalgia nõukogude korra suhtes. Demokraatlikus ühiskonnas, kus valitsuse kehtestatud reeglid ei ole nii ranged kui totalitaarses, peavad kõik ühiskonnaliikmed meeles pidama, et iga inimese vabadus on seotud teiste omaga. Teisiti öeldes: minu vabadus lõpeb seal, kus algab teiste inimeste vabadus. Me kõik garanteerime üksteise vabaduse, see on meie mängu olulisim reegel.

Bushi doktriin
Ajal, mil konverents Prahas toimus, keesid USA-s kired presidendivalimiste ümber. USA rühmas olevad inimesed väitsid end olevat Kerry pooldajad, nagu pidavat olema kõik haritud ameeriklased. Nüüd me juba teame, et Bush jätkab.
Konverentsimaterjali hulgas oli peatükk mõttevahetuseks USA välispoliitika ehk Bushi doktriini poolt- ja vastuargumentidega. Leian, et ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajatele kuluks see teadmine ära.
USA praegune kaitsestrateegia sai alguse 11. septembriga 2001. Doktriini juured ulatuvad varasemasse aega – 1992. aastasse, mil USA kaitseministeeriumi töötajad Paul Wolfowitz ja Lewis Libby tegid järgmised ettepanekud: USA peab jääma ainsaks superriigiks maailmas; USA võib vajada võimalust rünnata oma vastaseid esimesena, seda eelkõige enesekaitsena; USA peab olema suuteline üksi kaitsma oma kodanike turvalisust, s.o. ilma liitlasteta.
Tollal puhkes nende seisukohtade üle äge vaidlus, päevakorrast võeti maha esimese löögi andmise ja üksi sõdimise punktid. Pärast 11. septembrit kutsuti Bushi üles alustama kohe sõda Iraagi ja Al Qaeda terroristide vastu. Aasta hiljem, 12. septembril 2002, pärast pikki vaidlusi Bushi administratsioonis, pöördus USA president ÜRO poole Iraagi demilitariseerimise küsimuses. Teatavasti asusid Iraagis tööle relvainspektorid jne. Septembris 2002 tehti avalikkusele teatavaks USA uus kaitsestrateegia.
1. USA võib rünnata oma vastast esimesena. Vastasteks loetakse kõik riigid, kes omavad massihävitusrelvi ja ajavad USA-vastast poliitikat.
2. Kui vaja, tegutseb USA üksi. Selleks tuleb luua uued sõjaväebaasid maailmas, täiustada kaitsetehnoloogiat, aga samuti rakendada efektiivselt diplomaatiat.
3. Vabaduse ja demokraatia levitamine kogu maailmas – võim ja vabadus peavad olema tasakaalus tervel planeedil. Eriline tähelepanu kuulugu seaduse ülimuslikkusele, usuvabadusele ja austusele naiste vastu, samuti vabamajanduse põhimõtete levikule.
USA ühiskonnas, ka koolitundides, käivad tulised vaidlused selle üle, kuivõrd õigustatud see doktriin on. Ja nagu demokraatiale omane, saavad sõna nii pooldajad kui vastased.

Ameeriklased iseendast
Konverentsi vaheaegadel ja söögilauas sai vestelda ameeriklastega neist endist. Nad olid väga mures kõige pärast, mis terrorismivastase võitlusega kaasas käib. Näiteks on seaduses kirjas, et inimest ei tohi kinni pidada üle 24 tunni talle süüdistust esitamata. Aga neid, keda kahtlustatakse seotuses terroristidega, saab kinni pidada just nii kaua, kui vaja on.
Samuti on hakatud arutama, et seaduse suhtumine korduvkurjategijatesse on liiga karm. Kui inimene on mingi süüteo pärast vanglas istunud ja sooritab nüüd juba teise kuriteo, saab ta muidugi pikema vanglakaristuse. Ja kui ta vabanedes sooritab mingi pisikese kuriteo – vargus, ärandamine, parkimistrahvi maksmata jätmine jms, järgneb kolmas ja seekord eluaegne vanglakaristus. Karm, aga kas ka õiglane? Kõik ju maksumaksja kulul…
Õpetajate vaatevinklist on Ameerika koolilaste üks tõsine probleem teismeliste tüdrukute rasestumine. Tavaliselt juhtub see ajavahemikus, mis jääb koolipäeva lõpu ja perekonna õhtusöögi vahele. Nii et demokraatia rohkusele vaatamata ei ole ka ameerika noortel pärast tunde midagi teha. Õppida ju ometi ei viitsi…
Mis puutub aga koolitunni sisustamisse mõttevahetuse ehk diskussiooniga, siis pooldavad ka ameerika õpetajad pigem loenguid. Mõttevahetusi toimub, aga vähem, kui võiks. Kui õpilane ei õpi tunnis oma mõtteid argumenteeritult väljendama, kus ta seda siis veel õpib?

Haridusprobleeme kuulmispuudega laste õpetamisel

Kuulmispuude varane avastamine on äärmiselt oluline. 90% kuulmislangusega lapsi sünnib kuuljate vanemate peredes. Kuulmisprobleeme hakatakse tavaliselt kahtlustama alles siis, kui laps eakaaslastega samas tempos rääkima ei hakka. Nii on aga hinnalised esimesed eluaastad lapse kuulmise ja kõne arendamisel juba möödunud.
 
Varane diagnoosimine (ideaalis esimese kuue elukuu jooksul) loob eeldused õigeaegseks abiks. Seepärast on eriliselt hea meel haigekassa toel Tartu Ülikooli naistekliinikus käivitunud ning jaanuarist ka Ida- ja Lääne-Tallinna keskhaiglate naistekliinikutes alustava vastsündinute kuulmise sõeluuringu projekti üle.
Sügava kuulmislangusega inimesed (kurdid) ei õpi ka kuuldeaparaatide abil kõnest aru saama. Nende suhtlemisvahend peaks olema visuaalne keel – eesti viipekeel. Raske kuulmislangusega inimesed kuulevad ja saavad kõnest aru kuuldeaparaatide abil, kuid piiratud hulgal. Keskmise või kerge kuulmislangusega inimesed suhtlevad kõnekeeles ning paljud neist kasutavad kuuldeaparaate. Veel on ühest kõrvast mitte kuulvaid ja ajutise kuulmislangusega inimesi.
Kuulmispuue võib olla kaasasündinud, tekkinud väikelapseeas, aga ka hiljem, pärast kõne omandamist.

Suhtlemine ja õpetus
Põhilisi valikuvariante on kaks: 1) kakskeelne õpetus ja suhtlemine, kus kurdi esimene keel on eesti viipekeel, lisaks saavad lapsed kooliaastate jooksul selgeks eesti kirjakeele ning osa viiplevatest kurtidest õpib arusaadavalt rääkima; 2) oraalne õpetus, kus kuulmislangusega inimesed kasutavad suult lugemisele ja kuulmisjäägile toetudes suhtlemisel peamiselt kõnet. Oraalse õpetuse äärmuslik pool on kuulmisjäägile toetuv kuulamis- ja kõneõpetus ehk auditiiv-verbaalne õpetus. Oraalset suunda järgivad kurdid peavad kasutama kuulmisabivahendeid (kuuldeaparaat, sisekõrva implantaat), mille abil omandavad kuulamisoskuse ning õpivad rääkima, enamasti nad ei viiple. Mõlema suuna puhul määrab lapse edasijõudmise vanemate aktiivsus oma lapsega tegelemisel ning pere, spetsialistide ja lasteasutuse tihe koostöö.
Kahjuks tuleb tihti ette juhtumeid, et lapsevanem hakkab valima alles kuulmispuudega lapse kooliealiseks saades. Sel juhul näevad spetsialistid lapse õpetamisel küll suurt vaeva, kuid enamasti ei suuda laps 3–5-aastast mahajäämust tasa teha. Selline kurt laps on äärmiselt piiratud suhtlusega (suuline kõne, loetust arusaamine, viipekeel), teda on raske õpetada ja ta jõuab kesiselt edasi. Üks lahendus oleks muuta alushariduse omandamine kurtidele lastele kohustuslikuks (näiteks 4. eluaastast).

Surdologopeediline abi puudulik
Kuulmispuudega laste peamine probleem ongi napp sõnavara ja vähesed mõisted – laps ei saa (või saab väga vähesel hulgal) verbaalset infot teda ümbritsevast ega hakka kõnelema. Kõne- ja lugemisõpetus peaks algama võimalikult vara, et mahajäämust tasa teha. Kui kurt laps 4–5-aastaselt lugema õpetada (ja see pole lihtne ka kuuljate laste puhul!), on tal kooliikka jõudes piisav sõnavara. Seepärast vajab kuulmispuudega laps surdoloogi iganädalast või isegi igapäevast abi. Paraku õpetati Tartu Ülikoolis surdoloogiat, surdopedagoogikat viimati 20 aastat tagasi ja praegu on isegi Tallinnas surdoloogidest suur puudus, rääkimata väiksematest kohtadest. Spetsialiseerumata logopeedid vajavad täienduskoolitust, et osata kuulmispuudega last õpetada. Tartu Ülikooli eripedagoogika osakonnas planeeritakse taastada surdologopeediline koolitus. Loodame, et hakatakse korraldama ka tegevlogopeedide täienduskoolitusi.
Kuulmispuudega lapsi on Eestis õpetatud juba 1866. aastast. Sel õppeaastal õpib üle 200 raske kuulmispuudega lapse erikoolides – Tartu Hiie Koolis ja Tallinna Kurtide Koolis – ning umbes 60 tavakoolides kuuljate hulgas.
Vanemate teadlikkuse tõstmisel on suur roll Eesti Kuulmispuuetega Laste Vanemate Liidul. Liit püüab koolituste kaudu tõsta perede teadlikkust, et vanemad suudaksid kõiki asjaolusid arvestades teha oma lapse eest parima valiku: kas valida oraalne õpetusmeetod ja õpe kuuljate hulgas või erikool.
Eesti viipekeel on kurtide õpetuses kasutusel alles viimased 15 aastat. Esimesed viipekeele kursused kurtide laste kuuljatele vanematele toimusid 1989. a. Kuni selle ajani ei saanud kurte õpetavad ja kasvatavad pedagoogid ega kuuljad vanemad kurtide omavahelisest viipekeelest aru. Murrangule aitas kaasa asjaolu, et 1990. a võeti tööle esimesed kurdid pedagoogid.
Tavapäraselt omandavad kurdid suulise väljendusoskuse algtaseme eriõpetuse kaudu alles algkoolis, seetõttu on paljud kurdid eelkooliealistena suures suhtlemisisolatsioonis, kui nende vanemad ei õpi viiplema.
Viipekeelt õpetatakse pedagoogidele ja lapsevanematele kahjuks vaid ühekordsete projektide kaudu. Kuulmispuudega inimestega tegelevate organisatsioonide, erikoolide ja Eesti Keele Instituudi koostöös valmisid 2002. aastaks ettepanekud eesti viipekeele staatuse seadustamiseks. Selleks tuleb muuta keeleseadust. Paljudes riikides (sh Leedus) ongi rahvuslikku viipekeelt juba tunnustatud. Meil jõudsid alles selle aasta sügiseks ettepanekud HTM-i kaudu riigikokku. Praegu on viipekeel eesti keele kõrval õpetuskeelena kasutusel Tallinna Kurtide Koolis.

Tavakooli õpetajate kogenematus
Kuulmisabivahendid on üha täiuslikumad. Alates 2003. a finantseerib haigekassa igal aastal vähemalt kaheksa kurdi lapse implantatsiooni. Väikelapseeas kasutusele võetud sisekõrva implantaat peaks andma tõhusa rehabilitatsiooni kaudu nii hea kuulamisoskuse ja kõnest arusaamise, et koolieas saab laps õppida kuuljate hulgas.
Kuigi tavakooliklassides õpib praegugi üle 60 raske kuulmislangusega ja kurdi lapse, ei motiveeri miski kooli sellist last vastu võtma. Sageli ei taha õpetajad teha tasustamata lisatööd, koolijuhid aga pelgavad probleeme. Oleks kena, kui tavakoolide pedagoogid saaksid kompensatsiooni kuulmispuudega lapse õpetamise eest, sest kurdi lapse õppimine tavakoolis, ilma et õpetajad tema erivajadustega arvestaksid, on mõeldamatu. Arusaamatusi võib tekkida ka lihtsalt teadmatusest ning hirmust tundmatu ees. Kardetakse, et lapse aparaatide või implantaadi protsessoriga võib midagi juhtuda; esialgu võib olla raske aru saada, kuidas rääkida nii, et kuulmislangusega laps kõige paremini kuuleks; vastuseisu võib tekitada FM-süsteemi kasutamine, samuti võib lapse kõne olla konarlikum kui eakaaslastel. Oluline on kool ja õpetaja kuulmislangusega lapse tulekuks igakülgselt ette valmistada. Mida rohkem on tavainimestel kokkupuuteid kuulmispuudega inimestega, seda vähem nad pelgavad. Ei tohi unustada tavakooli lõimunud kuulmispuudega lapse vanemate suurt rolli – igakülgset abi ja tuge nii õpetajatele kui ka lapsele.
Probleemi leevendaks pedagoogide (ka kaasõpilaste) süstemaatiline nõustamine koolides, kus kuulmispuudega lapsi õpib. Ka peaks tavakoolis olema kuulmispuudega lapse pearaha suurem, nii nagu on erikoolides.

Õppetingimused ja finantseerimine
Erikoolid, kus töötavad kogemustega spetsialistid, peaksid muutuma nõustamiskeskusteks, kus perede nõustamise kõrval korraldataks ka tavakooliõpetajatele täienduskoolitust. Ülikoolide õppekavad tuleb kriitilise pilguga üle vaadata, vaja on kuulmispuudega laste õpetuse põhitõdede õpetamist.
Isegi kuuljatele lastele on õpikutes kasutatav keel ja sõnavara rasked ning tihtipeale mõistetamatud. Kuulmispuudega õpilastel on eesti keelest veelgi raskem aru saada. Lahenduseks oleksid lihtsustatud tekstidega õpikud ja kohandatud õppematerjalid.
Erikoolides õppivate kuulmispuudega laste pered on erinevates tingimustes. Tartu Hiie Kool (üle saja kuulmispuudega õpilase) ja Porkuni Kool (viis kuulmispuudega õpilast) on riigikoolid. Tallinna Kurtide Kool (alla saja kuulmispuudega õpilase) ja Narva Paju Kool (üle kümne kuulmispuudega õpilase) aga munitsipaalkoolid, kus õpivad lapsed üle riigi. Riigikoolis on tasuta toit ja majutus ning riik maksab kinni sõidukulud kodust kooli ja tagasi. Munitsipaalkoolis on need kulud omavalitsuse ja lapsevanema kanda.
Kuulmispuudega laste koolides õpib enamik õpilasi riikliku õppekava alusel, aga osa ka lihtsustatud õppekava järgi. Mõnele õpilasele oleks vaja rakendada toimetuleku õppekava, aga neid on üksikuid ja samaealistest ühte klassi kokku ei saa. 40% kuulmispuudega lastest on lisaks mingi muu puue või probleem, sh õpiraskused. Et aineõpetus põhineb eesti keele oskusel, ei ole kaugeltki kõik võimelised riiklikku õppekava täies mahus omandama. Samas puudub alus õpilasele lihtsustatud õppekava määramiseks. Põhikooli lõpueksameid peaks saama teha mitme raskusastmega, et laps saaks ikkagi põhikooli lõputunnistuse.

Hariduse kättesaadavus
Tuleks muuta seadust, et ka põhikooli klassitunnistusega lõpetanuid võetaks põhikoolijärgsetesse kutseõpperühmadesse. Puudega noortel peab olema võimalus omandada kutse ilma kohustusliku kutsekeskhariduseta.
Pärast üldhariduse omandamist tahavad paljud minna kutseõppesse või kõrgkooli, aga probleemiks on viipekeele õpingutõlgid. Tõlke ei jätku, tõlkekvaliteet on madal, täienduskoolitus olematu. Viipekeele tõlke tuleks koolitada riigi tasandil, et tekiks konkurents, saaks õpingutõlki vastavalt tema erialasele ettevalmistusele valida jne. Tõlgil peab olema tõlgitavale vastav või sellele lähedane erialane ettevalmistus, tal ei tohi olla madalam haridustase kui tõlgitaval.
HTM peaks esitama riikliku tellimuse ja tagama tõlkide stabiilse tasustamise koolides. Olukord on õppurite jaoks kriitiline, kuna tõlkide koolitamisel puudub järjepidevus.
Kuulmispuudega lastele on põhiharidus üldjuhul kättesaadav. Raskused ilmnevad liitpuudega kurtide õpetuses. Erikoolidel ei jätku raha, et tagada igale õpilasele võimetekohane haridus. Tõsisemad probleemid on kutseõppes, seda nii sobiva kooli kui ka eriala valikul. Tõlke on võimalik leida vaid suuremates keskustes, erivajadusega õpilaste õpperühmad avatakse aga just väikestes kohtades asuvates ametikoolides, kuhu tõlki ei ole võimalik tööle saada. Haridusasutustes ei ole abiõpetajat-assistenti liitpuudega kurtidele, kuigi vajadus on suur.
Individuaalse kõneõpetuse tunde riiklikus õppekavas ei ole ja seetõttu pole nende jaoks ka raha ette nähtud. Et kuulmispuudega laps saaks iga päev 45 minutit individuaalset kõneõpetust, peaks pearaha koefitsient erikoolis olema 4,8. Praegu on see 2,3 ja HTM põhjendab seda laste kolm korda väiksema arvuga klassides. Kõneõpetus on kurtide õppekavast täiesti välja jäänud (on nn vabaainena). Aga iga kuulmispuudega laps vajab pidevat individuaalset kõneõpetust kas lasteasutuses (koolis) või elukohajärgse surdologopeedi juures. Täiskasvanud kuulmispuudega inimeste kõneõpetuse ja -korrigeerimisega ei tegele keegi.
Tallinna linn veab kuulmispuudega lapsi kooli ja koju eritranspordiga, mis on oluliselt kergendanud perede olukorda. Lasteaia- ja algkooliealised kuulmispuudega lapsed sõidavad üle riigi kooli ja koju vanema või saatjaga. Lapsevanem kulutab kaks tööpäeva nädalas, et viia laps kooli ja tuua koju, lisaks neljakordsed sõidukulud nädalas. Näiteks Saaremaal elaval perel kulub lapse Tallinna kooli transportimiseks ühel vanemal või saatjal kaks edasi-tagasi piletit nädalas. Soodustused lõpevad lapse 16-aastaseks saades.

* * *

Tähelepanuta täiskasvanu-haridus

Hiljuti pidasime täiskasvanute hariduse nädalat. Õhtukoolid ehk uue nimega täiskasvanute gümnaasiumid on jäänud üldsuse ja ajakirjanduse tähelepanu alt välja. Neid ei käsitleta põhjalikult isegi riigi haridusdokumentides. Unustatakse, et õhtukoolid on osa täiskasvanute haridusest, mis omakorda on osa eluaegsest õppest, millest tänapäeval nii palju räägitakse.

Ei hakka siinjuures rääkima täiskasvanute üldhariduse alafinantseerimisest, sest seda juttu räägitakse kõigi haridusastmete kohta. Ometi on täiskasvanute pedagoogika oluline oma püüdega tuua õpiraskustega, aga ka sotsiaalmajanduslikel põhjustel elu hammasrataste vahele jäänud noored tagasi normaalsesse haridusellu, et vältida nende edaspidist marginaliseerumist.
Täiskasvanute gümnaasiumis õppivate õpilaste taust on erinev. Osa neist ei ole päevakoolis saanud läbi mingi aineõpetajaga. On ka neid, kes ei suuda harjuda päevakooli distsipliiniga ja sattunud vastuollu kooli kodukorraga. Suur osa on küll andekad, kuid pärit keerulise sotsiaalse taustaga peredest, kus probleemiks raske majanduslik olukord. See nõuab õpilaselt juba varajases nooruses tööleminemist, et olla materiaalselt abiks perekonnale.
Täiskasvanute gümnaasium on võimalus noortele, kes tahavad omandada põhi- ja keskharidust, kuid kellele erinevatel põhjustel ei sobi päevakoolide nõudmised õppetöös. Teadupärast on õhutukoolide lõpetanute hulgas päris palju neid, kes on pärast keskhariduse omandamist jätkanud kõrgkoolis.
Täiskasvanute gümnaasiumide nagu ka kutsekoolide maine on meie edule suunatud ühiskonnas madal, sest inimestele, kes ei saa mingil põhjusel päevakoolis hakkama, vaadatakse viltu. See avaldub ka täiskasvanute gümnaasiumis õppivate noorte käitumises. Varjatakse kooli, kus parasjagu õpitakse. Ka hilisemal eluperioodil peljatakse avalikustada, kus omal ajal õpiti, sest ollakse teadlikud kooli madalast mainest edukate ja vähem edukate ühiskonnaliikmete silmis. Päevakoolide õpetajad hirmutavad probleemseid õpilasi täiskasvanute gümnaasiumidega (õhtukoolidega), kuhu saadetakse “alaväärtuslikud”, kes päevakoolis hakkama ei saa.
Ometi on täiskasvanute gümnaasiumi lõpetanud paljud, kes on lisanud vürtsi eesti kultuuriloole. Hea näide on Juhan Viiding, kes lõpetas Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumi, endise nimega Tallinna 6. Õhtukeskkooli.

Selgusid koolilaste piparkoogivõistluse võitjad

28. novembril toimus Tallinnas Radisson SAS hotelli Madissoni kohvikus postimüügikataloogi Quelle üle-eestiline piparkoogivõistlus. Kõik finaalis küpsetatud tööd kingiti Tallinna Lastehaiglale. Piparkooke küpsetasid kahe vanusegrupi kümme paremat võistkonda. Zürii hindas piparkookide sarnasust eelvooru tööga, võistkonna koostööoskust, piparkookide valmistamise protsessi ja loomingulisust.
Quelle Eesti tegevjuhi Mari Rahumägi sõnul oli kõigist võistlusele saadetud ja finaalvõistlusel kohapeal küpsetatud piparkookidest tunda laste isetegemisrõõmu.
Nooremas vanusegrupis (1.–6. kl) valiti parimateks küpsetajateks Tarvastu G 4. kl õpilased Anett Esnar, Karina Mändul, Riho Markvart ja Rannar Kresla. Teise koha said Loo KK 6. kl õpilased Teele Hallmägi, Mari Hütsi, Hanna-Liisa Teder, Hedvig Tõnisson ja Liisi Vaab. Kolmanda koha saavutasid Paide Gümnaasiumis õppivad õed Diana, Mari ja Jane Saar.
Vanemas vanusegrupis (7.–12. kl) said esikoha Carl Robert Jakobsoni nim Gümnaasiumi abituriendid Polina Dvinskihh, Viktoria Molodjukova ja Marianne Rohulaid. Teise koha saavutasid Kärdla Ühisgümnaasiumi 10. klassi õpilased Triin Soonvald, Tiina Palmiste, Katrin Kallima ja Maire Põder. Kolmanda koha said Haanja-Ruusmäe Põhikooli 7. klassi õpilased Leiki Joakit, Kertu Luisk, Mari-Liis Peedumäe, Airi Kangru ja Reelika Tigane.
Osavamad piparkoogivalmistajad said Quellelt auhinnaks CD- või DVD-mängijad ning parimad koolid multifunktsionaalsed köögikombainid. Ajakiri Stiina kinkis mõlemas vanusegrupis oma lemmikvõistkonnale ajakirja tellimuse kolmeks kuuks. Edelaraudtee premeeris ainsa rongiteemalise piparkoogi küpsetanud Türi Gümnaasiumi võistkonda tasuta rongisõiduga kogu detsembriks.
Piparkoogivõistlusel osales 463 last 72 koolist, kokku saadeti 133 piparkookide komplekti. Piparkoogivõistlus on osa Quelle pikaajalisest heategevusprojektist. Möödunud talvel kinkis Quelle Haanja-Ruusmäe Põhikoolile kümme õmblusmasinat, suvele vastu minnes rõõmustati rohkem kui 4000 osalejaga õpilasjoonistuste võistluse parimat – Turba Gümnaasiumi 6.b klassi – 20 jalgrattaga. Viie jalgrattaga premeeriti ka joonistusvõistluse eriauhinna võitnud õpilasi.

Noorte tantsufestival “Koolitants 2005”

Alanud on registreerimine 11. korda toimuvale Eesti populaarseimale ja suurima osalejate arvuga koolinoorte tantsufestivalile “Koolitants”, mille moto on sel aastal “Koolitants tuleb Sinu koju!”.
Festivali toimumise kord muutub 2005. aastal. Esimest korda festivali toimumise ajaloos käib “Koolitantsu” meeskond jaanuaris ja veebruaris läbi kõik Eesti maakonnad, et korraldada 20 maakondlikku koolitantsupäeva.
Märtsikuisel koolivaheajal toimub neli piirkondlikku koolitantsufestivali: Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Narvas. “Koolitants 2005” finaalkontsert on 23. ja 24. aprillil Pärnu Kontserdimajas ja Endla teatris. Seega toimub 2005. aastal festival kokku 30 päeval ja Eesti kõigis maakondades.
Festivalile saab registreerida tantsuportaalis www.koolitants.ee, registreerimisankeedid saadetakse maavalitsustesse, mille kaudu toimetatakse need koolidesse ja huvialaringidesse. Ankeete saab ka Eesti Tantsuagentuuri kontorist Tallinnas Narva mnt 40.
Tantsijad saavad festivalil osaleda viies tantsukategoorias (laste-, vaba-, estraadi-, show- ja break-tants) ning neljas vanuseastmes (1.–3. kl, 4.–6. kl, 7.–9. kl, 10.–12. kl).
Festival motiveerib noori väljendama end tantsu ja liikumise kaudu ning väärtustab tantsuõpet. Samuti võimaldab festival avastada noori andekaid tantsijaid ning aidata kaasa tantsukunsti arengule nii professionaalsel kui ka kunstilisel tasemel.
“Koolitantsu” festival sai alguse 1995. a, osavõtjaid oli 500. Aastal 2004 võttis festivalist osa aga juba 325 tantsutruppi. Osalejate koguarv festivalil oli 6175. Tänavu on üritusele korralduslike uuenduste tõttu oodata veel rohkem tantsuhuvilisi.
Festivali toetavad Hansapank konkursi “Paneme tähed särama” raames, POP!, trükimeedia peasponsor EPL, ametlik raadio Raadio 2, Hasartmängumaksu Nõukogu ning kõik kohalikud omavalitsused.

Teine koht läks Rahumäe Põhikooli

Euroopa teadusnädala raames toimunud esseekonkursi “Kool aastal 2020” Eesti vooru parimaks osutunud Kersti Vatteri töö tunnistati rahvusvahelises konkurentsis teise koha vääriliseks. 15 finalisti hulgas olid Eesti kirjanditest veel Inglise kolledzi õpilaste Miriam Tõnismägi ja Sille Ruubeli tööd.
Nii kohalik kui ka rahvusvaheline zürii hindas 14-aastase Vatteri töös fantaasialendu ja jutustusoskust. Auhinnaks sai Kersti digitaalse fotokaamera ja mälestuseks diplomi. Esimene auhind läks T?ehhi ja kolmas Kreekasse.

Pereväärtused muutuvad

Viimase 10–15 aasta jooksul Eesti vaimses sfääris toimunud muutustest suurim on suhtumise muutumine naise rolli ühiskonnas ja peres. Naise rolli muutus ühiskonnas on muutnud ka tema rolli perekonnas.
 
Küsimusele, kas ja kuidas on viimastel aastatel muutunud soorollid perekonnas, on üpris keerukas vastata. Loomulikult võib vastamisel lähtuda oma kogemusest ja jälgimisoskusest, ent sellise lähenemise puudus on, et oleme oma soorollides tugevalt kinni ning meie ettekujutused on mõjustatud meie enese muutumistest. Aja jooksul hakkavad inimesed väärtusi ümber hindama – ühed väärtused muutuvad olulisemaks, teised taanduvad oma tähtsuselt. Sotsioloogiline vaatenurk annab võimaluse vaadata arengut pikaajalises perspektiivis märksa objektiivsemalt.

Perekonnatüübid
Tänapäeval võib tuua välja viis abielutüüpi euroopalikus tähenduses:
- partnerlusabielu – partneriga koos vaba aja veetmine, mitmesugustel teemadel kõnelemine, soov arutleda ja vaielda probleemide üle, majapidamistööde jagamine;
- vastastikune suhteabielu – üksteise austamine ning hindamine, mõistmine ja tolerantsus, truudus;
- sotsiaalset tüüpi abielu – kõige rohkem hinnatakse sarnast sotsiaalset tausta, ühiseid religioosseid tõekspidamisi, sarnaseid poliitilisi vaateid;
- majanduslikku tüüpi abielu – võrdne sissetulek, head elamistingimused, laste olemasolu;
- sidemetest vaba abielu – hinnatakse elamist vanematest eraldi ja õnnelikke seksuaalsuhteid.
Esitatud tüübid tähendavad, et mingit tüüpi abielus domineerivad teatud ootused, kuid see ei tähenda, et teisi aspekte abielus poleks – need jäävad lihtsalt mõnevõrra tagaplaanile.
Kui kõnelda mehe ja naise muutuvatest rollidest perekonnas, siis minu käsitluse esmane prioriteet on naise rolli muutumine, ja mitte ainuüksi perekonnas, vaid ühiskonnas tervikuna. See asjaolu on suures osas määratlenud ka mehe ja naise rolli muutumise perekonnas.
Olen veendunud, et pärast taasiseseisvumist ei ole Eesti ühiskondliku elu üheski teises sfääris toimunud sedavõrd olulist pööret inimeste hoiakutes kui suhtumises naise rolli ühiskonnas ja perekorras. Aset on leidnud tõeline emantsipatsioon. Enam ei arvata, et naise eneseteostamise peamine viis on laste muretsemine ja kasvatamine. Meeste ja naiste majanduslikud rollid perekonnas on võrdsustunud. Naisi vaadeldakse märksa sagedamini teostamas ennast tööl, mitte kodus. Toetatakse naise õigust olla üksikema. Aluse taoliste väidete esitamiseks annab kahe uuringu tulemuste võrdlemine. Tegu on küsitlustega, mille sotsiaal- ja turu-uuringute firma Saar Poll korraldas 1990. ja 1999. a. Esimesel juhul oli tegemist maailma väärtuste, teisel Euroopa väärtuste uuringuga. Mõlemas uuringus küsitleti tuhandet vähemalt 15-aastast eestimaalast.

Õnneliku abielu tingimused
Mida peavad inimesed õnneliku abielu jaoks kõige olulisemateks tingimusteks, milleta ei saa ideaalset abielu eksisteerida? Järgnev loetelu kajastab inimeste ettekujutust õnneliku abielu tingimustest tähtsuse järjekorras.
- Vastastikune ausus ja lugupidamine
- Lapsed
- Truudus
- Mõistmine ja leplikkus
- Õnnelikud seksuaalsuhted
- Vanematest lahus elamine
- Küllaldane sissetulek
- Head elamistingimused
- Majapidamistööde jagamine
- Ühised religioossed tõekspidamised
- Sama sotsiaalne taust
- Poliitiliste vaadete sarnasus
Ootustes õnnelikule abielule on vähenenud laste ja heade elamistingimuste olemasolu, tähtsamaks on muutunud leplikkus. Praegu esitatakse abielule vähem tingimusi kui varem. Meeste ootustes on 12 protsendipunkti võrra vähenenud laste olemasolu, kuue protsendipunkti võrra vastastikune austus ja lugupidamine ja vanematest lahus elamine ning viie protsendipunkti võrra head elamistingimused. Leplikkus on kuue protsendipunkti võrra tähtsustunud.
Naiste ootustes on 12 protsendipunkti võrra vähenenud heade elamistingimuste olemasolu, üheksa protsendipunkti võrra laste olemasolu, vastavalt nelja ja kolme protsendipunkti võrra majapidamistööde jagamine ning küllaldane sissetulek. Ka naiste ootustes õnnelikule abielule on kasvanud leplikkuse tähtsus (kolme protsendipunkti võrra).
Suurimad muutused arusaamades, mis teeb abielu õnnelikuks, on aset leidnud just nooremate inimeste hulgas, mis on ka loomulik, sest nende väärtushinnangud kujunesid ühiskonna üleminekuperioodil. Noored esitavad õnnelikule abielule märksa madalamaid tingimusi kui nendevanused inimesed 15 aastat tagasi.
Muutused ootustes õnnelikule perekonnaelule on tingitud ühelt poolt sotsiaalmajanduslikust keskkonnast, teisalt aga naise rolli väga olulisest muutumisest ühiskonnas. Naist on hakatud perekonnas kõrgemalt väärtustama. Teda nähakse rohkem ka väljaspool perekonda ja lasteta, pigem indiviidina, kel ei pea olema kindlaid raame.

Lapse tähtsus väheneb
Küsimusele “Kas naisel peab olema lapsi, et ennast teostada või pole see vajalik?” vastas Eestis 1990. aastal 84% vastajatest, et naisel peab olema laps. Kümme aastat hiljem pooldas sarnast seisukohta vaid 67%. Vanemad inimesed on tunduvalt kindlamalt veendunud, et naisel peab olema laps. Näiteks 15–24-aastaste hulgas toetab seda seisukohta 45% vastanutest, kuid üle 60-aastaste seas 78%. Viimase kümne aasta jooksul on suuremad muutused toimunud just noorte arvamustes – endisest rohkem on neid, kes leiavad, et naisel ei pea eneseteostuseks last olema.
Küsimusele, kas töötav ema suudab luua oma lastega sama soojad ja tihedad suhted nagu mittetöötav ema, vastas 1999. aastal jaatavalt 67% Eestis küsitletuist. Kümme aastat varem oli antud seisukoha pooldajaid 80%. Mehed on naistega võrreldes märksa radikaalsemal seisukohal. Näiteks vaid 58% meestest nõustub väitega, et töötav ema suudab luua lastega sama soojad suhted kui mittetöötav, kuid naistest pooldab seda seisukohta 75%. Seega on naised varmamad kinnitama, et töötava ja mittetöötava naise suhted lapsega ei erine. Vastajate vanus ei ole siinjuures oluliseks arvamusi diferentseerivaks faktoriks.
Naist ei nähta praegu kaugeltki kodukesksena ja sellisena, kelle jaoks on kodu ning lapsed just see, mida ta tegelikult soovib. 1990. aastal oli Eestis 89% neid, kes leidsid, et töökoht on muidugi hea, kuid see, mida enamik naisi soovib, on kodu ja lapsed. Kümme aastat hiljem oli selle seisukoha toetajate arv langenud juba 61%-le.

Abielu läheb moest
Rohkem on hakatud abielu pidama vanamoodsaks institutsiooniks. Paljude Euroopa riikidega võrreldes püsib abielu Eestis aga veel päris kindlal alusel.
Langenud on abielu kui institutsiooni staatus. Kui 1990. a oli Eestis 10% neid, kes pidasid abielu iganenud tavaks, siis kümme aastat hiljem oli samal seisukohal juba 15% vastajatest. 15–24-aastaste hulgas on vastav suhtarv 25, 25–29-aastaste seas 17%. Abielu kui institutsioon on oma väärtust kaotanud kõigis vanusegruppides, kuid enim nooremates. Meeste-naiste arvamustes erinevused praktiliselt puuduvad: 14,9% mehi ja 13,4% naisi peab abielu iganenud tavaks.
Üpris palju on riike, kus on Eestiga võrreldes veel rohkem inimesi, kes arvavad, et abielu on iganenud tava. Prantslastest on tervelt 36% abielu suhtes eitaval seisukohal, Luksemburgis 33, Sloveenias 27, Suurbritannias ja Portugalis 26, Hollandis ja ?veitsis 25%. Kõige vähem peavad abielu iganenuks poolakad ja albaanlased.
Aina kõneleme sellest, et meil ei austata abielu kui tava, ning pahandame selle üle, kuid mujal ollakse veelgi selgemalt eitaval seisukohal abielu suhtes. Seda ka riikides, mida iseloomustavad pikaajalised usutraditsioonid. Isegi katoliiklikes maades leidub rohkem kui Eestis inimesi, kes peavad abielu iganenud nähtuseks.
Tuleb välja, et oleme oma arusaamas tagurlikud. Nooremad inimesed on nagu tuleviku lakmuspaber ja selleski küsimuses selgub, et just noored keeravad abielule kui tavale sagedamini selja kui vanemad inimesed. Soost, haridusest ning rahakoti paksusest suurt ei sõltu suhtumine abielusse. Seda võib siiski öelda, et materialistliku ilmavaatega inimesed hoiavad perekonnast rohkem kinni kui need, kes on orienteeritud enese harimisele, maailma avastamisele. Viimased ei klammerdu sedavõrd perekonna traditsioonilise vormi külge.

Kas jalgpall on parem kui seks?
Eesti elanikud ei pea seksi õnneliku abielu väga oluliseks tingimuseks. Meie inimesed on selles valdkonnas pigem väga kasinad. 52% Eesti inimestest peab seksi väga oluliseks õnneliku abielu tingimuseks. Türklaste hulgas on sellise seisukoha kandjaid 84, kreeklaste seas 82, prantslaste hulgas 73%. Kas meid lohutab see, et ka soomlaste seas on seksi abieluõnne jaoks oluliseks pidajaid sama palju nagu eestlaste seas? Võime end trööstida sellega, et mõnes riigis – näiteks Saksamaal – on asjad veelgi kehvemad. Päris nimekirja lõpus on leedulased, neist peab vaid 37% seksi õnneliku pereelu tingimuseks. Leedulaste seas on levinud anekdoodid eesti kuumadest ja uimasevõitu meestest. Mine tea, ehk on see põhjustatud hoopis alaväärsusest.
Eesti mehed hindavad muulastest rohkem laste olemasolu peres ja naisega ühiseid religioosseid tõekspidamisi. Teistest rahvustest siinsetele meestele on aga õnneliku abielu jaoks olulisem kui eesti meestele küllaldane sissetulek, mõistmine ja leplikkus, head elamistingimused ja majapidamistööde jagamine. Kui tavaliselt räägitakse, et eestlastel on sügavalt materialistlik mõtteviis, siis jutuks olevad uuringud seda ei näita.
Eesti naised peavad abielus tähtsaks vanematest lahus elamist, lapsi ja vastastikust austust. Muulastest naised hindavad rohkem kui eestlased küllaldast sissetulekut, häid elamistingimusi, majapidamistööde jagamist ja truudust.
Mitte-eestlastest naiste ja meeste arusaamad õnnelikust abielust on tunduvalt lähedasemad kui eestlastest meeste ja naiste vahel.

Mehed ja naised ühel meelel
Kuigi naised esitavad abielule märksa rohkem erinevaid nõudmisi kui mehed, ei saa öelda, et meeste ja naiste arusaamad sellest, mida abielus kõrgemalt või madalamalt hinnata, väga erineksid. Küsimus on vaid detailides. Mehed hindavad naistest veidi enam õnnelikke seksuaalsuhteid ning küllaldast sissetulekut, kuid need erinevused on väga väiksed. Seda aga juba 1999. aasta tulemuste põhjal.
Meeste ja naiste maailmapildid on muutumas sarnasemaks ning ka muutused väärtushinnangutes on viimase kümnendi jooksul peaaegu ühesuunalised. Maailmapilt muutub ühetaolisemaks, vähenevad ka inimeste elukoha omadustest tingitud erinevused. Uurimused näitavad ju tavaliselt, et linna- ja maaelanike arvamused erinevad paljudes küsimustes, iseäranis neis, mis on seotud pikaajalise traditsiooniga teemadega, nagu seda on ka ettekujutus abielust. Suhtumine abielusse hakkab linna- ja maaelanikel sarnasemaks muutuma. Näiteks on maainimesed hakanud kõrgemalt väärtustama õnnelikku seksuaalelu. Ühetaolisemad suhtumised abielusse muudavad partnerite valikud nii kergemaks kui ka raskemaks. Valikute tegemine, ka elukaaslase valikul, on aga alati raske, ükskõik millisel ajal me ei elaks.

“Meediapäev 2004”

Tänavu toimub teist korda uuring nimega “Meediapäev”, mille korraldaja on Tartu Ülikooli meedia ja kommunikatsiooni õppetool.
Uuringu eesmärk on selgitada, millist rolli mängivad ajalehed-ajakirjad, raadio, televisioon, raamatud, internet ning üldse meedia eestlaste argipäevas. Selleks ootame kõigi inimeste tähelepanekuid ning kogemusi 8. detsembri meediast.
Esseesid võib saata kas posti teel (aadress: Postkast 6, 50002 Tartu) või e-postiga aadressil meediapaev@jrnl. ut.ee. Kirjutised palume saata hiljemalt 19. detsembriks. Lisada tuleks autori kontaktandmed ning sünniaasta, võimalusel ka elektronposti aadress.
Kogutavad meediapäevikud ja märkmed antakse teadurite kasutusse Tartu Ülikooli meedia õppetoolis. Hiljem arhiveeritakse need vastaja nime all Eesti Kirjandusmuuseumi käsikirjaarhiivis “Meediapäeva” koguna, kus need on uurijate kasutuses. Kirjutistest koostatakse kogumik. Väljaandesse valitud kirjutajatelt palutakse eraldi avaldamisluba. Kõikide vastajate vahel jagatakse märtsis 2005 kümme preemiat. Võidust teatatakse personaalselt.
Lisainfot saab projekti koduleheküljelt www.jrnl.ut.ee/meediapaev või projekti koordinaatorilt Maarja Lõhmuselt (tel 737 5190, e-post: maarja. lohmus@ut.ee).
Värsket vaimu ja head kirjutamist!

Lugeda on ikka mõnus

12. novembril toimus Rakke Gümnaasiumis Eesti Lugemisühingu projekti “Lugeda on mõnus” uue (seekord juba viienda) hooaja avaüritus.
“Lugeda on mõnus” haarab Eesti koole osalema projektis, mis ühendab lugemise-kirjutamise-mõtlemise arendamiseks raamatute lugemise kaasaegse infotehnoloogia arenguga. Lapsed loevad teoseid, mille kohta saavad muljeid avaldada ja arutleda internetis Discus-foorumis.
Projekti koordinaatorid Hele Kriisa ja Anu Ratasep on püüdnud arvuti kaudu meelitada lapsi raamatute juurde. Kolm korda aastas saavad kõigi projektis osalevate koolide õpilased omavahel kokku: sügisel avatakse hooaeg, kevadel lõpetatakse stiilipeoga mõnes projektis osalevas koolis ning talvel külastatakse üht Eesti teatrit, kus pärast etendust kohtutakse näitlejatega.
Koos olid Kadrina KK (juh Ebe Abner ja Anneli Särg), Võhma G (Kairi Ibrus ja Ly Udras), C. R. Jakobsoni nim G (Juta Klettenberg), Tallinna Väike-Õismäe G (Tiina Mahler), Tallinna Nõmme G (Hele Kriisa, Anu Ratasep), Kilingi-Nõmme G (Mare Hallop, Inge Post), Tõrva G (Katrin Priilaht) ja kahe kurtide kooli, Tallinna Kurtide K (Aire Murd) ja Tartu Hiie K (Liivi Lubi ja Aino Tõnisson) õpilased, kokku 113 õpilast ja 17 õpetajat.
Rakkes võttis seltskonna vastu õpetaja Leonoore Meerja, kes tutvustas koolimaja ja kultuuriloolisi paiku. Rakkega on seotud paljud tuntud eesti kirjanikud: vanas postimajas elas 20. sajandi algul kuni viienda eluaastani Marta Sillaots, siin asusid Hugo Raudsepa ja Oskar Lutsu kodukohad, Ao mõisas on sündinud Fr. R. Faehlmann, Ao surnuaias seisab 27. oktoobrist Riho Lahi (Kihva Värdi) hauaplatsi veerel kaunis mälestuskivi, mis paigutati sinna kirjaniku 100. sünniaastapäeva puhul. Külastamata ei jäänud ka helilooja Ferdinand Mühlhauseni maja. Mehe tuntuim laul on “Vaikne kena kohakene”.
Ringkäigule järgnes viktoriin kohaliku kultuuriloo kohta. Paremini olid nähtu-kuuldu talletanud Võhma G, Kilingi-Nõmme G ja Tallinna Nõmme G (kelle võistkonnas ka kolm last Tõrva Gümnaasiumist) õpilased.
Järgnes hooaja pidulik avamine, kus said sõna Rakke Gümnaasiumi direktor Andi Einaste, kohalik vallavanem Andrus Blok ja projekti patroon kultuuriminister Urmas Paet, kes meenutas oma lapsepõlve lugemiselamusi. Osalejate nimel tänasid projektijuhid Rakke rahvast külalislahkuse eest.
Iga kooli esindus tutvustas oma tegemisi lühietteastega. Tore oli näha, et kurdid lapsed suudavad selles projektis teistega võrdväärselt kaasa lüüa. Nende pantomiimid ja sõnadeta väljendamisoskus pakuvad iga kord meeldivaid üllatusi.
Õpetajad pidasid aru tegevusplaanide üle: talvel suundume ehk Ugalasse teatrietendusele ning hooaja lõpus teeme kokkuvõtteid ja peame pidu Tallinna Kurtide Koolis. Kui Eestis on õpetajaid ja õpilasi, kel jätkub tahtmist meie tegemistest osa saada, siis infot saab e-posti teel: lugedamo nus@mail.ee.