Nädalakommentaar

ANU MÕTTUS

Advendiaeg on alanud. Kellele tüütu, kellele armas. Kiire ja parajalt närviline paraku igatahes.
Siinkirjutaja kuulis tänavused esimesed päkapikulaulud keelekümblusrühmade mudilastelt, kes tulid tervitama Eesti-Soome projekti “Eesti keele kümblus lasteaias” vahekokkuvõtte tegijaid. Eesti ja sutike ka vene keeles – kinnituseks, et eesti keel on neil lastel tõesti suus ja samas pole emakeelgi unarusse jäänud.
Umbes pool aastat tagasi juhtusin pealt kuulma vestlust, kus üks keelekümblusrühma õpetaja kurtis, et see töö on varasemast nii palju pingelisem, et röövib tervise. Lahendamata probleeme ja muresid on rohkesti. Nüüd nägin teda koos teiste saatusekaaslastega läbitud koolituse tunnistusi saamas, ettevõtmist kiitmas ja kordaminekute üle rõõmustamas. Polnud võimalust selles piduses segadikus põhjalikult uurida, kas kõik probleemid ja mured on tänaseks lahenenud või neid lihtsalt “ei kanta oma majast välja”.
Too lasteaiaõpetaja ei aimanud oma muresid kaevates, et räägib ajakirjaniku kuuldes, ja ma ei tea ka, kas see teadmine oleks teda midagi teisiti sõnastama pannud.
Professorid, kes on paari viimase Õpetajate Lehe veergudel väljendanud oma muret ja pahameelt akadeemilisel maastikul toimuva pärast, on teinud seda täie teadmisega ning lootuses midagi paremaks muuta. Nii nagu nemad seda paremat näevad. Mäletades nii Mati Hinti kui ka Toomas Liivi veel oma Peda-päevilt kui õppejõude, kelleta õpingud oleksid kaotanud suure osa nii oma sügavusest kui ka värvist, ei oska ma neile seda “tüli majast välja kandmist” ette heita. Iseasi, kas kõigest sellest lõppkokkuvõttes ka midagi head sünnib. Aga see ei sõltu enam ainult neist.
Eks vastumeelsust probleemide avalikuks saamise ees süvenda alati hirm, mida naabrid-konkurendid veel öelda võivad. Tihtipeale on vaks vahet sellel, mida me “omade” ja mida “võõraste” suust kuulduna välja kannatame. Kui Tartu mees Toivo Maimets ütleb: “See, kuidas Euroopa Liidu ühises haridusruumis aastal 2012 jagunevad üliõpilased ülikoolide vahel, sõltub nende üliõpilaste otsusest. Kui Tallinna ülikool pakub sellist kvaliteeti, et näiteks rootslased-soomlased siia innukalt tulevad, jääb Tallinna ülikool ellu. Kui Tartu Ülikoolist ei huvitu ka mitte eesti tudengid, vaid lähevad teistesse riikidesse õppima, siis pannakse see ülikool kinni,” (ÕpL, 29.10., Partnerid või konkurendid), ei näi see kedagi häirivat. Kui sisuliselt sama mõtet väljendab saarlasest Tallinna linnapea, peetakse seda niisuguseks pühadusrüvetamiseks, mis ei anna rahu mitu nädalat jutti.
Tänases Õpetajate Lehes võtab TPÜ filoloogiateaduskonnas puhkenud heitlusi kommenteerida TÜ dekaan Birute Klaas. Loodetavasti ei peeta tema tasakaalukat ja näpuga kellelegi õigete lahenduste kättenäitamisest tublisti kõrgemal seisvat kirjatööd oma nina võõrastesse asjadesse toppimiseks.
Ja jõulurahuni on veel mitu nädalat aega...