Repliik

“Vaikivad”

Pealkiri on jutumärkides sellepärast, et umbes aastapäevad tagasi sain kirja, kus paluti lugusid-juhtumeid koolivägivalla kogumiku jaoks tööpealkirjaga “Vaikivad”. Kirjutasin sinna paar episoodi koolielust, mis polnud kodudest kaugemale jõudnud, ja saatsin teele. Tänapäeval, mil pole kombeks öelda, kas kaastöö kätte saadi (“aitäh!” näiteks) ega muul moel tagasisidet tekitada, jäi ka minu lookene sinnapaika: ei tea kellele, milleks seda vaja oli või kas kogumik on ilmunud.
Ent vägivallavastane päev tõi selle ammuse asja taas mu meelde. Ja veelgi ammusemaid. Olin veel lastetu ja töötasin ajakirjas Pikker. Toimetused olid siis kõik enam-vähem Ajakirjandusmajas koos, maja ise ka uus – aasta võis olla 1975/76. Tõnu Ots tegeles elu varjatuma poolega ajakirjas Noorus dr Noormanni nime all. Ja mina kuulsin esimest korda koolivägivallast: toimetus oli ühe koleda ja kurva kooligarderoobiloo mulle lahendada andnud. Seal oli peksu ja riiete-jalanõude ziletitamist jm. Võtsin kirja näppu ja läksin omas nõutuses Nooruse toimetusse Tõnu Otsa juurde nõustamisele.
Tõnu luges ja muutus aina nukramaks. Siis tõmbas lahti oma kirjutuslaua kõige alumise ja suurema sahtli ning – osutades täiesti täis sahtlile – ütles: “Näed: kogu see sahtlitäis on koolivägivallast. Aga meil pole lubatud sellel teemal kirjutada – Nõukogude Liidus vägivalda pole. Hoian neid niisama alles, vahel loen ja mõtlen – mu jumal, mis toimub!?”
See oli kolmkümmend aastat tagasi.
Nüüd, mil igasugune vägivald on saanud suureks probleemiks, mõtlen ma mõnikord, et kui tookord oleks press hakanud kohe aktiivselt asjaga tegelema, oleks tänapäeval vägivalda ehk vähem: veerandsada aastat progresseeruvat karistamatust on teinud oma töö. Muude tegurite hulgas.
Aga täna taban ma ennast mõttelt, et meil võiksid olla ju kõik päevad vägivallavastased.