Teadus ja kool

Ligi kümme aastat tagasi avaldasin artikli “(Pedagoogika)teadus ja kool”, mille märksõnad olid kognitiivne psühholoogia, õpilase arendamine, kujundlik ja semantiline mälu, esmatajumine jne. Olin lootusrikas, et eesti õpetaja hakkab edaspidi oma igapäevatöös üha enam lähtuma pedagoogilisest psühholoogiast (resp. teadusest). Möödaläinud aastad on toonud kaasa pettumuse.
 
Oleme saanud vaid tühjalt kõmiseva mõiste – 21. sajandi kool. Anglosaksi ajakirjadest ja internetist juhuslikult nopitud “tarkustega“ püütakse end atraktiivseks teha, märkamata, et kaugeneme pedagoogika ja eriti psühholoogia fundamentaaluuringutest. Ärgem unustagem, et Lääneski (ka koolides) on tehtud palju rumalusi.
Õpetajatega kohtudes märkan, et ollakse vähe kursis näiteks õpilase (lapse) kognitiivse arendamisega või õppe-kasvatustöö eesmärkide taksonoomiaga. Ei mõisteta, et lapse areng ontogeneesis toetub fülogeneesis kujunenule. Lapse õppimise alus on ürgne enesearenduse instinkt, uuriv käitumine, millele õpetaja toetub ja mida püüab igati säilitada. Ainult neil metoodilistel võtetel on mõtet, mis õpetajat selles aitavad.
Omandamisprotsessi (ka õppimist) puudutava valdkonna on psühholoogid põhjalikult läbi uurinud. Kuid teadvustagem ka seda, et turumajandus sünnitab alati väliselt säravaid nn metoodikaid ja teooriaid, mida on lihtne müüa maha neile, kes fundamentaalseid uuringuid ei tunne. Just siin on eesti kool väga haavatav. Ehkki meil on professor Edgar Krulli sisukad tööd pedagoogilisest psühholoogiast.
Kuna teadus ei ole koolis väärtustatud, ei maksa imestada, et magistritööde kaitsmisel enam inimesi kuulamas ei ole, nagu muretseb professor Jüri Orn. Eks ole magistritööde tasegi tasapisi devalveerunud. Ühiskondlikku Pedagoogika Uurimise Instituuti tuleb vaevaliselt uusi inimesi.
Igatahes jõuame absurdini, kui väidame, et kuna turumajandusliku ühiskonna koolis pole psühholoogiateadust vaja läinud, polegi seda vaja. Kõigil asjadel on muidugi omad juured.
- Meil pole enam ammu PTUI-d, mis kaotati siis, kui teda kõige rohkem oleks vaja olnud, sest algas Eesti kooli uuenemine.
- Kalju Lehe vaimujõust ei jätkunud, et anda välja Kooliuuenduslast – ja see lõpetas tegevuse.
- Muutus ajakiri Haridus, millel varem oli pedagoogilis-psühholoogiline sisu.
- Harvadel teaduskonverentsidel istuvad uurijad omavahel. Nn rakenduskonverentsidel räägivad poliitikud ja ametnikud põhiliselt oma mõtteid.
Võimuesindajad hõõruvad käsi – milline raha kokkuhoid ja Vaim ei saa segada nende otsuseid, mida tehakse vaid võimupositsioonilt. Nad ei mõista, et selline olukord on viinud eesti kooli allakäigule.
Üle 15 aasta lugesin igal laupäeval-pühapäeval (ka puhkuse ajal) psühholoogiakirjandust. Jõudumööda tutvustasin emakeeles loetut ja oma uuringuid teistele õpetajatele. Nüüd tundub see kõik olevat mõttetu nagu ka konverentsidel osalemine, sest tegevusel puudub väljund.
Juhtub siiski ka imesid. Lõppenud suve algul ilmunud “Lapse ja tema mõtlemise arendamine” leidis üsna kiiresti ostjaid. Raamatus käsitletakse just lapse koolieelset arengut. Palju sisukam ja tõsisem “Mõtlemine on huvitav”, mis vaatleb intellekti arendamist koolis, pole kahjuks nii populaarne.
Meie poliitikud ja ametnikud alahindavad lapse koolieelset arendamist. Seegi periood on üsna põhjalikult läbi uuritud, kuid Eesti arvatakse endiselt, et kool on intellekti põhiarendaja. Tegelikult algab kõik sünnist. Ka hea kooli vundament luuakse enne kooli ja sel ajal tegemata jäänut ei saa koolis kompenseerida. See lihtne tõde peaks olema hariduspoliitika aluseks.
Nüüd, mil aetakse keerulist juttu õpetaja kvalifikatsioonist, kerkib paratamatult küsimus, millest lähtuvalt õpetaja tööd hinnatakse, kes on need hindajad, milline on nende silmaring kas või psühholoogia vallas ning kus nad on varem töötanud ja milliste tulemustega. Süveneb lõhe tööd rügava õpetaja ja tema tööle hinnangu andjate vahel. Õpetajatööd iseloomustab teadusele toetuv loomingulisus, kollektiiviga arvestamine, isereguleeruvus ja teatav intiimsus. Seda saab küll seletada pedagoogika-psühholoogia abil, kuid see ei vaja kõrge enesehinnanguga pealtvaatajaid.