Kirjakast


Haridus – kas vilets teenus vaestele?
Teade haridusosakutest ja koolivõrgu edaspidisest isereguleerumisest viib mõtted sellele, kas ja kuivõrd aitab see kaasa koolikorralduse ühe tähtsama ja humaansema põhimõtte – võrdsete haridusvõimaluste – rakendamisele.
Vaadates Eestist kaugemale, näeme, et viimase kümnendi haridust puudutavad deklaratsioonid rõhutavad kõikjal, et haridus peab tagama eri ühiskondade ühtsuse ja integratsiooni. Samuti peab haridus tagama ühtsuse ühiskonna sees, eelkõige võrdse stardipositsiooni. Paratamatud eelised on seal, kus on sügavamad teadmised ja ajakohasemad oskused. Lisaks jagatud arusaamad ühiskonna solidaarsusest.
Kui Suurbritannia haridusametnik, professor Michel Barber esines paar aastat tagasi Eesti koolijuhtide ees, rääkis ta sellest, kui tõsine on oht, et arenenud riikides näeb üha enam inimesi just erahariduses ratsionaalseimat valikut kvaliteetse hariduse tagamisel oma lastele. Sellest tulenevalt väheneb motivatsioon maksta makse ja toetada riiklikku haridust. Nii võib tõeks osutuda sotsioloog Richard Titmussi kunagine prognoos – riiklikust haridusest saab poor service for poor people – vilets teenus vaestele inimestele.
Päris kindlasti ei teeni selline areng sotsiaalse sidususe huve. Seetõttu on enamik Euroopa riike võtnud suuna egalitaarsele, avatud ja paindlikule haridusele. Märkimisväärne on ka see, et just need riigid, kes on valinud ühtluskooli mudeli ja väärtustavad oma hariduse egalitaarset iseloomu, on maailma tipus.
2000. aastal viidi läbi rahvusvaheline PISA uuring 15-aastaste õpilaste funktsionaalse kirjaoskuse testimiseks, eesmärgiga hinnata põhikooli lõpetajate valmisolekut elukestvaks õppeks. Euroopa riikidest olid tulemuste poolest esireas Soome, Suurbritannia, Iirimaa ja Rootsi. Need on riigid, kus prioriteetseks on kuulutatud võrdsed haridusvõimalused ning turvaline, stressivaba ja õppijakeskne koolimiljöö, et vältida võimalikke tõrkepõhjusi (eelkõige põhikoolist väljalangemist).
Võrdseid võimalusi kinnitav oluline näitaja on “võitjate riikide” iseäranis homogeensed tulemused, erisused regiooniti ning maa ja linna vahel on minimaalsed. Lähtutakse põhimõttest, et tugevuse määrab nõrgim lüli.
Samuti kinnitavad PISA testi tulemused, et kool tasakaalustab sotsiaalsest taustast tulenevaid erisusi. Kahe erineva sotsiaalse taustaga, aga ühes koolis õppiva õpilase akadeemilised saavutused on lähedasemad, kui nende kahe õpilase omad, kes on küll pärit sarnastest kodudest, kuid kellest üks on sattunud õppima nn eliit- ja teine tavakooli.
Selekteeriva süsteemi poolest tuntud riik – Saksamaa (sõltuvalt liidumaast neli kuni viis erinevat “võimetekohast” koolitüüpi) – jääb tulemustelt oluliselt alla uurimuses osalenud riikide keskmisele.
Täna on Saksamaal hakatud paaniliselt otsima väljapääsu – rakendatakse miljoneid maksvaid matemaatika ja loodusteaduste populariseerimise pilootprogramme, uuritakse laste lugemisharjumusi, põhikoolis püütakse tasandada sotsiaalsest ja kultuurilisest taustast tulenevaid erisusi. Just teravad probleemid Hauptschule’s (enamik õppijaid immigrantide ja töölisklassi lapsed) on toonud välja elitaarse hariduse ohud: erinev kultuuri- ja suhtlemiskood eliidi ja “pööbli” vahel, positiivsete eeskujude puudumine koolis, kus õppimine ei ole populaarne. Huvi- ja motivatsioonipuudus õppimisel on viinud paljud õpilased kuritegevuse juurde, mille ohjeldamine on omakorda väga kulukas. Nii plaanib Saksamaa kulutada lähiaastatel neli miljardit eurot riiklikule programmile “Kogupäevakoolid”. Eesmärk on õpilaste akadeemiliste tulemuste parandamine ja sotsiaalsete oskuste arendamine integreeritud õppe- ja huvitegevuse kaudu. See on elitaarse hariduse hind.
Nüüdisaegset haridust peaksid iseloomustama märksõnad avatus ja paindlikkus. Muus maailmas tagab selle võimalus minna igast kooliastmest ja -tüübist vabalt järgmisesse astmesse. Sotsiaalsele mobiilsusele avatud ühiskonnas tupikteid olla ei saa. Neile õpilastele, kelle koolitee on mingil põhjusel katkenud, on hulk nn teise võimaluse programme, mis lubavad õppimist jätkata õhtu-, kaug- või e-õppes.
See aspekt on Eesti haridusele märkimisväärne väljakutse, eelkõige selles, mis puudutab varjatud tupikteid ning arvestatavaid alternatiive akadeemilisele gümnaasiumiharidusele. Viimane on tänases Eestis paljudele sundvalik. 1999/2000 õa õppis Eesti gümnaasiumides 67,4% eagrupist, Euroopa Liidu liikmesriikides õppis akadeemilise suunitlusega gümnaasiumides 45,6% õpilastest. Meie ühtset tüüpi gümnaasiumi asemel on mujal Euroopas levinud diferentseeritud gümnaasiumid. Gümnaasiumiharidus on norm, kuid õppekavad varieeruvad. Kõrvuti üldharidusliku ettevalmistusega on võimalik valida sügavalt akadeemilist või hoopis kutseõpet. Tihti on kutseharidus integreeritud tavagümnaasiumisse. Huvitav näide on Rootsi, kus gümnaasiumiõpilane saab valida 17 eri programmi vahel. Kolmandik õppekavast on ühisosa (nn tuumained), ülejäänud eriala- ja valikained.
Paindlikud õppekavad, mitmekesine õpilaskontingent ja toetav koolikultuur on baas, mis tagab igaühele edasiste õpingute ja elukestva õppe võimalused. Enamiku Euroopa riikide hariduspoliitikas on valitud kõigi ühiskonnaliikmete potentsiaal ja kaasamine, mitte väikesearvuline ja hästi koolitatud eliit.
Meie räägime ühelt poolt kaasavast haridusest, oleme liitunud UNESCO initsiatiiviga “Haridus kõigile”, mille raames on valminud ka Eesti rahvuslik platvorm ja peetud mitu konverentsi. Siin tunneme ja käitume kui maailmakodanikud. Teisalt kardame, et võrdsed võimalused tähendavad hariduse võrdsustamist – võetakse ära neilt, kellel on, ja antakse neile, kel napib. Ehk siis jagatakse ümber raha, andekad õpilased ning ehk ka tippõpetajad.
Võrdsete haridusvõimaluste printsiip ei baseeru isereguleeruvusel ega ümberjagamise ideel. See on (või ei ole) riigi hariduspoliitika lähtealus, millele ehitatakse üles järgnevad otsused, puudutagu need vormi (koolivõrk ja omand) või sisu (õppekava, meetodid, koolikultuur).
Kui soovime teiste edust õppida, saab meie valik olla vaid rõhutatult egalitaarne haridus.

Karmen Trasberg


Mure kutsehariduse pärast
Aeg-ajalt taunitakse ajakirjanduses (ja isegi riigikogus) meie põhikoolilõpetanuid (ehk hoopis nende vanemaid?), kes eelistavad kutsekoolidele gümnaasiume. Kuhu see maalaps peaks siis minema? Kus on need mainekad kodulähedased kutsekoolid? Paljud neist on ju juba suletud või uksi sulgemas. Nüüd eelistatakse suurte linnade suuri kombinaatkoole.
Kahtlen, kas üksteisest kaugel asuvad liidetavad kutsekoolid annavad loodetud tulemusi, kaasa arvatud majanduslik kokkuhoid. Ühelt poolt ehk hoiame kokku, aga teisalt kulutame rohkem, sest transpordikulud on ju hoopis suuremad.
Kvalifitseeritud kutseõpet saab anda vaid väikesele õpilasrühmale. Enne Teist maailmasõda kehtis üle Euroopa nõue, et kutseklassis tohtis olla vaid 20 õpilast. Koolis õppis sellele vastavalt 250 õpilast.
Praegust aega silmas pidades leian, et kutseõpetus peab olema õpilastele tasuta. Nagu ka ühiselamu, toit ja vormirõivas. Siis ei saaks me kurta õpilaste vähesuse üle ja ka kehvemast perest lapsed pääseksid ametit õppima. Loomulikult nõuavad need ettepanekud riigilt hulganisti raha, aga eks riik peagi tulevikku investeerima. Selle arvel kokku hoida oleks kohatu.
Jutt, et ka keskkoolid võiksid hakata kutset andma (eelkutseõpe) on jabur. Aega napib ja õpilased on niigi ülekoormatud. Nii ei saaks keskkoolist õiget kvalifikatsiooni ega akadeemilist üldharidust.
Gümnaasiumis võiks jätkata töö- ja tehnoloogiaõpetust ning mõne gümnaasiumi juures, kus olud võimaldavad, võiksid olla ka kutseklassid. Omal ajal ei tulnud keskkoolides tootmisõpetusest suurt midagi välja – ei osatud tööd korraldada. Aga leidus ka koole, kus see oli hästi organiseeritud.
Igat masti katsetamiseks on kool liiga habras institutsioon. Põhirõhk kutseõppele tuleks panna siiski kutsekoolis, mis sealt kõrvalt annaks ka keskhariduse. Õppeaeg neis koolides tuleks taas muuta nelja-aastaseks, et üldharidusel oleks kaalu.

Ernst Allese,
ÜPUI liige