Õpetajate Leht

		Reede, 8. aprill 2004 Nr 14

ÕpL

Haridusest, maailmapildist ning eestluse ideaalidest

KAUPO VIPP,
eestlane

Eesti mäletab hästi kuueteistkümne aasta tagust elevust ja eufooriat, mille kutsusid esile Loominguliste Liitude Kultuurinõukogu saatetunnid ja loomeliitude pleenum. Näib, et nüüdseks võiks enamik tollaseist unistustest ja ideaalidest olla realiseerunud. Kuid praegu on meil vist veelgi enam põhjust tunda hirmu oma rahva, keele ja kultuuri säilimise pärast. Oleme jäänud samal kohal tiirutama nagu kalad akvaariumis. Ängistav on kuulata paljude tollaste võtmeisikute avaldusi, nagu täna oleks meie ühiskonna murede muretsemine pelgalt valitsuse ja erialaspetsialistide töö, millega haritlaskonnal enam mingit pistmist ei ole.

Eesti kultuuri ja keele saatuse pärast tänagi muretsevad inimesed sellist seisukohta ilmselt ei jaga. Miski on jälle väga mäda meie maal ja me vajame taas olulisi muutusi. Viimase paarisaja aasta jooksul on rahvuslikult meelestatud haritlaskond olnud Eesti rahva kestmiseks oluliste pöörete algataja. Nii oli ärkamisajaga, mis rahvusliku iseteadvuse kasvu kaudu kulmineerus Wabariigi loomisega. Nii oli see ka fosforiidisõja ja loomeliitude pleenumiga, mis said aluseks “laulvale revolutsioonile”. Ka täna peituvad meie rahva ja maa säilimise võimalused meie kultuuris. Ja eestlased on õppinud oma säilimislootustes usaldama pigem oma haritlasi kui valitsusasutuste spetsialiste. Meie loovisikute enesetaandamisavaldused on paljudele olnud suur pettumus – et mitte ütelda reetmine.
Asjade selline käik tekitab kibedaid küsimusi. Kas loobumine seniste ideaalide eest seismisest tuleneb lootusetusest, pettumisest oma rahvas või lihtsalt ükskõiksest käegalöömisest? Kas tõstis loovintelligents masse liikuma pannud rahvusromantika kilbile vaid puht pragmaatilistel põhjustel – ainult oma isikliku loomevabaduse saavutamiseks? Pööbli edasine argisiblimine ehk ei peagi vabanenud boheemlaslikku vaimu huvitama? Loomeliitude pleenumi 15. aastapäevale pühendatud raadiosaates 2003. a aprillis kõlas kaudne vastus neile küsimustele. Ilmselge masendusega hääles märkis Enn Põldroos, et meie loovisikute intellektuaalne vabadus on täna taandumas kõikjal maad võtva raha võimu ees.
“Money talks, bullshit walks!”
Meie haritlaskond on (hämmastava järjekindlusega taas kord pärast omariikluse saavutamist) taandunud aktiivsest rollist ühiskonnaelus. Märkimisväärne osa meie seadusandliku ja täidesaatva võimu aparaadist on (veelgi hämmastavama järjekindlusega) kaldunud kiiresti korrumpeeruma ja nii üha enam ka omariikluse algsetele ideaalidele vastu töötama. Liiga paljud meie poliitikud ja ametnikud ei näi tundvat vastutust omariikluse ideaalide või rahva heaolu eest. Pigem käsitletakse võimulolemist kõrgelt tasustatava ja riigi reakodanikele kättesaamatuid soodustusi pakkuva käsitööharuna, kus poliitik täidab oma tööandjate tellimusi nagu töövõtjale kohane. Võimukoridorides tõuseb esiplaanile majandusringkondade omavaheline “lehmakauplemine”. Luukeredega kolistamine või poriloopimine on osa spetsiifilistest käsitöövõtetest. Aadetest küll kõneldakse, kuid nende ellurakendamisele püüdlemine oleks nagu otseste tööülesannete täitmisest kõrvalehiilimine. Tööülesanne on valimiskulud tasa teenida ning tööandjale kasumit toota. Põhiseaduse preambulas loetletud omariikluse ideaalid marginaliseeruvad majanduspiruka jagamise kõrval ja neil tegelastel, kes sellega leppida ei oska, ei olegi võimukoridoridesse pikalt asja.
Kas sagedasi skandaale ametiseisundi kuritarvitamiste ümber tuleks käsitleda NL-ist pärit ideoloogilise künismina või Eesti demokraatia lastehaigusena? Riigikogust, valitsusest ja ametkondadest alatasa kostev ämbrikolin ei ole tingitud valitud ja seatud inimeste rumalusest või laiskusest, nagu seda kirjeldab rahvasuu, vaid pirukajagamisel tekkinud tülidest – see on raha võimu kaja. Tahtlikult ja osavalt kuuldavaks tehtud ning võimendatud.
Kogu maailma pragmaatikud, ühinege!
Poliitikute ja meedia kaudu rahvaga manipuleerivad majandusringkonnad end reeglina afi?eerima ei kipu, kuid pangem tähele meie valimiste reklaamikampaaniaid. Neid investeeringuid ei tehta huupi ja pole juhus, et valimistulemused on erakondade valimiseelarvete järgi ennustatavad. Populistliku retoorika kõrval pakuvad valimiskampaaniad ühtlasi tähelepanuväärse ülevaate manipuleerijate visioonist elektoraadiks taandatud rahva soovidest, mõttemallidest ja maailmapildist. Nii piitsa kui ka prääniku rollis on siin alati kaalukaim argument kõik rahaga seonduv. Tähendab, see mõjub! Enamikul Eesti rahvast ongi esikohal majandushuvid. Lõpuks ei ole ju ka meie majandusinimesed ja poliitikud ise saabunud mõnelt teiselt planeedilt, vaid pärinevad ikka sellesama eesti rahva hulgast. Kas võib siis üldse targutada mingitest ideaalidest, väites, et seda tehakse rahva huvides? Äkki tänane eestlane lihtsalt ongi sellise loomuga, et ei hooli selgete materiaalsete hüvede poole püüdlemisel udustest ideaalidest ega kopitanud moraalist?
Sõltumata afi?eeritavast taustideoloogiast, on olukord analoogiline kogu läänelikus tsivilisatsioonis, mis täna hõlmab või mõjutab olulisel määral vähemalt 70% meie planeedi elanikkonnast. Siin aastatuhandeid kehtinud eetika ja moraali põhimõtted stiilis “Ära tee teisele seda, mida sa ei taha et sinule tehtaks!” on viimase paarisaja aastaga täiesti devalveerunud. Lääneliku ühiskonna tänased väärtushinnangud on kinnistatud ühiselt jagatavas (teaduslikus) maailmapildis. Padumaterialistlikul maailmakäsitlusel baseeruv füsikalistlik teadus dikteerib ühiskonnale eelkõige efektiivsusest lähtuvat väärtusteskaalat.
Nii näiteks ei käsitleta tõesust teaduses mitte mingi idealistliku absoluudina, vaid väidete põhjendatavusena loogikareeglitega. Tõene on väide, mis töötab, s.t on efektiivne (nagu katse teadustöös). Teadusest pärinevad väärtushinnangud laienevad haridussüsteemi kaudu ühiskonnaelu kõikidesse sfääridesse, kristalliseerudes juba maast madalast alateadliku hoiakuna iga inimese argiteadvuses ja mõtteviisis. Seega on täiesti loomulik, et tervemõistuslikkuse silmis jääb täna alusetuks igasugune idealistlik püüdlus, kuni selle efektiivsust ei ole ratsionaalselt tõestatud.
Et efektiivsuse määr peab olema mingeist kriteeriumeist lähtuvalt mõõdetav, saab põhiprobleemiks efektiivsuse mõõdupuu. Läänelikus ühiskonnas on efektiivsuse mõõdupuuks kujundatud tarbimishulk ja tarbimisväärtus, mitte mingi abstraktne “üldinimlik huvi”. Seega on iga ühiskonnaliige eelkõige tarbija. Kehtib loosung: “Elan, et tarbida!” Inimesed ei erista end üksteisest mitte oma vaimsete väärtushinnangute või ideeliste püüdluste, vaid saavutatud materiaalse heaolu astme järgi. Ühiskonna deklaratiivsete moraalireeglite rikkumine kõrgema tarbimistaseme poole püüdlemisel on küll formaalselt taunitav, kuid vaikimisi siiski laialdaselt respekteeritav. Siit leiab oma südametunnistusele lepitust nii korrumpeerunud riigiametnik kui tavaline taskuvaras. See, kes ei suuda oma ühiskondlikku positsiooni isikliku American dream’i huvides kasutada, on väljakujunenud topeltmoraalse mentaliteedi mõistestikus luuser. Ka siis, kui ta ise suvatseb end idealistiks arvata.
Sõltumata afi?eeritavast taustideoloogiast, saavad insaiderite ülbetest kuritarvitustest, luuserite lootusetust meeleheitest ja positsioonivõitlust saatvast stressist alguse need nähtused, mida meil on kombeks nimetada ühiskonnaelu pahupooleks. Nii jääb kehtiva maailmapildi mõjuväljas võitlus alkoholismi, kuritegevuse, narkomaania, vägivalla, AIDS-i jms vastu ikka ja alati vaid võitlemiseks tagajärgedega, sest käsikäes meie tsivilisatsiooni “majandusliku heaolu kasvuga” kasvavad ka kontrastid. Majanduslikus, vaimses ja moraalses peataolekus vaevlevate inimeste osatähtsus üha suureneb. Inimkond ei ole ka varasematel aegadel mingit inglikoori meenutanud, kuid viimasel sajandil oleme saanud tunnistajaiks enneolematule nähtusele – läänelikus ühiskonnas nakkushaigusena levivale agressiivse barbaarsuse massipsühhoosile, millele ülejäänud sekundeerivad totaalse minnalaskmismeeleoluga. Tagajärjed on laastavad nii planeedi looduskeskkonnale kui kõigile inimkultuuri valdkondadele, kaasa arvatud suhetele sootsiumis peretasandist rahvusvahelisteni.
Keskkonnaprobleemide ja sotsiaalsete ebakõlade eskaleerumise üks peamisi põhjusi on asjaolu, et viimase paarisaja aastaga ei ole lääneliku tsivilisatsiooni vaimne ja eetiline areng suutnud sammu pidada ülikiire teaduslik-tehnilise progressiga. Tööstusrevolutsiooni toel lavale astunud suurkodanlus diskrediteeris teaduse abiga kiiresti oma ambitsioonidele jalgu jäänud religiooni(d). Teadus ise jõudis vaimu üha enam ja enam tagaplaanile surudes “looduse kui Jumala loodud ning käivitatud hingetu masina uurimise” doktriinist välja “loodusmehhanismide inimese suva järgi ärakasutamise ja ümberkujundamise” doktriinini. 20. sajandi maailmasõjad kõrvaldasid viimsedki tõkked uue maailmakorralduse võidukäigu eest, kulmineerudes säilinud sinivereliste võimustruktuuride otsustava eemaletõrjumisega ühiskonnakorraldusest. Marksismiga tembitud näiline vastuseis neile protsessidele lõppes ühiskondlike eksperimentidega, kus veelgi innukamalt võeti üle uue maailmakorralduse põhilised suunad, säilitades vaid feodalistliku ühiskonnaehituse groteskse jäljendamise. Nii sai võimalikuks põhimõtteline struktuurimuutus kuue aastatuhande jooksul muutumatuna püsinud kolmeses ühiskonnakorralduses. Kuigi teadus astus siin religiooni(de) kohale ja elukutselised poliitikud võtsid lõplikult üle seniste seisuslike valitsejate rolli, hakkasid nii teadus kui ka poliitika kõige otsesemalt sõltuma kolmeses ühiskonnakorralduses tagaplaanile jäänud majandus(ringkondad)est. Sisuliselt taandati nii võimu kui vaimu senised ühiskondlikud rollid majandushoobade abil lihtsalt juhitavateks käsitööharudeks. Suhteliselt omapäi ja iseseisvaks jäi selles protsessis vaid loomeintelligents, kes senises traditsioonis leidis oma võimetele rakendust põhiliselt religioossete institutsioonide raames.
Aga uue maailmakorralduse areng tõi kaasa kentsaka probleemi – võimu ja vaimu vastasseisu leevendumise asemel see koguni teravnes. Ja teadus institutsioonina hakkas oma n-ö religiooni asendaja rolli liialt tõsiselt võtma. Akadeemilise teaduse sumbumine 19. sajandi lõpu puht füsikalistlikusse paradigmasse klammerduvaks ja põhimõttelisele kritiseerimisele mittekuuluvaks ortodoksseks teadusreligiooniks pidurdas kogu lääneliku tsivilisatsiooni vaimset ja eetilist arengut. Iseenesliku arengu tulemusena või majandusringkondade suunamisel viis teadusinstitutsioonide juhtstruktuuride väga kitsarinnalistest majanduslikest huvidest lähtumine teaduse epistemoloogilise ning metodoloogilise status quo konserveerumiseni Lord Kelvini 1900. aasta avalduste tasemel.¹
Loodusuuringud asendusid teadustööga. Varem esiplaanil olnud küsimus, miks see või teine nähtus ilmneb, asendus teadustöötaja probleemiga, kuidas täita üks või teine konkreetne tööülesanne. Mõtet omab vaid tellija poolt teadlase ette seatud kitsa teadusuuringu puht praktiline, matemaatilis-rakenduslik sisu. Hoolimata teadusuuringute enneolematust mahust ja hangitud uue informatsiooni kogunemise tohutust kiirusest, peatus 1930. aastatest teadusparadigmade normaalne (r)evolutsiooniline areng. Eelkõige välistas stagneerumine teadusliku maailmapildi kohastumise vastavalt uuele informatsioonile. Hilisematest loodusuuringutest tulenenud filosoofilist laadi üldistused on marginaliseeritud kui ebaoluline, kasutades selleks keskaegselt skolastikalt laenatud võtteid ja “jaanalinnutaktikat”. Kui majanduses asendus industriaalajastu massitootmisparadigma teadusuuringute toel tehnoloogiaparadigmaga, see omakorda informaatikaparadigmaga, siis teadus kui majanduse arengu mootor on tänaseni oma sajandivanuse paradigma pantvangis. Seda hoolimata 20. sajandi teadusuuringutes ilmnenud mõistmisest, et looduse puht füsikalistlik-mehhanitsistlik käsitlus, res cogitas ja res extensa kompromissitu eristamine, nähtuste hierarhiline tähtsustamine jms peavad olema ekslikud.²
Tänaseks on lahknevused maailma kohta hangitud teaduslike teadmiste ja nende ortodoksse ikooni vahel kärisenud palju suuremaks ja põhimõttelisemaks, kui see oli Ptolemaiose ja Kopernikuse maailmamudelite vahel.
Haridus tarbimisvankri ees
Kogu lääneliku ühiskonna jaoks tähendas eelnev, et 19. saj lõpu vulgaarmaterialistlike kaanonite kohaselt konserveeriti ka teaduslikule maailmapildile toetuva haridussüsteemi toime masside maailmavaatele. Nii toodabki läänelik haridussüsteem tänaseni ühiskonnale padumaterialistlike huvide ja väärtushinnangutega realiikmeid, kelle mentaliteeti iseloomustab kõige paremini mõiste sotsiaalne darvinism.
Selliselt standardiseeritud maailmamõistmine on osutunud väga efektiivseks, säilitamaks ja rafineerimaks läänelikus ühiskonnakorralduses industriaalajastul väljakujunenud poliitilis-majanduslikku hierarhilist süsteemi. Sellest asjaolust ei peaks ehk vormima “vandenõuteooriat”, sest heaolu tõotavaid õpetusi on läbi aegade kiputud praktilises elukorralduses religioonideks ideologiseerima. Aga puht materialistlikke väärtushinnanguid omava massi käitumine on tõesti väga lihtsalt etteaimatav ja suunatav ning ühiskonna ohjamissüsteemid seega pisimate detailideni lihvitavad.
Ühiskonnas täna juhtpositsioonil olev majandus võib rahumeeli väita, et hariduse mõte ja vajalikkus seisneb vaid indiviidi konkurentsivõime tõstmises tööturul, liikumaks ainukese inimeste jaoks üldmõistetavalt saavutamist vääriva eesmärgi poole elus – isikliku tarbimistaseme tõstmise suunas. Hariduse ja harituse eristamine on muutunud iseenesestmõistetavaks. Haridust käsitletakse valdavalt normatiivse formaalsusena, mille omandamise eeldus on õpilaste tingimusteta konformism neile esitatava informatsiooni ja selle serveerimise viisi suhtes. Koolis omandatav ortodoksne maailmapilt pimestab meid endiselt teaduse abil looduse valitsemise illusiooniga ning muudab meie tsivilisatsiooni üha enam teaduslik-tehniliste peibutiste ja massikommunikatsiooni kaudu manipuleeritavaks marionettide teatriks.
Põhimõtteliselt on selline juhtskeem tuttav igale postsovjetile, kuid samadest üldpõhimõtetest hoolimata nõukogulikust tunduvalt efektiivsem. Sest maapealne paradiis “tarbi-juba-täna-kas-või-ette” on massidele palju meelepärasem kui tulevikuparadiis “homme-ehk-saad-tarbida”.
Väikerahva säilimisele on lääneliku tsivilisatsiooni dressuur ühtviisi ohtlik nii ?ovinistlik-sotsialistlikus kui demokraatlik-kapitalistlikus kastmes. Kõikvõimalike majandushuvide valguses jääb Eesti rahvusliku kestmise ideaal ikka irratsionaalseks, olgu NL-i , EV või EL-i tingimustes.
Meie põhiseaduse preambulas toodud põhimõtted on majanduspragmaatika varjus lootusetult marginaliseerunud. Üksikindiviidile on teaduses, poliitikas või kultuuris ortodoksia vastu eksimine ikka sama ohtlik, kuigi toob täna represseerimise asemel kaasa sotsiaalmajandusliku enesetapu. Normaalne ühiskonnaliige peab ikka meeles pidama, et temast üksi ei sõltu midagi. Ainult et majandustotalitarism ei jäta inimesele enam isegi seda sisemist vabadust, mida vägivalla-totalitarism paljudelt siiski röövida ei suutnud. Ignar Fjuki sõnadega: “Tookord tundus meile (loomeintelligentsile), et kõik on meie endi teha. Täna valit- seb leigus /- - -/ või pigem arvamus, et meie ei suuda ühiskonnas niikuinii midagi muuta.” Kui isegi meie loovisikud lasevad end vaid isikliku elustandardi ja julgeoleku pärast muretsevateks käsitöölisteks taandada, pole kultuuril optimismiks erilist põhjust. Juba paari põlvkonna pärast on Eesti selleks “liiga tsiviliseeritud”, et tunda tarbimisefektiivsusele suunatud amerikaniseeruvas massiühiskonnas ära ikka sedasama “vana head” totalitaarsust, mis meile seni tundus vastupanu väärivat. Rahvuslik osalusdemokraatia jääb uduseks ideaaliks, millest ratsionaalsel inimesel ei sünnigi mõelda.
Ehk vajavad inimesed sellisele arengule vastupanuks mingit täiesti uut usku? Või on ehk soov sellise vastupanu õhutamiseks samaväärne püüetega kedagi vägisi õnnelikuks teha? Kas leidub õigustust kellelegi selgeks teha, nagu oleks tema õnn just see, mida keegi teine arvab selle olevat? Ehk ongi normaalne, et eestlased oma heaolu taseme nimel tasapisi eesti keelest (seega ka oma kultuurist, riigist ja maast) loobuvad kui tarbetust teel heaolu saavutamisele. Loosungi all, nagu Heinz Valk selle koostöös Kaur Kenderiga mullu sarkastiliselt ümber sõnastas: “Me hääbume niikuinii…!” Minu arvates peitub nende küsimuste konks mõiste inimlik heaolu interpreteerimises ühiskonnas kultiveeritavas maailmapildis.
Maailm, mida näeme, ja maailm, mida on kombek(a)s näha
Eestis oli aeg, mil heaolu ühe olulise komponendina serveeriti lastele ja lastelastele idealistlikke unelmaid ning mälestusi vabadusest. Mida edasi, seda enam kaob laste side heaolu nimel rabavate vanemate ja vanavanematega ning seda enam kujundavad meie järelkasvu väärtushinnanguid haridussüsteem ning massimeedia. Aga kui haridussüsteemi serveeritav maailmapilt on selline nagu täna, on tulemuseks puht materiaalsete väärtushinnangutega ühiskond.
On igati loomulik, et kõikvõimalikud ideaalid marginaliseeruvad pragmaatiliste kaalutluste kõrval. Uusi põlvkondi oleks väga raske selle pärast hukka mõista. Ja lõpuks ei olekski selles kõiges midagi halba, kui lauspragmaatiline lähenemine ka tõepoolest võimaldaks inimestel heaolu saavutada. Paraku on kogu tsivilisatsioon viimase sajandiga jõudnud globaalkatastroofi mõõtmed omandanud vaimsesse ja ökoloogilisse tupikusse.
Eesti ei ole midagi muust maailmast eraldi seisvat. Nõukogulike feodaalmajanduslike presside alt vabanenud, hakkasime me veel “palju edukamalt” üleüldise vooluga kaasa ujuma. Täna käituvad inimesed nii Eestis kui ka kogu planeedil nagu pärmiseened kinnises anumas. Heaolu näib seisnevat vaid piiramatus tarbimises ja elu protsessina vaadeldes saab meie sihiks seega – Kurt Vonneguti järgi – omaenese väljaheidetesse uppumine! Kuid kas selline perspektiiv on ka tegelikult inimesele seda vastuvõetavam, mida külluslikumalt ta on söönud ja mida varakam ta on uppumishetkel?
Nojah, looduses lihtsalt on nii, et olend, kes omab intellekti ehk kohanemisvõimet, suudab ümbritsevas keskkonnas adekvaatselt käituda ja jääb elama. Olend, kes kohaneda ei suuda, või – nagu tänane inimkond – üritab tegeliku keskkonna asemel kohaneda loodud eksikujutlustega sellest, sureb välja. Selles valguses on inimene end viimasel sajandil näidanud äärmiselt ebaintelligentse liigina, lähtudes maailmapildist, mis ei vasta enam tema muutunud olemisvormile ümbritsevas keskkonnas. Seda nii kohalikul kui ka globaalsel tasandil.
Me räägime, et vajame raha haridussüsteemi parandamiseks ja tõhustamiseks, aga kurdame, et haritud inimesed lahkuvad riigist heaolu otsinguile! Räägime, et vajame raha kuritegevusega võitlemiseks, aga kurdame, et kuritegevusega võitlema seatud inimesed hakkavad ise kuritarvituste ja allilmastruktuuride abil oma heaolu parandama! Räägime, et vajame raha oma rahvusliku kultuuripärandi ja keele säilitamiseks, aga kurdame, et noored ei huvitu sugugi kultuuripärandist ja soovivad oma lastele nende tulevase heaolu huvides hoopis ingliskeelset haridust! Räägime, et vajame raha Eestis elavate venelaste, ukrainlaste jt rahvuste integreerimiseks – aga! – rahvaga, kellel endalgi ei ole usku oma rahva, keele ja kultuuri tulevikku. Meil ei jätku raha kultuuri, rahva tervise, beebide, noorte perede, pensionäride, regionaalarengu jne toetuseks. Meie tööpuudus suureneb koos tööjõupuudusega! Kahaneb sündimus. Kasvab kuritegevus.
Asjade selline käik näitab, et me lihtsalt ei märka ümbritsevat reaalsust ja üritame vägisi elada mingis loogiliselt konstrueeritud ja ratsionaalses, kuid siiski väljamõeldud maailmas. Nii me ei võitle ega saagi võidelda väärnähtuste põhjustega, vaid ründame meeleheitlikult nende tagajärgi. Selleks, nagu näib, jääb meil puudu vaid rahast. Kui pealetung ei õnnestu ka rahaga, laiutab hea pragmaatik käsi, otsustades, et järelikult nii peabki olema. Muidugi – kehtiva ortodoksse teadusliku maailmapildi kohaselt puudub meil ju vaba tahe. Seega on Eesti rahva ning kultuuri väljasuremine lihtsalt osa deterministlikest looduslikest protsessidest, mida meie niikuinii mitte kuidagi (isegi rahaga !!!) mõjutada ei suuda.
Vaadates, missugune võinuks olla teaduslik maailmapilt siis, kui 20. sajandi teadusuuringute filosoofilisi järeldusi oleks arvestatud, leiaksime, et uuele maailmakorraldusele eelnenud aegadel kilbile tõstetud ideaalid ei olnud sugugi põhjendamatud. Uue paradigma valguses poleks eesti keele ja kultuuri säilimine mitte irratsionaalne ideaal, vaid puht pragmaatiliselt kirjeldatav ning hädavajalik toiming. Sest ainult lokaalsete looduslike/kultuuriliste eripärade säilimine saab olla aluseks nii planeedi globaalse looduskeskkonna kui kogu inimtsivilisatsiooni säilimisele. Senises mõistes materiaalsed objektid oleksid siis olulisel määral mõjutatavad vaatleja “vaimust” ja kõigil olendeil oleks oma vaba tahe. Inimene oleks selles paradigmas looduse osa koos omaloodud kultuuri ja tehnikaga, mitte arengu lõpp-produkt ega “looduse kroon”. Üks paljudest liikidest, kes peaks säilimiseks suutma teiste liikidega koos eksisteerida. Iga keele, kultuuri ja rahva hävimine oleks aga vaadeldav analoogiliselt iga looma- või taimeliigi hävimisega – ühe osana globaalsest ökoloogilisest katastroofist, mis seisnebki terviksüsteemi lokaalsete osade erinevuste hävimises globaalse nivelleerumise kaudu.
Muidugi, alasüsteemide tekkimine või kadumine on selles käsitluses vaadeldav lihtsalt teatavate termodünaamiliste/protosemiootiliste seoste muutusena, mitte katastroofi, progressi või regressina. Kuid ühegi keerukama süsteemi senisel kujul edasitoimimine ei ole mõeldav, kui selle seostatult toiminud alasüsteemid oluliselt muutuvad või kaovad.
Rahvuslike kultuurierinevuste kadumine mõjub inimtsivilisatsioonile tervikuna nagu elundite erinevuste kadumine organismile. Meie kultuuri ohustavad muutused on uues paradigmas võrreldavad planeedi looduskeskkonda ja kogu inimkonda globaliseerumise käigus ohustavate muutustega.
Soovides säilitada süsteemi raamesse integreeritust, ei saa ükski süsteemi osadest (või indiviid) saavutada oma heaolu süsteemi teiste osade (või ligimeste) arvel ega kellelegi teisele oma väärtushinnanguid jõuga peale surudes. Loomulikud looduslikud protsessid muudavad sellise heaolu illusiooniks, mis pikemas perspektiivis ohustab ikka “võidukat” osakest ennast – viga saab kas heaolule pürgija ise või kogu tema taustsüsteem, mis teeb lõpuks sama välja. Ka indiviidide ühiskondlik-majanduslikes või riikide majandus-poliitilis-ideoloogilistes suhetes. Oleme seda ajaloos ju korduvalt “eksperimentaalselt jälginud”, koguni ise taolistes eksperimentides osalenud. Aga ajalugu, teadagi, ei ole meile midagi õpetanud.
Võidelgem põhjustega!
Meie experimentum crucis jätkub ja Eesti ei ole selles käsitletav eraldi ülejäänud planeedist. Võib-olla saab reaalsuseks 21. sajandi alguses tekkinud väljavaade, et nii meie maailmakäsituse aluseks olev kristlus kui ka islam ja judaism jõuavad omavahelise arveteklaarimise käigus tänaste maailma suurmõjutajate (Ühendriikide kui sõjaka majandusdominandi, Euroopa kui sellise domineerimise vastase poliitilis-majandusliku liidu ja Araabia riikide kui toormel ning religioonil baseeruva teoreetilise ühisjõu) nõrgenemiseni. Võib-olla võidab siis järgmise globaalse dominandina tõesti Hiina, India ja Jaapani kultuuris veel seni säilinud traditsiooniline terviklik maailmakäsitlus, mis pikemas perspektiivis võiks ehk totaalset hävingut takistada. Kuid eesti kultuurile sellest ilmselt abi ei tõuse. Pealegi oleme me juba “harakiriga” alustanud.
Kuni veel suudame rahvusena mõista, et meie asjad arenevad valesti, ei peaks me jääma apaatselt ootama, mis edasi juhtub. Ega ka kinnisilmi jätkama võitlust ainult tagajärgedega. Kolmas võimalus on oma kultuuri päästmiseks ja keskkonna säilitamiseks midagi ette võtta. Eesti ei vaja täna raha, vaid muutust ühiskonna mentaliteedis. Ilmselt ei ole meil alternatiive rahalis-kaubanduslikele ühiskondlikele suhetele. Samuti ei saa me end eraldada ülejäänud maailmast. Aga meie võimuses on murda suletud ring, kus me rahvusena satume oma haridussüsteemi esitatava maailmapildi ohvriks. Me saaksime oma inimestele anda tervikliku maailmapildi, mis kajastab maailma nii, nagu inimene on seda tänaseks tundma õppinud. Ka sissetöötanud skeeme lõhkumata võimaldaks see juba paari-kolme põlvkonna jooksul muuta mõtlemismalle ja normaliseerida inimeste väärtushinnanguid, nii et oma kultuuri säilitamine näiks rahvale ainuvõimaliku käitumisena, mitte häbenemisväärse kolkapatriootliku idealismina.
Maailmapildiga koos muutuksid rahva alateadlikud hoiakud heaolu mõistmisel, nõrgeneks tarbimiskultuse mõjuvõim, leeveneksid ühiskondlikud pinged, juurduks tegelik osalusdemokraatia, väheneks asurkonna surve looduskeskkonnale jms. Kokkuvõttes – saaksime võimaluse koos oma kultuuriga uuesti maailma ära mahtuda. Mõne põlvkonnaga kasvaks uudne mõtlemine ka meie teadusesse, kus stagnatsioonist ja stampidest rikkumata lähenemine genereeriks sadu pikisilmi oodatud Eesti Nokiaid, muutes Eesti tee võib-olla teistelegi järgimist väärivaks eeskujuks.
Võib-olla näib kõik see liiga ilus, et olla tõsi, aga, tsiteerides Prigogine’it: “Meie poolt omaks võetud maailmapilt seletab täna loodust meile “arulageda objektidekogumina”. Kuid sellest implitseerub tõsine loogikaprobleem – kuidas sai võimalikuks, et too “arulagedus” suutis “luua” meid? Loogiliselt ei tohiks loovus kasvada välja loovuseta maailmast. On irooniline, et just selle asjaolu tõttu on ortodoksne teaduslik maailmapilt tupikus, kus ta vajab kas imesid või – ainsa alternatiivina – absoluutse determinismi tunnistamist.”
Kui meie tänane ortodoksne teaduslik maailmapilt vastab tõesti tõele, ei sõltu meist midagi. Undo Uusi parafraseerides: aga kui meist tõesti midagi ei sõltu, siis ei saa me ka midagi ära rikkuda, kui me käitume nii, nagu oleks meil vaba tahe siiski olemas!
Niisiis, meil on võimalus vähemalt proovida olukorda muuta. Ja selleks ei ole vaja jalgratast leiutada – eeskuju on olemas. Esitagem Eesti üldsusele ja kogu meie haritlaskonnale üleskutse naasta 16 aasta tagusele “rindejoonele” eesti keele, kultuuri ja rahva säilimiseks. Teadvustagem, et meie säilimine oleneb meie endi ja meie järeltulijate väärtushinnangutest, (aja)kohasest maailmapildist, mille aluseks on hariduse sisu lasteaiast kõrgkoolini. Tehkem sellest vaimsest vabanemiskatsest uus, ka tegelikkuses realiseeritav “laiapõhjaline ühiskondlik kokkulepe”, millest saaks vääriline väljakutse igale Eesti haritlasele ja kõigile Eesti saatusest hoolivatele inimestele.
¹ Lord Kelvin deklareeris oma 1900. aasta kõnes Briti Teaduse Arendamise Assotsiatsioonile: ”Nüüd ei ole meil füüsikas enam midagi uut avastada jäänud. Edasi tuleb teostada vaid üha täpsemaid ja täpsemaid mõõtmisi.” Mõne puuduva detaili paikapanekuga näis tookord olevat võimalik füüsika n-ö tervikliku hoone ehitamine lõpule viia. Aastal 1900 paistsid füüsika lõpetatud tervikust puuduvat veel vaid kaks fragmenti: lahendused eetri ja nn musta keha kiirguse probleemidele. Tegelikkuses kasvasid just nende probleemide uurimisest 20. saj alguses välja vastavalt relatiivsus- ja kvantteooria, mille arengust on maailma ülesehituse ja põhimõttelise toimimise pilt varasemaga võrreldes radikaalselt muutunud. Vähemalt sama olulised pöörded on aset leidnud bioloogias ja matemaatikas/informaatikas ning ülivõimsa interdistsiplinaarse üldistusjõu on omandanud semiootika.
² Vt näiteks teadusfilosoofe, nagu I. Lakatos, P. Feyerabend; füüsikute D. Bohmi, N. Bohri, A. Einsteini, I. Prigogine, J. Wheeleri, E. Witteni jt arvamusi; J.von Uexkülli, C. S. Peirce, J. Hoffmeyeri, V. Nöth’i jpt suuri interdistsiplinaarseid üldistusi võimaldavaid käsitlusi jms.

Kaupo Vipp on AS Varteko Valdus juhataja.