“Tiiger luubis”, TIMSS ja teised

3. detsembril esitles Tiigrihüppe SA nelja-aastase uurimuse “Tiiger luubis” lõpptulemusi.
 
2000. aastal ligi sajas koolis läbi viidud ja 2004. aastal korratud sotsioloogilise küsitluse eesmärk oli uurida, kuidas on infotehnoloogia areng mõjutanud õppimis- ja suhtlemismustreid Eesti koolides. Enne kui tutvustan lugejale põhitulemusi, peatun laiemalt uuringu kontekstil ja tähendusel.

Järjepidevuse vajalikkusest
Eesti poliitikat vaevab krooniline ja kõikehõlmav järjepidevuse defitsiit. Võimuloleva koalitsiooni jaoks ei tähenda midagi eelnevate valitsuste heakskiidetud arengustrateegiad ega reformikavad. Viimaseid nähakse pigem parteipoliitiliste memorandumite kui rahvuslikku arengut suunavate dokumentidena, mis määrab ka ignoreeriva suhtumise nendesse. Koos ministrite vahetumise ja alaliste struktuurimuutustega lähevad nii otseses kui ka kaudses mõttes kaduma eelmisel võimuperioodil tehtud uuringud. Täpselt nii juhtus IEA kodanikukasvatuse uuringu lõppraportiga, mida ikka ja jälle pidime ministeeriumile uuesti saatma.
Pärast PISA 2003 tulemuste avalikustamist on meil taas põhjust austusega vaadata Soome haridussüsteemi. Kindlasti on Soome edu põhjuseid mitu: egalitaarne koolisüsteem, kõigile kättesaadav koolilõuna, õpetajate kõrge maine ühiskonnas. Usun, et põhjanaabritele on edu toonud ka nende hariduspoliitika järjepidevus. Kui reforme tehakse, siis mitte selleks, et eelkäijate poliitikat prügikasti visata, vaid et ilmsiks tulnud puudustest jagu saada. Poliitika järjepidev kujundamine peab tähtsaks sedagi, et jätkata varasematel perioodidel alustatud uuringuid, sest trendiuuring annab süsteemi toimimise kohta adekvaatsemat infot kui hetkeuuring. Nii ulatub Soomel IEA uuringute andmestik tagasi 1960. aastate algusse, mitmekümneaastane pagas on teistelgi OECD maadel. Eesti kuulub rahvusvahelises mastaabis siin selliste riikide seltskonda nagu Palestiina autonoomia, Armeenia, Jeemen, Serbia.
Täna on olukord haridusuuringute järjepidevuse osas lootustandev, ent mitte kindel. Eesti osales küll 2003. a TIMSS-i uuringus, ent järgmises, 2007. a küsitluses mitte. Nii on kodumaine “Tiiger luubis” praegu ainuke haridustulemusi mõõtev trendiuuring, mille jätkumist on võimalik kindlustada sellega, et liituda IEA infotehnoloogia uuringuga SITES 2006.

Mõtlemise ja nägemise avarusest
Lisaks oskusele vaadata ette ja taha, on poliitikakujundamises tark vaadata ka vasemale ja paremale. Eesti hariduspoliitika meenutab siin meie tuntud tädi Maalit, kes püüab Tallinnas Viru väljakul ristmikku ületada. Ähmiga vaatab ta kord vasakule, kord paremale, igaks juhuks ka seljataha ning tormab siis ummisjalu ikkagi auto ette.
Eesti sattus poolkogemata IEA kodanikuhariduse uuringusse. Sealt saime maigu suhu ja tänu entusiastide lobitööle võeti ette ka TIMSS. Siis levisid jutud PISA-st kui fantastilisest uuringust, mis ütleb meile kõik, mida me seni ei tea. Nii loobuti TIMSS 2007-st ja lugemisoskusi mõõtvast PIRLS 2006-st. Samas kinnitavad kogenud asjatundjad, et OECD ja IEA uuringud ei asenda üksteist, vajalikud on mõlemad. Seda näitab kas või tõsiasi, et nende kahe uuringu põhjal moodustatud riikide pingeread on erinevad. OECD PISA mõõdab teadmiste kasutamisoskusi, järelikult saame selle uuringu põhjal öelda, kas Eesti kool on nii elukauge, nagu sageli väidetakse. IEA uuringud hindavad otseselt õpetamise ja õppekava efektiivsust. Niisiis saab IEA andmete põhjal otsustada, kas õppekavas seatud eesmärgid saavutati või mitte. Kui käimasoleva õppekavareformi tegijatele on absoluutselt kohustuslik CivEd’i ja TIMSS-i raporteid lugeda, siis haridusstrateegia kirjutajad peaksid kõigepealt analüüsima PISA tulemusi.
Praegu tundub, et valikud ühte uuringut teha ja teisest loobuda kujunevad peamiselt sellest johtuvalt, kes kellega räägib. Loomulik oleks aga, et otsused tehakse lähtuvalt haridussüsteemi perspektiivsetest vajadustest. Rahvusvahelised uuringud on pikad ja kallid, uisapäisa siia-sinna sebimine annab vähest kasu, võrreldes kulutatud ressurssidega. Aga näiteks Rootsi on otsustanud viia väiksed kodumaised haridusuuringud miinimumini ja osaleda maksimaalselt rahvusvahelistes, kuna nendest saadavad andmed on rikkalikumad ja usaldusväärsemad.
Lisaks isiklike kontaktide olulisusele Eesti poliitikakujundamises õhutab rivaalitsemise vaimu meie suutmatus näha uuringute omavahelisi seoseid ja lisaväärtusi. Mõned mu kolleegid vaatavad mind ikka veel mõistmatusega, kui ma räägin neile “Tiigrist luubis”. Mida on politoloogil asja haridustehnoloogiasse? – kõlab nende väljaütlemata küsimus. Aga kuidas ma saaksin rääkida kodanikekultuurist või hariduspoliitikast, jättes analüüsist välja nii võimsa teguri nagu IKT?
Meie poliitikutele võib jääda arusaamatuks, miks finantseerib Maailmapank neljanda klassi laste lugemisoskuste uuringut (PIRLS). See ei saa ju ometi olla seotud riigi konkurentsivõime või innovatsioonipotentsiaaliga! Siiski hoiavad perspektiivitundega investorid TIMSS-i pingeridasid oma tähelepanu all.

Tiigrihüppe trendid ja väljakutsed
Tiigrihüpe on olnud aastaid Eesti lemmiklaps ja meie koolisüsteemi uhkus. Tõepoolest, suhteliselt vähese rahaga on tehtud palju. Ilmselt poleks selle programmi aktsioonide ja ideoloogiata tänaseks saanud õpetajatest üks aktiivsemaid arvutikasutajate kategooriaid ühiskonnas. 98% küsitletud õpetajaist on regulaarsed arvutikasutajad, 60% meilib iga päev, 54% omab kodus arvutit. 2000. aastal oli õpetajaid, kes polnud tunnis kunagi arvutit kasutanud, ligi 70%, täna ainult 40%.
Positiivseid trende on rohkesti, ent teisalt osundavad tulemused ka haridusreformi takerdumisest tulenevatele barjääridele, mis seavad ohtu arvutitehnoloogia innovaatilise kaasamise kooliharidusse.
Nelja aastaga on õpetajad ja õpilased säilitanud oma positiivse hoiaku arvutite kasutamise suhtes õppetöös. Eufooria on küll vähenenud ja IKT-s ei nähta enam imerohtu kõigi koolihädade ravimises, aga endiselt usub umbes 80% lastest ja õpetajatest, et arvutid muudavad õppimise huvitavamaks ning võimaldavad õpitempot ja -taset kohandada õppija vajadustele. Koolijuhid on oma hoiakutes veelgi optimistlikumad, mis paraku võib tuleneda sellest, et nad puutuvad klassitunni “karmi reaalsusega” ise vähem kokku. Mõned alusetud hirmud, mis aastaid tagasi levinud olid, on taandumas. Mida suurem on õpetaja isiklik kogemus IKT kaasamisel, seda vähem kardab ta, et hea arvutioskusega õpilased on kooli suhtes kriitilised, et õpetaja kaotab oma autoriteedi või et internet õõnestab laste loovust ja lugemisharjumusi.
Harjuda tuleks tõsiasjaga, et arvutipõhine õpe ei saa meeldida igaühele. Tõenäoliselt jääb see viiendik õpilastest, kes ütleb, et ei soovi õppetöös rohkem arvutit kasutada, püsima ka edaspidi, nagu jääb ikka teatud hulk pedagooge, kes oma ainet uusmeedia vahenduseta õpetavad. Õpilasandmetest selgus muu hulgas seegi, et “kahemehed” on haridustehnoloogia suhtes teistest ignorantsemad, samas kui “kolmede-neljade”, aga ka “neljade-viite” vahel kõikuvad lapsed panevad IKT-le koguni suuremaid lootusi kui oivikud.
Positiivsete hoiakute ja kosunud ressursibaasi najal leiavad arvutid praegu ainetundides märksa sagedasemat kasutamist. 2000. a õppis eri aineid arvuti toel keskmiselt 8% õpilastest, täna on see näitaja kõigis põhiainetes kahekordistunud. Samas on pilt muutunud ainete ja klasside lõikes ebaühtlasemaks. Arvutisõbra tiitel kuulub ootuspäraselt põhikooli loodusõpetusele, nelja aastaga on olukord märgatavalt paranenud põhikooli emakeeles ja geograafias ning mõlema kooliastme võõrkeeles. Arvutite kaasamine eesti keele ja matemaatika tundidesse väheneb gümnaasiumis aga väga järsult. Võimalik, et juba 11. klassis on tähelepanu koondunud riigieksamitele, mis jätab arvutipõhiseks õppeks vähem aega ja võimalusi. Ajalootundides kasutatakse arvuteid endiselt vähe, kuid üllatusena selgus, et vene koolides on just ajalugu juhtpositsioonil. Nii oli õppeaasta jooksul vene linnakoolide õpilastest ajaloos arvutit kasutanud 26%, eesti linnakoolides aga vaid 7%.
“Tiiger luubis” ei küsinud otseselt õpitarkvara kohta, seega me ei tea, milliste materjalidega lapsed tunnis töötavad. Märkimist väärib aga, et emakeelse õpitarkvara vähesus on probleemiks vaid 3% õpilastest, küll aga 27% direktoritest. Mõnevõrra üllatuslikult püsib probleemide pingerea tipus endiselt arvutikohtade nappus. Ühtlasi on see ainuke mure, kus ühtivad õpilaste, õpetajate ja direktorite arvamused. Õpilaste nõudmised internetile on sedavõrd kasvanud, et nüüd tundub neile ühenduse aeglus suurema probleemina kui aastal 2000, olgugi et nelja aastaga on tehnoloogiline olukord tunduvalt paranenud.

Õpetajad on ajahädas
Tähelepanu väärib probleemide muutus. Praegu on õpetajate väga tõsine mure ajapuudus, mis ei luba arvutipõhiseid tunde ette valmistada. Kui 2000. a nimetas seda esmajärjekorras 9%, siis nüüd juba 30% õpetajatest.
Kuigi arvutite kaasamine tunniandmisse on jõudsalt kasvanud, on eesmärgid ja tegevused säilitanud vana pingerea. Õpiprotsessi kõigi osaliste jaoks on ülekaalukalt tähtsaim IKT tugi infootsingul, mis on tõrjunud referaatide kirjutamise teisele kohale. Nõupidamiste ja koolitusmaailma vallutanud PowerPoint’i-maania pole läinud mööda ka Eesti üldhariduskoolist. Just arvutiga esitluste tegemine ja sellealased oskused kosusid õpetajatel nelja aastaga kõige kiiremini.
Uuringu olulise tulemina selgus, et ligi pooled õpetajatest pooldavad konstruktivistlikku õpistiili. Nad peavad oluliseks, et õpilased õpivad ise infot leidma, analüüsima ja esitama; et õppimine on seotud eluliste probleemidega, korraldatud laste võimeid arvestades, et kasutatakse rühmatööd ja iseseisva töö juhiseid. Samas pole konstruktivistide hulk nelja aastaga kasvanud ning tänased konstruktivistid pole sugugi kindlad, et pooldavad samu õpimeetodeid ka tulevikus. Kuigi õpetajad mõistavad, et õpetada tuleb laste individuaalseid võimeid arvestades, tunnistavad nad, et just siin jääb nende IKT-oskusi napiks. Ka ei võimalda praegune jäik orienteeritus eksamitele ja tasemetöödele arvestada õppijate individuaalseid vajadusi.

Kerkisid uued küsimused
Kuigi “Tiiger luubis” suutis vastata paljudele küsimustele ning joonistada välja trende IKT mõjust Eesti üldharidusele, tõstatas ta ka uusi küsimusi. Niisuguseid, mida me eile veel sõnastadagi poleks osanud. Nüüd on aeg küps, et küsida, kas loodusloolaste arvutiarmastusest on olnud ka kasu laste õpitulemustele? Kas lapsed on loodusloos kõvemad kui ajaloos ja humanitaarias? Kas meie õpetajate meetodid ja hoiakud erinevad teiste maade pedagoogide omadest? Ja kuhu me ikkagi paigutume rahvusvahelistel skaaladel, kui mõõdetakse saavutustulemusi või hariduse arvutistamist?
Praegu on meil rohkem lootust saada nendele küsimustele vastuseid kui paar aastat tagasi. CivEd’i ja TIMSS-i tulemused on juba olemas, algust on tehtud PISA-ga. Oleks vaid arukust jätkata, aeg-ajalt taha ja kõrvale vaadates ning mitte ummisjalu tormates.
 
“Tiiger luubis” materjalid leiab huviline Tiigrihüppe SA kodulehelt www.tiigrihype.ee.