Laske lastel õppida

“Lasteaiaõpetaja ülesanne on, et kuueaastaste eelõpetuses toimuks õppimine, mitte õpetamine.” Nii on kirjutanud Oulu ülikooli professor, nüüd ka eesti keeles ilmunud raamatu “Uuenev alusharidus” autor Eeva Hujala. Vestlesime tema raamatust ja 6-aastaste eelõpetusest laiemaltki teose tõlkija, Tallinna Pedagoogilise Seminari õppejõu JUTA LUURIGA.
 
Miks oli vaja Eeva Hujala raamat eesti keelde tõlkida?
“2002. aastast on meil hakatud valjemalt rääkima eelõpetuse vajalikkusest ja selle rakendamisest. Ministeerium, paljud muud ametkonnad, lasteaiad ja vanemad ootavad seoses sellega ka teemakohaseid abimaterjale.
Meie TPS-is otsustasime nende loomisel kaasa lüüa. Kuna meil on olnud pikka aega tihedad suhted professor Eeva Hujalaga Oulu Ülikoolist ja teadsime, et tal ilmus Soomes hiljaaegu selline raamat, taotlesime luba see tõlkida. Arvame, et raamat on abimaterjal eelkõige lasteaiaõpetajatele, aga loodetavasti ka lapsevanematele ja algklassiõpetajatele. Et nad mõtiskleksid raamatut lugedes, mis ikkagi lasteaias ja lastega enne kooli toimub. Kahjuks peab nentima, et eesti keeles ei ole keegi püüdnud sellist kompaktset raamatut kirjutada.”
Kes on Eeva Hujala?
“Eeva Hujala on Oulu Ülikooli alushariduskeskuses professor. Tema õpetamis- ja uurimisvaldkond on eelkoolipedagoogika ja ta on teinud uurimusi sellistel teemadel nagu lapsepõlves õppimine, kuueaastaste laste eelõpetus, koostöö perega, kvaliteet lasteaias ja pedagoogilise tegevuse hindamine. Raamat “Uuenev alusharidus” käsitleb lapsepõlves õppimise problemaatikat, kuid eelkõige keskendutakse kuueaastaste laste eelõpetusele. Autorile oli kirjutamise peamine motiiv soov anda eelõpetusega tegelevatele õpetajatele teoreetiline põhjendus õppimise kohta lapsepõlves, panna nad sellele mõtlema ja seoseid leidma. Ja veel – raamat ei põhine mingitel oletustel, vaid paljudel Põhjamaades või laiemalt Euroopas läbiviidud uurimustel.”
Kuidas erineb eelõpetus meil ja Soomes?
“Otseselt kuueaastaste laste eelõpetusest oleme meie hakanud rääkima mitu-mitu aastat hiljem kui soomlased. See on tingitud paljudest ühiskondlikest põhjustest. Samas on nii meil kui ka Soomes leitud, et kuueaastase lapse ettevalmistamine kooliks on väga tähtis ja üleminek lasteaiast kooli tuleb muuta sujuvaks.
Soomlased on selles vallas palju korda saatnud ja nende eelõpetuse ajalugu on pikk. Alates 2000. aastast toimub see riikliku eelõpetuse õppekava alusel, sihipärasena. Lapsi valmistatakse kooliks ette nii lasteaedades kui mõnel pool ka koolide juurde loodud rühmades. Aastast 2001 tagab kohalik omavalitsus kuueaastasele vanema soovil koha “eelõpetuses” ning sama aasta sügise seisuga osales selles 94% vastavas vanuses lastest. Eelõpe on tasuta ja lastel on õigus samadele soodustustele mis põhikooliõpilastel. Õpikud ja muu õppematerjal on tasuta, tööpäevadel saavad lapsed tasuta süüa.
Eestis näitas haridusministeeriumi eestvedamisel koostatud alushariduse valdkonna kirjeldus 2002/2003. õppeaastal, et ümmarguselt tuhat kuueaastast last ei käinud seisuga 1. jaanuar 2003 lasteaias ega ettevalmistusrühmas kooli juures.
Samas ei ole kuueaastaste kooliks ettevalmistamine Eestiski mingi uus probleem. Iga kuueaastastega töötav lasteaiaõpetaja püüab kindlasti omalt poolt teha kõik, et üleminek kooli oleks lapsele valutu ning lihtne. Võib-olla on meil pisut teistsugused probleemid tekkinud sellest, et tihtilugu ei ole lapsevanemad toimuvaga kursis ja kuueaastaseid kiputakse üle õpetama. Ei rahulduta lasteaias tehtuga, vaid püütakse lapsi ilmtingimata lisaettevalmistuskursustele viia. Lapsevanem on justkui liialt mures. Siin on palju ära teha nii koolil kui lasteaial, et leida rohkem kokkupuutepunkte ja lapsevanemad maha rahustada.
Paraku kipuvad vahel ka lasteaednikud süüdistama, et koolid nõuavad liiga palju. Vanemal on kogu aeg hirm, kas tema laps tuleb ikka kõige nõutavaga toime. Samas, kui õpetajad ja õppealajuhatajad on ajakirjanduses sel teemal sõna võtnud, selgub, et koolid ei esita mingeid niisuguseid nõudmisi, millega laps toime ei tuleks.
Kindlasti pole kellelegi saladus nende hirmude tekkimise peamine põhjus – koolikatsed. Kui laps pürib mõnda nn eliitkooli, võivad õpetajad ja kasvatajad rääkida palju tahes, et midagi üle jõu käivat ei nõuta, lapsevanemal on ikka hirm, et tema laps ei ole piisavalt hea, et äravalituks osutuda. Ei ole aidanud ka HTM-i korduv selge seisukohavõtt ja viited sellele, et põhikooli mis tahes klassidesse (s.h 1. klassi) ei näe kehtiv haridusseadustik sisseastumiskatseid ette. Aga et neid katseid Eestis ikkagi tehakse, on hoopis teine küsimuste ring, mida ühe raamatuga loomulikult ei lahenda.”
Milliseid probleeme raamat lahendada võiks?
“Et täiskasvanu teeks endale selgeks, milleks kuueaastane on suuteline, mida me temaga teha võime ja lausa peame tegema, mis suunas saame ja peame teda suunama, milles saame teda toetada ja aidata.
Meie eesmärk oli anda raamatu kaudu õpetajatele teada, et maailmas on kõik asjad väga lihtsad, kui me teeme enda jaoks filosoofiliselt selgeks, kes me oleme, miks me oleme, mida taotleme. Lasteaiaõpetaja pedagoogilisel teadlikkusel on tänapäeval väga oluline roll. Oma filosoofilise arusaama väljakujundamine – mida mina kui laste õpetaja soovin ja taotlen. Aga kõik lasteaiaõpetaja taotlused jäävad ühepoolseks, kui ei ole tihedat koostööd lapsevanematega. Kuueaastaste laste eelõpetusega seoses on üks suur eesmärk see, et kõik lapsega tegelejad teeksid tihedat koostööd perega. Siis saaksid ka paljud ärevad momendid maha laaditud. Seni jäävad ikka mingid barjäärid. Lasteaiaõpetaja arvab, et lapsevanem niikuinii teab, lapsevanem aga võib-olla ei julge alati tema poole pöörduda või kardab jätta muljet, et ta ei tea kõike…”
Milline on Soomes kooli ja lasteaia koostöö?
“Väga tihe. Koolieelsetes lasteasutustes toimiv raamõppekava on tihedalt seotud õppekavaga, mille alusel töötavad algklassiõpetajad. Tihe kontakt on loodud ka kõrvuti paiknevate lasteaedade ja koolide vahel. Lasteaialapsed viibivad tihtipeale koolis. Soomes on uuritud ka koolieelse lasteasutuse eri vormidest – tavalasteaiast, Montessori-lasteaiast ja kooli juures asuvast ettevalmisturühmast – kooliminekut. Soomlased hindavad omavahelist tihedat koostööd väga. Kindlasti ei ole ma kunagi kohanud vastastikuseid etteheiteid, et teine pool pole piisavalt teinud või on nõudmised liiga kõrged. Lähtutakse lapsest. Täiskasvanute omavahelised probleemid lahendatakse mujal. Kui tegemist on lapse kooliks ettevalmistamisega, töötavad kõik ühe eesmärgi nimel koos.”
Millised Eeva Hujala tähelepanekud väärivad enim esiletõstmist?
“Eeva Hujala raamatus tõstetakse esile eelkõige lasteaiaõpetaja pedagoogiline teadlikkus. See omakorda eeldab, et õpetajal on kujunenud teoreetiline visioon ehk oma kasvatusfilosoofia, eriti selles vallas, mis puudutab lapsepõlve ja lapsepõlves õppimist.
Eriti oluline on, et lasteaiaõpetaja tunneks laste ja nende vanemate igapäevategelikkust, pere traditsioone ja kultuuritausta. Et ta teaks kasvamise ja õppimise ühiskondlikke ja kultuurilisi sidemeid.
Eeva Hujala on võtnud kasutusele väljendi õppimispedagoogika. Õppimispedagoogika tähendab lapse aktiivsuse toetamist ja suunamist tema individuaalsete õpieesmärkida saavutamisel. Õppimispedagoogikat puudutavad põhimõtted on väga lihtsad ja elulised.
On tähtis, et me mõtleksime aeg-ajalt sellele, et
- lapsed õpivad kõige paremini siis, kui neil on hea olla;
- õppimine on lapse enda tegevuse tulemus;
- lapsed õpivad koostöö ja suhtlemise kaudu – kuueaastane vajab enda ümber kaaslasi;
- laps õpib oma suutlikkusele toetudes, ehk siis – uut saab laps omandada, toetudes sellele, mida on õppinud;
- lapsed õpivad mängu kaudu – sedagi on vaja vahel meelde tuletada, et ka kuueaastaste laste peamine tegevus on mäng ja mängu kaudu õpitakse kõige paremini;
- lastel on sünnipärane vajadus teada saada ja selgusele jõuda ning see tuleb meil töös lihtsalt ära kasutada;
- iga laps õpib oma individuaalses rütmi ja sellega tuleb meil lasteaiaõpetajatena arvestada.
Eeva Hujala paneb lugejat mõtlema ka selle üle, kuidas on kasvatus ja õpetamise tähendus aegade jooksul muutunud. Toob välja visiooni lapsest “enne” ja “nüüd”.
Enne arvati, et laps on passiivne, ei suuda iseseisvalt tegutseda. Selle tagajärjel alistusid kasvatus ja õpetus ühiskonnale ja selle ülesandeks oli sobitada isiksus ühiskonda. Nüüd valitseb põhimõte, et laps on algatusvõimeline ja aktiivne, suudab iseseisvalt mõelda, ja selle tulemus on, et kasvatus ja õpetamine on justkui ühiskonna muutmisjõud, parema ühiskonna kujundamine.
Ning veel: õpetamine ei pea toetuma lapse antud hetke arengutasemele, vaid ennetama lapse arengut.”