Vaade lõunasse annab lootust

Eesti peaks pidama avalikku arutelu selle üle, kuidas eestikeelset õpet vene koolides aastast 2007 edukalt rakendada, et võtta maha pinged vene kogukonnas ja vältida provokatsioone, mis Lätis tänavu rahva tänavale tõid.
 
1. septembrist käivitus lõunanaabrite venekeelsete koolide 10. klassides lätikeelne aineõpetus. Avalikku arutelu Eestis ärgitab noorteühing Avatud Vabariik, mille juhatuse esimees juuratudeng Jevgeni Kri?tafovit? on Läti hariduskorraldust Riias mitu korda uurimas käinud.
1. septembril käis Kri?tafovit? Riias miitingul, kus pidi korraldajate andmeil kogunema 25 000, aga kogunes umbes 5000 inimest. Vene haridusest nad suurt ei rääkinudki, rääkisid, et Läti kodakondsuspoliitika on vale ja lätlaste ajalooline mälu jätab soovida. Taolisi ülesastumisi kutsub Riias kokku spetsiaalne vene koolide kaitse staap, mille on loonud veel laulva revolutsiooni päevadest tuntud interrindelane, tänavu Lätist europarlamenti valitud Tatjana Zdanok. Staabi juures tegutses aktiivselt ka nüüdseks juba Lätist välja saadetud Aleksandr Kazakov, kes on Vene Föderatsiooni kodanik ja Venemaa riigiduuma saadiku, tuntud Eesti ja Läti “sõbra” Dmitri Rogozini ametlik abi. Nii on see staap Kri?tafovit?i hinnangul poliitiline rühmitus, kelle kõige suurem sõber on Läti seimi inimõiguste eest võitlev saadikurühm. Ja neil on omakorda sõpru palju. Nii Läti põhiseaduse kaitse büroo kui ka seimi kultuuri- ja hariduskomisjon on ametlikult teatanud, et neil on andmeid idanaabri sekkumisest nende koolikorraldusse.
Lätis käratsemine on ka Eestis poolehoidu leidnud. Eestimaa Ühendatud Rahvapartei peasekretär Anatoli Jegorov ütles telekanalil Orsent, et toetab igati Tatjana Zdanoki tegevust, kes oma protestidega otsapidi Strasbourgi jõudnud.

Läti keeles Läti moodi
Läti üldharidusseadus on Kri?tafovit?i meelest üsna liberaalne. Rahvusvähemuste koolides läti keeles õpetamisele ülemineku kohta on seal öeldud, et 40% ulatuses läheb õppimine edasi õppurite emakeeles, 30% õpetusest tuleb tulevikus anda riigikeeles ja 30% teistes Euroopa keeltes. Õpetada võib neid keeli või ka mõnd ainet neis keeltes. See kord hakkas 1. septembrist kõigi vene koolide 10. klassides kehtima.
Moskva press on kirjutanud, et muudatus käivitus Lätis suurte raskustega, aga Kri?tafovit? teab kinnitada, et tegelikult see nii ei olnud, sest Läti venekeelsetesse põhikoolidesse viidi kakskeelsus juba 2002. aastal. Lätlastel on pakutud välja neli varianti, kuidas nimelt seda teha. Põhikool ise valib, mida teeb. Sagedamini tähendab see, et ainet õpetatakse ikka vene keeles, aga juurde lisatakse selle aine terminoloogia läti keeles. Võib teha ka nii, et õpetaja jagab oma aine mahu kahte ossa, ühe osa õpetab vene ja teise läti keeles. Alustada võib juba teises kooliastmes.
Eestis levitatav keelekümblus ei ole Lätis poolehoidu leidnud. Liiatigi kümbleb meil kümmekond kooli, Lätis on riigikeeles õpetamisse kaasatud kõik koolid korraga. Nii et need, kes kevadel põhikooli lõpetasid, võtsid 10. klassi kaasa juba üsna hea läti keele oskuse. Meie Avatud Vabariigi esindus käis Riias venekeelse Zolitude (Riia linnaosa – Toim) Gümnaasiumi 10. klassi matemaatikatunnis ja nägi, kuidas gümnasistid ladusalt läti keelt kasutasid. Kri?tafovit? ise õpib ülikoolis küll eesti keeles, aga on Tallinnas vene kooli lõpetanud ja leiab, et kui meie vene koolides osataks nii eesti keelt rääkida, nagu Riia venelased läti keelt, ei oleks probleeme ollagi.
Muidugi said meie vaatlejad läti keele oskuse üle koolitunnis ainult selle järgi otsustada, kui kiiresti gümnasistid lätikeelseid vasteid leidsid ja kui tempokalt nad riigikeeles ette astusid.

Häda ajab härja kaevu
Lätlaste poliitiline tahe koolikeelt reformida on olnud palju suurem kui Eestis. Lätlased elavad põhiliselt maal, läti keele staatus linnades oli ja on üpris ebakindel. Riialaste hulgas oli nõukogude ajal lätlasi 30%, nüüd on 45%, teises suures linnas Daugavpilsis ei ole see protsent senini üle 16 kerkinud. Seetõttu on arusaadav, miks lätlased ei ole hoolinud faktist, et suur keelereform on väga kallis lõbu.
Ainuüksi programmi väljatöötamisele ja plaanide koostamisele kulus 13 miljonit latti ehk ca 325 miljonit krooni. Selle summa sisse ei ole arvatud pedagoogide palga kasvu, aga venekeelsetes koolides makstakse nüüd neljandiku võrra rohkem kõigile, kes räägivad tunnis kahte keelt.
Vene koolides töötavadki läti keeles enamasti venelased, sest lätlaste reform järgib põhimõtet, et õpetajaid reformi pärast üldjuhul välja ei vahetata, õppuritele jäävad nende senised õpetajad alles. Seetõttu on Läti haridus- ja teadusministeerium korraldanud vene õppekeelega koolide õpetajatele suuremahulisi koolitusi, mille käigus õpetati ja õpetatakse mitte ainult läti keelt, vaid ka läti moodi õpetamise metoodikat.
Jevgeni Kri?tafovit? küsis vene koolide kaitse staabist näha üht kooli, kus läti keeles õpetamine raskusi valmistab. Läinudki nad siis koos Riia 32. Keskkooli, aga seal lükanud direktor selle jutu kohe ümber. Selle kooli õpetajad olid läti keelt ja metoodikat õppinud 2653 tundi.

Muist saavad muidu
Kri?tafovit? teab kinnitada, et nüüd “streigivad” Lätis vaikselt lätikeelsete koolide õpetajad, sest ministeerium rahastab muudkui integratsiooniprogramme, läti koolidele pööratakse senisest vähem tähelepanu. Naljaviluks võiks nentida, et ikka ja jälle pakub ajalugu siinmail võimalusi, mis tõstavad venekeelse inimese eelisseisundisse.
Kadedaks teevad läti koolide õpetajaid ka lätikeelsed õppematerjalid, mida venekeelsetele koolidele jagatakse tasuta, aga lätikeelsed koolid peavad ostma. Zolitude Gümnaasiumi 12. klassi ajaloo tunniski olid sellised materjalid kasutusel, kuigi nad ei peagi seal veel praegu läti keeles õppima, peab ainult 10. klassis. Aastani 2007 saavad vene koolide lõpetajad teha veel kõik riigieksamid vene keeles. Sellest hoolimata õppisid nad juba läti keeles, mis see marksisms ja mis see sionisms õieti on. Mõistete juurde on lisatud lühikesed lätikeelsed seletused ja neid oleks ka läti kooli õpetajal mõnus kasutada.
Jevgeni Kri?tafovit? nendib, et meie mastaabid eestikeelse õppe juurutamisel vene koolides ei ole Lätiga võrreldavad kas või seetõttu, et meil kulutatakse selleks vähe raha. Olulisim vahe on ehk selles, et Lätis läksid lätikeelsele õppele üle kõik vene koolid korraga, aga meie teeme seda ka 2007. aastal vaikselt siin-seal. Meie põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgi otsustab kohalik omavalitsus, milline kool ja millises mahus eesti keelele üle läheb.

Eesti seadus sätestab teisiti
Kri?tafovit? on kuulnud, et Narvas kuluvat selleks aastakümneid, ja mõelnud, et nii kauaks ei jätku seal ju venekeelseid õpetajaid. “Kust see Narva volikogu esimees neid siis aastaid muudkui värbab ja värbab?” küsib Kri?tafovit?.
Selge on ka see, et vene koolides eesti keeles õpetavaid pedagooge ette valmistav Tartu Ülikooli Narva kolledz ei valmista ette kuigi tugevat kaadrit. Kri?tafovit? leiab, et ega nad vene keeles ka eriti õpetada oska. “On reaalne oht, et venekeelne õpetamine on meil kümmekonna aasta pärast piinlikult nõrk.”
Kui Kri?tafovit? on nende inimeste käest, kes vene hariduse pärast Eestis muretsevad, küsinud, kust peaksid tulema kõnesolevate koolide õpetajad, ei ole ta ühtki tema meelest mõistlikku vastust kuulnud. Juba sellegipärast peaks tõsiselt valmistuma eestikeelsele õppele üleminekuks.
Ühingu Avatud Vabariik Riia-visiitidel on olnud kaks peamist eesmärki. Nad on tahtnud saada teada, kui palju keelereformiks raha kulub ja milline avalik arutelu selle ümber käib, kui üldse käib. Tänavu märtsini, tuleb välja, ei olnud ka Lätis õiget ühiskondlikku dialoogi.

Hakkame kõvasti kõnelema
Haridusminister Juris Radzevics on nüüd kokku kutsunud komisjoni, et otsustada, kuidas haridusdialoogi paremini pidada, rahvusvähemustele nende kõhklustes nõu anda. Lätis näiteks tegutseb juba mõnda aega venekeelsete koolide õpetajate ja lapsevanemate assotsiatsioon. See olla küll üsna räigelt meelestatud, aga ometigi ei ole see poliitiline organisatsioon, sellega saab rääkida.
Avatud Vabariik tahab, et Eestis algaks dialoog vene hariduse üle. Res Publica tegi hiljuti avalduse, et ei muretsetaks, vene haridus säilib. Kri?tafovit? arvab, et need read sündisid sundseisus ehk ne ot horo?ei zizni, nagu venelane ütleb. “Muidugi säilib vene haridus, sest eesmärki seda hävitada ei ole ju olnudki. Aga Ida-Virumaal, kus rahvusvähemused kompaktselt elavad, käivad ettevalmistused 2007. aastaks liiga aeglaselt. Kõik saavad aru, et kõigi Eesti koolide vilistlased peavad oskama eesti keelt, aga mõned kardavad, et kui vene koolides hakatakse õpetama eesti keeles, siis hariduse kvaliteet langeb. Mina nii ei arva.”
Tuleb aeg, kus ei ole enam nii, et venelane õpetab valdavalt vene ja eestlane eesti koolis. Kri?tafovit? toob näite iseenese elust. Ta on ühe aasta õppinud Tallinna Pedagoogikaülikoolis prantsuse filoloogiat. Eesti ja vene üliõpilasi oli seal enam-vähem ühepalju. Eesti keel oli neil venelastel juba suus. Nii võibki juhtuda, et prantsuse lütseumi ei lähe tingimata õpetama eestlane, võib minna ka venelane.

Varsti oleme seltsis segamini
Kümne-viieteistkümne aasta pärast saame keeleprobleemidest lahti. Alustuseks oleks Kri?tafovit?i meelest vaja vene õppekeelega koolidele kakskeelseid õpikuid ja muud spetsiifilist õppematerjali. Lätlased hakkasid seda koostama ja välja andma juba 5–6 aastat tagasi, mil nad põhikooli kakskeelsuse strateegia kokku said ja rohkesti raha oma keele päästmiseks välja käisid.
Rahvusvaheline üldsus, ka kõige norivam osa sellest, on Läti heitlusi heaks kiitmas. Äsja käis Riias Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Organisatsiooni (OSCE) peasekretär Rolf Ekkeus. Ta külastas ka president Vaira Vike-Freibergat ja kinnitas, et OSCE on Läti koolikeele reformimisega rahul. Peasekretär leidis, et lätikeelne õpetamine vene koolides ei ole mitte ainult Läti riigi õigus, vaid koguni kohus.

Noorteühing Avatud Vabariik
Ühingu juhatuse esimehe Jevgeni Krištafovitši andmeil on ühingul seitsmes maakonnas 700 liiget. Osa ühingust moodustab õpilasesinduste assamblee, kuhu kuulub lõviosa ehk 53 venekeelset gümnaasiumi.
Krištafovitš ise tegeleb enamasti kahe omakoostatud programmiga. Need on kodanikuhariduse programm ja hiljuti kokku pandud “Vene kooli tulevik Eestis”. Eesmärk on kaasata noori vene keelt esimese keelena kõnelevaid inimesi oluliste ühiskondlik-poliitiliste küsimuste arutellu. “Ühegi erakonna käepikendus me küll ei ole,” kinnitab esimees.