Hurraa jah, hr Laius!

Tundub uskumatu, et Ühiskondliku Leppe eestvedaja ründab demokraatia edenemist, aga nii see on. Agu Laiust (vt Hurraa hoolekogudele, ÕpL, 15.10.) paistab lastevanemate suurem otsustusõigus väga häirivat.
 
Üha selgemalt joonistub välja paradigmade võitlus: ühel pool need, kelle arvates on inimesel õigus otsustada ise enda ja oma laste elu üle. Teisel pool tsaariusku inimesed, kes usuvad, et riik teeb paremaid otsuseid kui inimene.
Põhjamaad, keda eriti haridusrahvas armastab eeskujuks seada, on paljuski ehitatud üles kauaaegsele osalusdemokraatia traditsioonile. Soomes ei ole hoolekogud kohustuslikud, kuid sellegipoolest kõikjal olemas ning valitud vanemate üldkoosolekul. Omavalitsused, delegeerivad hoolekogule vabatahtlikult väga suure otsustusõiguse. Paljud Soome hoolekogud valivad direktorit, enamik saab otsustada õppekava üle, kinnitada eelarve jne. Hoolekogu liige ei kanna ka Soomes varalist vastutust, see olekski osalusdemokraatia mudelis absurdne. Vastutus on ühiskondlik – kui hoolekogu teeb halbu otsuseid, langeb otsuse tegija maine kaasinimeste silmis. Ja mis kõige olulisem, ta tunneb, et tema otsuse tõttu on lapsed kannatada saanud.
Eestis peab osalusdemokraatia veel tublisti arenema. Ei saa oodata, kuni lapsevanemad muutuvad “kompetentseteks” ja “vastutusvõimelisteks”; siis võiksime ootama jäädagi. Vanemad tuleb lasta otsustamise juurde. Ning, oh imet, ootamatult selgub, et nad ongi juba kompetentsed ja tahavad vastutada. Ja mõne aja pärast võib neile veel suurema otsustusjõu anda.
See ei ole õhuloss. Minge vaadake, mis toimub “Hea alguse” koolides, erakoolides või lihtsalt neis koolides, kus juhtkond ei karda vanemaid. Mida rohkem vanemaid otsustamise juurde lasta, seda rohkem tekib aktiivselt huvitatud emasid-isasid.
Agu Laiust segab, et ELVL on toetanud “21. sajandi hariduse” põhimõtteid. Näen siin hirmu kasvava osalusdemokraatia ees. Toetame kõiki algatusi, mis annavad inimestele rohkem vabadust ja vähendavad keskvõimu rolli. Laius seevastu seab kahtluse alla isegi esindusdemokraatia ehk teisisõnu kogu meie riigikorralduse. Kas tõesti peaksid kõik otsused hakkama sündima samamoodi nagu Ühiskondliku Leppe haridusdokument – kolm meest otsustavad, ametlik haridustoimkond aga ei tea asjast midagi? Kas tõesti peakski koolijuhi portfell jääma poliitiliseks hüveks?
Üks asjalik küsimus oli Agu Laiusel ka: tõepoolest tuleb mõelda, mismoodi välistada näiteks ehitusfirma “karvane käsi” hoolekogu valimistel. Neid reegleid ei tohiks olla väga raske välja mõelda, sest demokraatlike mehhanismide kogemus on meil juba 13 aasta pikkune ja loodetavasti kestab veelgi. Mõistagi on ELVL valmis aitama.