Harvard ei pruugi olla ainult unistus

Et Harvardi Ülikooli sisse saada, ei pea olema geenius. Kuigi kasuks see kahtlemata tuleb. Nii kinnitas Eesti õpilastele ja üliõpilastele USA konsul Eestis Paul Mayer. Harvardi vilistlasena teab ta ilmselt, mida räägib. Küll on Harvardis tarvis kõvasti tööd teha.
Möödunud nädalal viibis Eestis Harvardi Ülikooli vastuvõtu ja finantsabi osakonna asedirektor Janet L. Irons, kelle vastutusalasse kuulub ka tegelemine rahvusvaheliste, st väljastpoolt USA-d pärit tudengitega. J. Irons tutvustas õppimisvõimalusi Harvardi Ülikoolis ning kohtus õpilaste ja nende õpetajate-õppejõududega Kohtla-Järvel, Tallinnas ja Tartus. Ettevõtmisi aitas korraldada Harvardi vilistlaste klubi Eestis eesotsas Peeter Rebasega. Tallinnas peetud seminarilt on pärit ka alltoodud mõtted.

Miks just Ameerikasse?
TTÜ rektor Andres Keevallik ütles tehnikaülikoolis toimunud kohtumist avades: “Üks maailma edukamaid ja konkurentsivõimelisemaid väikeriike Soome väidab, et umbes 0,5% sellest teadmisest, millel põhineb nende kõrgtehnoloogiline tootmine ja ühtlasi selle riigi suur edu, baseerub nende enda tehtud teadusavastustel. 99,5% teadust tuleb väljastpoolt, valdavalt suurtest riikidest. Soome mikroelektroonika edu baseerub suuresti stipendiaatidel, kes said oma hariduse Ühendriikides. Tehnoloogia ja teadmiste siire on väikese riigi jaoks äärmiselt oluline – see on karm reaalsus. Loodan, et paljud teist saavad võimaluse täiendada end Ameerika Ühendriikides. See ei ole mitte teie individuaalne ettevõtmine, vaid ennekõike ettevõtmine Eesti riigi huvides.”
Aga siiski, miks peaks valima just maakera vastaspoolel asuva USA?
Paul Mayer arvab, et põhjus võiks olla Ameerika ise – maa täis mitmekesisust. Maa, mille ühest otsast teise sõitmiseks kulub viis päeva. Eestiski on palju neid, kes teavad USA-st vaid stereotüüpe, mida pakub televisioon või kollane ajakirjandus. Ameerikas õppinud saavad neid stereotüüpe murda ja USA konsulina oleks tal selle üle väga hea meel.
Ühendriikides on väga palju õppimisvõimalusi. Janet Irons tõstis esile ka seda, et erinevalt paljudest Euroo-pa kõrgkoolidest on valikuvabadus Ameerika kõrgemates õppeasutustes väga suur. Tudengilt ei nõuta, et ta otsustaks kohe esimesel aastal, millist kitsast eriala ta õppida soovib. Isegi kui õpid näiteks keemiat, võid üheks aineks valida jaapani keele jne.
Ei peeta sugugi halvaks tooniks, kui üliõpilane kohe ei tea, millise ametini ta tulevikus välja jõuda tahab. Tänapäeval peab ju harva keegi sama ametit viiskümmend aastat. Janet Irons ise õppis omal ajal ülikoolis hiina keelt ja kirjandust ega osanud uneski näha, et hakkab kunagi tegelema hoopis Harvardi ülikooli vastuvõtuküsimustega...

Mille järgi kooli valida?
Loomulikult pole Harvard, mida seekord lähemalt tutvustati, ainus võimalus. USA-s on tuhandeid ülikoole ja enamikku neist võetakse vastu ka välisüliõpilasi. Heaks teejuhiks sobiva kooli valikul peab Janet Irons meiegi raamatukogudes leiduvat teatmikku “International Student handbook”.
Kuidas otsustada? J. Irons soovitab alustada üldistest valikuprintsiipidest. “Tehke endale selgeks, mis on teie jaoks ülikooli juures oluline. Kas see peaks asuma suurlinna südames või omaette, olema suur, väike, või keskmine, spetsialiseerunud mingile valdkonnale... Ja siis valige juba täpsemate kriteeriumide põhjal välja 6–7, mis näivad teile kõige enam sobivat.”
Eestis on põhjalikumat informatsiooni kõige lihtsam hankida juba 1993. aastal asutatud Põhja-Ameerika Ülikoolide Teabekeskusest. Sealt saab teada sedagi, milliseid teste valitud kõrgkoolid aktsepteerivad, kus ja millal neid sooritada saab, millised on avalduste saatmise tähtajad, kas on võimalik taotleda stipendiume jne.
J. Irons soovitab tingimata teraselt kõikvõimalikke tähtaegu silmas pidada. Järgmiseks sügiseks avalduste esitamise tähtaeg on enamikus kõrgkoolides juba 1. jaanuar.

Tasub vähemasti proovida
Paul Mayer kinnitas kokkutulnutele, et müüt, nagu peaks Harvardis õppimiseks olema hiigla tark ja väga rikas, ei ole levinud mitte üksnes väljaspool USA-d, vaid ka Ühendriikides. Keskklassist pärit provintsilinna riigikooli lõpetajana kõhkles temagi, kas üldse maksab proovida, ning isegi pärast sissesaamisteadet ei olnud ta kindel, kas ikka tasub kodust nii kaugele õppima minna. Tõesti – tippülikoolis polnud kerge. Aga Harvard õpetas ja julgustas Paul Mayeri sõnul seadma endale kõrgemaid eesmärke, kui ta muidu iialgi oleks osanud unistada. Ja uskuma, et peaaegu kõigega võib toime tulla – isegi sellise kena huvitava keele õppimisega nagu eesti keel. Mis see siis ära ei ole – ainult 14 käänet.
Õppekulud pole Harvardis tõesti väiksed: 42 000 dollarit aastas on suur summa. Samas ei jäeta J. Ironsi sõnul kedagi vastu võtmata seetõttu, et ta õppemaksu tasuda ei jõua. Vastavalt üliõpilase majanduslikule kindlustatusele võidakse ta sellest osaliselt või koguni täielikult vabastada. See on tippülikoolide eelis – nad saavad endale lubada vaeseid, kuid andekaid üliõpilasi. Seejuures ei peeta vaimsetest võimetest vähem oluliseks aktiivset eluhoiakut. Janet Irons soovitab soojalt, et kandidaadid avaldust esitades ka kõik oma hobid kirja paneksid. “Me ei tee otsuseid ainult üliõpilaskandidaatide akadeemiliste võimete põhjal, vaid usume, et oluline on tasakaal auditooriumis tehtava töö ja n-ö vaba aja tegevuste vahel.”

Kui kalliks katsetamine läheb?
Üksjagu kulutusi tuleb teha juba enne seda, kui tead, kas sind mõnda Ühendriikide kõrgkooli vastu võetakse. Ainuüksi avalduse esitamine maksab umbkaudu 65 dollarit, aga Janet Irons kinnitas, et just tippülikoolides, mis finantsiliselt heal järjel, on võimalik kehva majandusliku olukorra puhul ka sellelt summalt soodustust saada. Asi, mille hinda neil omalt poolt alla kaubelda pole võimalik, on testid, mida sooritatakse Eestis. Nende maksumust saab samuti uurida Põhja-Ameerika Ülikoolide Teabekeskuse kodulehelt.
Ja kuigi proovima julgustati kõiki, on viimastel aastatel olnud Harvardi vastu võetud õpilaste suulise SAT-testi keskmine skoor näiteks 700–790 ja matemaatika SAT-testi tulemus 690–790 punkti. (Vastuvõtutingimusi vt ka http://www.admissions. college.harvard. edu.)

Peamine väärtus on inimesed
Nimeka ülikooli väärtus on inimesed, kellega suhtlete ja kokku puutute. Õppejõud ja kaasüliõpilased, aga ka need, kes koolist ammu läinud ning kellest pole järel muud kui lehviv legend. Paul Mayer näiteks elas ülikooliajal samas toas, kus omal ajal tudengina Leonard Bernstein, ja tema noorem vend samas toas, kus kunagi J.-F. Kennedy. Ja kuigi enda kinnitusel ei hakanud ta sellest põrmugi paremini klaverit mängima ning vähemalt viimasel kohtumisel polnud kuulda, et vend kavatseks presidendiks kandideerida, andis see neile ometi midagi – Mayer nimetab seda inspiratsiooniks.
Õppimine Harvardis eeldab küll palju iseseisvat tööd, kuid ei tähenda siiski vaid raamatukogus veedetud tunde. Ja selleks ei peakski ju õigupoolest Eestist nii kaugele õppima minema… Nii palju nii erinevaid inimesi erinevatest kultuuridest, erineva elustiili ja loomuomadustega on aga kogemus, mida Eestist tõepoolest ei leia.

Avage ennast
Sisseastujalt oodatakse ka paari lühemat või üht pikemat esseed. Janet Ironsi soovitus esseekirjutajatele on: pange sinna võimalikult palju iseennast.
“Pole tähtis, et teema oleks hirmfilosoofiline, pretensioonikalt globaalprobleeme või maailmapoliitikat vaagiv. Palju olulisem on, et see avaks teie isiksust. Millisena te näete ennast tulevikus, mis meeldib teile kõige rohkem oma kodumaal, mille järele hakkate tundma puudust, kui lähete kaugele õppima? Andke see lugeda mõnele oma heale sõbrale või perekonnaliikmele ja küsige: “Kas see olen mina, kes sellest kirjatükist välja paistab?” See võib olla miski, mis on tähtis teile. Miski, mis laseks meil teada saada, milline te olete.”

Valige õpetaja, kellele te meeldite
Ka siinsetel õpetajatel on edukal sisseastumisel USA ülikooli oma osa. Ning mitte üksnes selles, kui hästi-halvasti keegi on suutnud oma ainet edasi anda või kui enesekindlaks ja hästi esineda oskavaks õpilase arendada. Alahinnata ei maksa ka õpilasele kirjutatavat iseloomustust.
“Ülikooli jaoks on selle eesmärk saada teada, milline õpilane te olete. Kas olete keegi, kellest on suur kasu uurimuste läbiviimisel, või keegi, kes ei karda “tülitada” professoreid, kes armastab töötada raamatukogus või oskab leida seoseid eri ainete vahel, kes hoiab üleval dialoogi auditooriumis tekkivate arutelude puhul või hoopis keegi, kelle kohta õpetaja ütleb: see inimene kuulub 10% kõige andekamate hulka, keda ma olen oma karjääri jooksul õpetanud. Valige iseloomustust kirjutama õpetajad, kes teid hästi tunnevad ja kellele te meeldite.”
Vastuvõtul arvestatakse nii objektiivsemaid (testitulemused) kui ka subjektiivsemaid asjaolusid: kandidaadi teadmishimu, entusiasmi, avatust, niivõrd kui neid valgustavad essee, iseloomustus ja intervjuu. Seejärel otsustab 40 inimesest koosnev komisjon hääletamise teel, kas kandidaat võetakse vastu. Positiivse otsuse saab üks kümnest – ligilähedalt selline on olnud viimaste aastate näitaja.
Tõepoolest, igaüks, kes Harvardi kandideerib, sinna ei pääse. Aga kui ei kandideeri, pole mingit võimalust. Ja kui julgusest Harvardi proovida siiski väheseks jääb, on ju veel need ülejäänud ligi 5000 kõrgkooli…