Õpetajate Leht 22.10.04

Haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) andmeil jäid 2002/ 2003. õppeaastal õpingud pooleli 1145 põhikooli ja 1038 gümnaasiumi päevases osas õppijal. Aasta varem olid need numbrid 907 ja 707. Kahe aasta peale kokku ligi 4000 last, see on 100–200 klassitäit. Koolist väljalangus on suur, tunnistab ka ministeerium, kes on algatanud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse täiendamise eelnõu, mille eesmärk on väljalangust vähendada.

HTM-i selgituste kohaselt täiendatakse põhikooli- ja gümnaasiumiseadust koolikohustuse mittetäitjate ja õppimiskohustuse eirajate selgemaks eristamiseks. Täpsustatakse nii õpilase, kooli kui ka lapsevanema kohustusi õpilase päevakava ja õppekorralduse täitmisel ning vastastikuse teavitamise korda koolist puudumiste korral.

Kes annab puudumiseks loa?
Eelmisel nädalal kirjutas Postimees, et eelnõus nimetatakse puudumise mõjuvad põhjused ning lapsevanema loaga, n-ö kodustel põhjustel enam puududa ei tohi. Puudumiseks põhjustel, mis ei kuulu mõjuvate põhjuste loetellu, saaks loa anda vaid kooli direktor.
“Päevas puudub kümmekond last kindlasti, siis tekib mul järjekord ukse taha. Kas see ongi mu põhitöö?” küsis Tallinna Järveotsa Gümnaasiumi direktor Riho Uulma. Esimene vahendaja kodu ja kooli vahel on tema meelest klassijuhataja, kes teab kõige paremini kodu olukorda.
HTM-i teabekorralduse osakonna juhataja kt Tarmu Kurm selgitas Õpetajate Lehele, et eelnõu esialgne sõnastus võimaldas tõesti tõlgendust, et puudumisloa saab anda vaid direktor. Kurmi sõnul oleks eelnõu sõnastus pidanud olema paindlikum, seda ongi juba muudetud ja valitsusse läks eelnõu täpsustatud variant, kuhu on mõjuvate põhjuste loetellu lisatud punkt “Muud asjaolud kooli kodukorras sätestatud tingimustel ja korras”. Eelnõusse lisati ka võimalus, et lapsevanem annab koolile lapse puudumise kohta teada vastavalt kooli kodukorrale.
“Ministeeriumi eesmärk pole olnud nii karme reegleid luua,” lausus Kurm. Kooli kodukorrast oleneb, kas puudumiseks peab luba küsima direktorilt või piisab klassijuhataja nõusolekust.
Ministeeriumi alus- ja põhihariduse talituse juhataja Tiina Kivirand ütles Õpetajate Lehele, et seni rakendatud meetmetele vaatamata pole väljalangenute arv vähenenud. Seaduse täiendus on tehtud selleks, et saada statistilist ülevaadet väljalangenutest; analüüsida, kuivõrd senised meetmed on probleemi teenistuses, milliseid uusi meetmeid on vaja; ning töötada välja vajalikud meetmed väljalanguse vähendamiseks. Kõike ei saa jätta kooli õlule, puudumiste vähendamiseks on vaja õpilase, kooli ja lapsevanema koostööd. Selle sujumiseks ongi eelnõus täpustatatud osapoolte õigused, kohustused ja vastutus. Kivirand lisas, et täpsemaid andmeid väljalanguse kohta hakkab saama õpilasregistri käivitumisel.

Kodu on kõige algus
Kolm Õpetajate Lehe küsitletud koolijuhti väitsid, et põhjuseta puudumine ja sellele järgnev koolist väljalangemine on probleem, mida seaduste muutmisega ei lahenda. Kõik saab alguse kodunt.
Ardu Põhikooli direktor Tiiu Lõoke on märganud, et kui pere üks laps on hakanud puuduma, on karta, et seda hakkavad tegema ka teised. “Aastakümneid on püütud puudumiste ja väljalangusega võidelda, vaevalt see seadus nüüd aitab, põhjus hakkab perest peale,” ütles Lõoke. “Kool saab teha seda, et koolis oleks võimalikult meeldiv, aga alati ei saa kõik väga meeldiv olla, peame ikka nõudma ka.”
Lõokese hinnangul pole Ardus põhjuseta puudumine siiski kuigi suur probleem, sest kõik lapsed elavad kooli lähedal või tuuakse kooli koolibussiga. Vanemad näevad, kui lapsed kodunt välja lähevad, ning lastel polegi kuhugi minna peale kooli – väikeses kohas on kohe näha, kui laps tundide ajal kusagil liigub.
Ardu koolis tekib probleem siis, kui tee on lumme tuisanud ja buss ei pääse lastele järele. Koolil on siis puudumise põhjus teada, vanemate teatamine muutub mõttetuks ja vahel ka võimatuks, sest telefoniühendust ei pruugi olla.
On Ardu kooliski olnud väljalangejaid. “Ehk saanuks neist tublid töömehed, kui oleks olnud neid kuhugi õppima saata,” ütles direktor. “Kui 8.–9. klassis on näha, et lapse pea ei võta, võiks ta minna ametit õppima, aga teda pole kuhugi saata, sest kutseharidus on omadega “metsas”,” lausus Lõoke. “See noor võiks töömehena tubli olla, aga peab 17-aastaselt nühkima koolipinki.”
Lõoke arvab, et nii puudumine kui ka koolist väljalangemine jäävad probleemiks igavesti. Ikka on õpilasi, kes ei allu korrale ega sundusele.
Järveotsa Gümnaasiumi direktori Riho Uulma hinnangul on puudumised varasemate aegadega võrreldes sagenenud. “Koolis edasijõudmine on puudumisega seotud, aga olen täiesti veendunud, et probleemsed puudumised ei kao kuhugi,” rääkis Uulma. “Kui hakata töötama välja punktisüsteemi, kus direktor veab näpuga järge, mis punkti alla see puudumine läheb, on see lapsekingades mõtlemine.” Kooli kõrval on kodu, kes lapse eest kõige rohkem vastutab ja kelle laps see on. Uulma peab normaalseks, et kolm päeva võib lapsevanema loaga puududa, sest igasuguseid asju tuleb ette.
Järveotsa kooli põhjuseta puudujate vanematega hoiab õppealajuhataja kontakti. “Kui oleme lapsevanemaid teavitanud põhjuseta puudumistest, on meie piir käes. Koju lapsele järele me ei lähe,” ütles Uulma. “Probleemsed ei tulegi tõendit küsima, küsivad need, kellel on objektiivsed põhjused.”

Mõjutama peab lapsevanemaid
Enamik probleeme algab kodunt või seltskondadest väljaspool kooli, leiab Uulma. Kui kodus ei pöörata põhjuseta puudumistele tähelepanu, on see viljakas pinnas probleemidele koolis edasijõudmisega. “Me oleme üsna jõuetud, aga vastavalt seadusele polegi põhikoolist väljaviskamist, kooli poolelijätmine tekib sellest, et laps ise ei käi enam koolis, lapsevanem ei hoolitse selle eest, et laps koolis käiks,” rääkis koolijuht. “See on lai teema, kus peaks hakkama mõtlema lapsevanema mõjutamise võimalustele. Kui hakata sellest kandist probleemi lahendama, lakkab ka puudumiste probleem.”
Lausa n-ö kadunud hingi Järveotsa koolis pole, probleemsed lapsed käivad koolis, aga nende edasijõudmine on küsimärgi all, tõdes Uulma. Paar-kolm õpilast on praegu erilise tähelepanu all.
Uulma loodab, et e-kooli täielikul rakendumisel põhjuseta puudumised vähenevad. Kui laps teab, et vanem saab tema puudumisest samal päeval teada, ei saa ta enam valetada.
Järvakandi Gümnaasiumi õppealajuhataja Sirje Zahkna arvab, et põhjuseta puudumine on igal pool probleem, nii ka neil. Oma kooli sellekohast statistikat peab õppealajuhataja korrektseks ja rangeks. Kokkuvõtteid tehakse kuude kaupa.
Septembris said neli õpilast üle viie tunni põhjuseta puudumise eest käskkirjalise noomituse. Põhjuseta puudumistest teatatakse lapsevanemaile ning puudumised märgitakse tunnistusele. Sel aastal pole olukord kõige hullem olnud – päris kadunuid pole. Aga varem, kui koolil oli ka õpilaskodu, jäi selle kontingendi seast küll paar last õppeaasta lõpuks kadunuks, ei vaevunud enam kooli tulema.
Zahkna sõnul on puudumiste põhjused erinevad, näiteks vanemates klassides puudutakse ka kontrolltöö pärast, kuigi seda on võimalik hiljem järele teha. Nooremates klassides arvestatakse mõnikord põhjuseta puudumiseks ka see, kui õpilane on tunnist välja visatud või segab oma hilinemisega järjekindlalt tunde. Mõned “silmarõõmud”, kes rohkem puuduvad, on kasvatusraskustega õpilaste klassis.
“Seadused olukorda parandada ei aita, kooli kodukorra eeskirja saab rangeks muuta,” arvab Zahkna. “Kodu toetust ja abi ootame senisest rohkem. Kui kodus pole kontrolli, vanem läheb tööle ära ja laps jääb koju magama või vanemad on pikalt tööl, on puudumisoht suurem.”
Ardu kooli juht lisas, et mõned vanemad on lihtsalt käega löönud.

Ida-Virumaa on käivitanud haridusreformi, mille tulemusena koondatakse kõrgharidus Kohtla-Järvele ja kutseharidus Jõhvi. Reformi tulemusena tekib 500 tudengiga kõrgkool ja umbes 2000 õpilasega kutsehariduskeskus.

Ida-Viru maavanema juhtimisel töötanud hariduse töörühm tegi oktoobri alguses ühehäälselt otsuse ühendada Ida-Virumaa kaks kõrgkooli ja kolm kutsekooli. Sellise mudeli järgi võidakse hakata tulevikus reformima kogu Eesti haridust.
“Meil on viimane aeg otsustada, kas Tallinna Tehnikülikool jääb siia või mitte. Siiajäämiseks vajab ülikool nn kriitilist massi – 500–600 tudengit,” ütles TTÜ rektor Andres Keevallik ja lisas, et seda on võimalik saavutada vaid Ida-Virumaa kõrgkoolide ühendamisel. Keevalliku sõnul soovib TTÜ tegutseda Eesti kahes regioonis: Ida-Virumaal ja Saaremaal. Mõlemas piirkonnas tahetakse olla tugev ülikool ja anda head haridust.
Kohtla-Järve Polütehnikumi direktor Rein Oselin on seisukohal, et haridus, mida tulevikus Ida-Virumaal andma hakatakse, et tohi reformimisel oma kvaliteeti kaotada. Sõltumata kõigist reformidest, planeerivad nad juba oma järgmise aasta tegevust ning on alustanud ka uute erialade õppekavade koostamist.
Kõik olid üksmeelel, et käivitatud reform peab kulgema sujuvalt ja koolide liitmine ei tohi segada õppetööd ega alandada õpetamise kvaliteeti. Eesmärk on, et tekkiv ülikool kannaks edasi mõlema tugevaid jooni.
“Kui siia tekib tugev ülikool, hakkab arenema kogu regioon. Virumaal on vaja hea tehnilise kõrgharidusega inimesi. Siinsed ettevõtted, kes on kasvuraskustest üle saanud – Silmet, Eesti Põlevkivi, Nitrofert, Kunda Tsement, Balti SEJ ja teised –, on huvitatud ka teaduslikest uurimistöödest, rääkis Ida-Viru maavanem Ago Silde.
Silde rõhutas, et lisaks päevasele õppele peab koolitama ka täiskasvanuid ja ülikooli kõrvale peab tekkima kindlasti äriinkubaator. Õppekavade arendamise ja laiendamisega on vaja saavutada õpetatavate erialade tugev sisu. “Tuleb luua tingimused, et üliõpilased tuleksid siia ka teistest regioonidest.”

Kõrgkoolid liidetakse
Eesmärgi saavutamiseks liidetakse Ida-Virumaal tegutsevad Kohtla-Järve Polütehnikum ja Tallinna Tehnikaülikooli kolledz. Uue kooli asukohaks saab senine polütehnikumi hoone, mis on piisavalt heas seisukorras ja mida saab renoveerimise käigus arendada.
Tulevase ülikooli õppekavad ja materiaalbaas ehitatakse üles TTÜ õppekavade alusel. Spetsialistide hinnangul on polütehnikumi haridus sellisel tasemel, et õppekavu korrigeerides saab anda lõpetajatele Tallinna Tehnikaülikooli diplomi. Lisaks polütehnikumi erialadele ja õppekavadele on kavas koondada uude ülikooli ka Põlevkivi- ja Keskkonnainstituudi erialad ning ettevõtetes tehtav teadustöö ja laborid.
Viimase kursuse üliõpilased saavad kevadel veel polütehnikumi diplomi, aga neile, kes alustavad õpinguid järgmisel aastal, antakse juba ülikoolidiplom. Virumaal kõrghariduse saanud võivad jätkata hiljem Tallinna Tehnikaülikooli magistri- või doktoriõppes.
“Selleks, et jõuda ülikoolis 500 õpilaseni, peame tooma õpilasi Venemaalt. See on atraktiivne, sest meie majanduskeskkond on teistsugune ja seda erinevust hinnatakse Venemaal kõrgelt,” ütles Tallinna Tehnikaülikooli Virumaa kolledzi direktor Ants Soon ja lisas, et selline ülikool oleks ligitõmbav nii teistele Eesti regioonidele kui ka rahvusvaheliselt.
TTÜ-s on ettevalmistamisel neli uut rakenduskõrghariduse õppekava: kütuste tehnoloogia, energia keskkonna tehnika, ehitustehnika ja logistika eriala. Aktiivselt mõeldakse Ida-Virumaal venekeelse hariduse andmisele.
Esialgu jäävad tudengid liikuma mitme maja vahel, et kasutada efektiivselt olemasolevaid klasse ja laboreid. See ei tohiks saada probleemiks, sest ka Tallinnas ja Tartus toimub õppetöö eraldi hoonetes. Laboreid ja erialaklasse hakkavad kasutama nii kõrg- kui ka kutsehariduse tudengid. Ettevalmistused algavad kohe, sest vaja on muuta kolme aasta õppekavu.

Kutseharidus koondatakse Jõhvi
Heal tasemega kutsehariduse andmiseks liidetakse kolme kooli – Jõhvi Ametikooli, Kohtla-Järve Kutsekooli ja Kohtla-Järve Polütehnikumi – kutsehariduse õpilased. Ühendatud kooli asukohaks saab senine Jõhvi Ametikooli hoone. Koolide liitmisel peaks tekkima 2000 õpilasega kutsehariduskeskus.
“Ida-Virumaa võib saada Eesti hariduse mudeliks. Võib-olla tuleks siin anda kutseharidust ka eri keeltes, see avaks erinevad turud. Kui tekivad kõrgel tasemega koolid, tulevad siia tudengid nii idast kui ka läänest,” lisas Ago Silde. Silde tõi näiteks neli aastat tagasi toimunud Narva kutseharidusreformi, mille käigus liideti neli kutsekooli ühtseks Narva Kutseõppekeskuseks. Täna on seal 3500 päevast õppurit, lisaks täienduskoolituses käijad.
Reformimisel tuli teha muudatusi ka kaadripoliitikas. Nelja direktori ja 16 asedirektori asemel töötab nüüd kaks inimest. Samuti pole enam vaja nelja eraldi raamatupidamist.

Ühine ühiselamu
Töörühm leidis, et ei ole vaja kohe uut ühiselamut ehitama hakata. Võib remontida olemasolevat või kasutada Jõhvi Ametikooli oma. Sellest võib kummalegi koolile anda oma korrused ja ehitada eraldi sissepääsud.
Samas on õpilased leidnud kõrvuti asuvates linnades – Jõhvis ja Kohtla-Järvel – odavad üürikorterid. Otsustati, et õpilaste ühiselamukohtadega varustamise võimalikud variandid selgitatakse välja tulevikus.

Hiljuti jõudis mu kodusesse postkasti leheke, millele oli suurte punaste tähtedega kirjutatud “Kogu tõde koolist!” ja mille ma teiste reklaamtrükistega koos oleksin peaaegu ära visanud. Karta on, et paljudes kodudes nii toimitigi.
Siiski vääris leheke süvenemist. Eesti Lastevanemate Liidu esimees prof Ago Künnap pöördus sellel lapsevanemate poole ja selgitas, et tegemist on lastevanemate liidu korraldatava rahvaküsitlusega, et saada teada, missugune võiks olla ideaalne kool ja kuivõrd praegune kool ideaalile vastab. Ta kirjutab: “Eesti Lastevanemate Liit on olemas selleks, et aidata luua ühiskonda, kus igal lapsel oleks võimalus olla õnnelik. /- - -/ Sellest, kui hea on kool, sõltub suurel määral, kui hästi läheb tänastel lastel kogu edasine elu. /- - -/ Iga kodanik peaks olema huvitatud sellest, et Eesti koolid oleksid maailma parimad.” Järgneb palve avaldada arvamust lehekese teisel küljel toodud väitepaaride kohta.
Väitepaarid on mõnevõrra suuresõnalised ega ole ka alati vastandlikud. Näiteks ütleb väide A, et õpetaja peab olema eelkõige suure südamega inimene, ja väide B, et õpetaja peab ennekõike olema oma aine tugev spetsialist. Üks ei välista ju teist. Väiteid on õppekavade, riigieksamite, haridusreformi jm kohta. Et vastuseid kätte saada, pakutakse ahvatlusena välja võimalust võita loosiga suhtekoolitust perekeskuselt ja raamatuid.
On omamoodi kurb, et lapsevanemaid tuleb ahvatleda. Lastevanemate liidu tegevsekretäri Ene Künnapi sõnul on kahe nädalaga laekunud ligi 2000 vastust ehk paar protsenti 100 000 postitusest. Nimelt jõudis küsitlusleht igasse viiendasse eraisiku postkasti, lisaks saab küsitlusele vastata veebis.
Miks lastevanemate liit just nüüd oma küsitlusega välja tuli? Kas sellepärast, et haridusreform näikse pidurdunud olevat ja tekitab palju vaidlusi? Nii täpselt just ei mõeldud, küll olevat rahvaküsitlus pandud liidu tegevuskavasse juba aasta alguses. Sügisesse rihitud ta seepärast, et kooliteema on sügisel lapsevanematele eriti aktuaalne.
Ene Künnap lisas: “Esiteks huvitavad meid inimeste hoiakud, kuid mõistagi ei saa sellist suvalise valimiga küsitlust teaduslikuks pidada. Teiseks – ja see on olulisem – tahame, et inimesed kooliasjade üle mõtlema hakkaksid. Eriti nende asjade üle, mida peetakse endastmõistetavaks. Seetõttu on ka küsimusepaarid valitud nõnda, et mõneski kohas tunduvad mõlemad väited ühtviisi õiged; vastaja hakkab siis aktiivselt mõtlema, kumb väide on talle olulisem.”
Küsitlus hõlmab kogu Eestit, praegu küll ainult eesti keeles lugevaid inimesi. “Venekeelse rahvaga tegelemiseks pole meil praegu veel jõudu, kuid me tegutseme selles suunas,” ütles Künnap.
Tegelikult on too küsitlusleheke ikka ka reklaam, sest vastaja saab avaldada soovi astuda lastevanemate liidu liikmeks. Seni on seda võimalust kasutanud umbes 20% vastanutest. Eriti aktiivsed olevat maainimesed, palju on õpetajaid. Õpetajast lapsevanem mõistab ju kõige paremini, kuidas ema-isa oma lapsi ja kooli aidata saaksid, et haridustee hästi sujuks ja sellest ka tulu tõuseks.
Loo moraal: enne kui postkasti surutud reklaamlehti tüdinult ära visata, vaadake hästi järele, kas nende vahel midagi olulist pole. Lastevanemate Liidu läkitusse võib suhtuda nii- või naaviisi, aga, nagu kirjutab prof Ago Künnap: “Sinu panus on tähtis, ka siis, kui sa ei ole hariduse asjatundja!”

Hariduslistis ja isegi ajakirjanduses räägitakse taas ja taas karistamatusest. Probleem on tõsisemgi, kui esmapilgul arvata võiks. Kas demokraatia hakkab muutuma iseenda vastandiks? Üksikud tegijad kipuvad terroriseerima vaikivat enamust, kes koolinäite puhul tahaks lihtsalt rahulikult õppimisele keskenduda?
Postmodernistlik karistamatuse kultiveerimine võib kehvasti lõppeda. Eesti Õpilasomavalitsuste Liidu uuringu kohaselt leiavad juba pooled õpilastest, et kõige rohkem tekitab koolis probleeme mõni õpilane, kes terroriseerib kaasõpilasi, segab tunnis õppimist. “Pole ju keeruline tund kihva keerata ja õpetaja endast välja viia,” kirjutab Allar Veelmaa hariduslistis (3.10). Aineõpetaja, klassijuhataja, õppenõukogu, alaealiste komisjoni ja kohaliku konstaabli jõud ei käi segajatest üle, tõdeb ta. “Jääb üle ainult üks võimalus – karmistada kriminaalseadustikku. Või näeb keegi teist lahendust?” küsib ta retooriliselt (4.10.).
Õige ta on – eriti selles mõttes, et karistus järgnegu karistust väärt teole vääramatult ja kohe. Karistus ei pea olema karm, vaid vältimatu ja vahetu, ütleks nii politseinik kui ka religiooniteoreetik. Vastasel juhul kasvab julgus kurja teha. Õiglane karistamine õpetab põhjuslikke seoseid ja moraaliprintsiipe. Moraalne nõrkus on juba iseenesest ebamoraalsus.
Karistus on tasu tehtud teo eest (vrd: ükski heategu ei jää karistamata), muidu jääks tühi koht järele. Tühjast aga tõuseb tüli.
Kriminalistid soovitavad tegelda pigem põhjustega. Probleemide lahendamine karistusega tähendavat, et tähelepanu pööratakse üksnes tagajärgedele. Jälle õige. Kuid karistamatuse nõiaring tuleb katkestada nüüd ja kohe. Meil ei ole aega oodata õnnelikku tulevikku. Ohtlik on, et me ei tea, millal muutub protsess pöördumatuks. Ees kumab vägivaldsuse nõiaring, see aga võib viia kogukonna anarhiasse.
Karistusõigus polevat võluvitsake, mis kaotab kõik hädad, kirjutab karistusõigusteadlane Tristan Ploom Eesti Päevalehes (6.10.). Loomulikult pole karistus võluvitsake, kuid ta kasvatab – samuti kui sada aastat tagasi kasvatas lapsi täiesti reaalne vits koolmeistri käes: “Karistus koolis ei ole mitte kurjuse nuhtlemine, vaid abi lastekasvatamises; karistus peab parandamise rohi olema” (“Kooli-teadus”, 1873).
130 aasta eest avaldas Eesti Kirjameeste Selts 14-punktilise karistusastmestiku, mis algas “tõsise näoga, laitwa silmaga lapse otsa” vaatamisest ja lõppes sellega, et laisale antakse peksa (“See nuhtlus on küll wäga kange, aga ometi peab teda ka suuremais koolides mõni kord häda olul pruukima, kui mõni päewawaras poole kooli oma sandi eeskuju läbi ära rikub”) ja laisk aetakse koolist välja (Haridus 6/ 2002). Neil süütutel aegadel oli veel laiskus see, mis andis põhjust kõige rangemini karistada.
Mängureeglid tuleb demokraatlikult kindlaks vaielda ja lobisemine lõpetada. Hiljem ei saa olla enam mingit libademokraatlikku arutelu, kas karistus on õiglane või mitte – kas ikka, kus ikka ja kes on süüdi. Lapsed on loomult õpihimulised, nad tabavad kohe ära, et karistust pole karta.
Öeldakse, et noor inimene on stressis, muidu ta pättust ei teeks. Kuid siis on see juba kooliarsti probleem. Pealegi on kõik stressis. Kas valdava enamuse stress on vähem tõsine asi? Kuhu jääb demokraatia vaikiva vähemuse (loe: enamuse) huvide kaitsel?
Kristliku põhimõtte kohaselt on vägivaldsuse ainus alternatiiv vägivallatus. Õige. Kuid vägivallatus on kahe teraga mõõk – nagu vabaduski, nagu demokraatia. “Kas me peaksime olema vabad tegema, mida vaid tahame? Jah – seni kui mööname, et teistel on sama õigus. Ühe inimese vabadus lõpeb seal, kus teise oma algab,” kirjutab Rein Taagepera oktoobrikuu Hariduses, tutvustades oma ühiskonnaõpikust väljajäetud peatükki.
Demokraatia tähendab suuremat vabadust. Kuidas seda kasutada? On inimesi ja vist ka rahvaid, kellele suurem vabadus toob kadu, kirjutab Lembit Soolo hariduslistis.
Demokraatia (rahva võim) on veidi segane ja veniv värk. Demokraatia kasutab demagoogilisi väljendusvahendeid, võimaldab demagoogidel võimule pääseda. Demagoog (kr rahvajuht) on demokraatlik riigimees. Demokraatia polevat küll veatu, kuid ometi parim valitsemisviis, mis seni välja mõeldud. Võimalik. Kuid kuulus küsimus, kelle käes on võim, kui võim on rahva käes, võib tekkida ainult demokraatia puhul. Aristokraatia (parimate valitsus), autokraatia (isevalitsus), teokraatia (jumalavalitsus, s.o vaimulikkonna võim), plutokraatia (rikaste valitsus) puhul ei teki kahtlust.
Aga öeldakse ka, et demokraatia tähendab keskpärasuse võimutsemist. “Demokraatia ei meeldi vä?” hakkab juba meenutama omaaegset ütelust “nõukogude võim ei meeldi, või mis?”. Mingi demokraatlik tsentralism tõstab jälle pead.
Kui demokraatia oleks aus asi, nagu aristokraatia või kas või plutokraatia, mis mõtet oleks siis rääkida tõelisest demokraatiast, osalusdemokraatiast, esindusdemokraatiast, otsedemokraatiast, rahvademokraatiast, sotsiaaldemokraatiast...?

Loodetavasti on asjahuvilised tutvunud HTM-i poolt ministeeriumidele ning teistele instantsidele (TALO ei olnud nende hulgas!) kooskõlastamiseks saadetud EV haridusseaduse, valla- ja linnaeelarve seaduse, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse, erakooliseaduse, kutseõppeasutuse seaduse ning koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõuga, mida on ajakirjanduses nimetatud ka haridusreformiks ja “21. sajandi hariduse” programmiks. (Eelnõu sisuülevaade on avaldatud ka tänases ÕpL-is lk 13. – Toimetaja)

Eelnõu näeb ette arvukalt Vabariigi Valitsuse ja HTM-i määruste kehtetuks tunnistamist ning muutmist. Ümberkorraldused peaksid aga olema põhjendatud ja edasiviivad. Näiteks vajaduses muuta kehtivat pearahasüsteemi ei kahtle vist keegi.
Seaduseelnõu seletuskirja lugedes tundub, nagu oleks kõik läbi mõeldud ja katsetatud, kui mitte meil, siis mõnes teises riigis. Ja seda väga tulemuslikult. Tegelikult on kavandatus palju küsitavusi. Selge on see, et Riigi Kinnisvara Aktsiaselts, mis saab 600 miljonit krooni koolide kordategemiseks ja mille nõukogu esimees on Olari Taal, ei ole heategevusorganisatsioon ning lähiajal õpilaste vähesuse tõttu suletavad mõisakoolid (neid on ca 70) kujutavad kinnisvaraturul suurt väärtust.
Pearahaga ringirändavad õpilased teevad keeruliseks koolivõrgu planeerimise. Väikesed ühe kooliga vallad võivad kaotada sellegi ning on sunnitud peagi “vabatahtlikult” ühinema. Baasraha sisseseadmine võimaldab küll väiksemate koolide eksisteerimisaega pikendada, kuid väikevaldade vähene suutlikkus ja õpilaste nappus viib lõpuks ikka nende koolide sulgemisele.

Mida tehakse õpetajaga?
Käesolevas artiklis vaatlen kavandatud muudatusi ainult õpetaja seisukohalt. Kes ei tahaks töötada värskelt remonditud ja hästi varustatud koolis? Tänuväärt on ka lastevanemate osatähtsuse suurendamine kasvatusküsimuste lahendamisel, klassi- ja koolivälise tegevuse korraldamisel. Suurenema peaksid ka õpetaja valikuvõimalused. Aga õpetaja ise? Mida temaga teha tahetakse?
HTM-i esitatud seaduseelnõuga tunnistatakse kehtetuks määrused “Munitsipaalkoolide õpetajate ametijärkude palga alammäärade kehtestamine”, “Pedagoogide atesteerimise tingimused ja kord”, “Riigi põhikooli ja gümnaasiumi pedagoogide töötasustamine”. Oluliselt muutub põhikooli- ja gümnaasiumiseadus jpm.
Koos atesteerimise kadumisega kaovad ka õpetajatele atesteerimisel omistatavad palga alammäärad. Igas vallas ja linnas otsustatakse edaspidi õpetaja töötasu ainult seal kehtivate tingimuste põhjal. Õpetaja muutub kaubaks, mille hind sõltub kohaliku tööturu olukorrast. Praegu koolis töötavate õpetajate palka ei saa küll vähendada, aga töökohta vahetavatele ja uutele õpetajatele jääks kehtima ainult üks alampalga määr, s.o valitsuse kehtestatud miinimumpalk, mis praegu on 2480 kr kuus! Tööandja määrab palga nii, nagu heaks arvab. Õpetajale jääb õigus nõuda rohkemat või loobuda tööst.

Õpetaja peab end tõestama
Atesteerimise asemel tahetakse kehtestada uus kutsekvalifikatsiooni süsteem. Et HTM pidi EHL-i korraldatud üleriigilise protestiaktsiooni tulemusena loobuma õpetajate tähtajalisest töölepingust, on nüüd eelnõus nõue, et õpetaja peab tõendama kvalifikatsiooninõuetele vastavust vähemalt üks kord viie aasta jooksul. HTM-i põhjendus nimetatud seaduseelnõu seletuskirjas kuulub ametnike folkloori kullafondi: “Erisus kehtestatakse seetõttu, et hetkel läbib suur osa õpetajatest atesteerimise vaid kord oma karjääri jooksul, taotledes õpetaja ametijärku. See omakorda aga pärsib valmisolekut pidevaks enesetäiendamiseks, oma professionaalse arengu suunamiseks ja elukestvaks õppeks. Kutsekvalifikatsiooni omandamine ja kutsetunnistuse väljastamine üldise kvalifikatsioonisüsteemi raames hõlbustab Eesti õpetajate liikumist Euroopa Liidu tööjõuturul” (autori esiletõste).
Praegu pole veel selge, kes on need hindajad-tarkpead ja kuidas see protseduur käib. Ülikoolide õppekavad on akrediteerinud rahvusvahelised komisjonid. Kas seame kahtluse alla rahvusvahelised otsustused? Kes akrediteerib kutsekvalifikatsiooni komisjonide liikmeid? Segane on ka, mis juhtub nende õpetajatega, keda “vastavaks” ei tunnistata. Kas nad peavad minema uuesti ülikooli õppima või jäävadki õpetamisõiguseta, kuigi on saanud ülikoolidiplomi? Aga neid, kes soovivad kvalifikatsiooninõuetele vastavust kontrollima hakata, ilmselt leidub, sest riigieelarve näeb selleks aastail 2005–2008 ette 23,1 mln krooni.
Niisugust õpetajaid diskrimineerivat süsteemi ei rakendata üheski teises riigis. Miks tahetakse seda teha ainult õpetajatega, miks mitte ka ametnikega, kelle tegevusest või tegevusetusest sõltub paljugi? Ja miks on kavandatud ajavahemik just viis, aga mitte kolm või kuus aastat?

Kutsenõukogu moodustamata
Õpetaja vajab head täiendusõppesüsteemi, küllaldaselt teabekirjandust, õppevahendeid, üleriigiliselt kehtestatud palga alammäära, tööpanusele vastavat palka jpm. See tagaks tulemusrikkama töö, võimaldaks rakendada uusi töömeetodeid, tooks noori kooli jne. Õpetaja töötulemuste “hindamine” põhiliselt “paberimajanduse” alusel ei anna midagi. Vastavalt kutseseadusele otsustab kutsete omistamise hariduse kutsenõukogu. Kutsenõukogu pole seni moodustatud, eelnõus käsitletakse aga volitusi ületades juba kutsete omistamise korda ja tähtaegu.
Milleks seda kõike vaja on? Õpetajaid koolitav ülikool peab olema niisuguse tasemega, et lõpetajate hulgas ei oleks õpetajaks sobimatuid isikuid. Käesolevast aastast noortele spetsialistidele rakendunud kutseaasta võimaldab õpetajaks sobivust veelgi paremini kontrollida. Loomulikult peaksid kutseaasta lõpetanud läbima kutseoskuste hindamise ning omandama kutsekvalifikatsiooni ülikooli juures tegutsevas komisjonis, kus lisaks ülikoolide õppejõududele osaleksid ka koolide ja erialaliitude esindajad. Soome maailmatasemel kooliharidus näitab, et ülikooli lõpetanutele antud õpetajakutsest piisab edukaks tööks koolis. Õpetajad ei peaks iga viie aasta järel oma kvalifikatsiooni tõestama.

Vaja on konsensust
Kardinaalsed haridusmuudatused nõuavad poliitiliste jõudude läbirääkimisi, konsensust mõistlike ümberkorralduste kavandamiseks ja elluviimiseks. Esmalt tuleks riigikogus läbi arutada ja kinnitada haridusstrateegia põhiseisukohad ja alles seejärel edasi tegutseda. Varasemad arutlused riigikogus ja haridusfoorumitel näitavad, et kõnesolevas eelnõus kavandatud muudatusi toetavad täiel määral ainult Res Publica esindajad. Kuidas toetavad reformi omavalitsused ja õpetajaskond?
Süüdistused seaduseelnõu “vastaste” kohta – nad ei saavat aru ega mõistvat kõike seda head, mida tahetakse hariduse arenguks teha – on enam kui imelikud. Enamik “vastastest” tahab ju, et muudatused viiksid elu edasi, mitte ei tekitaks uusi tõsiseid probleeme. Tuleks võtta aeg maha, kavandatu kriitiliselt läbi vaadata ning laialdase arutelu tulemusena jõuda vajalike ümberkorraldusteni. Praegu on viimane aeg arutada haridusasutustes nimetatud seaduseelnõu ning esitada valitsemis- ja võimuorganitele oma ettepanekud. Initsiatiivi selleks ootame koolide ja teiste haridusasutuste EHL-i organisatsioonidelt.
Loodan, et terve mõistus võidab.

EHL-i pöördumine EV peaministri Juhan Partsi ning
haridus- ja teadusministri Toivo Maimetsa poole

Eesti Haridustöötajate Liit peab lubamatuks esitada Eesti Vabariigi haridusseaduse, valla- ja linnaeelarveseaduse, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse, erakooliseaduse, kutseõppeasutuse seaduse ning koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu praegusel kujul riigikogule arutamiseks.
Eesti riigi haridussüsteemi põhialuseid muutva eelnõu esitamine parlamendile nõuab poliitiliste jõudude läbirääkimisi, konsensust mõistlike ümberkorralduste kavandamiseks ja elluviimiseks ning eelkõige kõigi osapoolte – pedagoogide, haridusjuhtide, kohalike omavalitsuste jt – seisukohtade ärakuulamist ja arvestamist. Seaduseelnõuga kavandatav suuremahuline haridusreform nõuab põhjalikku avalikku arutelu.
Esitatud seaduste muutmise eelnõus on palju küsitavusi nii kavandatavate sisuliste muudatuste kui ka juriidilise normitehnika osas – esitatud muudatused on vastuolus paljude kehtivate seadustega. Seaduseelnõu koostamiseks pole olnud konstruktiivset dialoogi ning asjaosaliste enamuse (õpetajad ja nende organisatsioonid, omavalitsused jpt) arvamusi ei ole arvestatud.
Lisaks laialdasele arutelule peame vajalikuks kavandatavate olulisemate muudatuste eelnevat katsetamist praktikas.
Eesti Haridustöötajate Liit, kes esindab ligikaudu 70% riigi õpetajaskonnast, nõuab kategooriliselt Eesti Vabariigi haridusseaduse, valla- ja linnaeelarve seaduse, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse, erakooliseaduse, kutseõppeasutuse seaduse ning koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu menetlemise peatamist.

Õppekava üldosa projekt on avatud arvamusavaldusteks

11. oktoobril aset leidnud haridus- ja teadusministeeriumi ning TÜ õppekava arenduskeskuse koosolekul otsustati õppekava üldosa tagasiside kogumine sihtrühmadelt, välisekspertidelt ning pilootõppeasutustelt.
Tagasisidet kogutakse 2005. aasta märtsi lõpuni. Hinnangute saamiseks koostatakse küsimustik ning korraldatakse kohtumisi sihtrühmadega. Lepingu kohaselt jõuab riikliku õppekava üldosa valitsusse aruteluks 2005. aasta sügisel.
Üldosa projektile oodatakse tagasisidet ka kõigilt haridusest huvitatutelt. Projektiga on võimalik tutvuda TÜ õppekava arenduskeskuse kodulehel aadressil www.ut.ee/curri culum – riikliku õppekava üldosa projekt. Arvamusavaldusi oodatakse kodulehel toodud kontaktaadressil või foorumis (http://curriculum.ut.struktuur.ee/foorum).
Paralleelselt üldosa arendamisega koostavad TÜ õppekava arenduskeskuse kokkukutsutud ekspertgrupid ainevaldkondade kavu. Lepingukohaselt valmivad uued õppekavad alusharidusest põhikooli lõpuni 2006. aasta septembriks, gümnaasiumi õppekavad aasta hiljem (2007. aasta septembriks).

Oma arvamusavalduses soovite saada haridus- ja teadusministeeriumi õigusosakonna abi normide rägastikus õige tee leidmiseks.
Tõepoolest, möödas on aeg, kus ministeeriumist saadeti koolidesse regulaarselt väljatrükke haridusvaldkonna õigusaktidest. Teisalt on interneti kiire areng muutnud sellise tegevuse otstarbekuse küsitavaks.
Riiulist õige ning aktuaalse seaduse või määruse tervikteksti otsimine ei pruugi kiiresti muutuvas õiguslikus olustikus olla kõige lihtsam ja kiirem lahendus, ka vanapaberikuhja tekitamine koolijuhi riiulile ei saa olla eesmärk omaette. Miks ei võiks siis kasutada neid infotehnoloogia võimalusi, mis tänaseks kõigis koolides tänu Tiigrihüppe projektile on loodud?
Vajaliku õigusakti leidmiseks ei pea tänapäeval enam mööda riigiasutuste veebilehti ringi ekslema. Kiire ning igal ajahetkel aktuaalse ülevaate Eesti õigusaktidest saab Riigi Teataja kodulehekülje http: //www.riigiteataja.ee vahendusel. Vastavalt Riigi Teataja seadusele on elektroonilisel Riigi Teatajal (eRT) võrdne õiguslik jõud paberkujul ilmuva väljaandega.
eRT mugav otsingusüsteem võimaldab otsida seaduse alg- ning aktuaaltekste, tutvuda Vabariigi Valitsuse ning kõigi ministeeriumide määrustega, otsida õigusakte Riigi Teataja avaldamisnumbri alusel. Veel on võimalik leida õigusaktide varasemaid aktuaalseise – näiteks millises sõnastuses kehtis põhikooli- ja gümnaasiumiseadus 1. septembril 2002.
Nii nagu hea haridus aitab meil elus paremini toime tulla, nõnda aitab ka olemasolevate võimaluste kasutamine väärtuslikku tööaega kokku hoida. Seaduste ja määrustega tutvumine ei pea olema stressi tekitav tegevus, kui me oskame ja tahame tulemuslikult kasutada infotehnoloogiat info kogumiseks ning analüüsimiseks.
Tore, et haridusalase info hõlpsama leidmise võimalusi on asjatundlikult kirjeldatud 15. oktoobri Õpetajate Lehes ilmunud repliigis. Info otsimist ja leidmist tasub õppida ning vajadusel on ministeeriumi õigusosakond alati valmis asjakohast nõu andma või koolitusi läbi viima.

Kõiki huvilisi, kes soovivad lüüa hea tahte korras kaasa koolisotsiaaltöö edendamiseks asutatavas ühingus, oodatakse reedel, 29. oktoobril kell 11 Tartusse haridus- ja teadusministeeriumi saali Munga 18.
Loodava Eesti Koolisotsiaaltöö Ühinguga võiksid liituda haridus- ja sotsiaalvaldkonnas tegutsevad inimesed, kelle igapäevatöö on kas praktiku või teoreetikuna seotud õpilaste toetamisega sotsiaalsetes probleemolukordades ning turvalisema koolikeskkonna kujundamisega.
Kümme aastat on möödunud 1994. a sügisest, mida loetakse meie professionaalse koolisotsiaaltöö sünniajaks. Toona alustas Tiiu Kadajane Tartu Ülikooli sotsiaaltöö eriala magistrikoolituses õppijana Tartus Eesti esimest koolikohustuse eirajaile suunatud koolisotsiaaltööprojekti. Pärast projektitöö edukat lõppu palkas Tartu linnavalitsuse haridusosakond esimesena Eestis kolm koolisotsiaaltöötajat. 1999. a loodi neli koolisotsiaaltöötaja ametikohta Pärnus. Tartu ja Pärnu linn eristuvadki suurte omavalitsuste seas selle poolest, et seal on koolisotsiaaltöö korraldatud terviklikult.
Alates aastast 1998 on aina hoogsamas tempos loodud sotsiaaltöötajate või -pedagoogide ametikohti koolidesse Kadrinas, mitmel pool Tallinnas, Elvas, Otepääl, Kehras, Tabiveres, Tarvastus jm. Ehkki usaldusväärne statistika puudub, töötab praegu Eesti koolides teadaolevalt juba rohkem kui poolsada sotsiaaltöötajat või -pedagoogi.
Koolisotsiaaltöötaja ja -sotsiaalpedagoogi kutset on kujundatud ja kujundatakse Eestis valdavalt nii-öelda rohujuure tasandil (omavalitsused ja koolid tööandjatena, koolisotsiaaltöötajad töövõtjatena). Haridus- või sotsiaalministeerium või mõni muu riiklik institutsioon ei ole sekkunud koolisotsiaaltöö valdkonnas tegutsevate spetsialistide kutse kujundamisse.
Kutseala ühtlasema ja õiglasema kujundamise huvides tuntakse puudust kutsealasest ja õiguslikust regulatsioonist. Seetõttu tunnetavad paljud koolis töötavatest sotsiaaltöö spetsialistidest vajadust moodustada koolisotsiaaltöö ühing, et luua ja hoida koostööd eri paikades töötavate ametikaaslaste vahel ning kujundada oma kutse huvisid.
Eesti Koolisotsiaaltöö Ühingu asutamiskoosolekul arutlusele võetava põhikirja eelnõu koostasid Tartu Ülikooli sotsiaaltöö magistrant Riina Vaap, Tartu Kutsehariduskeskuse sotsiaaltöötaja Reelika Hulkko ja Tallinna Rahumäe Põhikooli sotsiaaltöötaja Katrin Lehemets. Koolisotsiaaltöö ühingu asutamise nimel on teinud mõttetööd sotsiaaltöö spetsialistid Aare Laak Tartust, Tiina Tamme Lähtelt, Jaanika Onga Tabiverest, Reet Varusk ja Aire Pajur Elvast, Merle Amelju?enko Viimsist jpt.
Välkposti vahendusel saadetakse koolisotsiaaltöö ühingu põhikirja eelnõu tutvumiseks kõigile huvilistele, kes annavad endast märku enne 27. oktoobrit e-posti aadressil: riina@annenk.tartu.ee.

Eesti Linnade Liit teatas 12. oktoobril, et nad ei kooskõlastanud HTM-i poolt ette valmistatud Eesti Vabariigi haridusseaduse, valla- ja linnaeelarve seaduse, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse, erakooliseaduse, kutseõppeasutuse seaduse ning koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, sest sellega muudetakse kohalike omavalitsuste rolli hariduse kättesaadavuse tagamisel ja kohaliku omavalitsuse toimimise põhialuseid. Linnade liit tegi ettepaneku peatada seaduse eelnõu menetlemine ja viia läbirääkimised korrektselt lõpuni.
Minister Toivo Maimetsa vastusest võib lugeda, et Eesti Linnade Liidu ettepanekutega, sarnaselt kümnete teiste partnerite ettepanekutega, on eelnõus arvestatud. Programmi “21. sajandi haridus” ülesanne ongi vajalike muudatuste koondamine ühtseks, kõiki huvirühmi toetavaks süsteemiks. Eelnõu esitanud HTM ei näe ühtegi põhjust, miks peaks programmi tänases staadiumis veel peatama või sellega venitama.

Milliseid mõtteid tekitab teis Eesti Linnade Liidu pöördumine?

MARTIN KAASIK,
Eesti Koolijuhtide Ühenduse juhatuse esimees,
Tallinna Laagna Gümnaasiumi direktor:

“Esimene mõte pöördumise läbilugemise järel oli, et selle pealkirjaks sobiks rida tuntud Kihnu laulu refräänist: “Las jääda nii, kuis oli, las jääda nii, kuis on…”.
Nii enamikul Eesti Koolijuhtide Ühenduse liikmetest kui ka minul olid väljakuulutatud haridusreformi suhtes üsna suured ootused. Kõigile vähegi hariduse heast käekäigust hoolivatele ja arusaavatele inimestele oli selge, et muutusi on vaja. Olime põhjalike muutuste vajalikkusest rääkinud juba üle-eelmise haridusministri Tõnis Lukasega, paraku jäi tema peamiseks saavutuseks ministeeriumi Tartusse kolimine. Ka minister Mailis Rand oli igati valmis uuendusteks, kuid tema ametiaeg jäi liialt lühikeseks, et suuremaid asju ette võtta. Lootsime, et ehk nüüd ükskord hakkab asi liikuma: õnnestub muuta loogilisemaks ja läbipaistvamaks koolide rahastamine, et koolile mõeldud raha jõuaks tegelikult koolini, järelevalvesüsteem hakkab tuginema koolitöötajate usaldusele, koolijuhid vabanevad lõpuks käsumajandusest, vastutus ja õigused saavad tasakaalu, direktoreid hakatakse valima koolijuhtimise kvaliteedi huvidest lähtuvalt või loobutakse üldse tähtaegade seadmisest (võiks ju direktor olla ametis seni, kuni tööga vähemalt heal tasemel toime tuleb) jne.
Minister Toivo Maimetsa juhitud esialgne reformikava lubas idee tasandil palju. Kuigi alguses hõljusid reformikavad pilvepiiril, jõuti hilissuveks peamistes küsimustes normaalsete lahendusteni.
Et linnade ja maaomavalitsuste liidud kavandatavate muudatuste vastu on, ei ole vist kellelegi üllatuseks. Valdade seisukohta väljendas selgelt 29. septembril HTM-is toimunud videokonverentsil Eesti Maaomavalitsuste Liidu esimees Kurmet Müürsepp: “Meid rahuldab praegune olukord, me ei soovi muutusi.” Soovitakse, et jätkuks olukord, kus kogu haridusraha on valla oma ja keegi ei saa takistada seda kasutamast kas või karjateede asfalteerimiseks või aleviku kütmiseks; et koole võiks rahastada vastavalt oma äranägemisele, kuni selleni välja, et rohkem raha saab see kool, kus õpivad parajasti võimul olijate lapsed; et koolijuhid ja õpetajad sõltuksid otseselt vallavõimust, sest vallavanema võimuses on, kas kool saab raha või mitte – olenevalt kui alandlikud ollakse; et riigieelarvesse ülelaekunud 600 miljonit krooni õnnestuks laiali sahkerdada samamoodi nagu seni RIP-i või “21 sajandi kooli” raha.
Veenev ei ole jutt, et vallavõim on demokraatlikult valitud. Demokraatia ei tööta, kui puudub poliitiline kultuur ja volikokku saab vaid mõnekümne häälega. Olen üsna tihti kuulnud, et vald kulutab kooli remondiks “oma raha”. Maksumaksja raha nimetatakse oma rahaks ja üsna tihti veel vallavanema või volikogu esimehe rahaks. Miks ei taha vallad anda ära võimu koolide üle? Just sellepärast, et koolide raha “käitlemise” kaudu on võimalik üsna lahedalt valitsemist etendada. Lahendusi, mis võimaldaks igal külal oma vallavanemat pidada, on ju teisigi, selleks ei pea tingimata kooli omama. Näiteks võiksid need vallad, kes koolideta kuidagi toime ei tule (neid on ehk paarisaja ringis), omavalitsemisteema repertuaaris hoidmiseks taotleda raha rahvuskultuuri fondist või hasartmängumaksu nõukogult, nii nagu koolid taotlevad raha laste täiendava huvitegevuse rahastamiseks.
HTM on maaomavalitsuste liitudele ja poliitikutele vastu tulles põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõust välja jätnud hulga kooli jaoks olulisi asju. Kas või põhimõtte, et kooli jaoks riigi eraldatud raha jõuaks otse kooli, mitte nii nagu praegu – riik arvutab küll iga üksiku õpilase ja kooli lõikes välja pearaha, saadab selle valla kassasse, kuid seal muutub see kõik üheks valla rahaks ja koolideni jõuavad kroonid poliitilistest eelistustest, sugulussidemetest, isiklikust sümpaatiast või lihtlabasest pugemisest olenevalt. Sellise rahastamispõhimõtte kohaselt ei ole kooli seisukohalt üldsegi oluline, et seaduses on kirjas pearaha ja baasraha, kui kooli jõuab endiselt “suvaline raha”.
Järelevalve on ainus valdkond, mis arutelu algusest muutmata jäi, tõenäoliselt seetõttu, et omavalitsusi see teema ei huvitanud. Neid muudatusi, mis eelnõusse järele jäänud on, ei ole küll enam mingit põhjust haridusreformiks nimetada, ometi on võimalik edaspidi, kunagi, kui haldusreform tehtud, siit edasi minna. Tuleb nõustuda, et kavandatud tempo oli liiga kiire, isegi Eesti jaoks. Olen seda meelt, et kõike korraga ette võtta ei olnud otstarbekas, samas on õigus neil, kes ütlevad, et kõik teemad on omavahel seotud ja mõnda kõrvale jätta oleks vale. Esmajärjekorras oleks tulnud keskenduda rahastamisele.
Arvan, et sahtli põhja seaduseelnõu panna ei tohiks. Kui lähebki nii, nagu “omavalitsejad” soovivad, ja seaduseelnõusse ei jää riigikogus ühtegi uuendust, oleme ometi ühe olulise kogemuse võrra rikkamad ja annaks jumal, et ka targemad, et järgmisel korral valima minnes oleks meeles, kes valimiskampaaniate vahelisel ajal midagi tegi või tegemata jättis. Samuti peaks HTM kõigi töörühmade materjalid ning ettepanekud arhiveerima ja avalikkusele kättesaadavaks muutma, et mõne aasta pärast, kui tulevad uued tegijad, saaksime neile soovitada: alustame sealt, kuhu jäime aastal 2004, mitte sealt, kus olime 1996.”

Kell on seisma jäänud

Et üldiseks arutluseks mõeldud lugu “Malevad – varemed ja väravad” (ÕpL, 10.09.) kutsus esile isikliku pöördumise minu poole (Rein Sakk, “Ei saa vaikida”, ÕpL, 24.09.), pean kirjutatu üle seletama.
Normaalsetes riikides pole kunagi olnud õpilas- või üliõpilasmalevaid, meil tuntud ja 50 aastat ülistatud ?eflustööd. Lähimad minu mõistes normaalsed riigid on Soome, Rootsi, Norra ja Taani. Neis on eeskujulik põllumajandus ja maaelu korraldus. Ühes neist töötanuna sain arvamusele ka praktikas kinnituse. Suurfarmide tühjade aknasilmadega monstrumid, lagunenud laohooned, koledad kuivatid, mis palistavad meie teeääri, puuduvad seal sootuks. Kui poleks toimunud kommunistlikku katastroofi, sh kollektiviseerimist, oleks nüüd just nendest riikidest Eesti maaelu imetlemas käidud. Et eestlased sõitsid ja sõidavad ikka veel Skandinaaviamaadesse sealse abitöölise elatisraha teenima, on mõistusevastane, maaelu bol?evistliku pilastamise tagajärg.
On tekkinud tunne, et nostalgiliste meenutuste kaudu käib ettevalmistus “suurprojektiks”, mille eesmärk on rehabiliteerida möödunud sajandi õudus – kollektiviseerimine. Et see ei teostuks, tuleb vastata põhimõttelisele küsimusele, millisele moraalile rajatud struktuuri aastakümneid malevatega abistamas käidi. Millisele tagurlusele oma tuge pakuti, millise mõttetuse püstihoidmisele nooruslikku energiat raisati? Ei lendsalklus ega ?effide tegevus ole Eestis kunagi pälvinud maarahva tunnustust. Vastupidi – paiksustsensus on meie rahvuskultuuris tähtsal kohal olnud, talgudki toimusid vaid kohalike osavõtul. Malevlus oli hädaabitöö ning selleks ka jääb. Tõelist tööd saanuks õpetada mitte malev ja rühmakomandörid, vaid kodutalu. Need aga olid malevate ajaks juba hävitatud, maa nende alt ära tõmmatud ja seadusevastaselt kolhooside-sovhooside tarbeks võõrandatud, nende kasutusse antud.
Ma ei kõnele materiaalsest poolest, mis kolhooside algusaastail oli taevanikisendav, vaid palju tähtsamast, moraalist ja eetikast, vastutusest tulevaste põlvede ees, mida kollektiviseerimise programm üldse ei sisaldanud, mis puudus sealt kolhoosikorra parimatelgi päevadel! Tulevikule pärandati vaid väär majandamismudel. Kuidas sai malevas moraal või motivatsioon tekkida, kui puudus võimalus võrrelda töö eesmärki ning tulemust?
Tegeliku taluelu ja sotsialistliku põllumajanduse vahel on põhimõtteline erinevus. Kodutalus on tähtis töö tulemus – sellest oleneb kõik. Sotsvõistlust mängida ja saavutusi üles puhuda siin ei saa. Linlikkuses sündinud turistlik elulaad, vurlede võltspatriotism, ?eflus ja muu sõgedus tegeliku maaelu juurde ei kuulu.
Seitsmekümnendate alguses kurtis Keila-lähedase majandi agronoom, et malevapoisid on peedipõllud taimedest lagedaks pühkinud, põhukuhjadelt liugu lastes kolhoosnike vaeva nulliks muutnud. Vist küll viiendal katsel, ainult tänu visale pealekäimisele, ilmus mu kriitiline lugu tollases Noorte Hääles, ent positiivses ning mahedas toonis. Sidesõnad tulid tuttavad ette, muu nii oma ei olnud – malevavastane väljaastumine oli tollal kujuteldamatu. Ideoloogiline kontroll malevate üle polnud mitte üksnes kõva, vaid väga kõva.
Rein Sakk peab malevatest saadud kogemusi eesti lastele positiivseiks ka praegu ning, mis kõige kummalisem, sobivaks sisendiks järgnevatele protsessidele. Mina nii ei arva. Uusmalevlusele, kui see mingis kontekstis ja eriolukordade sunnil tulevikus tõesti vajalik on, peaksid ka uued väravad avanema. Kirjutasin sellestki, kuid toimetamise tulemusena tekst kadus, allesjäänud tekstiosade ja pealkirja vahel ei olnud enam semantilist ühendust. See ei tulnud mõttearendusele kasuks.
Läinud poolsajandil Eestis toimunu oli okupatsioon, sellega kaasnesid küüditamine ning sundkollektiviseerimine. Viimase juuretisele rajatud struktuurid ei saanud juba oma sünniloo tõttu olemuslikult moraalsed olla ja nende renoveerimine oleks noorsookasvatuse mõttes kurjakuulutav, see suunab mõtted malevaid juhtinud ja ilmselt ka praegu tegutsevatele organitele.
Minu ja oponendi kell näitavad erinevat aega. Mina ei mõista pedagoogilist mõttemaailma, mis kaitseb sõjakalt bol?evismi tugisambaid toetavaid noorsooalgatusi.

Kompromisside leidmise raske tee: Andres Taimla ja Mait Klaassen ühiskondliku
leppe foorumil 28. aprillil. Just sama moodi pani oma käed rinnal vaheliti ka Karlsson
Ilon Wiklandi pildil, kui Väikevennalt viit ööri nõudes teatas: “Muidu mina ei mängi!”
Raivo Juuraku foto

Kindel kaup keelab tüli.
Kaarma

Paremb ette kõnõlda ku perrä tõrõlda.
Põlva

Kirik kesk küla, aga torn olgu ikka teise otsa peal, ega ta sepapada põle.
Ambla

Koer ajab karva, inimene muudab meelt.
Saarde

Mis loll õhta, see loll hommiku.
Kuusalu

Mis pimme tetäs, küll tuu tule ütskõrd valge ette.
Räpina

Mis kirjutatud sulega, ei välja raiuda saa kirvega.
Jõhvi

Üks “säh” on parem kui kaks “küll saab!”.
Saarde

Vahin juba paar kuud oma köögilaual filtriga sigaretti. Tõstan seda ühest kohast teise, kui lauda pühin; vahetevahel panen tühja ja puhtasse tuhatoosi “oma aega ootama”; siis unustan mõneks ajaks, kui ta paberilasu alla varjub, kuni mõni terane vaene, kes varahommikul möödaminnes suitsu küsima tuleb, mind kahtlustavalt silmitseb, kui ütlen, et pole endalgi; siis mõtlen taas, et ikka veel pole ma valmis seda lugu kirjutama; nüüdseks olen sattunud sellest sigaretist sõltuvusse – ühtpidi on ta mu ees laual kui süüdistus, et ma ikka veel suitsetan, teistpidi aga ostsin ma ta kindla eesmärgiga sel teemal midagi ette võtta…
Kui ma neid suitse kassaaparaadi kõrval korralikult topsipüstitatuna nägin, olin tõesti imestanud, et meie viisakas toidupoes müüakse nüüd sigarette tükkhaaval. Avaldasin müüjatarile arvamust umbes selles vaimus, et “vaeste inimeste jaoks, kes tervet pakki osta ei jõua, on see ju küll hea lahendus” ja et “olen kuulnud, et baarides ja kõrtsides müüakse kroon tükk”, mille peale teenindaja muhelema hakkas ja mulle asja ära seletas.
Tegu on nimelt võltssigaretiga. Maksab üksikmüügis 80 senti tükk ja on tegelikult… närimiskumm.
Niisiis: me peibutame väikesi lapsi sigarette sõrmede vahel hoidma juba kaelakandmise algusest peale. On ju alaealisel, veel enam aga allameetrimehel nii elegantne (aga ka täiskasvanuid intrigeeriv) jalutada, sigaret sõrmede vahel, ringi ja kui mõni julgem või ettevõtlikum täiskasvanu märkuse teeb, “sigaret” talle ette näidata ja jalga lasta. Nutikam laps võib ju suurt inimest ka ahistamises süüdistada, kui see oma suitsetamisvastase võitlusega ägedaks läheb ja mänguasja ära tahab võtta…
Ma ei tea, kes neid näts-suitse toodab, aga kardan küll, et mõni tubakafirma või isegi narkokartell kasvatab endale magusatootjatega koostöös tulevasi tarbijaid. Eks samasse rubriiki mahu ju ka paljureklaamitud süütu noorteõlu Rock, kõikvõimalikud limonaadimaitselised siidrid, aga miks mitte ka laste?ampanja?
Laste suitsetamine ja noorte meeletu õllekaanimine on saanud probleemiks. Olin hirmus kurb, kui 1. septembril kella poole üheteistkümne ajal hommikul jalutasin läbi Haapsalu vana kalmistu ja kohtasin ilmselt tarkuse- ning pidupäevaaktuse ning esimese tunni läbinud kümmekonda teismelist (välimuse järgi 12–14, ei enam) poisikest kohe peatee kõrval, väravast viienda haua peal õlut joomas. Ausalt ja avalikult. Õlut paistis olevat kilekottide kaupa.
Ja-jaa. See temaatiline sigaret oli juba siis mu köögilaual, aga õllejoomine kalmistul ei vallandanud ikka veel mu loomulikku kirjutamissundi. Seda ei teinud ka narkovastane võitlus, mis üha hoogustub (hakkab liikuma suur raha!). Viimase tõuke andis hoopiski Cardo Remmel, Saku suuromanik (või osanik?), kes astus lausa avalikku võitlusse noortele suunatud õllereklaamide vastu! Kas saab olla suuremat küünilisust? Ilmselt on reklaamid 10–15 aastaga oma töö juba teinud: hea ohutu võitlus…
Narkosõltlaseks saab kergemini suitsetaja, sest esimesed droogid levitatakse noorte seas siiski sigarettide kujul.
Aastat seitse tagasi proovis mu toona 16-aastane poeg oma esimese narkootikumi ära. Õnneks on meil usalduslikud suhted ja nii toon selle loo siin ära nii, nagu sügavast provintsist pealinna kooli läinud noormees selle jutustas.

– Tead, üüriti igavene suur saal Lasnamäel (kirjelduse järgi ilmselt endises Dvigatelis). Oli vist kellegi sünnipäev; kutsetega, meid oli seal inimest 30, saal aga 300m². Hirmus vali muusika, närviline valgus. Ma sain ühe autoga kokkuleppele, et ta sõidab kell kaks öösel linna ja võtab mu kaasa. Siis tegime suitsu…
– Noh, ja kuidas oli?
– Jube vastik! Sa ju tead neid muusikavideoid, noh, korruta see piltide vahetamise kiirus kolmega ja kanna suurelt seinale. Ei mingit kaifi; ainult ajus peksis kogu aeg “kell kaks, kell kaks, kell kaks”…
– Noh, kas said auto peale?
– Jaahh…
– Kui palju see suits siis moodsal ajal maksab?
– Viisteist krooni…

Pojast õnneks narkarit ei saanud. Suits oli kanep, nagu hiljem selgus. Tookord ma poisile oma hirmu välja ei näidanud, küll aga konsulteerisin asjatundjatega. Selgitus oli järgmine.
Esimene kogemus on otsustav. Et nooruk ei suitseta, oli ka see suits talle vastik. Suitsetajatel nii hästi ei lähe: tõmbavad harjumuspäraselt alla ja ongi lõas.
Veel lisas mu tuttav narkoasjatundja, et poisil oli küllaltki tugevalt välja arenenud kohusetunne: talle oli kellaaeg peale pandud ja see pärssis kanepi toimet.
See siin oli n-ö õppejutt. Nüüdseks on hinnad kindlasti tõusnud ja toonagi oli ilmselt tegu nn soodusmüügiga.
Õppejutu mõte on aga lihtne. Arvan, et narkomaania ei alga süstlast, vaid sigaretist ja ka sellest, millised on inimsuhted kodus, koolis, trennis, huviringis, tänaval-kohvikus. Sõnaga: kellega kampa satud.
Ja nagu ütles mu varatark poeg, kui ta veel kodus elas ning ma huvideta ja sihitult hulkuvate noorte pärast muret tundsin: “Ära vaeva oma pead, muti, üks osa noortest jääb alati Väljakule tolgendama.”
Ja nii see kahjuks on. Kes Väljakule, kes bussiputkasse, kes Viru keskusesse, kes Kristiinesse. Oleks see osa ainult väiksem. Või vähemalt stabiilne!

Haridus saavat juurde pool miljardit. Ilus summa! Jutt käib isegi 600 miljonist kroonist. Rõõmu kui palju, hüppa või lakke! Normaalne inimene, eriti veel õpetaja, on õnnelik – lõpuks ometi mõeldi ka meile! Mida me aga loeme ja kuuleme mitu kuud järjest? Ikka üht: seda raha ei tohi ühegi hinna eest kulutama hakata. Tuleb Pinocchio kombel maa sisse auk kaevata, raha mulla alla panna ja siis kasvab sealt rahapuu, mis kannab kuldseid vilju, lehtedeks eurod või dollarid. Umbes sellist juttu rääkis eelmises ÕpL-is kinnisvaraäriga tuntuks saanud Rein Kilk.

Loodav Kinnisvara AS, kuhu need 600 miljonit kanditakse, tekitab minus kõhedust ja meenutab neid Eesti ettevõtmisi, kus üritus nurjus või jäi kesiseks, osa rahast pole aga seni üles leitud. Iisraelist relvade ostmine jättis mind külmaks, sest tegu oli valdkonnaga, mida ma ei tunne ja mis on minust väga kaugel. Praegu olen ärevil – käib ju jutt ikkagi õpetaja elukutsega seonduvast hiigelrahast.
Rein Kilk on endale asja juba peensusteni selgeks teinud. ÕpL-i intervjuust (nr 36, 15.10.) võis välja lugeda, et tuntud rahamees on Eesti hariduse käekäigu pärast nii endast väljas, et ei saa õieti magadagi. Kui tema oma abistavat kätt külge ei pane, jääb juba järgmisel õppeaastal 1. september tulemata, sest koolihooned vajuvad kokku, ja lapsukesed jäävadki igaveseks augustisse toppama. Et 1. september taas uksele koputaks, ongi vaja luua Riigi Kinnisvara AS.
Kilk räägib mingisugusest 70 aastast, mis kuluvat kõigi koolimajade kordategemiseks. Jääb mulje, et Eestis pole uue iseseisvumise ajal ühtegi kooli korda tehtud, ei tehtagi ning asjad nihkuvad paigast alles siis, kui Kilk ja Co asja ette võtavad. Ma ei arva nii. Keegi tegi ka Treffneri-gümnaasiumi korda, aga see polnud ju Rein Kilk. Tallinna ajaloolise väärtusega koolihoonetest on jäänud veel üksnes Westholmi-gümnaasium korda teha, kuid ka see saab korda järgmisel suvel. Ega kõik koolid muinsuskaitse all ole. Paljud majad võib korda teha jupikaupa – ühel aastal katus, teisel aknad jne. Jutt käib pigem sellest, et iga-aastased investeerimissummad võiksid olla suuremad, ning ka sellest, kas haridus on Eestis uue vabaduse ajal olnud ühe või teise erakonna prioriteet. Praegu nagu oleks, aga ainult sõnades.
Rein Kilk näeb hariduse allakäigu põhjust olmes. Mina aga karjun endiselt igast ruuporist, et haridus käib alla sellepärast, et õpetajate palk on karjuvalt niru, et õpetaja elukutse prestiiz on lastud nii alla, et meil pole enam võtta inimesi, kes lapsi õpetaksid. Just see on valdkond, kuhu tuleb kiiremas korras investeerida. Kui minister Maimets määrab ka nüüd õpetajapalga alammääraks 5300 krooni (üha pajatades, et ülejäänu eest muretseb koolijuht), on see Eesti hariduse surm.
Nüüd te väidate, et me ei saa ühekordset rahasüsti õpetajate palkadeks ära raisata, sest see kohustab meid järgmisel aastal sama palju või rohkemgi haridusse raha paigutama. Nõus. Aga miks ei võiks me need 600 miljonit krooni siis ühe kindla asja peale mängu panna? Toon sellise näite: Eestis on oma 30 kooli, kus pole võimlat ning kus kehaline kasvatus on endiselt 18. sajandi tasemel. Väiksema põhikooli võimla maksab umbes 12 miljonit krooni, suurema keskkooli oma 20 või 22 miljonit. Mitte ei saa aru, miks ei võiks Eesti hariduse selle häbipleki ühe aastaga maha pesta?! Nüüd ütleb mulle Rein Kilk, et siis ei saa me kogu seda raha õilsa asja peale ära kulutada, et tuleb maksta riigile käibe- ja muid makse. Tuhat ja tuline! Me ei maksa ju neid Albaaniale ega Lätile! See läheb ikka meie rahva ühiste vajaduste jaoks, ja need on haridus, kultuur, tervis, sotsiaalhooldus jms. Mis siin siis halba on?
Rein Kilk väidab intervjuus, et on viimasel ajal hakanud tihti haridusele mõtlema. Mina aga kardan nagu tuld omavanuseid inimesi, kes on haridusele üksnes “viimasel ajal” mõtlema hakanud.

Olen nõus minister Toivo Maimetsa väitega, et kahetsusväärselt palju räägitakse kavandatava haridusreformi puhul kinnisvarast ja majade haldamisest, vähe pööratakse tähelepanu sisulisele küljele. Ainult et kahetsusväärset möödarääkimist poleks olnud, kui algatajad poleks seda ise esile kutsunud!

Olgu siinkohal vaid kolm meeldetuletust. Kõigepealt alustas valitsus 2003. a kevadsuvel oma haridusprogrammi tutvustades kohe koolimajade ehituskavadest. Mäletame ju hästi samal aastal lisaeelarvega välja käidud programmi “21. sajandi kool”. Teiseks oli üks esimesi olulisi otsuseid lükata üldhariduskooli õppekava uue variandi valmimise tähtaeg seni kavas olnud 2004. aastalt 2007.-le. Kahjuks tähendab see üheselt, et 2007. a kevadeni ametis olev koalitsioon ei soovi lugeda oma valitsemisaja saavutuste hulka uue õppekava kooli jõudmist. Kolmandaks. Suurest kavast “21. sajandi haridus” on just investeerimise ja haldamisega seotud muudatused need, mille kohta tahetakse riigikogu heakskiitu, ilma et sisulisema koolikorralduse kohta koostatud seaduseelnõud oleksid veel valitsuse istungilgi heakskiitu leidnud, rääkimata arutelu jõudmisest riigikokku.
Neist näidetest paistab ilusasti kätte, kus asuvad valitsuse hariduspoliitilised eelistused.

Aktsiaselts teab paremini
Lisaks paistab valitsevast suhtumisest välja soov anda suur osa riigi vastutusest lihtsalt ära. Seda mitte ainult koolidele antavate investeeringutoetuste puhul, kus on pakutud välja uued uhked skeemid. Senise riikliku vastutuse lõppu kuulutatakse ka koolijärelevalves, kus jutu järgi muutuks see hoopis suuremaks, kui see toodaks maavalitsuste alt otse haridusministeeriumi käeulatusse. Ometi pisendatakse riikliku järelevalve tähtsust, muutes see kaunis pisteliseks, s.t juhuslikuks.
Samuti on taandutud esialgsetest kavadest hakata senisest tõsisemalt ja riiklikult suunama koolivõrgu arengut. Haridusministeerium töötab praegu välja üldisi soovitusi, mille alusel oleks investeeringuid tark planeerida. Kuid otsuseid, millise tulevikugarantiiga koolid ehitusraha saaksid ja millised mitte, hakkab valitsuses tehtud plaanide järgi langetama ikkagi riikliku kinnisvara aktsiaseltsi tütarfirma juhatus ja nõukogu. Praeguse suhtumise järgi võib olla kindel, et sinna hakkavad kuuluma kinnisvara- ja ehitusasjatundjad ning mitte hariduskorraldust tundvad inimesed. Millistel eeldustel ja reeglite järgi see otsustamine aktsiaseltsi mitte just eriti avalikel koosolekutel toimuma hakkaks, ei ole praeguseks teada antud.
Kõige ilmekamaks võib aga pidada kogu haridussüsteemi (peamiselt siiski koolikorralduse) küllalt ulatusliku ümberkujundamise visa nimetamist reformi asemel reformiks tingimuste loomiseks. Saan aru, et minister mõtleb selle all, et revolutsiooniliselt paremaks hakkab minema alles pärast planeeritud korralduslike muudatuste elluviimist.

Kes siis reformi teevad?
Öeldakse niisiis, et see, mida me teeme, ei ole hinnatav lõpptulemust nägemata. Tulemusest saame rääkida kunagi hiljem ja see, teadagi, ei sõltu enam meist. Lotovõidu võib välja tõmmata kindla peale. Tulgu siis pärast, mis tuleb, aga Res Publica saab ütelda, et nemad lõid tingimused, kuid reformi elluviijad kohtadel vussisid kõik ära.
Nagu öeldud, loovad pea- ja haridusminister kõik tingimused uuendusteks – asi tuleb korda ajada aga juba lapsevanematel, koolijuhtidel, õpetajatel ja võimalik, et ka vallajuhtidel. Hea tulemuse saamiseks tuleb tegijaid motiveerida. Ometi jäetakse õpetajate palga alammäär juba teist aastat tõstmata.
Kui mõeldakse, et kõike ei peagi saama rahas mõõta, tuleks inimesi vähemalt moraalselt innustada. Ei usu, et kõige parem viis selleks on samade inimeste tehtut ainult halvas valguses näidata. Kui lugeda Res Publica poolt “21. sajandi hariduse” programmi kohta välja antud kena trükist, tundub haridusinimeste senitehtu ainult laiduväärsena. Olukorda iseloomustatakse pealkirjadega, nagu “Tänane kool toodab töötuid”, “Haridusraha lendab tuulde”, “Lastevanematel puudub otsustusõigus”, “Lastel on koolis halb olla”. Kui õpetajatel tuju sellest ei lange, on nad tõesti kõvast puust!
Suure reformikava häda on alati see, et seda tuleb põhjalikult ja pikalt ette valmistada. Samas, kui kava liiga suureks läheb, kuulub uute ettepanekute hulka palju selliseid, mille elluviimisega ei saa oodata, mis kuuluvad haridusametnike ja koolide igapäevategevuste hulka. Näiteks on juba pikalt räägitud koolide vabaduse suurenemisest kunagi tulevikus, kuid nii kaua, kuni sellest räägitakse, lisandub õpetajatele ja koolijuhtidele hoopis tsentraalset bürokraatlikku paberitäitmist. Tundub, nagu oleks võetud vastu otsus, et õnne ei tohi õuele tuua jupikaupa, vaid ainult suure veoautoga. Nii tulebki veel oodata, sest koormat alles laaditakse.

Eesti peaks pidama avalikku arutelu selle üle, kuidas eestikeelset õpet vene koolides aastast 2007 edukalt rakendada, et võtta maha pinged vene kogukonnas ja vältida provokatsioone, mis Lätis tänavu rahva tänavale tõid.

1. septembrist käivitus lõunanaabrite venekeelsete koolide 10. klassides lätikeelne aineõpetus. Avalikku arutelu Eestis ärgitab noorteühing Avatud Vabariik, mille juhatuse esimees juuratudeng Jevgeni Kri?tafovit? on Läti hariduskorraldust Riias mitu korda uurimas käinud.
1. septembril käis Kri?tafovit? Riias miitingul, kus pidi korraldajate andmeil kogunema 25 000, aga kogunes umbes 5000 inimest. Vene haridusest nad suurt ei rääkinudki, rääkisid, et Läti kodakondsuspoliitika on vale ja lätlaste ajalooline mälu jätab soovida. Taolisi ülesastumisi kutsub Riias kokku spetsiaalne vene koolide kaitse staap, mille on loonud veel laulva revolutsiooni päevadest tuntud interrindelane, tänavu Lätist europarlamenti valitud Tatjana Zdanok. Staabi juures tegutses aktiivselt ka nüüdseks juba Lätist välja saadetud Aleksandr Kazakov, kes on Vene Föderatsiooni kodanik ja Venemaa riigiduuma saadiku, tuntud Eesti ja Läti “sõbra” Dmitri Rogozini ametlik abi. Nii on see staap Kri?tafovit?i hinnangul poliitiline rühmitus, kelle kõige suurem sõber on Läti seimi inimõiguste eest võitlev saadikurühm. Ja neil on omakorda sõpru palju. Nii Läti põhiseaduse kaitse büroo kui ka seimi kultuuri- ja hariduskomisjon on ametlikult teatanud, et neil on andmeid idanaabri sekkumisest nende koolikorraldusse.
Lätis käratsemine on ka Eestis poolehoidu leidnud. Eestimaa Ühendatud Rahvapartei peasekretär Anatoli Jegorov ütles telekanalil Orsent, et toetab igati Tatjana Zdanoki tegevust, kes oma protestidega otsapidi Strasbourgi jõudnud.

Läti keeles Läti moodi
Läti üldharidusseadus on Kri?tafovit?i meelest üsna liberaalne. Rahvusvähemuste koolides läti keeles õpetamisele ülemineku kohta on seal öeldud, et 40% ulatuses läheb õppimine edasi õppurite emakeeles, 30% õpetusest tuleb tulevikus anda riigikeeles ja 30% teistes Euroopa keeltes. Õpetada võib neid keeli või ka mõnd ainet neis keeltes. See kord hakkas 1. septembrist kõigi vene koolide 10. klassides kehtima.
Moskva press on kirjutanud, et muudatus käivitus Lätis suurte raskustega, aga Kri?tafovit? teab kinnitada, et tegelikult see nii ei olnud, sest Läti venekeelsetesse põhikoolidesse viidi kakskeelsus juba 2002. aastal. Lätlastel on pakutud välja neli varianti, kuidas nimelt seda teha. Põhikool ise valib, mida teeb. Sagedamini tähendab see, et ainet õpetatakse ikka vene keeles, aga juurde lisatakse selle aine terminoloogia läti keeles. Võib teha ka nii, et õpetaja jagab oma aine mahu kahte ossa, ühe osa õpetab vene ja teise läti keeles. Alustada võib juba teises kooliastmes.
Eestis levitatav keelekümblus ei ole Lätis poolehoidu leidnud. Liiatigi kümbleb meil kümmekond kooli, Lätis on riigikeeles õpetamisse kaasatud kõik koolid korraga. Nii et need, kes kevadel põhikooli lõpetasid, võtsid 10. klassi kaasa juba üsna hea läti keele oskuse. Meie Avatud Vabariigi esindus käis Riias venekeelse Zolitude (Riia linnaosa – Toim) Gümnaasiumi 10. klassi matemaatikatunnis ja nägi, kuidas gümnasistid ladusalt läti keelt kasutasid. Kri?tafovit? ise õpib ülikoolis küll eesti keeles, aga on Tallinnas vene kooli lõpetanud ja leiab, et kui meie vene koolides osataks nii eesti keelt rääkida, nagu Riia venelased läti keelt, ei oleks probleeme ollagi.
Muidugi said meie vaatlejad läti keele oskuse üle koolitunnis ainult selle järgi otsustada, kui kiiresti gümnasistid lätikeelseid vasteid leidsid ja kui tempokalt nad riigikeeles ette astusid.

Häda ajab härja kaevu
Lätlaste poliitiline tahe koolikeelt reformida on olnud palju suurem kui Eestis. Lätlased elavad põhiliselt maal, läti keele staatus linnades oli ja on üpris ebakindel. Riialaste hulgas oli nõukogude ajal lätlasi 30%, nüüd on 45%, teises suures linnas Daugavpilsis ei ole see protsent senini üle 16 kerkinud. Seetõttu on arusaadav, miks lätlased ei ole hoolinud faktist, et suur keelereform on väga kallis lõbu.
Ainuüksi programmi väljatöötamisele ja plaanide koostamisele kulus 13 miljonit latti ehk ca 325 miljonit krooni. Selle summa sisse ei ole arvatud pedagoogide palga kasvu, aga venekeelsetes koolides makstakse nüüd neljandiku võrra rohkem kõigile, kes räägivad tunnis kahte keelt.
Vene koolides töötavadki läti keeles enamasti venelased, sest lätlaste reform järgib põhimõtet, et õpetajaid reformi pärast üldjuhul välja ei vahetata, õppuritele jäävad nende senised õpetajad alles. Seetõttu on Läti haridus- ja teadusministeerium korraldanud vene õppekeelega koolide õpetajatele suuremahulisi koolitusi, mille käigus õpetati ja õpetatakse mitte ainult läti keelt, vaid ka läti moodi õpetamise metoodikat.
Jevgeni Kri?tafovit? küsis vene koolide kaitse staabist näha üht kooli, kus läti keeles õpetamine raskusi valmistab. Läinudki nad siis koos Riia 32. Keskkooli, aga seal lükanud direktor selle jutu kohe ümber. Selle kooli õpetajad olid läti keelt ja metoodikat õppinud 2653 tundi.

Muist saavad muidu
Kri?tafovit? teab kinnitada, et nüüd “streigivad” Lätis vaikselt lätikeelsete koolide õpetajad, sest ministeerium rahastab muudkui integratsiooniprogramme, läti koolidele pööratakse senisest vähem tähelepanu. Naljaviluks võiks nentida, et ikka ja jälle pakub ajalugu siinmail võimalusi, mis tõstavad venekeelse inimese eelisseisundisse.
Kadedaks teevad läti koolide õpetajaid ka lätikeelsed õppematerjalid, mida venekeelsetele koolidele jagatakse tasuta, aga lätikeelsed koolid peavad ostma. Zolitude Gümnaasiumi 12. klassi ajaloo tunniski olid sellised materjalid kasutusel, kuigi nad ei peagi seal veel praegu läti keeles õppima, peab ainult 10. klassis. Aastani 2007 saavad vene koolide lõpetajad teha veel kõik riigieksamid vene keeles. Sellest hoolimata õppisid nad juba läti keeles, mis see marksisms ja mis see sionisms õieti on. Mõistete juurde on lisatud lühikesed lätikeelsed seletused ja neid oleks ka läti kooli õpetajal mõnus kasutada.
Jevgeni Kri?tafovit? nendib, et meie mastaabid eestikeelse õppe juurutamisel vene koolides ei ole Lätiga võrreldavad kas või seetõttu, et meil kulutatakse selleks vähe raha. Olulisim vahe on ehk selles, et Lätis läksid lätikeelsele õppele üle kõik vene koolid korraga, aga meie teeme seda ka 2007. aastal vaikselt siin-seal. Meie põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgi otsustab kohalik omavalitsus, milline kool ja millises mahus eesti keelele üle läheb.

Eesti seadus sätestab teisiti
Kri?tafovit? on kuulnud, et Narvas kuluvat selleks aastakümneid, ja mõelnud, et nii kauaks ei jätku seal ju venekeelseid õpetajaid. “Kust see Narva volikogu esimees neid siis aastaid muudkui värbab ja värbab?” küsib Kri?tafovit?.
Selge on ka see, et vene koolides eesti keeles õpetavaid pedagooge ette valmistav Tartu Ülikooli Narva kolledz ei valmista ette kuigi tugevat kaadrit. Kri?tafovit? leiab, et ega nad vene keeles ka eriti õpetada oska. “On reaalne oht, et venekeelne õpetamine on meil kümmekonna aasta pärast piinlikult nõrk.”
Kui Kri?tafovit? on nende inimeste käest, kes vene hariduse pärast Eestis muretsevad, küsinud, kust peaksid tulema kõnesolevate koolide õpetajad, ei ole ta ühtki tema meelest mõistlikku vastust kuulnud. Juba sellegipärast peaks tõsiselt valmistuma eestikeelsele õppele üleminekuks.
Ühingu Avatud Vabariik Riia-visiitidel on olnud kaks peamist eesmärki. Nad on tahtnud saada teada, kui palju keelereformiks raha kulub ja milline avalik arutelu selle ümber käib, kui üldse käib. Tänavu märtsini, tuleb välja, ei olnud ka Lätis õiget ühiskondlikku dialoogi.

Hakkame kõvasti kõnelema
Haridusminister Juris Radzevics on nüüd kokku kutsunud komisjoni, et otsustada, kuidas haridusdialoogi paremini pidada, rahvusvähemustele nende kõhklustes nõu anda. Lätis näiteks tegutseb juba mõnda aega venekeelsete koolide õpetajate ja lapsevanemate assotsiatsioon. See olla küll üsna räigelt meelestatud, aga ometigi ei ole see poliitiline organisatsioon, sellega saab rääkida.
Avatud Vabariik tahab, et Eestis algaks dialoog vene hariduse üle. Res Publica tegi hiljuti avalduse, et ei muretsetaks, vene haridus säilib. Kri?tafovit? arvab, et need read sündisid sundseisus ehk ne ot horo?ei zizni, nagu venelane ütleb. “Muidugi säilib vene haridus, sest eesmärki seda hävitada ei ole ju olnudki. Aga Ida-Virumaal, kus rahvusvähemused kompaktselt elavad, käivad ettevalmistused 2007. aastaks liiga aeglaselt. Kõik saavad aru, et kõigi Eesti koolide vilistlased peavad oskama eesti keelt, aga mõned kardavad, et kui vene koolides hakatakse õpetama eesti keeles, siis hariduse kvaliteet langeb. Mina nii ei arva.”
Tuleb aeg, kus ei ole enam nii, et venelane õpetab valdavalt vene ja eestlane eesti koolis. Kri?tafovit? toob näite iseenese elust. Ta on ühe aasta õppinud Tallinna Pedagoogikaülikoolis prantsuse filoloogiat. Eesti ja vene üliõpilasi oli seal enam-vähem ühepalju. Eesti keel oli neil venelastel juba suus. Nii võibki juhtuda, et prantsuse lütseumi ei lähe tingimata õpetama eestlane, võib minna ka venelane.

Varsti oleme seltsis segamini
Kümne-viieteistkümne aasta pärast saame keeleprobleemidest lahti. Alustuseks oleks Kri?tafovit?i meelest vaja vene õppekeelega koolidele kakskeelseid õpikuid ja muud spetsiifilist õppematerjali. Lätlased hakkasid seda koostama ja välja andma juba 5–6 aastat tagasi, mil nad põhikooli kakskeelsuse strateegia kokku said ja rohkesti raha oma keele päästmiseks välja käisid.
Rahvusvaheline üldsus, ka kõige norivam osa sellest, on Läti heitlusi heaks kiitmas. Äsja käis Riias Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Organisatsiooni (OSCE) peasekretär Rolf Ekkeus. Ta külastas ka president Vaira Vike-Freibergat ja kinnitas, et OSCE on Läti koolikeele reformimisega rahul. Peasekretär leidis, et lätikeelne õpetamine vene koolides ei ole mitte ainult Läti riigi õigus, vaid koguni kohus.

Noorteühing Avatud Vabariik
Ühingu juhatuse esimehe Jevgeni Krištafovitši andmeil on ühingul seitsmes maakonnas 700 liiget. Osa ühingust moodustab õpilasesinduste assamblee, kuhu kuulub lõviosa ehk 53 venekeelset gümnaasiumi.
Krištafovitš ise tegeleb enamasti kahe omakoostatud programmiga. Need on kodanikuhariduse programm ja hiljuti kokku pandud “Vene kooli tulevik Eestis”. Eesmärk on kaasata noori vene keelt esimese keelena kõnelevaid inimesi oluliste ühiskondlik-poliitiliste küsimuste arutellu. “Ühegi erakonna käepikendus me küll ei ole,” kinnitab esimees.

Suur-Ameerika tänavas Tallinnas asub rahandusministeerium, mis on kavandanud Riigi Kinnisvara AS-i osaluse koolimajade kordategemisel. Sellel ei või lasta sündida, sest see viib koolivõrgu korraldamise valdade ja maakondade käest aktsiaseltsi nõukogu ja juhatuse kätte, arutleb plaanitava üle väikeettevõtja, Rapla Vesiroosi Gümnaasiumi majandusõpetaja Tarmo Peterson.

Tartu Ülikoolis rahandust õppinud, Märjamaa abivallavanema ja Kohila alevivanemana töötanud Tarmo Peterson leiab, et koolimajade renoveerimise asjus ei ole praegu mingit meelemuutust vaja, sest see on omavalitsustes niigi hästi käima lükatud. Peterson toob näite, kuidas Märjamaa vald võttis 1994. a pangast esimese laenu just koolimaja remondiks. Valla kolmest koolist kaks on laenurahaga päris korralikult remonditud. Varbolas ja Haimres olnud juba riigi raha ka toeks. Siis ei olnud veel pearaha ega ammugi investeeringuid seal sees ja laen sai tagasi makstud valla eelarvest. Erinevalt Rein Kilgist, kes 15. oktoobri Õpetajate Lehes rääkis, et omavalitsus võib hariduse raha sotsiaalobjektide korrastamiseks kulutada, kinnitab Tarmo Peterson, et on olnud just vastupidi: koole on korrastatud teiste kulude arvelt.

Kapitalikulu katab laenu
Peterson usub koguni, et läinud kümne aasta jooksul oleksid koolid ilma erilise poliitilise lärmita korda tehtud, kui juba siis oleks läinud käima pearaha ja seal sees kapitalikulu, mida nüüd lubatakse. See olekski olnud laenuressurss, millega vallad oleksid koolide remondikulud katnud.
Selles, kuidas asjad uuest aastast käima hakkavad, on Petersoni meelest küsitavusi. Tema ei saa aru, miks plaanib riik koolide korrastamist kahekordselt rahastada: panna 600 miljonit krooni Riigi Kinnisvara AS-i aktsiakapitali ja veel 245 miljonit kapitalikuluna pearahasse. Omavalitsused võivad nüüd pearahasse pistetud investeeringute toel ise laenu võtta, koolid korda teha. Milleks RKAS-i vaja on? Aktsiaselts ei saa kõiki koole nagunii korraga ette võtta, peab maakondade eelistuste vahel valima. Kui raha liikus riikliku investeerimisprogrammi kaudu maakonda, ütles maakond, milline vallakool läheb remonti. RKAS-i mängu tulles hakkavad kõik 240 omavalitsust aktsiaseltsi ukse taga kaapimas käima. Nii otsustab omavalitsus ainult, et ta läheb pealinna küsima, ei muud. Otsustamine, keda võtta, keda jätta, kolib kohtadelt Suur-Ameerika tänavale, kus ka Riigi Kinnisvara praegu asub. Kui nii juhtub, kaotavad omavalitsused 50–60% oma tegemistest.

Töö tellib omavalitsus
Kui reformi käigus pidid kooliühingud sündima, mis oleks koolid juriidilisteks isikuteks teinud, olid omavalitsused oma koha pärast sellesinatse taeva all veel enam mures. Nüüd on omavalitsus jätkuvalt koolipidaja, kellest, juhul kui, saab RKAS-i lepingupartner. Petersonile meeldib see variant rohkem kui esimene, aga RKAS-i lavaletulekut ei mõista ta ometi. “Meil on ju pangad, kust saab odavaid laene, ka omavalitsus saaks,” on ta kindel. See, et suur osa valdu olevat end juba lõhki laenanud, ei muuda Petersoni meelest asja. Riigi Kinnisvara aktsiaselts vaataks samamoodi valla laenukoormat nagu pank. RKAS oleks ehk karmimgi, sest ega ükski aktsiaselts tegele heategevusega. Juba oligi Toompeal jutuks, et kasumiprotsent peaks olema vähemalt viis. Niisiis on renoveeritud koolimaja rentimise kulud valla jaoks igal juhul kõrgemad kui summa, millega vald selle maja RKAS-ile müüs. “Muidu ei oleks ettevõtmisel majanduslikku sisu,” resümeerib Peterson.

Minevik ei ütle suurt midagi
Kiites pearaha ja kapitalikulu selle sees, meenutab Peterson, et selle pakkusid omavalitsused rahandusministeeriumile välja juba 1994. a, kui küsiti, kuidas oleks mõistlikum valdu rahastada. “Äriklient on pangale riskiga, koolidega pangad ei riski, kui on teada, et riik neile investeeringuraha annab.” Rahandusinimesena on Peterson püüdnud mõista, miks rahandusministeerium tahab need 600 miljonit krooni just RKAS-i aktsiakapitaliks panna, ja mõelnud, et põhjus võib ka finantstehniline olla: raha justkui ei ole ära kulutatud, on pelgalt paigutatud. Eelarvelist defitsiiti ei ole igatahes tekitatud.
Asjaomased inimesed on kokku arvutanud, et viimase seitsme aastaga on riik koolimajade korrastamisele kulutanud 600 miljonit krooni ja kui me samas tempos edasi liigume, saame koolimajad korda 70 aasta pärast. See on Petersoni meelest demagoogia, sest “kui me kümme aastat tagasi oleksime hakanud arvutama, kui palju on raha koolimajadesse läinud – aga ei läinud sugugi, kuna koole ei remonditudki –, oleks ehk välja tulnud, et remondiks kulub tuhat aastat”. Peterson selgitab, et tulevikku ei saa prognoosida pelgalt minevikku vaadates. Areng on kiirenenud, omavalitsuste võimalused kasvanud, koolide investeeringuraha toel saavad nad ise hakkama.
Kogenud vallajuhina tunnistab Peterson, et elanikud ega kohalik võim ei pruugi midagi mõistuspärast otsustada, kui kerkib küsimus sellest, millisesse koolimajja enam ei investeerita, milline kool läheb kinni. Kohapeal on kõik inimesed oma kooliga seotud ja arusaadav, et võitlevad oma kooli eest. Sellesse heitlusesse peaks kohalik võim Petersoni ettekujutuse järgi kaasama sõltumatuid eksperte, kes midagi ei otsustaks, aga seletaksid ära, mida tulevik oletatavasti toob, soovitaksid seda või teist. Näiteks sündimuse järgi üksi ei saa otsustada, ka rahvastiku liikumine tuleb arvesse.
Poliitik-häältekoguja ei tohi see kõrvalt tulnu kindlasti olla, ehk keegi neist, kes on aidanud koostada valla arengukava, oskab selle kandi plussid ja miinused välja tuua. Petersoni andmeil ei õpetata meil hariduse ökonoomikat kuskil, aga teadjaid mehi on juhtimise konsulteerimise firmades.
Rapla Vesiroosi Gümnaasiumi õpetajate toas oli tulnud just neil päevil jutuks, et meie koolivõrk kujunes välja sada aastat tagasi ja on tänaseni pärit taluühiskonnast, kus olid suured pered ja igas külas oli tarvis oma külakooli. Suure osa eluks vajalikest teadmistest omandas laps pere keskel vanarahvalt ja isalt-emalt. Nüüd istub laps üksi tühjas toas televiisori ees, meenutades vahel õpetajat, kes talle klassi ees punastades midagi seksist rääkis. Petersoni meelest ei kompenseeri see lollust ja vägivalda, mis sealt kastist tuleb.

Hariduselus on hullemaidki asju
Tarmo Petersoni lapsed on juba ülikoolis, aga isa on tervelt kümme aastat õpetanud ja nuputanud, mis alustel Eesti haridusprogramm küll kokku pandud on. Mida õpetatakse ja mida ühiskond elluastujatelt nõuab? Vahe on Petersoni meelest ko?maarne ja ta ei tea, kes seda peaks vähendama. Edukaks toimetulemiseks kas või äris ja ettevõtluses on vaja liitmist, lahutamist, korrutamist, jagamist ja protsendi võtmist. Võiks kas või Hansapanga keskastme juhilt küsida, kas tal on kunagi enamat vaja läinud. Vaevalt küll. Mõnel analüütikul on ehk keerulisemaid tehteid ette tulnud. Aga see, millest siinkohal jutt, on 5. klassi matemaatika. Järgmised seitse aastat tambitakse ei tea mida kuni kõrgema matemaatikani välja, kuigi isegi tehnikaülikooli astunu võtab sellest tubli poole uuesti läbi, sest kokkutulnute tase on väga ebaühtlane. Keemias õpetatakse koolis palju keerulisi asju, ecstasy valmistamist vist ikka mitte, aga kodukeemiast ei räägi ka keegi.
Enne kui Tarmo Petersonist kooliõpetaja sai, korraldas ta ühe endise kolhoosi keskasula küttesüsteemi käivitamist. 35–40-aastased inimesed küsisid seal tema käest, miks nad peavad kütte eest maksma. Paari päeva pärast kutsuti abivallavanem õpetajaks ja Peterson läks kooli seletama, mis on kaup, miks ka küte on kaup ja miks on igal kaubal hind. “Mis tunnis tuleks õpilastele selgitada, mis on elu, kuidas elus toime tulla?” küsib õpetaja. Eesti inimene, noorukid kaasa arvatud, ei tea ju üldse, millist sotsiaalabi Eesti riik näiteks oma inimestele osutab.

Kõik ei ole kole kallis
Tarmo Peterson on vana spordimees ja paneb imeks, miks peavad meie lapsed tänaseni näiteks poomi peal käima või kindlasti kaugust hüppama, kui nad tahaksid rulluiskude või jalgrattaga sõita, break’i tantsida. Ettevõtjana on Peterson välja arvutanud, et ühele koolile 15 jalgratast osta on palju odavam kui võimlatundide maksumus. Praegu, hilissügisel saaks jalgratta mis tahes hulgimüügifirmalt kätte 1000– 1200 krooni eest. Viieteistkümne ratta eest 15 000 krooni.
Kehalise kasvatuse tundide seisu uurinud on kinnitanud, et pea pooltes koolides ei käi lapsed suusatamas. Eeskätt sellepärast, et ei jaksa suuski osta. Vesiroosi gümnaasiumis on oma suusalaenutus ja lapsed saavad õige väikese raha eest oma suusatunnid ära teha. Peterson usub, et kui haridusministeerium korraldaks koolide suuskadega varustamiseks riigihanke, saaks suusad uskumatult odavalt kätte. Jagame nii hoogsalt miljoneid, et väiksema raha oleme sootuks unustanud, kuigi seegi teeniks koolide ja laste huve.

Kaugelt näed kooli kasvamas
Tarmo Peterson ei ole päris kindel, kas hea hariduse saab vaid ilusates ruumides ja kas kool peab olema kordi kaunim kui kodud, kust lapsed tulevad. Aga siiski, kui saad, siis muudkui tee.
Veel enne, kui rahandusministeeriumis kavandatud 600 ja 245 miljonit krooni seda või teist teed pidi koolide poole liikuma lähevad, käib Rapla Ühisgümnaasiumis põhjalik remont. Selle kooli on lõpetanud rahandusminister Taavi Veskimägi.

Artiklis “Pärast emakeeleõpetajate konverentsi” (ÕpL, 15.10.) lehes loodab Jüri Valge, et konverents ja jätkutegevus suudab vähendada õpetajate usaldamatust HTM-i ja selle ametnike vastu. Paraku ehitab artikkel usaldamatuse barrikaadi veelgi kõrgemaks.

Kindlasti ei kasvata usaldust koostööpartnerite umbmäärane ja alusetu süüdistamine. Jüri Valge kirjutab, et rühmajuhid olid jätnud kodutöö tegemata ja “vähemalt üks neist oli konverentsil oma teemagi ära unustanud”. Kes see oli? Või peame kõik ennast süüdlasena tundma?
Vaatasin üle oma märkmed, mida olin teinud rühmatööde esitluse ajal. Kellelegi ei saa teha etteheiteid, et nad etteantud teema oleksid unustanud. Missugune rühm tegeles vale teemaga? Millisele infole on rajatud Jüri Valge süüdistus? Igas rühmas oli ca 20 inimest. Rühmajuhtidena tegutsesid Maaja Hage ja Katrin Kalamees, Ene Liivaste ja Liivi Reinert, Piret Järvela ja Anne Vaher, Piibe Leiger ja Sirje Nootre, Krista Mägi ja Sirje Kuurberg.
Kuni Jüri Valge ei avalikusta, kes oli see “vähemalt üks” ja milles seisnes tema eksimus, võib tema etteheidet tõlgendada laimu levitamisena.
Jüri Valgele ei meeldi seegi, et küsitlustulemused näitasid rühmajuhtide professionaalsust ja tugevust: ta kahtlustab, et see “võib liigselt esile tuua juhi isiklikud seisukohad”. Ma ei tea, kuidas on HTM-is kombeks rühmatöid teha, aga tean, et õpetajad ei ole kindlasti mitte lambukeste kari, kes kõigega nõus on, mida juht ütleb, ja ainult noogutavad. Veenvalt kinnitab eelöeldut 1. rühma kogemus: rühma liikmed protestisid ägedalt, kui juhid esitasid eksikombel ühe rühmaliikme eriarvamuse rühma ühise seisukohana.
See, et “arutelu kippus ikka ka nendele probleemidele kalduma, mida teema otseselt ei eeldanud”, ei sõltunud kuigivõrd rühmajuhtide isiklikest seisukohtadest. Inimesed räägivad ikka neist probleemidest, mis südamel. Pealegi oli see täiesti legaalne tegevus: korraldajad olid jätnud muidu üpris täpselt ette antud arutlusteemade kõrvale ka pisukese ruumi muudeks teemadeks. Äkki olid valed teemad (eksam, palk, ülemäärane töökoormus jne), millest minister poleks midagi teada tahtnud?
Jüri Valget häirib, et “vastutajana nähti sageli ainult ministeeriumi”. Aga nii see ju mõeldud oligi. Seda ütles oma avakõnes minister ja kinnitas konverentsi korraldajagi: kõik ettepanekud antakse ministrile edasi. Kui see nüüd häirivana tundub, siis ehk ei olnudki korraldajatel siirast soovi teada saada, milliseid ettepanekuid õpetajad teevad. Üsna narr olnuks ju ministrile saata läkitus: teeme ettepaneku, et meie hakkame nüüd seda ja seda tegema. Kui HTM oleks tõepoolest teada tahtnud, mida õpetajad ise teevad, siis ei oleks päevakorrast välja jäetud algselt planeeritud EES-i ettekannet. Miks õpetajate ettekannet võimalikuks ei peetud, ei selgunudki. Kas usaldamatus? Kui ettekanded olid mõeldud arutelule tausta loomiseks, siis polegi millegi üle imestada.
Kuigi Jüri Valge kutsub üles koostööle ja rõhutab mitmel korral vastastikust usaldust, jääb artiklist mulje, et õpetajaid ikka usaldada ega uskuda ei saa: oleme käitunud üleannetute koolilastena, kes jätnud kodutöö tegemata, ütelnud teistele ette, ajanud juttu valel teemal, esitanud rumalaid küsimusi, olnud liiga emotsionaalsed, kasutanud valesid meetodeid jne.

Tundub uskumatu, et Ühiskondliku Leppe eestvedaja ründab demokraatia edenemist, aga nii see on. Agu Laiust (vt Hurraa hoolekogudele, ÕpL, 15.10.) paistab lastevanemate suurem otsustusõigus väga häirivat.

Üha selgemalt joonistub välja paradigmade võitlus: ühel pool need, kelle arvates on inimesel õigus otsustada ise enda ja oma laste elu üle. Teisel pool tsaariusku inimesed, kes usuvad, et riik teeb paremaid otsuseid kui inimene.
Põhjamaad, keda eriti haridusrahvas armastab eeskujuks seada, on paljuski ehitatud üles kauaaegsele osalusdemokraatia traditsioonile. Soomes ei ole hoolekogud kohustuslikud, kuid sellegipoolest kõikjal olemas ning valitud vanemate üldkoosolekul. Omavalitsused, delegeerivad hoolekogule vabatahtlikult väga suure otsustusõiguse. Paljud Soome hoolekogud valivad direktorit, enamik saab otsustada õppekava üle, kinnitada eelarve jne. Hoolekogu liige ei kanna ka Soomes varalist vastutust, see olekski osalusdemokraatia mudelis absurdne. Vastutus on ühiskondlik – kui hoolekogu teeb halbu otsuseid, langeb otsuse tegija maine kaasinimeste silmis. Ja mis kõige olulisem, ta tunneb, et tema otsuse tõttu on lapsed kannatada saanud.
Eestis peab osalusdemokraatia veel tublisti arenema. Ei saa oodata, kuni lapsevanemad muutuvad “kompetentseteks” ja “vastutusvõimelisteks”; siis võiksime ootama jäädagi. Vanemad tuleb lasta otsustamise juurde. Ning, oh imet, ootamatult selgub, et nad ongi juba kompetentsed ja tahavad vastutada. Ja mõne aja pärast võib neile veel suurema otsustusjõu anda.
See ei ole õhuloss. Minge vaadake, mis toimub “Hea alguse” koolides, erakoolides või lihtsalt neis koolides, kus juhtkond ei karda vanemaid. Mida rohkem vanemaid otsustamise juurde lasta, seda rohkem tekib aktiivselt huvitatud emasid-isasid.
Agu Laiust segab, et ELVL on toetanud “21. sajandi hariduse” põhimõtteid. Näen siin hirmu kasvava osalusdemokraatia ees. Toetame kõiki algatusi, mis annavad inimestele rohkem vabadust ja vähendavad keskvõimu rolli. Laius seevastu seab kahtluse alla isegi esindusdemokraatia ehk teisisõnu kogu meie riigikorralduse. Kas tõesti peaksid kõik otsused hakkama sündima samamoodi nagu Ühiskondliku Leppe haridusdokument – kolm meest otsustavad, ametlik haridustoimkond aga ei tea asjast midagi? Kas tõesti peakski koolijuhi portfell jääma poliitiliseks hüveks?
Üks asjalik küsimus oli Agu Laiusel ka: tõepoolest tuleb mõelda, mismoodi välistada näiteks ehitusfirma “karvane käsi” hoolekogu valimistel. Neid reegleid ei tohiks olla väga raske välja mõelda, sest demokraatlike mehhanismide kogemus on meil juba 13 aasta pikkune ja loodetavasti kestab veelgi. Mõistagi on ELVL valmis aitama.

Õpetajat hoiab koolis soodne töökeskkond, mitte pelgalt palk. Kui Tallinna omaaegse 46. keskkooli ehk Mulla tänava kooli populaarne eesti keele õpetaja, hilisem direktor Urve Buschmann oleks koolis püsinud, olnuks tal nüüd arvel juba 45 õpetaja-aastat. Vahe tuli siiski sisse. Nüüd õpetab Urve Bushmann Eesti Kunstiakadeemias muulastele eesti keelt, tema endine õpilane Malle Antson aga samas kunstiõpetust. Õpilane uurib, miks õpetaja elu läks nii, nagu läks.

Urve Bushmann oli ja on koolitruu inimene. “Õpetajaameti kõrval tegin koostööd Eesti Raadioga,” meenutab ta, “ning kui olin olnud toimetuses hoolsasti ametis, tegi raadio direktor Ado Slutsk minu seitsmendal õpetaja-aastal noortesaadete perele ülesandeks: “Tehke Buschmannile ettepanek raadiosse tööle tulla!” Minu õpilane Age Raa oli siis juba raadios tööl. Tema oli ütelnud: “Buschmann ei tule koolist ära.” Siis mõistsin, et Buschmann ei saa tõesti minna, kui tema õpilased nii arvavad.
Tookord sain kooli- ja raadiotöö ühendada. Alles siis, kui koolidirektori töö läks raskeks, nii raadio kui ka televisioon kutsusid mind ühel ajal tööle ja mulle oli pakutud ka Nõukogude Õpetaja toimetaja kohta, jäin mõttesse. Lehetoimetajat minust ei saanud, partei keskkomitee ütles, et ankeet ei sobi. Isa oli olnud küüditatud.
Aga lõpuks otsustasin ikkagi koolist ära minna, sest vanasti ei olnud töö direktorina n-ö südamega inimeste jaoks. Asjad olenesid sinust hoopis vähem kui õpetajatöös, kus olid 45 minutit klassis perenaine – kui oskasid olla. Tegid tunnis endast olenevalt, mida ise tahtsid.
See on see, mida tänapäeva õpetaja kas ei usu, ei oska või… ma arvan, et ju ta ikka ei saa tehtud. Tal ei ole vajalikku baasi, sest ta liigub tihti ühest kohast teise nagu tavaline palgaline. Õpetajatöö on üks nendest töödest, kus aeg n-ö asjastub, oldud aeg annab sinu tegemistele lisaväärtuse. Mida kauem oled õpetaja olnud, seda rohkem on sul tööalast kapitali.
Direktoritöö kukkus mulle kaela. Olin määratud kohusetäitjaks, aga keskkooli aktusel öeldi, et uueks direktoriks on määratud Urve Buschmann. Keskkool tegi mulle selle peale ovatsiooni ning siis nägin, et pääsu pole. Emotsioonid mõjutavad niisugust naiivset inimest, nagu mina siis olin. Kiida lolli ja loll tõmbab ennast lõhki! Südamest tulevad asjad on need, mis mind kohustavad, aga need ei pruugi kohustada minust arukamaid.
Kui ma oma vanuse kõrguselt tagasi vaatan, ei tahakski ma teistmoodi otsustada. Mitte sellepärast, et kõik otsused oleksid olnud õiged, on ka vastupidiseid kogemusi. Ma olen paar korda elus olnud kaelani sees, aga mul on vedanud ja olen välja tulnud. Või Peeter I moodi öeldes: “äóðü ìîÿ íå âñÿêîìó âèäíà áûëà.” (“Minu rumalus ei olnud igaühele nähtav.”)
Oli siis raadiotöö hoopis midagi muud?
“Ka raadios oli põhiline kool. See oli minu jaoks koolitöö mõtestamine. Raadio andis mulle võimaluse ja kool ainese. Kui Slutsk raadiosse kutsus, mõtlesin, et mul on ju ainult üks tee-ma – kool. Kui tulen sellest keskkonnast ära, ei ole enam teemat. Kui hakkan ringi käima mööda võõraid inimesi, ei ole kooli seljataga. Sain aru, et võin ajakirjandusega flirtida, aga kui sellest saab ametlik abielu, ei pruugi see olla kuigi roosa ja rõõmus.
Direktoritöö läks lõpuks siiski üle mõistuse raskeks. Tuli vastutada asjade eest, mis minust ei olenenud. Seaduse järgi ei olegi sa alati süüdi, aga sisimas saad aru, et vastutad absoluutselt kõige eest – juhtub siis lastega õnnetusi või muud niisugust. Väsisin, ärritusin ega olnud enam see inimene, kes seni olin olnud.
Õpilased tundsid minu üht nägu, aga haridusametnik minus hakkas läbi lööma. Üheainsa korra olen talitanud nii, nagu mu alluvad on soovinud: minu juurde toodi laps ja ma lihtsalt karjusin ta peale, nagu minult oodati. Kui see laps siis tigeda näoga välja läks, mõtlesin, mida ma nüüd tegin – läksin mulle seatud liimile. Olin alati öelnud, et mulle ei toodaks kedagi karistada, minust ei ole kasu, mind võib see naerma ajada, ma ei sobi olema “palgaline paha”. Ja kui olin korra palgaline paha olnud, sain aru, et enam ei taha.
Otsustanud Nõukogude Õpetaja ettepaneku vastu võtta, respekteerisin selle otsuse juba oma sisemuses. Kui see ära kukkus, olin koolist loobumise mõtte juba üle elanud. Nii et aasta pärast ei olnud mul enam südamepiina. Sain sellestki aru, et kool on vahva, aga kui ainus elukogemus on kool, jääb omajagu õigust neilegi, kes väidavad, et amet piirab. Ütlesin endale, et pean rohkem ilma nägema, et tekiks mingi teine pilk asjadele. Samas olen senimaani kade neile, kes on eluaeg õpetajad olnud ega ole kõrvale vaadanud. Tunnen, et neil on olnud rohkem vaprust. Ent nägin ka, kuidas väga austatud inimesed õõnestasid omaenda jalgealust sellega, et nõudsid endale ikka suuremal ja suuremal määral austust. Nad käisid minu käest tuge nõudmas: kuidas siis nii, mis lapsed need on, kes mind ei austa! Sellest tuli vahel pettumus oma kolleegides, ma nägin, mis nendega aja jooksul juhtub.
Hoopis teine asi on, kui õpilased aastate järel taas sinu juurde tulevad. Tähendab, meil on olnud omavahel side, ükskõik, kuidas me seda nimetame. Aga see side ei saa olla eesmärk, vaid tulem. Võib-olla on eesmärk kontakti loomine.”
Kontakt eesti keele ja kirjanduse kaudu inimeseks olemisega?
“Või see, et pead tegema oma tööd hästi, mitte mõtlema, kas ma meeldin neile või mitte. Mul on olnud väga positiivseid koolikogemusi, neid isiklikke suhteid olen kandnud edaspidi endaga kaasas. Esimene oli Sargvere vana mõisakool oma inimlike kenade õpetajatega. Kui olin seitsmendas klassis ühe noore õpetaja juures korteris, oleksin minagi nagu olnud noor õpetaja. Mõnikord saadeti mind tundi ja nii ei tahtnud ma juba kooliajal enam saada õmblejaks, nagu olin lapsena unistanud.
Hiljem tuli Peda kogemus. Üks, keda olen teadlikult jäljendanud, oli õpetaja August Raielo. Kõige süngemal perioodil oli tema see, kes julges ise mõelda. Targemad räägivad, et ta jäljendas Gustav Suitsu. Raielo kaudu jõudis Suitsust minuni tõekspidamine, et tähtsad ei ole kirjandusloo faktid ega õpikus sisalduv, vaid see, et inimene üldse loeks, et tal tekiks loetu kohta mingi mõte – on see siis rumal või tark, aga oma mõte. Mõtlema õpetamine on oluline. Mingiks ajaks on sulle antud hulk noori ja kuigivõrd oleneb sinust, kuidas nad maailma näevad ja selles hakkama saavad. Ma ei arva, et eesti keel oleks olnud maailma kõige tähtsam asi, aga see oli minu vahend. Raielo näiteks tuli tundi kotitäie raamatutega. Küsis, kas oleme seda või teist lugenud, ja muigas juba ette, sest meie olime nagu vasikad vastu valget väravat – polnud me midagi lugenud. Aga eks tema, kurinahk, tuli ise ka alles raamatukauplusest, teinekord raamatukogust…
Isegi seened ei teki siia maailma niisama, ikka peavad mingid eosed olema, rääkimata siis inimestest. Suhtumine oma töösse on ikkagi omandatav, mitte kaasa sündinud.”
Mida pidite õpetajana alustades omandama?
“Minu esimesed praktikatunnid olid ajalooõpetajast klassijuhataja juures, kes oli meesterahvas, aga ei käinud klassist üle. Ta oli kindlalt veendunud, et mina ei saa ammugi hakkama. Minu esimeses tunnis kargas ta iga natukese aja tagant püsti ja kärkis, ise kaardikepiga vastu lauda tagudes, kuid klass röökis edasi. Enne järgmist tundi palusin, et ta lubaks mul üksinda tundi minna. Pidin ju oma hinde välja teenima. Tunni esimesed kümme minutit ei teinud õpilased minust väljagi, aga mina – praktikant oma teises tunnis – istusin laua taga ja vaatasin. Vaatasin ja vaatasin ning lõpuks jäid nad vait. Ütlesin, et minul on eesmärk teha praktika ära – ja võimalikult hästi, nagu olen kõiki oma töid senimaani teinud, ja ma ei ole andnud neile mingit põhjust seda etappi minu elus ära rikkuda. Ütlesin, et praktikast sõltub, kas lähen õpetajaks või mitte, et see on nüüd nende ja minu teha. Kui saame selle etapi koos tehtud, olen neile südamest tänulik, kui ei saa, eks siis tean, et ma ei kõlba.
Valmistasin neid tunde ette nii mis hirmus, lausa keerasin ennast sõlme. Joonistasin, luuletasin ja tsiteerisin. Teema oli keskaeg ja väga põnev.”
Ja läks läbi?
“Läks läbi. Kui tahad siin ilmas midagi saada, siis ainult heaga. Kui lähed kurjaks, oled juba ette kaotanud. Kui vajad teist inimest, pea temast lugu. Nii on tunnis ka. Olen saanud korra majja sellega, et olen mõnitanud õpilast, kes minuga inetult käitus. Teinud ta klassi ees lolliks. Aga see mõjus mulle endale halvasti, et olin endast madalam. Mõnitamine, kahjurõõm ja muu seesugune ei ole inimestevahelises suhtlemises käibiv kapital. Kui selle järele haarad, oled tupikus. Aga tupikus ei lahenda sa midagi.
Võib-olla oleks sellest poisist saanud parem inimene, kui mina oleksin teda teisiti kohelnud. Ma pole üldiselt põdeja ega marineeri ennast pahade asjadega, aga eks igaühel ole olnud asju, mida peab kahetsema, nii kodus kui tööl. Alati ei ole jätkunud tarkust.
Paljuski on õpetamine intuitsiooni asi. Mõtled oma tunni ühtemoodi läbi, aga kui häälestus on teine, peavad olema varuvariandid tagataskus. Ja kõige vahvam on, kui tunned, et õhus on elektrit. Näed õpilaste silmadest, et nad tunnevad parajasti sedasama.
Õpetajatee on õnnelik ka selle poolest, et saad klassi ees realiseerida oma näitlemise, laulmise ja muud eosed – ma ei ole häbenenud teha oma nokka lahti ning vahel valjusti ja valesti laulda, kui vaja!”
Kooli on teie ajal palju reformitud. Mida sellest arvata?
“Kõik reformid vajavad, et klassi ees oleks pühendunud inimene. Kui sinna satub keegi, kes mängib “akvaariumi” või teeb muud niisugust, on hullusti. Olen oma lastelaste pealt näinud, mida tähendavad vastutustundetud eksperimendid, kus ei töötata, vaid järgitakse kellegi doktriini – kõik on vabad, kõik teevad, mida tahavad, pole enam tunde, on vaid projektid. Kooli üks ülesanne on õpetada inimest töötama ja teha talle selgeks, et kui ta midagi ei tee, ei jõua ta ka kuhugi. Mõni saab lihtsamalt, teisel on vaja rohkem pingutada, aga päris ilma tööta ei saa keegi hakkama. Kui sellele, kes lihtsamini saab, on antud võimetekohane töö, tunneb ka tema seda, mida tunneb inimene õnnehetkel – “Ahhaa, tegin ära!” Muidu hakkab ta uskuma, et polegi vaja midagi saavutada.
On andeid, mida peab varem hakkama arendama, et inimene kõrgvormi jõuaks. Samas on laste sorteerimine alati ka risk. Head teeb see neile, kes tänu õigel ajal tehtud valikule oma kõrgtasemele jõuavad. Aga olen näinud ka seda, mida tähendavad koolis tasandusklassid ning see, kui õpilane aina allapoole vajub. Mida kõike need lapsed endale lubasid, sest neile oli teistega võrreldes juba märk otsaette vajutatud. Igas klassis peab olema ka tugevamaid õpilasi, see on hirmus, kui mitte üheski silmapaaris äratundmine vastu ei helgi. Tervele klassile mõjub halvasti, kui nende seas pole kedagi, kes innustab.”
Kas mõnikord on just õpetaja teinud õpilasest selle, kes temast sai?
“Ma ei ole asjadele niimoodi mõelnud. Nii tähtis ma küll ei ole, et ütleksin – vaat, käisime Toome Intsuga kokkutulekutel ja sellepärast Indrek Toome ongi selline, nagu ta on. Kunagi, kui lugesin pedagoogikat, meeldis mulle seisukoht, et pedagoogiline protsess on stohhastiline. See tähendab, et tulemuse järgi ei saa ealeski teha järeldusi, mis selle tulemuseni viis.
Samas on tõsi, et kui koolis on oma erialal tugevaid õpetajaid, kes teevad hästi tööd, tuleb ka tulemus. See on udujutt, et lähed klassi, oled seal lihtsalt hea ja atraktiivne ning sellega saavutad midagi. Seda kõike saad olla oma aine kaudu, aga kui sa ei anna inimesele oma aines tarvilikke teadmisi, pole su tööl koolis mõtet. Lihtsalt hea võid olla kuskil mujal – minna näiteks ettekandjaks, seal on naeratust tarvis.
Elu on ümberringi nii palju muutunud, põlvkonnad on vahetunud ja küllap on olnud koolis inimesi, kes on nautinud oma pisukest võimu – see on rumalamaid asju, mida koolis tehakse. Õpetajana pead teadma, et võimu on sulle ametiga antud, aga niipea, kui selle plartsti lauale lööd, tuleb välja, kui väike see on. Ainult siis, kui sa ei kasuta oma võimu kurjasti ega eksponeeri seda, võib selle pisku olemasolust tulu saada.”

Õpetajate Lehe toimetuse poole pöördus Tallinna Õpetajate Majas tegutseva haridustöötajate naiskoori laulja Mall Pärn. Mureks oletatav vastutöötamine koori tegevusele. Milles probleem seisneb ja kuidas näevad seda Õpetajate Maja direktor Sven Mitt ning Tallinna Haridusameti hariduskorralduse teenistuse direktor Meelis Kond, sellest allpool juttu tulebki.

Mall Pärn ütles jutu alustuseks, et noor direktor (Sven Mitt on Õpetajate Majas ametis 2001. a novembrist) on ajanud laiali kõik Õpetajate Maja kollektiivid, ja oletas, et sama saatus ootab ees ka seal seni veel tegutsevaid koore. “Oleme harjutanud kaks korda nädalas, esmaspäeval ja reedel kella 16–18. Sel sügisel selgus, et meie jaoks nädala sees enam aega ei ole, pakuti laupäeva ja pühapäeva hommikut. See on vastuvõetamatu. Kuigi enamik meist on pensionärid, on ka töölkäijaid.”
Mall Pärn on kindel, et ebasobiv prooviaeg määrati neile vihuti. “Mul on veel üks kiusamise näide. Enne laulupidu ei antud meile 3–4 kuud enam saali. Pidime harjutama kohviku kõrval ilma klaverita ruumis. Lapsepuhkusel koorijuhti asendav konservatooriumi tudeng õpetas meile kõik laulupeo laulud häälega selgeks. Koridoris nurga taga seisis klaver, aga seda me harjutusruumi viia ei tohtinud. Kas oskate niisugust olukorda ette kujutada?” küsib Mall Pärn. Ta meenutab igatsusega aega, mil pianiino oli pea igas Õpetajate Maja ruumis ja proovi võis teha kas või koridoris. Praegu see enam nii ei ole – ainuke klaver on suures saalis. Ja ega igal pool laulda lubatakski. Kui segakoor kevadel eesruumis laulu lahti lõi, teinud direktor neile niisuguse peapesu, et hoia alt.
“Meilt ei julgeta üüri küsida nagu tasulistelt ringidelt. Meile on ruumid tasuta,” ütleb Mall Pärn, kelle meelest see võibki olla põhjus, miks neid majas hea meelega näha ei taheta. “Öeldaks siis otse, et üür on nii- või naasugune, aga ei, tehakse lihtsalt proovis käimine võimatuks.”
Küsimusele, kas nad pole proovinud mujal, näiteks mõnes koolis harjutusruumi leida, vastab Mall Pärn küsimusega. “Miks? Mille nimel? Muidugi võiksime teist kohta otsida, aga me ei otsi. See on põhimõtte küsimus. Me ei lase Õpetajate Majal õpetajate naiskoori laiali ajada, nagu nad ajasid laiali kõik ansamblid, kes seal varem töötasid. Me ei kavatse alla anda. Tahame sellele piiri panna. Pole ju normaalne, kui õpetajad ei saa oma majas käia.”
Mall Pärna teine mure seondub esperantoklubi ja selle raamatuvaramuga. “Meil oli väärtuslik esperantokeelne raamatukogu, kus leidus trükiseid 1920. aastatest alates. Seinatäis kappe oli pungil täis. Siis võeti meilt ruum ära, tassisime väärtuslikumad asjad kaldtrepi alla kamorkasse. Nüüd on meid sealtki välja löödud. Raamatukogu on mööda esperantistide kodusid laiali. Väga kallid eesti–esperanto ja esperanto–eesti sõnastikud seisavad riidekapis. Kui klubi president, õpikute koostaja ja üleilmse esperantonõukogu liige Jaan Ojalo tänavu veebruaris suri, soovis abikaasa tema üliväärtuslikku raamatukogu klubile annetada. Aga kuhu see panna? Ainuke lootus on, et ehk tunneb mõni raamatukogu selle vastu huvi.”
Mall Pärn viitab ka võimalusele, et õpetajad jäävad oma majast üldse ilma. Ülisoodsas kohas asuva hoone müümise võimalus ripub juba mitu aastat õhus. Iseküsimus, millal ja millise linnavalitsuse ajal see sünnib.

Õpetajate Maja pole kultuurimaja
Õpetajate Maja direktor Sven Mitt on resoluutne. “Keegi pole kedagi välja söönud, veel vähem välja visanud. Me oleme oma tegevuse lihtsalt rohkem raamidesse surunud. Enam pole nii, et harjutusruum on igal päeval ja kellaajal võtta. Klaver on tõesti ainult saalis, kasutult seisnud pianiinod andsime koolidele ja lasteaedadele, kus neil on rohkem rakendust. Saal on aga meie oluline tugipunkt, mida tuleb vennalikult teiste kollektiividega jagada.”
Sven Miti sõnul pole temani jõudnud infot, et kellelegi oleks liiga tehtud. Mall Pärna rahulolematust peab ta ühe inimese sügavalt isiklikuks probleemiks. “On kurb, kui püütakse meediaga survet avaldada. Imelik on kuulda, et on mindud ajalehe manu lootuses, et äkki õnnestub midagi muuta. See ei muuda midagi. Ega Õpetajate Maja töö sellepärast tegemata ja meie üritused toimumata jää, et üks kooriliige tahab asju ajalehe kaudu lahendada. Kui Mall Pärn loodab, et artikkel parandab koori suhteid Õpetajate Majaga, siis pigem küll vastupidi.”
Direktori sõnul pole nende majas lahendamatuid probleeme ega inimesi, kelle ainus eesmärk on kellelegi kurja teha. Küsimus on kokkuleppele jõudmises. Õpetajate Maja püüab kooridele võimalikult palju vastu tulla, aga kooridki peaksid mõistma, et see pole enam see maja, mis 20 või 30 aastat tagasi. “Organisatsioon peab muutuva ajaga kohanema, muidu kaotab ta oma mõtte,” kinnitab Sven Mitt.
Direktor ütleb, et nad on üritanud ajada asju nii, et hundid oleksid söönud ja lambad terved. Teenindada kliente, kes on nõus maksma, ja mitte tõrjuda välja siin aastakümneid käinud koore, kes kasutavad ruume tasuta. Kõigi soove sajaprotsendiliselt rahuldada ei saa. Ei ole võimalik leida kõigile kolmele koorile ja esperantoklubile sobivat kokkusaamisaega ja anda neile nii palju kappe, kui nad soovivad.
“Esperantoklubi pole ainus, kes oma kappidest ilma jäi. Kui koor või klubi kuhjab paljude aastate noote või raamatuid, kus siis Õpetajate Maja oma asju hoiab? Kas peame hakkama ise ruume rentima või mõne õpperuumi laoks ehitama?” on Sven Mitt nördinud. “Seepärast palusime kollekiividel need asjad ära viia, mida nad kogu aeg ei kasuta, ja jätta alles ainult kõige vajalikum.”
Mis puutub prooviaegadesse, siis direktori sõnul istusid nad sügisel kooride esindajatega maha, et otsida koos võimalusi, kuidas nad laulmas saaksid käia. “Pakkusime välja laupäeva kella kolmeni ja terve pühapäeva, sest nädala sees me lihtsalt ei suuda kolmele koorile kindlat prooviaega tagada. Vajame ju saali ka oma igapäevatööks. Me ei arvanud, et prooviaja muutmine probleeme tekitab. Koorides on ju palju endisi pedagooge, pensionäre, kelle ajalimiit on suhteliselt paindlik.”
Sven Mitt rõhutab veel kord, et nende majast pole kedagi minema aetud. “Vastavalt struktuurimuudatustele me ringitegevust enam rahaga ei toetanud. Sellepärast läksid siit ära Horre Zeiger, Kalju Vest, Venda Tamman jt. Õpetajate Maja pole kultuurimaja, me ei panusta isetegevusele, meie eesmärk on inimesi harida. Pakume palju erinevaid huvikursusi. Meil tegutsevad õpetajate ainesektsioonid. Tänavu alustasime õpilaste ainevõistluste projekti.
Mis seal salata, linnal jääb kogu aeg raha vähemaks ja me peame ka ise raha teenima. Oleme oma tegevust optimeerinud nii maksimaalselt kui võimalik. Kui algul oli meil palgal 23 inimest, siis tänase seisuga on neid vaid 12. Eelmisel aastal oli linna panus Õpetajate Maja eelarvesse 2,8 miljonit, tänavu on see 1,8 miljonit. Oleme linnale terve miljoni säästnud.”
Sven Mitt ütleb, et temagi on mures Õpetajate Maja müümise kavatsuse pärast. “Kui see küsimus üleval oli, üritasime teada saada, mis meid ees ootab. Tean, et linnavolikogule on esitatud nende hoonete nimekiri, mida ei tohiks müüa, meie maja on selles nimekirjas. Ka haridusameti juhataja Andres Pajula on mulle öelnud, et maja müük pole praegu päevakorral. Arvan, et seni, kuni suudame areneda ja oma tegevuses mitmekülgsed olla, ei kiirusta linnavalitsus maja maha müüma.”
Pärast meie vestlust sai toimetus Sven Mitilt järgmise sisuga elektronkirja.

Uurisin veel igaks juhuks järele naiskooriga seonduva kokkuleppe kohta. Ja selgus, et naiskooriga ei ole olnud mingeid probleeme ega pretensioone harjutusaegade osas – ühiselt ja sõbralikult sai koori esindajatega kokku lepitud neile sobivad kooriproovi ajad. Nende valikuks osutus laupäevane päev kella 10.30–13.00. Samuti ei ole meil olnud segakoori ega esperantoklubiga aegade suhtes muresid, vastupidi, oleme kõigi osapooltega kokkuleppele jõudnud. Seega ei oska öelda, millest pr Mall Pärna pahameel tingitud on. Naiskoori esinaine pr Anne Premse ning esperantoklubi esinaine pr Silja Sarapuu olid üllatunud, kuuldes, et üks nende liikmetest on otsustanud oma probleeme ja muresid ajakirjanduse kaudu lahendada. Ühe inimese (meile teadmata põhjustel tekkinud) pahameel ei ole naiskoori ega esperanto klubi arvamus ja suhtumine. Loodame, et pr Pärna pahameel oli hetkeemotsioon ja ta mõistab selle ebaotstarbekust. Kahju ainult, et ta ei suhelnud enne Õpetajate Maja esindajatega ega oma koorikaaslastega.

Tallinna Haridusameti hariduskorralduse teenistuse direktori Meelis Kondi kommentaar:
“Õpetajate Maja on konverentside, koosolekute ja kursuste korraldamise paik, mitte pensionäride huvikeskus ega linna kultuurimaja. Mis ei tähenda, et õpetajate kollektiivid seal töötada ei saaks. Lahkusid need kollektiivid, kel polnud Õpetajate Majaga midagi tegemist. Õpetajate Maja on kindlasti õpetajate ja õpetajatest pensionäride kokkusaamispaik. Kõik õpetajate ansamblid on sinna teretulnud. Ma ei usu, et keegi oleks õpetajatest pensionäre majast välja ajanud. Kui kellelgi on selles osas probleeme või kaebusi, on haridusamet valmis neid koos Õpetajate Maja inimestega arutama.”

Et Harvardi Ülikooli sisse saada, ei pea olema geenius. Kuigi kasuks see kahtlemata tuleb. Nii kinnitas Eesti õpilastele ja üliõpilastele USA konsul Eestis Paul Mayer. Harvardi vilistlasena teab ta ilmselt, mida räägib. Küll on Harvardis tarvis kõvasti tööd teha.
Möödunud nädalal viibis Eestis Harvardi Ülikooli vastuvõtu ja finantsabi osakonna asedirektor Janet L. Irons, kelle vastutusalasse kuulub ka tegelemine rahvusvaheliste, st väljastpoolt USA-d pärit tudengitega. J. Irons tutvustas õppimisvõimalusi Harvardi Ülikoolis ning kohtus õpilaste ja nende õpetajate-õppejõududega Kohtla-Järvel, Tallinnas ja Tartus. Ettevõtmisi aitas korraldada Harvardi vilistlaste klubi Eestis eesotsas Peeter Rebasega. Tallinnas peetud seminarilt on pärit ka alltoodud mõtted.

Miks just Ameerikasse?
TTÜ rektor Andres Keevallik ütles tehnikaülikoolis toimunud kohtumist avades: “Üks maailma edukamaid ja konkurentsivõimelisemaid väikeriike Soome väidab, et umbes 0,5% sellest teadmisest, millel põhineb nende kõrgtehnoloogiline tootmine ja ühtlasi selle riigi suur edu, baseerub nende enda tehtud teadusavastustel. 99,5% teadust tuleb väljastpoolt, valdavalt suurtest riikidest. Soome mikroelektroonika edu baseerub suuresti stipendiaatidel, kes said oma hariduse Ühendriikides. Tehnoloogia ja teadmiste siire on väikese riigi jaoks äärmiselt oluline – see on karm reaalsus. Loodan, et paljud teist saavad võimaluse täiendada end Ameerika Ühendriikides. See ei ole mitte teie individuaalne ettevõtmine, vaid ennekõike ettevõtmine Eesti riigi huvides.”
Aga siiski, miks peaks valima just maakera vastaspoolel asuva USA?
Paul Mayer arvab, et põhjus võiks olla Ameerika ise – maa täis mitmekesisust. Maa, mille ühest otsast teise sõitmiseks kulub viis päeva. Eestiski on palju neid, kes teavad USA-st vaid stereotüüpe, mida pakub televisioon või kollane ajakirjandus. Ameerikas õppinud saavad neid stereotüüpe murda ja USA konsulina oleks tal selle üle väga hea meel.
Ühendriikides on väga palju õppimisvõimalusi. Janet Irons tõstis esile ka seda, et erinevalt paljudest Euroo-pa kõrgkoolidest on valikuvabadus Ameerika kõrgemates õppeasutustes väga suur. Tudengilt ei nõuta, et ta otsustaks kohe esimesel aastal, millist kitsast eriala ta õppida soovib. Isegi kui õpid näiteks keemiat, võid üheks aineks valida jaapani keele jne.
Ei peeta sugugi halvaks tooniks, kui üliõpilane kohe ei tea, millise ametini ta tulevikus välja jõuda tahab. Tänapäeval peab ju harva keegi sama ametit viiskümmend aastat. Janet Irons ise õppis omal ajal ülikoolis hiina keelt ja kirjandust ega osanud uneski näha, et hakkab kunagi tegelema hoopis Harvardi ülikooli vastuvõtuküsimustega...

Mille järgi kooli valida?
Loomulikult pole Harvard, mida seekord lähemalt tutvustati, ainus võimalus. USA-s on tuhandeid ülikoole ja enamikku neist võetakse vastu ka välisüliõpilasi. Heaks teejuhiks sobiva kooli valikul peab Janet Irons meiegi raamatukogudes leiduvat teatmikku “International Student handbook”.
Kuidas otsustada? J. Irons soovitab alustada üldistest valikuprintsiipidest. “Tehke endale selgeks, mis on teie jaoks ülikooli juures oluline. Kas see peaks asuma suurlinna südames või omaette, olema suur, väike, või keskmine, spetsialiseerunud mingile valdkonnale... Ja siis valige juba täpsemate kriteeriumide põhjal välja 6–7, mis näivad teile kõige enam sobivat.”
Eestis on põhjalikumat informatsiooni kõige lihtsam hankida juba 1993. aastal asutatud Põhja-Ameerika Ülikoolide Teabekeskusest. Sealt saab teada sedagi, milliseid teste valitud kõrgkoolid aktsepteerivad, kus ja millal neid sooritada saab, millised on avalduste saatmise tähtajad, kas on võimalik taotleda stipendiume jne.
J. Irons soovitab tingimata teraselt kõikvõimalikke tähtaegu silmas pidada. Järgmiseks sügiseks avalduste esitamise tähtaeg on enamikus kõrgkoolides juba 1. jaanuar.

Tasub vähemasti proovida
Paul Mayer kinnitas kokkutulnutele, et müüt, nagu peaks Harvardis õppimiseks olema hiigla tark ja väga rikas, ei ole levinud mitte üksnes väljaspool USA-d, vaid ka Ühendriikides. Keskklassist pärit provintsilinna riigikooli lõpetajana kõhkles temagi, kas üldse maksab proovida, ning isegi pärast sissesaamisteadet ei olnud ta kindel, kas ikka tasub kodust nii kaugele õppima minna. Tõesti – tippülikoolis polnud kerge. Aga Harvard õpetas ja julgustas Paul Mayeri sõnul seadma endale kõrgemaid eesmärke, kui ta muidu iialgi oleks osanud unistada. Ja uskuma, et peaaegu kõigega võib toime tulla – isegi sellise kena huvitava keele õppimisega nagu eesti keel. Mis see siis ära ei ole – ainult 14 käänet.
Õppekulud pole Harvardis tõesti väiksed: 42 000 dollarit aastas on suur summa. Samas ei jäeta J. Ironsi sõnul kedagi vastu võtmata seetõttu, et ta õppemaksu tasuda ei jõua. Vastavalt üliõpilase majanduslikule kindlustatusele võidakse ta sellest osaliselt või koguni täielikult vabastada. See on tippülikoolide eelis – nad saavad endale lubada vaeseid, kuid andekaid üliõpilasi. Seejuures ei peeta vaimsetest võimetest vähem oluliseks aktiivset eluhoiakut. Janet Irons soovitab soojalt, et kandidaadid avaldust esitades ka kõik oma hobid kirja paneksid. “Me ei tee otsuseid ainult üliõpilaskandidaatide akadeemiliste võimete põhjal, vaid usume, et oluline on tasakaal auditooriumis tehtava töö ja n-ö vaba aja tegevuste vahel.”

Kui kalliks katsetamine läheb?
Üksjagu kulutusi tuleb teha juba enne seda, kui tead, kas sind mõnda Ühendriikide kõrgkooli vastu võetakse. Ainuüksi avalduse esitamine maksab umbkaudu 65 dollarit, aga Janet Irons kinnitas, et just tippülikoolides, mis finantsiliselt heal järjel, on võimalik kehva majandusliku olukorra puhul ka sellelt summalt soodustust saada. Asi, mille hinda neil omalt poolt alla kaubelda pole võimalik, on testid, mida sooritatakse Eestis. Nende maksumust saab samuti uurida Põhja-Ameerika Ülikoolide Teabekeskuse kodulehelt.
Ja kuigi proovima julgustati kõiki, on viimastel aastatel olnud Harvardi vastu võetud õpilaste suulise SAT-testi keskmine skoor näiteks 700–790 ja matemaatika SAT-testi tulemus 690–790 punkti. (Vastuvõtutingimusi vt ka http://www.admissions. college.harvard. edu.)

Peamine väärtus on inimesed
Nimeka ülikooli väärtus on inimesed, kellega suhtlete ja kokku puutute. Õppejõud ja kaasüliõpilased, aga ka need, kes koolist ammu läinud ning kellest pole järel muud kui lehviv legend. Paul Mayer näiteks elas ülikooliajal samas toas, kus omal ajal tudengina Leonard Bernstein, ja tema noorem vend samas toas, kus kunagi J.-F. Kennedy. Ja kuigi enda kinnitusel ei hakanud ta sellest põrmugi paremini klaverit mängima ning vähemalt viimasel kohtumisel polnud kuulda, et vend kavatseks presidendiks kandideerida, andis see neile ometi midagi – Mayer nimetab seda inspiratsiooniks.
Õppimine Harvardis eeldab küll palju iseseisvat tööd, kuid ei tähenda siiski vaid raamatukogus veedetud tunde. Ja selleks ei peakski ju õigupoolest Eestist nii kaugele õppima minema… Nii palju nii erinevaid inimesi erinevatest kultuuridest, erineva elustiili ja loomuomadustega on aga kogemus, mida Eestist tõepoolest ei leia.

Avage ennast
Sisseastujalt oodatakse ka paari lühemat või üht pikemat esseed. Janet Ironsi soovitus esseekirjutajatele on: pange sinna võimalikult palju iseennast.
“Pole tähtis, et teema oleks hirmfilosoofiline, pretensioonikalt globaalprobleeme või maailmapoliitikat vaagiv. Palju olulisem on, et see avaks teie isiksust. Millisena te näete ennast tulevikus, mis meeldib teile kõige rohkem oma kodumaal, mille järele hakkate tundma puudust, kui lähete kaugele õppima? Andke see lugeda mõnele oma heale sõbrale või perekonnaliikmele ja küsige: “Kas see olen mina, kes sellest kirjatükist välja paistab?” See võib olla miski, mis on tähtis teile. Miski, mis laseks meil teada saada, milline te olete.”

Valige õpetaja, kellele te meeldite
Ka siinsetel õpetajatel on edukal sisseastumisel USA ülikooli oma osa. Ning mitte üksnes selles, kui hästi-halvasti keegi on suutnud oma ainet edasi anda või kui enesekindlaks ja hästi esineda oskavaks õpilase arendada. Alahinnata ei maksa ka õpilasele kirjutatavat iseloomustust.
“Ülikooli jaoks on selle eesmärk saada teada, milline õpilane te olete. Kas olete keegi, kellest on suur kasu uurimuste läbiviimisel, või keegi, kes ei karda “tülitada” professoreid, kes armastab töötada raamatukogus või oskab leida seoseid eri ainete vahel, kes hoiab üleval dialoogi auditooriumis tekkivate arutelude puhul või hoopis keegi, kelle kohta õpetaja ütleb: see inimene kuulub 10% kõige andekamate hulka, keda ma olen oma karjääri jooksul õpetanud. Valige iseloomustust kirjutama õpetajad, kes teid hästi tunnevad ja kellele te meeldite.”
Vastuvõtul arvestatakse nii objektiivsemaid (testitulemused) kui ka subjektiivsemaid asjaolusid: kandidaadi teadmishimu, entusiasmi, avatust, niivõrd kui neid valgustavad essee, iseloomustus ja intervjuu. Seejärel otsustab 40 inimesest koosnev komisjon hääletamise teel, kas kandidaat võetakse vastu. Positiivse otsuse saab üks kümnest – ligilähedalt selline on olnud viimaste aastate näitaja.
Tõepoolest, igaüks, kes Harvardi kandideerib, sinna ei pääse. Aga kui ei kandideeri, pole mingit võimalust. Ja kui julgusest Harvardi proovida siiski väheseks jääb, on ju veel need ülejäänud ligi 5000 kõrgkooli…

“Lasteaiaõpetaja ülesanne on, et kuueaastaste eelõpetuses toimuks õppimine, mitte õpetamine.” Nii on kirjutanud Oulu ülikooli professor, nüüd ka eesti keeles ilmunud raamatu “Uuenev alusharidus” autor Eeva Hujala. Vestlesime tema raamatust ja 6-aastaste eelõpetusest laiemaltki teose tõlkija, Tallinna Pedagoogilise Seminari õppejõu JUTA LUURIGA.

Miks oli vaja Eeva Hujala raamat eesti keelde tõlkida?
“2002. aastast on meil hakatud valjemalt rääkima eelõpetuse vajalikkusest ja selle rakendamisest. Ministeerium, paljud muud ametkonnad, lasteaiad ja vanemad ootavad seoses sellega ka teemakohaseid abimaterjale.
Meie TPS-is otsustasime nende loomisel kaasa lüüa. Kuna meil on olnud pikka aega tihedad suhted professor Eeva Hujalaga Oulu Ülikoolist ja teadsime, et tal ilmus Soomes hiljaaegu selline raamat, taotlesime luba see tõlkida. Arvame, et raamat on abimaterjal eelkõige lasteaiaõpetajatele, aga loodetavasti ka lapsevanematele ja algklassiõpetajatele. Et nad mõtiskleksid raamatut lugedes, mis ikkagi lasteaias ja lastega enne kooli toimub. Kahjuks peab nentima, et eesti keeles ei ole keegi püüdnud sellist kompaktset raamatut kirjutada.”
Kes on Eeva Hujala?
“Eeva Hujala on Oulu Ülikooli alushariduskeskuses professor. Tema õpetamis- ja uurimisvaldkond on eelkoolipedagoogika ja ta on teinud uurimusi sellistel teemadel nagu lapsepõlves õppimine, kuueaastaste laste eelõpetus, koostöö perega, kvaliteet lasteaias ja pedagoogilise tegevuse hindamine. Raamat “Uuenev alusharidus” käsitleb lapsepõlves õppimise problemaatikat, kuid eelkõige keskendutakse kuueaastaste laste eelõpetusele. Autorile oli kirjutamise peamine motiiv soov anda eelõpetusega tegelevatele õpetajatele teoreetiline põhjendus õppimise kohta lapsepõlves, panna nad sellele mõtlema ja seoseid leidma. Ja veel – raamat ei põhine mingitel oletustel, vaid paljudel Põhjamaades või laiemalt Euroopas läbiviidud uurimustel.”
Kuidas erineb eelõpetus meil ja Soomes?
“Otseselt kuueaastaste laste eelõpetusest oleme meie hakanud rääkima mitu-mitu aastat hiljem kui soomlased. See on tingitud paljudest ühiskondlikest põhjustest. Samas on nii meil kui ka Soomes leitud, et kuueaastase lapse ettevalmistamine kooliks on väga tähtis ja üleminek lasteaiast kooli tuleb muuta sujuvaks.
Soomlased on selles vallas palju korda saatnud ja nende eelõpetuse ajalugu on pikk. Alates 2000. aastast toimub see riikliku eelõpetuse õppekava alusel, sihipärasena. Lapsi valmistatakse kooliks ette nii lasteaedades kui mõnel pool ka koolide juurde loodud rühmades. Aastast 2001 tagab kohalik omavalitsus kuueaastasele vanema soovil koha “eelõpetuses” ning sama aasta sügise seisuga osales selles 94% vastavas vanuses lastest. Eelõpe on tasuta ja lastel on õigus samadele soodustustele mis põhikooliõpilastel. Õpikud ja muu õppematerjal on tasuta, tööpäevadel saavad lapsed tasuta süüa.
Eestis näitas haridusministeeriumi eestvedamisel koostatud alushariduse valdkonna kirjeldus 2002/2003. õppeaastal, et ümmarguselt tuhat kuueaastast last ei käinud seisuga 1. jaanuar 2003 lasteaias ega ettevalmistusrühmas kooli juures.
Samas ei ole kuueaastaste kooliks ettevalmistamine Eestiski mingi uus probleem. Iga kuueaastastega töötav lasteaiaõpetaja püüab kindlasti omalt poolt teha kõik, et üleminek kooli oleks lapsele valutu ning lihtne. Võib-olla on meil pisut teistsugused probleemid tekkinud sellest, et tihtilugu ei ole lapsevanemad toimuvaga kursis ja kuueaastaseid kiputakse üle õpetama. Ei rahulduta lasteaias tehtuga, vaid püütakse lapsi ilmtingimata lisaettevalmistuskursustele viia. Lapsevanem on justkui liialt mures. Siin on palju ära teha nii koolil kui lasteaial, et leida rohkem kokkupuutepunkte ja lapsevanemad maha rahustada.
Paraku kipuvad vahel ka lasteaednikud süüdistama, et koolid nõuavad liiga palju. Vanemal on kogu aeg hirm, kas tema laps tuleb ikka kõige nõutavaga toime. Samas, kui õpetajad ja õppealajuhatajad on ajakirjanduses sel teemal sõna võtnud, selgub, et koolid ei esita mingeid niisuguseid nõudmisi, millega laps toime ei tuleks.
Kindlasti pole kellelegi saladus nende hirmude tekkimise peamine põhjus – koolikatsed. Kui laps pürib mõnda nn eliitkooli, võivad õpetajad ja kasvatajad rääkida palju tahes, et midagi üle jõu käivat ei nõuta, lapsevanemal on ikka hirm, et tema laps ei ole piisavalt hea, et äravalituks osutuda. Ei ole aidanud ka HTM-i korduv selge seisukohavõtt ja viited sellele, et põhikooli mis tahes klassidesse (s.h 1. klassi) ei näe kehtiv haridusseadustik sisseastumiskatseid ette. Aga et neid katseid Eestis ikkagi tehakse, on hoopis teine küsimuste ring, mida ühe raamatuga loomulikult ei lahenda.”
Milliseid probleeme raamat lahendada võiks?
“Et täiskasvanu teeks endale selgeks, milleks kuueaastane on suuteline, mida me temaga teha võime ja lausa peame tegema, mis suunas saame ja peame teda suunama, milles saame teda toetada ja aidata.
Meie eesmärk oli anda raamatu kaudu õpetajatele teada, et maailmas on kõik asjad väga lihtsad, kui me teeme enda jaoks filosoofiliselt selgeks, kes me oleme, miks me oleme, mida taotleme. Lasteaiaõpetaja pedagoogilisel teadlikkusel on tänapäeval väga oluline roll. Oma filosoofilise arusaama väljakujundamine – mida mina kui laste õpetaja soovin ja taotlen. Aga kõik lasteaiaõpetaja taotlused jäävad ühepoolseks, kui ei ole tihedat koostööd lapsevanematega. Kuueaastaste laste eelõpetusega seoses on üks suur eesmärk see, et kõik lapsega tegelejad teeksid tihedat koostööd perega. Siis saaksid ka paljud ärevad momendid maha laaditud. Seni jäävad ikka mingid barjäärid. Lasteaiaõpetaja arvab, et lapsevanem niikuinii teab, lapsevanem aga võib-olla ei julge alati tema poole pöörduda või kardab jätta muljet, et ta ei tea kõike…”
Milline on Soomes kooli ja lasteaia koostöö?
“Väga tihe. Koolieelsetes lasteasutustes toimiv raamõppekava on tihedalt seotud õppekavaga, mille alusel töötavad algklassiõpetajad. Tihe kontakt on loodud ka kõrvuti paiknevate lasteaedade ja koolide vahel. Lasteaialapsed viibivad tihtipeale koolis. Soomes on uuritud ka koolieelse lasteasutuse eri vormidest – tavalasteaiast, Montessori-lasteaiast ja kooli juures asuvast ettevalmisturühmast – kooliminekut. Soomlased hindavad omavahelist tihedat koostööd väga. Kindlasti ei ole ma kunagi kohanud vastastikuseid etteheiteid, et teine pool pole piisavalt teinud või on nõudmised liiga kõrged. Lähtutakse lapsest. Täiskasvanute omavahelised probleemid lahendatakse mujal. Kui tegemist on lapse kooliks ettevalmistamisega, töötavad kõik ühe eesmärgi nimel koos.”
Millised Eeva Hujala tähelepanekud väärivad enim esiletõstmist?
“Eeva Hujala raamatus tõstetakse esile eelkõige lasteaiaõpetaja pedagoogiline teadlikkus. See omakorda eeldab, et õpetajal on kujunenud teoreetiline visioon ehk oma kasvatusfilosoofia, eriti selles vallas, mis puudutab lapsepõlve ja lapsepõlves õppimist.
Eriti oluline on, et lasteaiaõpetaja tunneks laste ja nende vanemate igapäevategelikkust, pere traditsioone ja kultuuritausta. Et ta teaks kasvamise ja õppimise ühiskondlikke ja kultuurilisi sidemeid.
Eeva Hujala on võtnud kasutusele väljendi õppimispedagoogika. Õppimispedagoogika tähendab lapse aktiivsuse toetamist ja suunamist tema individuaalsete õpieesmärkida saavutamisel. Õppimispedagoogikat puudutavad põhimõtted on väga lihtsad ja elulised.
On tähtis, et me mõtleksime aeg-ajalt sellele, et
- lapsed õpivad kõige paremini siis, kui neil on hea olla;
- õppimine on lapse enda tegevuse tulemus;
- lapsed õpivad koostöö ja suhtlemise kaudu – kuueaastane vajab enda ümber kaaslasi;
- laps õpib oma suutlikkusele toetudes, ehk siis – uut saab laps omandada, toetudes sellele, mida on õppinud;
- lapsed õpivad mängu kaudu – sedagi on vaja vahel meelde tuletada, et ka kuueaastaste laste peamine tegevus on mäng ja mängu kaudu õpitakse kõige paremini;
- lastel on sünnipärane vajadus teada saada ja selgusele jõuda ning see tuleb meil töös lihtsalt ära kasutada;
- iga laps õpib oma individuaalses rütmi ja sellega tuleb meil lasteaiaõpetajatena arvestada.
Eeva Hujala paneb lugejat mõtlema ka selle üle, kuidas on kasvatus ja õpetamise tähendus aegade jooksul muutunud. Toob välja visiooni lapsest “enne” ja “nüüd”.
Enne arvati, et laps on passiivne, ei suuda iseseisvalt tegutseda. Selle tagajärjel alistusid kasvatus ja õpetus ühiskonnale ja selle ülesandeks oli sobitada isiksus ühiskonda. Nüüd valitseb põhimõte, et laps on algatusvõimeline ja aktiivne, suudab iseseisvalt mõelda, ja selle tulemus on, et kasvatus ja õpetamine on justkui ühiskonna muutmisjõud, parema ühiskonna kujundamine.
Ning veel: õpetamine ei pea toetuma lapse antud hetke arengutasemele, vaid ennetama lapse arengut.”

1990. aastate keskel hakkasid soome muusikaõpetaja Markku Kaikkonen ja muusikaterapeut Kaarlo Uusitalo mõtlema muusikateraapilise tegevuse käigus sellele, kuidas lihtsustatult õpetada pillimängu ka puuetega lastele ja noortele. Hakati otsima sobivat viisi, kuidas igaüks suudaks noodist mängida.

Rütmipille on nii muusikaõpetuses kui ka pedagoogilises muusikateraapias alati kasutatud. Tekkis huvi ja vajadus just meloodiapillide mängimise vastu. Noodikirja tavapärane lugemine osutus oma abstraktsuse tõttu liiga keeruliseks ja arusaamatuks. Nii töötati välja metoodika ja noodikiri, mis sai nimeks kuvionuotit, eesti keeles kokkuleppeliselt figuurnoodid (ingl k figurnotes). Figuurnoodid sellepärast, et algselt eestikeelsena mõeldud kujundnoodid on oma kaashäälikuühendi tõttu häälduslikult raske sõna. Paljudel erivajadustega lastel ja noortel on probleeme kõne ja hääldusega.
Figuurnoodid on noodikirjaviis, kus igale noodile on antud oma värv: punane (C), pruun (D), hall (E), sinine (F), must (G), kollane (A) ja roheline (H). Oktaavialad eristatakse nelja kujundiga: rist, ruut, ring ja kolmnurk, vastavalt kas siis suur, väike, esimene või teine oktaav. Samad kujundid kinnitatakse kleebistena ka muusikariistadele vastavate nootide asukohtadele. Noodis ja klahvidel olevad kujundid tuleb kokku viia ja mäng võib alata.
Figuurnootide meetodi abil saab mängida kohe, see ei vaja eelnevaid teadmisi ega oskusi. Ainuke eeldus on värvide tundmine ja eristamisoskus. Mängida saab kõiki klahvpille, kuid ka muid pille, millele on võimalik märke kinnitada – plaatpillid, kitarr jne. Figuurnoote kasutades õnnestub mäng juba esimesel korral. Kuna kogu informatsioon on värvides ja kujundites, õpitakse mänguliselt ja märkamatult. Kogedes eduelamust ja mängurõõmu, õpib mängija jälgima visuaalset informatsiooni. Sellest tulenevalt areneb käe, silma ja kõrva koostöö.
Meetod võimaldab musitseerida nii üksi kui ka mitmekesi ansamblis. Figuurnoodid on oma lihtsuse tõttu võimalus kõigile, kes soovivad saada osa muusika tegemisest – nii lastele, täiskasvanutele kui ka vanadele inimestele.
Helsingis on erivajadustega laste ja noorte muusikakool Resonaari tegutsenud juba kümme aastat. Koolis on üheksa õpetajat ja sada õpilast. Töö põhineb figuurnootide metoodikal. Koolil on mitu ansamblit, kes on käinud oma oskusi tutvustamas ka välismaal. Eelmisel aastal viibis üks ansamblitest kaks nädalat Jaapanis.
Soomes on figuurnootide metoodikast tehtud mitu uurimistööd ja kaitstud väitekirju. Eelmisel aastal kaitses Marika Vilmusenaho TPÜ kasvatusteaduste teaduskonnas selle metoodika võimalusi tutvustava uurimistööga “Figuurnootide võimalused muusikakasvatuses” oma bakalaureusekraadi.
Üle terve Soome on loodud lai võrgustik inimestest, kes selle meetodiga tegelevad. Sinna kuuluvad muusikaõpetajad, muusikaterapeudid, lasteringide juhid, noorsootöötajad jt. Kord aastas käib koos figuurnootide klubi. Selle üritusel saavad sõna kõik, kes on oma töös meetodiga leidnud mõne uue lähenemise või arendanud seda mingil moel edasi.
Meie kolmeliikmeline grupp Eestist käis figuurnootide meetodiga tutvumas 2002. a augustis. Nüüdseks oleme saanud koolitust ja kindla veendumuse, et ka meie erivajadustega lapsed võiksid saada sama metoodika alusel muusikaõpetust.
Raha projekti tarvis saime MTÜ Tolaram Foundation’i heategevusüritustelt. Ostsime pillid: klaveri, süntesaatori, plaatpille ja suure valiku rütmipille. Hakkasime koguma materjali eestikeelse kogumiku tarvis.
2003. aasta jaanuaris avasime Tallinna Linnupesa lasteaias puuetega laste muusikaringi, kus käib praegu kuus 5–14-aastast last.
Aeg on näidanud, et ka meie lapsed saavad kenasti hakkama. Oleme korraldanud vanematele ja sõpradele mitu väikest kontserti. Sel kevadel käisime laste ja nende vanematega vaatamas, kuidas tegutsevad lapsed ja noored Resonaari koolis. Saime õpetust otse metoodika loojatelt ja musitseerida koos Resonaari kooli õpilastega.
Sel kevadel ilmus trükist esimene eestikeelne figuurnootide kogumik, mis sisaldab metoodilist juhendit ja suurt valikut laule figuurnootides. Kogumiku lõpus on figuurnootide kleebised, mida saab kinnitada pillidele. Loodame, et õpik avab muusikamaailma uksed ka neile tulevastele muusikutele, kes seni ukse taha jäänud.
Kõigile, kel tekib asja vastu huvi, oleme valmis nõu andma. Info kogumiku kohta on aadressil www.tolaram. ee/fond või e-postiga ene002@hot.ee.

Mõtiskledes selle üle, milles seisnes õpetaja Lauri pedagoogiline meisterlikkus, jõuame tänapäeva koolielus nii oluliste mõisteteni – märkamine ja õppetöö individualiseerimine.

Andes andekale Arnole lugemiseks lisamaterjali ja lubades õpiraskuste ja käitumisprobleemidega Tootsil teha poole kodutööst, tegi õpetaja õpilastele õppematerjali jõukohasemaks. Ikka selleks, et laps kogeks eduelamust ja säiliks õpitahe.

Õppematerjal on olemas
Tänases koolis kehtivad samad põhimõtted, kuid poole rehkenduse asemel on õpetajal võimalik valida ka erineva õppematerjali vahel. Siiski tunnevad koolis tugiõpetust andvad õpetajad ennast vaeseosas: klassis kasutatavad õpikud ei sobi ja eraldi õppematerjali justkui poleks. Nii teevadki logopeedid ja parandusõppe õpetajad tohutut lisatööd ise õppematerjali luues, kirjutades, meisterdades, teadmata, et sobiv ja kaunilt kujundatud õppekirjandus on olemas ja seda saab tellida.
Pean siikohal silmas lihtsustatud õppekava tarbeks kirjutatud õpikuid, mida tavakoolides vähe kasutatakse, kuigi õppekava ei piira õppekirjanduse valikut. Samas on abikoolidel probleem: neile vajalikku õppekirjandust enam juurde ei trükita, sest trükiarvud on väikesed ja kirjastused jäävad kahjumisse.
Üks põhjus, miks vajalikud õpikud ja töövihikud tugiõppe tundidesse ei jõua, on rahanappus. Õppevahenditele ja kirjandusele plaanitav summa määratakse kooli iga-aastases eelarves ja kooliti võib see olla erinev. Teisalt käib õpikute tellimine järgmiseks aastaks tavaliselt kooli raamatukogu kaudu ning sõltub kirjastuste saadetud kataloogidest (enamasti Avita ja Koolibri). Abikooliõpikuid trükkivad kirjastused (Tea, Ilo, Studium) peaksid ka tavakoole oma trükistest senisest enam teavitama.

Telligem abikooli õppevara
Kirjastuste valikuga saab tutvuda ka interneti vahendusel (www.apollo.ee, www.Cicero.ee, www.Studium. ee). Et probleem oli arutlusel vabariiklikus HEV-nõukogus, on nüüdsest võimalus tutvuda õppematerjalide loeteluga ka Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse koduleheküljel. Olgem siis aktiivsed sobivat materjali leidma ja tellima, järgmiseks aastaks jõuab seda veel teha. Nii meie töö edukus kui ka väikese tiraaziga õpikute trükkimine sõltub oskusest põhjendada oma tööks vajalikku, õpetajate koostööst ja perspektiivi nägemisest (õpikute vananemine, ajakohasus, järjepidevus).

Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutuse ning selle juurde kuuluva Haridusprogrammide Keskuse tellimusel ja finantseerimisel valmis Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumis (EPAM) õppekavade andmebaas, et üldhariduskoolid saaksid internetist infot Eestis alates 1996. a väljaantud eesti- ja venekeelsetest õppekavaküsimusi käsitlevatest publikatsioonidest.

Andmebaasi on koostanud ja toimetanud Viivi Eksta ja Ilmar Kopso. Annotatsioonid tõlkis vene keelde Õie Vahar. Konsultantidena aitasid kaasa Kai Võlli ja Mari Kadakas.
Koostajad võtsid endale vabaduse läheneda ülesandele laiemalt ega piirdunud pelgalt õppekava- ja arengukavaalaste materjalidega. Vahendatakse taustinformatsiooni, milleta kooli- ja õppekavaarendus on mõeldamatu. Pidades silmas vene õppekeelega koolide õpetajaskonda, on andmebaasi valitud materjale, mis soodustavad orienteerumist Eesti nüüdisaegses, aga ka varasemas haridus- ja kultuurisituatsioonis. Niisiis annab andmebaas küllalt laia pildi Eesti kooli otsinguist ja leidudest pea kümne aasta vältel.

Mida andmebaasist leida võib?
Annoteeritud on pedagoogilistes ajakirjades (Haridus, Kooliuuenduslane, Kooruke ja Iva) ning erialastes raamatutes (nt konverentside kogumikud, haridusministeeriumi, Omanäolise Kooli ja projekti “Avatud õppekava” väljaanded) ilmunud materjale. Ajaleheartikleid andmebaas ei sisalda.
Andmebaasi loomisel on tuginetud EPAM-i andmebaasidele ja arhiivraamatukogule. Lahkelt tulid puuduvate trükiste hankimisel vastu Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse, Omanäolise Kooli Arenduskeskuse ja projekti “Avatud õppekava” metoodikakeskuse töötajad. Seega on kõike andmebaasis leiduvat (peale mõne üksiku erandi) EPAM-is võimalik lugeda. Muidugi saab raamatukogudevahelise otsingu abil internetis leida vajalikku trükist ka teistest raamatukogudest.
Kirjutise annotatsioonis on püütud määratleda sihtgrupp, kellele materjal on suunatud, avada funktsioon kooliõppekava koostamise seisukohalt ja kirjeldada käsitluse sisu märksõnade abil.
Miks on vaja uut andmepanka, kui raamatukogud niikuinii bibliografeerivad kirjandust? Põhjusi on mitu. Esiteks on kõnesolev andmebaas kindla suunitlusega õppekavatööks eesti ja vene üldhariduskoolidele (kutsekoolid vajavad tõenäoliselt oma andmebaasi). Teiseks bibliografeeritakse raamatukogudes küll pedagoogikaajakirjade ja jätkuväljaannete artikleid, kuid mitte kõigi kogumike omi. Õppekavaalaste kirjutiste andmebaasis on rõhk nimelt neil kogumikel (nt artiklid kogumikust “Koolijuhtimine demokraatlikus ühiskonnas”. Nordic-Baltic Projekt. Koostaja Toomas Takkis, 1999). Niisuguste kogumike olemasolust ega seal leiduvast pole paljudel lugejatel tõenäoliselt aimugi. Andmebaasis võib kasutada lühiotsingut, kompleksotsingut, kasutada autorite või märksõnade loetelu. Otsingul saadud bibliograafialoetelu saab oma arvutisse tõmmata.
Annoteeritud pole aineraamatuid arvestusega, et need on koolides niikuinii kättesaadavad. Vabanenud umbes 450 kirje asemele on valitud vähem üldteada olevad materjalid. Andmebaas on kindla mahuga tellimustöö ja kõike olemasolevat paratamatult bibliografeerida ei saa.

Vaja oleks haridussõnastikke
Nii annotatsioonide koostaja kui ka tõlkija jäid kimpu terminoloogiaga. Eriti tõlkija eestikeelsetele terminitele venekeelsete vastete leidmisel. Nii ühel kui teisel tuli endale ajuti võtta ainuotsustaja eksperdi roll. Meil on eesti–vene ja vene–eesti haridussõnastik aastast 1996 ning ka V. Maanso ja I. Undi koostatud ülddidaktika terminite sõnastik (ka vene vastetega) aastast 2003. Kuid vajadus uute ja täiendatud haridussõnastike järele on ilmne. Orienteerumine läänemaailma haridusruumile on toonud juurde palju autoreid ja käsitusi hoopis uue terminoloogiaga, mugandused ingliskeelsetest terminitest ja ingliskeelsed laenud teevad võidukäiku. Oma rõhke ning terminiimprovisatsiooni tingivad meie hariduselu suundumused iseenesest. Neis seoseis tasuks küsida, kuidas näiteks “arenguvestlus” vene keeles kõlab, kui tahame selle ka vene kooli õpetajale armsaks teha. Küllap meiegi peame oma õppekavaalase andmebaasi märksõnastiku ükskord üle vaatama.
Andmebaasi on võetud artiklid alates 1996. a kuni käesoleva ajani (kokku üle 1500 kirjutise). Juba selle lühikese ajavahemiku jooksul võib terminikasutuses näha eelistuste muutumist (näiteks multikultuursus, multikultuuriline ® paljukultuursus, paljukultuuriline; portfolio ® õpimapp jmt). Segav on, et autorid kasutavad sama sisu avamiseks eri väljaannetes erinevaid väljendusi (nt eesti keel emakeelena ® emakeel (eesti keel); eesti keel teise keelena ® eesti keel vene koolis jmt). Koostajate ülesandeks jäi nende hulgast sobivamana tunduvate variantide väljavalimine.
Andmebaasi märksõnastiku mahu vähendamiseks on sisult lähedasi märksõnu püütud koondada ühe nimetuse alla (nt küsitlusuuring, arvamusküsitlus, uurimistöö, uuring, uurimus tuleb otsida märksõna uurimus alt; hindamisjuhend, hindamissüsteem, enesehindamine, välishindamine, hindamine märksõna hindamine alt). Aineõpetusalane informatsioon on koondatud märksõna aineõpetus alla. Kasutu on otsida märksõna matemaatika, selle asemel pakub märksõnastik tähe A all otsingut aineõpetus: matemaatika.
Terminoloogiaprobleemidest rääkides ei saa jätta meenutamata, et stagnaajal töötas Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituudi egiidi all pedagoogika terminoloogiakomisjon. Vajadus sellise komisjoni järele on praegu kahtlemata olemas. Hea, kui see juba kusagil on ellu kutsutud. Selge mõtlemine eeldab selgeid termineid.
Väike hoiatus andmebaasi kasutajatele. Ei maksa sealt otsida seda, mida pole. Olemasoleva materjali kokkukogumine ja ühtse märksõnade süsteemi alla viimine tõi välja valdkonnad, mille kohta kirjasõnas materjali on kasinalt või puudub hoopis. Selliseid valgeid laike on rohkem, kui esialgu arvata võis, aga loodetavasti aitab Mitte-eestlaste Integratsiooni SA korraldatav kirjutiste konkurss olukorda paremuse poole muuta.
Internetis surfata on mõnus, huvitav, isegi arendav. Kas me aga mõtleme sellele, kui palju aega, tööd ja raha on kulunud selle informatsiooni loomisele? Ega vist, internetistuv ühiskond kujundab tarbijamentaliteeti. Head tarbimist, otsimis- ja leidmisrõõmu kõigile teadatahtjaile internetiaadressil www.tpu.ee/epam.

Kuidas elab muusikakooli õpetaja? Kas tal jätkub jõudu ja soovi pärast väsitavat koolipäeva veel ise musitseerida? Kui paljud neist soovivad esineda publikule?
Rakvere Muusikakooli direktori Toivo Peäske initsiatiivil ja ettevõtmisel sai arvatavasti alguse uus traditsioon muusikakoolide ajaloos: esmakordselt kutsuti kokku muusika- ja kunstidekoolide pilliõpetajad ja toimus üleriigiline õpetajate muusikapäeva galakontsert Rakvere Gümnaasiumi saalis.
Suvisel direktorite kokkusaamisel Elvas võeti teade vastu kõhklusega – kas ikka leidub osaleda soovivaid õpetajaid. Kuid see, kui innukalt esineti ja kuidas saalitäis publikut kaasa elas, näitas, et ettevõtmine ei jää viimaseks.
Õpetajaid saabus Alatskivi, Aruküla, Kadrina, Kehra, Kiili, Kohila, Kose, Kunda, Kuusalu, Nõmme, Pärnu-Jaagupi, Rakvere, Rapla, Saue, Tabasalu, Viimsi ja Vändra muusika- ja kunstidekoolidest. Kõige rohkem astus publiku ette Toivo Peäske – seda nii kontserdi konferansjee kui ka pianistina. Ta jõudis teha koostööd mitme koosseisuga, esinedes Kunda ja Nõmme muusikakooli tšelloõpetaja Kaia Tambi (kes samuti esines kolmes koosseisus) kontsertmeistrina, klaveritrios pianistina ja kontserdi lõpus duos Rakvere Muusikakooli saksofoniõpetaja Jüri Takjasega Uno Naissoo improvisatsiooni (“Sulle, väikemees ...”) nauditava ettekandega.
Üles astusid väga erinevad koosseisud – suurematest kollektiividest esinesid Harjumaa keelpilliõpetajate ansambel ja Vändra MK ansambel Salong, oli duosid, triosid ja soliste; ettekanded kõlasid klaveril, viiulil, saksofonil, akordionil, tellol, kitarril, traversflöödil ja flöödil. Kõlas muusika barokiajast 20. sajandi moodsate rütmideni. Õpetajad tundsid esinemisest rõõmu ja kõigi osalejate arvamus oli, et kontsert õnnestus igati.
Kontserdile järgnenud kohvilauas Rakvere Muusikakoolis jagati muljeid ja tehti tulevikuplaane. Selle eest, et kogu ettevõtmine õnnestus suurepäraselt, tuleb tänada Rakvere Muusikakooli direktorit Toivo Peäsket ja juhiabi Rita Metsa. Kadrina Kunstidekooli klaveriõpetaja Silvi Ugaste sõnul oli tore muusikapäev ja eriti meeldivalt esinesid just noored, äsja Eesti Muusikaakadeemia lõpetanud pedagoogid.
Aitäh kõigile esinejatele ja, nagu lõpetamisel öeldi, kui esineda soovijaid on veelgi rohkem, võib kokkusaamine tulevikus kesta ka mitu päeva. Kohtumiseni taas Rakveres!

25.–31. oktoobrini toimub Tartus loovkeskuse korraldatav sotsiaalse suunitlusega kunstifestival, mis toob noorteni erilised ja uudsed kunstid. Üritus on suunatud eelkõige õpilastele ja tudengitele, et anda neile võimalus osaleda tänapäevaseid kunstivorme tutvustavates õpikodades.
Festival “Midagi muud...” avab uusi vaateid nii kunstile kui ka ühiskonnale ja iseendale, pannes osalejaid selle kaudu mõtlema oma rollile ühiskonna hea toimimise juures.
Festivali raames töötavad noored õpikodades eri maade professionaalide käe all. Toimub seminar, kus kunstiga tegelevad inimesed mitmetest riikidest vahetavad mõtteid noorte loovtegevuse ja sotsiaalsete oskuste arendamise meetodite üle.
Professionaalid Eestist, Lätist, Poolast, Bulgaariast, Slovakkiast, Rumeeniast, Makedooniast, Serbiast ja Horvaatiast püüavad kohtumise käigus töötada välja uute samalaadsete projektide plaane.
Festivali klubis Sadamateatris esitletakse õpikodades sündinud projekte. Täpsem info ja registreerimine www. fest.tartu.ee või festmuud@hot.ee.
MTÜ Loovkeskus on kohtumispaik noortele ja noorsootöötajatele, kes soovivad arendada loovust eneses, lastes ja noortes. Kunstilise tulemi asemel keskendutakse loovkeskuses eelkõige loomeprotsessile.

Neljapäeval, 7. oktoobril toimus Abja Gümnaasiumi algklassiõpilastele liikluspäev.
Et päev mööduks huvitavalt ja tulemuslikult, korraldati enne seda algklassiõpetajate ja Karksi jaoskonna juhtiva konstaabli Riho Rei ühisarutelu. Üheskoos pandi paika liikluspäeva programm.
Minu unistus oli organiseerida liikluslinnak. Maakonnas sellist asja ei olnud ja seda tuli ise tegema hakata. Töömees tegi liikluspostid, kuhu kinnitati liiklusmärgid. Huvijuht M. Saar ja kehalise kasvatuse õpetaja T. Arus tegid eelnevalt planeeritud ja joonestatud mänguplatsile lubjaga ülekäigurajad ja sõiduteed ning paigaldasid liiklusmärgid.
Liikluspäeval tulid kohale konstaabel Riho Rei, Tõnis Artla ja Viljandi korrakaitse liiklustalituse konstaablid Eda Saik ja Kadri Keldu.
Ajal, mil kaks politseinikku tutvustasid liiklust ja viisid läbi praktilise tunni liikluslinnakus, tutvustasid teised politseinikud politseiautosid ning -varustust. Lastes tekitaski kõige enam elevust politseivarustus, mida said katsuda nii suured kui väikesed – alates autost, lõpetades kuulikindla vesti ja kumminuiaga.
Edukalt liikluslinnaku läbinu sai kingituseks kommi ja 1. klass ka helkuri.
Tänan veel kord kõiki aitajaid ja kaasalööjaid ning soovitan kõigile korraldada oma koolis aktiivne liiklusõpetus.

Karjäärinõustamise Teabekeskus koostöös maakondlike noorte teabe- ja nõustamiskeskuste võrgustiku ja Eesti Emakeeleõpetajate Seltsiga korraldab teist korda kirjandivõistlust teemal “Tulevik ja karjäär”. Sellest võivad osa võtta nii gümnaasiumi- ja kutseõppeasutuste õpilased kui ka 2003/2004. õa kooli lõpetanud noored.
Eelmisel konkursil osales 143 võistlustööd. Enim töid laekus Tallinnast, Pärnu, Viljandi, Tartu linnast ja maakonnast. Kõige sisukamad tööd olid Põlvast. Rõõmustav on, et suur hulk noortest usub end täpselt teadvat, mida elult ootavad ning kuidas selleks oma sihte seada. Korraldajate eesmärk on ka tänavu suunata noorte tähelepanu karjääriplaneerimisele kui olulisele protsessile kiiresti muutuvas maailmas. Fantaasial võib lasta vabalt voolata, sest ka pealkirja saab autor sõnastada vabal valikul.
Hindajad loodavad, et tänavu pakub võistlus enam huvi emakeeleõpetajatele ja miks mitte ka klassijuhatajatele ning koolid leiavad võimaluse võistluse esmane voor õppeasutuse sees läbi viia. Tööde esitamise lõpptähtaeg on 12. november.
Võitjaid autasustatakse Tallinnas infomessi Teeviit avamisel 2. detsembril, kus peapreemia väärilise töö autorile antakse üle arvuti. 30 paremale kirjutajale on Teeviida korraldajatelt tagatud messile vabapääse.
Esimese võistluse parimate töödega saab tutvuda karjääriplaneerimist toetava portaali Rajaleidja vahendusel.
Kirjand on soovitav saata e-posti aadressil kirjand@innove.ee märgusõnaga “kirjand”. Täpsemalt saab võistluse tingimuste kohta lugeda Teabekeskuse kodulehelt (www.innove.ee/teabekeskus) ja portaalist Rajaleidja (www.rajaleidja.ee).

Valitsuses heaks kiidetud eelnõude sisust saatis Õpetajate Lehele ülevaate HTM-i projektijuht-nõunik Margus Ots.

“21. sajandi hariduse” programmi üldeesmärk on luua kõigile õpilastele võimalused kvaliteetse ja võimetekohase hariduse omandamiseks, sõltumata õpilase elukohast või sotsiaalsest taustast.
See tähendab:
- õppekvaliteeti – häid õpetajaid, õppekavu, kaasaegset õppekeskkonda, mõõdikuid nende hindamiseks;
- hariduse kättesaadavust – koolivõrku, koolitransporti, iga õppija individuaalsuse arvessevõtmist nii õppekorralduses kui ka õppe sisus, tugisüsteeme;
- ressursside selget ja efektiivset kasutamist – seda tagavat koolide rahastamisskeemi;
- eri osapoolte otsustus- ja vastutusõiguse selgust ja otstarbekat jaotust – suuremat otsustusõigust koolijuhile, lapsevanemate ja õppurite suuremat osalust haridusküsimuste üle otsustamisel.
Töörühmad
“21. sajandi hariduse” programmi eesmärkide saavutamiseks kavandatud tegevuste planeerimiseks ja teostamiseks on loodud 12 töörühma kokku 34 alatöörühmaga. Töörühmadesse kuuluvad väga erinevate huvigruppide esindajad: lapsevanemad, õpilased, õpetajad, koolijuhid, omavalitsusjuhid, maavanemad, maavalitsuste haridusosakondade juhid, poliitikud, teadlased jt. Töörühmad ei ole tänaseks veel oma tegevust lõpetanud, sest kavandatud ettevõtmiste maht on suur ja osa tegevusi valmistatakse ette alles 2004. a lõpus ja veel ka 2005. aastal.
Peamised tulemused
1. Õppekorraldus ja õppekavad
Peamised põhimõtted:
- õppekorralduses ja õppekavade koostamisel arvestatakse iga lapse võimeid ja individuaalset arengut;
- õpilase võimete ja individuaalse arengu arvestamiseks viiakse õppekorralduses otsustusõigus ja vastutus lapsele lähemale, s.t eelkõige kooli tasandile.
Õigusakte on oluliselt täiendatud.
- Et õpetajad saaksid õpilastele individuaalsemalt läheneda, on vähendatud klassitäitumuse piirnormi (põhikoolis alandatud 24 õpilaseni).
- Õpilastega läbiviidavad iga-aastased arenguvestlused on kohustuslikud alates 2005. aastast.
- Kasvatusraskustega laste klasside moodustamise võimalusi on avardatud (võimalik on moodustada klasse juba II kooliastmest).
- Vaimse ja füüsilise turvalisuse tagamiseks on täpsustatud kooli kohustused. PGS-is rõhutatakse, et kool tagab õpilase koolis viibimise ajal tema vaimse ja füüsilise turvalisuse ning tervise kaitse.
Valminud on järgmised haridus- ja teadusministri määruste muudatuste eelnõud.
- Individuaalse õppekava (IÕK) koostamise ja rakendamise korralduslikud alused (2004/2005. õa alguseks valmib õpetajatele abimaterjal IÕK koostamiseks ja rakendamiseks).
- Parandusõpperühma töökorralduse alused.
- Põhikooli ja gümnaasiumi lõpueksamite korraldamise ning põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamise tingimused ja kord.
- Põhikooli lihtsustatud riiklik õppekava ja toimetulekukooli riiklik õppekava (võrdsete võimaluste printsiibi rakendamiseks võimaldatakse juba algaval õppeaastal rakendada kerge, mõõduka ja raske vaimupuudega õpilastele lisa-aasta(d).
- Valminud on ettepanekud sotsiaalministeeriumile määruse “Tervisekaitsenõuded kooli päevakavale ja õppekorraldusele” muutmiseks (1. klassi õpilastele kodutöid ei anta, päevases õppevormis kaotatakse teine vahetus 2008. aastaks jm).
PGS-i eelnõuga muudetakse sätet, mis käsitleb liitklasside moodustamist. Kehtiva regulatsiooni kohaselt peab kool moodustama liitklassi, kui kahe või enama klassi õpilaste arv on kokku 20 või alla selle. Eelnõu kohaselt ei ole liitklassi moodustamine enam kooli kohustus, vaid õigus. Samuti muudetakse eelnõuga liitklassi moodustamise tingimusi – vähendatakse õpilaste arvu, millest arvates võib liitklassi moodustada. Varasema 20 õpilase asemel sätestatakse piiriks 16 õpilast.
Tulenevalt hariduslike erivajadustega (edaspidi HEV) õpilasi käsitleva regulatsiooni muudatustest ei käsitleta PGS-i eelnõu kohaselt seaduses HEV-õpilasi enam teatud liiki erikooli õpilastena, vaid kui õpilasi, kes vajavad õpet eritingimustel, sõltumata koolist, kus nad õpivad. HEV-õpilaste õppekorraldusega seonduv on PGS-i eelnõus eraldi peatükki koondatud.
- Hariduslike erivajadustega lastele võrdsete võimaluste tagamiseks ja kaasava hariduskorralduse põhimõtete järgimiseks viiakse eelnõuga sisse muudatused, mis võimaldavad senisest enam õpilasekeskset lähenemist õppe-kasvatustöö protsessis. Nii on suurendatud kooli kohustusi tingimuste loomisel õpilaste võimetekohaseks arenemiseks ja õppimiseks. Kool peab tagama logopeedilise, psühholoogilise, eripedagoogilise ja sotsiaalpedagoogilise nõustamise ja abi rakendamise võimalused hariduslike erivajadustega õpilastele. Eelnõus on loetletud hariduslikud erivajadused, mille puhul on nõustamiskomisjoni otsusega vajalik võimetekohase õppe kindlustamiseks rakendada õpet eritingimustel.
- Vähendatud on klassi täitumuse piirnorme eriõppel olevate õpilaste klassides.
- Parandusõppe tundide korraldamine on muudetud paindlikumaks. Kehtivas seadusandluses on lubatud viia parandusõppe tunde läbi ainult väljaspool õppetunde. Arvestades õpilaste nädalakoormust ja individuaalseid vajadusi, võib uue eelnõu kohaselt parandusõppe tunde viia läbi ka õppetundide ajal.
Muudetud on HEV-laste õpetamisega seotud rahastamise põhimõtteid. Koolipõhine rahastamissüsteem on muudetud õpilasepõhiseks: pearaha liigub õpilasega kaasas. See motiveerib koolipidajat
- kaasama erivajadustega õpilasi tavakooli;
- koostama ja rakendama IÕK lähtuvalt iga õpilase arenguvajadustest;
- rakendama õpilaste paindlikku tasemerühmitamist, tagamaks kõigile õpilastele eduelamusi ning HEV-puhust sekkumist;
- rakendama koolides koolisiseseid rehabilitatsiooniteenuseid: eripedagoogi, logopeedi, abiõpetajaid, psühholoogi, sotsiaalpedagoogi nõustamist ja abi.
Põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava põhjalikum muutmine on kavandatud 2007. aastaks:
- üldosa ja ainekavade sidustamine;
- õppeainete lõimimine;
- valikuvõimaluste suurendamine ja kohustusliku mahu vähendamine;
- õpitulemuste täpsustamine;
- rõhuasetus üldoskuste, sh sotsiaalsete oskuste omandamisele.
Eelõpetuse osas on kavas:
- eelõpetuse kohustuse rakendumine 2007. aastal;
- piirkondlike nõustamiskeskuste loomine koolieelsete lasteasutuse baasil. Oluline on võimaldada 0–7-aastaste lastega peredele ja koolieelsete lasteasutuse pedagoogidele nõustamisteenuse kättesaadavus;
- lapse arengu analüüsi ja hindamise mudelite väljatöötamine 2005. aastal.
Tugisüsteemide rakendamine on eelduseks klassikursuse kordamajätmisest loobumiseks.
- Alates 1.09.2005 õpilast üldjuhul klassikursust kordama ei jäeta.
- Õpiraskuste ilmnemisel rakendatakse vastavalt vajadusele logopeedilist abi, parandusõpperühmas õpetamist, pikapäevarühmas osalemist, IÕK rakendamist jne.
2. Õpetaja
Kõige olulisemad sammud on järgmised.
- Kutseaasta rakendumine algaja õpetaja toetuseks
1) 2004. aastal õpetajakoolituse lõpetanud ning põhikoolis ja gümnaasiumis tööd alustavatavatele noortele õpetajatele;
2) 2005. aastal kutsekoolis ja lasteaias tööd alustavatele samal aastal õpetajakoolituse lõpetanud noortele õpetajatele.
- Töötatakse välja õpetajate kutsestandard.
- Käivitatakse õpetajate kutseomistamise süsteem:
1) kõrgkoolilõpetajatele, kes läbivad alates 2004. a sügisest kutseaasta – 2005. a kevadel,
2) kõigile õpetajatele – 2005–2007.
3. Järelevalve
Luuakse otstarbeka ressursikasutusega hariduse kvaliteedi hindamise adekvaatne süsteem, piiritledes täpselt ühe või teise järelevalveliigi (sisehindamine, välishindamine, riiklik ja teenistuslik järelevalve) pädevus ja kohustused.
Haridus- ja teadusministeerium on seisukohal, et järelevalvesüsteemi saab tõhustada õppeasutuste kaasamisega hindamisprotsessi sisehindamise kaudu. Eesmärgi saavutamiseks eraldatakse õppeasutuste hindamis- ja kontrollifunktsioonid.
Vastav eelnõu on valitsusele esitatud. Eelnõu kohaselt peab õppeasutus viima läbi sisehindamist, mis sisaldab endas nii enesehindamist kui ka sisekontrolli. Sisehindamine on õppeasutuse eesmärkidest lähtuv õppe- ja kasvatustegevuse ning juhtimise analüüs ja tulemuslikkuse hindamine õppeasutuse arenguks vajalike juhtimisotsuste vastuvõtmiseks.
Õppeasutus esitab perioodiliselt – vähemalt kord kolme aasta jooksul – välishindamise läbiviijale kogu koolielu valdkondi hõlmava sisehindamisaruande, mille alusel annab välishindaja õppeasutuse sisehindamisele tagasisidet.
Riikliku järelevalve eesmärk on kontrollida õppeasutuse õppe- ja kasvatustegevuse õiguspärasust ning riigieelarvest eraldatud vahendite sihipärast kasutamist.
Järelevalveorgani esindaja ülesanded on järgmised:
1) kontrollida õppe- ja kasvatustegevust reguleerivatest õigusaktidest tulenevate nõuete täitmist;
2) kontrollida riigieelarvest õppeasutusele sihtotstarbeliselt eraldatud vahendite kasutamise seaduslikkust ja sihipärasust;
3) analüüsida probleeme õppe- ja kasvatustegevust reguleerivate õigusaktide rakendamisel.
Riiklikku järelevalvet viiakse läbi üksikküsimustes või kompleksselt.
Muudatusega on riikliku järelevalve läbiviimise pädevus antud üksnes haridus- ja teadusministeeriumile. Kuna minister vastutab oma valitsemisala eest, hakkab tal olema otsene võimalus mõjutada läbiviidava järelevalve kvaliteeti.
Muudatustega tähtsustatakse õppeasutuse pidaja roll ja vastutust teostada teenistuslikku järelevalvet õppeasutuste tegevuse üle. Vastavalt õigusaktidele teostab valla või linna ametiasutuste ning nende ametiisikute ja ametiasutuste hallatavate asutuste ja nende juhtide tegevuse seaduslikkuse ja otstarbekuse üle teenistuslikku järelevalvet valla- või linnavalitsus.
4. Kooli juhtimine
PGS-i eelnõus on oluliselt suurendatud hoolekogude õigusi ja võimalusi osaleda kooli- ja õppekorralduslike otsuste tegemisel. Kuna üle poole hoolekogudes moodustavad lapsevanemad, tähendab see selgelt suurema vastutuse andmist koolikorralduslikul poolel õpilaste endi vanematele.
Konkreetsed muudatused PGS-i eelnõus.
- Varem kehtestas hoolekogu tegutsemiskorra haridus- ja teadusminister määrusega. Uus seadus võimaldab hoolekogul endal oma tegevust planeerida ja läbi viia. See on märk demokraatiast, sest arvestatakse, et koolid ja nende vajadused/võimalused on erinevad. Nii näiteks ei ole enam kohustust kord kolme kuu jooksul koosolekut teha.
- Hoolekogu liikmete arv on fikseeritud vahemikuna 5–9 ja pole eraldi tingimusi lähtuvalt koolitüübist. Selgelt väljendatakse, et üle poole hoolekogu koosseisust on lapsevanemad, mis suurendab lastevanemate rolli koolielu korraldamisel ja annab enam võimalust rääkida kaasa oma lapse õpetamist ja kasvatamist puudutavates küsimustes.
- Hoolekogu koosseisu kinnitamine koolipidaja poolt kolmeks aastaks on selge viide demokraatiale. Ühelt poolt loob tingimuse hoolekogu stabiilseks tööks, teisalt kaob võimalus aastast aastasse ühtedel ja samadel isikutel koolielu juhtida. Et uuesti valitud saada, tuleb ennast tõestada.
- Õpilasesinduse esindajal on õigus osaleda hoolekogu töös hääleõiguseta sõnaõigusega. Eelmise seaduse versioonis oli õpilaste esindaja vaid gümnaasiumiastmes ja kohustusega teiste hoolekogu liikmetega võrdsetel alustel osalemiseks.
- Eelnõu seletab täpsemalt lahti hoolekogu õigused, milleks on näiteks kooli õppekava, arengukava ja detailse eelarvejaotusprojekti kooskõlastamine enne kinnitamist.
- Kooli kodukorra kinnitab samuti hoolekogu, mis võimaldab lapsevanemal varasemaga võrreldes rääkida rohkem kaasa koolielu korraldamisel kooli ja piirkonna konkreetseid olusid arvestades.
- Hoolekogul on õigus anda arvamus koolis toimuvale. Eelnõu määratleb konkreetsed suunad, milles hoolekogu saab kaasa rääkida. Tegemist on õiguste, mitte korraldustega koolijuhile.
- Eelnõu annab hoolekogule õiguse jätta kooskõlastamata väga tähtsaid koolielu korralduslikke punkte (nt õpetajate ja direktori konkursi ning kooli kodukorra kinnitamine), kui need on vastuolus vanemate huvidega. Samuti on hoolekogul võimalus pakkuda ise välja konkreetseid meetmeid töö parandamiseks.
- Lisaks on oluline, et koolipidajal on võimalik delegeerida mitmeid otsustusi hoolekogule (eelarve detailne kinnitamine, arengukava kinnitamine jm), kui pidaja leiab, et vastav kompetents ja tahe on hoolekogul olemas. Vastav säte võimaldab arvestada Eesti kohalike omavalitsuste suurte erisustega.
Koolide eelarvekorralduse põhimõtete muutmine delegeerib kooli tasandile senisest suurema otsustuspädevuse, mis annab kooli juhtkonnale senisest suurema pädevuse korraldada õpilaste vajadustest ja lapsevanemate ootustest tulenevalt hariduse osutamist.
5. Üldhariduskoolide rahastamine
Üldharidussüsteemi rahastamisel võetakse aluseks mudel, mille kohaselt:
- koole finantseeritakse pearaha ja regionaalseid erisusi tasandava ning kvaliteetse koolivõrgu kättesaadavust kindlustava baasraha alusel. Pearaha on diferentseeritud tulenevalt õpilaste hariduslikest erivajadustest ja võib olla diferentseeritud tulenevalt kooliastmetest;
- pearaha ja baasraha maksmisel koheldakse eri omandivormis olevaid koole ühetaoliselt;
- investeeringukulusid finantseeritakse pearaha ja baasraha koosseisus;
- omavalitsustele kehtestatakse hariduskulude kaasfinantseerimise kohustus ühtse summana õpilase kohta. PGS-i eelnõu kohaselt on KOV-i kaasrahastamise määr vähemalt 30% riigieelarvest makstavast pearaha määrast ja iga-aastane konkreetne määr kehtestatakse riigieelarve seaduses;
- baasraha makstakse üldjuhul vaid koolidele, kus on õppetasemel seaduses sätestatud minimaalne arv õpilasi (eelnõus: põhikooli puhul vähemalt 90, gümnaasiumi puhul vähemalt 60 õpilast);
- erijuhtumitel makstakse baasraha ka sellistele koolidele, kus piirkonna õpilaste arv on alla seaduses sätestatud miinimumi. Eritingimustel rahastatavate koolide loendi ning nende rahastamise alused kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Uus rahastamisskeem rakendub 2006. a. 2005. a liidetakse investeeringuraha (RIP, “21. saj kool”) praeguse pearahaga.
6. Kinnisvara arendamine
Üldhariduskoolide kinnisvara arendamisel võetakse aluseks mudel, mille kohaselt on koolide omanikel ja koolidel võimalik jaotada investeeringukulud pika perioodi peale, sõlmides lepinguid erinevate ehitus- ja haldusorganisatsioonidega.
Riigi Kinnisvara AS-ile tehakse ülesandeks teha koolide ja kohalike omavalitsustega koostööd koolide renoveerimisel, ehitamisel ja haldamisel, suurendades selleks Riigi Kinnisvara AS-i aktsiakapitali 2003. aasta eelarveülejäägi arvel 600 miljoni krooni võrra.
600 miljonit krooni on täiendav raha koolide remontimiseks. Senise RIP-i ja “21. saj kooli” programmi raha liidetakse pearahale, s.t need summad ei kao kuhugi.
RKAS-iga koostöö tegemine on vabatahtlik. Keegi ei sunni koolipidajat koolihooneid RKAS-ile üle andma.
7. Õpilastransport
Õpilaste transpordi süsteem riigis toimib ja uut või alternatiivset “koolibussisüsteemi” luua ei ole majanduslikult otstarbekas. Süsteemi efektiivsema toimimise huvides on oluline, et õpilaste vedu planeeritaks ja koordineeritaks maakondlikul tasandil. Õpilaste transpordi süsteemi aluseks saab maakondlik koolivõrk ning õpilaste liikumise kaardistamine konkreetses maakonnas.
PGS-i eelnõus sätestatakse valla või linna kohustus hüvitada õpilaste sõit kooli ühistranspordiga. Hüvitamise tingimused ja korra kehtestab valla- või linnavolikogu. Sobiva transpordi puudumisel peab vald või linn korraldama koolikohustuslike õpilaste transpordi kooli ja tagasi.
IV. Tähtajad
- Uuele järelevalvesüsteemile minnakse üle 1. juulist 2005. a.
- Uus pearaha mudel rakendub alates 1. jaanuarist 2006. a.
- Muudatused kooli juhtimises rakendatakse hiljemalt 1. jaanuaril 2006. a.

9. oktoobril sai Tallinna Pedagoogikaülikoolis kokku õpilasi, üliõpilasi ja õpetajaid Eesti eri maakondadest, et panna punkt pikale tööle. Valmis sai 2003. a aprillis toimunud saksa keele olümpiaadi lõppvooru pääsenud tööde valikkogumik “Bekannte Deutschbalten aus meinem Heimatort”.
Üritus algas aruteluga saksa keele olümpiaadi korraldamise viiside ja võimaluste üle. Olümpiaadi vormiks pakuti essee kirjutamist, ühiselt vaadatud filmi või loetud raamatu retsensiooni, kõnet, diskussiooni, maiskondlikke teadmisi nõudvat testi jne. Mitu pakutud versiooni tulevad kõne alla vaid eeldusel, et taas korraldataks piirkondlikud voorud, millest uurimistöö vormi puhul loobuti. Seega oli ääretult oluline saada varast tagasisidet, et teha ettevalmistusi ja koguda ideid järgmiste aastate olümpiaadide tarvis.
Erilist rõõmu valmistas, et uurimistööde autorid, kellest paljud nüüdseks juba üliõpilased, sellist olümpiaadivormi kui väga arendavat ja huvitavat kiitsid ning ülearu vaevanõudvaks ei pidanud. Ka on uurimistöö kui õpilase iseseisvust, vastutustunnet ja koostöövõimet arendav õppetöö vorm kinnitamas kanda paljudes Eesti koolides.
Olümpiaaditööde kogumikuna väljaandmise olulisust tõstab tõsiasi, et saksa keele puhul on see esmakordne ettevõtmine. Kuidas selline mõte üldse tekkis? 2003. a olümpiaadil osalenud õpilased olid oma tööd teinud väga innukalt ja põhjalikult, lisaks raamatukogudes ja riigiarhiivides leiduvale materjalile oli uuritud ka eraarhiive. Õpilased olid vestelnud baltisakslastega või olnud nendega kirjavahetuses, kohtunud eestlastega, kes mäletavad veel aegu, mil baltisakslased olid Eestis arvestatav kogukond. Töödes esitatud unikaalne materjal ja huvitavad vaatenurgad viisid olümpiaadi korraldajad mõttele, et need tekstid võiksid pakkuda huvi ka laiemale lugejaskonnale. Kaalukas argument kogumiku väljaandmise poolt oli õpetajate ebakindlus uurimistöö kui uudse olümpiaadivormi suhtes. Üks eesmärk oligi pakkuda näidismaterjali õpilasuurimistöödele esitatavatest nõuetest. Loodame, et kogumik motiveerib õpilasi, et teiste õpilaste tööde lugemine paneb pähe mõtte – kui suutis tema, suudan minagi.
Kogumiku väljaandmine sai võimalikuks tänu Põhja-Saksamaal asuva Lüneburgi linnakese muuseumile Ostpreussisches Landesmuseum, kelle tegevusvaldkond on kunagi Saksamaale kuulunud aladega seonduv Ida-Euroopas. Nii kuuluvad ka baltisakslased nende huvivaldkonda. Meie saksa kolleegid olid rõõmsad initsiatiivi üle baltisaksa kultuurilugu sel moel uurida ja õpilasteni viia. Nii otsustasidki nad õpilastööde kogumiku “Bekannte Deutschbalten aus meinem Heimatort” ilmumisele õla alla panna. Meie suur tänu Julita Venderboschile ja dr Michael Garleffile ning ettevõtmist finantseerinud Saksa Liitvabariigi siseministeeriumile.
Kogumik saadetakse kõigisse Eesti koolidesse, kus on piisavalt saksa keele A- või B-keelena õppijaid.
Kogumiku autorid ja nende juhendajad: Eva Liias (juhendaja Dorothee Bauni) Tln Saksa G; Liina Pork (Heikki Veinimäe) M. Härma G; Liina Grünberg (Eve Ploomipuu) Trt Majandusgümn; Maarja Raap (Maritte Linde) Pärnu Ühisgümn; Marju Raukas (Mare Lillemäe) Tln Inglise Kolledz; Reili Rebane (Elle Oruste) Haapsalu G; Külli Zimmermann (Katrin Juht) Palamuse O. Lutsu G; Taavi Tilk (Urve Sakarias) Jõgeva Ühisgümn; Kaarel Tuul (Ene Kööts) Orissaare G; Hella Jansons (Lembit Linnamäe) Võru Kreutzwaldi G; Kärt Saar (Aili Laasi) Kilingi-Nõmme G; Mirja Pitkaäärt (Marika Kangro) Viljandi Paalalinna G; Jens Jõesalu (Aimi Jõesalu) Põlva KK.
Sel aastal toimub olümpiaad teemal “Üks saksakeelses kultuuriruumis tegutsenud või tegutsev eestlane (Eestimaalt pärit venelane)” ehk “Menschen aus Estland im deutschsprachigen Kulturraum”. Töö koostamisel soovitame nüüdisaja persoonide puhul kasutada allikmaterjalina muu hulgas saksa ajakirjandust, kuna eeldame, et valitud isiku puhul on saksa meedias toimunud teatav retseptsioon.
Soovime kõigile saksa keele õpetajatele jaksu õpilaste juhendamisel, õpilastele indu ja pühendumist. Kohtumiseni 2005. aasta saksa keele olümpiaadil.

“Vägivalda esineb põhiliselt vaesemate inimeste seas. Agressiivne käitumine, sh löömine on mehelikkuse näitaja. Kui naine armastab meest, siis ta andestab mehele tema vägivaldse käitumise. Eksimus väärib karistust.” Need on vaid mõned üksikud väited, mis projektis “Kõik noored vägivalla vastu!” kajastamist leiavad.
“Kõik noored vägivalla vastu” on Tallinna Laste Tugikeskuse noorteprojekt, mille kaugem eesmärk on laiema avalikkuse teadlikkuse tõstmine vägivalla ilmingutest ja kõigest sellega seonduvast. Projekti idee ja nimi said alguse igapäevatööst tugikeskuse laste ja noortega, kes on olnud väärkohtlemise ohvrid nii kodus kui ka koolis. Tugikeskuses on alates 2003. aasta kevadest päevakeskus, kus laste ja noortega tegelevad noored sotsiaaltöötajad, psühholoogid jne. Senine töökogemus on näidanud, et noorte tulevaste spetsialistide kaasamine juba nende õpingute perioodil on andnud häid tulemusi töös laste ja noortega. Just noored sotsiaaltöötajad saavutavad laste ja noortega väga hea kontakti. Võib öelda, et n-ö noored-noortele-metoodika toimib efektiivselt.
“Kõik noored vägivalla vastu!” projekti raames korraldame 12 korral (oktoobrist detsembrini) Tallinna kutse- ja kõrgkoolides vägivalla teemalisi töötubasid, kus kõik noored saavad osaleda ning oma arvamust avaldada. Leiame, et noorte puhul ei ole enamasti kasu ainult kampaaniate korraldamisest või plakatite levitamisest lootuses probleemile tähelepanu pöörata, kui sellele ei järgne teema lahti mõtestamist ja selgitamist. Noortega on vaja suhelda vahetult, et nendega koos leida lahendusi probleemidele, mis neid otseselt või kaudselt puudutavad. Vägivalla teema on tugikeskusesse suunatud laste probleemide hulgas esikohal ning vajab suuremat tähelepanu.
Töötubasid juhivad tugikeskuse noored, kes on töötanud ja töötavad laste ja noortega. Vägivalla teema käsitlemisel kasutatakse nn foorumteatri meetodit (seda on efektiivselt kasutanud ka VAT Teatri foorumgrupp), samuti väitemängu ning ajurünnakut n-ö probleemide aliase loomiseks. Pärast töötubasid on osalenud noortel võimalus sõlmida esialgseid koostööleppeid vabatahtliku töö tegemiseks Tallinna Laste Tugikeskuses, et omandada edaspidiseks vajalikke töökogemusi ning olla lastele ja noortele positiivne eeskuju vägivalla vastu võitlemisel ja muude ühiskonna valupunktidega toime tulemisel.
Huvi korral saavad projektis osalemisest huvitatud kutse- ja kõrgkoolide õppejõud, kontaktisikud ning tudengid võtta ühendust Tallinna Laste Tugikeskuse telefonil 655 6970 või e-posti aadressil lastetugi@trenet.ee.

18. oktoobril sai Tallinna Pedagoogikaülikool 85-aastaseks. Aastapäevapidustused on kestnud terve nädala, kulmineerudes täna piduliku aktusega, kus promoveeritakse ülikooli viimase aasta doktorid ning inaugureeritakse kolm uut audoktorit. Aktusel osaleb ka vabariigi president.
TPÜ eelkäija, Tallinna Õpetajate Seminari pidulik avaaktus peeti 1919. aasta 15. septembril, praktiline koolitöö läks lahti 18. oktoobril. Seminaris töötasid oma aja silmapaistvamad koolimehed, keda tunti kogu Eestis. Aastate jooksul on mitmel korral muutunud õppeasutuse nimi: Tallinna Pedagoogium, Tallinna Õpetajate Instituut, Ed. Vilde nimeline Tallinna Pedagoogiline Instituut. Oma praegust nime – Tallinna Pedagoogikaülikool – kannab õppeasutus aastast 1992.
Täna inaugureeritakse TPÜ audoktoriteks ajaloodoktor prof Olavi Arens Armstrong Atlantic Ülikoolist, prof Juhani Hytönen Helsingi Ülikoolist ning Jyväskylä Ülikooli professor Aino Sallinen. Doktoriteks promoveeritakse 11 teadlast, kes eelmise aasta oktoobrist alates on TPÜ-s oma doktoritöö kaitsnud.
21. oktoobril toimus TPÜ peahoones üleriigiline hariduskonverents “Õpetaja – muutustega kohaneja või muutuste juhtija?”. Käsitleti õpetaja rolli haridusreformis. Konverentsi avas minister Toivo Maimets.
19. oktoobril esitles Teaduste Akadeemia saalis oma uut monograafiat “Lootuste linn Peterburi ja eesti haritlaskonna kujunemine kuni 1917” ülikooli linnakultuuri õppetooli juhataja prof Raimo Pullat. 21. oktoobril andis Eesti Kirjandusmuuseum TPÜ filoloogiateaduskonnale üle Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna Tallinnas asuvate kogude kartoteegid ja Tartus asuvate rahvaluulekogude originaalkogude koopiad.
Peost saab osa ka linnarahvas. 18. oktoobril tervitasid Musumäel uue päeva algust TPÜ koorid ning puhkpilliorkester. Ülikooli keeltemajas asuvas TPÜ muuseumis leidis aset aastapäevapidustuste avatseremoonia ning avati prof Urmas Viigi ja kunstitudengite ühisnäitus, samuti näitus TPÜ teadlaste ning õppejõudude publikatsioonidest. Avaliku aulaloengu pidas 18. oktoobril üle 40 aasta õppejõuametit pidanud prof Lembit Andresen eesti kooli arenguloost. 19. oktoobril pidas avaliku loengu väikeste keelte tähtsusest prof Martin Ehala ning 20. oktoobril inimeste suhtumisest ümbritsevasse keskkonda TPÜ ökoloogia instituudi direktor, prof Jaan-Mati Punning. Nädalasse mahub ka spordiprogramm.
2004/2005. õa õpib TPÜ-s 7246 üliõpilast, neist magistriõppes 1470 ja doktoriõppes 151. Põhikohaga töötab ülikoolis 304 õppejõudu. Professoreid on 27, erakorralisi professoreid 13. Kõrgharidust saab bakalaureuse tasemel 68 õppekava alusel, magistriõppekavu on 43 ja doktoriõppes 10 õppekava.