Nädalakommentaar

SIIRI REBANE

Hariduslistis ja isegi ajakirjanduses räägitakse taas ja taas karistamatusest. Probleem on tõsisemgi, kui esmapilgul arvata võiks. Kas demokraatia hakkab muutuma iseenda vastandiks? Üksikud tegijad kipuvad terroriseerima vaikivat enamust, kes koolinäite puhul tahaks lihtsalt rahulikult õppimisele keskenduda?
Postmodernistlik karistamatuse kultiveerimine võib kehvasti lõppeda. Eesti Õpilasomavalitsuste Liidu uuringu kohaselt leiavad juba pooled õpilastest, et kõige rohkem tekitab koolis probleeme mõni õpilane, kes terroriseerib kaasõpilasi, segab tunnis õppimist. “Pole ju keeruline tund kihva keerata ja õpetaja endast välja viia,” kirjutab Allar Veelmaa hariduslistis (3.10). Aineõpetaja, klassijuhataja, õppenõukogu, alaealiste komisjoni ja kohaliku konstaabli jõud ei käi segajatest üle, tõdeb ta. “Jääb üle ainult üks võimalus – karmistada kriminaalseadustikku. Või näeb keegi teist lahendust?” küsib ta retooriliselt (4.10.).
Õige ta on – eriti selles mõttes, et karistus järgnegu karistust väärt teole vääramatult ja kohe. Karistus ei pea olema karm, vaid vältimatu ja vahetu, ütleks nii politseinik kui ka religiooniteoreetik. Vastasel juhul kasvab julgus kurja teha. Õiglane karistamine õpetab põhjuslikke seoseid ja moraaliprintsiipe. Moraalne nõrkus on juba iseenesest ebamoraalsus.
Karistus on tasu tehtud teo eest (vrd: ükski heategu ei jää karistamata), muidu jääks tühi koht järele. Tühjast aga tõuseb tüli.
Kriminalistid soovitavad tegelda pigem põhjustega. Probleemide lahendamine karistusega tähendavat, et tähelepanu pööratakse üksnes tagajärgedele. Jälle õige. Kuid karistamatuse nõiaring tuleb katkestada nüüd ja kohe. Meil ei ole aega oodata õnnelikku tulevikku. Ohtlik on, et me ei tea, millal muutub protsess pöördumatuks. Ees kumab vägivaldsuse nõiaring, see aga võib viia kogukonna anarhiasse.
Karistusõigus polevat võluvitsake, mis kaotab kõik hädad, kirjutab karistusõigusteadlane Tristan Ploom Eesti Päevalehes (6.10.). Loomulikult pole karistus võluvitsake, kuid ta kasvatab – samuti kui sada aastat tagasi kasvatas lapsi täiesti reaalne vits koolmeistri käes: “Karistus koolis ei ole mitte kurjuse nuhtlemine, vaid abi lastekasvatamises; karistus peab parandamise rohi olema” (“Kooli-teadus”, 1873).
130 aasta eest avaldas Eesti Kirjameeste Selts 14-punktilise karistusastmestiku, mis algas “tõsise näoga, laitwa silmaga lapse otsa” vaatamisest ja lõppes sellega, et laisale antakse peksa (“See nuhtlus on küll wäga kange, aga ometi peab teda ka suuremais koolides mõni kord häda olul pruukima, kui mõni päewawaras poole kooli oma sandi eeskuju läbi ära rikub”) ja laisk aetakse koolist välja (Haridus 6/ 2002). Neil süütutel aegadel oli veel laiskus see, mis andis põhjust kõige rangemini karistada.
Mängureeglid tuleb demokraatlikult kindlaks vaielda ja lobisemine lõpetada. Hiljem ei saa olla enam mingit libademokraatlikku arutelu, kas karistus on õiglane või mitte – kas ikka, kus ikka ja kes on süüdi. Lapsed on loomult õpihimulised, nad tabavad kohe ära, et karistust pole karta.
Öeldakse, et noor inimene on stressis, muidu ta pättust ei teeks. Kuid siis on see juba kooliarsti probleem. Pealegi on kõik stressis. Kas valdava enamuse stress on vähem tõsine asi? Kuhu jääb demokraatia vaikiva vähemuse (loe: enamuse) huvide kaitsel?
Kristliku põhimõtte kohaselt on vägivaldsuse ainus alternatiiv vägivallatus. Õige. Kuid vägivallatus on kahe teraga mõõk – nagu vabaduski, nagu demokraatia. “Kas me peaksime olema vabad tegema, mida vaid tahame? Jah – seni kui mööname, et teistel on sama õigus. Ühe inimese vabadus lõpeb seal, kus teise oma algab,” kirjutab Rein Taagepera oktoobrikuu Hariduses, tutvustades oma ühiskonnaõpikust väljajäetud peatükki.
Demokraatia tähendab suuremat vabadust. Kuidas seda kasutada? On inimesi ja vist ka rahvaid, kellele suurem vabadus toob kadu, kirjutab Lembit Soolo hariduslistis.
Demokraatia (rahva võim) on veidi segane ja veniv värk. Demokraatia kasutab demagoogilisi väljendusvahendeid, võimaldab demagoogidel võimule pääseda. Demagoog (kr rahvajuht) on demokraatlik riigimees. Demokraatia polevat küll veatu, kuid ometi parim valitsemisviis, mis seni välja mõeldud. Võimalik. Kuid kuulus küsimus, kelle käes on võim, kui võim on rahva käes, võib tekkida ainult demokraatia puhul. Aristokraatia (parimate valitsus), autokraatia (isevalitsus), teokraatia (jumalavalitsus, s.o vaimulikkonna võim), plutokraatia (rikaste valitsus) puhul ei teki kahtlust.
Aga öeldakse ka, et demokraatia tähendab keskpärasuse võimutsemist. “Demokraatia ei meeldi vä?” hakkab juba meenutama omaaegset ütelust “nõukogude võim ei meeldi, või mis?”. Mingi demokraatlik tsentralism tõstab jälle pead.
Kui demokraatia oleks aus asi, nagu aristokraatia või kas või plutokraatia, mis mõtet oleks siis rääkida tõelisest demokraatiast, osalusdemokraatiast, esindusdemokraatiast, otsedemokraatiast, rahvademokraatiast, sotsiaaldemokraatiast...?