Haridusreform – kas vägisi õnnelikuks?!

Olen nõus minister Toivo Maimetsa väitega, et kahetsusväärselt palju räägitakse kavandatava haridusreformi puhul kinnisvarast ja majade haldamisest, vähe pööratakse tähelepanu sisulisele küljele. Ainult et kahetsusväärset möödarääkimist poleks olnud, kui algatajad poleks seda ise esile kutsunud!
 
Olgu siinkohal vaid kolm meeldetuletust. Kõigepealt alustas valitsus 2003. a kevadsuvel oma haridusprogrammi tutvustades kohe koolimajade ehituskavadest. Mäletame ju hästi samal aastal lisaeelarvega välja käidud programmi “21. sajandi kool”. Teiseks oli üks esimesi olulisi otsuseid lükata üldhariduskooli õppekava uue variandi valmimise tähtaeg seni kavas olnud 2004. aastalt 2007.-le. Kahjuks tähendab see üheselt, et 2007. a kevadeni ametis olev koalitsioon ei soovi lugeda oma valitsemisaja saavutuste hulka uue õppekava kooli jõudmist. Kolmandaks. Suurest kavast “21. sajandi haridus” on just investeerimise ja haldamisega seotud muudatused need, mille kohta tahetakse riigikogu heakskiitu, ilma et sisulisema koolikorralduse kohta koostatud seaduseelnõud oleksid veel valitsuse istungilgi heakskiitu leidnud, rääkimata arutelu jõudmisest riigikokku.
Neist näidetest paistab ilusasti kätte, kus asuvad valitsuse hariduspoliitilised eelistused.

Aktsiaselts teab paremini
Lisaks paistab valitsevast suhtumisest välja soov anda suur osa riigi vastutusest lihtsalt ära. Seda mitte ainult koolidele antavate investeeringutoetuste puhul, kus on pakutud välja uued uhked skeemid. Senise riikliku vastutuse lõppu kuulutatakse ka koolijärelevalves, kus jutu järgi muutuks see hoopis suuremaks, kui see toodaks maavalitsuste alt otse haridusministeeriumi käeulatusse. Ometi pisendatakse riikliku järelevalve tähtsust, muutes see kaunis pisteliseks, s.t juhuslikuks.
Samuti on taandutud esialgsetest kavadest hakata senisest tõsisemalt ja riiklikult suunama koolivõrgu arengut. Haridusministeerium töötab praegu välja üldisi soovitusi, mille alusel oleks investeeringuid tark planeerida. Kuid otsuseid, millise tulevikugarantiiga koolid ehitusraha saaksid ja millised mitte, hakkab valitsuses tehtud plaanide järgi langetama ikkagi riikliku kinnisvara aktsiaseltsi tütarfirma juhatus ja nõukogu. Praeguse suhtumise järgi võib olla kindel, et sinna hakkavad kuuluma kinnisvara- ja ehitusasjatundjad ning mitte hariduskorraldust tundvad inimesed. Millistel eeldustel ja reeglite järgi see otsustamine aktsiaseltsi mitte just eriti avalikel koosolekutel toimuma hakkaks, ei ole praeguseks teada antud.
Kõige ilmekamaks võib aga pidada kogu haridussüsteemi (peamiselt siiski koolikorralduse) küllalt ulatusliku ümberkujundamise visa nimetamist reformi asemel reformiks tingimuste loomiseks. Saan aru, et minister mõtleb selle all, et revolutsiooniliselt paremaks hakkab minema alles pärast planeeritud korralduslike muudatuste elluviimist.

Kes siis reformi teevad?
Öeldakse niisiis, et see, mida me teeme, ei ole hinnatav lõpptulemust nägemata. Tulemusest saame rääkida kunagi hiljem ja see, teadagi, ei sõltu enam meist. Lotovõidu võib välja tõmmata kindla peale. Tulgu siis pärast, mis tuleb, aga Res Publica saab ütelda, et nemad lõid tingimused, kuid reformi elluviijad kohtadel vussisid kõik ära.
Nagu öeldud, loovad pea- ja haridusminister kõik tingimused uuendusteks – asi tuleb korda ajada aga juba lapsevanematel, koolijuhtidel, õpetajatel ja võimalik, et ka vallajuhtidel. Hea tulemuse saamiseks tuleb tegijaid motiveerida. Ometi jäetakse õpetajate palga alammäär juba teist aastat tõstmata.
Kui mõeldakse, et kõike ei peagi saama rahas mõõta, tuleks inimesi vähemalt moraalselt innustada. Ei usu, et kõige parem viis selleks on samade inimeste tehtut ainult halvas valguses näidata. Kui lugeda Res Publica poolt “21. sajandi hariduse” programmi kohta välja antud kena trükist, tundub haridusinimeste senitehtu ainult laiduväärsena. Olukorda iseloomustatakse pealkirjadega, nagu “Tänane kool toodab töötuid”, “Haridusraha lendab tuulde”, “Lastevanematel puudub otsustusõigus”, “Lastel on koolis halb olla”. Kui õpetajatel tuju sellest ei lange, on nad tõesti kõvast puust!
Suure reformikava häda on alati see, et seda tuleb põhjalikult ja pikalt ette valmistada. Samas, kui kava liiga suureks läheb, kuulub uute ettepanekute hulka palju selliseid, mille elluviimisega ei saa oodata, mis kuuluvad haridusametnike ja koolide igapäevategevuste hulka. Näiteks on juba pikalt räägitud koolide vabaduse suurenemisest kunagi tulevikus, kuid nii kaua, kuni sellest räägitakse, lisandub õpetajatele ja koolijuhtidele hoopis tsentraalset bürokraatlikku paberitäitmist. Tundub, nagu oleks võetud vastu otsus, et õnne ei tohi õuele tuua jupikaupa, vaid ainult suure veoautoga. Nii tulebki veel oodata, sest koormat alles laaditakse.