Kevad tõi koolikatsed

Sellest katsetele suundujate summast võtab Tallinna Inglise Kolledz vastu 14 õpilast.

LINDA JÄRVE

Kalendrikevad oli kestnud natuke üle tunni, kui Tallinna nn eliitkoolides algasid 10. klassi sisseastumiskatsed. Katsetele tulnud olid üpris mureliku näoga, aga siiski olid mõned neist jõudnud käia Musumäel kevadet vastu võtmas.
 
Tallinna Inglise Kolledzisse õppima tahtjatele tehti 20. märtsil test eesti keeles, inglise keeles, matemaatikas ja loodusainetes; selles edukatele järgneb 3. aprillil vestlus. Vastuvõtukriteeriumid on head tulemused katsetel ja põhikoolis (lõputunnistus), huvialad ja aktiivsus ning see, kas õpilase ja tema perekonna väärtushinnangud vastavad selles koolis oluliseks peetavatele väärtustele. Võrdsete tulemuste korral on eelistuste järjekord: TIK-i põhikooli lõpetajad, Harjumaa koolide õpilased, õpilased väljastpoolt Harjumaad.
TIK-i direktor Toomas Kruusimägi ütles, et mujalt testima tulnuid oli 197, lisaks TIK-i õpilased. Uude inglise keele rühma võetakse vastu 14 õpilast. Sellest suurem konkurss (üle 200 õpilase) oli TIK-i 1996. aastal, mil värskelt praegusesse hoonesse koliti.
“Kindlasti oli katsetel ka neid, kes oma võimeid lihtsalt testima tulid, et saada teada, missuguseid teadmisi nad oma koolides saanud on ja kas nad suudavad suures konkurentsis midagi ära teha. Juba aastaid tullakse proovima mitte ainult Tallinnast, vaid lausa üle Eesti, ka Põlvast ja Tõrvast,” ütles Kruusimägi. Kirjalike testide läbiviimine sujus tema sõnul tänavu paremini kui varasematel aastatel.
“Europeia” koolikotti
Tallinna Prantsuse Lütseumis pidi sisseastumiskatseid sooritama tulnul kaasas olema viimase veerandi tunnistus. Teistest Tallinna koolidest tulnutel ei tohtinud tunnistusel põhiainetes olla rahuldavaid. “Europeia”-sarja raamatutest tuli enne läbi lugeda vähemalt neli teost (polnud vaja lugeda Baldwini, Prousti ja Madsenit) ning osata neist vestelda emakeeles. Sisseastujad pidid rääkima ka oma viimasest teatrikülastusest. Võõrkeelekatsetel oli prantsuse, inglise ja vene keele oskus nõutav üksnes lütseumi õpilastel. Teistest koolidest tulnutelt nõuti inglise ja vene keele oskust vastava programmi ulatuses. Lütseumi 10. klassi ei võeta neid, kes õppinud võõrkeelena saksa keelt, ja neid, kes vene keelt ei õpi.
Teistest koolidest Prantsuse lütseumi astunutest moodustatakse eraldi rühm prantsuse keele omandamiseks kiirmeetodil, mis eeldab erilist keeleannet. Katsetajaid oli ligi sada, ühele kohale konkureeris kuus õpilast.
Koolivaheajal toimusid katsed ka Gustav Adolfi Gümnaasiumis, Tallinna Reaalkoolis, Tallinna 21. Koolis jt Tallinna eliitkoolides.
Tartus on 10. klassi saamiseks kirjalikud katsed kogu linnas korraga pärast koolivaheaega – 3. ja 7. aprillil.
Mitmesse harusse korraga
Hugo Treffneri Gümnaasiumis tuleb õpilastel teha kirjalik komplekstest, mis sisaldab matemaatika, emakeele ning haru kujundavate õppeainete (reaalharus matemaatika ja füüsika, loodusharus bioloogia ja keemia ning humanitaarharus kirjandus ja ajalugu) ülesandeid põhikooli õppekava ulatuses. Katsete tulemuste alusel kutsutakse kandidaadid vestlusele kooli õpetajatega: selgitatakse välja õpilase huvid, koolivaliku põhjused ning motiveeritus. Vastuvõtukatseteta võtab HTG õppima üleriigilistele olümpiaadidele kutsutud õpilased. Arvesse lähevad järgmised olümpiaadid: reaalharus – matemaatika või füüsika; loodusharus – matemaatika, füüsika, keemia või bioloogia; humanitaarharus – ajaloo-olümpiaad ja Tartu linna emakeeleolümpiaadi viis paremat.
Direktor Ott Ojaveer ütleb, et HTG vastu on huvi suur. Paljud teevad katsed korraga mitmesse harusse, sestap tuleb õpetajatel kontrollida ligi 800 katsetööd. Katsetajaid on igalt poolt, valdavalt siiski Lõuna-Eestist.
“Ilmselt meeldib HTG nii õpilastele kui õpetajatele ka seepärast, et HTG-s on juba loobutud algklassidest: meil on ainult 10.–12. klassid. Tallinnas alles püütakse seda mõtet ellu viia,” ütles Ojaveer. “Õpetamisel on siin hoopis teine tera, sest õpetajad peavad igas tunnis endast maksimumi andma. Teisisõnu läheb kogu tööenergia õpetamise peale ja pinge on suur.”
Ojaveer on varem kümme aastat töötanud Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi direktorina, seal olid klassid 1.–12.
Sisseastujate kohta arvab Ojaveer, et nende saavutusvajadus on suur, see tingib nõudlikkuse enda ja kooli vastu ning annab jaksu teha katseid mitmesse harru või kooli. Enamasti jaksavad nad ka edaspidi hästi õppida. HTG lõpetanutest on kõrgkoolide riigieelarvelistele kohtadele sisse saanud kolm neljandikku, üldse on edasi õppima läinud 95%. Eelmise aasta riigieksamite keskmine oli üle 78%, natuke madalam kui Miina Härma Gümnaasiumis.
Väikestel olid õppepäevad
MHG-s on 10. klassi sisseastumiskatsed samuti 3. ja 7. aprillil ning õpilaskandidaat valib ise, kummal päeval katsed sooritab. Katsed on samad nii humanitaar-, loodus- kui ka reaalharusse, koosnedes inglise keele, emakeele ja kirjanduse, matemaatika ning vaimsete võimete testist.
Samal ajal kui Tallinna eliitkoolides võeti mõõtu 10. klassi astujatelt, toimusid MHG-s hoopis esimesse klassi astujate õppepäevad. MHG direktori asetäitja õppetöö alal Mari Maimre ütles, et ühele kohale on 3,8 kandideerijat. Seda on Tartu kohta palju. Õppepäevadel selgus laste kooliküpsus, st võime teha vaimset tööd – keskenduda ülesandele, kuni see on lõpetatud.
Arvata võib, et tulevaste esimese klassi õpilaste asemel närveerisid õppepäevadel hoopis nende vanemad.

Tahaks ministrit tagasi!

Andres Taimla, kultuurikomisjoni liige, Reformierakond

Haridusreformiks on vaja seni pakutule lisada muutused hariduse sisus ja koolikorralduses ning liita see kõik tervikuks. Haridusreformi õnnestumiseks on vaja palju eeldusi ja veel rohkem liitlasi. Viimastest on tähtsaimad omavalitsused ja õpetajad, muidu reform ei teostu.
 
Vastavalt riigikogus sõlmitud leppele on koolide sulgemine/avamine, nende tegevuskulude katmine, neile suuremate õiguste ja vabaduste andmine jne omavalitsuse vastutus ja valitsuse ülesanne peaks olema pakkuda uusi paindlikke lahendusvõimalusi seniste kõrvale, lülitamata vastutusest välja hariduse senist parimat liitlast – omavalitsust.
Haridusreformiks saab nimetada reformi, mis kavandab olulisi muudatusi hariduse sisus. On hea, kui reform näeb samaaegselt ette vastutuse täpse sõnastamise kõigil tasandeil, lahendab sisust tulenevaid koolikorralduslikke muutusi, täiustab finantseerimisskeemi ja näeb ette raha reformi rahastamiseks. Kuna hariduse sisu ja koolikorralduse eest vastutab riik, peaks valitsuse põhitähelepanu koonduma just nende probleemide lahendamisele, mitte nii jõuliselt tungima omavalitsuste mängumaale.
Minister koos meeskonnaga Tallinna tagasi
Haridusreformi õnnestumisel on ministeeriumil täita otsustav roll. Kahjuks on selle tähtsus hariduspoliitika kujundamisel ja hariduselu juhtimisel aasta-aastalt vähenenud. Peaks aga olema vastupidi. Eriti kurb on nentida, et positsioonidelt taanduti, kui nii võib öelda, eksharidusministri ja ministeeriumi enda initsiatiivil. Ministeerium on viinud end vabatahtlikult isolatsiooni, pealinnast välja pagendusse. Asutakse kaugel riigikogust, valitsusest, teistest ministeeriumidest ja valitsusasutustest, erakondadest, poliitikutest. Sõnaga, kõigist neist, kellega ja kelle kaudu tuleks realiseerida hariduspoliitikat kõigis oma nüanssides.
Reformide õnnestumine takerdub sageli pisiasjadesse. Nende ennetamiseks ja kõrvaldamiseks on vaja kõigi osaliste pidevat koostööd. Kusjuures siin on määrava tähtsusega inimfaktor ehk siis pidev suhtlus. Ja seda mitte ainult ministeeriumi ja kultuurikomisjoni vahel, kus tipnevad arutlused hariduse sisu ja koolikorralduse teemadel, vaid ka väljaspool seda. Praegu kavandatav reform nõuab koostööd eriti laial rindel, sest elu surub lisaks sisulistele probleemidele peale ka muutusi koolivõrgu ümberkujundamiseks, mis ärgitab omavalitsusi liituma. Omavalitsuste temaatika on aga väga tundlik teema nii poliitikutele kui ka erakondadele.
Olles rinnutsi nii tõsiste haridusprobleemidega, kavandades ühiskonnale nii tähtsat reformi, peaks haridusministeeriumist saama valitsuse juhtiv ministeerium. See omakorda eeldab, et minister koos oma meeskonna ja juhtivate spetsialistidega asuks Tallinnas ja oleks iga hetk valmis sekkuma protsessi kõigis faasides. Kui eesmärk on haridusreform, millega kavandatakse muuta hariduse sisu, koolikorraldust, finantseerimist, vastutust ja koolivõrku, tuleb kõige selle õnnestumiseks kavandada oma tööd sihipäraselt. See aga eeldab, et ministrile, kes praegu teeb seda tööd peaaegu üksi, tuleb appi tema meeskond, kes asub paraku Tartus.
Riigikogu on eesliin
Artikli kirjutamise mõte ja pealkiri sündisid kultuurikomisjoni mitmel järjestikusel koosolekul, kus oli arutusel riiklikult tähtsa küsimuse viimine riigikogusse. Minister järjekordselt puudus ja peaküsimuse aruteludest ei võtnud osa ka HTM-i esindajad. Ometi on see harukordne võimalus määrata avalikkuse ees diskuteerides riigikogu tahte kaudu edasised tegevussuunad, nagu paljud riigid seda teevad.
Kultuurikomisjonis tekib eelnõude arutlusel väga tihti erimeelsusi, mille kõrvaldamiseks on vaja kindlaid seisukohti ja selgitusi. Sageli jookseb arutlus kinni mõne tühise sõnastuse pärast, sest ühes või teises küsimuses puudub täpne seisukoht. Uus, noor ja kogemusteta meeskond õpib alles suhtlust poliitikutega ning neil puudub sageli otsusekindlus ja kindel seisukoht. Võtab aega päev või nädal, enne kui ratta kännu tagant lahti saame ning võime tööd jätkata. Selline olukord raskendab komisjoni tööd praegu, muutub aga ohtlikuks siis, kui kindlas graafikus on vaja menetleda mitut reformiga seonduvat eelnõu üheaegselt.
Riigikogu on eesliin, kus reformid vormistatakse seadusteks. Riigikogu kultuurikomisjon ja ministeerium peaksid töötama käsikäes, sest siit kaudu viiakse informatsioon fraktsioonidesse, seal aga kujundatakse erakonna seisukoht. Kui eelnev koostöö ministeeriumi ja fraktsioonide vahel on olnud nõrk, võib oodata tagasilööke ja ajakaotust. Keda süüdistada ja kuidas käituda, kui mõni erakond ütleb, et nemad selle või teise seisukohaga nõus ei ole? Erakondade puhul on ju tavapärane, et kes supi keetmisel ei osalenud, maitseb seda enne söömist üsna pikalt ja ettevaatlikult.
Seepärast tuleks ministeeriumil pidevalt selgitada oma eesmärke, seisukohti, erimeelsuste üle vaieldes ja reformi üksikdetailide otstarbekust tõestades. Kui info jõuab osalisteni ajakirjanduse kaudu, on endale takistused juba loodud. Reformi peaks ette valmistama paralleelselt ministeeriumi töörühmades, erakondades, kutseala- ja omavalitsusliitudes. See tähendaks sagedasi kohtumisi fraktsioonides, lobby-tööd fraktsioonide haridustoimkondadega. Kui erakonnad pannakse fakti ette, et nad peavad kiiresti midagi heaks kiitma, löövad nad tavaliselt tagant üles. Praegu juhtub tihti, et ministeeriumi parem käsi ehk kultuurikomisjon ega tema esimees ei ole kursis ministeeriumi väljaütlemiste ega ettevõtmistega.
Haridusreformile on vaja anda sisulised eesmärgid
Allakirjutanu arvates olnuks õigem tulla riigikogu ette konkreetse reformikontseptsiooniga. Et seista vastu tekkinud probleemidele, tuleks vaielda – mida ja kuidas õpetada. Piisab, kui ministeerium kultuurikomisjoni ja teiste asjaosaliste abiga sõnastanuks kümmekond strateegiliselt tähtsat seisukohta. Sellega oleks antud haridusreformile arusaadav stardisõnum.
On tekkinud oht, et tähtsa riikliku küsimuse arutelu ajal toimub riigikogus traditsiooniline kaardistamine ehk kõik erakonnad esitavad oma haridusprobleemid. Kasu on sellest vähe. Või kui, siis hariduse valupunktide võimenduse kaudu kõige kõrgemal tasemel.
Riigikokku toodava riiklikult tähtsa küsimuse teemavalikul peab olema hariduse sisust lähtuv eesmärk. Sellele peaksid järgnema kindlad sammud, mis on valitsusele kohustuslikud. Arvan, et kui eelnevalt oleks aruteludes saanud osaleda ka minister, oleksime eesmärgile tüki maad lähemal. Minister aga kaotab suure osa oma ajast Tallinna–Tartu trassil kulgedes ja meeskonnast lahus töötades. Ainult teda selles süüdistada oleks rumal.

Repliik
Eliitkooli – iga hinna eest!

ÜLO TIKK

Nädalakommentaar

Sirje Tohver

Reklaamiagentuuri Tank juhi Joel Volkovi sõnul võib nelja miljoni kroonise reklaamikampaaniaga ükskõik millise Eesti inimese Europarlamenti saata. Alkoholitootjate kasutuses on palju suuremad summad ja nende sõnum kordi jõulisem, hulkade arusaamu ja väärtushinnanguid kujundav. Reklaamiraha on asja ette läinud. Tarvitseb vaid kellelgi öise alkoholimüügi keelustamise vajadus jutuks võtta, kui kümned ja kümned lihtsad inimesed hakkavad ajalehtede kirjarubriikides, internetikommentaarides, raadio ja tele otsesaadetes selle kavatsuse vastu söakalt sõdima. Peamine argument, millega keelustajatele lajatatakse, on nagu viinavabrikantide suust kukkunud: “Keelustamine teeb asja ainult hullemaks, sest siis hakatakse salaviina ostma.” Vabandage minu teadmatust, aga mis takistab õhtul öiseks joomaks viina varumast? Isegi hilise külalise kostitamiseks jõuab veel enne kella 11 poest läbi lipata.
See, et Põhjamaades on palju rangemad alkoholimüügi piirangud, alkoholi ööpäevaringse kättesaadavuse eest seisjaid ei morjenda. Eelmise laupäeva hommikul Kuku raadio jutusaatesse helistanud mees väitis alkoholimüüki silmades pidades, et me ei saa ega tohigi kõike Põhjamaadest otse üle võtta. Elu olevat näidanud, et see, mis seal võimalik, pole meil teps mitte. Kui suhtumine on selline, pole tõesti lootust, et midagi paremaks muutuks.
Olukorra tõsidusele viitab ühe elaniku kohta joodava absoluutse alkoholihulga järjekindel suurenemine, alkoholi tarbimine järjest nooremas eas. Ka sel nädalal taas kord kõne all olnud Eesti vaimse tervise kõige teravamates probleemides – enesetappude suures arvus ja psüühikahäirete sagenemises – on vähemalt osaliselt süüdi alkoholi liigtarbimine.
Noori ja ilusaid need arvud ei hirmuta. Nagu ka võimalus langeda alkoholi küüsi ja muutuda ühiskonna heidikuks, kelle elu ega surm kellelegi korda ei lähe. Teave, et Tallinnas külmus eelmisel aastal surnuks üle 200 kodutu, paneb enamikku meist vaid õlgu kehitama. See on nimetu inimkiht, ühiskonnast välja tõrjutud, kelles keegi oma kunagist töökaaslast, sõpra või tuttavat ära tunda ei tahaks. Kelle eest lukustame isegi prügikaste, et nad seal sobrades silma ei riivaks. Kui neist üldse juttu tehakse, siis vaid riigi puudulikule sotsiaalpoliitikale viidates. Sellest, et inimene ise kunagi kas sõprade eeskujul või reklaami mõjul allakäigutrepile astus, pole kombeks rääkida.
Ja ega moraalilugemine aitagi. Kui noort, alles oma tee alguses olevat inimest üldse midagi mõjutab, siis on see alkoholi küüsi langenud inimese siiras pihtimus. Sel nädalal jõudis eestikeelsena müügile alkoholi käsitleva kirjanduse klassikasse kuuluv hoiatusromaan, Jack Londoni “John Barleycorn” (otsetõlkes ‘odramärjuke’), mille autor analüüsib suure asjatundlikkusega tegureid, mis on “teinud temast igapäevase trimpaja”. Ta jõuab järeldusele, et “viinapudelit ja õllekruusi haarama – sageli vastu iseenese tahtmist – sunnib noort inimest karjainstinkt, vajadus sulada kokku massiga” (vt “Kirjaniku ja alkoholi õpetlik, kuid traagiliselt lõppenud duell”, PM, 19.03.).
Terve mõistus ütleb, et seda karjainstinkti ei tohi mingil juhul tagant õhutada. Kui mängus on alkoholitootjate kasum, jääb terve mõistus paraku sageli kaotajaks.
Näib, et isegi Tallinna Linnavalitsusel pole piisavalt võimu, et öine viinamüük keelata. Milleks ta muidu rahvahääletuselt tuge otsib? Kas rahvahääletusega või ilma, aga kui kavandatu ellu jõuab, on üks samm alkoholi soosivate väärtushinnangute muutmiseks tehtud.

Res Publica ministrid riigikogu infotunnis

Haridusministeeriumis

20.–24. märtsini viibis Eesti delegatsioon koos haridus- ja teadusminister Toivo Maimetsaga Torontos keelekümbluse programmi raames toimunud töökohtumisel. Visiidi eesmärk oli tutvuda Kanada keelekümblusprogrammi korraldusega ja töötada välja Eesti Keelekümbluskeskuse ning keelekümblusprogrammi strateegiad, mis on üks osa Eesti muukeelse hariduse strateegiast.
23. märtsil kohtus HTM-i üldharidusosakond riigikogu kultuurikomisjoniga “21. sajandi hariduse” teemal.
24. märtsil toimus “21. sajandi hariduse” programmi raames ekspertnõupidamine klassikursuse kordamisest loobumise teemal. Kogunesid ka “21. sajandi hariduse” programmi kooli noorsootöö ja õpilaste rahulolu töörühmad.
24. ja 25. märtsil külastas HTM-i delegatsioon Kopenhaageni haridusasutusi. Tutvuti Taani hariduskorraldusega – teemaks koolide rahastamine, juhtimine, hoolekogud, lapsevanemate roll; kooli, KOV-i ja riigi suhted; koolibussisüsteem; koolide järelevalve; välis- ja siseriiklike kvalifikatsioonide hindamine jm.
25. märtsil toimus Kopenhaagenis Põhjamaade Ministrite Nõukogu haridus- ja teadusministrite kohtumine, kuhu olid kutsutud ka Balti riikide esindajad. Allkirjastati ühisleping, millega sätestatakse koostöösuunad, arendamaks välja Põhja- ja Baltimaade ühine haridus- ja teadusruum.
25. märtsil külastas HTM-i 15-liikmeline teadusajakirjanike delegatsioon Saksamaalt. Robert Boschi Fondi korraldatud inforeisi eesmärk oli avardada Saksamaa avalikkuse teadmisi EL-i kandidaatriikide teadus- ja arendustegevusest. Visiidi käigus külastatakse Eestit, T?ehhit ja Poolat ning tutvutakse teadusasutustega Varssavis, Prahas ja Tartus. Eestis külastati ka TÜ füüsika instituuti ning Eesti Geenivaramu projekti sihtasutust.
26. märtsil külastab Eestit Euroopa Komisjoni Hariduse ja Kultuuri Peadirektoraadi direktor Nikolaus Van der Pas, kes kohtub haridus- ja teadusministri ning ministeeriumi ametnikega, Euroopa Komisjoni suursaadiku John Kjaer’iga, riigikogu liikmetega ning SA Archimedes esindajatega. Ajakirjanikud on oodatud haridus- ja teadusministeeriumi Tallinna esindusse Tõnismägi 11 kella 11.30-ks.
26. märtsil toimuva Noortepoliitika Nõukogu istungi peateemad on tõukefondide kasutamine noortevaldkonnas ning noorsootöö parimate tegijate ja tegude valimine laekunud ettepanekute seast.

Parem haridus kõigile

Vastuseks Tallinna ja Tartu haridusjuhtide avaldusele

Marja Kuusk,
HTM-i suhtekorraldustalituse nõunik

Eesti jagas kogemusi

Arvamus

Märtsivaheajal algasid ja aprillis jätkuvad sisseastumiskatsed 1. ja 10. klassidesse. Kuidas teie koolis on tavaks neid korraldada?
 
TOOMAS SAMM,
Tartu M. Reiniku Gümnaasiumi direktor:
 
“Meil on 1. klassi astujaile muusikakatsed ja keskkooli pürgijaile testid. Et lastel ei oleks koolide vahel jooksmist ja meil tehnilist tööd liiga palju, leppisime Tartu koolijuhtidega kolm-neli aastat tagasi kokku, et linna kõik koolid teevad katsed ühel ja samal ajal.
Meil on linnas suuruselt kolmas konkurss. Kuskil 400–500 last käib ikka läbi, vastu võtame 100. Eelmisel aastal tuli 61 koolist rahvast. Meie õpilased konkureerivad teistega täpselt samadel alustel. Oleme välja töötanud ka testi järjekorra, sõltuvalt sellest, mida me mingis harus profileerivaks peame. Arvuti paneb pingerea punktide järgi paika. Üliheade õpilastega me ainult vestleme.
Tartus on meie kool enamikule õpilastele teine valik. Käivad Treffneris ära, kui tulemused teada, tulevad siia. Aga on ka oma kooli patrioote, kes mujale ei kipugi. Meie õpilased on enamasti sinna sisse saanud, kuhu on tahtnud. Kui klassijuhataja lapsele õige koha kätte näitab, läheb valik valutult. Ka eelmise aasta Tootsi klassi lõpetanud leidsid kõik ilusti koha. Kui õppeedukus lubas, siis isegi gümnaasiumis. Seda tänu klassijuhatajale, kes oli neile lausa ema eest.”
 
JAAN PALUMETS,
Saue Gümnaasiumi direktor:
 
“1. klassidesse pole me kunagi katseid teinud, oleme vaid laste ja vanematega vestelnud. Gümnaasiumiastmesse tegime eelmistel aastatel katseid, tänavu ei tee. 9. klassi lõpetab tänavu ca 90 õpilast. Umbes 2/3 jätkab oma koolis – kõik ei tahagi keskkooli minna, osa proovib linnakoolidesse –, 1/3 võtame tunnistuse ja vestluse alusel mujalt. Meile on suur tung. Eelmisel aastal oli väljastpoolt ühele kohale neli soovijat. Meie koolis käib õpilasi 23 omavalitsusest. 940 õpilasest 300 on väljastpoolt.”
 
OLEV SALUVEER,
Tartu Ülenurme Gümnaasiumi direktor:
 
“Minu seisukoht on, et väikestele ei tohi teha mingeid katseid. Aga ega nendest loobumine meie koolis väga lihtne olnud. Õpetajate vastuseis oli suur. Ütlesid, et 1. septembril on hea alustada, kui tead, kes klassi tulevad ja mida oskavad. Soovitasin neil lastega vestelda. Tegime lahtiste uste päeva, kutsusime vanemad kooli ja klassijuhatajatega tutvuma, viisime nad lahtisesse tundi. Kui laps oli kaasas, sai temagi kõigest sellest osa.
10. klassi vastuvõtt on aastast aastasse korduv rutiin. Arvestame eesti keele ja matemaatika katsete tulemusi ja koolitunnistust. Meie õpilastel on teistega võrdsed tingimused. Väljastpoolt tulijaile on lisaks vestlus: tunneme huvi, miks nad tahavad meie kooli tulla. Eelmisel aastal võtsime vastu kahe klassi jagu õpilasi. Umbes pooled neist väljastpoolt, et oma õpilastel oleks õppimisstiimul. Kokku kandideeris teistest koolidest 200 noort.”
 
Mis on koolikatsete head ja vead?
 
HELE KANTER,
Eesti Koolipsühholoogide Ühenduse esimees:
 
“Ma ei võtaks mustvalget seisukohta. Palju oleneb sellest, mida katsed endast kujutavad. Kindlasti ei pea ma päris õigeks, kui 1. klassi pürgimiseks peab tegema etteütluse, vastama võõrkeeles teatud kriteeriumidele ja oskama arvutada. Uurida võiks pigem üldist mõtlemisoskust, emakeeletaju ja selle mõistmist. Niivõrd-kuivõrd seda on võimalik teha. Katsete kurbloolisus on, et see paneb väikesed inimesed hästi vara võistlema. Teisalt on vanemad katsetega harjunud ja eeldavad, et ainult niimoodi asjad käivadki, et õiges õppeasutuses peabki sisseastumiskatse olema. Saan aru ka pedagoogidest, kes on katsete kaotamise vastu. Mitmes koolis töötanud õpetajad on mulle rääkinud, et läbi sõela käinud laste õpetamine on lust ja lillepidu. Kontingent on ühtlane, motiveeritud ja kodu toetus taga.
Gümnaasiumi sisseastumiskatsetesse võib suhtuda nii ja naa. Meil mõeldakse väga vähe sellele, kas noore potentsiaal võimaldab gümnaasiumis hästi hakkama saada, õppimisest rõõmu tunda või tähendab see ainult tõsist rabamist. Oleks hea, kui noor enne valiku tegemist kas eakaaslaste, karjäärinõustaja, psühholoogi või vanemate toel hästi läbi mõtleks, milleks tal üldse võimeid on ja kus ta saaks neid maksimaalselt ära kasutada. Kutseharidus on meil endiselt tagaplaanil. Vanemad, soovides oma lastele maksimaalselt head elu, ärgitavad neid gümnaasiumi astuma, unustades, et keskpärane gümnaasiumi- või ülikoolilõpetanu on tööturul raskemas olukorras kui hea ametimees.
Ma ei tea, kumb on õpilasele parem lahendus, kas võimalus käia paljudes või vähestes koolides katsetel. Kitsendatud valik sunnib perspektiivitundega mõtlema, valikute paljusus loob aga niigi pingestatud elus pisutki turvatunnet. Kui kahes-kolmes koolis ebaõnnestud, võib neljandas-viiendas hästi minna. Tean, et gümnaasiumi pürgijad ei pea sisseastumiskatseid eriti raskeks ettevõtmiseks. Pigem on nad mures, kas neil on piisavalt teadmisi, et üldse kuskile sisse saada. Küll on aga nii mõnigi kord rahulolematud 1. klassi konkureerivate laste vanemad. Siin on kaks põhjust. Mõnes koolis eeldatakse pisikestelt tõesti väga suurt teadmistepagasit. Teisalt võib vanem oma lapse võimete koha pealt väga pime olla, arvates, et tema ilus, tark ja hea laps peab kuhu iganes sisse saama. Kui ei saa, süüdistab lasteaeda ja koole, mõistmata, et laps vajab küpsemiseks veel aega või tal ei olegi eeldusi kõrgeid nõudeid esitavasse kooli minna. On lapsi, kes adudes, kui oluline on vanematele nende prestiizsesse kooli pääsemine, võtavad selle ka oma kinnisideeks. Oh seda õnnetust, kui nii ei lähe.”

Kirjakast

Pildiga vanasõnu

Õiguskantsler Allar Jõks: kooliprobleemid kasvavad üle pea.
RAIVO JUURAKU foto

Vanasõnu kooliohjade hoidjatele

Ei kuningas kutsu kõiki hilpharakaid oma lauavõõras. 
Aste

Annad hullu kätte pilli, pead selle järel tantsme ka. 
Karksi

Võta sant saani küll, ära aga ohji peost ära anna. 
Viljandi

Saada’ turak turulõ, aja poti purulõ. 
Setu

Elagu haridusfoorumid

ARVI LEOSK, Haridusfoorumi toimkonna liige 1995–1998

Tänavune aasta näib tähistavat uut ja huvitavat, aga ka mõtlemapanevat nihet hariduspoliitikas. Hariduspoliitilised probleemid on leidnud kõigi erakondade, nii koalitsiooni- kui ka opositsioonijõudude silmis vajalikku tähelepanu. Lahendus saabub aga alles siis, kui kõik erakonnad saavutavad haridusküsimustes kokkuleppe.
 
Aeg kipub kiiresti lendama ja hiljutised sündmused ajalooks saama. Tänavu möödub üheksa aastat Eesti Haridusfoorumi tekkimisest. Tollal, aastal 1995, täheldasid haridusinimesed ühiskonna liiga vähest huvi hiljuti iseseisvunud riigi hariduspoliitika vastu. Ka erakonnad ilmutasid haridusprobleemide vastu vaid pinnapealset huvi ja sedagi peamiselt valimiseelsel ajal.
Aastad 1995–1996 olid Eesti hariduse arengus raskevõitu – kerged pole need küll kunagi olnud –, sest kahe aastaga jõudis haridusministeeriumi eesotsas olla neli meest. Kuigi igaüks oli omast kohast tubli, kohusetundlik ja kiire õppimisvõimega, esindas ta kindlat erakonda, seega ka teistest erinevaid seisukohti. Kes on vaevunud tutvuma toonaste poliitiliste jõudude seisukohtadega, teab, et need olid pealiskaudsed ja üldsõnalised.
Elu seadis järjest uusi ülesandeid, aga hariduspoliitika sihid olid maha märkimata. Viimati oli koos nõu peetud eelmise riigikorra ajal, rõõmustavalt uuendusmeelsel õpetajate kongressil 1987 ja haridustöötajate konverentsil 1988. Seejärel valitses hulk aastaid vaikus. Nii seati aprillis 1995 toimunud hariduskonverentsil ülesanne algatada hariduse arengukava ja kaasata hariduspoliitika kujundamisse kõiki haridushuve kandvaid sotsiaalseid subjekte. Konverentsi ette valmistanud töörühmade eesmärk oli saavutada lühikese ajaga edasiminek kahes valdkonnas: kavandada riiklik haridusprogramm ja luua koordineeritud haridusotsustuste mehhanism. Et konverents saavutaks suure kõlapinna, kutsuti osalema kõigi huvigruppide, institutsioonide, sotsiaalsete rühmade esindajaid ja muidugi poliitikuid.
Kui täna üle lugeda üheksa aasta taguseid tahtmisi, tuleb tõdeda, et edasiminek on olnud liiga tagasihoidlik. Juba tollal tõdeti, et probleeme pole kerge lahendada. Tallinnas kolm päeva (20.–22.04.1995) kestnud konverentsile lisandus jätkukonverents Tartus (27.–28.10.). Viimane otsustas asutada Haridusfoorumi, mis püüaks lahendada keerulisi probleeme ning aktiviseeriks ühiskonda hariduspoliitilistele küsimustele vastuseid leidma. Kõige olulisemaks peeti võimalikult kõigi poliitiliste jõudude kaasamist – erakondade toomist ühise laua taha –, et saavutada hariduspoliitilisi kokkuleppeid. Eeskujuks olid riigi kaitse- ja välispoliitikas saavutatud kokkulepped.
Mais 1997 arutaski riigikogu kolm päeva Eesti hariduspoliitikat. Ettekandja Talvi Märja nentis: “Eesti ühiskond on valmis laiemaks diskussiooniks hariduse üle ja tunnetab vajadust saavutada poliitiline kokkulepe haridusprobleemide lahendamiseks.” Ettekandja oli liiga optimistlik riigikogu huvis haridusküsimuste vastu: pruukis vaid arutelule saabunud vabariigi presidendil ja TV kaamerameestel istungiruumist lahkuda, kui saal jäi masendavalt hõredaks.
Haridusfoorumi toimkond püüdis jätkata poliitikute kaasamist, samal aastal korraldati kaks Eesti erakondade ümarlauda. Kokku tulnud Koonderakonna, Talurahva erakonna, Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakonna, Mõõdukate, Tööpartei, Reformierakonna, Keskerakonna, Isamaaliidu ja Eesti Maarahva Erakonna esindajad jõudsid arusaamisele, et riigi ja rahva huvidele vastavat hariduspoliitikat saab kõige tulemuslikumalt (kuigi vist mitte kõige kiiremini) välja töötada vaid osalusdemokraatia põhimõtteid rakendades. Need ümarlauad jäid viimasteks kogu meie poliitilist spektrit esindavaks hariduspoliitikat käsitlevaks kokkusaamiseks.
Haridusfoorum on aga oma tööd jätkanud, allakirjutanu arvates just sellepärast, et tehtud ponnistustest hoolimata pole õnnestunud kaas- ja koostöösse haarata kõiki mõju- ja huvigruppe, eriti erakondi. Andres Taimla viitab oma artiklis “Miks haridusfoorum ei täida oma ülesannet?” (ÕpL, 24.01.03) ohumärkidele. “Juhul, kui Haridusfoorum ei suuda oma tööd ümber korraldada, jätkub vaikne allakäik kuni uue koostöövormi leidmiseni.”
Andres Taimla prognoos on täitunud. Ka Haridusfoorum 2003 ei toonud lahendust ega leevendust. Küllap seepärast ongi erakonnad hakanud korraldama parteisiseseid haridusarupidamisi (ka haridusfoorumi nime all), et järjest teravamad ebakõlad vajavad lahendamist. Hariduspoliitika on sama tähtis kui kaitse- või välispoliitika – Eesti riik vajab selleski üksmeelt.

Mure hariduse pärast

Kaja Laanmäe, Tallinna Merivälja Põhikooli direktor

Ei suuda enam vait olla ja ainult õpetajate toas kiruda, vaid tahan oma arvamust ka teistega jagada. Ikka sellepärast, et poolest murest lahti saada.
 
Õpetamise põhieesmärk on anda õpilastele teadmisi ja oskusi elus toimetulekuks, enda arendamiseks ja elu edasiviimiseks. Kui edukas see töö on olnud, saab hinnata ainult õpilaste teadmiste ja oskuste põhjal. Õpetaja tahab oma igapäevatööd teha hoole ja armastusega, aga direktori ja õppealajuhataja nõudmisel tuleb tal lisaks pidevalt ümber kirjutada kooli õppekavasid ja oma tööplaane.
Õpikud ja õppekava
Kui ükskord oleksid õpikud, mis oma sisu poolest ei kehtiks mitte kaks, vaid 4–5 aastat, st nad lihtsalt kuluksid läbi, ei oleks vaja hakata iga uue raamatu kohta jälle uusi töökavasid kirjutama. Näiteks eesti keeles, matemaatikas, loodusõpetuses peaksid põhitõed ju paigas olema. Teine lugu on ühiskonnaõpetusega, mille sisu võib seoses poliitiliste tuulte muutumisega iga 2–3 aasta tagant muutuda. Kui kool suudabki õpikuid hästi hoida ja õpetajad vastavalt õppekavale raamatute seast endale sobivad valida, korraldab kirjastus ikka nii, et õpikule vastavat töövihikut enam ei trükita – ja tulebki muretseda uus õppekomplekt ning peaaegu uued raamatud prügimäele visata.
Sama probleemiga on seotud laste rasked koolikotid. Kui õpikud kestaksid natuke kauem, oleks kooli võimalik muretseda teine komplekt raamatuid ja õpilased ei peaks neid iga päev tassima. Kui ajas veidi tagasi minna, siis see süsteem toimis ju suurepäraselt!
Õppematerjali koostamine peab lähtuma riiklikust õppekavast ja õpikus peab olema autori poolt reaalsesse aega (35 nädalat) mahutatud materjal. Meil Eestis on kahjuks nii, et igaüks, kes tahab mõne ülikooli juures teadusredelil tõusta, annab välja suvalise õpiku. Seejärel selgitavad praktikud ehk õpetajad oma töö käigus välja, kas need teosed saavad kanda õpiku nimetust. Ka ainetevahelist integratsiooni meie koolide õpikutes hakati uurima (2002–2003) kasutusel olevate õpikute alusel. Miks ei jälgi õpikute omavahelisi seoseid nende koostajad? Kõik on vastupidi.
Igale koolile temale sobiv variant
Haridusminister tahab loobuda riiklikust õppekavast. Midagi on selles mõttes võib-olla ka head. Väga meeldis Sulev Ojapi mõte (ÕpL, 12.03.): “Koolid, kes suudavad luua iseseisva õppekava, võivad õpetada selle järgi. Kes seda ei oska, ei soovi või pole selleni veel jõudnud, järgivad mingit riiklikku näidisõppekava, nagu see on seni toimunud. /- - -/ Nii saavad kõik koolid areneda tempos, mis vastab orgaaniliselt nende võimetele.” Hõlbustamaks lapse koolivahetust, peaks kooliastmeti olema määratletud elementaarsed teadmised õpitud ainetest. Praegu on need õnneks (õnnetuseks) kirjas nii üldsõnaliselt, et kui laps on enamiku tundidest koolis viibinud, ta nendele nõudmistele ka vastab.
“Eesti koolides praegu rakendatav viiepallisüsteem on väga hea – ta on konkreetne, kõigile mõistetav. See on arusaadav ka põlvkonniti. Ning plusside ja miinuste abil on ta täiesti võrdsustatav kümnepallisüsteemiga” (L. Leesi, EPL 13.03.). Millegipärast ei lubata klassipäevikutesse plusse ja miinuseid lisada, kuigi need annavad hinde kohta selgituse. Tuletage meelde, kui õpetaja pani “viiele” miinuse taha ja ütles, et see on “niiiii pikk miinus”. Kuigi saavutatud punktide järgi oli töö ammu “neli”, oli teil ikkagi teadmine, et tööl polnud vigagi.
Uus mõte, mis koolitöö korraldajatele meeldima on hakanud, on arenguvestlused õpilaste ja õpetajatega. Mäletan direktorite ühiskülastust vastvalminud Rocca al Mare kooli, kus paljude uuenduste seas kirjeldati ka arenguvestlusi, kolmepoolseid lepinguid, klassipäevikute kaotamist jms. Tore, nemad teevad niimoodi. Meie paneme sealt kõrva taha, mis meile sobib, ja teeme oma variandi. Paljudele lapsevanematele arenguvestlused meeldivad, õpetaja oskab ja tahab kõigi osalistega võrdselt suhelda ja sellist tööd on tehtud tegelikult aastakümneid. Mõne klassiga tuleb see hästi välja, teisega ei saa süsteemi kuidagi toimima ja loodetud kasu jääb saamata.
Järjekordne ülevalt tulnud korraldus tekitas õpetajates õigustatud vastuseisu. Kui idee autorid ei ole saanud oma laste kooliajal klassijuhatajatega piisavalt suhelda, ei tohiks sellise nõudmise lisamisega karistada kõiki Eesti õpetajaid. Ja kui direktor on nii juht kui ka koolimeeskonna liige, leiab ta võimaluse oma töötajatega erinevates olukordades suhelda. See annab teinekord palju parema tulemuse ja seda ei pruugi nimetada arenguvestluseks, mis traumeerib õpetajat juba kuupäeva kokkuleppimise hetkest alates ning rõhutab juhi ja alluva suhet.
Kooli raha ei lähe direktori tasku
Kui direktor võitleb koolile eraldatavate rahasummade pärast, siis rahastajad (loe: omanikud) on millegipärast veendunud, et küllap kool ei oska majandada, raiskab raha sööklates ühekordsetele nõudele ja õpetajate diskoõhtute korraldamisele.
Direktori palk tuleneb kooli õpilaste arvust ja kui kooli hoolekogu tema üliinimlikku tegutsemist ei märka, jääb ta ilma ka jõulutoetusest (ja võib-olla ongi parem, sest nii saab ta olla solidaarne oma õpetajaskonnaga). Järelikult puudub direktoril isiklik huvi suurendada kooli raha. Iga normaalne direktor püüab hankida raha selleks, et luua paremad õppetingimused (õppevahendid, soojad ja valged klassid, maitsev toit) ning hoida koolis häid õpetajaid.
Mis hoolekogudesse puutub, siis ei oska küll ennustada, millal me Soome tasemele jõuame. Meil on käia veel pikk tee, et leida hoolekogusse lapsevanemate hulgast pädevad huvilised, kes end oma põhitöö kõrvalt ka koolielu puudutavate seaduste ja pedagoogikaga kurssi viia sooviksid. Praegu on lapsevanemate komitee põhimure jõulupuu kooli toomine.
Ärge segage asjasse poliitikuid!
Õpilased on erinevatel põhjustel ikka kooli vahetanud. Kui on vabu kohti, on laps soovitud kooli ka vastu võetud, talle õpikud antud, õppevahendeid kasutada lubatud. Õppeaasta algul on tema jaoks endisele koolile ka raha eraldatud. Koolivahetusega on tema pearaha kusagil üle jäänud. Viisakas oleks anda see koolile, kuhu laps õppima asus. See aga ei tähenda, et õpilane võtab kaasa ka kooli remondi- ja ehitusraha.
Õpilase pearaha peaks sisaldama õpetajate palka, miks mitte ka täienduskoolitust, õppevahendeid, klassivälist tegevust (ringitööd) jms, aga mitte koolimaja ülalpidamise kulusid. See raha võiks olla kõigile õpilastele ühesugune (va erikoolid). Majandamisraha erineb kooliti küll suuresti ja see peaks jääma puhtalt kooli omaniku kanda.
Kui haridusjuhtidel on tunne, et nad peaksid jälle tingimata midagi muutma, teeksin neile järgmise ettepaneku. Küsige koolidelt, millest nad kõige rohkem puudust tunnevad ja kuidas nad selle puuduse likvideeriksid (ma ei mõtle praegu palgaraha, koolimaja aknaid ja katuseid). Koguge kokku kõigi ~500 kooli vastused ja andke need analüüsimiseks oma 200 töötajale, kes praegu haridusosakutega tegelevad. Ärge segage asjasse poliitikuid, kes iga paari aasta tagant enda olemasolu õigustada püüavad. Usun, et praktikute abiga jõutakse hea ja asjaliku tulemuseni, milline peaks olema Eesti haridussüsteem.

Kohtla-Järve Meditsiinikool saab ka ise hakkama

Erika Kruup, Kohtla-Järve Meditsiinikooli direktori kt

Kohtla-Järve Meditsiinikooli kohta pole aastaid suurt midagi kuulda ega näha olnud. Nüüd oleme “ilmunud pilti” ja ahvatlevad nii Tallinna kui ka Tartu jaoks. Kuigi mõlema linna meditsiinikoolid väidavad, et nad pole meist huvitatud.
 
Kuidas peaks Kohtla-Järve Meditsiinikool tõestama, et me oleme arenemisvõimelised ja võime pakkuda konkurentsivõimelist haridust, kui uks koolitustellimuste osas paotataks ka meile?
Õdede tasemekoolitus, mida Kohtla-Järve Meditsiinikoolile ei lubatud, toimub suures osas Tallinna Meditsiinikooli kaudu, aga siiski enamasti meie õpetajate baasil. Saaksime sellega ka iseseisvalt hakkama, ülejäänud raha, mis praegu läheb Tallinnasse, kasutaksime kooli arenguks. Täienduskoolitusega teenitud omatulu on olnud viimase kümne aasta jooksul ainus investeering kooli arengusse. Kui välja arvata eelmisel aastal ministeeriumist saadud 25 000 krooni IT-le. Detsembris tõukefondidesse esitatud projekt lükati tagasi.
Akadeemilise tunnustamise infokeskuselt Eesti ENIC/NARIC saime sinna tunnustamiseks saadetud Kohtla-Järve Meditsiinikooli õpetajate haridust tõendavate diplomite kohta vastuseks, et õpetajate teadmised on “Kõrgharidusstandardi” (10.08.2002) järgi võrreldavad bakalaureuseõppe ja sellele järgneva magistriõppe tasemega. Mõnel kõrgharidustasemega pedagoogil on vaja kraadi saamiseks haridustaset tõsta. Nendest osa juba õpib, osa on valmis tegema seda järgmisel aastal. On probleeme õendusmagistritega, kuid sellega on mure kõigil kolmel Eesti meditsiinikoolil.
Raamatukokku oleme 2003. a teisel poolel investeerinud 100 000 krooni ja seda just ingliskeelse õendusalase erialakirjanduse ja perioodika osas. Oleme selleks aastaks töötanud välja 15 täiskasvanute täienduskoolituse ainekava õdedele ja hakanud neid läbi viima. Toimunud koolituste kohta oleme saanud ainult positiivset tagasisidet. Saime hakkama kooli arengukavaga detsembris 2003 ja suutsime remondi abil tunduvalt parandada kooli imagot.
Oleme saanud valmis üldõe- ja tasemeõppekavadega, mis vastavad EU normidele ja kutsestandardile. Uutele õppekavadele on lisatud süvendatud eesti keele õppe kava, millele järgneks üleminek eestikeelsele õppele.
Kooli iseseisvust on toetanud kõik Ida-Virumaa tervishoiuasutused, paljud koolid, kohalikud omavalitsused.
Kõrgharidusseadus seab küll omad raamid, aga üleminekuaeg peaks olema tagatud vastavalt vajadusele. Räägime ju paindlikust hariduspoliitikast! Hariduse pakkumisel ei saa olla tegemist tsentraliseerimisega. Piirkonna arengut ei taga mitte ainult võimalus omandada seal kutseharidust, vaid kindlasti ka kõrgharidust. Noortest, kes suunduvad õppima Tallinna või Tartusse, pole Ida-Virumaal suurt kasu, sest tagasi nad tavaliselt ei tule.
Ida-Virumaa on meie kodu ja ka meil on tegusaid inimesi. Uskuge, me saame ise endaga hakkama, kui selleks antakse teistega võrdsed võimalused. Ida-Virumaa inimese jaoks on oluline, et piirkonda puudutavate otsuste tegemisel arvestataks ka tema arvamusega.

Lootus ärkab

Elus tuleb ette olukordi, mil kõige segasemal ajal hakkab ometi tekkima midagi, mis sisendab lootust. Nii tundub praegu minevat haridus- ja koolitusprobleemide sasipuntra lahtiharutamisega.
 
Olen varemgi avaldanud lootust, et minister Maimetsal on eeldusi mõista Eesti koolitussüsteemi (haridusest kui süsteemist Eestis rääkida ei saa) olemust ja arenguloogikat. Nüüd hakkab ilmnema ka midagi niisugust, mis neid lootusi toita võib. Tõsi küll, praegu on minister veel labiilses tasakaalus “ämbrisse astumise” ja “ämbrist väljumise” vahel, kui mõelda tema väljakäidud haridusosakuid ja haridusasutuste finantseerimise põhimõtteid. Aga lootust “ämbrist väljumisele” annab see, et asju lubatakse põhjalikult vaagida. Eriti aga see, et mõned ettevõtmised ja varasemate ettevõtmiste üksikosade uued rõhud loovad sootuks uue tausta kõigile lubatud ettevõtmistele. See lubab uskuda, et minister Maimets lihtsalt ei ole osanud oma tegelikke mõtteid ja kavatsusi adekvaatselt ja kõigile arusaadavalt väljendada, või ka seda, et ta on saamas üle kartusest olla ise minister, mitte umbmäärase valitsuse kuulekas ruupor. Peaks ju talle, tõepoolest haritud inimesele, olema vastuvõetamatu, millise enesekindlusega ja teisi arvestamata tegutseb tema väga väikese haridusega kolleeg Meelis Atonen, kes annab kõigile mõista, et ainult tema otsustab oma ametkonna asju.
Samal ajal kipuks nagu HTM-i asju rohkem ajama peaminister. Peaministri toetus on küll kena, aga selleks, et ühe ametkonna elu selle elulistest vajadustest kantuna korraldada, peab süüvima selle ametkonna vereringesse kakskümmend neli tundi ööpäevas. Ja siit ka maailma kogemus, et minister on oma asjus tippjuht, mitte pooljuht. Siit lootus, et ehk kuulatakse nüüd targemaid ja tehakse vajalikumaid otsuseid. Ehk luuakse nüüd parem infosüsteem ja parem võrgustik oma ideede selgitamiseks ja viimiseks lõppjuhtideni, õpetajate ja õppejõududeni.
Ehk vaadatakse ka analüüsiva pilguga üle, kuidas õieti on komplekteeritud ministri lähikond. Mida see lähikond oskab, mida ja miks soovitab? Millele oma kategoorilistes soovitustes tugineb? Kui suur on selle lähikonna enda töö efektiivsus, võrrelduna soovidega teistele?
Murrangu näited
Lõpliku tõuke siinse artikliga ka oma sõna sekka öelda andsid mulle Õpetajate Lehe artiklid 5. märtsil – kõigepealt ülevaade Tartus toimunud haridusministri kohtumisest linna ja maakonna, kooli- ja omavalitsusjuhtidega, aga ka Kadri Petersoni “Ümberkorraldused õppeasutuste riiklikus järelevalves”. Need näitavad, et HTM-is on aru saadud, missuguseid soovitusi ja ettepanekuid tasub järgida ja mida lihtsalt ära kuulata. Neli töörühma, mis on loodud koolitussüsteemi võimalike arenguteede analüüsiks ja korraldamiseks, vastavad tõepoolest sellele, mille kaudu võiks normaalse arengu saavutada. Kõik oleneb muidugi töörühmade liikmete, aga ka nende ettepanekute hilisemate realiseerijate professionaalsusest ja poliitilisest selgroost. Igatahes on loodud hea alus arenguks ja ühtlasi tõepoolest kuulutatud lõpp hariduse arengust jutlustamisele “kastide joonistamise” kaudu. (Viimase on ühes Õpetajate Lehes välja ütelnud Lembit Jakobson.) Tervitatav on Kadri Petersoni artiklis välja öeldud HTM-i seisukoht, et tänane järelevalve ei aita kaasa hariduse kvaliteedi ja efektiivsuse tõusule.
Kõik see tuletab paljulubavalt meelde aega 13 aastat tagasi, mil korraks tekkis lootus, et ehk saab Eestis üles ehitada võimalikult bürokraatiavaba, inimese ja Eesti kõigi piirkondade huve arvestava koolitussüsteemi.
Nüüd oleks vale vaikida
Miks ma seda kõike täna räägin? Varem on ministeeriumi juhtide loodud “hariduskorraldus” olnud üsna kaugel sellest, mida haridustöötajad, lihtsamalt koolimehed ajast-aega on soovinud ja lootnud. Nüüd aga oleks vale vaikida, sest on viimane aeg hinnata viimase 12 aasta sekeldamisi haridussüsteemis ja avalikult tunnistada, mida kõik ümberkorraldused on andnud ja millest ilma jätnud. Res Publica uue poliitika lubamine ja Euroopa Liitu astumine kohustavad tänaseid tegijaid tõmbama joone alla 12 Läände pürgimise aastale.
Isamaaliidu esimene valitsus purustas usu Eesti riigi restitutsiooni ja hülgas Tiit Vähi nn ametnikevalitsuse ettevalmistatud haridus- ja koolitusvõrgu arengu ettevalmistuskavad neid vaatamata ja analüüsimata. Minister Jaak Aaviksoo aga likvideeris lõplikult hoovad, mille kaudu ammutada arenguideid ja viia iga õpetajani adekvaatne teave, mida ministeerium soovib ja kavandab ning mida maailma haridusüldsus tähtsaks peab.
Jutt on Eesti Hariduse Arenduskeskuse hävitamisest ehk laialipildumisest. Jutt on ka ülikoolide osa ümbervaatamisest Eesti hariduselus (viimane on seotud PTUI lõpliku kadumisega). Täna peab minister sõnasõda meedias, “kõikide vastu”, selle asemel, et selgitada koos oma tööaparaadiga otse omaenda kursuste kaudu ning otse tegijatele, mis ja miks teoksil on ning mida oodatakse tegijatelt. Muidugi ka otse neilt kuuldes, mida ja kuidas oleks vaja teha. Selle asemel soovitatakse nüüd igaühel ise tellida ja valida kursusi, mida korraldavad ülikoolid, igaüks isemoodi, igaüks haridusest ja koolitusest omamoodi aru saades. Lapse, nooruki ja õpetaja vajadustest rääkimata.
Koolijuhi võimekus ja juhtimiskoolitus
Koolijuhilt nõutakse juhtimiskursuste läbimist. Muidu ei saa juht olla. Kas keegi on aga tundnud tõsiselt huvi, mida need juhtimiskursused annavad? Mõnda aega andis ministeeriumist kursustele hinnanguid finantsharidusega spetsialist, kes tundis huvi põhiliselt loengutundide arvu vastu.
Täna kaheldakse, kas koolijuht ikka saab oma kooli juhtimise ja majandamisega hakkama. Aga miks kahelda, kui nii palju aastaid on toiminud juhtimiskoolitus? Kuid tänane juhtimiskoolitus on küll “moodne”, aga ei vasta vajadustele. Adekvaatne oleks see siis, kui sisaldaks nelja võrdse kaaluga loengu- ja praktikaplokki. Need oleksid organisatsiooni juhtimise alused (kõige selle juurde kuuluvaga), haridusasutuse majandamise alused (ka piisavalt laia käsitlusringiga), õppekava olemus ja õppetöö kontroll (hea ülevaatega õppeainetest ja ainetevahelistest seostest) ning koolisiseste ja -väliste suhete korraldamine.
Kui selline koolitustsükkel on viidud läbi professionaalsel tasemel, on koolidirektori võimalustes ja võimekuses kahelda rumal või vähemalt asjatundmatu. Analoogiline on olukord õpetaja- ja täienduskoolitusega. Kui see on heal tasemel, on rumal rääkida headest eliitkoolide ja saamatutest perifeeriakoolide õpetajatest.
Vajame katsetamist ja analüüsi
Kõigele sellele tuleb anda hinnang, kui tahame tõepoolest olla uue, ausa poliitika esindajad. Kui me tahame õppurile parimat ja lapsevanemale head. Kui me tunnistame, et õpetaja kaudu saadakse haritlaseks ja seetõttu väärib õpetaja võimalust olla “hea õpetaja” ja “topeltpalka”.
Pakutud on väärt ideed, et koolidirektorile peab andma rohkem õigusi ja rohkem finantsvõimalusi. On avaldatud arvamust vajadusest viia õppekavad täielikult vastavusse tänase kultuurisituatsiooniga, laste ja noorukite vajadustega. (Muide, J. Aaviksoo lõi ju mõni aasta tagasi TÜ juurde väga teadusliku õppekavakeskuse – mitte ei tea, mis seal tehtud on, aga tahaks teada.) On öeldud, et koolivõrk peaks olema diferentseeritum ja inspektorid ei peaks olema statistid/bürokraadid, vaid sisuliselt koolinõunikud. Tubli!
Aga täna on pandud mööda ka kooliehitusorganisatsioonide ja koolikassa loomise kavadega. Haridusosakute juures ehk võiks leida midagi rakendatavat (nagu soovitab Madis Habakuk), aga kas sel on mõtet? Ehk ootame veel. Mõtleme, kaalume ja alustame katsetusi lokaalselt, tulemusi pidevalt ja piisavalt analüüsides.
12 aastat tagasi
Küllap pole ülearune tuletada meelde, millisena nägime koolituse arengut Eestis 12 aastat tagasi. Arvan, et minul tookordse töörühma juhina on niisugune kohustus. Ja õigus, mis tugineb pikaaegsele tööle tegevpedagoogi, lektori, väga mitme tasandi juhi ja tippametnikuna. Aastatel 1991–1992 kavandasime järgmist.
1. Eestis tuleb luua paljunäoline, kõigi andeid ära kasutav ja arendav koolivõrk, kuueklassilise algkooli, paljuharulise progümnaasium-gümnaasiumi, integreeritud gümnaasium-kutsekooli, mitut tüüpi kutsegümnaasiumi, võimalikult kõrgetasemelisi spetsialiste koolitava rakenduskõrgkooli ja teadusülikooliga. (Seda muidugi mitmuses ja erinevaid vorme, näiteks õppekeskusi silmas pidades.)
2. Kõrg- ja kutseharidus peab jaotuma regiooniti võimalikult ühtlaselt, jättes ülikoolide pärusmaaks globaalse koolituskorralduse ja võimaldades eraharidusasutusi nn valgete laikude katteks.
3. Kõik õppeasutused, alates progümnaasium-gümnaasiumidest peavad olema juriidilised isikud ja õppeasutuse direktoril peavad olema oma asutuses kõik õigused ja vahendid selle asutuse loomise aluseks olevate õppekavade täitmiseks.
4. Kõik õppeasutused, välja arvatud ülikoolid ja rakenduskõrgkoolid, on maakondliku alluvusega. (Alluvus tähendab siinjuures finantseerimist ja järelevalvet.)
5. Kõigile soovijaile võimaldatakse koduõpe selleks määratud baaskooli vahendusel.
6. Õppeasutused komplekteeritakse konkursi korras.
7. Kõigile haridustöötajaile tagatakse pidev täienduskoolitus.
8. Õppeasutuste kontroll toimub kooli- või haridusnõunike kaudu (esimesed esindavad maakondlikku, teised riigi tasandit), vältides bürokraatlikke, pelgalt statistilisi hinnanguid.
9. Kõigi tasandite pedagooge valmistatakse ette rakenduskõrgkoolides ja ülikoolides, tihedates sidemetes baasõppeasutustega, kus toimub õppe- ja tööpraktika.
10. Haridusministeerium koos Eesti Hariduse Arenduskeskusega loob ja hindab õppeasutuste õppekavu, väljastab koolitustunnistusi ja kinnitab õppekirjanduse.
Aeg on läinud, kõik 12 aastat toimuvad “uuendused uuenduste peale”, “reformid” ja reorganiseerimised. Kõige võimsamad reformid on olnud ministri kvaliteetsetest abiasutustest ilma jätmine ja ministeeriumi Tartusse kolimine, et ministeerium ei saaks töötada tippjuhi otsesel juhtimisel, vaid telefoni kaudu.
Miks oli vaja Mart Laaril tervele maailmale kuulutada, et temal tuleb alustada nullist? Aga olgu, aeg on läinud. Aeg on tunda rõõmu tänastest positiivse arengu märkidest ja loota arukamalt korraldatud tulevikule.
Kelle käes on võim koolis?
Vist oli see Tartu abilinnapea Laine Jänes, kes küsis Tartu nõupidamisel minister Maimetsalt, et kui võim koolis saab olema korraga nii paljude käes, siis kelle käes see võim on. Ministri vastus (vähemalt ajalehes avaldatu) polnud kõige täpsem. Muidugi peab õigus kaasa rääkida olema õpetajatel, õpilastel, lapsevanematel ja KOV-i esindajail, aga võim peab asutuses olema ikkagi direktori käes. Ei ole õige eeldada, et direktor on küündimatu ja pahatahtlik.
Minister Maimets on viimasel ajal korduvalt avaldanud mõtteid õppekavade olemusest üldse ja diferentseeritud õppekavade vajadusest eraldi. Usun, et meil leidub piisavalt koole, mille juhtkonnad on võimelised töötama välja just selle õppeasutuse jaoks hästi toimiva õppekava. Just koolis teatakse, mida tänapäeva mikromaailm endast kujutab ning kuidas leida ja panna tegusalt toimima vajalikud toitemehhanismid. Koolis lihtsalt ei saa piirduda asja arutamistega, tuleb tegutseda. Ja kuni pole peale kasvanud piisavalt pädev ja haritud ametnike- või ka teadusaparaat, seni laskem tegutseda koolil. Ja jällegi, leidkem katsetajad. Ei maksa kõike teha korraga.
Kuidagi ei saa aga nõustuda meedias kõlanud seisukohtadega, et HTM kavatseb vähendada kontrolli koolide üle ja suurendada koolide sisekontrolli. Siin on tegu vist arusaamatuse või HTM-i töötajate eluvõõrusega. Eesti koolis on alati toiminud asjalik sisekontroll. Jutt, et kooli töö eest ei vastuta enam inspektor, vaid direktor, kõlab naljakalt. Mina pole ei aasta ega 30 aastat tagasi kuulnud, et inspektorid oleksid kooli kehva töö pärast aru andnud – ikka on nahutatud direktorit. Viimastel aastatel lugesid HTM-i “inspektorid” koolides vaid antud ja ärajäänud tunde. Kui nüüd kavatsetakse niisuguste “inspektorite” arvu vähendada, on see õige.
Tundsin varases nooruses EW koolinõunikku A. Kärstnat ja ülikooliaegadel haridusnõunik Juhan Langi. Olen palju lugenud koolinõunik Ernst Ennost. Kõik nad andsid koolidele nõu ja julgustasid õpetajaid pürgima n-ö haritlaste kõrgemasse kategooriasse. Kui kavandatavad “uued inspektorid” saavad sisult olema kooli- ja haridusnõunikud, on tegu kiiduväärt ettevõtmisega. Tarku inimesi ei ole meil just üleliia, seetõttu ei hakka olema kuigi palju neid uusi koolinõustajaid, kelle töö on väga loominguline.
Kõige tõsisemad probleemid tänase koolitussüsteemi jaoks on õpetajakoolitus, õppekirjanduse valik ja tellimine, noorte orienteerimine isetegemisele kõige laiemas mõttes. Just siin peaksid ülikoolid pakkuma välja tarku ja läbitöötatud lahendusvariante. Täna tõdegem, et minister Toivo Maimets soovib ilmselt siiralt Eesti noortele paremat tulevikku ning Eesti koolile kindlamat ja arusaadavamat töökeskkonda. Soovigem talle siis analüüsil ja tarkadel järeldustel rajanevat kordaminekut.

Muutused käivitagu õpetajad ise

Õpetaja on professionaal, kellele on omistatud õpetaja kutse
JUTA HIRV,
EÕL-i juhatuse liige,
õpetajakutse toimkonna juht
 
Kutseaasta käivitumisega seoses tuleb kõnelda kutseomistamisest, et noorest õpetajaks pürgijast saaks täieõiguslik koolmeister. Et nii auväärne staatus “välja teenida”, peab õpetaja vastama etteantud standardile.
Kutsestandardi väljatöötamine on uudne valdkond, kuhu on kaasatud HTM-i, EÕL-i, Eesti Lasteaednike Liidu, REKK-i, Eesti Linnade Liidu, TPÜ, EHL-i, Eesti Koolijuhtide Ühenduse, Tallinna Lasnamäe Mehaanikakooli, Anija Vallavalitsuse esindajaid. 12-liikmeline töörühm koostab õpetaja kutsestandardi kavandi, selle valmimisele järgneb lai arvamusküsitlus. Kutsestandard määrab kvalifikatsioonist tulenevad nõuded teadmistele, oskustele, vilumustele, kogemustele, väärtushinnangutele ja isikuomadustele.
Kutseala ja terminite tasemete kirjeldustes on üks mõõdik algtase, mis ei ole küll väärikas näitaja õpetajatöö spetsiifikat silmas pidades. Sama kehtib ka keelte oskustasemete kirjeldustes, mis ei ole vastavuses uuenenud Euroopa keelenõuete süsteemiga. Kutsekirjeldus annab ülevaate, kes on õpetaja – kõrgharidusega asjatundja, kelle põhitegevus on õppija arengu suunamine ja soodsa õpikeskkonna kujundamine. Õpetaja põhioskused on õppeprotsessi planeerimine ja juhtimine, õppija motiveerimine ja juhendamine, õppeprotsessi analüüsimine, hindamine ja tagasisidestamine jne.
Kes hakkab kutset andma, kellest koosneb kutseomistamise organ, mil viisil kontrollitakse, mõõdetakse, hinnatakse standardile vastavust? Kutse peaks omistama kutseliit, kuhu on koondunud enamik õpetajaskonnast, kes on edumeelsed ning meisterõpetajad. Kuidas kutseomistamise süsteem tööle rakendub, seda ei kujuta ilmselt veel keegi otsustajatestki ette, teadmata, kes on otsustaja ja millist kasu või kahju uus ettevõtmine kaasa toob.
Mis juhtub kutseaasta lõpetanud õpetajakandidaadiga, kes ei tahagi omada kutset, ja kuidas mentorid oma täiskoormuse juures suudavad tulevast spetsialisti tõeliselt nõustada ja kvaliteetselt juhendada? On selleks kavandatud täiendavaid ressursse?
Kui palju puudutab kutseomistamine täna töötavat õpetajat, kellel on piisav kogemustepagas ja õpetaja ametijärk või kes ongi meisterõpetaja?
Teadaolevalt asendub atesteerimine tulevikus kutseomistamisega. Millised on aga nõuded ja protseduurireeglid, seda sätestab siis juba õpetaja kutsestandard, mille üle kutsume arutlema ning sõna võtma kõiki õpetajaid. Oma tuleviku üle peame ikka ise otsustama!
“Professionaalse õpetaja vaimset ja sotsiaalset iseseisvust ehk professionaalset identiteeti iseloomustab tema soov ja valmidus pidevalt õppida, kollegiaalsus, kõrge ametialane eetilisus, vastutustunne ning orienteerumine õpiprotsessis,” nii on kirjas õpetajakoolituse riiklikus arengukavas.
Millised on need eetilised tõekspidamised ning põhiväärtused, millega õpetaja iseennast analüüsida ja võrrelda saaks – just sellist kutse-eetika dokumenti koostab EÕL. Kutse-eetika määratleb õpetaja eetiliste tõekspidamiste taustväärtusi, milleks on inimväärikus, ausus, õiglus ja vabadus.
Kui loov, iseseisev ja vaba on tänane õpetaja? Millised on õpetaja õigused, kohustused ja vastutuse määr? Õpetaja olla tähendab eelkõige kutset ja kutsega kaasnevat staatust, seejärel erialaspetsialisti ning ametit konkreetses asutuses. Õpetajatööd reguleerivad õigusaktid, kutsekäitumist eetikaprintsiibid: õpetaja ise (õpetaja kutsekirjeldus on määratletud kutsestandardis); õpetaja ja õpilane; õpetaja ja kolleegid; õpetaja suhe oma töösse; õpetaja suhe ühiskonnaga. Kes kaitseb õpetajat? Kas on vaja kaitset? Kelle eest?
Õpetajat kaitseb eelkõige tema professionaalsus. Siinkohal üleskutse kõigile õpetajatele ja õpetajate organisatsioonidele: EÕL-i koduleheküljel www.opetajateliit.ee on kutse-eetika dokumendi tööversioon – tehke ettepanekuid, täiendusi, parandusi, lükake ümber, kritiseerige!

Õpetajate töökeskkond
VALDEK ROHTMA,
EÕL-i juhatuse liige,
töökeskkonna ja tööhõive keskkonna
toimkonna esimees
 
Raske on öelda, kui suur võiks olla klassi piirnorm, kuid kavandatav 24 õpilast klassis on suur samm klasside inimlikumaks muutmisel. Kahju, et EÕL-i ettepanek riigikogu kultuurikomisjonile ja HTM-ile vähendada õpilaste arvu klassis eelkõige põhikooli kolmandas astmes jäi tähelepanuta. See on suur hulk laulva revolutsiooni lapsi, kelle klassid on komplekteeritud 36 ja enamast õpilasest. Sageli on need lapsed peredest, kes praegu kuuluvad suhteliselt vähe kindlustatud elanikkonna hulka ja saavad oma lastele vähem õppekavavälist tegevust võimaldada. Just nüüd tuleks rakendada jõupingutused selles vanuses õpilaste karjäärinõustamiseks ja elukutsevalikuks kutseharidussüsteemi kaudu. Tõhusamalt tuleb rakendada tugisüsteeme: psühholoogilist ja sotsiaalset abi.
Eestis on palju koolimaju, kus valgustus, soojustus ning õpilaste töötingimused eriti erialaklassides on nigelad. Jõudumööda püüavad kohalikud omavalitsused ja koolid klasse remontida. Jääb loota, et olukorra parandamine kaasneb koolivõrgu korrastamisega. Õpetajate ettepanek on lähtuda renoveerimisel funktsionaalsusest. Luua vajalikud tingimused: nüüdisaegsed tööõpetuse kabinetid, töökeskkond bioloogia ja keemia katseteks ning algklassidele uurimiseks ja avastusõppeks.
Õpetajatele on tulnud ja tulemas lisakohustusi, mis vähemasti harjumise ja õppimise faasis nõuavad aega ning mille eest täiendavaid lisatasusid pole. Näiteks e-kool ning arenguvestlused. Viimaseid on varemgi peetud, kuid kui need muutuvad kohustuslikeks, peaks õpetaja õppetundide koormus kindlasti väiksem olema.
Toonitada tahan ka õpilaste koormust, mõeldes nii koolikoti raskusele kui ka õppekoormusele. Õpetajal peab olema õigus loovalt ja vastutustundega töötades nõustada perekonda ja vajadusel saada tuge juhtkonnalt ning teistelt spetsialistidelt.

Õppekava toimkonna tööst
ESTER MUNI,
EÕL-i õppekava toimkonna esimees
 
EÕL-i õppekava toimkond on arutanud õppetööd mõjutavaid määrusi. Riigieksamitega seotud õpetajate soov (vähemalt 20 punkti, et riigieksam loetakse sooritatuks) on täitunud. Kuid on veel terve hulk täitumata unistusi: uus hindamisjuhend; gümnaasiumi eksamiperiood algab juba 30. aprillil, emakeele riigieksam on aprilli keskel, kuid õppekava ei arvesta sellega, et 12. klassis üks tund nädalas ei tähenda 35 tundi (järelikult ei ole kursuse pikkus 35 tundi, nagu sätestab õppekava); võõrkeelte suulise eksami tõttu on koolitöö terve nädala häiritud, sest lisaks oma kooli eksamil osalemisele on õpetajad abiks ka neis koolides, kus on vaid üks võõrkeeleõpetaja jne.
Peamisi arutlusobjekte on olnud õppekava. Kui vahepeal oli töö uue õppekavaga pidurdunud, siis aasta algusest on toimunud mitu seminari, millest on ka töötoimkonna liikmed osa võtnud. Uuenenud on õppekava töötoimkond. Kui õpetajad, kes peavad õppekava rakendama hakkama, ei osale juba selle loomise protsessis, ei ole kindel, et see töösse rakendub.

Õpetaja tööaeg ja palk
Maila Võrno,
EÕL-i juhatuse liige,
palga- ja atesteerimiskomisjoni esimees
 
Õpetaja töö alus on riiklik õppekava. Palka maksab õpetajale riik kohaliku omavalitsuse kaudu. Nõuded õpetajale on sama suured ja suuremadki kui avaliku sektori töötajatele, kusjuures need ning tööülesannete hulk kasvavad.
EÕL on EHL-iga kokku leppinud, et töökoormuse ja palga küsimustega tegeleb EHL ning arendustööga EÕL. Muutused toimuvad aga kiiresti, näiteks klassijuhatajatöö korraldamine. Plaanikohaselt tuleb uue õppeaasta sügisest alustada arenguvestlustega. See toob endaga kaasa suure töö- ja ajakulu. Kuidas seda kompenseeritakse? Kas on otstarbekas jätta ära klassi lapsevanemate koosolekud ja klassijuhatajatunnid, nagu mõni ametnik on arvanud, või vähendada ainetunde klassijuhatajal ja ka õpetajatel, kes peavad andma igaks arenguvestluseks oma arvamuse? Kui jätta ära klassi lapsevanemate koosolekud, kus siis saavad vanemad ja õpetaja koos arutada just selle klassi probleeme ja õnnestumisi? Ühisüritustel on teised ülesanded ja ka võimalused. EÕL-i juhatuses on arutletud ka õpetaja tööaja sisse kuuluvate tegevuste üle.

Karud saavad kapist otsa

On “Laulukarusselli” aeg ning selle hing, veerand sajandit lastesaateid teinud-toimetanud Eve Viilup räägib Õpetajate Lehe palvel sellest, mida elu ekraanil, selle ees ja taga on talle õpetanud.
 
Elu on näidanud, et kui sa ükskord paned raha väga heasse lastesaatesse, võid seda 25 aastat näidata ja veel 25 aastat kassettidel müüa, rääkimata väärtustest, mis lapse hinge ja peresuhetesse sugenesid, kui päevale pani punkti koos vaadatud lastesaade telekarude, laululastega.
Peale “Laulukarusselli” ei tooda eestikeelsed kanalid praegu lastele muud, kui “Buratino tegutseb jälle” ETV-s ja “Laupäeval lastega” Kanal 2-s. Kas see piinab lastesaadete kogenud tegijaid?
“Kaua sa ikka ühe asja pärast südant valutad,” ütleb Eve Viilup ja lisab, et on end sellest lastevalust mõneti vabaks mõelnud sel lihtsal põhjusel, et oma lapsed on suured, poegadel ülikool läbi, tütar edukas tudeng ja lapselapsi ei ole keegi veel koju toonud. “See “Laulukarussell” võib tunduda niisugune kahe otsaga asi küll, et lapsed ainult laulavad ja natuke räägivad, aga ikkagi on eetris terve Eesti, olgu et oma üksikute esindajate kaudu. Jaanuarist maini on lapsed igal teisipäeval ja kordusena pühapäeval ekraanil. Aga uuringud näitavad, ja uuritakse ju 4–74-aastaseid, et lapsed vaatavad eestikeelsest eetrist eelkõige politseisaateid.”
Mis nende laste elust siis nüüd ära jääb?
“Oma laste pealt ei oska öelda, sest Teele ei olnud veel kahte nädalatki vana, kui ta mul teles kotis kaasas oli, sest emal ei olnud aega lastega koos kodus olla. Oma laste kaudu on sündinud mitmed saated. Kui telesse tulin, olin paadunud mudilastefänn. Tulin Uno Leiese juurde ja me muudkui möllasime nende lastelavastuste, lastekirjanduse ja lastemuusika saadetega. Kui poisid 7.–8. klassi jõudsid, mõistsin, et “Mõmmi ja aabits” ning “Hunt Kriimsilm” neid eriti ei huvita. Sellest äratundmisest sündis seitse aastat kestnud “Koolitelevisioon”, haarates põhikooli- ja gümnaasiumiklasse. Olid isetegevuskavad, mälumängud. Need saated tegid noored üle Eesti ise.
Lapsed olid mu töös nagu omamoodi katalüsaatorid. “Hunt Kriimsilma” hiilgeaegadel elasime Lasnamäel, lastesaated olid siis eetris kell kaheksa õhtul. Meil oli tore kinnine õu, kus valgel ajal kogu see vägi liivakastis mängis. Ja siis piisas sellest, et üks ema tegi akna lahti ja hüüdis: “Hunt Kriimsilm!”, ja liivakast oli kohe tühi. See oli nagu filmis, kus lapsed mõnikord kiirendusega liikuma pannakse. Lastesaade lõpetas lapse päeva. Ja ette oli kindel, et saates ei olnud midagi, mis ei laseks lapsel rahulikult magama jääda.
Õpetan 32. keskkoolis meediat. 10. klassid lõpetasid kursuse, kirjutades ühele enda valitud telesaatele analüüsi. Üks noormees valis analüüsiks just lastesaated tänases Eestis. See oli minu jaoks nii üllatav, et ma lausa küsisin, miks. Ta ütles, et tema on ekraani ees suureks kasvanud ja tunneb sellest kõigest puudust. Nii arvab 17-aastane inimene, meesterahvas pealegi.”
Omaaegsetel lastesaadetel oli ju televaatajate hulgas lai kandepind. Vanad inimesed kordasid jõngermannidega võidu tähti ja panid imeks, miks karud käisid hundi käest laiskust õppimas. Seda oskab ju igaüks isegi?
“Üks asi, mis ajendas ka täiskasvanuid tollel pikal perioodil lastesaateid vaatama, võis olla see, et nad teadsid kindlalt ette, et kui kell on kaheksa, siis ei tule televiisorist midagi poliitilist. Ilmselt oli inimestel selge vajadus mitte saada kogu aeg, uksest ja aknast seda riigikorda, mis parajasti oli. Teine põhjus on kindlasti see, et kui väike vaataja, kellel ei ole veel välja kujunenud vaatajaharjumusi, vaatab “Mõmmit ja aabitsat”, siis on normaalne, et lapsevanem vaatab saadet koos lapsega. Ja mina olen ikka rääkinud, et kui meil on Heljo Männi, Ellen Niidu või Edgar Valteri käsikirja järgi tehtud lastesaade, siis on ju tore, kui me pärast saate vaatamist läheme koduse raamaturiiuli juurde ja uurime järele, kas see kirjanik on veel midagi kirjutanud, ning kui on, hakkame seda varsti lugema. Kui sellist raamatut ka kodus ei ole, kuigi toona olid lastega kodudes enamasti lasteraamatud olemas, läheme koos raamatukokku. Nii saab täiskasvanu ekraani ees palju viiteid, kuidas lapsega edasi tegutseda. Või kui saade oli heliloojast, on ehk parajasti tulemas mõni kontsert, kus sama autorit näeb teises kontekstis. Telesaade pikendab mõtet, mis vaadates sündis, on vihje millelegi enamale. Valmistõdesid ei ole me kunagi tahtnud oma saadetes pakkuda.”
Lastesaateid nüüd enam sama hästi kui ei ole. Öeldakse, et raha ei ole, ja ülemustel endilgi on sellepärast kurvad näod peas. Aga kogu asi vist siiski ei ole rahas, on ikka muid asju ka?
“Olen selle peale palju mõelnud. Kunagi kirjutasin isegi mingi töö sellest, mis maksab laps. Siis vaatlesin tootmise, asjastatud maailma poolt ja pidin tõdema, et lastele toodeti jääkidest. Kingad tehti nahatükikesest, mis toonases Kommunaaris suure inimese kingast üle jäi, pluusike sellest, mida täiskasvanule rõivaid õmmeldes vaja ei läinud. Aga kui ma mõtlen toonase TV-loomingu peale, siis siin olid asjad risti vastupidi. Meile kirjutasid Eesti kõige paremad kirjanikud, meile lõid muusika Eesti kõige paremad heliloojad, meie lavastustes mängisid Eesti parimad näitlejad. Ausõna, mina ei tea, kust see raha tookord võeti?”
Aga kas siis üldse eriti maksti?
“Ikka maksti, näitlejatel oli ju punktitasu. Hendrik Toompere punkt oli 23 rubla ja 75 kopikat. See oli hirmus kõva raha. Ja saate käsikiri maksis ikka 80 või 100 rubla. Aga väga palju tehti lihtsalt sellepärast, et see oli üks tore asi, mida teha. Tänapäeval on võimatu ette kujutada, et keegi hakkaks näiteks lastemuusika saadet niimoodi tegema, sest see on väga kulukas. Mitte et inimesed oleksid rahaahned, vaid kõik asjad on paika loksunud, süsteem korrastunud, autorikaitse tööle hakanud. Vanasti ei olnud looming nii hästi kaitstud, taasesituste eest ei pruukinud raha saada. Eks me otsisime alles teed õigusriiki.
Aga oli näiteks periood, mil me tegime lastele kaks originaalmuusikaga saadet kuus. Kui oli Hans Hindpere saade, tuli ta kaheksa uue lauluga, mis olid selle saate jaoks kirjutatud. Nende eest ta raha ei küsinud. Teised, Rene Eespere või kes iganes, tegid samuti. Saate pealkiri oli “Kui pillid räägiksid”. Professionaalsed muusikud mängisid. Neile maksti honorari. Aga ei midagi erilist. Maailmaväravad olid kinni, taevakanalid olematud. Nii võimendus see sotsiaalpoliitiliselt. Ja Lasteekraanis ei toodetud midagi jääkidest. Ei olnud nii, et näitlejal polnud muud teha kui lastesaatesse tulla. Ikka vastupidi. Hendrik Toompere on ise tunnistanud, et kuigi ta on eluaegne hea nukuteatri näitleja, tuntakse teda Eestis ikkagi Hunt Kriimsilmana. See nähtavaks tegemise fenomen oli üks võti, mis tegi võimalikuks kuulsate ja andekate inimeste osalemise saadetes, millel oli väga palju vaatajaid.”
Kui oluline see on, et eesti laps näeks ekraanil teist omasugust?
“Seda on päris palju uuritud ja erinevatele seisukohtadele asutud. Osa leiab, et lastele ei meeldi vaadata ekraanil omavanuseid lapsi. No ma ei tea. “Laulukarussellis” nad küll vaatavad üksteist, helistavad. Siin tuleb vist mängu veel ka see, et sellel, mis lõpuks ekraanile jõuab, on väga lai põhi all. Näiteks Virumaalt jõuab saatesse neli eri vanuses lauljat, aga et need neli välja valida, otsib Virumaa neid oma andekate seast vaat et aasta otsa. Selle filtri läbivad sajad lapsed. Massiürituse käigus tekib huvi, et kes siis nüüd lõpuks sinna said ja mille poolest on nad paremad minust või meie omadest. Vaevalt et väike laps nii mõtleb, aga õpetaja ja ema küll, ja nii nad siis kogunevadki televiisorite ette.”
Eesti Raadio teeb saatelõike “Lapsesuu ei valeta”, keegi täiskasvanu vestleb mingil teemal üsna väikeste lastega. Olen mõelnud, miks on raadio hakanud nii tegema. Ja ise vastanud, et küllap on meie arusaamadesse jõudnud see ühiskonnakäsitus, et igaühel peab olema võimalus sõna sekka ütelda. Ka lastel. Võib-olla võiks tänapäeva Eestis olla laste Foorumi-laadne stuudiosaade. Nagu klassikaks saanud Kira Kahni omaaegsed raadiojutud lastega. Need ei läheks kalliks maksma.
“Ma just tahtsin öelda, et see, mida lapsed või nendega seotud inimesed ekraanile toovad, ei maksa ju televisiooni jaoks midagi. Need sünnivad kohapeal, olgu “Foorum” või miski muu. Me ainult vahendame need eetrisse. Tegelikult sünnib ka “Laulukarussell” mujal, kogu Eestis. Meil lihtsalt on siin asjad, millega lapsed kogu Eestile nähtavaks teha. Muidugi peaksid lapsed saama siin mitte ainult laulda nagu praegu. Seda, et nad rääkida oskavad, et neil on häid ideid, on kogu lastesaadete ajalugu 1955. aastast peale tõestanud.”
Hiljuti oli mure, et kui lastesaateid ei ole, ei tule peale uut haritud televaatajate põlvkonda?
“No see on ju aabitsatõde, nagu “Mõmmi ja aabitsa” A-täht. Võtkem näiteks uuesti raadio “Lapsesuu ei valeta”. Kui see nelja-viieaastane seal kõneleb, koguneb raadio ette terve tema pere. Kui ta suuremaks saab, kuulutab ta sõbrale, et tema räägib siin või seal, ja siis kuulab seda juttu juba terve klass ja varsti terve kool. Nii see läheb. Kuidas see kuulaja-vaataja muidu saakski kujuneda? Meil ei ole mingit alust arvata, et kui me ei ole väikest inimest mõne kanali taha kinnistanud, sunnib miski teda suurena just seda nuppu otsima.
Ja on veel üks asi, mis peaks televisiooni erutama – sotsiaalne kihistumine. Meil on väga selgelt rikkad inimesed ja väga selgelt vaesed inimesed. Ja paradoksaalne on, et rikastele see asi, mis on kultuur, nagu eriti korda ei lähe. Nad küll istuvad suurte kontsertide esimestes ridades ja seisavad näitustel nähtavatel kohtadel, aga mis sealt ka hinge koguneb, seda ei saa me vist iialgi teada.
Mina olen noorest saati olnud suur lastefänn ja sellest ajast, kui ma 1972. aastal ülikooli läksin, ostsin ikka alati ära kõik lasteraamatud. Lugemiseks läks lahti siis, kui lapsed sündisid, sest suur osa ostetust oli mõeldud neile, kes ise veel lugeda ei oska. Ja kui täna oleks see aeg, mil ma hakkaksin teletööd tegema, lapsi sünnitama, siis nuta või naera – raamatuid ma osta ei jaksaks. Aga ühe Edgar Valteri raamatu me siiski siin teles osta suudaksime, kutsuksime Edgari endagi siia või läheksime talle Pöörismäele külla ja teeksime selle raamatu järgi ühe instseneeringu. Või lihtsalt loeks eetris seda raamatut ja näitaks neid suurepäraseid pilte. Nõnda saaksime teha raamatu kättesaadavaks väga paljudele väikestele ja suurtele, kes seda osta ei jaksa. Mitte iial ei väidaks ma, et nad seda raamatut ei igatseks ega armastaks. Sama lugu on ka etenduse, kontserdi või näitusega. Meie asi oleks see pilti püüda ja näidata neile, kes ise ei jõua etendusele, kontserdile, näitusele.”
Üksvahe tahtsid mingid jõud Klassikaraadio kinni panna, aga õigel hetkel mõistis keegi küsida, kust saab siis eesti uuemat kunstmuusikat kuulata. Kas sama lugu on ka lastele mõeldud muusika, kirjanduse ja piltidega?
“Meie ümber loovad ikka oma aegumatuid väärtusi Heljo Mänd, Ellen Niit, Edgar Valter, Hans Hindpere. Kõik nad saavad päevast päeva vanemaks. Rohkemgi kui selle pärast, kas meil on iga päev eetris mõni eestikeelne lastesaade, valutab minu süda selle pärast, et neid ega nende loomet ei ole meil pildis. Kunagi räägiti, et reklaamiandja ei taha lastesaadete juurde reklaami müüa, aga mina seda kinnitada ei saa. Sponsor tuleb su taha siis, kui saab aru, et tegemist on tõesti avaliku tootega, et raha küsija ei küsi seda selleks, et ise hästi elada. Me anname ju selle toote – jube sõna, laulev laps on meil toode – riigile tagasi. Maarja-Liis Ilus, Liisi Koikson, Vaiko Eplik – kõik nad on omaaegsed “Laulukarusselli” võitjad. Kõik tulid kunagi, kes Tallinnast, kes Kilingi-Nõmmest, kes Raplast, sossa-sossa, varbad sissepoole, ja lõid teles selja sirgeks. Nad on Eesti kultuuri kandjad. Sellesse võiks riik investeerida.
Eesti Televisioon müüb tänini omaaegseid häid lastesaateid. Aga karud saavad kapist otsa, kui uusi väärtsaateid ei tule.

Õpetaja käib kooliga kohut

SIRJE TOHVER
 
Valga Gümnaasiumi füüsikaõpetaja Ene Viljumson on loonud pretsedendi. Vaidlustanud kooli atesteerimiskomisjoni otsuse – komisjon ei rahuldanud tema avaldust vanemõpetaja ametijärgu säilitamiseks –, käib ta juba kaks aastat kohut. On küll kõik protsessid võitnud, kuid oma tahtmist saanud pole. Kooli kaheksaliikmeline atesteerimiskomisjon on jätkuvalt seda meelt, et õpetaja Viljumson ei vääri vanemõpetaja ametijärku.
 
Et asjasse selgust tuua, tuleb alustada algusest. 14. märtsil 2002 leidis Valga Gümnaasiumi atesteerimiskomisjon üksmeelselt, et Ene Viljumson ei vääri vanemõpetaja ametijärku, ja direktor Raimond Luts võttis õpetaja oma käskkirjaga (4.04.02) 14. märtsist kõrgemalt palgalt maha. Haridusministri moodustatud atesteerimiskomisjon, mille poole rahulolematu õpetaja pöördus, aktsepteeris 16.05.02. kooli atesteerimiskomisjoni otsust
Haridusministeeriumi õigusosakonna tollasel juhatajal Janar Holmil ja EHL-i õigusnõunikul Vaike Parkelil oli õpetaja Viljumsonile meeldivam sõnum. Janar Holm teatas oma vastuses (18.06.02) talle, et kooli direktoril “ei ole õigust ühepoolselt palgamäära muuta. Palka on lubatud muuta vaid poolte kokkuleppel ning ainuüksi ametijärgu alandamine ei saa olla aluseks palgamäära langetamisele”. EHL-i õigusnõunik Vaike Parkel osutas atesteerimisnõuete jämedale rikkumisele: “Direktori käskkiri “Ene Viljumsoni palgamäära muutmine” ei ole seadusega kooskõlas. /- - -/ Vastavalt määruse (“Pedagoogide atesteerimise tingimused ja kord”, ministri määrus nr 36, 28.12.98 – Toim) punktile 44 rakendatakse atesteerimiskomisjoni omistatud ametijärgule vastavat palgaastet otsuse vastuvõtmisele järgneva kalendriaasta või õppeaasta esimesest päevast.” Vaike Parkel viitas teistelegi rikkumistele: kooli atesteerimiskomisjon ei teatanud õpetaja Viljumsonile kümme päeva varem istungi toimumise aega ja kohta, ei protokollinud istungit ega andnud protokolli üht eksemplari allkirja vastu talle.
Kohtutee on pikk
Olles veendunud, et õigus on tema poolel, kaebas Ene Viljumson haridusministri moodustatud atesteerimiskomisjoni otsuse kohtusse. Tartu Halduskohus leidiski, et otsus on sisuliselt põhjendamata, selle aluseks olnud Valga MV haridus- ja kultuuriosakonna hinnangud vastukäivad. Liiati poleks kultuuri- ja haridusosakonna inspektor Aime Olvet kooli atesteerimiskomisjoni liikmena tohtinud esineda ka komisjonivälise eksperdina. Kohus tühistas 30.10.02 haridusministri moodustatud atesteerimiskomisjoni 16. mai otsuse ja tegi ettekirjutuse Ene Viljumsoni apellatsioon uuesti üle vaadata.
21.11.02 rahuldaski haridusministri moodustatud atesteerimiskomisjon Viljumsoni apellatsiooni ja tegi Valga Gümnaasiumile ettekirjutuse Ene Viljumsoni kõrgema ametijärgu taotlus uuesti üle vaadata. Kui kooli atesteerimiskomisjon otsustas 13.12.02 taas taotlust mitte rahuldada, pöördus Viljumson uuesti kohtusse. Tartu Halduskohus tühistas 21.03.03 gümnaasiumi atesteerimiskomisjoni otsuse ja kohustas kooli Ene Viljumsoni taotlust uuesti läbi vaatama.
Valga Gümnaasium taotles Tartu Ringkonnakohtult halduskohtu otsuse tühistamist. Ringkonnakohus jättis 6.06.03 halduskohtu 21. märtsi otsuse muutmata, mis tähendas, et gümnaasiumi atesteerimiskomisjon pidi taas kord õpetaja Viljumsoni ametijärgu tõstmist arutama.
Komisjon otsustas 2.07.03 toimunud istungil Viljumsonile kõrgemat ametijärku mitte omistada. Õpetaja kaebas otsuse kohtusse põhjendusega, et kool on tuginenud eelmistel kohtuistungitel ebaõigeks või -piisavaks aluseks peetud põhjendustele. Tartu Halduskohus tühistas 17.10.03 kooli atesteerimiskomisjoni otsuse, ent jättis rahuldamata Ene Viljumsoni taotluse kohustada kooli talle vanemõpetaja ametijärku andma. Põhjendus: kohtul puudub õigus teha atesteerimiskomisjoni asemel otsust pedagoogi vanemõpetaja ametijärgule vastavaks või mittevastavaks tunnistamise kohta ehk viia ise läbi atesteerimist.
Kooli juhtkond ei kiirustanud atesteerimiskomisjoni kokkukutsumisega, lootes õpetajat oma nõudmistest loobuma veenda. Nähes, et asjad ei nihku ja tema kaks aastat tagasi esitatud avaldus on ikka veel rahuldamata, kaebas Viljumson Valga Gümnaasiumi atesteerimiskomisjoni tegevusetuse pärast kohtusse. Tartu Halduskohus kohustas oma 4.03.04 otsusega kooli Ene Viljumsoni avalduse kümne päeva jooksul läbi vaatama.
12.03.04 kokku tulnud atesteerimiskomisjon ei taganenud oma esialgsest otsusest. Nii nagu kolmel eelmiselgi korral, hääletasid ka nüüd kõik komisjoni kaheksa liiget õpetaja Viljumsonile vanemõpetaja ametijärgu omistamise vastu.
100% oma õiguses kindel
Õpetaja Viljumson ütleb, et kui ta kahe aasta eest osanuks nii pikka võitlust ette näha, oleks ta käega löönud. Nüüd ei luba tema võitlejahing enam loobuda. Seda enam, et ta on 100% kindel, et õigus on tema poolel.
“Oleks kas või üks kohtuotsus nende kasuks olnud, ei, kõik andsid mulle õiguse. Jaanuaris ütles matemaatikaõpetaja: “Kuule, jäta järele, sa oled moraalselt võitnud, las muu võit jääb nendele. Kas see on normaalne arusaamine? Võidan, aga rahast jään ikka ilma. Mul on kõik nõuded täidetud, üle 497 tunni täienduskoolitust, töö internetis üleval, võiksin end kas või õpetajaks-metoodikuks esitada,” ütleb Viljumson, kes pole kindel, kas kooli kõik neli õpetajat-metoodikut ikka oma tiitlit väärivad.
Viljumson arvab, et tema vastu hääletama ajendab õpetajaid soov direktorile meele järele olla. Talle ei anna direktor aga andeks, et ametiühingu usaldusisikuna ei nõustunud ta kohe kirjutama alla käskkirjale, kus koolijuhi preemia oli õpetajate omast tunduvalt suurem. Oletab, et MV haridus- ja kultuuriosakonna inspektorit Aime Olvetit häälestas negatiivset hinnangut andma ühe õpilase ema. Viljumsoni pahandavad eriti Olveti kirjaliku hinnangu väited, et ühtki tema õpilast pole üleriigilise olümpiaadi lõppvooru kutsutud, ta pole teinud maakonnas arvestatavaid õppevahendeid ja et õppenõukogu protokollides viidatakse korduvalt tema õpilaste halvale edasijõudmisele. Kõik see on Viljumsoni sõnul lausvale.
“Vaadeldaval viisaastakul esindasid kahel aastal Valga maakonda minu õpilased. Minu töö ripub internetis üleval. Direktor ja õppealajuhataja pole mind kordagi materdanud. Esimeses iseloomustuses, mis õppealajuhataja Lilleleht mulle koostas, on kümme punkti positiivsed. Ainus etteheide on, et lapsevanemate sõnul ei tee ainet arusaadavaks.”
Viljumsoni väitel ei heitnud ka atesteerimiskomisjoni liikmed talle esimesel istungil suurt midagi ette. “Noorema astme õppealajuhataja ütles ainult, et 5. klassis on “kolmesid” paljuvõitu. Olvet arvas, et kuigi minu õpilased on saanud esikoha maakondlikel füüsikaolümpiaadidel, oleks neil võinud rohkem punkte olla. Tähendab, et tagumised on tublimad,” ironiseerib Viljumson, kelle meelest on ka atesteerimisotsus üks suur naljanumber. “Selle poolt, et õpetaja Viljumson ei vääri vanemõpetaja nimetust, on null, vastu kaheksa liiget. Kuidas seda mõista?”
Viljumsoni sõnul ei kannata kooli paberlik asjaajamine üldse kriitikat. Atesteerimiskomisjoni protokolle pole. Materjal on kohtu jaoks tagantjärele kokku korjatud. “Näiteks õpilaste anonüümse küsitluse tulemused ja ühe veerandi hinded, kus füüsikas on 30 “kahte”. Kohtus tuli mul selgitada, et minu “kahtede” protsent ei ole sugugi nii kõrge kui eesti keeles või matemaatikas, kus on poole vähem puudulikke. Mina panin need “kahed” ju 480 õpilase peale.” Õppealajuhataja tunnistas ise ka, et kool on paberid halvasti vormistanud. Mina üksinda olen jõudnud kõike korralikult teha, nemad kaheksakesi pole juba viis korda järjest suutnud oma argumente kohtus põhjendada,” imestab Viljumson.
Kohus anonüümseid hinnanguid ei arvesta, koolile on need õpetaja Viljumsoni vastu kõige tugevamad argumendid. Ka viimane atesteerimiskomisjoni koosolek kujunes aruteluks selle üle, kas anonüümse küsitluse tulemust tohib arvestada või mitte. Viljumson jäi endale kindlaks: arvestada tohib ainult nimelist küsitlust. Pealegi pole õpetaja nõus, et tal on õpilastega halvad suhted. “Mul pole õpilastega juhtunud mingeid suuremaid apsakaid ega skandaale,” kinnitab ta.
Kõrgem järk aktiivsuse eest
Vaidlusalune anonüümne küsitlus on 2001. a kevadel ühena paljudest Eesti koolidest tehtud koolivägivalda, karistamist, õpilaste ja õpetajate koostööd puudutav uurimus. “Õpilased väitsid koostöö enamiku õpetajatega hea olevat. Kui vaid mõned eriti karmi käega õpetajad said häid ja halbu hinnanguid fifty-fifty, siis õpetaja Viljumsoni puhul märkis rohkem kui 200 lapsest halba koostööd 51 tüdrukut ja 43 poissi. Head koostööd tõdes ainult kolm tüdrukut ja mitte ükski poiss. Hindega karistamist tõi Viljumsoni puhul välja 35 õpilast. Ette heideti ka õpetaja väljendeid ja muid asju. See oli koolile tugev signaal,” selgitab Valga Gümnaasiumi vanema astme õppealajuhataja Rudo Lilleleht. “Viljumson on millegipärast pähe võtnud, et küsitlus oli ainult teda silmas pidades tehtud. Mingid selgitused siin ei aita. Kui inimene tahab midagi uskuda, siis ta usubki.”
Rudo Lillelehe sõnul on ka 12. klassid, kes kirjutavad enne lahkumist direktorile puhtsüdamlikult, mida nad koolist arvavad, teinud õpetaja Viljumsonile tõsiseid etteheiteid. Muu hulgas väitnud, et need, kes füüsikast hästi aru ei saa, tema jutust iva välja ei loe. Lisaks on ka 2000. a kooli inspekteerimise aktis kirjas, et kool võiks kaaluda kahe õpetaja, sh Ene Viljumsoni vastavust vanemõpetaja ametijärgule.
Lilleleht ütleb, et kui Ene Viljumson 1997. a vanemõpetajaks sai, oli komisjonis neli inimest poolt ja neli vastu. Positiivne otsus tuli tänu direktorile, kes leidis, et las aktiivne inimene, maakonna füüsikasektsiooni juhataja ja kooli ametiühingu usaldusisik saab pealegi vanemõpetajaks. Tol ajal kaalus ühiskondlik aktiivsus muud asjad üles. “Kui Viljumson vanemõpetaja ametijärgust ilma jäi, pani ta päevapealt kõik ametid maha, ei täitnud enam ühtki lisakohustust. Lõpetas isegi töö tugevamate õpilastega, nagu polekski õpilaste arendamine tema ülesanne,” imestab Lilleleht.
Vanemõpetajaks saab ainult edukas õpetaja, edukuse kriteeriumid paneb paika kooli atesteerimiskomisjon. “Ene Viljumson oma halbade suhete pärast õpilastega meie kriteeriumide sisse õnnetuseks ei mahu, kuigi kõik muud nõuded on tal täielikult täidetud,” ütleb Lilleleht, kelle sõnul on kollektiiv kohtuskäimisest väsinud. “Õpetajad küsivad, millal see ometi lõpeb. Ilmselt tuleb siiski veel protsesse,” oletab õppealajuhataja. “Võib-olla mängibki Viljumson sellele, et koolil saab ükskord villand ja me pigem maksame talle, kui jätkame.”
Viljumson, kes on kahe viimase protsessi kulud koolilt sisse nõudnud, loodab tõesti, et ehk saab koolil protsessimise raha otsa – eelarves ju niisugust kulu ette nähtud pole. “Õpetaja maksab kohtukulud oma taskust, mis rahast maksab kool?” küsib ta.
Südametunnistuse järgi
Komisjoni liige matemaatikaõpetaja Hille-Made Varul ütleb, et toimis vastu hääletades oma südametunnistuse järgi. “Keegi ei püüdnud komisjoniliikmeid mõjutada. Mind ei saagi mõjutada. Küsimus on selles, mida õpetaja töös kõige põhilisemaks lugeda. Mina loen õppetundi, tööd lastega. Täiendusõppetunnid ja muu taoline pole nii oluline. Minu arvates ei sobi vanemõpetaja nimetus inimesele, kel on aastaid õpilastega suhtlemisel raskusi olnud. Suhtlemisprobleemidele juhiti tähelepanu juba esimesel atesteerimisel.
Väikelinnas ei jää midagi saladuseks, kõige kohta ei ole lihtsalt paberit. Ene Viljumson rõhub kohtus sellele, et olgu suhted millised tahes, kool ei suuda neid tõestada. Kui vanemad helistavad kooli või haridusosakonda, ei taha nad tavaliselt oma juttu kirja panna. Teinekord ei julge isegi nime öelda, kartes, et lapsel läheb halvasti.
Viljumson on öelnud, et nüüd ta ei teegi enam lastega midagi, ei vii neid olümpiaadile. Kuidas on võimalik niisuguse töössesuhtumisega edasi töötada? Kõrgemast ametijärgust ilma jäämine ei tohiks õpetaja, eriti kõrgema tasemega pedagoogi tööd üldse mõjutada,” arvab Hille-Made Varul.
Viljumsoni kunagine õpilane, atesteerimiskomisjoni liige, lapsevanem Andry Zacek ütleb, et kõrvalseisjana tegi ta oma otsuse peamiselt atesteerimiskomisjonis kuuldu põhjal. “Mitu õpetajat tutvustas järjest oma tööd. Minu mulje järgi oli Ene Viljumson neist nõrgim. Rääkis teemast mööda, küsimustele vastates ei süüvinud asjasse. Oleme Viljumsoniga ka mitteametlikult rääkinud. See on selline pidev üksteisest mööda rääkimine. Ka viimasel koosolekul vaidles ta kogu aeg vastu. Raske juhus. Keegi ei osanud arvata, et see asi nii inetuks kätte läheb. Ettevõtjana võtan kohe seletuse, kui mul mõne mehega probleeme tekib, aga kool polnud ju varem sellise asjaga kokku puutunud,” põhjendab Zacek kohtus aktsepteeritava materjali vähesust. Ütleb, et tal on raske mõista, miks õpetaja otsusega ei lepi. “Kõik ei peagi ju vanemõpetajad olema. Ja siis see käegalöömise meeleolu. Nagu ta viimati ütles, et kui raha ei saa, siis vanemõpetaja tööd ei tee. Mis õpetaja see on, kes ainult raha pärast töötab?” küsib Zacek.
Oma pere liige
Millisest allikast tuleb kohtuskäimise raha? “Kooli eelarvest,” vastab direktor Raimond Luts napilt ja vahetab teemat. “Minu teada pole Eestis ükski õpetaja varem kooli atesteerimiskomisjoni otsust kohtusse kaevanud. Et meil asi nii kaugele läks, on ebameeldiv kõigile. See ei ole kellegi võit, vaid mõlema poole kaotus,” on direktor nördinud. Häälest on kuulda, et talle ajakirjaniku sekkumine kooli siseasjadesse põrmugi ei meeldi.
“Mitte keegi pole öelnud, et õpetaja Viljumson kooli ei sobi. Küll on aga komisjon üksmeelne selles, et tal jääb vanemõpetajast puudu. Küsimus ei ole rahas, küsimus on selles, kas inimene on nimetust väärt või mitte. Me ei saa ühele õpetajale teisi atesteerimisreegleid kehtestada kui ülejäänutele,” põhjendab Raimond Luts otsust.
Küsimusele, miks kool paberlikus asjaajamises nii palju ja ühest protsessist teise korduvaid vigu teeb, vastab Raimond Luts küsimusega. “Kui ühel pool on advokaat, teisel poolel õppealajuhataja, kumb pool siis juriidiliselt tugevam on? Liiati kui kohus tegelebki ainult vormistusvigade otsimisega. Praeguseks on selge, et advokaadita pole mõtet kohtuskäimist jätkata.”
Atesteerimisdokumentide vajakajäämisi põhjendab direktor sellega, et olukorras, kus keegi polnud atesteerimiskomisjoni otsust vaidlustanud, pidas komisjon vormistust teisejärguliseks. “Pealegi ei tahtnud ükski komisjoniliige niisugust musta pesu pesemist, nagu iga punkti põhjendamiseks tuleb teha. Õpetaja Viljumson ei ole ju meie vaenlane, ta on pere liige.”
Kui kaua palli veel ühest väravast teise loobitakse, ei oska praegu keegi öelda. Kumbki pool ei tagane.

Kanepi kool 200

J. P. von Roth

Tee tantsu juurde

Mida sain Kanepi koolist

3. klass

Keskuste päevad 

Kooliarendus Kanepi Gümnaasiumis

On aeg mängida

Nukumuuseumi uue maja avamine, kus pakuti terve päeva jooksul kõikvõimalikku mõnusat lastepärast meelelahutust, alates mustkunstist ja lõpetades tordiga, kujunes tartlaste seas ülimenukaks. Tõenäoliselt käis sel päeval muuseumis üle tuhande inimese. Ja kuigi keegi külalisteraamatusse sissekande teinutest soovis, et muuseumis alati nii palju külastajaid oleks, siis vaevalt et ta isegi seda tõsiselt mõtles.
 
Seda, millesse süveneda ja mida vaadata, on Lutsu tänav 8 asuvas hiiglaslikus nukumajas küllaga. Olgu järgnev põgus pilguheit kõigisse nukutubadesse mõeldud n-ö isu tekitamiseks. Ja selleks, et keegi muuseumi minekuks aja varumisel valearvestust ei teeks. Mängimiseks peab aega olema!
Maa ja linn
Varasemate aegade mänguasjad võib muuseumi kogudes jagada rikkamate ja vaesemate või pigem linna- ja maalaste mänguasjadeks. Ekspositsiooni esimene ruum ongi jõuka linnakodaniku lastetuba 19.–20. sajandi vahetusest, kus on väljas kõik need õrnroosad portselannukud, uhked kiikhobused, ilusad õhukesest portselanist serviisid ja üleskeeratavad mänguasjad, mida said oma lastele lubada vanemad, kes ei pidanud raha pärast muretsema. Enamik nendest võluvatest asjadest ongi Eestisse toodud välismaalt eritellimuse peale.
Järgmine ruum on hoopis teistsugune. Talulaste toas on valdavad maalähedastest materjalidest ja looduslikes värvitoonides asjad: puuokstest kariloomad ja vanadest kaltsudest kokku pusserdatud nukud ning hästi palju maatöödega seonduvaid väikseid tööriistu. Samas toas on koha leidnud eesti rahvakunstist inspiratsiooni saanud lauamängud ja mänguasjad: Anu Raua üldidee järgi välja mõeldud mustriloomad ja Viljandi Kultuuriakadeemia üliõpilaste kursusetööd – rahvuslikel teemadel lauamängud.
Järjekorras kolmandas toas tallele pandud varandus tõestab, kui tänuväärne materjal mänguasjade valmistamiseks on tavaline paber. Eelkõige on seal muidugi pabernukud, millega Eestis läbi aegade on mängitud – nii trükitud kui ka isetehtud. Ohtralt leidub ka lauamänge, mis olid ülipopulaarsed enne Teist maailmasõda, mil televiisor veel inimeste õhtuid sisustama polnud jõudnud, jõudeaega oli aga ühes elu edenemisega juba lisandunud. Mitmest vanaaegsest lauamängust on tehtud koopiad ja neid saab mängida.
Järgneb nn 20. sajandi mänguasjamaailm. Parajalt nostalgiline tuba, kust igaüks, kes on sündinud 20. sajandil ja oma lapsepõlve Eestis veetnud, peaks midagi tuttavat leidma. Just siit kostavad enamasti hüüatused “Näe, see mul oli!” või “Ma nii väga tahtsin seda endale saada!”. Toas on esindatud veel kaks väga tähtsat teemat 20. sajandi mänguasjanduses: mängukarud ning nukumajad ja nukumööbel. On ka üks väga huvitava looga eksponaat, millele muuseumitöötajad kindlasti soovitavad tähelepanu pöörata. Nimelt väike nukumööbel, mille valmistaja end vanematekodus nõukogude võimu eest varjas. Ta oli peidus 1,5 x 2 meetri suuruses kartulisalves ning seal, pikali maas, meisterdas ta kümme aastat oma kodu nukumööblit.
Käsitöönukkude toas on mänguasju väga erinevatest aastakümnetest. Oli ju nukuvalmistamine juba 1930. aastatel väga populaarne koduste pereprouade harrastusena ning hoole ja armastusega tehtud nukke, mis tihti polnud mängimiseks mõeldudki, ka säilitati hoolikalt.
Korsten keset maja
Maja arhitektuuriline kese – mantelkorsten – on kahtlemata uhke asi juba ilma seal välja pandud eksponaatidetagi. Aga ka seal eksponeeritavad nukud on tõelised kunstiteosed selle sõna otseses mõttes. Nn kunstnikunukkude seas on ohtralt uhketes kostüümides kuningaid ja kuningannasid, printsesse ja rüütleid, filmide ja teatrietenduste kangelasi, kellest mõnel päris äratuntavad näitlejalt laenatud näojooned.
Maja teine tiib on juba rohkem poiste maailm. On õuemänguasjade väljapanek ja nn poisi tuba 20. sajandi keskelt, on Vladimir Sapoznini rikkaliku mänguasjadekogu osaline väljapanek. Teatavasti kogus Vladimir Sapoznin Eesti suurima mänguasjade erakollektsionäärina peamiselt üleskeeratavaid mänguasju, mille võlu ja toredus seisneb just liikumises. Et ka külastajad seda näha saaksid, on muuseumis spetsiaalne arvutiprogramm. Kõige viimane tuba esimesel korrusel on samuti poiste tuba, kus üle kõige valitseb raudtee. Mitte küll seesama, mida ehitati peaaegu kogu eelmise muuseumi eksisteerimise aja, vaid uus ja pisut väiksem, kuid selle eest töökorras. Veel leiab toast lugematul hulgal mudelautosid, mänguautosid ja laevu.
Mängutoata ei saa
Teisel korrusel on vahetatavate näituste ruum, kus praegu on näha Resa Tiitmaa toredad ja omapärased nukud; päkapikumaja – nüüd palju uhkem ja põnevam kui eelmises muuseumis – ja lõpuks rahvaste nukkude tuba. Tartu nukumuuseumi jaapani nukkude ja mänguasjade kollektsioon on üks Põhjamaade suuremaid ja uhkemaid. Lisaks maailma rahvaste suveniirnukud oma värvikülluses ja eraldi vitriin eesti rahvariietes nukkudele. Omaette väljapanek on teiste soome-ugri rahvaste nukkudest. Muuseumitöötajad on koostanud arvutiprogrammi, mille abil saab iga eksponaadi kohta teavet.
Sellist kogu aeg avatud mängutuba nagu nüüd nukumuuseumis, pole üheski Eesti muuseumis seni olnudki. On küll meisterdamistubasid, kus muuseumitunde läbi viiakse ja pakutakse võimalust näiteks lapse sünnipäeva pidada, aga mitte võimalust lihtsalt ise tulla ja (peaaegu et) eksponaatidega mängida. Vanas majas pidid muuseumitöötajad tihtipeale nägema, kuidas lapsed muuseumist nutuga ära läksid – kuidas sa vaatad rahuliku meelega kogu seda küllust, kui ühtegi mänguasja päriselt mängimiseks pihku ei saa… Et seda muret ei oleks ja laps muuseumist ikka positiivse elamuse saaks, võib nüüd pärast muuseumis ringi vaatamist minna mängutuppa ja kogu lusti välja elada. Seal on ka nukumaja ja igasugused lauamängud, väiksematele järelveetavad mänguasjad ja kolmandal, nn poolkorrusel veel rõdu, kus saab ennast näiteks printsessiks või indiaanlaseks riietada.
Muuseumirahval on plaan hakata mängutoas korraldama ka meisterdamiskursusi. Juba lähemal ajal peaks muuseumi koduleheküljel ilmuma nende lähem tutvustus. Mõeldud on peamiselt mänguasjade meisterdamisele, alates näiteks origamide, jaapani rahvapäraste pabermänguasjade voltimisest ja lõpetades soolataignast nukusöökide küpsetamisega. Plaanis on lastele õpetada ka eesti traditsiooniliste talulaste mänguasjade tegemist ja veel paljut muud – kuidas aga fantaasiat on ja õpetajaid jätkub.
Mängutoas saab ka raamatute vahendusel vanasse aega minna – on raamatunurgake diivaniga, kus lapsed saavad lugeda südamlikke ja õpetlikke eestiaegseid lastejuttude sarju. Mängutuba võib ka rentida ja näiteks lapse sünnipäeva, väikest teatrietendust või kontserti korraldada.
Just sellepärast, et mängutuba vahel ka üürile antakse, on neil, kes tulevad kindla sooviga pärast muuseumikülastust veidikeseks mängima jääda, parem ette helistada. Suurema rühmaga muuseumi tulijad saavadki mängutuppa ainult etteregistreerimisega. Mitmekümne lapse puhul, kel enamasti ka päris paras kiirus taga, on mõeldav ainult mängutoas korraks ringi vaadata või siis hoopis mõnd varem kokku lepitud meisterdamistöötuba läbi viia. Omapead mängimise võimalusi pakutakse vaid üksikkülastajatele.
Mälestuste muuseum
Ehkki ka uus ja suurem maja tundub juba mänguasju tuubil täis olevat, ei öelda siin huvitavate asjade juurde pakkujatele edaspidigi ära. Ja pakkujaid leidub. Nii helistas hiljaaegu üks viiekümnendatel aastatel mängueas olnud meesterahvas ja küsis, kas muuseumil kulavokk on. Vastuse peale, et keegi ei tea sellisest asjast midagi, lubas ta neile kulavoki teha. Tegigi. Tuli välja, et kulavokk on üks omamoodi tõukeratas, mille poisid ise laudadest ja kuullaagritest valmis meisterdasid.
Hästi on läinud ka muuseumi lapsepõlvemälestuste kogumise aktsioon. Inimesed kirjutavad innukalt ja on tänulikud pealegi, et said oma lapsepõlve meenutada. Mänguasjamuuseum püüabki pakkuda ka täiskasvanutele mõnusat võimalust lapsepõlve meenutada. Muuseumi välisukse kohal seisab silt Tempus est ludendi – on aeg mängida. See on üleskutse kõigile: jätta oma mured mänguasjamuuseumi ukse taha ja tulla mängima.

Kunst algab töövahendist

Materjali tundmine ja õige kasutamine muudab nii mõnigi kord töö lihtsamaks ning seeläbi pakub ka tulemus suuremat rõõmu.
 
Akvarellmaali loetakse üheks keerulisemaks ja tehniliselt kõige nõudlikumaks maalitehnikaks, mille puhul õige töövahend on eriti oluline. Lisaks värvi omadustele mõjutavad lõpptulemust suurel määral kasutatav pintsel ning paber. Euroopa ühed vanimad tegutsejad omal alal, Prantsusmaa firmad Canson ja Raphaël olid lahkelt nõus selgitama, milline materjal milleks sobib.
PABER
Niiluse orust leitud papüürused on tõestus sellest, et akvarellvärvid olid tuntud juba antiikajal. Canson’i akvarellpaberitootmise traditsioonid Prantsusmaal ulatuvad aastasse 1557.
Vastavalt soovitavale tulemusele lahjendatakse värvi maalimisel veega ning kantakse paberile kiht-kihilt. Puhas valge pind saavutatakse, jättes paberi puhtaks. Just seepärast on eriti oluline kasutada ilma valgendajata akvarellpaberit, et töö hiljem kolletuma ei hakkaks. Osa detaile vajab aga pikemat töötlemist ning vahel isegi pintsliotsaga kratsimist, ning see on veel üks põhjus, miks paberi valik on äärmiselt oluline. Hea paber peab imama hästi vett, ilma et hakkaks lainetama või laseks värvidel soovimatult üksteise sisse voolata. Canson’i akvarellpaberi erinevad sarjad täidavad kõiki eespool esitatud nõudmisi.
Kuidas valida õige paber?
Paberid toodetakse pabermassist, mis on saadud taimsete kiudude segamisel veega. Akvarellpaberi valmistamisel kasutatakse kahte tüüpi kiude – puit- ja puuvillakiude. Puitkiud on lühikesed ning neist saadav paber on odav ja valge, kuid aja jooksul võib paber UV-kiirgusele ja õhu happelisusele reageerida. Pikkadest ja paindlikest puuvillakiududest valmistatud paber pole küll nii valge ning on kallim, kuid see-eest vastupidavam. Selleks, et vesi ja värv paberist lihtsalt läbi ei imbuks ning kiud omavahel paremini seonduksid, lisatakse pabermassile zelatiini või tärklist. Vähendamaks paberi tundlikkust keskkonnateguritele segatakse pabermassile hulka ka leeliselisi aineid (nt kaltsiumkarbonaat), mis tasakaalustavad paberi pH-taset. Canson’i akvarellpaberid ei sisalda valgendajaid, sest need lühendavad tunduvalt paberi eluiga ning muudavad tööd aja jooksul kolletuvaks.
Paberi valikut mõjutab maalija kogemus, soovitav tulemus ning tehnika. Canson on kujundanud välja mitu akvarellpaberisarja: algajatele ja õpilastele (Canson ja Montval, 100% tselluloosi), harrastajale (Fontenay, 100% puuvilla) ja kunstnikule (Arches, 100% puuvilla).
Montval’i sarja akvarellpaber on algajate seas üks kõige soositumaid kogu maailmas. See on vastupidav naturaalne valge ja happevaba paber, mis kannatab pikemaajalist töötlemist, kustutamist ning kratsimist. 100% tselluloosi baasil valmistatud paberina võimaldab Montval’i akvarellpaber algajal värvipindadega kauem töötada, sest ei ima vett nii kiiresti kui puuvillasisaldusega paberid. Montval’i paberid on saadaval kolme korni ning paksusega.
Uusim täiendus Canson’i paberivalikus on just õpilastele ja algajatele mõeldud tselluloosi baasil akvarellpaber. Paber on naturaalne valge, happevaba ning keskmise korniga, kuid astme võrra madalama kvaliteediga kui Montval’i sari.
PINTSLID
Umbes 2000 e.Kr hakati Hiinas kinnitama loomakarvu bambusepulga taha, nii valmis pintslilaadne kirjutusvahend. 18. saj lõpul hakati Prantsusmaal pintsleid tootma, andes prantslastele aastateks monopoli sellel alal, mistõttu ka tänapäeval on Prantsusmaal toodetud pintslid maailmas enim levinud. Raphaël’i pintslite tootja perefirma Sauer ajalugu ulatub aastasse 1793. Veel tänagi toimub suurem osa tööprotsessist käsitsi, et tagada kvaliteeti. Pintslite valmistamisega on seotud enam kui 30 inimest ning ühe pintsli valmimiseks läheb ligi kolm nädalat.
Pintsli valimine
Pintsli valimisel tuleb lähtuda tehnikast, maalialusest, värvist, kuid ka pintsli karv, kuju, suurus ja isegi pintslivarre pikkus mõjutavad töö lõpptulemust.
Et pakkuda optimaalset lahendust eri tasemel maalijatele, on Raphaël töötanud välja eraldi sarjad koolilastele, harrastus- ja tippkunstnikele.
On üldtuntud tõde, et akvarellmaaliks sobivad eelkõige pehmed pintslid – orava- ja sooblikarvast ning sünteetilised. Kõige laiemalt on akvarellimaalijate hulgas kasutust leidnud oravapintslid, mis on ühtlasi kõige peenema karvaga. Kuid ka oravapintsleid saab veel mitmeks jaotada, vastavalt oravaliigile, kliimale, kus loom kasvanud on, ja kvaliteedile.
Oravakarv imab väga hästi värvi, mis võimaldab kõige kauem maalida ilma pintslit uuesti värvi sisse kastmata. Parima tulemuse saabki oravapintsliga maalides, kui pint- sel kasta korralikult värvi sis- se ja siis õrnalt tilkuma kip- puv värv paleti äärele välja pigistada.
Sünteetilise karvaga pintslid on laiemat kasutamist leidnud viimastel aastatel. Kuigi sünteetiline karv ei ima värvi endasse nii nagu oravapintsel ning ka selle joon on tuimem, on tal oma eelised naturaalsest karvast pintslite ees. Sünteetiline pintsel on äärmiselt vastupidav ning säilitab hõlpsalt oma kuju, mis on eriti sobilik algajale. Sünteetilise pintsliga on hea maalida ka kuivema värviga tehtavaid detaile.
Iga pintsli kuju viitab selgelt selle kasutamise võimalustele. Nii on lapikud pintslid ideaalsed suurte pindade ja taustade maalimiseks. Ümara otsaga pintslid on head suuremate vormide, detailide ja kontuuride esiletoomiseks. Eriti peenikese otsaga pintslid aga on ideaalsed retu?eerimiseks ja pisidetailide kujutamiseks. Kergete varjude edasiandmiseks kasutatakse lehvikpintslit.
Meeles tuleks pidada, et ükskõik, millisest karvast valmistatud ja millise kvaliteediga pintsel on, sõltub selle eluiga ikkagi eelkõige õigest hooldusest.

www.canson.fr
www.raphael.fr
www.winsornewton.com
www.vunder.ee

Põhikooli kunstiõpetuse tööraamat

Lõpuks ometi leidus Eestis üks tubli mees, kunstiõpetaja Indrek Raudsepp, kes süstematiseeris ja pani loogilisse järjekorda põhikooli kunstiõpetuse tundides kasutatava õppematerjali. Nüüdseks on ilmunud 4.–9. klasside jaoks kunstiõpetuse töövihikud, nimetaksin neid nii.
 
Senini võis noor inimene lõpetada gümnaasiumi ja olla kunstiõpetuse alal üsna ahtakeste teadmistega. Mõned üldhariduskoolid on küll avanud kujutava või tarbekunsti süvaõppega klasse, kuid paljudes Eesti koolides suhtutakse kunstiteadmiste-oskuste omandamisse leigelt.
Töövihk annab hea aluse õpetada kunstiõpetust võrdväärselt bioloogia, võõrkeelte või mis tahes teise ainega.
Töövihiku ülesanded annavad võimaluse selgitada ainet ja arendada õpilase loovust just tavaklassides. Kunstiõpetuse vihiku kaasabil saab õpetaja tööd tunnis mitmekesisemaks muuta.
Iga klassi töövihiku eessõnas tuuakse ära loetelu, mitut töötundi vihikumaterjal võimaldab läbida ja milliseid tööteemasid-mõisteid programmist läbi võtta. Õpetajal jääb alati võimalus tööülesandeid varieerida ja andekamatele õpilastele lisaülesandeid anda. Osa ülesandeid saab õpilane ka iseseisvalt täita. Iga ülesande juures on eakohane selgitus töö käigu kohta, samuti näidiseid maailmakunsti varamusse kuuluvatelt kunstnikelt.
Tihti tunneb keskastme õpilane end suure tühja valge A2, A3 paberilehe ees üsna ebakindlalt. Vihiku formaat A4 võimaldab seda kartust kergesti ületada ja sealt edasi hakata juba suuremaid ülesandeid täitma.
Olen töötanud Tallinna Kunstigümnaasiumis kunstiõpetajana eri vanuses õpilastega üle 30 aasta. Vahepealsetel rasketel aegadel saime meie, kunstiõpetajad, ideid ja tuge (ka töövihikuid ja metoodilist õppematerjali) Saksamaa ja Jaapani kunstiõpetajatelt. Need tuli aga alati ümber mõtestada meie tavadele, kommetele, rahvuskultuurile vastavaks.
Indrek Raudsepa kunstiõpetuse töövihikud täidavad lünga kunstikultuuri alal keskastme õpilaste teadmistes. Olen ise kasutanud neid meie kooli tavaklassides ja valikuliselt ka kunstiklassides.
Ainus, mis muret teeb, on vihikute hind. Kui leiduks mingisugune võimalus seda vähendada, kutsuksin kõiki oma kolleege töövihikuid kasutama. Praegu ma seda teha ei söan- da – mõtlen lapsevanematele, kellel on koolis korraga 3–4 last. Ainuüksi kunstivihikute eest tuleks siis pere rahakotist välja anda 250 krooni…
Haridus on investeering meie riigi tulevikku – ilusad ja õiged sõnad! Sõnadeks nad jäävadki, kui meie valitsus ja riigikogulased ei leia võimalusi haridust toetada – seda eelkõige õppematerjalide osas. Põhikooliharidus on meie riigis ju kohustuslik – või olen ma millestki valesti aru saanud?!

Soojad tervitused antiiksest Kreekast

Eesti kõige vanemas muuseumis, Tartu Ülikooli Kunstimuuseumis, mis loodi juba 1803. aastal, on avatud ülevaatlik näitus antiiksest tarbekeraamikast kõrvuti tänapäeva Eesti keraamikute loominguga, mis on inspireeritud antiiksetest vormidest ja dekoorist. Antiiksed anumad on saabunud Eestisse Saksamaalt Staatliche Museen zu Berlin Antikensammlungi kogust, mis hakkas oma kollektsiooni tutvustama juba 1698. aastal ning omab tänaseks 8000 antiikset eset. Vanimad Tartus uudistada olevad eksponaadid pärinevad 12.–13. sajandist e.Kr.
 
Antiikkeraamika oli igapäevaselt kasutatav tarbeese, mille juures pöörati tähelepanu nii eseme vormile, dekoorile kui funktsioonile. Iidne amfora jutustab tänasele vaatajale erinevaid lugusid: müütilistest kangelastest, jumalatest, ajaloolistest kommetest, argielu seikadest.
Koolitundidest meenuvad kindlasti musta- ja punasefiguurilised amforad, kuid mis täpselt on kylix, amfora, krateer, skyphos? Kus kreeklannad tavatsesid oma kosmeetilisi salve ja õlisid hoida? – Anumates, mida kutsuti pyxis ja pelike.
Millist funktsiooni täitis hydria ja lekythos, alabastron või aryballos, saame teada, kui oleme näitusega põhjalikult tutvunud.
Vana-Kreeka sümpoosionidel ehk intellektuaalide ohtra veiniga koosolemistel, kus filosofeeriti ja arutati poliiti- ka üle, kasutati mitmeid eri ku- ju ja funktsiooniga joogianumaid – veini hoidmiseks, valamiseks, segamiseks ja joomiseks.
Kreeka on läbi sajandite tuntud ka oliivõli valmistajana. Seda oli vaja kuskil säilitada ning jällegi said savimeistrid tööd, et valmistada õli hoidmiseks tarbekeraamikat.
Tavaliselt pole tagasihoidlik meistrimees end ajalukku jäädvustanud anumale nime graveerimisega, kuid siiski leidub vahel nõudel graveeringuid, märge epoiesen tähendab on teinud ja kuulub seega pott- sepale, ning egrapsen – on joonistanud tähistab vaasimaalijat.
Ka Tartu Ülikooli muuseumil oleks vaatajate uudishimu rahuldamiseks välja panna umbes 200 antiikset vaasi, kui Esimese maailmasõja sündmuste käigus poleks muuseu-mi varasid Voronezi evakueeritud.
Soojad ja südamlikud savinõud on ka tänapäeval hinnatud, kuna plastmassi, metalli ja muude nn külmade materjalide pealetung sunnib otsima soojust iidse tehnoloogia järgi valmistatud savinõudest, olgu siis kruusidest või ahjupottidest.
Muuseumitunnis “Antiikamfora – muutumatu ja muutlik savi” on nii suurtel kui ka väikestel huvilistel muuseumipedagoogi juhendamisel võimalus käed saviseks teha ja endale savinõu voolida.

Valikaine: joonestamine

Tänapäeval on pea võimatu leida eluvaldkonda, kus ei kasutataks jooniseid. Seni pole leiutatud paremat vahendit loova tehnilise mõtte edasiandmiseks ja jäädvustamiseks. Joonise valmistamise ja kasutamise vajalikud teoreetilised teadmised ja praktilised oskused annab joonestamine kui õppeaine.
 
Joonestamiskursuse eesmärk on modelleerimis- ja kujutamismeetodite teoreetiliste aluste tundmaõppimine, ruumikujutlusvõime, silmamõõdu ja mõtlemise arendamine, joonestamiseks vajalike graafiliste oskuste ja vilumuste kujundamine. Eespool nimetatud teadmiste, oskuste ja pädevuste omandamisel kujuneb õppijal joonise lugemise oskus.
Joonestamine koosneb mitmest ulatuslikust teemast. Niinimetatud üldosast, mille sisu moodustavad normid graafilistele töödele (raamjoon, kirjanurk, mõõtkava, normkiri jms), graafika (jooned ja nende kasutamine) ning töövõtted joonise tegemiseks (paralleellüke, pliiatsi ja kustutuskummi kasutamine ning töökorras hoidmine jms).
Teine joonestamise oluline osa on geomeetriline joonestamine, mille eesmärk on konstruktsioonide tuletamise oskus ja kujutiste täpsus, teadmine ning oskus teha vahet kahe- ja kolmemõõtmelisel objektil ja objekte joonisel kujutada.
Kolmas ja olulisim jooniste tegemisel on teadmised kujutavast geomeetriast. Oluline on, et õpilased teavad, mis on projekteerimine, ning oskavad ka ise projekteerida. Praegu on mõisted, nagu tsentraalprojekteerimine (tulemiks tsentraalprojektsioon ehk perspektiiv), selle erijuht paralleelprojekteerimine (sõltuvalt kiirte asendist ekraani suhtes on tulemiks kas kald- või ristprojektsioon) neile üsna ähmased. Samuti jooniste saamise meetodid – Monge’i meetod, kvooditud ristprojektsiooni meetod ja aksonomeetria meetod. Kuid neid on vaja tunda ja teada, et teha vahet erinevatel joonistel ning tulla toime programmis nõutud lihtsa joonise lugemisega.
Kujutavas geomeetrias õpitavaid teadmisi ja oskusi on vaja tehnilise joonise, ehitusjoonise ja teiste ühele kitsale erialale viitavate jooniste tegemisel ning lugemisel. Lisaks on kahe nimetatu puhul vaja teada ning osata kujutada neile joonistele iseloomulikke elemente (lõiked, keermed, kujutiste paiknemine ehitusjoonisel, tähistamine jne). Nende jooniste kohta on töötatud välja palju norme, mis kõik täidavad kogu maailmas joonistest ühese arusaamise eesmärki.
Joonestamistundides õpetatava hulka kuuluvad ka skeemid, diagrammid, graafikud, mis võimaldavad andmeid esitada graafiliselt.
Joonestamine ei ole juba aastaid kohustuslik õppeaine. Nii peaksid tehnikast huvitunud saama vajalikud teadmised koolis teiste õppeainete vahendusel.
Põhikooli ja gümnaasiumi riiklikust õppekavast selgub, et joonestamise jaoks vajalik materjal on jaotatud kolme õppeaine vahel: matemaatika, kunst ja tööõpetus.
Joonestamise jaoks suurima tähtsusega on matemaatikatunnis saadavad teadmised ja oskused. Märkimisväärne on tööõpetuse osa “Töö- ja tehnoloogiaõpetus”, mida käsitletakse eelkõige põhikooli 7.–9. klassides, arvestades seejuures nii õpilaste ja ka lapsevanemate soovidega. Üsna vähe joonestamiseks olulist mahutab endas aga kunstiõpetuse õppekava.
Nagu selgub, on erinevates ainekavades kattuvaid teemasid. Samas on neis ka selliseid, mida koolis tõenäoliselt ajapuudusel ei jõuta õpetada.
Olgu siin toodud mõtted, mis tekkisid õppekava lugedes ja esmakursuslaste teadmisi-oskusi kohustuslike õpitulemustega kõrvutades. Matemaatika õppekavas ette nähtud teadmised ei nõua oskust teha vahet sirgel ja sirglõigul. Selgub, et suurt osa vajalikest põhimõistetest ja geomeetrilistest konstruktsioonidest, sealhulgas rist- ja paralleelsirgete joonestamist, õpetatakse kuni kuuenda klassini. Õpilased ei tunne hästi mõisteid, tehakse vigu rist- ja paralleelsirgete joonestamisel. Peab tunnistama puudujääke tasandiliste ja ruumiliste kujundite liigitamisel ning õpilastele valmistab raskusi mõistetest tasandiline (ehk kahemõõtmeline) ja ruumiline (ehk kolmemõõtmeline) arusaamine. Tundub, et (üli)õpilased ei tea midagi koonuslõigetest, sirgete ja tasandite asenditest, samuti nende vastastikustest asenditest ega nurkadest nende vahel. Raskusi on nii joonise (kaks- ja kolmvaade, töö- ja koostejoonis) lugemisega kui ruumikujutlusega. Tihti eksitakse jooniselt geomeetriliste kehade äratundmises. Probleeme on teisigi. Näiteks ei ole koolidel arvutiprogramme, mille abil saaks teha joonestuslikult täpseid jooniseid.
Õpetatav on killustatud
Õppekava praegusel kujul ei võimalda tehnikahuvilistel õpilastel saavutada häid õppetulemusi, kuna õpetatav ning ka vastutus õppetulemuste eest on hajutatud. Püütakse anda paljudest teemadest killukesi. Seejuures ei saavutata mitme teema puhul eesmärki. Näiteks võib siin tuua koostejoonise lugemise oskuse. Samuti ei ole võimalik teha joonist nõuetekohaselt, kui graafikast midagi ei teata. Probleeme ei teki vaid juhul, kui ühe kooli õpetajad õpetavad materjali loogilises järjestuses ja omavahel kooskõlastatult. Tuleb aga tõdeda, et sellisel kujul meeskonnatööd koolis veel ei kohta.
Leian, et koolikursusel peab olema põhirõhk just ruumikujutlusvõime ja mõtlemise arendamisel. Selle saavutamiseks tuleb koolis esmalt selgeks õpetada ja kinnistada geomeetriliste konstruktsioonide ja projekteerimisega seotud teadmised ja oskused. Õpetada tegema graafiliselt nõuetekohast joonist ning seda kujutatud objektide kaupa lugema, andes sealjuures materjalist ülevaate, seda struktureerides (või lastes seda teha õpilastel), kuna just nii saame arendada mõtlemist. Kursuse hilisemates ülesannetes saab õpilane juba ise hakkama, ka esialgu keerulisena tundunud ülesannetega ning jooniste iseseisva lugemisega.
Õppekirjandusest
Õpikud koolide jaoks on koostatud NSVL-i aegseid nõudeid silmas pidades ja hulk aastaid tagasi. Projekteerimisega seonduv ei ole aga muutunud ning seetõttu pakun välja õpikud, mida õpilastele soovitada: E. Kogermann, N. Paluver, V. Tapper, “Joonestamine üldhariduskoolidele” – Tln, Valgus, 1977; E. Kogermann, V. Tapper, K. Tihase “Joonestamine üldhariduskoolile” – Tln, Valgus, 1990; J. Riives “Joonestamine” – Tln, 1983, ja arvjooniste tegemiseks U. Mereste, M. Saarepera “Arvjoonised” – Tln, Valgus, 1983.
Kirjandus, millest leiavad abi õpetajad: O. Rünk, N. Paluver, A. Talvik, “Kujutav geomeetria” – Tln, Valgus, 1986; või selle raamatu varasemad väljaanded aastatest 1961, 1969 ja 1977 (autorid O. Rünk ja N. Paluver), “Kujutav geomeetria. Abimaterjal loengute kuulamiseks”. Koostanud E. Kogermann – Tln, TTÜ, 1998; S. A. Frolov, “Kurs nat?ertatelnõi geometrii” – Moskva, 1978 ja 1983; O. Rünk, E. Targo, K. Tihase, “Joonestamise ja joonistamise põhikursus” – Tln, 1970; harjutusülesanded: J. Bahnov, “Tehnilise joonestamise ülesannete kogu” – Tln, Valgus, 1990.
Loetletud kirjandus ei rahulda Eesti koolide vajadusi. TTÜ insenerigraafika keskus pakkus haridus- ja teadusministeeriumile 20.04 2001. a saadetud kirjas oma abi joonestamise aineprogrammide koostamisel põhi- ja keskkooli jaoks, õpetajate täienduskoolituskursusi TTÜ juures ja joonestamise töövihikute väljatöötamist.
Täienduskoolitus
Valikaine õppekava koostab õpetaja. On rõõmustav, et joonestamise õpetajaid tuleb iga aastaga juurde, kuna ainest on huvitatud lapsevanemad. Tallinna Pedagoogikaülikool joonestamisõpetajaid enam ette ei valmista. Niisiis pakutaksegi koolides joonestustunde neile õpetajatele, kel normkoormus ei ole täidetud. Seega on õpetajate ettevalmistus joonestamistundide andmiseks väga erinev. Tuleb aga tõsiselt tunnustada võetud kohustusse tõsiselt suhtuvaid erialase ettevalmistuseta õpetajaid, kes end joonestamistundide andmiseks koolitavad.
Õpetajatele mõeldud täienduskoolitust “Üldhariduskooli joonestamiskursus” korraldab Tallinna Tehnikaülikooli insenerigraafika keskus eesmärgiga täiendada ja omandada teadmisi-oskusi joonestuskursuse õppekava koostamiseks ja täitmiseks. Selle sihtgrupp on üldhariduskoolide joonestamise, joonistamise ja tööõpetuse õpetajad. (Täpsemat infot kursuse kohta leiate internetiaadressilt http://www.ttu.ee/graafika.)
Möödunud aasta märtsist alates on toimunud neli viiepäevast koolitust, millest on kokku osa võtnud 30 joonestamisõpetajat üle Eesti. Nende hulgas on nii oma varasemaid teadmisi värskendama tulnud inimesi kui ka koolilt joonestamistundideks tellimuse saanuid, näiteks füüsika- ja algklassiõpetajaid. Mitu õpetajat on nimetanud aine õppekavva võtmise põhjusena lapsevanemate soovi.
Õpetajatele täiendusõppe pakkumine jätkub. Valmimas on kursusel käinute tellitud ja õpetajatele mõeldud 120-tunnine jätkukursus “Kujutav geomeetria”. Lisaks tehnilise joonestamise, ehitusgraafika, AutoCAD’i ja PowerPoint’i kursused. Kõik nimetatud kursused kokku täidavad ja ka ületavad vajaduse valimisperioodi 160-tunnisele täienduskoolitusele.
Ajal, mil õppimiseks ja õpetamiseks kõrgkoolis ning täienduskoolituses kasutatakse e-ülikooli, võiks pakkuda analoogilisel viisil õpet ka üldhariduse jaoks. Miks mitte koostada üldhariduskoolidele õpetajatest e-kooli raames üle-eestiline projektgrupp joonestamisteabe veebi panemiseks?
Praegu ei leia internetist joonestamisest teavet arvestataval määral. Olen kohanud Koolielu lehel kunstiõpetuse all joonestamisslaide, kuid need püsivad seal millegipärast väga lühikest aega.
Nõuded üliõpilastele
Millised on nõuded üliõpilastele, kes jätkavad õpinguid erialal, mille õppekavas on kohustuslikult ka joonestamine? Nõuded on ruumikujutlusvõime ja mõtlemisoskus. Seepärast pean üldhariduskooli ülesannete ja õppematerjali koostamisel vajalikuks, et need sisaldaksid
– analüüsi kui mõne eseme või nähtuse mõttelist jaotamist osadeks,
– sünteesi, mis on analüüsile vastupidine protsess ehk üksikosad ühendatakse mõtteliselt tervikuks,
– võrdlemist, sellega on tihedalt seotud esemete jaotamine rühmadesse s.o klassifitseerimine (nt kuju, värvuse, suuruse, funktsioonide jms järgi),
– üldistamist, mis on võrdlemise tulemus (nt geomeetriliste kehade liigitamine). Üldistamisel ühendatakse esemeid ning nähtusi mingite ühtsete ja oluliste tunnuste alusel;
– abstraheerimist, mis eraldab mingid olulised tunnused esemest, mida hakatakse vaatlema ja kasutama (nt geomeetrilised kehad on kolmemõõtmelised, sümmeetria). Abstraheerimine on seotud võrdlemise ja üldistamisega.
Õppematerjali koostamiseks õpetajale ja õpilaste õppimisoskuse kujundamiseks pakun järgmise loetelu, mis aitab joonestamiseks vajalikke teemasid hõlmata. Esmalt peab õpilane saama teada ja mõistma mõiste (mõistete), näiteks “punkti” sisu. Edasi selle kujutamist joonisel, mida võiks nimetada ka tunnuseks joonisel (kaks- või kolmvaatel). Väga oluline teadmine ja oskus, millest õpilaste teadmised seni eriti kasinad on, on objekti asendi määramine ekraanide suhtes (üldjuht, erijuht). Praktiliseks joonestamiseks aga objekti kujutise tuletamine (projekteerimine, puuduva info tuletamine, lahendusvariandid) ning tähistamine. Kindlasti on vaja viidata õpitava rakendustele.
Mitmes üldhariduskoolis on joonestamine lisatud reaalharu õppekavva. Pean seda igati mõistlikuks, õppija ja riigi tulevikust hoolivaks lähenemiseks.

Niidigraafika

Järvamaa käsitööõpetajad saavad aeg-ajalt kokku, et leida uusi lahendusi, kuidas õpilastele käsitöö meelepärasemaks ja loomingulisemaks muuta. Seekord jagas Türi Majandusgümnaasiumi käsitööõpetaja Anu Pink lahkelt õpetust õmblusmasinaga joonistamise kohta, mille ta on hellitavalt nimetanud niidigraafikaks.
Tikkimine on rahvuslik käsitööala, kuid tänapäeva elustiil võimaldab leida järjest vähem aega ülitäpse ja filigraanse tulemuse saamiseks. Ainekava võimaldab põhitõdede ja oskuste kõrval tegeleda käsitöötunnis ka spontaanse loometööga.
“Niidigraafika” lubab õpilasel fantaseerida ja saada ühtlasi üllatavaid ja huvitavaid lõpptulemusi. Samas on see töö hea metoodiline võte saada õmblusmasinaga sinasõbraks, värisemata iga pisut viltu läinud õmbluse pärast. Õpilasele on oluline, et tulemus saavutatakse väikese ajakuluga. Tähtis on ka teose vormistus.
Õpetaja-metoodik Anu Pink on koostanud ja kirjastanud uued käsitööõpikud “Kudumine” ja “Õmblemine”. Kuna tema metoodika ja sõnaseadmised on lapsesõbralikud, on uued õpikud saanud koolides populaarseks. Järvamaa õpetajad on need oma tööpraktikas juba heaks kiitnud. Oli meeldiv tänada Anu Pinki tehtu eest. Soovime talle jõudu järgmiste käsitööõpikute koostamiseks, jääme ootama peatselt ilmuvat raamatut “Heegeldamine”.

Koolikoorid kahe laulupeo vahel

Sel suvel toimub XXIV üldlaulupidu ja laulukaare alla kogunevad tuhanded lauljad, kellest üle poole moodustavad koolinoored. Kuna üldlaulupeole ei pääse koolikooridest mitte kõik soovijad, vaid ainult parimatest parimad, jääb väljajääjatele soovida kohtumiseni noorte järgmisel peol 2007. aastal.
 
Kõige valusamalt puudutab väljajäämine mudilaskoore, kes üldlaulupeol üldse alles teist korda. Üle 3500 mudilase aga suurele peole lihtsalt ei mahu! Seda enam tahaks meenutada 2002. aastal toimunud IX noorte pidu, kus laulis pea 6800 mudilaskoori lauljat, üle 2000 poistekoori laulja, üle 6700 lastekoori laulja, neidudekoori lauljaid oli üle 1000 ja segakoori lauljaid 2000.
Noorte peo eel laulavad koolikoorid tavaliselt ka kategooriasse, mis annab hea võimaluse ennast üks kord viie aasta jooksul ühtsete reeglite ja repertuaari järgi teistega võrrelda. Möödunud aasta detsembris sõlmitud lepinguga Eesti Muusikaõpetajate Liidu ning haridus- ja teadusministeeriumi vahel premeeriti kategooria saavutanud kooride juhte ka toetusstipendiumiga.
Vajalikke dokumente komplekteerides ja kahe aasta tagust võistulaulmist meenutades tulid meelde tublid muusikaõpetajad-koorijuhid, kes oma igapäevase muusika õpetamise töö kõrvalt jaksavad jagada oma energiat ka koorilaulu edendamiseks. Siinkohal ei saa jätta mainimata eriti eredalt meelde jäänuid: Ene Oltre Pärnust, Kadri Leppoja Tartust; Anne Kann Orissaarest; Urve Uusberg Raplast; Lily Veidenberg Moostest; Anne Pääsuke Ridalast; Tiiu Tikkerber Lehtsest; Mari Ausmees Kuressaarest, Marina Kossolapova Narvast; Eve Eljand Otepäält; Reet Lend Tallinnast; Helle Salumäe ja Aire Luhaoja Sindist. Need on vaid mõned nimed, kes rohkem meelde jäänud ehk ka sellega, et juhatavad mitut koori.
Eraldi tahan ära märkida, et Vändra Gümnaasiumis on esindatud kõik viis koolikoori liiki ja kõigi nende kooride ees seisab muusikaõpetaja Liivi Lumijõe. Teadaolevalt oli tema ainus muusikaõpetaja, kes tuli laulupeole viie kooriga oma koolist!
Eelseisval üldlaulupeol oleks laulukaarealune palju hõredam, kui seal poleks koolinoori, kellest loodame järelkasvu kõigisse kooriliikidesse!
Just praegu toimuvad maakondades laulupeo eelproovid. Jõudu ja jaksu kõigile – nii üldjuhtidele, muusikaõpetajaile kui ka laululastele!
Kohtumiseni laulupeol!

Käsitööõpetajate Selts Aita tähistas 15. sünnipäeva

Eesti Käsitööõpetajate Selts Aita asutati 1989. a. Asutamiskoosolekul viibis 96 liiget. Eesti NSV Riiklik Hariduskomitee registreeris Naiskäsitöö Õpetajate Seltsi 18. novembril 1989. Käesolev aasta on meil seega 15. tegutsemisaasta. Praegu kuulub seltsi 128 käsitöö ja kodunduse õpetajat.
 
Sünnipäeva tähistasime 30. ja 31.10.2003 juubelikonverentsiga Tartu Tamme Gümnaasiumis. Huvilistele oli pandud Elle Kaljuste eestvõtmisel välja seltsi arhiivi näitus.
15 aastat on seltsi töös järjepidevalt osalenud 18 käsitööõpetajat. Neile kingiti Tallinna Keraamikatehases valmistatud seltsi logoga taldrik. Asutajaliikmed on Liivia Kivilo (asutaja), Lehte Jõemaa, Valve Pruuden, Maarika Murd, Lea Laus, Hayde Kursk, Taimi Viks, Lea Pärna, Valve Hiob, Saima Loik, Valentina Ilumäe, Lygija Suislep, Liivi Orav, Malle Rõbakov, Tiiu Rosenberg, Elle Kaljuste, Piia Rand, Vika Seemen.
EKS Aita auliikme staatus eriliste teenete eest seltsi töö edendamisel on omistatud Liivia Kivilole, Saima Loigile, Hayde Kurskile, Valve Pruudenile, Lehte Jõemaale ning Elle Kaljustele. Seltsi esinaised on olnud Liivia Kivilo (1989–1991), Lehte Jõemaa (1991–1996), Ingrid Rump (1996–2002) ja Tiiu Rosenberg (2002. a tänaseni). Piirkondade tööd juhivad eestseisuse liikmed igast maakonnast.
Traditsioonid
Traditsiooniks on saanud seltsi logoga hõbekulonite üleandmine kümme aastat seltsi ridades olnud liikmetele. Möödunud sügiskonverentsil sai selle au osaliseks Merike Hirsnik Tartu Kunstigümnaasiumist.
Traditsiooniliselt kantakse seltsi suviste kokkutulekute avamisel rahvarõivaid. Enamik on need ise valmistanud. Rahvariideid kannab ka meie rändnukuke Aita, kelle on valmistanud Tartu Descartes’i Lütseumi õpetaja Ingrid Rump. Nukk käib kaasas kõigil suurematel üritustel.
Teist aastat anname aasta jooksul silmapaistvalt tegutsenud seltsi liikmele aasta Aita tiitli. Tänavune aasta Aita on Ida-Virumaa piirkonna esinaine Inna Tolsa, eelmisel aastal oli Kuressaare Gümnaasiumi õpetaja Raili Kaubi. Traditsiooniks on saamas seltsi Tallinna piirkonna õpetajate projekt “Meistrikojad lastele keskaja turul”. Juulis toimub see kolmandat korda, eestvedajaks Tallinna piirkonna esinaine Taimi Viks.
Pikaajalised on meie suhted Soome Tekstiiliõpetajate Liiduga. Vastastikku külastatakse konverentse, õppepäevi. 2003. a aprillis korraldas seltsi eestseisus väljasõidu Lätti tutvuma õpilasolümpiaadi ja näituste ning õpetajakoolitusega.
Märtsis korraldasime koostöös Eesti Tööõpetajate Seltsiga kultuuri- ja õppereisi Leetu. Osales 60 õpetajat. Külastasime Panevezise koole, Vilniuses toimus vestlusring kohalike kolleegidega. Viibisime käsitöölaadal Vilniuse kesklinnas. Tutvusime linna ja Vilniuse Ülikooli hoonetekvartaliga. Külastasime muuseume Vilniuses ja Trakais ning sõime Leedu rahvustoite.
Selts koostöös ainenõukoguga korraldas 2003. a kodunduskabinettide ülevaatuse-konkursi. Eesmärk oli saada ülevaade kodunduskabinettidest ning selle alusel olukorda analüüsida. 2001. a toimus samalaadne käsitöökabinettide ülevaatus. Koostatud on nimekiri nii käsitöö kui ka kodunduse õppevahenditest, mida on vaja ainekava läbimiseks, ning tutvustatud sellega ka haridusministeeriumi.
Kodunduskabinettide konkursi laureaadid tehakse teatavaks ning neid autasustatakse kodunduse sügiskonverentsil TPÜ-s.
EKS Aita viib täienduskoolitusi läbi suve- ja sügiskursustel, kuhu koguneb traditsiooniliselt sadakond osavõtjat.
Täienduskoolitused
26.–28. juunini Siimustis toimunud suvekursusel oli läbiv teema savi. Rühmatöödena toimus maapõletus, maaliti portselani, kooti kangast, valmistati metsaskulptuure ja puuviljakorve.
Toimus õppematk Endla looduskaitsealale, Siimusti keraamikatehasesse ja savimuuseumisse. Kuulati loenguid ja külastati Kiigemetsa kooli õpilastööde ja soome koolilaste näitusi.
Seltsi liikmed panid üles koduste töödena valminud näitused “Minu eksperimendid” ja “Savipoti-Tobi põll”. Näitus oli ka üleriigilise õpilaste käsitöö ja kodunduse olümpiaadi uurimistöödest.
Meeleolukad olid maakondade õhtused etteasted. Suur tänu suvekursuste korraldamise eest Meedi Ümarale ja Merje Talistule.
Sügiskonverents toimus 30. ja 31. oktoobril Tartus Tamme Gümnaasiumis teemal “Käsitööõpetaja professionaalsus ja väärtushinnangud”.
Näitusel esitleti viimase aasta jooksul valminud seltsi liikmete käsitöö ja kodundusõpetajate diplomitöid.
EKS Aita suvekursused toimuvad Vastseliinas 11.–13. augustini. Infot selle kohta saab piirkondade esinaistelt ja seltsi kodulehelt. Registreeruma peab 31. maiks.
Teeme koostööd
EKS Aita esindajad kuuluvad Eesti Õpetajate Liidu esindajatekotta (Lehte Jõemaa, Lea Laus) ja selle töötoimkondadesse (Ingrid Rump, Marje Peedisson, Irja Vaas, Anneli Teimann, Merle Randla). Üleriigilises tööõpetuse ainenõukogus on seltsi esindajana Tiiu Rosenberg. TÜ õppekava arenduskeskuse tehnoloogia valdkonna töörühma esitati seltsi poolt Ingrid Rump.
Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu kutsekomisjoni liige on Lea Laus. Selle komisjoni kaudu saavad ka käsitööõpetajad taotleda käsitöömeistri kutset, mis võimaldab esineda ja müüa oma toodangut näitustel, laatadel.
Kutsekvalifikatsiooni omistamine kuulubki kutsekomisjoni pädevusse. Kutse omandamise alus on rahvakunsti- ja käsitöömeistri I, II, III kutsestandard, mille on kinnitanud Rah-vakunsti ja Käsitöö Kutsenõukogu. Eksam on tasuline.
Käsitööõpetajaid koolitav TPÜ käsitöö lektoraadi juhataja Ene Lind on meie seltsi eestseisuse liige ning tänu sellele oleme informeeritud ka sealsest õpetajakoolitusest.
14. veebruaril toimuski seltsi eestseisuse koosolek TPÜ-s. Kuulasime loengut õpetajakoolituse bakalaureuse- ja magistriastmest. Erialaõpingute tutvustamiseks oli korraldatud näitus üliõpilaste stiiliõpetuse, loomingulise projekti ja käsitöötehnikate kursuse raames valminud töödest.
Järgmisel aastal saab TPÜ-s kaugõppes tasu eest õppida käsitöö ja kodunduse eriala magistrantuuris.
EKS Aita teeb koostööd Eesti Tööõpetajate Seltsiga (ETS).
Info
Informatsiooni EKS Aita kohta saab seltsi kodulehelt http:// zone.ee/eksaita. Küsimusi eestseisusele saab esitada seltsi listi kaudu ekos@lists.oesel.ee ning seltsi esinaisele aadressil eksaita 2003@hot.ee.
Uusi liikmeid võetakse avalduste alusel vastu piirkonna esindaja kaudu. Info kodulehel.

Taanlased Eesti tööõpetajate ees

Taani tööõpetajate Eestisse meelitamiseks tegime tööõpetajate seltsi poolt mitu projekti, kuid rahastajaid ei leidunud. Lõpuks saime eelmisel aastal väikese toetuse Põhjamaade Ministrite Nõukogult ja kolm Arte gümnaasiumi õpilast koos õpetaja Tiit Kobrusepaga käisid taanlastele näitamas, et meil on tõsine huvi koostööd jätkata. Taanlaste siiasaamiseks tuli aga ühendada kolme kooli tööõpetajate tahe.
Tiit Kobrusepaga liitusid Rocca al Mare Kooli puutööõpetaja Mari Viik ja siinkirjutaja Kadrioru Saksa Gümnaasiumist. Seekordne projektitoetus tuli Tallinna Haridusametist.
Lõpuks seisid tööõpetaja Henning Birk Andersen ja Taani Tööõpetajate Seminari õppejõud Bent Mynster Illum Arte gümnaasiumi ilusas aulas tööõpetajate ees ja rääkisid Taani kooli seadustest, tööõpetuse ainekavast ja olemusest, õpetajate ja tööõpetajate koolitamisest, tööst lastega ning nende õpetamisest ja õpetajatest.
Taanis on tähtsad oma maa kultuur, inimese suhe loodusesse, vastutustunne ja koostöövõime; põhikooliõpilasel võimaldatakse leida temale omane õppeaine. 5. ja 6. klassis on tööõpetus kohustuslik, edaspidi valikaine. Õpitakse oma kätega looma ja saama aru, kuidas ese valmib: mõte, kavandamine, teostamine, hindamine. Hindeid ei panda. Aluseks on loomisrõõm. Kooliseaduseski on kirjas, et õpilasel on õigus olla rõõmus. Tähtis on võimalus ise otsustada. Õpetamine ja õppimine toimub koostöös, vastutust ei tohi hetkeski unustada. Laps peab otsima ise lahendusi, õppima kasutama tööriistu ja tunnetama uusi materjale, tema loomisrõõmu ei tohi piirata lõpliku lahenduse ettenäitamisega. Õpitakse tundma vanu ja uusi tehnoloogiaid, töökeskkonda, tutvutakse loodusvarade kasutamise võimalustega. Inimene on looduskeskkonna osa, ta toimib looduses. Puidutöö aluseks on vestmine, metallitöö aluseks sepistamine.
Taani õpetaja peab suutma õpetada kõiki õppeaineid ja kõiki õpilasi 1.–10. klassini, ta võtab last sellisena, nagu ta on. Õpetajaks hakatakse sellepärast, et õpetamine on huvitav. Ka tööõpetaja peab õppima looma, eseme tegemisel ja loomisel on vahe sees. Olulised on ka inimese tunded, õpetaja peab teadma, mis temas õppimise ajal toimub. Õpetaja on õppimise ajal katsetaja, uurija. Ta peab saama selguse, miks on koolis tööõpetus, õppima esteetikat ja disainiteooriat.
Ühest põgusast kohtumisest on vähe, kõike tuleb endal näha ja kogeda. Projekt jätkub mais. Siis tulevad Tallinna kolme Taani kooli kolm õpetajat ja üheksa õpilast. Külastavad tunde ja valmistavad koos meie lastega seninägemata esemeid. Tehtut kavatseme tutvustada teistele tööõpetajatele ühisel seminaril. Tuleb ka Muhumaa reis laagrielu ja töötoaga.
Bent Illum ei suutnud koolis treipinki nähes vastu panna kiusatusele, saagis pihlakast tooriku, teritas oma käe järgi treipeitlid ja valmistas värskest puidust lemmikeseme – seene. Mõni nädal hiljem teatas Mari Viik rõõmsalt: lapsed nahistavad seeni treida ja mis ime, treilaast voolab maani välja.
Mis edasi saab? Püüame projekti laiendada, kaasata teisi koole ja Põhjamaid.

Tööõpetuse ainenõukogu ettevõtmised

Tööõpetuse ainenõukogu on planeerinud korraldada sellel aastal mitmeid üritusi nii õpilastele kui ka töö- ja tehnoloogaiaõpetuse õpetajatele.
 
Ainenõukogu ülesanne on seista hea õppetöö arendamise eest, pakkuda uusi ideid ja tutvustada neid aineõpetajatele. Tehnoloogiaõpetusele ja -kasvatusele on viimastel aastatel kogu maailmas üha enam tähelepanu pööratud. Eesmärk on lisada iga noore haridusse pädevus saada hakkama üha tehnilisemaks muutuvas keskkonnas ning mõista tehnoloogia olemust. Samas tunnustada ja innustada tehnoloogiaalast tegevust ja süstida usku, et iga inimene saab olla tehnoloogia arendaja ja kasutaja ning osaleda tehnoloogilise protsessi kujundamises või uue toote loomises. Seda uudset lähenemist ainele püüamegi tutvustada õpetajatele ja korraldada sel teemal koolitusüritusi.
Suvekonverents Eestis
Möödunud aastal korraldasime koostöös Tallinna Pedagoogikaülikooli töö- ja tehnoloogiaõpetuse didaktika lektoraadi ja Step Systems Eesti OÜ-ga kolmepäevase rahvusvahelise konverentsi “Uus ja huvitav töö- ja tehnoloogiaõpetuses”. Pärnumaal Lepaninal toimunud konverentsi idee oli luua läbilõige tehnoloogiaõpetuse hetke- ja tulevikunägemusest. Esinesid ala asjatundjad ja arendajad nii Eestist (35 osalejat) kui ka Soomest (20). Oli loenguid ja õpiretki ning praktilisi ülesandeid. Timo Tiusanen Turu Ülikoolist ja Erkki Koistinen Aronahteen Yläaste koolist rääkisid infotehnoloogia rakendustest tööõpetuses: kujundamisest ja elektroonika õpetamisest. Soome Tehniliste Õpetajate Liidu esimees Jouko Pekkarinen tutvustas loodavat tööohutuse ja -tervishoiu õpikut ning õppetöökodade planeerimist ja kaasajastamist. Külastati Häädemeeste Keskkooli ja Surju Põhikooli ning käidi õppekäigul Optiroci tootmisettevõttes.
Teise päeva moto oli “Tehnoloogiaõpetuse rakendusi õpetajatelt”. Juttu oli eri maade tehnoloogiaõpetuse uudistest ülikoolide õppeprogrammides (Juha Hartvik, Asser Suonpää, Mart Soobik). Projektitöö rakendamisest tehnilistes õppeainetes rääkis Asser Suonpää ja Jarmo Mustikka käsitles teemat “Innovaatilisus hariduses”. Seejärel toimus töö sektsioonides. Suure osa päevatööst hõlmasid aineõpetajate esitlused. Siinkirjutaja tutvustas ja analüüsis uuemaid tehniliste ainete suundumusi õppetöös ning tehnoloogiakasvatuse rakendusi koolitunnis. Pärt Kukk (Surju PK) esines teemal “Veebipõhine õppematerjal töö- ja tehnoloogiaõpetuses”. Urmas Pohlak (Loo KK) tutvustas trükkplaatide ja vooluringi valmistamise õpetamist. Veiko Metsaar (Rakvere RG) valgustas õpetajaid uutest võimalustest trükkplaadi söövitamisel. Margus Mikkor (Tääksi PK) tutvustas programmi APS-testide kasutamist. Tõnu Tammar (Kadrioru G) rääkis käelisest tegevusest tööõpetuses. Enn Kübar (Pärnu Ülejõe G) käsitles tööohutust töökojas. Õpetajate arvates võiks esitatud materjal edasiarendatult kujuneda õpikuks. Vilmar Olviste (Tori PK) esines sisuka ettekandega abrasiivmaterjalide kasutamisest. Peeter Mändla (Otepää G) tuletas meelde intarsiatehnikas ornamendi valmistamist. Aivar Tammla (Rakvere RG) demonstreeris video vahendusel puittappide valmistamist treipingil. Arvi Laan (Häädemeeste KK) tutvustas kappade valmistamise saladusi.
Ilmuvasse konverentsikogumikku on kogutud Eesti ja Soome õpetajate sõnavõtud. Esimene töö- ja tehnoloogiaõpetuse kogumik sisaldab eri maade õpetajate uudsemaid ja huvitavamaid tegemisi.
Kolmanda päeva moto oli “Õppimine läbi tegevuse”. Soomes töötav tehniliste ainete õpetaja Ivo Mass kõneles teemal “Eesti tööõpetaja nägemus Soome tehnilisest töö õppe- ainest” ja demonstreeris ilusaid ning omapäraseid tööesemeid. Seejärel tutvustas Vastseliina Gümnaasiumi töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpetaja Geenart Nagel näitust “Klaas õpilaste valguses”. Mitmeid tehnilist leidlikkust ja originaalsust sisaldavaid võistlusmänge korraldas Pärnu-Jaagupi Keskkooli töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpetaja Tarmo Pajula.
Õpetajad said osaleda õpikojas, milles käsitleti tehnoloogiaõpetust põhikooli II kooliastmes ja valmistati uudne tööese.
Päeva lõpuosas anti teada üleriigilise tööõpetuse ainenõukogu uudistest ja tegemistest. Ürituse lõpparutelus jäi kõlama siiras soov pikaks koostööks Soome ja Eesti õpetajate vahel ning jätkata samalaadset ettevõtmist, mis ühendab töö- ja tehnoloogiaõpetajaid terves Euroopas.
Suvekonverents Soomes
Sellel aastal oleme plaaninud korraldada rahvusvahelise tehnoloogiaõpetuse täienduskoolituskonverentsi “Uus ja huvitav töö- ja tehnoloogiaõpetuses II” 30.05.–2.06. Soomes Evol. Käsitletav peateema on seotud uue ainekava koostamisega, seda nii Eestis kui ka Soomes.
Soomes tutvume kõigepealt tehnilise töö õpetamisega kohapeal, külastame Porvoo Linnanjoen Yläaste kooli ja sealt suundume edasi Evole. Tehnoloogiakasvatusest ja selle õpetamisest põhikoolis räägivad Soome juhtivate firmade esindajad, külastame ka innovaatilisi ettevõtteid. Konverentsil esitletakse uut tööohutuse raamatut “Käsityön työturvallisuusopas, 2004”. Tutvustatakse kahte tehnoloogiaprojekti, mille sisu on suunatud õpilastele: “Teknologiakasvatus – NYT” ja ka Eestis levinud “Innovation Education”. Juttu tuleb arvuti teel juhitavast uuest mikrokontrollerisarjast ja selle õpetamisest ning lihtsamatest arvutiprogrammidest. Neid programme ja seadmeid saavad õpetajad kohapeal arvutiklassis katsetada. Koolitöös rakendust leidvaid Robert Boschi uusi elektrilisi käsitöövahendeid on kavas demonstreerida koos konkreetsete rakendusvõimalustega. Aineõpetajad (soomlased ja eestlased) esinevad oma uudsete mõtetega ning esitlevad neid kuulajaskonnale.
Soomekeelsed sõnavõtud tõlgitakse Eesti keelde. Ettekannetest koostame kogumiku.
Konverentsi osavõtumaks on 2390 krooni osaleja kohta. Registreerimine suvekonverentsile on juba alanud ja see lõpeb 28. aprillil, tel 5649 9135, e-post msoobik@tpu.ee.
Konkurssnäitus õpilastele
Tööõpetuse ainenõukogu koostöös Eesti Kaubandus-Tööstuskoja ning Robert Bosch OÜ-ga plaanib korraldada novembris üleriigilise õpilastööde konkurssnäituse “Hea Eesti idee”.
Näitusele on oodatud õpilaste töö- ja tehnoloogiaõpetuse ja kunstiõpetuse tundides ning huviringides valmistatud uudse vormi ja lahendusega esemed: põnevad liikuvad mänguasjad, kodudes vajaminevad uudse konstruktsiooniga esemed ja hobideks kasutatavad huvipakkuvad tooted. Tööesemed palume varustada 30 x 90 mm suuruse trükitud etiketiga, millel on kirjas kool, õpilase ees- ja perekonnanimi, vanus ning juhendaja nimi. Koos praktilise tööesemega tuleb esitada lühike eset iseloomustav jutt A4-formaadis. Konkurssnäituse komisjon valib esitatud töödest parimad ja paneb need näitusele välja. Iga vanuserühma kolm paremat saavad väärika auhinna – Robert Boschi OÜ toote. Kõigi näitusele valitud tööde autorid saavad tunnustuse osaliseks. Samuti premeeritakse parimate õpilaste juhendajaid õpetajaid. Konkurssnäitus toimub kolmes vanuserühmas: kuni 12-; 13–14- ja üle 15-aastased õpilased.
Ürituse kohta antakse edaspidi infot Õpetajate Lehes.
Täienduskoolitus
Töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpetajatele korraldame 13.–15. maini täienduskoolituskursuse Tallinna Pedagoogikaülikoolis. Teema on arvuti kasutamine tehnoloogiaõppes. Tutvutakse uue lihtsa arvutiprogrammiga (Bright Spark), arvuti teel juhitava tööpingiga (CNC minifreespink) ja täiustatud mikrokontrolleri programmiga ning plastmasside töötlemisega (vaakummodelleerija).
Neid töö- ja tehnoloogiaõpetuse teemasid käsitletakse Eestis esmakordselt. Koolitust on lubanud tulla läbi viima tunnustatud spetsialistid Inglismaalt ja Soomest. Käsitletakse tehnilist õppeainet Inglismaal (Design and Technology) ja demonstreeritakse seal kasutatavaid kooliõpikuid. Samuti käsitletakse õppeainete ja eluvaldkondade seostamist õppetööga.
Kolmepäevasele koolitusele on registreerimine alanud. Koolitus maksab 1400 krooni (tel 5649 9135, e-post msoobik @tpu.ee).
Loetletud koolitustele ootame aktiivseid õpetajaid, kes puu- ja metallitöö traditsioonilisele õpetamisele lisaks püüavad tuua õppetöösse uusi, tänapäeva eluga tihedalt seotud tegevusi ning rakendavad neid koos õpilastega loovalt õppetöös.

Kurnimängu võistlus

Lauluga läbi päeva ja öö

Mõtteid kunstiõpetusest

Tiigrihüppe erileht

IKT abi innovaatiliste lahenduste leidmisel kunstiõpetuses

HELLE SAUE,
Elva Gümnaasiumi kunstiõpetaja
 
Elva Gümnaasiumis on head võimalused kasutada IKT-vahendeid õppetöös ja kooli tehniline baas areneb jõudsalt. Arvutiklasside ja projektori kasutamise graafikud võimaldavad praegu veel kõigil soovijail neid kasutada. Kokkulepete sõlmimine ja heatahtlik suhtumine kolleegide vahel on samuti suureks toeks.
 
Õpetan kunstiõpetust 7.–12. ja arvutiõpetust 8. klassis. Igapäevatöös kasutan arvutit tundideks ettevalmistamisel. Koolisisese konkursi tulemusena on mul ainekabinetis arvuti, saan kasutada multimeediaprojektorit. Kunstiõpetuse tundides teengi sissejuhatuse teemasse tavaliselt projektorit kasutades. Vajaliku materjali koostan ise või kasutan interneti materjali. Näiteks www.koolielu.ee leheküljel avaldatud töid.
Kunstiajaloo õpetamisel kasutan samuti projektorit, olles eelnevalt iga teema jaoks internetist kunstitööde reprosid salvestanud. Nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis olen valmistanud ise töölehti ja kasutanud I. Kuuse üles pandud “Väikest kunstiajalugu” http://paideyg.ee/kunsti ajalugu. Õpilased töötavad siis arvutiklassis paaridena. Kasutan MS Word’i kunstiajaloo konspektide tegemiseks õpilastele ja PowerPoint’i esitlusteks.
Tööks vajalikku olen leidnud Tiigrihüppe finantseeritud ja P. Vahtriku koostatud materjalist “Klassitsism” http://panther. tiigrihype.ee/klassitsism/index. html, ka Miksikesest ja kunsti keskus.ee portaalist. V. Allsalu koostatud www.kunstikeskus.ee on rikkalik, hästi süstematiseeritud materjal, mida saab kasutada kunstitunni ettevalmistamisel nii eeskujuna loometöödes kui ka virtuaalseks matkaks kunstimaailma. Ärksamad ja kunsti vastu huvi tundvad õpilased on saanud sealt huvitavat infot ja külastavad seda meeleldi. Suureks plussiks nii selle kui ka eelnevate lehekülgede puhul pean iseõppimise võimalust.
Kunstiajaloo illustreerivat materjali otsin sageli www.artcyc lopedia.com ja www.google. com lehekülgedelt.
Õpilaste arvutikasutus
Õpilased kasutavad arvutit ja digitaalkaamerat erinevate õppeülesannete täitmisel. Aktiivsus sõltub kindlasti ka õpilase huvist arvuti vastu, programmide olemasolust kodus ja oskusest neid kasutada. Tulevikus tahan seda suunda veelgi arendada. Näiteks üks ülesanne, mis mulle suvise INSEA kongressi ajal toimunud näitusel väga meeldis ja mida on praktiseerinud ka Sally stuudio lapsed, on töö skulptuuriga. Õpilasele antakse ülesanne püstitada oma kodulinna skulptuur. Tuleb välja mõelda ja fotografeerida digikaameraga koht, kuhu skulptuur paigutatakse, seejärel kavandada ja valmistada väiksemõõduline kuju ja seda pildistada. Lõpuks tuleb taies asetada arvuti abil väljavalitud kohta linnamaastikul. Lõbus, kas pole?!
Kunstiajaloos on õpilased teinud PowerPoint’i esitlusi ja neid kaaslastele ette kandnud. Viimati pidi iga 12. klassi õpilane tegema esitluse ühe 20. saj kunstivoolu kohta. Eelmisel aastal koosnes ka kunstiõpetuse koolieksam PowerPoint’i esitlustest (lemmikajastust ja lemmikkunstnikust) ning praktilisest kunstitööst. Eelduseks sellise valiku langetamisel oli kõigi eksami valinud õpilaste sügav kunstihuvi. Eksam sujus kenasti ning kogemusi materjali hankimiseks, töötlemiseks ja vormistamiseks ning avalikuks ettekandeks sülearvuti ja multimeediaprojektori abil said õpilased kuhjaga.
Järjest enam kasutavad õpilased digitaalkaamerat. Olen seda soosinud. Põhjuseks rate.ee ning ka MSN Messenger’i suur populaarsus noorte seas. Pole midagi parata, tuleb mõelda, kuidas seda kõike ära kasutada. Otsustasin kutsuda kooli mõne elukutselise fotograafi, kes pildistamise põhitõdesid selgitaks. Nii mõnelgi õpilasel on hea silm ja huvitavad fotod. Miks mitte korraldada ka portreefoto näitus.
Palju huvi on tekitanud koopiatrükk, mille katsetamisega algust tegime ja mis tavaprinditud või koopiamasinaga paljundatud foto kunstipärasemaks muudab. Samuti ootab õppetöös katsetamist videokaamera.
Õpiotstarbelised projektid
Väga olulise kogemuse on andnud projektides kaasa löömine. Praegu osaleme näiteks rahvusvahelises projektis IPM Tools, mille eesmärk on kaasata õpetajaid ja õpilasi veebipõhise õpikeskkonna kasutamisse õppetöös. Osa võtnud õpetajad on läbinud huvitavaid koolitusi, mis aitavad tavaõpet mitmekesistada, näiteks koolituse projektipõhise õppe kasutamisest IKT vahendusel. Osaletud on rahvusvahelistel seminaridel Tallinnas, Vilniuses ja A Corunas (Hispaanias). Sel aastal toimub kokkuvõttev seminar Sloveenias Mariboris.
Töö mitmekesistamiseks said koolid projekti ja Tiigrihüppe Sihtasutuse rahastamisel digitaalkaamerad ja õpilased preemiaks reisi Heureka teaduskeskusesse. Sellel aastal on õpilastele preemiaks võimalus õppida tegema animafilmi. Projektis osalemine on andnud mulle palju kogemusi.
Olen koolis ka 8. klasside arvutiõpetaja ja nii saime meeldiva kasulikuga ühendada. Õpilased, kes artikleid avaldada soovisid, said veebiajakirjana suurepärase võimaluse luua kodulehesarnase, kuid igaühele jõukohase materjali. Alguses õpiti artikleid toimetama, siis fotosid ja hiljem ka kunstitöid skaneerima, seejärel digitaalkaameraga tehtud fotosid üles riputama ja töötlema. Kooli almanahhi toimetus publitseeris õpilaste kirja- ja kunstitööd, ajakirjas oli väljas kooli kunstigalerii ja ilmus interaktiivne ajaleht. Kajastati ka koolielu sündmusi ning võimalusi jagus kõigile soovijatele.
Proovitud on projektõppe võimalusi koos rühmatöö meetodite kasutamisega. 2002. a kevadel valis meie kooli 8.b klass teemaks “Tahan teada Ungarist”. Idee tuli Ungari Vabariigi aastapäevaga seotud näitusest, mille Ungari saatkond meile saatis. Sel õppeaastal on kõigi Eesti koolide projekti ühine teema “Lapsepõlv – eile, täna, homme”. Projekti käigus valminud ja pidevalt täienevad veebipõhised ajakirjad leiab aadressil http://cce.peda.net/ magazines/ee.
Tahan tänada Elva Gümnaasiumi direktorit Kalmer Kivi, infojuht Toomas Lainoja ning Elva Linnavalitsust ja Tiigrihüppe Sihtasutust, kelle abi ja toeta ei oleks kõik eelnev võimalikuks osutunud.

Arvuti kasutamine muusikaõpetuses

SVEN ALLER,
Tartu Ülikooli haridusteaduskond, Eesti Muusikaakadeemia (MA)
 
Arvutit kasutavad järjest rohkem ka muusikaõpetajad. Nagu teistegi kunstiga seotud ainete puhul, on paljud kõhelnud, kas muusika(õpetus) ja arvuti sobivad kokku. Kahtlused on õigustatud. Na-gu õppimise puhul üldiselt, pole arvuti ainukese õppevahendi ja -meetodina mõeldav: küsimus on õpilase sotsiaalses arengus, suhtlemisoskuses. Muusikas lisanduvad neile mitmesugused oskused, mis arenevad praktilise tegevuse kaudu, laulmine, rütmiline liikumine jne. Samas on ka muusikaõpetuses palju seda, kus arvutist on kasu.
Teisest küljest nõuab muusika ja muusikaõpetus üldjuhul ka spetsiifilist riistvara: näiteks helikaart on olnud arvutikomplekti standardne komponent suhteliselt lühikest aega ning ka tänapäeval müüdavate arvutite koosseisus on helikaarte, millega pole MIDI-klaviatuuri (“süntesaatorit”) võimalik ühendada. Samas on õige lähenemise korral võimalik palju ära teha ka minimaalsete kulutustega nii riist- kui ka tarkvarale.
Põhimõtteliselt võime jagada muusikaõpetuses kasutatava tarkvara kolmeks: nn laiatarbeprogrammid (programmid, mis on arvutites üldiselt olemas, näiteks tekstiredaktor, tabelitöötlus- ja esitlusgraafikaprogramm, samuti veebibrauser), muusikaprogrammid ja spetsiaalselt muusikaõppeks mõeldud tarkvara.
Kontoritarkvara leiame peaaegu igast arvutist, selle kasutamise teeb lihtsamaks suur tõenäosus, et läheduses oskab keegi sulle probleemide korral nõu anda.
Teisest küljest tuleb siiski arvestada, et sellised programmid on mõeldud muuks otstarbeks ning (muusika)õpetaja jaoks vajalik tuleb leida tavapärasest erineval viisil, mida arvutiõpikutes pole sageli kirjeldatud. Suhteliselt keeruline on tulla järgnevuste trükkimisel näiteks sellise lahenduse peale, et viienda astme terts-kvartakordi tähistuse kirjapanekuks (tegemist on kahetasandilise alaindeksiga, V43) tuleb valida Format – Font – Character Spacing – Position: Lowered... By...
Internetiühendus on saanud samuti igapäevaseks, tänu sellele on õpetajatel mugav levitada vajalikku infot, sh omatehtud õppematerjale: töölehti, esitlusi jne. Koolielu veebilehelt (www.kooli elu.ee) leiame suure hulga muusikaõpetajate koostatud materjale. Muidugi on sageli probleemiks valik: kas materjal on vigadeta ning igas mõttes sobiv. Sellisest võimalusest on kasu, et kompenseerida eestikeelsete “päris” õppeprogrammide puudust, kuid vaevalt on see piisav lahendus.
Väga oluline osa on muusikaprogrammidel. Paljud muusikaõpetajad kasutavad aktiivselt noodigraafikaprogramme ja koostavad laulusaateid sekventser-programmide abil. Võrreldes laialt levinud programmidega, on professionaalsed muusikaprogrammid vähestes kauplustes kättesaadavad ning nende omandamine on küllalt keerukas. Õnneks on võimalik leida ka sellekohast lihtsamat ja tasuta tarkvara.
Kolmanda grupi moodustavad otseselt muusikaõppega seotud programmid. Eesmärgiks on (sh mängu kaudu) saada uusi teadmisi ja oskusi ning neid rahulikult omaette testida. Kindlasti on arvutist kasu kuulamisoskuse arendamisel, testides programmidega oma intervallide ja akordide kuulamisoskust, tutvudes interaktiivsete programmide abil muusikaajaloo, pillide või muu sellisega. Reaalelus on probleemiks programmide võõrkeelsus, mida võib aga ju kasutada kui võõrkeeleõpetuse osa. Välismaa raamatukauplustes ringi liikudes leiame terveid osakondi, mis on mõeldud õppe-, sh muusikaõppe programmidele, meil leiab kahjuks üksikuid õpetava sisuga programme vaid arvutimängude riiulist.
Arvutikasutamise levimisele muusikaõpetuses aitaksid kindlasti kaasa Eestis koostatud ja eestikeelsed muusikaõppeprogrammid, millest üks (Eesti Muusikaakadeemia dotsendi Toomas Siitani koostatav “Muusikamaailm”) on ka valmimas. Eesti ülikoolide muusikaõpetajate õppekavades on juba ka aineid, mis peaksid õpetaja tööd selles suhtes kergendama. Samas on selge, et selline ise õppematerjalide koostamine on väga ajamahukas, heale tulemusele jõudmine eeldab suurt kogemust ja vilumust töös arvutiga. Seda suurem kummardus õpetajatele, kes arvutit muusika õpetamisel siiski visalt kasutavad.

Teine üleriigiline muusikaolümpiaad

Muusikaõpetuse aineolümpiaadi üleriigilisest voorust on möödunud juba üle kuu ning on olnud piisavalt aega analüüsida tulemusi ja mõelda olümpiaadi tulevikule.
 
Olümpiaadi tulemuste põhjal võib täna öelda, et eesmärgid polnud illusoorsed, need ka täideti. Olümpiaadi õnnestumisele aitasid kaasa Eesti Muusikaõpetajate Liidu koostööpartnerid HTM, EMA, Kultuurkapital, Eesti Kontsert, kirjastused Avita ja Koolibri, IS Music Team, ajakiri Muusika. Olümpiaadi patroon oli EMA rektor prof Peep Lassmann.
Olümpiaadi ülesanded 11. klassile koostasid Eve Karp (Tallinna RK), Aive Skuin (Audentese EK), Inge Raudsepp (REKK-i muusikaõpetuse peaspetsialist) ning 7. klassile Anu Sepp (Nõmme G), Liivi Urbel (TIK), Ene Kangron (EMA, komisjoni esimees). Ülesannete koostamisel lähtuti sellest, et ülesanded oleksid jõukohased kõigile muusikas hästi edasi jõudvatele õpilastele.
Üleriigilises voorus hindas osavõtjaid kaks züriid: 7. klassis Olav Ehala, Elin Ots (EML-i esimees, Tabasalu G muusikaõpetaja), Irene Kabonen (EMA vokaalpedagoogika õppejõud), Liivi Urbel ja Ene Kangron ning 11. klassis Lembit Saarsalu, Ia Remmel (ajakirja Muusika toimetaja kt), Anu Kõlar (EMA muusikateoreetiliste ainete ja muusikaloo õppejõud), Inge Raudsepp ja Eve Karp.
Hindajate mõtteid
Olav Ehala: “Teoreetilistes ülesannetes paistis silma õpetuse erinevus koolides. Mingil määral saab ju relatiivne mudel ikka üldhariduskoolis selgeks, ometi oli komistuskiviks astmete võrrutamine. Tohutu suur osa muusikateoorias põhineb loogilisel mõtlemisel – kui lapsi sellele suunata, saavad nad paljude asjadega hõlpsasti hakkama.
Loomingu osa oli zanriliselt mitmekesine – levilauludest instrumentaalsete soolopaladeni. Oli ka vahvaid koosseise, kus oli värviinstrumendina kaasatud näiteks kellamäng. Loomingu puhul peaks alati arvestama, et lisaks toreda meloodia väljamõtlemisele tuleb pala ka tervikuks vormida. Loovus on nagu Lego-mäng – pane osad kokku nii, et tervik välja tuleks. Aga nagu ütles kunagi legendaarne U. Naissoo – midagi on ka Jumalast! Ikkagi ei pruugiks koolis loomingut peljata.
Olümpiaadil olid siiski kõik teosed arvestatavad. Üldhariduskoolis pole ju eesmärk heliloojat kasvatada, küll aga anda võimalus katsetada. Kõik oleneb muusikaõpetajast, kuidas ta oskab lapsi innustada, julgustada. Muusikatunnis peab alati loominguline õhkkond valitsema, ei pruugi peletada eemale ka neid, kes just kõige musikaalsemad pole.
Laulmisel torkas silma, et paljud osavõtjad olid kas häälemurdes või haige häälega. Kuigi püüame alati hinnata lauljat, mõjutab laulu saade siiski alateadlikult esinemist tervikuna. Kui “Meil aiaäärne tänavas” on võimalik laulda a cappella, siis “Sinine vagun” vajanuks kindlasti saadet. Üks osavõtja vahetas iga salmi järel helistikku – seda poleks kindlasti juhtunud saatega laulmisel. Tabasin end mõttelt, et järgmisel olümpiaadil “pakun ennast” (nagu Teele “Tootsi pulmas”) klaveril saatma – siis oleksid kõik lauljad võrdsetes tingimustes. Laulude valiku kohta ütleksin, et need olid küllaltki erinevad ja kui algul tundub, et eesti rahvalaulu on lihtne laulda, siis nii see ei ole. Lõppude lõpuks on iga võistlus ka mingil määral õnneloos. Laulude esitamisel tuleks ilmekusele läheneda alati sisu kaudu – kätteõpitud liikumine või liigutused ei muuda laulu ilmekamaks ega lase ka sisemisel tunnetusel esile pääseda. Suurepärane näide oli omaloominguna esitatud “Meie Miisu”, kus kogu liikumine oli orgaaniliselt seotud muusika sisuga.”
Liivi Urbel: “Kaks aastat Tallinna piirkondliku vooru toimkonna esimehena on andnud mulle hea võimaluse olümpiaade võrrelda. Esimesel aastal oli Tallinna piirkonnas osalejaid mõlemas vanuserühmas kokku 34, sellel aastal vaid 16 (kummaski vanuseastmes 8). Miks on osavõtjate arv ligi poole võrra langenud? Arvan, et esimene olümpiaad oli muusikaõpetuse maastikul uudne ning seetõttu ka uudistajaid rohkem. Eelmisel olümpiaadil oli ka tunduvalt rohkem vene koolide õpilasi, tänavu ainult üks. Kuigi olümpiaadist on räägitud ainekoosolekutel, tundub, et tuleks teha rohkem selgitustööd ja õpetajaid olümpiaadil osalema innustada. Olümpiaadiaastad on langenud kokku laulupeo ettevalmistusega, kuid see ei tohiks siiski takistus olla.
Leian, et olümpiaadi sisu peaks jääma samaks: teooria, laulmine ja omalooming. Kuigi õpetajad on kurtnud, et neil on andekaid õpilasi, kes on kas head vokalistid või siis jälle omanäolised loojad, kuid vähesed on tugevad mõlemal alal. Siin näengi õpetajate suuremat panust õpilaste juhendamisel. Tegelikult paistab kohe silma, kas õpilasi on juhendatud või on nad tegutsenud omal käel. Võib-olla peaks õpetajatele jagama teadmisi, kuidas andekaid õpilasi juhendada.
Tundub, et teooriaküsimused on olnud jõukohased. Ka siin paistavad silma õpilased, kellega on tööd tehtud. Eeldab ju olümpiaad siiski veidi laiemaid teadmisi, kui tundidesse mahub.
Jääb mulje, et koolides kuulatakse suhteliselt vähe muusikat. Olümpiaadil tekitasid muusika kuulamise küsimused enim probleeme.
Piirkondlikus voorus oli laulmise tase kõrgem kui esimesel olümpiaadil. Ilmselt tulenes see kohustuslike laulude väiksemast ja läbimõeldumast valikust. Üle-eestilises voorus aga oleks oodanud erksamaid esitusi. Võib-olla kaaluda vanuseastme muutmist, sest 7. klassis on õpilastel tavaliselt häälemurre.
Omaloomingu osa oli kõige rõõmustavam. Oli palju häid ideid ning kasuks tuli ka mõne pilli mängimise oskus. Kui esimesel olümpiaadil kasutati rohkesti liikumiselemente, siis tänavu oli tunda professionaalsemat lähenemist oma kompositsioonidele. Ilmselt oli õige otsus mitte kasutada fonogramme.”
Irene Kabonen: “Olümpiaad jättis positiivse ja toreda mulje. Lapsed olid täis indu ja õhinat, andes endast parima.
Kontrolltestid olid koostatud mitmekülgselt, huvitavalt ja konkreetselt, haarates antud aines kogu läbitavat materjali ning andes ülevaate osalejate ettevalmistatusest.
Laulude osa jättis ehk kõige kahvatuma mulje. Lapsed esinesid küll vapralt ja ennastsalgavalt, vaatamata sellele, et rahvast oli palju kuulamas, ja seda peaaegu olematult distantsilt. Jättes kõrvale võistlejate närvipinge, oli selge, et selles valdkonnas on lauluõpetajatel võimalik veel palju ära teha.
Kindlasti oleks nii mõnigi intonatsiooniline ebastabiilsus olemata jäänud, kui laulud oleksid kõlanud saatega. Olümpiaadi reglement näeb ette valikuvõimalusi, tasuks ikka kasutada rohkem üksikesinejat toetavaid võtteid, nagu näiteks klaverisaade. See on suureks toeks ja eks laul kõla ka huvitavamalt. A cappella esitus on alati kõige nõudlikum, oht helistikust ära kalduda on suur.
Tuleb arvestada, et 7. klassi õpilastel ei ole lauluhääl kõige paremas vormis. Loomulik on häälemurde ajal kahin hääles, kuna häälepilu ei sulgu. Nn puberteedi pilu häälepaeltes on normaalne füsioloogiline ilming, mis peaks kaduma alles kaheksateistkümnendaks eluaastaks. Samuti on häiritud hääle juhtimine – hääl ei kuula sõna, raske on püsida etteantud helistikus, fraseerimine on katkendlik, dünaamiline skaala kitsas, sageli hääl ei kõla. Tuleb arvestada iga õpilase individuaalsust ja eripära. Ühel on lauluhäälega probleeme vähem, teisel rohkem. Mõni korvab füsioloogilised ebamugavused artistlikkusega, aga siingi võib kergesti ületada maitsekuse piirid. Äkki oleks õpilaste seisukohalt parem lasta murdeeal ja sellega kaasnevatel ebamugavustel rahulikult mööda minna ja siis oma laululustiga publiku ette jälle esinema tulla.
Väga hea mulje jäi omaloomingu voorust. Meie noortel on muusikalist haaret ja suur potentsiaal, mis teeb rõõmu.”
Kokkuvõte ja tulemused
Nooremas vanuserühmas oli osavõtjaid 22 ja esindatud kõik maakonnad.
Kirjalikud ülesanded (sh muusika kuulamine) olid koostatud riikliku õppekava alusel, seega peegeldasid olümpiaadi tulemused suurel määral ka õppekava täitmist. Olümpiaadiks olid osavõtjad hästi valmistunud – kirjalike ülesannete lahendamise tase oli märgatavalt ühtlasem kui esimesel olümpiaadil. Parima töö eest sai auhinna Kaisa Ling (Orissaare G, õpetaja Anne Kann).
Kui teoreetiliste ülesannetega tuldi valdavalt hästi toime, siis komistuskivideks kujunesid muusika kuulamine ning pillide ja heliloojate äratundmine piltide järgi.
Laulmise vooruks tuli igal osavõtjal kodus selgeks õppida kuus laulu, millest loosi tahtel esitati üks (eesti rahvaviis “Meil aiaäärne tänavas”, V. Ojakäär “Sõit pilvelaeval”, L. Veevo “Karulaane jenka”, Ü. Vinter “Kodulaul”, W. A. Mozart “Kevadeigatsus” ja V. ?ainski “Sinine vagun”). Kõik laulud olid suhteliselt hästi ette valmistatud, sõnad peas ja esitamisel valiti ka sobivad helistikud. Mõnedki intonatsioonivead oleksid saatega laulmisel ära jäänud, alahinnata ei saa ka õpetaja (saatja) rolli psühholoogilise toetajana. Seekordses repertuaaris sobis vaid “Meil aiaäärne tänavas” a cappella laulmiseks – kui kaunilt ja musikaalselt kõlas see Tene-Riin Vaarmanni (Tallinna 21. K, õp Mare Maasik) esituses!
Järgmisel olümpiaadil lauldakse kindlasti suuremas saalis ja zürii ühine soovitus on mitte jätta oma lapsi lavale üksi.
Parim laulja oli Kaisa Ling – emotsionaalselt ja ka tehniliselt suurepärane ettekanne (V. ?ainski “Sinine vagun”), stiilne ja toetav klaverisaade.
Olümpiaadi kõige rõõmustavam osa oli aga kodutööna valminud omalooming. Võrreldes esimese olümpiaadiga, oli see lõik palju põhjalikum, läbimõeldum, seetõttu ka tulemus tervikuna nauditav, meeldejääv. Kõlasid erinevatele koosseisudele kirjutatud laulud ja pillilood, pillide valik oli mitmekesine. Mitmes palas oli leitud ka nutikaid pillide kombinatsioone, mitmel puhul lisandus instrumentaalkoosseisule laul. Iga noor autor oli leidnud oma teosele tabava pealkirja.
Ettekande musikaalsus, tehniline täpsus, vokaalselt hästi kokkusobivad hääled ja vaimukas kaasmäng viisid võidule Tene-Riin Vaarmanni, laul “Meie Miisu” (tütarlaste tertsett).
Looming kuulub muusikaõpetuse juurde ka üldhariduskoolis. Leidkem ja innustagem andekaid lapsi koostöös muusikakoolidega, muusika õpetamine on tervikprotsess.
Paljud osavõtjad olid loomingust innustunult esitanud oma teosed ka noodistatult (see oli soovituslik vaid 11. klassile). Vahva!
Nagu eelmiselgi olümpiaadil oli laulmist ja omaloomingut kuulamas suur hulk huvilisi ning kitsukeses ruumis oli tunda-kuulda esinemisärevust, aga ka tõelise loomeprotsessi ilu, võlu ja valu.
Kohad: 1. Kaisa Ling, 2. Tene-Riin Vaarmann, 3. Kärt Kanger (Tallinna Saksa G, õp Monika Kaur).
Kokkuvõtte vanema rühma kohta tegi Inge Raudsepp: “Vastavalt juhendile olid 11. klassi olümpiaadi küsimused koostatud põhikooli õpitulemusi arvestavalt, kuid oli ka küsimusi, mis eeldasid kursisolekut tänapäeva muusikaeluga. Viimased olid orienteeritud ajakirja Muusika 2003. a väljaannetele ning need oli valmistanud ette ajakirja toimetus. Olümpiaad koosnes muusika kuulamisest, kirjalikest ülesannetest, lihtsast noodistlaulmise harjutusest ning omaloomingust.
Tulemused näitasid, et olümpiaadil osalenud õpilased oskavad teadlikult muusikat kuulata, tunnevad muusikazanre ja -vorme, omavad muusikalist analüüsi- ja sünteesivõimet, nende muusikaline maailmapilt on küllaltki avar. Samas tuleb aga tõdeda, et küsimustele, mis nõuavad tähelepanelikku teksti kuulamist (näiteks videoküsimus E.-S. Tüürist), ei suudetud vastata. Seevastu näitasid aga kõik osalejad loovat lähenemist L. Tungla luuleteksti rütmistamisele. Kirjalikes ülesannetes saavutas kõige parema tulemuse Rene Tamm (GAG, õp Merle Ilus), tublilt esinesid ka Katrina Kask (Jõgeva G, Mare Oja), Liina Vilgats (Tallinna Saksa G, Külli Puhkim) ning Merje Kägu (Pärnu Sütevaka G, Mati Põdra).
Ehkki osalejad olid valdavalt lõpetanud muusikakooli, ei tulnud paljud toime noodist laulmisega üheski süsteemis. Positiivse näitena võib siin tuua Rene Tamme ning Meribel Müürsepa (Rapla ÜG, Eha Meidla), kelle esituses pakkus lihtne rahvaviis astmenimedega laulduna lausa muusikalise elamuse.
Huvitavaim osa oli omalooming. Kui võrrelda käesoleva aasta olümpiaadi 2002. a toimunuga, siis edasiminek on eelkõige pillide valikus, millele muusikat loodi. Kui eelmisel olümpiaadil oli tunda laulukarussellilikku lähenemist, st palju kirjutati laule, siis seekordne omaloomingu voor oli äärmiselt mitmekesine: kahe t?ello duett, kitarriduo; palad tuubale, t?ellole, flöödile, tromboonile, saksofonile, klarnetile klaverisaatega ning lisaks mõned jazz-muusika lood. Kõrge tunnus-tuse pälvisid Rene Tamme (GAG) pala “Mõtisklus” kahele t?ellole, Merje Kägu (Pärnu Sütevaka G) loodud pala kitarriduetile, Liina Vilgatsi (Tallinna Saksa G) pala tuubale ja klaverile ning Kristel Metsa (Tallinna Kadrioru Saksa G) loodud laul “Vana klaver” viiuli ja klaveri saatel. Nimetatud autorite ning mitme teisegi looming väärib tõelist tähelepanu. Paljud õpilased tegelevad muusikalise omaloominguga, kuid sageli puudub loomingu esitlemiseks väljund. Olümpiaadi kõrval peaks olema teisigi võimalusi, näiteks koolinoorte muusikalise omaloomingu konkurss-festival, ühine loomelaager Heliloojate Liidu noortesektsiooniga vm. EML on läbirääkimisi selles suunas juba alustanud.
On oluline, et muusikaõpetaja märkaks, innustaks ja suunaks andekaid õpilasi. Olümpiaadi jälgis ka EMA külalisõppejõud professor Vance Wolverton California Ülikoolist. Tema sõnul on see lausa uskumatu, et selline olümpiaad toimub. Ameerikas on muusikaõpetus sageli kõigest fakultatiivne õppeaine.
Palju õnne võitjatele ja õpetajatele, tänu kõigile osavõtjatele nii piirkondlikus kui üleriigilises voorus!”

Riho Pätsi Kooli- muusika Fond

Riho Pätsi Koolimuusika Fond asutati 26. juunil 2002, Riho Pätsi 103. sünniaastapäeval, jäädvustamaks professor Riho Pätsi kui eesti koolimuusika rajaja, helilooja, uurija, sõnaosava publitsisti ja koorijuhi mälestust.
 
Vähe on Eestis inimesi, kes poleks puutunud kokku Riho Pätsi heliloomingu või tema pedagoogilise pärandiga, olgu siis tema laste- ja koorilaulude, koolilaulikute, klaverimängu õpikute, klaveripalade, lasteooperi või mahukate monograafiatega. Rääkimata sadadest muusikaõpetajatest, kes Riho Pätsilt õpetust saanud küll Tallinna Õpetajate Seminaris, Pedagoogiumis, Tallinna Riiklikus Konservatooriumis või Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Tema mitmekülgne loominguline pärand kannab meie muusikakultuuri traditsioonide järjepidevust ja kestvust.
Professor Heino Kaljuste on kaheksakümnendatel aastatel Riho Pätsi meenutades öelnud: “Eesti koolimuusika tänase päeva saavutustes peame nägema paljuski eelkõige Riho Pätsi elutöö vilja, tema ligi viiekümneaastase pedagoogilise töö tulemust. Ehkki mul pole olnud au pidada end kirjade järgi tema õpilaseks, olen ometi tundnud, et kui mulle eesti koolimuusikuist keegi on praktiliselt midagi andnud, siis on see olnud ainult Riho Päts.”
Riho Pätsi Koolimuusika Fond annab igal aastal välja kuni viis stipendiumi eriliselt silma paistnud muusikaõpetajale, instrumendiõpetajale, heliloojale, muusikapedagoogika uurijale ja koolimuusika edendajale.
Stipendiumikandidaate võivad esitada ülikoolid, akadeemiad, instituudid, loome- ja kutseliidud, seltsid ja ühingud. Taotlused stipendiumi määramiseks esitatakse jooksva aasta 26. aprilliks aadressil Teadus- ja arendusosakond, Riho Pätsi Koolimuusika Fond, Tallinna Pedagoogikaülikool, Narva mnt 25, 10120 Tallinn.
Fondi stipendiumid antakse üle igal aastal 26. juunil, Riho Pätsi sünniaastapäeval Tallinna Raekojas. Stipendiumi suurus on 10 000 krooni, millega kaasneb stipendiaaditunnistus ja tuntud ehtekunstniku Jaan Pärna kujundatud Riho Pätsi Koolimuusika Fondi hõbemärk.
Fondi statuut on avaldatud veebilehel www.tpu.ee/km-fond, kus kajastatakse ka fondi tegevust.
Riho Pätsi Koolimuusika Fond on stipendiume välja andnud juba kahel korral. 2002. a stipendiaadid olid Lydia Rahula, Olav Ehala, Leelo Kõlar, Heino Rannap, Külli Tüli ja Taavi Esko, 2003. aastal said stipendiumi Maimu Muttik, Monika Pullerits, Liivi Urbel, Ene Üleoja ja Inge Raudsepp.
Ootame stipendiumitaotlusi 2004. aastaks.

Noor tarbija vajab koolitamist!

Helen Allik,
tarbijakaitseameti avalike suhete peaspetsialist

Professor Auli Hakulinen esines Tallinnas

Aime Klandorf,
EES-i aseesimees
 
Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi ainekava töörühm korraldas 20. veebruaril koolituspäeva, kus esines Helsingi Ülikooli soome keele professor Auli Hakulinen. Seltsi koostööpartner oli Soome Instituut.
 
Auli Hakulinen on aastakümnete jooksul koostanud emekeeleõpikuid kõigile kooliastmetele, alates aabitsast.
Professor andis ülevaate Soome kooli õppekava arendusest. Äsja on Soomes valminud uus õppekava, eelmine oli pärit 1970. aastatest. Erinevus kahe õppekava emakeele ainekava vahel ei ole väga suur. Vajadus uue õppekava järele oli tingitud sellest, et eelmine õppekava oli liialt üldsõnaline ja nüüd on täpsustatud eeskätt õpitulemusi, kuid professori sõnul on need ikkagi küllalt üldised. Teine põhjus tulenes statistilisest analüüsist: kirjutamisoskus halvenes aasta-aastalt.
Uus õppekava tõi kaasa ka muudatuse kooliastmete süsteemis. Uue süsteemi järgi on kooliastmed: 1–2. kl, 3.–5. kl, 6.–9. kl ja gümnaasium.
Professor Hakulinen tutvustas uue ainekava sisu ja oli arvamusel, et gümnaasiumi kuus kohustuslikku kursust emakeelt on ilmselgelt vähe. Vabatahtlikult võivad õpilased küll juurde valida 1–2 kursust.
Professor Hakulinen andis ka ülevaate, kuidas toimub tekstipõhine õpetamine, tuues näiteid oma õpikute põhjal. Kesksel kohal on keeleteema, millest hargnevad muud liinid, sh kuidas õpitavat keelenähtust kasutada. Professori kindla veendumuse kohaselt on emakeel õppimise alus ja mõtlemise instrument, mida õpitakse tegevuse, mitte definitsioonide kaudu. Olulisem õpetamismudel: lähtu konkreetsest, tee seda põhjalikult, siis mine kaugemale ja anna õpilasele võimalus ise edasi minna. Lõpuni ei ole keele- ja kirjandusõpetust õnnestunud lõimida. Need on õpikutes ikka eraldi peatükkidena ja õpetajadki õpetavad eraldi tundides. Professor oli kahtlev, kas lõimimine ongi võimalik, ehk ainult kirjutamise kaudu või gümnaasiumi mõnes valikkursuses.
Professor Hakulinen rõhutas, et emakeeleõpetuse sisu sõltub keele spetsiifikast. Nii näiteks õpetatakse Soome põhikoolis morfoloogiat vähem, süntaksit rohkem, sest selle kaudu saab seista vastu kõnekeele mõjudele. Niisama tähtsaks pidas ta ka seda, et iga õpetaja koolis peab perfektselt valdama soome keelt – õpetaja on õpilasele keelemudel.
Palju huvi pakkus meie õpetajatele ka emakeele riigieksami ülesehitus ja korraldus. Gümnaasiumi lõpus teevad Soome õpilased nn kohustusliku üliõpilaseksami: ühel päeval kirjutavad traditsioonilise 5-tunnise kirjandi, pikema vaheaja järel teisel päeval kirjutatakse alustekstide põhjal. Keeleteadmisi eraldi kontrollida ei peeta vajalikuks. Kui seni võisid õpetaja ja õpilane valida, kumb kirjutis edasi saata, siis nüüd on mõlemad kohustuslikud.
Professori sõnul on kirjandi prognoosiv väärtus suur, selle põhjal on mõistlik ülikooli vastuvõttu korraldada. Kirjanditeemad on mitmekesised: aktuaalne poliitika, keskkond, oma elu, psühholoogia, 1–2 kirjandusteemat. Teine, alustekstide põhjal kirjutatav töö on analüüsiv, milles õpilane peab kas tekste võrdlema, kirjandusteoseid analüüsima, poolt- või vastuväiteid esitama jne. Töid hinnatakse koolis väga täpsete kriteeriumide järgi ja saadetakse siis ekspertidele ülevaatamiseks.
Kui varem võeti ülikoolidesse koolieksamite põhjal, siis nüüd enam mitte, ülikoolid teevad oma sisseastumiseksamid ise. Muudatuse põhjustas vajadus valida sobivaid üliõpilaskandidaate. Ülikoolidesse pääses liialt kergelt, väljalangus oli suur, näiteks Helsingi ülikooli soome keele erialal ca 50%. Nüüd peab üliõpilaskandidaat soome keele erialale pääsemiseks tegema veel sisseastumiseksami, mis koosneb grammatilisest analüüsist, kõnelemisest ja nn intelligentsuse proovist (nt antakse kaks teksti ja eksaminand peab oskama arvata, miks talle need anti või mida nendega peaks tegema).
Professori hinnangul nõuab üleriigilise eksami korraldamine tõsist organisatsiooni. Kaalutud on ka suulise eksami tegemist, kuid seda on peetud kalliks ning keeruliseks, hindamist liiga subjektiivseks. Tasemetööd kooliastmete lõpus korraldavad koolid ise, üleriigilist korraldust peetakse kalliks.
Soomeski ei ole koolielu probleemivaba. Suurimaks mureks peab professor Hakulinen seda, et koolis õpitakse liiga palju võõrkeeli, millest tuleneb õpilaste suurem intellektuaalne koormus, ning on vähenenud emakeele, matemaatika ja ajaloo õpetamise maht.
Kriitiline oli professor klassideta gümnaasiumi suhtes: õpilased ei saa koos õppida, pole klassikaaslasi ega oma klassi tunnet, õpetaja ei tunne õpilasi, kursused tehakse lihtsalt ära (aga emakeel ei ole “ärategemise” aine, sellega tuleb kogu aeg tegelda) jne. Professor Hakulinen hoiatas ega soovitanud Eestis sellega katsetada, sest kuigi Soomes on mõistetud niisuguse õppevormi puudusi, ei ole tagasitee enam võimalik.
Ka suured põhikoolid (6.–9. kl) teevad professori murelikuks: ei saa midagi head loota, kui samaealiste mass on koos.
Tänu Soome Instituudile, kes andis lahkelt oma ruume kasutada ja võttis kanda professori visiidi korraldamise, sai teoks seminar, mis pakkus palju mõtteainet ja ideid. Kui oskaksime neid ainult targalt kasutada!

Nukuteatripäev Rapla vallas

Age Rebel,
Rapla Vallavalitsuse avalike suhete spetsialist