Ring saab täis

ANTS SISASK

Suure ringiga ja raskete kaotuste hinnaga on Saksamaal jõutud tagasi aabitsatõe juurde, et kool on teadmiste ja oskuste omandamise koht, mitte meelelahutusasutus. Lapsel on kohustused ja vastutus. Mitte laps, vaid elukogemustega täiskasvanu peab teadma, mida elus ja tööturul vaja läheb. Kui “matsid” näevad koolis veel õnnepaleed, kus õppetööl on rohkem meelelahutuslik ülesanne, siis “sakstel” on ring täis saanud. Kahjuks on pendel liikunud ühest äärmusest teise.
 
Kümmekond aastat enne taasiseseisvumist erutas eestlase meeli kes teab mis ime läbi trükivalgust näinud Hando Runneli luulekogu “Punaste õhtute purpur”. Kiiresti müügilettidelt kadunud, kuuldavasti võimude korraldusel ära korjatud luuleraamat oli nagu valgusekiir roosas udus. Oli tõend selle kohta, et eesti mees on võimeline võõrvõimule “ära panema”. Kui mitte füüsiliselt, siis vähemalt vaimselt.
“Igal saksal oma standard, igal matsil oma mall, ah mis siis, ah mis siis, igal oma vaateviis,” kirjutas Runnel, kui oli enne punasesse tubli annuse musta seganud. Võib-olla olid need värsid tookord määratud rohkem tsensorile, et eelnenud vahedaid mõttesähvatusi süütutena paista lasta. Mine tea. Nüüd, kui punaste õhtute purpur on asendunud siniste hommikute sinetusega, ehk proosaliselt – vabadusjoovastusele on järgnenud pohmelus, millest ühiskonnal on raske väljuda, on need värsid leevenduseks võõraste standardite ja mallide vastu, mis meele tihti mõruks teevad.

Riigikooli allakäik
Haridussüsteem on pehkinud ja kool kopitanud – see on resümee enamikust vaateviisidest, mida meedia vahendusel propageeritakse. Kas probleem on vaid kohalik ja juuripidi sügavas stagnaajas, nagu ikka ja jälle püü- takse väita? Suunakem korraks pilk piiri taha, ja kuhu mujale kui “sakste” maale.
Veel kümmekond aastat tagasi olid sakslased uhked oma haridussüsteemi üle. Meie maal ei leidu küll hõbedat ja kulda, kuid meil on Euroopa parim oskustööline, väitsid nad rinda ette ajades. Aga praegu? Rääkimata kutsehariduse järjest ebapopulaarsemaks muutumisest, peetakse nüüd kõlbmatuks kogu riiklikku haridussüsteemi. Pärast PISA-testi, mis tunnistas märkimisväärse osa põhikoolilõpetanutest kirjaoskamatuks, ning seoses OECD negatiivse hinnanguga valitseb saksa hariduselus täielik peataolek.
Segadust on rutanud ära kasutama ettevõtlikud ärimehed, kes on paari aastaga suutnud käivitada eraharidustööstuse. Kui varem pandi laps pikemalt mõtlemata kõige lähemal asuvasse kooli, siis nüüd on põhimõtteks “ükskõik kuhu, aga mitte riigikooli”.

“Baby Einstein” ja imelapsed
Probleemid tekivad juba eelkoolieas. Pärast seda, kui aju-uurijad hakkasid rääkima “arenguakendest” – arengufaasidest, mil laps eriti kergelt teatud oskusi omandab –, on vanemaid haaranud hirm hiljaks jääda ja “suletud akende” ees seista. Paanikat suurendavad ajakirjanduses ilmuvad artiklid pealkirjadega “Praaktoodang”, “Hariduse viletsus”, “Õppimise geneetiline ajaplaan”.
Kui veel hiljuti peeti spontaanset ja sundimatut mängimist lapse arenguks kõige paremaks, siis nüüd on tekkinud uus lähenemine: “Õpi kiiremini, beebi!” Kaheaastastele koostatud IQ-testiga püütakse kindlaks teha lapse potentsiaal, et pärast seda ta loomingulaborisse või keeltekooli panna, sest ajaakende-teoreetikud väidavad, et optimaalne vanus võõrkeelte omandamiseks lõpeb seitsmendal, hiljemalt üheteistkümnendal eluaastal. Inglise lingvisti Helen Doroni ärimudel õitseb. Hamburgis avati kevadel juba viies kool 2–3-aastastele inglise keele õpetamiseks. Kuid nõudmine ületab kaugelt pakkumise.
Uued ideed ja meetodid pärinevad, nagu enamasti ikka, USA-st. Walt Disney kompanii on saavutanud 14-miljardilise käibe videotega, mis pidavat edendama imikute vaimset arengut. Muusika või võõrkeelsete lastevärsside saatel liiguvad sinised kaisujänkud ja kirjud mängurongid aeglaselt üle ekraani. Kuulsuste nimedega peibutavad filmikesed, nagu “Baby Bach”, “Baby Shakespeare”, “Baby Van Gogh” on juba igal kolmandal ameerika mudilasel. Veel käesoleva aasta lõpus oodatakse Saksamaa turule videot “Baby Einstein & Co” ja emad võivad alustada Baby-Tuninguga. (Mida arvaks sellest Albert, kes kaheaastaselt ei hoolinud isegi rääkimisest?!) Eriti innukad saksa emad mõjutavad juba praegu oma embrüod Mozartiga. Lootuses järeltulija võimeid suurendada, pressivad nad magnetofoni vastu oma kummis kõhtu.
“Täielik hüsteeria,” iseloomustab olukorda Göttingeni ülikooli neurobioloog, professor Gerald Hüther ja hoiatab, et tagajärjed võivad olla oodatule hoopis vastupidised, sest väikelapse psüühika on tundlik ja habras. Peale selle pärsib professori arvates ühe oskuse kiirendatud arendamine teiste oskuste kujunemist. “Kolmeaastane viiulimängija käib vaevalt jalgpalli mängimas. Ja paljud kunagistest imelastest on pidanud hiljem abi otsima psühhiaatri juures. Sellest aga avalikult ei räägita,” kommenteerib Hüther.

Ärimehed vajutavad õigele nupule
Algkoolivanuses jätkub samalaadne tegevus. Täistuuridega töötav Müncheni Andeanalüüsi Instituut testib hommikust õhtuni 1–14-aastasi lapsi intelligentsi-, loovuse- ja isiksusetestidega. “Me mõõdame talenti samuti, nagu mõõdetakse kraadiklaasiga kehatemperatuuri või mõõdulindiga kasvu,” reklaamib end ettevõte. Test maksab 350 eurot.
Kainelt mõtlevad haridusspetsialistid näevad aga asju teises valguses ja arvavad, et privaatne haridustööstus lõikab profiiti saksa kooliviletsusest. Järjest suureneva töötuse ja tulevikuhirmu õhkkonnas haaravad ka tagasihoidliku sissetulekuga vanemad rahakoti järele, kui küsimus on nende laste tulevikus. Kellel pole võimalik oma last erakooli panna, püüab vähemalt järeleaitamistundidega olukorda parandada. Aastas kulutatakse 1,5 miljardit eurot järeleaitamisele ja täiendusõppele.
Kas saksa lapsed on tõesti rumalamad kui näiteks rootsi või prantsuse lapsed, kelle PISA-testi tulemused osutusid paremaks? Ekspertide arvamus on, et lapsed kindlasti mitte, küll aga nende vanemad, kes on sellega nõustunud, et väärtuslikku haridust saab üha kasvavalt osta vaid erakätest.

Erakordne erakoolis
Mis on siis erakoolis erakordset? Erakooli külastanud ajakirjanikud jõuavad järeldusele, et selleks on distsipliin. Tunnis on hiirvaikne ja õpilased õpivad. Õppetöö kestab kella 16-ni, koduseid ülesandeid ei anta. Keegi ei hiline ega puudu. Kui õpilane jääb haigeks, on vanemad kohustatud sellest teatama. Kui õpiedukus on nõrk ja esinevad põhjuseta puudumised, heidetakse õpilane koolist välja. “Pearaha” pärast pole vaja muretseda, sest ukse taga on järjekord. Ehkki õppemaks on juba viiendas klassis 305 eurot kuus ja abituuriumini läheb haridustee maksma 30 000 eurot.
Hariduseksperte hirmutab aga kõige rohkem tõsiasi, et kogu eraharidustööstus on valdavalt illegaalne ja kontrollimatu, inimeste käes, kes ei kanna oma tegevuse eest mingit vastutust. Õpetajate, eriti väikelaste treenijate teadmised on kesised, tihti lausa olematud, ja õppemeetodid vaieldavad. Nii drillitakse üha populaarsemaks muutuvates jaapani Kumon-koolides lapsi vaid peastarvutamisega. “Pedagoogiline keskaeg”, ütleb selle kohta Hamburgi ülikooli kasvatusteadlane Peter Struck. Kuid vanemad on oma laste saavutuste üle uhked, sest Jaapan oli PISA-testi järgi Saksamaast tublisti ees. Viimase kahe aastaga tekkinud 150 Kumon-koolist ei piisa nõudluse rahuldamiseks.
Saksamaal on praegu ligikaudu 700 isehakanud, heal juhul mõnel lühikursusel teadmised omandanud õpetajat, kes õpetavad umbes 30 000 ühe kuni neljateistaastast last meetodite järgi, mis väidetavalt põhinevad aju-uurijate viimastel saavutustel.

Kiuslikud küsimused
Eelnev peaks andma mõtlemisainet meile kõigile.
Esiteks. Hüsteeria vallandamiseks piisab kahtlase väärtusega testist või oma ni??i otsivate ärimeeste tellitud uurimusest.
Teiseks. Kõik see, mis siinmail alles papudes esimesi samme teeb, tormab mujal edasi juba seitsmepenikoormasaabastes. Võib-olla on meie vaesus meid mõnest rumalusest isegi päästnud. Kui kauaks? Ka vaesust saab ignoreerida. Näiteks siis, kui tegemist on suurte panustega ja mäng muutub hasartseks.
Kolmandaks. Tekib kahtlus ja kerkib küsimus, kas kogu see haridussüsteemi- ja koolivastane kampaania, mis aina tuure tõstab, ei ole mitte ettevalmistus üldhariduse erakätesse kantimiseks. Kas koolimajade aktsiaseltsi meelevalda andmine ei kujuta endast materiaalbaasi kindlustamist eraharidustööstusele? Kui see nii peaks olema, ei ole enam tegemist lihtsalt vaateviiside vilistamise ja mallidega mängimisega, siis käib mäng eestlase tulevikuga… ja sinise hommiku sinetusele ei pruugigi järgneda kaine ja töökas päev.

Artiklis on kasutatud

Saksa ajakirjanduses ilmunud materjale.