Millegipärast on meeles hulk tavalisi koerusi, mille üleslugemine võiks jätta mulje, nagu suurustaksin nendega. Seepärast räägin ära ühe tavalise loo paljude hulgast – just nii, nagu ta mulle esimesena meelde tuli. Oli tavaline koolipäev ja nagu tavaliselt tuli õpilastel vahetunni ajal klassiruumist välja minna. Aga eks selle minekuga läks pärast kella ikka mõni minut aega. Mõne hetkega saab aga mõndagi korda saata. Klassis oli üks suur kapp, kus hoiti igasugust õppevara, aga kus oli siiski veel mõnevõrra ruumi ka üle. Hüppasin teiste eest sinna sisse ja keegi klassivendadest kasutas juhust, et kapp ukse ees olnud võtmega kinni keerata. Mõne hetke pärast avas ta luku taas ja tegi ˛esti, et võib mu välja lasta. Mina olin aga nii solvunud või koerust täis, et vasta--sin – keeraku ta uks pealegi kinni tagasi, ma ei tule kuskile. Konutasin kapis kogu vahetunni ja järgmise tunni algul ei tulnud mu kapisolu vist kellelegi eriti meelde. Uuesti tõusis teema siis, kui õpetaja hakkas tahvli puhastamiseks klassikorrapidajat otsima. Pisikese kihina-kahina peale tunnistati talle, et korrapidaja on kapis. Olin tundi pealt kuulanud ja ikka veel teadvusel. Kui ma aga lõpuks ukse avamise järel nähtavale ilmusin, väitis õpetaja mu õhupuudusest näost rohelise olevat ja saatis koju. Hiljem uuriti lastevanemate koosoleku ees mu käest, kes mind kappi oli kinni pannud. Mõistagi ei öelnud ma midagi. See oli ka ainuke kord, mille puhul võisin öelda, et minu käest küsiti teiste poiste pahanduste kohta, mitte vastupidi.

Tõnis Lukas