Rahvusvahelistumisega, mille keeleline komponent on tänapäeval ingliskeelestumine – aga mida on saanud nimetada ka teisiti –, on kokku puututud juba aegu tagasi. Murdeliikumist selle tänapäevasega võrreldaval kujul pole kunagi olnud ega saanudki olla.

Kui varased keelekontaktid oma alam- ja hiljem ülemsaksa, samuti vene ja teistegi laenude ning grammatikamõjudega olid stiihilised ning 19. sajandi keskpaiku alanud teadlik saksastamissurvegi – vastukaaluks katsetele laiendada eesti keele kasutusvaldkonda ka hariduse, kultuuri ja teaduse alale – toetus Kesk-Euroopa suhteliselt väikesele territooriumile, siis eri perioodidel toimunud venestamist (19. sajandi lõpp, 20. sajandi eri perioodid koos NSVL-i MN määrusega nr 835 13. okt 1978 “Vene keele õppimise ja õpetamise edasisest täiustamisest liiduvabariikides”) võib kindlasti nimetada vägivaldseks idasuunaliseks rahvusvahelistamiseks. Et nii saksa kui vene mõju keskendus olulises osas intelligentsi keelele, oli see eriti ohtlik: on üldteada tõsiasi, et kui pole haritlaskonna keelt, siis pole varsti keelt üldse. Analoogiaks trükitud raamatuta keelte hääbumine minevikus ja loodetavasti vältida suudetav kogemus keeletehnoloogilise toeta keelte kadumisest suhteliselt lähedases tulevikus. Ingliskeelestumine, mille taustaks on kogu maailma hõlmavad kommunikatsioonivõimalused, rahvusvaheline tööjaotus ja -turg ning eripäraks protsessi toimumine demokraatia tingi-mustes, on, vastupidi, vähemalt formaalselt vabatahtlik.

Kirglikud keelevaidlused

Ühelegi neist ambitsioonidest, mis tänapäeva murdeentusiastidel oma murdeala puudutavana on või on olnud (murdekeelsete vastuste andmise kohustus ametiasutustel, murdekeele koolis õppimise kohustus, murdekeelsete raadio- ja TV-kanalite loomine, eestikeelsete siltide murdesse “tõlkimise” kohustus jne), poleks saanud mõelda ühtset kirjakeelt kasutava riigita. Uus ning maailma üldise keeleolukorraga vastuolus olev on ka soovitavate muutuste suund: väheste rääkijatega murde kasutusvaldkonna laiendamine suurema kasutajaskonnaga kirjakeele kõrvale (või arvel). Endistest aegadest tuttav on keelevaidluste iseloom: verised pole need Eestis kunagi olnud, kirglikud aga küll, samuti pikad. Meenutatagu piiblikonverentse, võitlust kirjaviiside (algul stiihilise ja nn vana, hiljem vana ja uue vahel), ka korraldusliku ning uuendusliku keelearenduse vahel. Kui kirjaviiside küsimus oli vormiline, siis otsus loodava kirjakeele baasina Põhja-Eesti keskmurret kasutada oli palju põhimõttelisem. Lõunaeesti kirjakeele taandumise põhjused Heli Laanekase järgi on: “1) majanduslik ebatasuvus väiksema territooriumi ja kasutajaskonna tõttu; 2) väiksema mahuga ja sisuliselt ühekülgsem korpus; 3) kodi-fikatsiooniprobleemid (grammatikaid-sõnastikke ebapiisavalt); 4) tallinna ja tartu kirjakeele suhteline lähedus (territoriaalsete murretega võrreldes); 5) moderniseeruva eesti ühiskonna vajadus ühtse kommunikatsioonivahendi järele; 6) rahvusliku ideoloogia võidulepääs ja uue rahvusliku identiteedi kujunemine, mille üks tugisambaid oli ühine kirjakeel; 7) subjektiivsed põhjused (tartu keelel ei olnud 1830. aastatest enam kaalukaid avalikke pooldajaid)”.

Eestisse kaks kirjakeelt ei mahu

 Laanekase nimetatud põhjused on täies jõus tänapäevalgi; neile lisandub see, et ühtne kirjakeel on praegu olemas ning levinud nii inimeste, hariduse, teabe kui kultuuri, poliitika ja asjaajamise kaudu kogu Eestis (kas selle hinnaks ol-nud murrete assimileerimine oli hea või halb, on iseasi, aga see oli paratamatu). Tõsi, Kristiina Ross ja teisedki on esitanud ülaltoodud põhjustele vastuargumente, ent esimest ja kõige olulisemat ei ole ümber lükanud keegi. Kui mingil põhjusel oleks poolteist sajandit tagasi kirjakeele aluseks valitud mõni lõunaeesti murre, tuleks tänapäeval olla vastu põhjaeesti murrete ametlikustamisele. Asi pole murdes, rääkimata kellegi jonnist või tahtmatusest, vaid selles, et Eesti imepisikesele territooriumile ja väikese rahva kätte kaks kirjakeele staatuses keelt ei mahu. Juhin tähelepanu veel kolmele, eelkõige Võru murde ja selle Setu murrakuga seonduvale asjaolule. Laanekase toodud põhjuste hulgas on esikohal majanduslikud. Ka tänapäeval pole eesti keele murdeid kasutavad või väidetavalt kasutada tahtvad kogukonnad suutelised oma kujuteldavat suhtlusvahendit tarvilikul määral arendama (keelekorralduslik, k.a terminiloometegevus); riik teeb seda vastavalt oma võimalustele, pidades ülal Võru Instituuti ja rahastades Lõuna-Eesti keele ja kultuuri programmi; värskeim näide riigi toetusest on setu kultuuriprogrammile määratud 20 miljonit krooni. Kui tänapäeval räägitakse Võru murret kirjakeele staatusesse tõsta püüdes vana kirjakeele taastamisest, ei pea see paika, sest vana lõunaeesti kirjakeele baasiks oli Tartu murre (viimase lähedus põhjaeesti murretele andiski võimaluse minna üle ühtsele kirjakeelele). Kaido Kama on hiljuti küll ausalt kirjutanud uue võru kirjakeele loomisest, mis õnnestumise korral oleks suhteliselt pretsedenditu tänapäeva maailma üldise keelearengu taustal (näited oma positsiooni kaotanud keelte uuest kasutuselevõtust pole veenvad – kui vahest ukraina keel välja arvata). Hoolimata sellest, et lõunaeesti murded kirjakeele baasis selle loomisel oluliselt arvestamata jäeti, ei olnud tegu mingi sunniviisilise põhjaeestistamisega, vaid eelkõige Lõuna-Eestist pärit keeleinimeste loogilise ja vastutustundliku otsusega (lisaks jäeti põhjaeestilised marginaalsused arvestamata).

Kultuur, mitte võim

 Nagu öeldud, saab riik toetada murretealast tegevust vastavalt oma võimalustele ja on loogiline, et ta teeb seda määral, mis on üldrahvalikult kasulik ja otstarbekas. Eesti keele arendamise strateegia väljendab seda mõtet järgmiselt: “luua tingimused eesti keele piirkondlike erikujude (s.t ka murrete –JV) kasutamiseks ja säilitamiseks kultuuriväärtusena, eesti kirjakeele arendamise ühe allikana ja kohaliku eesti identiteedi kandjana”. Täielikus vastavuses keelestrateegiaga on riikliku “Lõuna-Eesti keele ja kultuuri programmi (2005–2009)” kaudu keeleuurimise, hariduse, meedia ja kultuuri alal tehtav. Tegevus puudutab eelkõige Võru murdega seotut, aga üha elavnenud on ka mulgi murde alane tegevus. Setu murrak leiab toetust sellegi programmi kaudu. Rõõmustavat kodukandi, sh ka kodumurdega tegelemist võib märgata Saaremaal, Kihnus ja Kodaveres. Oluline osa sellest, mis murretega seoses on tehtud (eriti Võru Instituudi juhtimisel), on hinnaline ja eesti kultuuri ning keelegi seisukohalt vajalik. Sellest aspektist saab ainult nõus olla Heie Treieriga: “Ja ehkki globalistlik korporatiivne majandus tõukab loodust ja kultuuregi “liikide väljasuremise” suunas, peaks väikeriigi kultuuripoliitika täiesti teadlikult hoidma alles omaenda “liikide mitmekesisust” ning toetama eriti neid nähtusi, mis ise tahavad kesta.” Kõik see on hea seni, kuni iseenesestmõistetavat keeleliste kultuurinähtuste toetamist ei üritata arendada poliitilise võitluse teemaks, siduda võimuga ja laiendada riigikeele kasutamise riigi tagatud valdkondadesse. Seepärast ei saa kuidagi nõustuda Treieri samas artiklis veidi hiljem tuleva vahepealkirjaga “Rohkem võimu võro ja seto identiteedile”. Keelelisest seisukohast on raske näha murretega tegelemises kirjakeelele ohtu, sest väheste kirglike ning seisukohakindluse poolest sümpaatsete eestvõitlejate väidetest hoolimata puudub siiski vajalik hulk asjast huvitatud inimesi (kui eesti kirjakeelegi puhul räägitakse selle võimalikust hääbumisest muu hulgas kasutajaskonna väiksuse tõttu, siis mis ime peaks hoidma kümneid ja sadu kordi väiksema kasutajaskonnaga murdeid?). Seega ei mõjuta katsed murdeid regionaalseks ametlikuks suhtlusvahendiks tõsta kindlasti eesti kirjakeelt, küll aga võivad need osutuda ohtlikuks ja kulukaks Eesti riigile ning teatud äärmuslikel tingimustel valmistada ebamugavusi selle elanikele.

Oht eesti keelele

Hoopis teine lugu on rahvusvahe-lis-tumise mõjuga eesti keelele. Keele-strateegia valmimise käigus koostatud analüüsidele toetudes võib esile tuua mõjureid, mis eesti keele säilimisele halvasti mõjuvad. Kasutajaskonna vä-henemine –on piir, millest väiksem ühe keele kasutajaskond aktiivses kommunikatsioonis olla ei saa (selle aasta sündimuse statistika näitab küll tõusutendentsi, ent ajude, ja mitte ainult nende äravool on endiselt ohtlik). Valdkonna-kaotuse ilmingud –seesama aktiivne kommunikatsioon, rahvusvaheline tööjaotus, üleilmastumine lennujuhtimisest kuni ühiskehtivate õigusaktide loomise ja rakendamiseni suruvad valdkondade kaupa eesti keele asemele – või vähemalt kõrvale – inglise keelt. Halveneb keele kvaliteet, keelekorraldajatel on väga raske – kui mitte võimatu – reageerida uute, eestikeelseid vasteid nõudvate mõistete tulvale, rääkimata sellest, et võõrmõjud kipuvad tungima kõnekeelest ka kirjakeele grammatilisse struktuuri ning üldisse kõnekäitumisse. Mainitud mõjurite toimet suurendavad ning pingestavad üldist keeleolukorda nii see ajalugu, kust eesti keel koos seda kasutava ühiskonnaga tuli, kui ka need tingimused, millesse see sattus. Nimetan olulisemad. Rahvusliku eneseteadvuse nõrkus – mida on nimetatud ka rahvuslikuks alaväärsuskompleksiks – ühiskonna ja riigi kõigil tasanditel. EL-i tööjõu vaba liikumise põhi-mõte (mis majanduse ja üksikisiku seisukohalt on kindlasti hea), samuti EL-i põhimõtete erinev kaal (ka mitme-keelsus ja -kultuursus kuuluvad nende hulka, kuid neid arvestatakse vähem kui tööjõu vaba liikumist); loota sellele, et turg eesti keele kasutusele soodsalt mõjub, ei ole rahvaarvu, territooriumi väiksust ning selle eri osade rahvastiku koosseisu silmas pidades vähemalt esialgu eriti mõttekas. Materiaalsetele väärtustele orienteeritud ühiskond ja suhteliselt paljude ühiskonnaliikmete elementaarsete vajaduste rahuldamatus.

Usaldust riigi ja rahva vahele

 Mida teha? Eeltingimus on, et tuleb ületada rahva ja põhiseadusliku ülesandena keele säilitamise eest vastutava riigi teatud vastasseis. Kui tahes heade seaduste ning range kontrolliga ei suuda riik keele arengut tagada. Teisalt ei aita tänapäeval ka rahva tahtest, kui on vaja planeerida, ellu viia ja rahastada kulukaid keelearendusprogramme. Öelduga seostub ka teine tingimus: nii riik oma poliitikute ja riigiametnikega kui ka rahvas peavad usaldama keelespetsialiste. Kohane on siin meenutada president Arnold Rüütli 25. septembril Väike-Maarjas lausutud sõnu: “Seetõttu tuleb emakeele arendamiseks vajalikud sammud kokku leppida kõigi erakondade poolt ning ellu viia valitsuskoalitsiooni koosseisust sõltumata.” Konkreetsematest sammudest on ilmselt püramiidi tipus vajadus muuta demograafilise arengu suunda: pöörata rahvaarvu vähenemine tõusuks.Kasvavast sündimusest pole aga kasu, kui riik ja ühiskond (perekonnast kultuuriseltsideni) ei suuda luua olemasolevale rahvastikule turvalisi eksisteerimistingimusi: et see ei sureks õnnetusjuhtumitesse, ei hülgaks maad ega hakkaks jooma (ning kaotaks koos sellega keele arendamise võimaluse kõrval ka keele hoidmise oma). On hädatarvilik aidata kaasa niisuguse väärtussüsteemi kujunemisele – eriti noortel –, “et Eesti paljurahvuselise ühiskonna liikmed peaksid loomulikuks osaleda ühiskonna tegevuses eesti keele vahendusel ning et eesti keele kõnelejad oleksid põhjendatult uhked oma keele kuulumi-se üle maailma kõige arenenumate kultuur-keelte hulka” (Keele-strateegia, lk 11). Keelekäitumise aluseks on paljuski keelevälised tõekspidamised, mille kujundamine tänapäeva maailma massikultuurilises keskkonnas on kallis ja aeganõudev. Teise tähtsa tingimusena tuleb tagada eesti keele kasutatavus kogu riigi territooriumil. Nii töös, asjaajamises, olmes kui ka ajakirjanduslikus teabelevis – ning seda sugugi mitte ainult vene, vaid ka inglise ja soome keele kontekstis.

Keele kvaliteet

On üldiselt teada, et eesti keel on paremas olukorras kui selle kasutajad. See ei tähenda aga, et keele enesega seonduvaga tegelda ei tuleks. Just keele kvaliteet on esimene eeldus, mis tagab selle konkurentsivõime ja püsimise rahvusvahelistumise karmides tingimustes. Keelestrateegia järgi on võtmevaldkonnad keelekorraldus ja keelehoole, keelekaitse, haridus ja keeleõpe, keeleuurimine ning keeletehnoloogilise toe loomine. Riikliku keeletehnoloogiaprogrammi heakskiiduni pole jäänud enam palju teha. Loodetavasti suudame üle saada valehäbist eestilike väärtuste arendamisel, teha tegelikkuseks eestikeelsete kõrgkooliõpikute programmi, tuua eesti keele kõrgkoolide õppekavadesse ning asuda eestikeelse terminoloogia üleriigilisele, koordineeritud arendamisele. Muu kõrval tähendab see ka, et erinevalt n-ö jumala armust arenenud murretest nõuab kirjakeele säilitamine raha. Mida väiksem on keele kasutajaskond ning mida tihedamad seosed muu maailmaga, seda rohkem. Ükskõik, kui tarku otsuseid me eesti keele hoidmiseks ja arendamiseks ka ei teeks, nende elluviimine lõimuvas maailmas on üksinda raske. Eesti keele säilitamise üks eeldus lisaks oma pingutustele on rahvusvaheline koostöö. Sellesse kuulub nii eesti keele kasutusvälja laiendamine kui ka kõiki võõrkeeli väärtustava võõrkeelepoliitika väljatöötamine. Ning – miks mitte! –ka murretealasele tegevusele mõistlike, rahvusvaheliselt tunnustatud raamide ja eesmärkide kokkuleppimine põhimõttel, et tegemist on hinnalise kultuuri-, mitte aga ühiskondliku või riikliku kommunikatsiooni valdkonda kuuluva nähtusega. Samavõrd, kui on vaja vastu seista eesti keele murrete ametliku staatuse tõstmisele, on vaja vastustada ka ükskõik missuguse võõrkeele ametliku staatuse tõstmist Eesti keelekasutuses. Põhiline kolmnurgas “eesti keel – selle murded – võõrkeel” ei ole mitte seista kahe viimase vastu, vaid olla esimese poolt.

Konverentsi “Emakeel ja teised keeled V” (18.11.) ettekanne (lühendatult).