Nädalakommentaar

Edust ja eetilisest kriisist

Et olla edukas, peab kogema ka ebaedu, rääkis psühholoog Tiina Naarits ülemöödunud nädalavahetusel Kadrina Keskkoolis lapsevanemate konverentsil. See on sama loomulik kui teadmine, et eksimine on inimlik. Seepärast ongi normaalne, et kõiksugust edu analüüsitakse hoolega igast küljest, eriti tulevikuperspektiive silmas pidades. Sest hetkeline edu võib osutuda hiljem totaalseks kaoseks. Ja iga ebaedu puhul on võimalik õigeid järeldusi tehes olla järgmine kord ettevaatlikum. Oluline on, et edu ja edutus oleksid tasakaalus, siis on tagatud ka ühiskonna stabiilsus. Kui TALSE kogu aeg tõuseb, on paratamatult varsti käes krahh, ja ega pidev langemine ka midagi paremat kaasa too. Nii väljus balansist Nõukogude ühiskond, kus räägiti muudkui edust ja helgest tulevikust. Kogu maailm oli propaganda sõnul pimestatud Nõukogudemaa ja tema satelliitide silmipimestavast edust. Aga edu kukkus kokku ja tagantjärele imestame, kuidas kogu süsteem üldse nii kaua vastu pidas. Kui nõukogude ühiskonnas ajasime taga edu ainult teoorias, siis nüüd teeme seda ka praktikas. Ebaedustki peetakse vajalikuks rääkida ja julgetakse seda teha, aga põhjuste juurde ei taheta jõuda. Et meie ühiskonnas valitseb eetiline kriis, võib kuulda-lugeda igal nädalal. Probleem näib seisnevat selles, et ebaedu märgatakse vaid osade kaupa ning kuni pisike ebakõla kuskil likvideeritakse, on selle asemele tekkinud juba viis suuremat. Sestap korduvad ka arutamiseks välja pakutavad probleemid, sealhulgas hariduse ja kasvatuse vallas. Eetilist kriisi ei taha valitsejad aga tunnistada, eriti kui majanduses läheb hästi. Edu pimestab ja lõpuks põrmustab. Revolutsioon sööb oma lapsed. Näiteid¥ Igal hommikul tööle tulles ja töölt lahkudes tuleb elada üle ebameeldiv moment. SA Kultuurilehe väravast sisenedes tuleb astuda üle lombi, ja mitte pori-, vaid uriinilombi. Et Tallinnas tualetimajandusega probleeme on, olen kuulnud mitmelt poolt. Ja kui on üks varjualune, miks peaks siis kannatama... Loomulikult ei kiida ma sellist teguviisi heaks. Aga asja tuum peitub mujal. Inimesele on silmade kõrgusele kirjutatud “SA Kultuurileht” – sõna “kultuur”, mis peaks olema arusaadav nii ladina tähestikku kasutavat keelt emakeelena rääkijatele kui ka turistidele, kes tönkavad natukenegi inglise, saksa vms võõrkeelt. Aga kultuuri peale lihtsalt urineeritakse, mis näitab meie ühiskonnas (ja mujalgi) käibivaid väärtushinnanguid. See, mis peaks hea seisma eetilise kriisi ärahoidmise eest, valatakse lihtsalt solgiga üle. Üksnes majanduslik edu tiivustab. Nii sülitab üks suur ja võimas tema jaoks tühistele Kyoto protokollidele. Sest see on parajasti kasulik ja aitab vältida liigseid kulutusi. Aga loodus, mida sellega kahjustatakse, mängib omakorda vingerpussi ning suur ja vägev pidi hiljuti omakorda ägama. Toibumine näib võtvat veel kaua aega, samuti kahjude kokkuarvutamine. Halvasti on lood ka kooli ja haridusega, mille hooleks eetilise kriisi tekkimise ärahoidmine suuresti peaks olema. Et tänapäeval olla edukas, on vaja ennast harida, mitte omandada paberit. Kuid just paberi omandamine on haridusasutuste puhul praegu esmatähtis. See toob õppureid ja nendega koos raha. Ja kui on raha, ollakse edukad. Enda arvates. Aga kui paberit saab liiga palju¥ Kui kooli ja haridust ei peeta enam nii vajalikuks¥ Siis hakkavad praegused paberiomandajad, kes on saanud aru petukauba olemusest, urineerima nende õppeasutuste ustel, kust nad kunagi suure hurraa ja diplomiga välja tulid. Ning õppeasutuse juhil ei olegi muud öelda kui “Ei kommentaari!”.
 

Martin Krõlov