Infopuudus viib noori tänavatele

75% Tallinna ja Ida-Virumaa muukeelsete koolide õpilastest arvab, et 2007. aastal algav haridusreform toob kaasa õpetajate massilise vallandamise. Samas on 60% neist kindlal seisukohal, et sellega langeb hariduse üldine kvaliteet, selgus noorteühingu Avatud Vabariik tehtud küsitlusest.

Üle poole (53%) küsitletutest leiab, et meedia ei kajasta piisavalt üleminekuga seonduvaid teemasid, ja 86% on veendunud, et informatsioon, mida reformi kohta saab lugeda eesti- ja venekeelses ajakirjanduses, erineb. Vaadates neid tulemusi, tuli mulle kohe meelde ühe vene ajalehe artikkel, kus üks Ida-Virumaa koolidirektor ütles ajakirjanikule, et tema ainuke lootus seoses haridusreformiga on, et ta saab vene keelt ja kirjandustki edaspidi vene keeles õpetada. Pean oluliseks rõhutada, et see mõtteavaldus oli öeldud tõsiselt. Kui suudaksime pisut sügavamalt analüüsida Läti eelmise aasta kogemust, oleks meile selge, et laiapõhjalise teavituskampaaniata kavandatud haridusreformiga me ainult soodustame kõikvõimalike Moskva-meelsete poliitikute Eesti-vastast tegevust oma riigi territooriumil. Ja kahurilihana hakatakse kasutama meie enda vähemusrahvusest noori kodanikke. Esimesed katsed lapsi tänavatele mässama viia tehti juba sel sügisel enne kohalikke valimisi. Tallinnas oli organiseerija nn Klenski nimekiri, mille taga seisab Vene Erakond Eestis. Õnneks tulid seekord nende kutsel riigikogu ette loosungitega “Me ei taha eestikeelseid tunde” ja “Reforma. A na ... takoje nado” vaid mõned üksikud. Aga mis juhtub enne märtsi 2007, riigikogu valimiste kampaania ajal, kui haridusreform on juba peaaegu tulemas!¥ Meil ei ole seniajani isegi ettekujutust sellest, kuidas üleminek ikkagi toimuma hakkab. Ja haridusministeeriumi praegune poliitiline juhtkond ei ilmuta soovi sel teemal ka sisuliselt arutleda. Oleme jõudnud staadiumi, kus vene kooli tuleviku üle vaieldakse üksnes partei koosolekutel. Selline lähenemine meid edasi ei vii. Haridusministri poliitiline nõunik Urve Läänemets raporteeris vene Postimehele, et muukeelses hariduses on tulemas uus “viisaastak”: keegi tark pani kirja viis õppeainet, mida hakatakse igal aastal ühekaupa (ja sedagi Läänemetsa sõnul “kõige paremal juhul”) eesti keelele üle viima. Algab see protsess aastal 2007 ja lõpeb arvatavasti 2011. Kordan: kõige paremal juhul. Ma ei tahaks siin hakata kritiseerima seda ministri poliitilises mõttelaboris genereeritud plaani. Küllap on sel ka tugevaid külgi! Näiteks kirjutan ma kahe käega alla ajaloo 100% üleviimisele eesti õppekeelele. Ja mida varem, seda parem, sest häid venekeelseid ajalooõpikuid napib. Lisaallikaid Eesti ajaloo kohta vene keeles praktiliselt ei ole. Kui umbkeelne õpetaja ei suuda tunde ette valmistades eestikeelseid materjale kasutada, oleme sunnitud riigieksami töödes lugema selliseid lauseid nagu “Eesti astus N Liitu vabatahtlikult” või “Vabadussõda on puhas müüt”. Toon ühe näite. Käisin neli aastat tagasi ajaloo riigieksamil ühes Tallinna gümnaasiumis. Koolidirektor, kes oli ka ajalooõpetaja, ütles abiturientidele kohe esimesel minutil: “Ärge jumala pärast kirjutage, mida ma olen teile tundides rääkinud!” Huvitav küll, milliseid uusi teadmisi oli ta oma õpilastele andnud¥ Reformi vajadust tõestab ka fakt, et näiteks kõik Narva linna ajalooõpetajad on saanud oma pedagoogilise hariduse väljaspool Eestit. Aga kas oleme selleks reformiks tehniliselt valmis¥ Kui palju raha on ette nähtud järgmise aasta eelarves muukeelsete koolide õpetajate eesti keele alasele täienduskoolitusele!¥ Kui palju õpetajaid saab koolitust¥ Mitmes koolis on rakendatud kakskeelse põhihariduse mudelit¥ Ja need on alles esimesed küsimused, millele tahaks kohe vastust saada.

Jevgeni Krištafovitš,
noorteühing Avatud Vabariik