“Ei oska mina seda öelda, mis on peamine, kuid oluline on, et õpetataks selges ja heas eesti keeles. Õpetaja rahvus ei ole oluline, kuid eesti keelt ei pea ta lihtsalt rääkima, vaid seda vabalt valdama. Vastasel juhul on tegemist absurdiga. Vanemad inimesed mäletavad ju nõukogude aega, kui eestlased rääkisid koosolekutel, kus viibis kas või üks venelane, vene keeles. Eesti hariduse probleem ei ole mitte venekeelne kool, vaid VENE KOOL. Kõik algab õpetajast ning õpetaja valib ja palkab kooli direktor. Kui palju on neid direktoreid, kes “ei kommentaari”?Olen õpetanud venekeelse kooli 8. ja 9. klassi õpilastele ajalugu. Arvan, et sain enamiku õpilastega kontakti ja jäime kõik rahule. Suurem osa õpilasi oli õppinud mõnd ainet eesti keeles juba mitu aastat ja sai hästi hakkama. Kohtasin hiljuti selle klassi õpilasi. Kui küsisin nende õpingute kohta, kuulsin üllatusega, et neid õpetab eesti keeles õpetaja, kes ei rääkivat eesti keelt “mitte eriti hästi”. Absurdisituatsioon, mis ei tule kasuks õpilastele ega õpetajale. Miks ei lähe venekeelsesse kooli eesti rahvusest õpetaja?Ma arvan, et igal pool teda ei oodatagi ning ka õpetaja ise ei taha vene kooli minna. Lõpetuseks – peamine on õpetaja, kes valdab keelt vabalt, st oskab mõelda eesti keeles, ja kes ka ainetundjana peab olema veidi parem kui tema venekeelne kolleeg. Kui ei suudeta sellist leida, siis, palun, ärgem muutkem kooli absurditeatriks.”
 

“Ükskõik missugune otsus tehtaks, ikka leiduks selle vastaseid. Kõige suurem probleem on, et ühiskond ei ole reformiks valmis. Enamik vene noori võiks muidugi eesti keeles õppida – nad suhtlevad eestlastega, teavad, et ei löö elus eesti keeleta läbi. Aga kas õpetajad on valmis neid õpetama?Kindlasti tuleb probleeme inimestel, kes on suurema osa oma elust elanud NSV Liidus, kus ei olnud vajadust eesti keeles rääkida, kes nüüdki räägivad nii kodus kui ka tööl vene keelt, loevad venekeelset ajakirjandust. Tuleb arvestada sedagi, et osa inimesi lihtsalt ei saa võõrkeele õppimisega hakkama. Tunnis ei ole ju vaja ainult materjali edasi anda. Ma ei ole kindel, et kavandatavad kursused panevad õpetajad nii hästi eesti keelt oskama, et nad tunnis vabalt vestleksid. On jäänud vaid poolteist aastat – seda on vähe. Ma ei näe mingit mõtet eesti keeles õppimist kohustuslikuks muuta, kui õpilased ja õpetajad ei saa sellega hakkama. Peaks olema rohkem valikuvariante, koolidel võimalus ise otsustada, missugused aineid eesti keeles õpetada. Tuleks arvestada, et eesti keeles on suutelised õpetama peamiselt noored õpetajad, kes on lõpetanud pedagoogikaülikooli Eesti Vabariigis. Aga valikuvabadus on kahe teraga mõõk. Kui iga kool saab otsustada, mis ainet, mis õpetaja saaks eesti keeles õpetada, valib üks muusika, teine matemaatika. Pole normaalne, et ühes koolis õpetatakse ühtesid ja teises koolis hoopis teisi aineid. On suur oht, et ema- ja võõrkeeles õppinute eksami-tulemused erinevad. Noor, kes ei saa matemaatikaeksamil küsimuse sisust aru, saab nõrgema tulemuse. Tema võimalus ülikooli sisse saada on väiksem kui emakeeles õppinul. Oleks kena, kui esialgu valitaks ained, milles ei ole riigieksameid. Näiteks ühes koolis muusika, teises kunst. Siis ei oleks keegi vastu. Kindlasti peab arvestama, mis olukord koolis on. Arutama õpilaste ja õpetajatega, millised on võimalused, kuidas on parem teha, kes võiks eesti keeles õpetada. Õpilastelt tuleks küsida, mis ainet nad tahaksid eesti keeles õppida. Mina ei ole näiteks nõus, et reformi alustatakse ühiskonnaõpetusest. See on väga keeruline aine. Mõned teevad ühiskonnaõpetuses eksami ja raske on ennustada, millise tulemuse nad saavutavad. Võiks võtta mõne lihtsama aine, näiteks muusika, ja vaadata, kuidas reform tööle hakkab.”