Repliik

Kas ülikool või linnaülikool?

Tants tulevase Tallinna ülikooli nimekuju ümber on muljetavaldav, ehkki pealtnäha ei tundu kahel nimel kuigi suurt vahet olevat. Ka minister Maimets ütleb 14. jaanuari Õpetajate Lehes, et oluline on tulevase ülikooli sisu. Siinkohal ei ole mingit vajadust vastu vaidlema hakata. Ometi ei saa käimasolevat nimediskussiooni pidada üksnes lingvistide ja semiootikute tööpõlluks.
Milles seisneb siis vahe? Vastutuse määras nimelt! On selge, et linnaülikool võib endale lubada rohkem ja suuremaid vääratusi. Nagu ka pedagoogiline instituut, kolledz või isegi pedagoogikaülikool. Kui näiteks TPÜ kohta öeldakse, et nimetatud õppeasutus pole andnud Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooliga võrreldes sama hulka teadlasi, võib Peda rahulikult vastu öelda, et tema peaeesmärk on õpetajate koolitamine. Ongi rahu majas. Aga millise hinnaga? Iga rahuleping ei pruugi olla soodne kõikidele osapooltele.
Olles ise viimased seitse aastat TPÜ üliõpilane, võin öelda, et nende aastate jooksul on ülikool teinud suuri edusamme ka teadlaste ettevalmistamisel. Pedagoogika kõrval on tähtsale kohale tõusnud eelkõige sotsiaal- aga ka humanitaarteadused. On loogiline, et selles plaanis taotleb ülikool endale kõrgemat staatust. Kuid on ta selle kõrgema staatuse kandmiseks valmis, sest selle kaudu tõuseb ka vastutuse määr?
Eelmise nädala Õpetajate Lehes ütleb väga olulise lause TPÜ akadeemiline prorektor Heli Mattisen: “[TPÜ] teadustöö maht ei ole kindlasti võrreldav Tartu Ülikooli omaga, kuid on rahvusvaheliste ekspertkomisjonide hinnangul täiesti konkurentsivõimeline.” Teisisõnu: TPÜ on talle teadustööks eraldatud raha efektiivselt kasutanud. Loeb aga just efektiivsus. Ja pedagoogikaülikool kahtlemata tunnetab, et on võimeline ka enamaks, kui vaid eraldataks rohkem raha. Siinkohal mõjub nimekuju ülikool kahtlemata atraktiivsemalt kui linnaülikool või ka pedagoogikaülikool.
Linnaülikooli variandi pakkujatest võib Isamaaliitu pidada loomulikuks. Nimetatud partei Tartu-kesksus eeskätt hariduse vallas on kõigile hästi teada. Hämmingut tekitab aga rektor Heidmetsa tegevuskava ehk linnaülikooli nimekuju pooldamine. Tundub uskumatu, et ülikoolile, kes taotleb nime muutmist väga pikka aega ja on eesmärgile väga lähedale jõudnud, saab lisaks kiuslikele konkurentidele takistuseks ka tema enda rektor. Kas on Mati Heidmets loobunud raskest võitlusest ja otsustanud minna kergemat teed või on mõni poliitiline jõud teinud praegusele rektorile pakkumise asuda tulevase Tallinna Linnaülikooli etteotsa? Või kardab rektor, et vastutuskoorem saab liiga suur?
Et võitlus tuleb raske ja halastamatu, pidi küll olema ette teada, nagu ka peamised oponendid. Samas on selge, et staatuse ja vastutuse kasvuga kaasneb alati kohustus lahendada senisest keerulisemaid probleeme. Paralleeli võib tuua Eesti riigi taasiseseisvumisega. Laulva revolutsiooni aastatel köeti kortereid siiski idanaabri ressurssidega, olmemuresid oli praegusega võrreldes tunduvalt vähem. 1991. aastal kätte võidetud iseseisvus pani meid kõiki proovile. Olime üksi kogu maailma vastu. Iseseisev riik peab olema suuteline enda ette kuhjuvad probleemid ise lahendama. Sest vastutust pole kellelegi teisele veeretada, ka mitte näiteks Euroopa Liidule. Iseseisvust on väärt riik, kes suudab kõik probleemid ise lahendada.
Nii on ka tulevase Tallinna Ülikooliga – kui suudetakse rünnakud edukalt tõrjuda ja end Tallinna Ülikoolina kehtestada, miks ei peaks ta siis seda nime ja staatust väärt olema.

MARTIN KRÕLOV