Mainekad koolid jäägu omavalitsuste mureks

Toivo Maimets: “Kolme lapse isana soovitan kõikidele lapse- vanematele mitte panna oma last esimesse klassi nn eliitkooli, küll aga võib ta sinna minna pärast põhikooli, kui tema võimed ja eelistused on välja kujunenud. Las noor inimene teeb ja saavutab kõik ise ning on seejuures õnnelik!” RAIVO JUURAKU foto

MARTIN KRÕLOV

  Juba mitu nädalat köidab avalikkuse meeli koolikatsete teema: kas üldse ja millal võib koolikatseid korraldada ning millisel viisil peab valiku tegema kool, kus juba esimese klassi ühele õpilaskohale konkureerib kuus-seitse last. Küsimustele vastab haridus- ja teadusminister Toivo Maimets.
 
Mis on viinud ministeeriumi mõttele kaotada vastuvõtukatsed esimesse klassi? Kas ainult õiguskantsleri märkus vastava määruse ebaselguse kohta või on ideel ka laiem tagapõhi?
“Tõepoolest on ministri allkirjaga määrus aastast 1994, mis ütleb, et lapse kooli vastuvõtmise aluseks on üksnes lapsevanema avaldus. Teiseks ütleb seadus, et omavalitsused peavad kehtestama koolituspiirkonnad. Kui omavalitsus on kehtestanud mingile koolile väga suure koolituspiirkonna, näiteks terve linna, ei ole see kooli, vaid omavalitsuse mure, kuidas lapsi sorteerida. Tegemist on omavalitsuse enda tekitatud probleemiga. On ju täiesti selge, et kõik Tallinna linna lapsed kesklinna koolidesse ära ei mahu.
Seadus paneb omavalitsusele kohustuse leida koolituskoht kõigile oma territooriumil elavatele lastele. Ja tõepoolest, kuna õiguskantsler juhtis sellele tähelepanu, et määrus pole seaduses üheselt arusaadav, siis me ühelt poolt täpsustame seda mõtet seaduse tasandil. Teiselt poolt ütleme, et omavalitsus võib, kuid ei pea koolituspiirkonda määrama. Aga sel juhul peab olema omavalitsusel hea idee, kuidas lapsi koolidesse jagada.
Kui rääkida laiemast filosoofilisest mõttest, on tegemist süsteemse lähenemisega, mis on “21. sajandi hariduse” programmi juhtmõte. See tähendab, et kõigil lastel oleks vastavalt võimetele võrdne võimalus pääseda ligi kvaliteetsele haridusele, sõltumata lapse elukohast ja vanemate sotsiaalsest positsioonist. Kogu selle asja alus on seisukoht, et kõigil lastel peab olema võrdne stardipositsioon.”
Teeninduspiirkondade ülevaatamine on üks aspekt. Teisest küljest peavad omavalitsused püüdma parandada teiste koolide mainet?
“Absoluutselt õige. Koolide omanik, nende pidaja on omavalitsus, näiteks Tallinna linn. Kui suuur osa omavalitsuse lastest jookseb tormi konkreetsetele koolidele, peavad loogiliselt võttes eksisteerima ka sellised koolid, kuhu keegi ei taha minna. Seetõttu tulebki leida põhjus, miks teatud koolidesse minna ei taheta. Omavalitsuse ülesanne on tagada, et õppida tahetaks kõikides koolides.”
Nii et kohalik omavalitsus on ise soodustanud kuristiku süvenemist tava- ja eliitkoolide vahel?
“Omavalitsused pole suutnud selle probleemiga lihtsalt tegeleda. Nad on läinud lihtsama vastupanu teed, andes eliitkoolidele võimaluse võtta vastu õpilasi üle kogu linna. Kui jälgida selle probleemi ümber käivat diskussiooni tähelepanelikult, siis on näha, kuidas omavalitsused hoiavad end hästi madalal, kuna nad teavad, et see on nende probleem.”
Kes või mis katsete kaotamisest võidab ja kes kaotab? Teie oponendid on öelnud, et kaotab Eesti haridussüsteem.
“Päris kindlasti võidab terve ühiskond. Olen viimastel nädalatel rääkinud nii Tartu kui ka Tallinna teadlastega, samuti välismaa spetsialistidega. Keegi neist pole mulle kinnitanud, et seitsmeaastaste laste puhul on võimalik katsetega ette näha tulevaste Einsteinide, geeniuste või tippspetsialistide kujunemist. Lapsed on selles vanuses väga ebaühtlaselt arenenud, mõned kujunevad välja alles kümnendal eluaastal, teised varem. Kui naljaga pooleks on räägitud loosimisest, siis praegused katsed on sisuliselt loosivõtmine. Ei ole mingit alust väita, et saame katsete abil mingi parema seltskonna kokku. Teine küsimus on, kas parema seltskonna kokkupanemine peaks üldse olema haridusministeeriumi eesmärk.
Euroopa Liidu üheski riigis ei kasutata esimesse klassi vastuvõtmisel selliseid sorteerimiskatseid. See on teine oluline argument katsete keelustamiseks. Demokraatlikus ühiskonnas oleks katsete läbiviimisest suhteliselt keeruline aru saada.
Katsete kaotamise vastaste põhiargument on, et mida peab tegema vaene kool, kui tal on klassides 60 kohta, aga tuleb 200 last. See on küll probleem, aga mitte kooli, vaid kohaliku omavalitsuse oma. Omavalitsus peab tagama, et kõik tema territooriumil elavad lapsed saavad koolikoha. Kooli asi ei ole lapsi sorteerida, vaid tagada kvaliteetne õppeprotsess. Hiljuti lugesin kahe õpilase arvamust Postimehes, üks neist oli Lasnamäe ja teine kesklinna koolist. Lasnamäe kooli poisi kirjutis läks mulle täitsa südamesse. Miks on nii, et üks kool on lihtrahva räbalates tingimustes kool ja teine valitud laste ülesvuntsitud kool? Kui mõelda sellele haridussüsteemi kui terviku seisukohast, on tegu hullumeelse olukorraga.”
On olnud juttu muusikaklassi astumisest. Võib-olla laps ei tahagi muusikaga tegelda, aga vanemad sunnivad, kuigi last ennast huvitab rohkem näiteks matemaatika?
“Esimese klassi katsete kaotamisest võidavadki kõige rohkem lapsed. Esiteks need, kes on pandud midagi õppima mitte oma huvidest ja võimetest, vaid vanemate soovidest lähtudes. Teiseks need, kes saaksid kooli mitte pääsemisel stressi sellest, et osutusid halvemaks kui teised. Kui mõni võtabki konkurssi mänguliselt, siis teine jälle väga tõsiselt.”
Teie erakonnakaaslane Indrek Raudne on pakkunud välja mudeli, mille järgi pooled lastest peaksid 1. klassi saama katsetega ja teised loosi teel. Kuidas kommenteerite?
“Indrek Raudne on seda pakkunud välja juba mõnda aega, midagi uut siin ei ole. Mina olen seisukohal, et ka pooltele lastele ei tohiks katseid olla.”
Mida üldse hinnatakse esimesse klassi astumise puhul? Kas võetakse aluseks ainult faktiteadmised või pööratakse rohkem tähelepanu õpilaskandidaadi loovusele?
“Hinnatakse erinevaid asju, sest neid teste teevad koolid ise. Mingisuguseid unifitseeritud teste ei ole. Seega hinnatakse laias skaalas: nii üldteadmisi, lugemis- ja arvutamisoskust kui ka analüütilist mõtlemist. Aga kordan: need oskused on tellitavad. Analüütiline mõtlemine areneb lastel välja eri vanuses. Lapsi on erinevaid, osa on häbelikumad, teised julgemad. Seda näeb igas suvalises lastekollektiivis. Kohe jookseb mõni poiss vastu ja ütleb: “Tere, mina olen Tõnu!”, osa hoiab samal ajal nurka.
Postimees saatis mind üheks päevaks kasvatajaks lasteaeda. Üks tüdruk ütles mulle, et ta ei saa lõunauinakut teha, kuna tal on matemaatikatund ja tantsutund. Nägin, et vanemate ambitsioonid rahuldatakse selle nääpsukese tüdruku peal.”
Mida ütlete neile, kes on katsete kaotamise plaani hukka mõistnud? Näiteks mainekates koolides õppivate laste vanematele, kes on mures, et tase langeb ja nende laps kannatab. Kuidas neid lohutada?
“Mina lohutaksin neid nii: “Teie lapsega ei juhtu midagi halba, kui ta pole valitud seltskonnas.” Mina ise astusin katsetega Tartu Miina Härma Gümnaasiumi esimesse klassi ja käisin seal üheksa aastat. Keskkooli lõpetasin hoopis Tartu Tamme Gümnaasiumis, kus polnud mingeid sisseastumiskatseid. Kui vaatan kolmkümmend aastat hiljem, mis on saanud mu klassikaaslastest, siis mõlemast koolist on tulnud professoreid ja tippjuhte. Minu klassikaaslastel eri koolidest ei ole vahet.
Minu enam kui 20-aastane õppejõukogemus ütleb täpselt sama. Ja kui vaadata nt Treffneri-kooli Tartus, kellel on ainult gümnaasiumiaste ja kes võtab vastu õpilasi eksamitega võrdsetel alustel üle Eesti, ja reaalkallakuga Nõo Gümnaasiumi, siis nende koolide puhul selgub, et sisse saavad nii nn eliitkoolide kui ka täiesti tavaliste maapõhikoolide lapsed. See näitab veel kord, et esimesse klassi valik ei ole andnud midagi elitaarset.
Minu lapsed astusid kõik täiesti tavalisse Tartu kooli, milleks oli kunagine Tartu 10. Keskkool, praegune Mart Reiniku Gümnaasium. Ma ei saatnud neid teadlikult mingisugustele katsetele. Pärast põhikooli lõpetamist otsustasid nad ise, kus oma õpinguid jätkata. Tütar läks Heino Elleri nimelisse Tartu Muusikakooli, vanem poeg lõpetas Mart Reiniku Gümnaasiumi ja Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialal. Noorem poeg tegi eksamid nii Hugo Treffneri kui ka Miina Härma gümnaasiumi, sai mõlemasse sisse ja otsustas Treffneri reaalklassi kasuks.”
Kas gümnaasiumisse astumisel on vastuvõtukatsed õigustatud?
“Minu kindel veendumus on, et gümnaasiumisse peaks võetama eksamitega. Selles vanuses on juba arenenud välja kõik see, mida me enda arvates mõõdame juba esimesse klassi astumisel. 16-aastase kohta ei saa ükski pedagoog öelda, et selles vanuses pole õpilase võimeid võimalik kindlaks määrata. Stardipakk peaks olema kõigil ühesugune. Aga sealt edasi loevad juba töökus ja võimed. Kes on võimekam matemaatikas, kes muusikas, kes mingil muul suunal ja kes kui usinalt töötab.”

Kuhu suunatakse hariduselu?

MAIT KLAASSEN

Viimastel aastakümnetel on iga järgmine haridusminister jõudnud ministeeriumisse nagu Arno. Tunnid on juba alanud, õppimine ja õpetamine käib. Et “tunnis” tehtavast aru saada, peab lisatööd tegema, alles siis saab vastama hakata. On ka teine võimalus. Öelda, et kõik senitehtu õieti ei huvitagi ning nüüd alles hakkame õppima ja õpetama.
 
Mõni minister on tulnud tunni alguses, mõni päris lõpus. Ükski viimase aja hariduse tippjuhtidest pole jätnud kasutamata võimalust hariduselu enda näo järgi korraldada. Nõnda ka mina. Vahe on ainult selles, kui palju on keegi eesmärgiks seadnud ning kui suuri muutusi keegi teha tahab ja julgeb. Millegipärast on aga kõigil kindlalt arusaam, et kõik on pahasti ja muuta tuleb kõike!
Tänaseks oleme jõudnud kahe põhjapaneva seaduseelnõu menetlemiseni riigikogus, mis peaks mitmeidki koolieluga seotud probleeme muutma. Seda küll kahjuks ainult väliselt ja rahastamise osas. Sisuliste probleemide juurde pole veel jõutud. Loodame, et lõpuks jõutakse. Kuniks me juba aastaid kogu jõuga koolielu välise küljega tegeleme, kulgeb elu kooli õppekava ümber omasoodu ja üldine pilt muutub üha hägusemaks. Hariduse kvaliteet sõltub aga eelkõige sellest, mida, kellele, millal ja kuidas õpetada. Kas seejuures noori koolis ka kasvatatakse, sõltub ikkagi kõige enam õppekavast ja hariduse sisu ideoloogiast.
Kuhu me täna läheme?
Esimene ja üks tähelepanuväärsemaid muutusi, mida teha tahetakse, on järelevalve viimine uutele alustele. Idee iseenesest on hea. Koolid peaksid ise sisehindamisega tegelema ja järelevalveametnikud, kes uue ideoloogia järgi oleksid enamasti nõustajad, käiksid koolis harvemini ning ka siis vaid nõu andmas. Ebameeldivate juhtude korral tuleksid aga Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse spetsialistid. See oleks siis juhtumipõhine kontroll ja viiks vajadusel juba ka tõsiste tagajärgedeni. Maavalitsuste osakondadelt kaoks esialgu ainult järelevalve funktsioon. Alles jääksid noorsoo- ja sporditöö, ainesektsioonide organiseerimine, olümpiaadid, alaealiste asjade komisjonid jne. Kindlasti on uuel süsteemil omad eelised, aga… Ka praegu viivad head koolid läbi sisehindamist. Seega on oht, et keegi leiutab jälle uued eeskirjad kohustusliku ja väga mahuka ning iga aastaga üha suurema mahuga sisehindamise läbiviimiseks. Tekib juurde mitte eriti vajalikke pabereid ja hulgaliselt tööd. Õppe- ja kasvatustööks jääb vähem aega.
Lisame siia arenguvestluse ja selle läbiviimiseks vajalikud juhised. Ja mis põhiline – see on ka aeg. Heade õpilastega on lihtne, aga katsuge saada arenguvestluseks kontakti probleemsete laste vahel veelgi probleemsemate vanematega. Arenguvestluse ideel endal pole viga midagi. Loomulikult peab õpetaja olema lapsevanemaga kontaktis.
Hoolekogud ja erivajadused
Üsna hea tundub olevat idee anda hoolekogudele suuremad õigused. Algselt pingutati totaalselt üle. Taheti ju anda hoolekogu pädevusse kõigi võimalike kooliga seotud inimeste töölevõtmine ja kontroll kohaliku eelarve kujunemise üle. Õnneks on soovid nüüd taltunud. Küsimusi jääb aga ikkagi küllaga! Kõige suurem kahtlus seostub minu jaoks hoolekogu üha mahukama töö tasustamisega. Kui kooli hoolekogu hakkab tööle analoogselt ettevõtte nõukoguga, on juurdetuleva töö maht nii suur, et seda on vaja tasustada. Me ei saa siis enam rääkida mõne üksiku ülesande lahendamisest ühiskondlikus korras, vaid tegelikust tööst. Teine küsimus on hoolekogu vastutus. Kui tegemist on ühiskondlikel alustel töötava kehandiga, pole vaja vastutust nõuda ega saagi seda teha. Kui hakatakse tegema majandusotsuseid, tekib ka vastutus. Seda küsimust ei taheta isegi mitte arutada!
Hoolekogudega seoses on mul veel üks kartus. Võib juhtuda, et hoolekogusse satuvad lapsevanemad, kes tahavad hoolekogu kaudu klaarida arveid õpetajatega, kes nende arvates ei hinda laste teadmisi õiglaselt. Sel juhul muutub hoolekogu arengut stimuleeriva organi asemel sõjanuiaks õpetajate ja kooli juhtkonna, aga miks mitte ka koolipidaja vastu. Pidagem siinjuures silmas, et hoolekogusse valitakse inimesed, kellel tavaliselt puudub pädevus koolipidamise ja pedagoogika valdkonnas. Paraku mõtleme jätkuvalt nii, et lapsevanemaks saamise järel antakse meile ka õpetajadiplom.
Järgmine probleem on seotud erivajadustega lastele võimetekohase hariduse tagamisega. Lõpuks on võetud arvesse ka erilisest andekusest tulenevad erivajadused. Kahjuks on unustatud, et erivajaduste üha suurenev arvestamine ei too kaasa mitte õpetajate arvu vähenemist, millest ministeeriumi ametnikud eesotsas ministriga räägivad, vaid tekib väga suur vajadus hästi ettevalmistatud eripedagoogide järele. Kas ei ole täna juba hilja mõelda pedagoogide ümberkvalifitseerimisele? Kus on selles suunas toimivad programmid?
Paratamatult vajatakse eri tasemega laste samas klassiruumis õpetamiseks abiõpetajaid. Nii see peabki olema. Ärgem siis rääkigem, et õpetajaid jääb lähiaastatel üle! Puudu jääb – ja üsna palju. Kui me selle ideoloogia omaks võtame, muutub haridussektor ainuüksi õpetajate palkade osas tänasest tunduvalt kallimaks. Lisame siia õpilaste piirarvu alandamise klassides, ka liitklassides, ja saame aru, et vajadus õpetajate järele suureneb.
Mida veel meeles pidada?
Ministeeriumi arvutused õpilaste arvudega ei kehti väikestes valdades, kus on väikesed koolid. Sellest sain aru alles siis, kui pärast ministriameti pidamist ise kooli juhtima hakkasin. Paraku jõudis teadmine liiga hilja kohale.
Lausa eraldi arutelu vajab ideoloogia, mis on seotud nn baasraha põhimõtte juurutamisega koolide rahastamisse. Iseenesest poleks ju hullu midagi, aga enne ei saa mina sellega rahul olla, kui kodulähedased algkoolid ja nende säilimine oleksid millegagi tagatud. Tänaseni puuduvad aga kriteeriumid, mis näitaksid ära, millise suurusega algkooli rahastatakse õppekavajärgses täismahus, vaatamata õpilaste arvule. Baasraha iseenesest sunnib teatud suurusega koole väga kiirelt uksi kinni panema. Räägitud on saja kooli sulgemisest, aga tegelikult oleneb baasraha rakendusel kasutatavatest numbritest, kas suletakse sada või kakssada kooli ja mitu kooli kaotab kõrgema astme.
Üsna palju on viimasel ajal olnud juttu erakoolidest. Seaduseelnõud näevad ette üleminekuaja õppemaksuta õpetamiseks erakoolides. Vähemalt riikliku õppekava kohustuslikus osas. Iseenesest tore, aga mida peab ministeerium silmas kohustusliku osa all? Kas vaba- ja valikainete tundide eest võib õppemaksu võtta, ja kui palju? Samas on uute erakoolide tekkimine sisuliselt blokeeritud, sest omavalitsus võib keelduda koolitusloa andmisest, kui koolituskohad on enda koolis juba olemas. Peale selle mõjub erakoolide kapitalikulude katmise nõude panek omavalitsustele. See on tänaste erakoolide kindel lõpp! Vähemalt sellise ideoloogiaga, millega nad täna toimivad. Aga mis siis, kui mitusada lapsevanemat lepivad kokku, et tahavad luua oma lastele kooli ja seda ka rahastada? Sellist võimalust täna ette ei nähta.
Täiesti eraldi tuleb käsitleda koolimajade korrastamise probleeme. Täna ei saa enamik koolirahvast aru investeeringute katmiseks antud 600 miljoni krooni saatusest ega sellest, kuidas kasutada pearahas olevat investeerimiskomponenti. Sellest edaspidi.
Need olid vaid üksikud probleemid, mis tänastes seaduseelnõudes esinevad. Kas suudame need menetluse käigus lahendada? Vaevalt! Kuid koolikorralduses on siiski muutused tulemas. See kõik aga ei aita meie hariduselu tolligi edasi, kui me ei vaata üle õppekavade sisulist poolt ega kohenda seda 21. sajandi vajadustele vastavaks nii, et õpilased tahaksid omandada võimetekohase hariduse ja õpetajatel oleks oma tööst rõõmu. Paraku oleme jälle minemas lihtsama vastupanu teed, tegeleme koolikarpidega ja liikluse korraldamisega seal sees, mitte hariduse sisuga. Põhjus on väga lihtne – hariduse sisulise poole korraldamine nõuab palju enam vaimuenergiat kui arvudega manipuleerimine!
 
 

Repliik

Koolikatsed contra korruptsioon

Jälgin huvi ja põnevusega meie riigi hariduselu. Reformid, reformid, reformid ministeeriumi poolt, pidev ebakindlus ja kõhkvelolek koolide poole peal. Järjest enam otsustamist ja hüvitamisi omavalitsuste kaela, nii et tükati tundub, et valitsust pole enam vajagi…
Viimati puutusin koolikatsetega kokku ETV saate “Foorum” vahendusel. Arutelu oli pinev, osalejate seisukohad argumenteeritud ja rahvahääletuse – kas koolikatsete poolt või vastu – tulem oli ekraanil kogu saate ulatuses enam-vähem pooleks. Lõppseis jäigi 52,5 : 47,5 katsete säilimise poolt.
Lugupeetud koolipraktiku Lauri Leesi jutt oli lihtne, selge – reavaatajale arusaadav. Erinevalt haridusministrist, kes pikkis oma argumentidesse nii palju võõrsõnu, et isegi mina – enda meelest piisavalt haritud inimene – pidin saate lõppedes “Võõrsõnastiku” appi võtma. Otsides sõnade segregeerimine ja selekteerimine ning eugeenika ja geneetika erinevusi, tabasin end mõttelt, et Toivo Maimets on hea pedagoog: õpetaja peabki õpilasi – antud juhul televaatajaid – suunama iseseisvale tööle, viima ise-teada-saada-tahtmiseni. Koheratsiooniga pingutas ta küll vist üle, sest seda sõnastik ei tunnistanud, vaid pakkus ilmselt samatähendusliku koherentsuse…
Et haridusse ja kooli puutuvad küsimused jäävad igavesti inimeste huviorbiiti, olenemata sellest, kas neil on kooliealisi lapsi ja lapselapsi, selgus ainuüksi helistajate arvust: neid oli ligi 3300.
Kui lugejaid huvitab minu habras arvamine, siis mina olen raudselt eliitkoolide ja koolikatsete poolt. Ehk nagu ütles Lauri Leesi: “Hea õpetaja juurde toovad endised õpilased ka oma lapsed.” See seostub sellegagi, et igal koolimineval lapsel on vanemad, kodu, kodune kasvatus, ettevalmistus ühte või teise väljaspool oma koolipiirkonda asuvasse mainekasse kooli või oma vanemate kunagise hea õpetaja juurde õppima asumiseks. Või tekitame me juba korruptsiooni ka algklasside tasandil?
Tuli meelde mu enese kooliminek 1949. aastal, mil kõik pidid käima elukohajärgses koolis ja olid kohutavalt võrdsed. Enne kooli lugema õpetada ei tohtinud. Mäletan, et õpetajad Lõhmus ja Adasoo võtsid meid pärast aktust nimekirjade alusel endale sappa ja viisid klassijuhataja tundi. See oli just alanud, kui klassi saabus minu ema, üks tüdrukuke käekõrval (pärast sain teada, et vahetuslaps! – õpilaste arv klassis pidi ju klappima), sosistas natukene klassijuhataja Lõhmusega, kes minu meelest oli väga ilus, igatahes ilusam kui paralleelklassi õpetaja, võttis mu käekõrvale ja viis teise esimesse klassi. Nii et elu esimese koolipäeva esimese tunniga olin saanud juba kaks pinginaabrit ja minust oli enese teadmata saanud Eesti NSV esimene laps-korruptant. Ema seletas mulle hiljem, et see oli harukordne juhus: tema Narva-Jõesuu Algkooli 1. klassi juhataja oli sattunud sõjakeerises Tallinna, et saada siin ka tema tütre esimeseks õpetajaks.
Marta Adasoo, kes üksiku ja erilise varanduseta inimesena oli pääsenud küüditamisest ja säilitanud kooliõpetaja kutse tänu vene keele oskusele, viis meid algkoolist edukalt läbi. Käisime tal kodus külas kuni tema surmani. Ta oli üks nendest headest õpetajatest, kelle juurde endised õpilased tahtsid oma lapsi viia…
Tookord oli aasta 1949. Kas tahame nüüd Eesti Vabariigis jõuda taas selleni, et hea õpetaja juurde või heasse kooli saab kaude ja kõveraid teid pidi, tutvuse kaudu?

AVE ALAVAINU

Nädalakommentaar

Õpetajate Lehe toimetusest astus esmaspäeval läbi Ülo Vooglaid. Jutt läks kohe nn Kaevatsi näidiskeissile, mida kajastas eelmise nädala Sirp. Kirjanduskriitiku ja toimetaja Mall Jõgi (Kaevatsi) töökohal kultuuriministeeriumis korraldati kevadel läbiotsimine, talle esitati süüdistatus kriminaalkuriteos. Asi selles, et kui Mall Kaevats töötas kultuuriministeeriumis nõunikuna, jätkas riik tema abikaasaga seotud Entsüklopeediakirjastuse algupäraste teatmeteoste toetamist, et lugejad saaksid neid odavamalt osta (vt Sirp, 25.02.).
Mall Kaevats ei pidanud pingele vastu ja lahkus (formaalselt võttes) töölt vabatahtlikult.
Mis järeldustele jõudsime? Tagantjärele tarkadena võiksime ju öelda, et poleks tohtinud ise töölt ära minna, tulnuks lasta ennast vallandada. Sest “vabatahtlik” lahkumine võib jätta mulje, et inimene ongi süüdi. Moraalse üleoleku näitamiseks ei ole alati jõudu. Eetilisel inimesel on raske jääda enesekindlaks ja vapralt võidelda. Pigem leiab ta, et mõistlikum on taanduda. Lausvale ja laimu ees on haritlane tavaliselt abitu ja nõutu.
Nüüd on lõpuks kohtutee läbi käidud, Mall Kaevatsi hea nimi taastatud. Mis saab edasi?
Eesti riigi mainele on tõsist kahju tekitatud. Mille nimel? Lihtsalt niisama, kellegi suvalisel otsustusel.
Euroopa kultuuriruumis on ligi kaks tuhat aastat räägitud kahest teest, õigete ja õelate omast. Mall Kaevats käib õigete teed, otsustas kohus autoriteetselt. Järelikult on keegi käinud õelate teed. Loogiliselt võttes peaks riik ka selle/nende suhtes oma seisukoha välja ütlema.
Nagu näha, võib kodaniku ja riigiasutuse usalduslik vahekord tublisti kõikuma lüüa, kuid see ei väära milgi määral riigi ja kodaniku vahelisi rahasuhteid, meenutame näiteks tulu-, sotsiaal- ja käibemaksu. Raha on meie maailmas muutunud kõigi asjade mõõduks. Kui keegi tehakse ebaseaduslikult töölt lahti, võetakse ta tagasi ja makstakse valuraha. Loogiline oleks, et Mall Kaevats ennistataks tööle ja makstaks talle välja töötasu sundpuudutud aja eest. Või kui ta ei soovi kultuuriministeeriumi majja enam siseneda (mis oleks täiesti arusaadav), makstaks lisaks kompensatsioonile staazikohast lahkumistasu. Õigluse nimel. Sest ega saa ju ometi arvata, et ta tõepoolest ise ja täiesti omal vabal tahtel, igasuguse välise sunnita töölt lahkus. Kusjuures riigi kohus on nõuda see raha välja selle nn keissi eest konkreetselt vastutavate isikute käest. Sama loogiline oleks, et uurimis- ning kohtukulud maksaks kinni valekaebaja/valeotsustaja. Miks peaksid need jääma maksumaksja kanda? Kollektiivse vastutamatuse taha varjumise ajad võiksid juba läbi olla. Äkki tuleks nüüd tõepoolest välja üks korralik näidisjuhtum, mis poleks sedapuhku “täiesti valesti valitud” (vt Sirp, 25.02) ning suudaks luua pretsedendi ja toimida pretsedendina? Oleks asjakohane, et valuraha maksaks riik omaalgatuslikult, kuivõrd vastandlikud otsused tehti riigiasutustes.
Aga kui see kõik ka nõnda kenasti teoks saaks, et Mall Kaevatsile makstaks riikliku enesestmõistetavusega välja kompensatsioon (mis oleks tõepoolest vähim, mida riik saaks teha, rääkimata sellest, et peaks tegema), jääks ometi õhku küsimus – kes hüvitab moraalse kahju, kui seda on üldse võimalik mingil moel teha? Moraalse hüvitise sadade päevade ja eriti magamata ööde eest – öö on tihtilugu hullem kui valge päev. Kes annab tagasi kaotatud loomeaja? Raha on ainult raha, ent aeg on see, mida ei saa tagasi osta – tuhanded tunnid, sajad tuhanded minutid, ligi 25 miljonit sekundit.
Kuidas taastada hävinud ajurakud ja läbipõlenud ergukava ning, mis mitte vähem tähtis – ühiskonna usk õigusriiki?
Peame õppima üksteist hoidma, me ei tohiks lasta kellelegi liiga teha. Hoolivus on demokraatia mõõt.

Eesti keele välisõpe laieneb Saksamaale Göttingeni Ülikooli

Riigi toetus eesti keele välisõppele on sel aastal ligi neljandiku võrra suurem kui mullu, suurenenud toetus võimaldab alustada eesti keele korralist õpet Saksamaal Göttingeni Ülikoolis.
Minister Toivo Maimetsa sõnul on eesti keele ja kultuuri akadeemilise välisõppe toetamine kasulik kogu Eestile. “Keel ja kultuur moodustavad olulise osa rahvuslikust identiteedist. Eesti keele ja kultuuri tundmaõppimine on välismaalasele kõige vahetum moodus hakata mõistma eestlasi rahvusena ning Eestit riigina. Eesti keele ja kultuuri õppe soodustamisega välisülikoolides aitame kaasa pädevate Eesti-tundjate hulga suurenemisele ning Eestisse positiivse suhtumise kujunemisele.”
Göttingeni Ülikooli eesti keele ja kultuuri lektori leidmiseks kuulutas HTM välja konkursi. Lektor asub tööle soome-ugri keelte õppetoolis, mida juhatab professor Eberhard Winkler. Konkursi võitja alustab tööd sügissemestril 2005/2006. HTM maksab lektorile palga, korvab tervisekindlustuse ning sõidukulud Göttingeni ja tagasi kaks korda aastas.
Eesti keele õpetamisel on Saksamaa ülikoolides pikk traditsioon, sel õppeaastal saab eesti keelt õppida seitsmes ülikoolis. Göttingeni Ülikooli kasuks otsustati pärast põhjalikku taustauuringut, mille viis läbi eesti keele ja kultuuri akadeemilise välisõppe nõukogu.
HTM-i lähetatud eesti keele lektor on ametis ka Vilniuse ülikoolis, Peterburi Riiklikus Ülikoolis ja Pariisis Ida Keelte ja Kultuuride Instituudis (INALCO).

teabekorralduse osakonna konsultant
 
 

Lõppes võistlus “Tubli laps – Eesti ehe”

SA Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu nõukogu koostöös Lastekaitse Liidu, Eesti Lipu 120. aastapäeva tähistamise komisjoni ja ajakirjaga Hea Laps on kuulutanud välja laste ja noorte joonistus- ja esseevõistluse “Tubli laps – Eesti ehe” võitjad.
Auhinnati kolmes vanusegrupis. 4–6-aastaste mudilaste seas tulid võitjateks viieaastased Lily-Ann Rand Riisipere Lasteaiast ja Johanna Martins Tartu Kesklinna Lastekeskusest (juhendaja Ülle Talviste) ning kuueaastane Helena Põdra Tallinna Priisle Lasteaiast (Marge Laagus). 7–9-aastaste laste hulgast märkis zürii ära Hanna-Liisa Ella Kuressaare Põhikoolist, Kelly Lehtsaare Emmaste Põhikoolist ja Ilja Sopini Narva Humanitaargümnaasiumist. 10–12-aastastest koolilastest tunnistati võitjateks Maret Saaremets Suure-Jaani Gümnaasiumist (õp Kersti Vendelin), Pirgit Peedosaar Fr. Tuglase nim Ahja Keskkoolist (Külli Vardja) ja Riho Vahtra Emmaste Põhikoolist (Eila Tõnisson).
Võistlusele saabus ligi 700 tööd, mis olid kõik väga sisukad. Parimatele annab president auhinnad üle Kadriorus märtsis.
Võistluse eripära oli pildi ja kirjutise terviklikkus – kuni leheküljene mõttearendus joonistuse kohta ja joonistus, mis omakorda ilmestas kirjutist. Noorim vanuserühm joonistas vaid pildi. Võistluse mõte oli innustada laste ja noorte soovi ja tahet elada oma kodumaal ausa, edasipüüdliku ning ühiskondlikult aktiivse inimese ja kodanikuna. Oodati töid kodust, perekonnast, laste arusaamadest riigi kodaniku kui patrioodi kohta Eesti lipu aastal, aga ka noorte suhtumisest riigistruktuuridesse, nagu president, valitsus, kaitsevägi ja politsei.

Presidendi kantselei avalike suhete talitus
 
 

Haridusteave

2. märtsil lõpetati ministeeriumi saalis õpilaste fotokonkurss “Hea kool”. Võitjaid autasustas minister Toivo Maimets.
3. märtsil osales minister Maimets valitsuse istungil ja valitsuskabineti nõupidamisel.
 
 

Arvamus

Kas õpilased saavad teie koolis õppida just neid võõrkeeli, mida tahaksid? Millistele võõrkeeltele jätkub õpetajaid, millistele mitte?
 
MAGNUS MAISTE,
Otepää Gümnaasiumi direktori kt:
 
“Otepää Gümnaasiumis hakatakse A-võõrkeelt õpetama 3. klassis. Õpilastel on võimalik valida inglise ja saksa keele vahel. Populaarsem on kahtlemata inglise keel, saksa keele valib esimeseks võõrkeeleks ligikaudu kolmandik 3. klassi õpilastest.
B-võõrkeel algab 6. klassis. Valikusse lisandub vene keel, mis on meie õpilaste seas teise võõrkeelena kõige soositum. Gümnaasiumiastmes saab valikainena õppida C-võõrkeelt. Eelmisest õppeaastast lisandus neljanda keelena prantsuse keel.
Õpilaste valikute järgi otsustades on Otepää Gümnaasiumis kaks populaarsemat võõrkeelt inglise ja vene keel. Kindlasti oleks tore, kui võiks pakkuda suuremat keeltevalikut, aga elu seab oma piirid.
Hea meel on, et meil jätkub kõigi keelte jaoks kvalifitseeritud spetsialiste. Eelmise aasta konkurss saksa keele õpetaja vabale kohale oli suur. Ilmselt on Otepääl selline maine, et siia tullakse meelsasti tööle. Gümnaasium suudab pakkuda ka konkurentsivõimelist palka.”
 
ÜLLE KUMPIN,
Kohtla-Järve Ühisgümnaasiumi direktor:
 
“Kohtla-Järve Ühisgümnaasium on eesti-vene segakool. Eestlased ning keelekümblusklasside vene õpilased saavad õppida vene, saksa, inglise ja soome keelt. 23% vene õpilaste õppetöö toimub keelekümbluse raames eesti keeles. Eesti lastel ja keelekümblejatel algavad inglise keele tunnid 3. klassist, vene keeles õppijatel 6. klassist. Enam-vähem on lapsed ja vanemad rahul sellega, mida kool võõrkeelte õppimises võimaldab, vaid need lapsevanemad, kelle lapsed hakkavad inglise keelt õppima 6. klassist, soovivad, et õpingud algaksid varem. Eesti kooli pool on rahul ka sellega, et saavad tänu tublile õpetajale Niina Margile nii head vene keele õpetust, et käivad isegi Moskvas olümpiaadidel. Kui vahepeal oli mõnes kohas tendents lükata vene keel kõrvale, siis meie pole kunagi nii toiminud.
Üksikud õpilased on avaldanud soovi õppida prantsuse keelt ja kunagi oligi koolis see võimalus, aga praegu pole õpetajat. Õpetajatega on meil viimastel aastatel siiski hästi läinud: nii võõrkeeli kui ka eesti keelt õpetavad spetsialistid, vastava kvalifikatsioonita õpetajaid koolis pole. Paljud õpetajad on pärit Ida-Virumaalt, nad on pärast õpinguid kodukohta tagasi tulnud. Püüame meelitada omakandi inimesi koju tagasi, sest võõrad ei taha eriti tulla Ida-Virumaale, millest räägitakse hirmsaid lugusid. Meie kool on küll keelte õppimise koht.”
 
LAINE BELOVAS,
Noarootsi Gümnaasiumi direktor:
 
“Meil saab õppida inglise, rootsi, vene, saksa, prantsuse ja ladina keelt. Õpilased tahaksid, et valik oleks veelgi suurem, aga rohkem võimalusi meil pole, aeg ja raha seavad piirid. Näiteks on praegu väga popp hispaania keel ning on avaldatud soovi õppida ka kreeka keelt.
Kõik võõrkeelte õpetajate kohad on meil täidetud kvalifitseeritud kaadriga. Seda pole olnud, et õpetajat ei ole, aga mõnikord oleme õpetajate leidmisega vaeva küll näinud. Kõige lihtsam on leida vene keele õpetajat, kõige keerulisem on olnud saada prantsuse keele õpetajat ning ega ka rootsi keele spetsialisti leidmine kerge ole. Meil on alati olnud võõrkeelte õpetajaid, kellele õpetatav keel on emakeel. Praegu on õpetajad, kelle emakeel on inglise, prantsuse ja rootsi keel. Saksa ja vene keele õpetajad on Eestist. Ladina keele õpetaja on meie kooli õpetaja, kes on õppinud ülikoolis veel sel ajal, kui seal õpetati ka ladina keelt.”
 
EERO JÄRVEKÜLG,
C. R. Jakobsoni nim Gümnaasiumi direktor:
 
“A-keelena õpetatakse meil inglise keelt, seda ka süvavariandis algusega 2. klassist. Juurdetulijate gümnaasiumiastmes on A-keel ka saksa keel. Alates 6. klassist on B-keel vene või saksa keel. Gümnaasiumiski on B-keel vene ja saksa, osal õpilastest ka C-keel. D-keel on meil prantsuse keel, aga selle eesmärk pole riigieksamiks valmistumine, see on kahekursuseline algõpe huvilistele.
Põhikursuste mahud on nii suured, et õpilastel pole aega veel midagi juurde soovida. Aeg-ajalt on olnud väikesed C-keele rühmad, kui õpetaja on olemas. Ka prantsuse keel tuli meile nii, et oli õpetaja ja olid soovijad. Saksa ja vene keele õpetajatel on tööd parasjagu. Aga ühe hea inglise keele õpetaja võtaksime kohe juurde, sest gümnaasiumiosa õpetajad on ülekoormatud.”
 
TÕNU ERIN,
Leisi Keskkooli direktor:
 
“Meil saab õppida inglise, saksa ja vene keelt. Ega õpilased soovigi muid keeli lisaks, aga teisest küljest ei ole neil sellises maakohas ka muud võimalust, kui olla pakutavaga rahul – kes tuleb siia õpetama prantsuse või muid eksootilisi keeli! Kunagi 1980-ndatel sattus siia üks polüglott, kes õpetas natuke prantsuse ja rootsi keelt, aga pärast teda pole temataolisi enam tulnud. Linnalastel on valikud muidugi suuremad. Vene ja inglise keele õpetajaid meil jätkub. Saksa keele õpetaja leidmisega oli tänavu probleeme, eelmine õpetaja jäi pensionile. Praegu õpetab üks sakslane, kes tuli siia aga vaid aastaks või kaheks.”
 
KERSTI ROHTMETS,
Audru Keskkooli direktor:
 
“Meil õpetatakse inglise, saksa, vene, soome ja ladina keelt. Õpilased on selle nimekirjaga rahul. Õpetajaid jätkub. Ühte inglise keele õpetajat oleks veel vaja, siis saaks teha rohkem grupitunde. Õpetajad oleme leidnud suhteliselt lihtsalt, kaader on olnud üsna püsiv. Meil on vedanud, et koolis on eesti keele õpetaja, kes õpetab ka ladina ja soome keelt. Õpilased pole ise küll küsinud, aga mina pakuks välja ka prantsuse keele, aga selle õpetajat on raske leida.”
 
 

Kirjakast

Mustvalge lahend ei ole alati parim
Olen mitu kordi mõelnud, et haridusministri nahas ei tahaks mingil juhul olla. Mida sa ka ei ütleks, millise mõtte, idee või ettepanekuga välja ei tuleks, igal juhul satud nii kriitikatulva alla. Seda ka juhul, kui esialgselt väljaöeldu on toores idee, mis pärast edasiarendamist võiks aga nii mõnegi probleemi lahendada.
Elus on kaks valdkonda – haridus ja meditsiin –, milles iga teine peab end suuremaks asjatundjaks kui väljaõppinud spetsialistid. Sellega tuleb leppida.
Viimase aja kuum teema on eliitkoolid ja algklassidesse vastuvõtukatsete keelustamine. “Eliitkoolid võtavad arenguvõimaluse!” ütleb üks. Teine raiub vastu: “Eliitkoolid annavad andekale võimaluse.” Tundub, et mõlemal poolel on õigus. Ometi peaks lahendus peituma kahe äärmusliku seisukoha vahel. Kas meie viga ei olegi selles, et üritame probleemide lahendamiseks pakkuda välja vaid mustvalgeid lahendusi.
Mulle ei meeldi nimetus “eliitkool”. Kust see pärit on? Mille poolest on üks kool eliit ja teine mitte? Mis vahe on tavakoolis õppival normaalsel lapsel samasuguse, aga “eliitkoolis” õppivaga? Minu arvates tekitab see vaid paksu verd.
Olen 1. klassi vastuvõtukatsete korraldamise vastu. Meil on kohustuslik põhiharidus. Millised need katsed peavad olema, kui laps asub oma kohust täitma?
Ei saa ju panna võrdusmärki etteõpetatud ja tõeliselt andekate laste vahele. Viimaseid on etteõpetatutest ju kordi vähem. Õpetasin oma poja kolmeaastaselt malet mängima. 1. klassis mängis ta juba päris kenasti. Kas ta oli eriti andekas? Ta oli omavanustest sellel alal, s.o malemängus, lihtsalt ette õpetatud.
Olen nõus, et raske on anda tundi, kui osa õpilasi igavleb, sest on õpetatava lennult haaranud, teine osa pole aga asjast mõhkugi aru saanud (või ei tahagi saada). Eks iga õpetaja ole seda kogenud ja rühmiti tegelemiseks ei jätku aega. Samas olen nõus, et igal lapsel peab olema võimalus omandada koolis hea haridus.
Keegi ei saa eitada, et andekaid lapsi on, oleks rumal, kui me ei looks neile võimalusi oma võimeid arendada, kui neil on kõrgendatud huvi mõne aine vastu.
Mustvalged lahendused pole kõige etemad, eriti kui tegemist on inimeste, seda enam veel lastega. Süsteem peab olema paindlik ja sisemiselt diferentseeritav. Kas see diferentseerimine ei peaks toimuma algkoolis eri tasemetega ainekavade realiseerimisel A-, B- ja C-klassides? See ei välistaks võimalust moodustada kallakutega klasse ja õpetada mõnd ainet süvendatult. Tõeliselt andekate laste jaoks peaksid jääma erikoolid, nagu näiteks Tallinna Muusikakeskkool. Neisse peaks võtma vastu ikkagi katsete alusel.

Anu Tuulmets
 
 

Pildiga vanasõnu

Keeli tasub õppida, ka kohalikke.
Tõlge setu keelest: “Teemaja avatud kella 11–19.”
RAIVO JUURAKU foto

keeleõppijatele
 Ega keel koormaks ei ole.

Risti
 Küll kiel-miel tie juhatab.

Kuusalu
 Keeled suus – tied lahti.

Lüganuse

 Tõise keel on enam kui tõise
töötegu.

Tarvastu

 Kiil mass kesvavakka,
töötegija massa tingagi.

Põlva
 Kiil mass kats vakka kaaro.

Vastseliina

 
 Silmad selged ja suu lahti, siis on kätel kerge.

Palamuse

 
 Sõna ikki ette ku sõda.

Häädemeeste
 Kus sõnu, seal on ka mõnu.

Jüri

Idee teadmistepõhisest Eestist ei realiseeru oskajate töötegijateta

 
Ettevõtjate, poliitikakujundajate ja haridustöötajate ühiste jõupingutustega on meil võimalik tõsta noorte konkurentsivõimet tulevikus.
 
Ema helistas mulle mõned kuud tagasi ja küsis, millega me lugupeetud koolijuhi ära oleme pahandanud, et see siunab televiisoris Kaubandus-Tööstuskoda õpetajate kvalifikatsioonisüsteemi puudutavasse sekkumise pärast. Ei osanud muud kosta, kui et me ei sekku, vaid hoolime.
Hoolime sellest, et elu Eestis paremaks läheks. Haridussüsteem, kvalifikatsioonisüsteem ja ettevõtlus ei seisa üksteisest eraldi, vaid on väga tihedalt seotud. Aeg-ajalt tundub mulle aga, et ettevõtja tuleb õpetajale meelde ainult siis, kui klassiekskursiooniks läheb vaja mõne firmajuhist lapsevanema toetust. Tore oleks aga, kui iga päev õpetades, noorte valikuid ja hoiakuid suunates tuksuks kuklas teadmine, et valmistatakse ette tööjõuturule töövõtjaks või -andjaks suundujaid (muidugi ka tulevasi kunstnikke, luuletajaid, poliitikuid, pedagooge). Hea on, kui õpetaja teab, mis toimub tööjõuturul, kuidas toimib konkurents ning mis teeb mõned ühiskonnad ja majandused edukamaks kui teised.
Eestis on üleminekuaastate jooksul kujunenud välja mõningane vastuolu haridussüsteemi ja tööjaotusmudeli vahel. Varem või hiljem päädib see ühiskonna sotsiaalmajandusliku kriisiga. Euroopa riikide kogemustele tuginedes on edukad need ühiskonnad, kus haridussüsteemi kavandamisel arvestatakse riigi tööturu võimaluste ja vajadustega. Näiteks Soomes (mille majandust peetakse konkurentsivõimelisimaks maailmas) asus kooliameti statistikaaruannete põhjal 2003. a põhikooli järel 134 852 õpilast õppima kutseõppes ja 119 142 üldharidusgümnaasiumis. See tähendab, et kolme-nelja aasta pärast on üle pooltel Soome noortel oluline eelis Eesti eakaaslaste ees – lisaks keskharidusele (ja võimalusele jätkata õpinguid kõrgkoolis) on neil ka amet. Kõrgkooli pääsemise sõel on Soomes tihe – rakenduskõrgharidust omandama pääsevad soovijatest pooled ja ülikooli vaid kolmandik pürgijatest. Eestis suundub kutseõppesse alla 30% noortest ja viimase kümne aastaga on kõrghariduses õppurite arv kolmekordistunud, see on toonud kaasa oskustööjõu kasvava nappuse.
Võrdlus Soomega pole juhuslik, sest juba enne Euroopa Liiduga liitumist võis Eestit ja Soomet pidada ühtseks majandusruumiks. Üksikute riikide konkurentsivõime ühtses tegevusruumis aga koosneb omakorda üksikute inimeste võimest panustada oma töö kaudu ühiskonna arengusse.
Probleem on sügaval
Olulisimad otsused, kuidas tulevikus ühiskonna tööjaotuses osaleda, tehakse põhikooli lõpus. Gümnaasiumiõpilaste arv Eestis on järjest kasvanud, vaatamata õpilaste üldarvu samaaegsele vähenemisele, ja prognooside kohaselt kasvab veelgi. Aastal 1999 õppis 10.–12. klassis 27 140 õpilast, 2000. a 34 552 õpilast ja 2005. a prognoos on 37 329 õpilast. Nõrkade riigieksamitulemuste põhjal võib väita, et vähemalt kolmandik tänasest 235 gümnaasiumist/keskkoolist ei suuda tagada õppe kvaliteeti. Väljalangus on viimastel aastatel kasvanud ligi poole võrra (2000/2001. õa katkestas keskkooli 610 õpilast, 2002/2003. õa 1038). Paralleelselt üldise haridustaseme tõusuga suureneb madala kvalifikatsiooniga, ainult põhiharidusega või isegi selleta inimeste osakaal. Üleminekuaja stampkäitumiseks sai kõrghariduse omandamine igaks juhuks. Segastel aegadel on selline käitumine põhjendatud – enamikus ühiskondades tagab igasugune kõrgharidus tõesti vähemalt äraelamise. Tekkinud kõrgharidusbuumi ohtlikud kaasnähtused on kõrghariduse devalveerumine ja tööturule ebarealistlike ootustega suunduvad noored.
Haridusmudeli ja tööturu vahelist tasakaalu on lisaks muutustele ühiskonnas mõjutanud ka riigi tegevus või tegevusetus. Riigi ülesanne on tagada kvaliteetne ja tasemele vastav õpe kõigil haridustasemetel. Positiivne on riikliku koolitustellimuse kasv viimastel aastatel tehnika erialadel, kuid selle varjutab mitmekordselt kasv nn pehmetel, riigieelarvevälistel erialadel.
Alahindamata kõrghariduse rolli ühiskonnas, on ülepaisumise üks põhjus riigi suhtumine ja sõnum ühiskonnale. Läbivalt, alates Eesti tuleviku programmdokumentidest (“Eesti Edu 2014”) ja hargnedes arengukavadesse, meetmetesse ning tegevustesse, on senine hariduspoliitika akadeemilise kõrghariduse keskne. Kuid ideed teadmistepõhisest ja innovaatilisest Eestist ei ole võimalik viia ellu kvalifitseeritud töötegijateta.
Süüvides hariduskulude jagunemisse riigieelarve numbrites, on selge, et ilusad sõnad kutsehariduse olulisusest ei kajastu tegudes.
Numbrid räägivad
Eestis kulutatakse oskustega töötegija koolitamisele vähem kui üldhariduskoolis õppijale. Soomes on suhe üldharidus- ja kutseõppe õpilaskoha maksumuse vahel 1 : 1,8, seda kutseõppe kasuks. On naiivne loota, et kutsehariduse maine ja ettevõtjate rahulolu lõpetajatega saaksid paraneda, kui püüame tahvli ja kriidi abil traktoriga kündmise selgeks saada. Planeeritud eelarvevahenditega ei saavuta me kutseõppes sisulisi kvalitatiivseid muutusi. Pikaajalisest alafinantseerimisest tekkinud mahajäämuse tõttu on kutsehariduse teiste haridusliikidega võrdväärsele tasemele toomiseks vaja nii erandlikult suurt tähelepanu kui ka täiendavaid ressursse. Senise alafinantseerimise tasandamiseks ning kvaliteetse ja kutseõppe ülesannetele vastava õpikeskkonna loomiseks on vaja leida vahendid kutsehariduse baaspearaha tõstmiseks ja erialakoefitsientide rakendamiseks täismahus.
Kuidas ja kust võiks kutsehariduse jaoks need hädavajalikud miljonid leida? Hinnates kogu hariduskulude osatähtsuse sisemajanduse kogutoodangus teiste riikidega võrreldes optimaalseks, näeme kutsehariduse jaoks lisaraha leidmiseks võimalust eelkõige üldkeskhariduse osatähtsuse vähendamises. Esimese sammuna tuleks üldhariduses eristada kohustusliku põhihariduse ja üldkeskhariduse (gümnaasiumiklassid) koolituskohtade planeerimine ja rahastamispõhimõtted. Teise taseme hariduse (üldkeskharidus- ja kutseõpe) baasrahastamine ja õppekohtade planeerimine (ehk siis ühe vanuserühma haridustee) peab toimuma ühtsete põhimõtete järgi ja ühtses süsteemis.
Hoiakute muutmisest
Rahast tugevam jõud on teinekord aga sõnal ning selle mõjul laste, lapsevanemate ja õpetajate hoiakute kujundamisel. Põhjendamatut negatiivset hoiakut aitab muuta korrektne ja adekvaatne informatsioon. Taastada tuleks süsteemne kutsenõustamine põhikooli teises astmes. Eelkõige on vaja noortele jagada ausat ja adekvaatset infot karjäärivõimalustest ning riigi tööjaotusmudelist. Kui kõrgharidus kindlustab ehk äraelamise, siis hea elu tagab ikkagi korralik amet ja töö ning väga hea elu ettevõtlusega tegelemine. Siingi on õpetajate roll määrav – arendada lastes loomingulisust, pealehakkamist ja julgust, et tulevikus valitud ametialal oleks iseendale või teistele töö andmine noorte jaoks iseenesestmõistetav mõttemudel.
Sellised seisukohad ja ettepanekud esitasime ka peaminister Juhan Partsile meie 17. veebruaril toimunud kohtumisel. Peaminister pidas ettepanekuid tuumakateks. Kohtumisel osalenud haridus- ja teadusministri Toivo Maimetsa sõnul kajastuvad ettevõtjate ettepanekud juba menetluses olevates eelnõudes ja soov neid ellu viia on ühine.

SIIM RAIE,
Kaubandus-Tööstuskoja peadirektor

Eesti moodi demokraatia hariduses

 
Läinudreedeses “Haridusfoorumis” ja nädalavahetusel toimunud lapsevanemate konverentsil murti piike selle üle, kas korraldada esimese klassi lastele vastuvõtukatseid või mitte ning kas ei peaks arendama demokraatiat selliselt, et kõik lapsed saaksid kooli abil õnnelikuks.
 
Konverentsi intervjuudes soovitas Tiiu Kuurme palju asju Soomest üle võtta ning rõõmustas, et ometi hakatakse haridusreformi käigus esmakordselt arvestama lapse isikupära ja individuaalsusega. Kuuldavasti olevat valmis ka uus koolimudel. Loodetavasti tutvustavad autorid seda peatselt ka Õpetajate Lehes.
Kindlasti on kasulik, kui hariduse üle mõtteid vahetatakse, kuid murelikuks teeb see, et kõige suuremad tegijad Eesti üldhariduskoolide praeguse etapi revolutsioonilistes uuendustuultes on need, kes ise kunagi õpetajana koolis töötanud pole. Ütlen seda otse nii Tiiu Kuurme kui Kaur Hansoni kohta. Initsiatiiv on tore ja tervitatav, kuid ilma professionaalsuseta ei tasu nii tähtsat institutsiooni kui kool ümber kujundama hakata. Kuid just seda Eestis tehakse, ja üksnes kõlavaid loosungeid hõigates. Õpilast võib ju nimetada liikuvaks pearahaks, see on atraktiivne meedias korraks välja hõigata, kuid väita, et õpilased ei pea õpetajat ühel ja samal viisil kuulama ega fakte pähe tuupima, on oma propagandaväärtuselt üsna ohtlik.
Olen koolis nii kaua töötanud, et võin öelda: nii koolis kui ka pärast kooli kuulavad inimesed üksteist sõltuvalt oma lähtetasemest ning mõistavad öeldut paratamatult mõnevõrra erinevalt. Sama toimub ka näiteks filmi vaadates. Kuid erinevus kooli ja televiisori vaatamise vahel seisneb selles, et koolis on vaja õpetajat eelkõige vaikselt ja tähelepanelikult kuulata ning küsida, kui midagi arusaamatuks jäi. Kodus võib möllata ja telerist ka üle karjuda. Õpetaja on enamasti õpilasest targem ja teda tasub kuulata küll. Kui igaüks tunnis teeb, mida tahab, ei tule õppimisest midagi välja. Distsipliin ja ratsionaalne töökorraldus on üks asi ning millegi arusaamiseta pähetuupimine teine. Kuid just pähetuubitud demokraatialoosungite tasemel paistab meie kooliuuendus praegu toimuvat.
Ja ikka see vana laul – faktiteadmisi pole vaja, vaja on oskusi. Jälle ei mõisteta, et iga oskus toetub teadmistele. Isegi jalgpalli mängimine põhineb teadmisel, kuidas ja kuhu palli ajada. Aga kui neid faktiteadmisi ja muud ebasoovitavat tõesti nii palju on, miks siis ei tehta korda õppekavasid?
Taas “suuruuendused”
Millistest taotlustest lähtuvad järjekordsed “suuruuendajad”? Kui jutt on haridusvõimaluste paljususest ja omanäolistest koolidest, siis miks peaks seda omanäolisust takistama? Süvakoolid, klassid ja õppesuunad seda oma nägu pakuvadki. Tiiu Kuurme pedagoogikateadlasena võiks teada, millal ning miks Eestis süvakoolid ja -klassid tekkisid. See toimus 1960. aastatel Ferdinand Eiseni targal toel, et anda võimalus neile, kes on mingis valdkonnas teistest andekamad või soovivad vabatahtlikult mõnda ainet rohkem õppida.
Pole vist kellelegi uudiseks, et õppesuunad, mille kujunemist Tiiu Kuurme lähitulevikus loodab, on ammu olemas ja töötavad Eesti gümnaasiumides tulemuslikult. Meie koolide omanäolisus on nii pikkade traditsioonide ja väljapaistvate vilistlastega, et nende tõrjumine ja süüdistamine ebademokraatlikkuses või laste õiguste rikkumises on lihtsalt arusaamatu. Just süvaklassid ja õppesuunad on võimaldanud diferentseeritud õpetamist ning õpilaste võimetele vastava töö pakkumist.
Üsna üllatav on kuulda, et kurja juureks peetakse vastuvõtueksameid. Öeldi välja seegi, et kõik lapsed tuleks igale poole vastu võtta ja teste ei tohi teha. “Revolutsionäärid” ei paista teadvat, et teste ja eksameid pole, on vastuvõtukatsed. Kes teeb vestlusi, kes lugemis- ja arvutamisoskust kontrollivaid ülesandeid, mingeid psühholoogia- ega aineteste pole korraldatud.
Olen näinud keelekallakuga koolide vastuvõtumaterjale ja tuleb tõesti tunnistada nende erinevat taset, kuid ilmselt on viga tehtud selles, et üsna hiljuti loobuti keeleklasside töö senisest korraldusest. Keeleklassidesse astuti varem nimelt teise klassi alguses. Esimese klassi jooksul selgus õpilase suutlikkus õppida ja täpsustusid mõnevõrra ka huvid. Probleemiks oli, et tihti läksid kõige edukamad õpilased oma koolist nn eliitkooli ning nii kohustatigi keelekallakuga koole avama esimesed klassid. Tagajärjeks oli uus ja vanast valusam probleem, sest lapse õpisuutlikkust on enne kooli kindlasti raskem prognoosida kui pärast 1. klassi lõpetamist. Äkki läheks vana süsteemi juurde tagasi, siis oleksid nii revolutsionäärid rahul kui ka süvaklassid alles? Või on ebademokraatlikud ka need katsed, mida tehakse 10. klassidesse eri õppesuundadele astumisel?
Võrdsed ja võrdsemad
Meie Eesti demokraatias on midagi skisofreenilist. Ühest küljest tunnistame, et kõik inimesed – nii suured kui ka väikesed – erinevad oma vaimuannetelt ja ka töövõimelt, aga samas tahame, et kõik võetaks vastu kas balleti- või muusikakooli, keele- või kunstikallakuga klassi ilma igasuguste katseteta. Kas oleks hea, kui muusikalise kuulmiseta laps istuks visalt klassis, kus ta kaasa töötada ei suuda, ja tunneks pidevalt ebaedu? Või paneme eriti võrdse demokraatia huvides muusikaklassid kinni? Samamoodi võiks küsida, kas ülekaaluliste parim ravi on balletikool? Väljakutse see ju oleks, tulemus pole aga prognoositav.
On päris selge, et laste võimekust teatud tegevusvaldkondades saab kindlaks määrata küll, aga vaja on osata seda teha. Olen jälginud katseid muusika- ja balletiklassidesse ning sealsed õpetajad olid piisavalt professionaalsed valikuid tegema.
Miks teised teevad endiselt nii, nagu meiegi oleme seni harjunud? Austrias diferentseeritakse kõik lapsed alates 5. klassist senise õppeedukuse järgi ja keegi lapsevanematest ei pane seda pahaks. Võimalus nõudlikumasse harru liikuda on olemas ja seda ka kasutatakse, kui mõistus on lahti läinud või õppimise soov kasvanud.
Kuigi ühiskond propageerib hedonismi ehk elunautimist, on Eestis ikka veel palju neid, kes tahavad, et nende lapsed käiksid koolides, kus kord majas, kus lastele antakse kodutöid ja pannakse hindeid kõikides klassides.
Halvim on tõmblemine
Suure avastusena serveeritakse seda, et õpetajast peab saama iga lapsega lähisuhtes olev mentor ja muidu kena inimene. Koolikaugele inimesele võib-olla uudis, aga seda on õpetaja alati olnud, nii nõuka ajal kui ka enne ja pärast. Õpetaja on alati olnud see, kes õpitavat õppija tasemel selgitab ning erinevaid võimalusi (loe metoodikaid) otsib, kui esimesel katsel asjad korda ei lähe. Pole oluline, kas võtta õpetamise nippe üle Soomest või Hiinast, tähtis on, kas need meie koolis ja meie õpilastega tulemusteni viivad. Eri meetodite kõlblikkust selgitavaid koolikatseid aga ei tehta meil juba ammu, neid asendavad arvamusküsitlused.
Kindlasti on vaja tagada kõigile lastele juurdepääs ühetaolisele ja kohustuslikule põhiharidusele, aga see on eelkõige õppekavade küsimus. Sama käib gümnaasiumide kohta. Kui need oleksid paigas, saaks iga maalaps astuda ülikooli kas Saarest või Setumaalt. Praegu käib suur kemplemine nn eliitkoolide üle suurlinnades, aga maakoolidest ei räägi keegi. Marju Lauristin kirjutab ajalehes Sotsiaaldemokraat (jaanuar-veebruar), et eliitkoolid soodustavad rahvuse hääbumist. Kas lugupeetud poliitik mõnda muud põhjust ei näegi, mis meie rahva ja riigi jätkusuutlikkust ohustab?
Koolile on kõige halvem pidev uuendustuultes tõmblemine ja õpetajate süüdistamine. Professionaalne õpetaja lihtsalt ei suuda rumalusi võimendada ja põhjendamatute imeuuendustega kaasa minna. Õpetajana vastutan ma eelkõige selle eest, et minu “lapsed” oskaksid inglise keelt võimalikult hästi nii kõnes kui kirjas ning teaksid midagi ka neid keeli kõnelevate maade kultuurist. Kas see polegi enam vajalik? Ja kas lugupeetud uuendajad polegi õpitulemusest huvitatud?
Kas demokraatia praeguses haridusuuenduse versioonis tähendab seda, et peame jääma võrdselt küündimatuteks ja tegelema koolis vaid sellega, mis parajasti “uuendajale” moodne ja huvitav tundub? Eesti kool on õppimistraditsiooniga kool ja Lauri Leesil on õigus, kui ta väidab, et kõik meie koolid on eliitkoolid mõne teise riigi üldhariduskoolidega võrreldes. Tasub endiselt tahta võtta oma kooliaastaist kaasa võimalikult palju teadmisi ja oskusi, mida vahendavad traditsioonilised õppeained. Aga koos matemaatika valemite või tegusõna põhivormidega võtame kaasa ka väärtushinnanguid ja head mälestused vilja kandnud tööst.

Mida pidada silmas õpilasreisi tellimisel?

 
Millist sihtkohta valida?
Sihtkoha valik sõltub reisi eesmärgist. Sageli on juba esialgseid reisiplaane tehes kindel siht silme ees. Kui väga selget sihtkoha ei ole, tuleks klassi võimalusi arvestades panna paika reisi orienteeruv eelarve ja asuda sellest lähtuvalt uurima pakutavaid võimalusi.
Soodsaimad reisisihid – Eesti ja Läti
Kui soovitakse ajada läbi võimalikult soodsalt, tasub esmalt kaaluda Eesti- või Riia-reisi. Eestis on viimasel ajal väga populaarne sihtkoht Kohtla-Nõmme kaevanduspark, mida jõudsalt arendatakse ja kus lastele põnevat tegemist-vaatamist jagub kuhjaga. Põnevaid sihtkohti on teisigi – kirjandushuvilistele näiteks Palamuse või Vargamäe.
Välismaareisidest on soodsaima hinnatasemega ühepäevased linnaekskursiooniga reisid Riiga. Päeva jooksul avaneb lisaks linnaekskursioonile võimalus külastada ka Põhjamaades ja Baltikumis ainulaadset automuuseumi, imetleda linna pilvepiirilt ehk siis Teletorni vaateplatvormilt. Saab külastada Euroopa suurimat palkhoonet, vabaaja- ja toitlustuskeskust LIDO, kus pakutav toiduvalik on lai ja väga maitsev.
Uudseks ja ülimalt populaarseks sihtpunktiks on kujunenud LIVU veepark, mis annab silmad ette isegi Serena veepargile Soomes. LIVU-st leiate arvukalt põnevaid atraktsioone, lõõgastavaid saunu ja basseine. Otse basseinide kõrval asuvad mõnusad söögikohad ja kokteilibaar, mille külastamiseks ei pea vahepeal riideid selga tõmbama või garderoobi rahakoti järele jooksma. Kõik mured lahendab LIVU käepael, mis toimib veekeskuses viibimise jooksul nii krediitkaardi (seda küll vaid täiskasvanute puhul), kapivõtme kui ka sissepääsupiletina.
Helsingi – õpilasreisi supersihtkoht
Mõnevõrra kõrgema hinnatasemega on ühepäevased laevareisid põhjanaabrite pealinna Helsingisse. Cassandra populaarseimad õpilasreisid Soome suunal on olnud Heureka teaduspark ja SeaLife’i meremaailm, mis mõlemad on unikaalsed ja põnevad kohad. Heureka eripära on teadussaavutusi puudutavate väljapanekute interaktiivsus, mis on põnev just noorematele külastajatele. Heureka laboris saab võtta enda DNA-proovi või mõõta niklisisaldust oma kellarihmas, globaalse küla nimetust kandvas sektsioonis kuulata maailma eri nurkades räägitavaid keeli, testida oma tasakaalutunnetust ja jälgida korvpalli mängivaid rotte. Nimetatud atraktsioonid on vaid killuke sellest, millega Heurekas tutvuda saab.
SeaLife’i meremaailma külastus tähendab rännakut meremaailma avarustes. Teel kohtate põnevaid mereelukaid, alates tagasihoidlikest molluskitest ja lõpetades meredevalitseja haiga. Sarnaselt Heurekaga leiate SeaLife’ist arvukalt interaktiivseid kõrgtehnoloogilisi väljapanekuid.
Põnevateks vaatamisväärsusteks, mida Helsingis õpilastega külastada tasub, on ka Kiasma moodsa kunsti muuseum, Soome rahvusgalerii Ateneum, disainimuuseum ja loodusmuuseum.
Mida teha, kui kogu klass ei saa reisida?
Tihtipeale selgub, et kogu klassi või isegi kooli peale ei saa kokku rohkem kui 10–15 reisihuvilist õpilast. Sel juhul ei tasu reisiplaane maha matta, vaid tutvuda pakettidega, mis on mõeldud vähematele reisijatele. Standardiks on kujunenud paketid 10 + 1, 20 + 2, 30 + 3 jne. Kirjaviis 10 + 1 tähendab, et kümne õpilase kohta on reisil üks tasuta koht täiskasvanud saatjale, kelleks võib olla õpetaja, huvijuht või lapsevanem. Kui ühest koolist tuleb vähem rahvast, peab reisikorraldaja suutma leida puudujääva grupi teistest koolidest. Seega tasub tellimus esitada üsna varakult, sest see võib võtta oma aja.
Kuidas soodsamalt reisida?
Sageli arvatakse, et otse teenusepakkujalt ostes on laeva-, lennupiletid või muud reisiteenused kõige odavamad. Tegelikkus on tihtipeale vastupidine ja seda isegi siis, kui mitte arvestada ajakulu, mis kulub õpilasreisi korraldajal laevafirmade, hotellide või huviväärsustega suhtlemiseks. Suurematel reisikorraldajatel on tihti kasutada kokkuleppehinnad, mis võivad olla soodsamad teenusepakkuja nn letihindadest.
Ei tasu unustada, et reisibüroos töötavad professionaalid, kes puutuvad iga päev kokku reisikorralduse erinevate nüanssidega, ning nende nõuanded võivad osutuda reisi mugavaks sujumiseks üsna vajalikuks.
Reis lõpuklassile
Pikemaks reisiks tasub hakata valmistuma juba üsna varakult. Nii tagate soodsaima hinna, sest saab kasutada varase tellija soodustusi. Liiga hilise reageerimise puhul võib juhtuda, et busse, hotellikohti või laevapileteid ei ole soovitud perioodiks enam võimalik saada. Varase tellimuse korral ei tule tavaliselt kogu reisisummat ära maksta, piisab väikesest ettemaksust. Lisaks pakub Cassandra võimalust maksta koolireisi eest igakuiste osamaksetega.
Lõpureisilt oodatakse tavaliselt üsna palju ja kindlasti on õpilastel erisoove, mida reisil ette võtta. Lugedes reisfirmade kodulehtedel olevaid standardseid reisikavasid, ei pruugi endale täpselt sobivat või meeldivat leida. Pikema reisi korraldamine meenutab rätsepatööd – reis tehakse konkreetse kliendi maitsele vastav. Tatrate mägedes saab tegelda näiteks paleoalpinismi, raftingu ja kanuusõiduga mägijõgedel või paraglaidinguga – mitme põneva harrastusega, mida standardsetest reisikavadest või pakkumistest leida ei pruugigi. Tasub teha kas interneti, kogenud kolleegide või reisikorraldaja- te abiga selgeks, mida reisilt täpselt oodatakse.
Kuidas õpilasreisist maksimaalselt kasu saada?
Pea iga reis värskendab ja avardab silmaringi, samas on võimalik õpilasreisi õppeotstarbelist kasutegurit tõsta, kui suhtuda reisi nagu õppeprojekti. Reis ei pea algama bussi või laeva astudes ja lõppema sealt lahkudes. Õpetlikke näiteid õpilasreiside korraldamisest leiab meie põhjanaabrite kogemusest. Soomes on levinud praktika, kus õpetaja jagab õpilaste vahel enne reisi ära ülesanded või teemaderingi, mida õpilased süvendatult uurivad. Näiteks SeaLife’i külastades süvenevad Peep, Jaan, Mikk ja Mari Balti mere faunasse, Jaan, Joonas ja Jaanus aga Vahemere omasse. Pärast reisi teevad kõik rühmad omandatud materjali kohta ettekande. Nii õpitaks paremini tundma õppeainet, teisalt harjutataks tänapäeval nii vajalikku meeskonnatööd.
 
Kasulikke linke
Soome Turismiinfo
(www.visitfinland.com),
Heureka (www.heureka.fi),
SeaLife (www.sealife.fi),
LIVU veepark (www.aquapark.ee).

Allikas: Cassandra reisibüroo
 

Pertti Rahnel,
Cassandra AS turundusjuht
 

See, mida ja kuidas lapsed koolis õpivad, mõjutab nende saatust. See, mida ja kuidas õpivad terved põlvkonnad, mõjutab rahvaste ja riikide saatust.
 
Järgnevas üritan kaardistada viimastel aastakümnetel eesti koolimatemaatika arengut mõjutanud tegureid. Järjestatud on need oletatava mõju tugevuse põhjal.
Ühiskondlik taust ja sotsiaalsed protsessid
Paar aastakümmet tagasi elasime arenenud industriaalühiskonnas, kus matemaatika ja reaalteadused olid heal järjel. Kooli õppekavagi oli arenenud industriaalühiskonna oma. Teadus oli tihedalt seotud tootmisega, mõnes valdkonnas oli teaduse ja tootmise tipptase (reaalteadused, kosmosetehnoloogiad, sõjandus) maailma tipus.
Pärast kommunismi lagunemist tulid kõigis postkommunistlikes maades “põranda alt välja” ka libahumanitaarid, kes tüüpiliste Dostojevski kirjeldatud kõike hävitada tahtvate põrandaaluste kombel viisid läbi kooli “laushumanitariseerimise” kampaania. Reaalainetelt võeti ära mitme aasta õppetunnid ja jagati need mõnele pliiatsist väljaimetud uuele õppeainele.
Libahumanitaare on tõelistest humanitaarteadlastest lihtne eristada. Tõelised arutlevad oma töödes kõigi loogikareeglite kohaselt ja kasutavad täpset, tõsiasjadele ning loogikale toetuvat mõtlemisviisi. Libahumanitaaride puhul on aga tegemist inimestega, kes ei tea ega tahagi midagi teada reaalainetest ega matemaatikast.
Nüüdseks on enamik Eesti tööstus- ja põllumajandustootmisest hävitatud, industriaalühiskonnast oleme jõudnud lagunevasse tarbijaühiskonda. Eksportida ei ole meil suurt midagi peale metsa jmt loodusvarade, kompleksivabade neidude, palgasõdurite ning kalkunikitkujate. Üritame lüpsta transiidivoogusid, varustada naabreid odavamalt sõltuvusainetega (alkohol, narkootikumid) ning müüa õhku. Paraku ei ole see tegevus edukas, Eesti väliskaubandusbilansi defitsiit on aasta-aastalt kasvanud, summaarne defitsiit aastatel 1993–2004 on üle 219 miljardi krooni, 2004. a oli see 32,6 miljardit krooni, samas kui 2004. a riigieelarve oli 47,6 miljardit krooni.
Olen üle tosina aasta kirjutanud sellest, et oma õppekavasid tehes ja haridussüsteemi üles ehitades peaksime eeskuju võtma ennekõike nendest riikidest, kes on olnud meiega sarnases olukorras ja end üles töötanud, s.t sõjajärgsest Jaapanist ning uutest Kagu-Aasia “tiigritest”, aga mitte stagneerunud Põhjamaadest, Lääne-Euroopa riikidest ja USA-st. Meie olukord erineb oluliselt Lääne heaoluühiskondade olukorrast. Katsed kopeerida sealseid haridusmudeleid on Eestile hukatuslikud. TIMSS-i ja PISA testide tulemused näitavad, et Jaapani, Lõuna-Korea, Taipei ja Singapuri matemaatikaõpetus on väga heal tasemel. Soome on tõusnud juhtgruppi aga just tänu sellele, et hakkas aktiivselt (LUMA-projekt jms) Kagu-Aasia kogemusi üle võtma.
Viimastel aastakümnetel on meie ühiskond (koos mitme teise Euroopa ühiskonnaga) vahetamas kultuuritüüpi. Oleme väga kiiresti minemas üle romaani-germaani kultuuritüübilt anglo-ameerika kultuuritüübile.
Romaani-germaani kultuuritüübi lähtepunkt oli Vana-Kreekas. Kreeklased olid esimesed, kes mõistsid, et oma väiteid tuleb korrektselt tõestada.
Kui esitatakse väiteid ja nõutakse nende põhjendamist, muutub väga tähtsaks sõna. Kultuur, mis toetub loogikale ja loogilisele mõtlemisele, peab pidevalt tegelema sõnade, mõistete defineerimise ja tekstidega.
Anglo-ameerika kultuuritüüp toetub aga sõna ja loogika asemel hoopis pildile ja kujundile. Tõe kriteeriumiks on loogilise korrektsuse asemel saanud n-ö kujundiline silmnähtavus. Siit ka püüd kõige visuaalselt efektsema ja vähemtekstilise poole. Anglo-ameerika kultuuritüübis jäetakse eelduse ja väite vahel olev loogiline ahel tihtipeale ära ja selle asemel eksponeeritakse ainult väidet, tehes seda publikule võimalikult mõjuval viisil.
Venelaste, sakslaste, prantslaste, eestlaste jt romaani-germaani kultuuritüübis elanute mõnekümne aasta tagustest matemaatikaõpikutest leiab matemaatilisi vigu väga harva. Enamik väiteid on pikalt ja põhjalikult sõnaliselt ära tõestatud (toetumine tekstile). Inglaste ja ameeriklaste õpikud on aga pealiskaudsemad, ülelibisevamad ja tunduvalt paremini illustreeritud (toetumine visuaalsele kujundile). Ka on neis tunduvalt rohkem matemaatilisi vigu. Samas oskasid nad leida oma põhjenduseta jäänud väidetele rakendusvõimalusi veidi paremini kui venelased, sakslased, prantslased ja eestlased.
Ilusamaks ja pealiskaudsemaks
Kooliõpetuse rakenduslikkus ja toetumine kujundile (näitlikustamine) on toredad asjad. Ainult üks suur oht on: kui mõtlemiskultuur on omandamata, hakatakse tegema vigu ja siis neid vigu näitlikustades – uuemal ajal juba mitte ainult visuaalselt vaid koguni audiovisuaalselt – ajudesse toppima. Asendades tõestamise näitamisega, astume libedale teele – pealiskaudne enamik kaotab arusaamise sellest, kuidas tuleb oma väiteid põhjendada, ega mõista enam, miks üldse peab seda tegema.
Viimase kümmekonna aastaga on inglaste ja ameeriklaste matemaatikaõpikud läinud aina ilusamaks ja pealiskaudsemaks. Sakslased, prantslased ja venelased hoiavad oma harjumuspärasest formalismist (formalism ei ole sõimusõna, mõelgem formaalsele loogikale!) siiski tasapisi kinni, kusjuures venelastel on selles teistest veidi rohkem edu – nende majandusolud ei ole võimaldanud neljavärvitrükki jms meeltele tugevasti mõjuvat.
Õpik ei ole ühiskonnast lahtikistav. Õpilaste enamiku kultuuritüübi muutumine (elulaad, tööstiil, tööharjumused jne) mõjutab tugevasti õppimist ja õpetamist. Kooliõpik peab arvestama, missugused on lapsed, kes hakkavad selle järgi õppima. Et üks õpik töötab koolis keskmiselt 4–5 aastat, on loomulik, et õpikud sörgivad muutustel sabas. Seetõttu sobivad õpikud muutuste fikseerimiseks siiski ainult tagantjärele, ei näita aga hetke tendentse.
Eesti võttis anglo-ameerika suuna suhteliselt hiljuti – murdepunkt oli 1980. aastate keskel, mistõttu muutused on väga kiired ning valulised. Soomlased võtsid kursi anglo-ameerika kultuuritüübile juba 1970. aastate alguses, neil on üleminek olnud sujuvam ja nad on selles asjas praegugi meist natuke ees.
Kultuuritüübi muutuse piir läheb Eestis läbi keskealiste põlvkonna. Praegused viiekümnesed kujunesid isiksustena välja siis, kui romaani-germaani kultuuritüüp oli meil veel täies jõus. See osa neljakümnestest, kes vaatas noorukieas suhteliselt palju Soome televisiooni, sai angloameerika kultuuritüübi sõnumi kah kätte. Praeguste neljakümneste puhul annab tooni romaani-germaani ja anglo-ameerika kultuuritüüpide segu, kolmekümnestel on romaani-germaani kultuuritüübi mõju juba oluliselt nõrgem. Kolmekümneste noorusea maailmas hakkasid raamatute asemel tooni andma visuaalse kujundi edastajad, mastitelevisioonile lisandusid satelliittelevisioon ja videomakk, personaalarvutid ja internet. Praegused alla kahekümnesed elavad aga juba valdavalt anglo-ameerika kultuuritüübi järgi funktsioneerivas maailmas. Nende ajud on harjunud töötlema pilti – visuaalset kujundit –, ei saa aga enam nii hästi hakkama teksti – mõistete, nende selgete ja täpsete tähenduste – töötlemisega.
Vanemad
Vanemad oma eeskujuga on üks kõige olulisemaid lapse arengut mõjutavaid tegureid. Kui sajandeid on rõhutatud eestlase töökust ja korraarmastust, siis nüüd oleme jõudmas olukorda, kus eestlane ei ole enam töötarbega rahvas; talupoeglik töökultuur ning korda austav kodune kasvatus on kadumas. Et matemaatika eeldab selget ja korrastatud mõtlemist, ei saa matemaatikatundides läbi töö ning korrata.
Kui mõni libahumanitaar, kes on kasvatanud oma lapsest “tema kuningas tarbija”, arvab ehk, et tema järeltulijad hakkavad Põhjamaade stiilis “ilma tööta hästi elama”, ei kesta selline pidu enam kaua. Ükski tarbijaühiskond ei suuda sünnitada ja kasvatada piisavalt lapsi ning pakkuda neile korralikku haridust. Ees seisab sotsiaalsüsteemide kokkuvarisemine. Allakäiva Õhtumaa serva peal oleval Eestil on lootust ainult siis, kui meil on küllalt tarku ning töökaid järglasi, kes suudavad edukalt võistelda töökate ja distsiplineeritud Kagu-Aasia noortega.
Nüüd, mil laushumanitariseerimise buum on möödas, tahab enamik lapsevanemaid, et nende lapsed saaksid reaalteadustes ja matemaatikas korraliku hariduse. Paraku pole selle soovi taga huvi reaalteaduste ja matemaatika vastu, vaid hoopis proosalisem asi – soov kindlustada oma laste majanduslikku tulevikku. Matemaatikatundmine aitab panka tööle saada. Koolieelikud “klopitakse üles” ja saadetakse eliitkoolide vastuvõtukatsetele. Kodusele järeleaitajale makstakse tunni eest mitu korda rohkem kui õpetajale, kes üritab samu asju klassis 40 noorukile selgeks teha. Riigieksamiteks ettevalmistamise kursuste korraldajad raha- ning tööpuuduse üle ei kurda.
Paraku rahavahetajad midagi uut siia ilma juurde ei loo. Lapsevanem teeks targemini, kui näeks oma täppisteaduste eeldustega lapse tulevikku mitte rahavahetaja, vaid insenerina, kes konstrueerib uue seadme või aparaadi. Meie tulevik ei ole ametnikuhingede, vaid väikeste Archimedeste ja Edisonide käes. Hästi korraldatud reaalharidus loob tingimused uute avastajate ja leiutajate sünniks. Kõigi TIMSS-i ja PISA liiderriikide väliskaubandusbilanss on positiivne. See on loomulik: reaalainete õpetamise hea tase on aluseks reaalteaduste ja insenerkonna arengule, reaalteaduste arenguga kaasneb teadustulemuste juurutamine praktikasse kõrgtehnoloogiliste toodetena.
Lapsed
Et täiskasvanud alluvad mõjutustele vähem kui väljakujunemata lapsed, suunab massimeedia suure osa oma propagandast just lastele ning noortele. Eesmärk on kasvatada kergesti manipuleeritavaid tarbijaid, kes kõik selle, mida neile pähe määritakse, ka ära ostaksid. Et vanematel ei jää leivateenimise kõrvalt aega ega energiat üle, tõstetakse tülikas titt televiisori taha. Viis aastat hiljem kamandatakse ta sealt üles, aidatakse ranits selga ning saadetakse kooli. Kooli jõuab aga juba väärastunud psüühikaga isend, kes on lisaks reklaamidele näinud tuhandeid naturalistlikult esitatud tapmisi, sadu vägistamisi ja hulgaliselt kõikvõimalikke psühhodeelilisi väärdumusi. Ja siis ei maksa imestada, et televiisorilaps mitte ei loe, vaid ainult jõllitab.
Massimeedia õilistatud vägivald on jõudnud ka kooli ja lasteaeda. Kui paarkümmend aastat tagasi tuli käitumisprobleemidega hakata maadlema 6. ja 7. klassi õpetajatel – pedagoogi, kes ei suutnud 5. klassis korda luua, peeti “äpuks” –, siis nüüd on laste distsiplineerimisega hädas ka algklassiõpetajad. Kohati käib aga juba lasteaias selline üksteise peksmine ja psühhoterror, mis teeks au vanglaseriaalile. Samamoodi jätkates tekivad varsti esimesed sellised koolid, kus direktor ja õpetajad teevad seda, mida kooli tegelik juhtkond, mõjukamad õpilastest narkodiilerid, teha lubavad.
Küsimus, kes on koolis võimu juures, on oluline. Et kirjastan oma õpikuid ise, on tulnud mul neid ka koolidesse vedada. Eesti enamikus põhi- ja keskkoolides käinud inimesena võin juba koolile lähenedes öelda, kas seal on võim pedagoogilise kollektiivi käes või annavad tooni õpilastest kaagid. Viimastes koolides on loobutud seintelt grafitite mahanühkimisest, New Yorgi neegrijõukude kombel riides noorukid käivad tundide ajal vabalt sisse-välja, uksed pauguvad, üle kooli kõlavad ingliskeelsed sõimusõnad.
Kui koolis tulevad võimule kaagid, ei saa sealt enam tavapäraseid teadmisi ja oskusi, nende asemel õpitakse peamiselt seda, kuidas kurjategijate keskel elades ellu jääda.
Liigsel telerivaatamisel on ka teine külg. Kui pildi töötleja ei õpi teksti töötlema, võib tast saada küll edukas kunstnik või filmioperaator, aga ei saa pangahärrat, inseneri ega loodusteadlast. Lugemisoskuse allakäik tähendab evolutsioonilist degeneratsiooni, sammukest inimesest ahvi poole, tulles kasuks “ahvtarbija” kasvatamisel. Inimesele, kes ei mõtle sõnade tähendusele, võib ju efektsete liikuvate piltide abil mis tahes rämpsu kaela määrida.
Iga lapsevanema ees seisab eksistentsiaalne probleem, kas tema laps jõuab piltide vaatamise juurest sõnade ja mõiste, defineerimise ja tõestamise-põhjendamise juurde. Kui mitte, siis ei jõua ta ka arvutamise juurest matemaatika juurde. Tekstide loomise ja töötlemise oskus muutub anglo-ameerika tüüpi kultuuriruumis ikka haruldasemaks. Haruldased oskused – Õhtumaades liigitub nende alla kindlasti ka matemaatikatundmine – annavad aga paremini leiba kui need, mis on kõigil olemas.
Õpetajad
Eestis on umbes 2000 täiskohaga matemaatikat õpetavat inimest. Umbes kolmveerandil neist on erialane pedagoogiline kõrgharidus. Vanuseliselt on matemaatikaõpetajad väga ebaühtlaselt jaotunud: pensioniealisi on ligi kolmandik, üle 50-aastaseid koos pensionäridega aga ligi pool.
Vanadel õpetajatel on oma eelised. Üldjuhul on nad viieaastase õppimise tulemusena saanud tunduvalt parema erialalis-pedagoogilise ettevalmistuse kui praegused 3+2-magistrid. Lisaks süstemaatilistele pedagoogika- ja psühholoogiakursustele on nad õppinud põhjalikult selliseid aineid nagu “koolimatemaatika teaduslikud alused”, “matemaatika ülddidaktika”, “matemaatika õpetamise metoodika”, “matemaatika õpetamise psühholoogia”. Nimetatud didaktilistele ainetele lisandus pikk ja põhjalik elementaarmatemaatika kursus, tulevane matemaatikaõpetaja õppis lahendama ka selliseid ülesandeid, mis on kooliõpikutes esinevatest oluliselt raskemad. Paraku on kõigi nende ainete mahtu oluliselt vähendatud. Kui varem õpiti elementaarmatemaatikat seitse semestrit (vahepeal isegi üheksa!), siis praegu õpetame seda matemaatikaõpetajale olulist ainet – ta peaks ju ise ülesandeid lahendada oskama – ainult kolm semestrit.
Vanadel õpetajatel on ka puudusi. Osa neist jääb hätta tõenäosusteooria ja statistika ülesannetega, sest neile õpetati seda ülikoolis vähem. Kuigi vanemate ning kogenumate õpetajate tundides on üldjuhul parem distsipliin, ei suuda nad alati kohaneda noorte peapeale pööratud väärtushinnangutega. Raske on õpetada inimesi, kellega sul on väga vähe ühist. Noorte õpetajate hulgas torkavad silma nn Hamelni rotipüüdjad, kes saavad edukalt hakkama masside juhtimisega, aga teadmata on, kuhu nad neid juhivad.
Nii noortel kui ka vanadel õpetajatel on eeliseid. Ideaalne oleks, kui nad suudaksid oma häid kogemusi üksteisele edasi anda. Hea, kui õpetajate hulgas oleks ühevõrra noori, keskealisi ja vanu ning mõlema soo esindajaid.
Sellel, et noored ja mehed kooli tööle tulla ei taha, on peamiselt kaks põhjust: närune palk ja see, et õpilased on kohati ikka parajad kaagid küll. Esimesest põhjusest on palju räägitud, teine vaikitakse maha. Et lagunevad ühiskonnad toodavad massiliselt kaake, on paratamatus. Paraku ei taha sellised ühiskonnad end peeglist vaadata.
Meile on varasemate aegade pärandusena jäänud täiesti arvestatav matemaatika õpetamise kultuur. Mõned TPÜ praktikandid on käinud oma esimest koolipraktikat tegemas välismaal, enamasti Saksamaal, ja väga edukalt hakkama saanud. Välismaa juhendajad on neid ainult kiitnud: mõistavad tundi üles ehitada, tundide ja õpetatava materjali ülesehituses on selge loogiline struktuur. Praktikantide edu põhjuseks ei ole see, et me neid TPÜ-s hästi õpetame (NB! tegemist on esimese koolipraktikaga), vaid hoopis see, et neil on olnud head matemaatikaõpetajad ja nad teavad, missugune üks korralik matemaatikatund olema peab. Samas on meie praktikandid Saksamaa õpetajate suhtes äärmiselt kriitilised. Neile on jäänud mulje, et sealsed õpetajad ei mõista õpetatavat ainet ning on “lastest umbes ühe tunni võrra ees”.
Meie matemaatika õpetamise tulevik sõltub sellest, kas suudame hoida ning arendada oma matemaatika õpetamise kultuuri või laseme kõigel minna nii, nagu läheb.

Lasteaednike kasvatajal jätkub energiat kooli eest seista

Hariduselu edendamise eest pälvis tänavu Valgetähe IV klassi teenetemärgi Tallinna Pedagoogilise Seminari direktor Mare Peil, kes on oma koolis töötanud rohkem kui 30 aastat. Tuleval aastal täitub tal 20 aastat Räägu tänava kooli direktorina.
 
“Olen seda meelt, et meie kool peab ka tulevikus, sõltumata igasugustest reformidest, jääma lasteaiakasvatajate taimelavaks. Juba meie eelkäija, Kodumajanduse Instituut, mis asutati 1935. aastal, koolitas lapsehoidjaid-kasvatajaid,” ütleb direktor Mare Peil ja lisab, et ehkki nüüd kutsutakse ka lasteaiakasvatajaid ametlikult õpetajateks, nimetaks tema neid endist viisi kasvatajateks. “Lasteaedade esmane ülesanne on ju laste kasvatamine. Ka õpetatakse kasvatuse kaudu,” kinnitab end lastaiakasvatajaks koolitanud Peil.
Tammumine seadusterägastikus
Läbi aastakümnete on kool nime ja erialasid muutnud. On õpetatud lasteaia muusikakasvatajaid, koolitatud algklassiõpetajaid nii eesti kui ka vene keeles. Viimased viidi klassiõpetaja nime all 1999. a TPÜ-sse. 1990. a avati taas sotsiaaltöö osakond ja 1992. aastast koolitatakse noorsootöötajaid. 2002. a lisandus vanglaametnike koolitamine, mis septembrist viiakse üle Sisekaitseakadeemiasse.
“Vanglaametnikud võinuks Kopli Ehituskoolist, kust nad meile toodi, juba toona Sisekaitseakadeemiasse viia, aga seadustes oli lünk. Haridus- ja justiitsministeerium ei jõudnud omavahel kokkuleppele. Nüüd on see lünk täidetud,” arvab Mare Peil.
Direktor räägib, kuidas nad juba kümme aastat ootavad, et kool rakenduskõrgkooli staatuse saaks. “Oleme selle nimel pingutanud 1995. aastast, mil anti luba eksperimendi korras rakenduskõrghariduse õppekavad välja töötada. Nende järgi õpivad praegu lasteaiaõpetajad, sotsiaal- ja noorsootöötajad. Vaid sotsiaalhooldustöötajad ja vanglaametnikud saavad keskhariduse baasil kutsekeskhariduse.
Läks mõni aasta ja 1998. aastal öeldi, et kuna klassiõpetajad lähevad kohe üle TPÜ-sse, jääte teie kutsekõrghariduse andmise õigusega kutseõppeasutuseks. Kolm aastat tagasi lubati, et kohe-kohe saame rakenduskõrgkooli staatuse. Olime selles kindlad, sest saime Soome ja Inglismaa välisekspertidelt alushariduse õppekavade akrediteerimisel kõrge hinnangu. Aga staatust pole. Ma ei mõista, milles asi. Kutseõppeasutusena ei saa me osaleda kõigis välisprojektides ja koostööpartnerid laiutavad käsi – rakenduskõrgkooli staatuseta ei saa koostööd teha.”
Koolmeistrite pere isepäine võsu
Koolil on tekkinud kahtlus, kas neid ei soovita mitte väevõimuga TPÜ (või nüüd Tallinna Ülikooli) kolledziks muuta. “Meie oleme ühinemisele aastaid vastu olnud. Alushariduse õppekavad lahustuvad akadeemiliste õppekavade seas ja rakenduskõrgharidusega lasteaednike koolitamine hääbub. Ülikoolile jääb vaid meie hoone Räägu tänavas – ma saan neist aru, neil on ju kasvatusteaduskonnale hädasti ruume vaja. Me teame väga hästi, mis juhtus Tõnismäel asunud kommertskooli ühinemisel TTÜ-ga ja Tartu Õpetajate Seminari liitmisel ülikooliga. Meie ei soovi sellesse ämbrisse astuda.”
Mare Peil ütleb, et tal on kange iseloom – oma tahtmise saavutamiseks võib minna kas või läbi halli kivi. Ilmselt on teda karastanud karmid sõjajärgsed aastad, mil maatüdrukul tuli varakult enda eest seista.
“Pärit olen koolmeistrite suguvõsast: isa Madis Oviir oli Lääne- ja Raplamaal mitmel pool koolijuhataja. Sama ametit pidasid tädi ja vanaonu. Isa oli lõpetanud Haapsalus õpetajate seminari ja tunnustatud koolijuht. Suguseltsi kokkutulekutel on sellest palju juttu olnud. Sündisin Liivi koolijuhataja perre, aga Saksa okupatsiooni ajal läksin kooli Märjamaale, kuhu isa oli koolijuhatajaks viidud.”
Keeruline ja ärev sõjaaeg tõi muutused ka Oviiride ellu. 1944. a sügisel arreteeriti isa Valgu kooli juhataja kohalt ja viidi Siberisse vangilaagrisse. Tütar ja kaks poega läksid ema vanemate juurde Kullamaa kanti Lauknale. 1949. a märtsiküüditamise ajal, kui 12-aastane Mare ja kuuene Mihkel maal koolivaheajal olid, prõmmisid mundris mehed püssipäradega uksele. Vanaemale anti kolm tundi asjade kokku panemiseks.
“Vanaisa oli peidus, sest kumu küüditamisest käis juba mööda küla. Otsiti ka meie ema, aga tema oli ennast Tallinna tööle sokutanud. Ilmselt seetõttu pääsesimegi Siberi-sõidust. Olime vendadega lindpriid. Aare ja Mihkli võtsid tädid endi juurde. Üks tädi oli Piirsalus koolijuhataja. Mind ei tahtnud keegi, olin isepäine ja kange iseloomuga. Kolisin ema juurde.
Kui ärev aeg ümber sai, kogus ema lapsed Tallinna kokku. Mina läksin õppima Tallinna 20. Keskkooli, kus lõpetasin läbi häda 7. klassi. Koolis olin hall hiireke, maalt tulnud. Minu arust olid linnapreilid kõik hästi riides ja iseteadvad. Ei istunud mulle see seltskond. Nemad oskasid juba vene keelt, mina ei mõistnud maalapsena sellest tuhkagi. Maakoolides polnud vene keelt oskavaid õpetajaid.
Nii palju tark ma olin, et igasse ankeeti kirjutasin isa kohta “surnud”. Ega me teadnudki, kus vangilaagris ta on. Tõe päevavalgele tulek oleks edasiõppimistee kinni pannud. Kui ma 1950. aastal 7. klassi lõpetasin, viisin paberid Tõnismäele Tallinna Eelkoolikasvatuse Seminari. Mulle imponeeris sõna “seminar”, teadsin, et ka isa oli Haapsalus seminari lõpetanud. Kui sügisel kooli läksin, sai seminarist pedagoogiline kool.”
Dissident Toots seelikus
“Pisi-Pedas oli palju minusuguseid maatüdrukuid, kes raskel ajal stipendiumi pärast kooli tulnud. Selles seltskonnas vallandus energia, ma võinuks kogu maailma ümber pöörata. Energiat jätkub mul praeguseni. Minu sahmerdamine pidi ükskord päris pahasti lõppema, võinuksin dissidendisildi külge saada. Ma ei tea, kust olin saanud kaks ümmargust plekist märki valgete elevantidega. Plikad olid karjas ümber – kust sa said, hangi meile ka! Seletasin salapärase näoga, et need on Valge Elevandi Ordu liikmemärgid, kirjutage ordusse astumise avaldus ja saate ka. Ajalootunnis hakkas mulle avaldusi lauale sadama. Õpetaja sai ühe kätte ning andis suurest ehmatusest asjale ametliku käigu. Direktor Leida Kokk oli ka alguses hirmul – äkki ongi mingi salaorganisatsioon ja asi läheb partei keskkomiteesse. Mind kutsuti direktori kabinetti, kus seletasin oma totra nalja ära. Õnneks oli direktor arusaaja ja asi lõppes ainult ehmatusega.”
Kui Mare Oviir 1954. a kooli lõpetas, suunati ta Sinti lasteaiajuhatajaks.
“Tulin üsna pea Tallinna tagasi ja töötasin mitmes lasteaias. Siis märkasin ajalehes kuulutust, et Leningradi Herzeni-nimelises Pedagoogilises Instituudis saab õppida kõrgharidusega lasteaiakasvatajaks ja psühholoogiaõpetajaks. Vabariigile oli eraldatud viis kohta ja viis avaldust ka laekus,” meenutab Mare Peil.
Umbkeelsena Neevalinnas
“Olin hulljulge. Ei osanud ma ju vene keelt sugugi rohkem kui kooliajal. Pealegi olin teistest tunduvalt vanem: juba 26-aastane. Oma otsust pole ma kunagi kahetsenud. See oli väga tore aeg.
Ime küll, Leningradis ei nõutud elulookirjeldusi ega uuritud sugupuud nagu Eestis. Minu isa oli Siberist tagasi tulnud, astunud konsistooriumi ja töötas Viru-Jaagupi koguduses õpetajana. Eestis poleks mind kirikuõpetaja tütrena kooli vastu võetud. Leningradis ei nõutud ka, et kõik peavad mai- ja oktoobridemonstratsioonidel osalema. Vene tüdrukud ütlesid: teie, estonkad, sõitke koju, küll meie demonstreerime. Neile oli see auasi. Nii olidki meil pühad vabad. Mul jäi mulje, et paljud elust räsitud lapsed just sellepärast Leningradi õppima läksidki, et seal elulugusid üksipulgi ei uuritud.
Leningradis osalesime aktiivselt kultuurielus, käisime muuseumides ja teatris. Eesti, Läti ja Leedu tudengitest moodustus üliõpilasselts Baltika, mis tegutseb minu teada praeguseni. Meil olid värvimütsid, mida uhkusega kandsime. Ka õppimisega saime hakkama, pärast loenguid läksime keskraamatukogusse, kus oli eestikeelne fond. Valmistusime eesti keeles kõikideks pedagoogika ja marksismi-leninismi eksamiteks ning seminarideks. Vastasime oma puuvenekeeles, sest ka ühikas, algul Fontankal ja hiljem Vassili saare 1. liinil olid kõik eestlased viiekesi ühes toas. Aga õppejõud suhtusid meisse hästi, meil oli töökate üliõpilaste maine. Lõpetasin kooli “viitega”, ainult vene keel oli “kolm”. Meie lend saab Peterburis senini iga viie aasta tagant kokku. Kohtumised on väga südamlikud.
Aasta pärast Leningradi minekut olin abiellunud ja veel aasta pärast tütre sünnitanud. Otsusekindlalt jätkasin õpinguid ja abikaasa mängis olude sunnil Tallinnas vallasisa – viis tütre hommikul lastesõime ja tõi õhtul koju. Nüüd olen kuuekordne vanaema.”
Pärast lõpetamist määrati Mare Peil Mustamäele kino Kaja juures asunud lastepäevakodu juhatajaks. Energiline direktor valiti ka linnanõukogu saadikuks. “Et lastpäevakodu oli Pisi-Peda praktikabaas ja olin kooliga seotud, kutsus direktor Leida Kokk mind enda asemele, kui pensionile läks.”
Olude kiuste direktoritooli
Esimene katse läks luhta. Vene osakonna õpetajad kandsid partei keskkomitees ette, et Peili isa on kirikuõpetaja. “Olen terava keelega ja praktikajuhendajana õpetajaid kritiseerinud. Need lõid kartma, mida ma veel teha võin. Mul tekkis trots ja kui direktoriks saanud Valter Reiljan mind õppealajuhatajaks kutsus, ei kahelnud ma hetkegi. Oligi hea, nii õppisin kooli seestpoolt tundma ja ka õpetajad nägid, et ma pole mingi nõid. 1986. aastal, kui uutmistuuled puhuma hakkasid, käisid vene õpetajad ise palumas, et mind direktoriks kinnitataks.
Kõige vabamad käed ise otsustamiseks olid Eesti taasiseseisvumise alguses, keegi ei seganud. Aga praegune bürokraatiamasin käib üle mõistuse. Olen selle ja valitseva poliitika üle riigikontrolörist venna Mihkliga palju vaielnud. Tülli pole just pööranud, aga ka vennas pole pehmest puust. Ometi oli Mihkel esimene, kes mind autasu puhul õnnitles. Ma ise veel ei teadnudki.
Minult on tihti küsitud, kas ma olen ka usklik. Maruusklik ei ole, aga usun. Usun, et on mingi kõrgem jõud, mis meid suunab. Usun, et teisele inimesele kurja tehes tuleb see enesele tagasi. Kas või järeltulevale põlvele. Direktorina vastutan koolis kõige eest ja olen seetõttu pidanud ka karm ja nõudlik olema. Vahel olen mõnele halvasti öelnud. Põen seda tagantjärele ja küsin endalt, kas olen olnud ebaõiglane ja teinud inimesele liiga. Minu elukreedoks on suhtuda inimestesse nii, nagu soovin, et minusse suhtutaks.
Olen püüdnud hoida oma majas tervet mikrokliimat, et õpetajatel oleks meeldiv töötada. Meil on töökas kollektiiv. Olen püüdnud luua majas rahuliku meeleolu. Lauri Leesi ütles kord, et meie majas on uskumatult hea aura. Ka minister ja kantsler imestasid meid külastades, kui korras on meie koolimaja ja kui palju lilli meil on.
Kui veel midagi soovida, siis seda, et koolil lastaks rahus oma tööd teha ja lõpeks see pidev muutustes elamine.”
 
 
 

Paremale vaat!

 Eesti koolipoiste ja veel väiksemate meeste kaitsetahe tõuseb Tallinnas taevani vähemalt kord aastas – 24. veebruaril, iseseisvuspäeval, mil kaitsevägi koguneb pealinna Vabaduse platsile paraadile. Kohe, kui marsse mänginud orkester väljakult lahkub, saab sobitada sõprust nii sõjameeste kui -masinatega, koguni sõdurkoertega.
 
Meie vägi ei ole nii väike, kui marssivate meeste hulga pealt paista võib. Eesti kaitseväes teenib keskeltläbi 5500 meest, paraadil osales neist iga kaheksas. Eesti hakkas kaitseväge looma varsti pärast augustiputši ehk riiklikku taasiseseisvumist. Nüüd on meil nii jala-, mere- kui ka lennuvägi, viis kindralit – Aleksander Einseln, Ants Laaneots, Johannes Kert, Harry Henn ja Alar Laneman – ning üks admiral – Tarmo Kõuts. Küsitlused on näidanud, et kaitsevägi kuulub koos presidendi ja piirivalvega rahva silmis kõige usaldusväärsemate institutsioonide hulka.
Kaugelt paistab paremini
Paraadiks rivistunud meeste ees rääkis kaitseväe juhataja viitseadmiral Tarmo Kõuts: “Meie vägi toodab end ise, koolitades ja kasvatades sõdureid, kes jagavad sama väärtussüsteemi ja on patrioodid selle sõna kõige paremas tähenduses. Kaheldamatult ongi meie suurim saavutus ja õnnestumine Eesti sõdur, keda tunneme ja usaldame kui oma ala professionaali. Eesti sõdur, kes täna seisab Eesti riigi ja rahva huvide kaitsel kodugarnisonides, aga ka Iraagis, Liibanonis, Afganistanis, Kosovos ja Bosnias.”
Kõigepealt oli Kostanica, väikelinn Serbia ja Horvaatia piiril, kus eesti mehed esimest korda ÜRO egiidi all rahu valvasid. See oli ajal, mil Eesti avalikkuses veel vaieldi selle üle, on’s too riik meie kõnepruugis Horvaatia või Croatia. Estpla-1 oli väljaõppe saanud Taanis ja teenis Kostanicas rahu Taani pataljoni koosseisus. Enamikule oli see üldse esimene reis Euroopas, õigemini üle Euroopa – Jüüti poolsaare otsast Balkani poolsaarele. Tänavu möödus sellest ülelennust kümme aastat.
Järgnes pool aastat ingliskeelset elu keset miinivälju ilma elukindlustuslepinguteta. Palgasõdur ju ei tunnista, et ta kardab, aga Taani pinnal lennukisse asudes ütles üks mahajääjale banaani pihku surudes: “Võta mälestuseks!” ja tõmbas kämblaga üle silmade. Teine mees, Andrei, tunnistas tükk maad hiljem, et tema parim elukindlustus on kaks poega, mistõttu ta tuleb igalt poolt eluga tagasi. Jüril jäi koju koguni neli last ja ta oli mures, et kui ta käib küll ettenähtud radu pidi, aga komistab ja astub miini otsa, kas siis võidakse seda hooletuseks pidada ja lapsed isa kümne aasta palgast ilma jätta. Ei oleks peetud, ei olnudki vaja pidada. Gert kartis, et vanaema metsakülas sureb ära, kui ta meedia kaudu kuuleb-näeb, et lapselaps on püssi alla asunud. Küla nägi Gerti televiisoris ja vanaema sai kuulsaks. Meie esimesse rahuvalverühma kuulus 31 meest, kõik nad jõudsid tervetena koju tagasi.
Ohvitseridel oli Kostanicas hea meel, et Eesti riik oli tulnud, sest nõukogude sõjakoolidesse nad ei oleks läinud. Sõdurid olid väga rahul, et nad oma peredele ja pruutidele midagi lubada said. Taani lahkusid mehed juba 1994. aastal, mis oli taasiseseisvumise suurima mõõna aasta. Need paar tuhat krooni, mis missiooniks valmistujatele rahuvalvekeskuses maksti, oli suur raha.
Pikapeale sai just tänu välisteenistusele selgeks, et iga rahvas sünnitab ilma teatud hulga poisslapsi, kelle ellu peavad kuuluma püssid ja pagunid ja keda on hädasti vaja mitte sõjapidamiseks, vaid selleks, et sõjaks ei läheks.
Igal sõduril oma saatus
Iraagis hukkunud nooremseersandi Andres Nuiamäe ja vanemveebeli Arre Illenzeeri saatus pani Eesti avalikku- se jälle mõneks ajaks väitlema inimelu väärtuse üle. “Lääne kultuuriruum, mille lahutamatu koostisosa Eesti on, õpetab, et inimelu on püha. Kui sõdur on riigi eest valmis andma kõige pühama, mis inimesel on, oma elu, siis saab riik selle ohverduse kaudu pühaks. Pühaks meie kõigi jaoks,” kõneles kaitseväe juhataja Nuiamäed ja Illenzeeri meenutades.
Sügisel, 11. septembril saab kaheksa aastat päevast, mil 14 noort meest, toonase Balti pataljoni luurerühma liiget, uppusid merre, püüdes igasuguse julgestuseta ületada jalgsi tormist Kurkse väina. Kõik nad olid algajad, alles valmistusid missioonideks, välja arvatud Lauri Puss, kes oli Horvaatias Estpla-1 pesamuna, kõigest 18 aastat vana, sest oli kaitseväes 17-aastaselt vabatahtlikult ära käinud. Kurkse retkel oli ta 21-aastane, kolmes missioonis Balkanil ja Lähis-Idas teeninud mees, üks neist, kelle järgi on eestlasi siin ja seal hakatud tublideks sõduriteks pidama.
Nii jõudsime läinud aasta märtsis NATO-sse, mille juhtorganites on ka Estpla-1 esindatud. Meie esimese rahuvalverühma ülem Margus Lillemägi teenib Brüsselis Eesti sõjalises esinduses NATO juures. Kostanicas oli ta nooremleitnant, nüüd on major. Estpla-1 jaoülem leitnant Ain Rekkand teenib praegu Belgia linnas Monsis NATO Euroopa liitlasvägede peakontoris majori auastmes.
NATO tervitas meid ka paraadipäeval. Üle väljaku lendasid Norra lennuväeüksuse neli hävitajat F-16, mis turvavad meie õhuruumi selle aasta jaanuarist.
Täielise Eesti eest
Kaitsevägi kingib kõigile, kes paraadi uudistama tulevad, väikesed riigilipud, mida saab nööpauku pista või samas saadud õhupalli külge kinnitada.
Tankiväge meil ei ole, aga ükski Hummeri-mees ei peaks kiitlema, et küll tema on vahva masinaga sõitnud, kui ta ei ole mõnel läänepoolsel polügoonil sealse kõige popima tanki Leopardiga kihutanud. Oled korralikult kaitstud, tulejõust ei maksa rääkidagi. Sõidad sõjamasinas nagu terve mees kiirabiautos. Nii on paraadipäevil meie kaitseväe soomukeid uudistavatel poistel uurimisruumi küllaga ja relvi, mille torust läbi vaadata ei saa, tuhandeid.
Paraadi võtab vastu president. Kes Harjumäelt alla platsile ulatub vaatama, näeb, et käsklust “Paremale vaat!” võtavad kuulda ka maastikumasinates üle platsi sõitvad piirivalve teenistuskoerad. Nad vaatavad uhkes peapöördes tähtsatele meestele otse silma. Kui seda aastaid uudistad, tabad end vägisi mõttelt, et ühel iseseisvuspäeval tõstab kutsu käppa ja lööb kulpi ka. Vaat siis on meil täieline Eesti Vabariik tõesti valmis! Aga see on vist nagu lugu Tallinna linnast ja Ülemiste vanakesest.

Tallinna Ühisgümnaasium tähistas sünnipäeva

Oli omamoodi sümboolne, et Tallinna Ühisgümnaasiumi 85. sünnipäevale Salme kultuurimajja siirdujad võttis peale depoost välja sõitnud tramm. Just praeguse trammidepoo kohal Suur-Pärnu maantee 42 avati 1920. a veebruaris uus kool, mis alates 1936. a kandis numbrit 20. Hiljem ehitati koolile uus hoone, mis sai 1944. a märtsipommitamisel tabamuse. Tööd tuli jätkata teiste õppeasutuste ruumides ja oma katuse alla saadi taas 1949. a. Alates aastast 1996 kannab õppeasutus Tallinna Ühisgümnaasiumi nime.
Sünnipäevanädal oli koolirahvale tihe. Õnnistati kooli lipp, olid lahtiste uste päev, vastuvõtt pensionile jäänud õpetajatele, pidulikud aktused eri vanuseastme õpilastele. Ajalookonverentsil said õpilased teada, et 17. sajandil oli kooli praegusel territooriumil hukkamispaik, mille nimi oli Võlla- ehk Jeruusalemma mägi ja kus viidi täide Toompea kohtuotsuseid.
Üritused lõpetas suur sünnipäevapidu Salme kultuurimajas. Kontsertosas jutustasid õpilasesinejad oma kooli loo, mille käigus said kokku tulnud vilistlased, endised ja praegused õpetajad videoekraanil näha ajaloolisi kroonikakaadreid nurgakivi panekust praegusele koolihoonele, sõjatules purustatud maja taastamisest ja muudest sündmustest, mis on filmilindile jäänud küll keerulisematel, küll rahulikumatel aegadel.

abituriendid 2005

EMA Merekool – 85

EMA Merekoolil oli 1. märtsil 85. sünnipäev. 1920. a asutati Tallinnas Endla tänav 19 esimene poeglaste puidutööstuse õppetöökoda, mis oli ühtlasi esimene samm kutsehariduse arenguks. 1944 taastati purunenud õppehoone, kool nimetati ümber Tööstuskooliks nr 1 ja baasettevõtteks määrati Eesti Riiklik Merelaevandus. Sel perioodil sai mereharidust omandada kahes koolis. Nüüdseks on koondutud ühtseks struktuuriks Eesti Mereakadeemiaga.
Tallinna Kutsekool nr 1, rahvasuus tuntud kui Karukool, merendusringkonnas Karuakadeemia, koolitas väga häid merendusspetsialiste. Kooli vilistlased kapten Peedu Kass (jäälõhkuja Tarmo), kapten Aare Kaits, vanemtüürimees Peko Piiber (jäälõhkuja Tarmo), Rein Tammik jagavad oma teadmisi noortele meremeestele nüüdses EMA Merekoolis. Suuri teeneid eestikeelse merehariduse alalhoidmisel on kauaaegsel teenekal õpetajal, Eesti Mereakadeemia teenetemärgi kavaleril Hillar Lauril.
EMA Merekool on “sirutanud end välja” mitmesse Eesti paika: Tartu filiaal koolitab sisevete laevajuhte-mehaanikuid, kutsealast eelõpet antakse Orissaares, Narvas, Pärnus, Kundas ja kolmes Tallinna koolis. Igal aastal pürgib merekooli üle saja noormehe ning ka paar julgemat tüdrukut.
Merekoolis õpib praegu 396, lisaks kutsealases eelkoolituses 200 õpilast. Põhilised õppeliinid on laevajuhtimine ja laevamehaanika. Traditsiooniks on saanud, et kooli tähtpäeval tutvustab iga erialaliin oma tegemisi esimestele kursustele ja külalistele. Vanemad kursused kuulavad 4. kursuse õpilaste kogemusi – nad on äsja tagasi tulnud pikalt merepraktikalt ja valmistuvad lõpueksamiteks.
Trükist on ilmunud vilistlase Jaan Malla koostatud brošüür, mis kajastab kutsekooli algusaastaid. Põhjalikum raamat on plaanis välja anda kooli 90. juubeliks.
1. märtsil tähistas kool oma sünnipäeva piduliku rivistusega kooli lipuplatsil. Västriku 8 ruumides avati õpilaste ja õpetajate tööde näitus. Täna toimub pidulik aktus Luise õppehoones, kus astub üles ka Merekooli ja Mereakadeemia õpilastest ning kadettidest koosnev meeskoor Jüri Renti juhatamisel, korvpalliplatsil kohtuvad õpilased ja vilistlased. Õhtul viibitakse koos Tallinna Õpetajate Majas.

EMA Merekooli huvi- ja projektijuht
 
 

Virtuaalkass ootab osalejaid

Tartu Forseliuse Gümnaasiumi e-ajakiri Virtuaalkass kuulutab välja 3. arvustuste võistluse 7.–12. kl õpilastele.
Arvustamiseks valitav eesti või soome ilukirjandusteos peab olema ilmunud ajavahemikus 1994–2005. Arvustuse pealkirjastab kirjutaja, kindlasti tuleb lisada teose autor, pealkiri, ilmumisaasta ja kirjastus.
Arvustused saata e-aadressil kass@ tfg.tartu.ee (soovitav .rtf-formaadis) hiljemalt 4.04. Lisada nimi, kool, klass, e-aadress ja juhendanud õpetaja nimi. Arvustused pannakse üles Tartu Forseliuse Gümnaasiumi e-ajakirja Virtuaalkass – http://www.tfg.tartu.ee/ virtuaalkass – ja on lugemiseks kõigile huvilistele. Toimetusel on õigus teha väikseid muudatusi, vajadusel võetakse autoriga ühendust.
Arvustusi hindab õpilastest, kirjandusõpetajatest ja kirjanikest/kriitikutest koosnev zürii. Paremate arvustuste autorid (klasside kaupa) avalikustatakse hiljemalt 25.04. virtuaalkassis ja isiklikult e-aadressil. Parimaid autasustatakse Tartu raamatufestivalil Prima Vista mais. Soome ilukirjanduse parimate arvustuste eest annab eripreemiad Soome Instituut. Soome Instituudist (Vanemuise t 19, Tartu; http://www. finst.ee) saab asjatundlikku infot ja raamatuid laenutada.

Tartu Forseliuse Gümnaasiumi õpetaja
 
 

Võõrkeelte riigieksamid

Kui palju õpilasi soovib kevadel sooritada võõrkeele riigieksami?
 
Võõrkeelte eksamitele on end registreerinud 11 501 eksaminandi. Gümnasistid moodustavad 90,88% registreerunutest, ülejäänud on kutseõppeasutuste õpilased ja varem keskhariduse omandanud. 9809 eksaminandi tahab teha inglise, 1085 saksa, 525 vene ja 82 prantsuse keele riigieksamit. Väga rõõmustav on, et prantsuse keele eksami valinute arv on 2004. aastaga võrreldes 25% suurenenud.
Eesti keele kui teise keele eksam on vene õppekeelega koolide abiturientidele ja kutseõppeasutuste lõpetajatele kohustuslik, 2005. aasta riigieksamile on end registreerinud 5335 eksaminandi.
Kuidas said eksaminandid hakkama võõrkeele mulluste riigieksamitega?
 
Võib öelda, et eksamid olid õpilastele jõukohased. Inglise keele keskmine tulemus oli 66,6, saksa keeles 66,7, vene keeles 72 ja prantsuse keeles 79,6, eesti keele kui teise keele eksami keskmine tulemus oli 64,4 punkti. Väiksema osalejate arvuga keeleeksameid valivad peamiselt selles keeles tugevad õpilased, nii on ka keskmised tulemused kõrgemad, mis ei tähenda, et eksam oleks lihtsam.
Kas 2005. aasta võõrkeelte eksamite ülesehituses ja ülesannete tüüpides on muudatusi?
 
Eksamid jäävad ülesehituselt samaks, varieeruvad vaid teadaolevad teksti- ja ülesandetüübid. Peamine uuendus on, et kui vene keele riigieksamil ei olnud vastuslehti juba 2003. aaastal, siis 2005. aastal ei ole eksamitöödega kaasas vastuslehti ka eesti keele kui teise keele, prantsuse ja saksa keele riigieksamil.
Vastuslehed jäävad alles suurima osalejate arvuga inglise keele riigieksamil.
Kas intervjuu lindistamine on kohustuslik?
 
Intervjueerija kohus on küsida eksaminandilt selgelt ja arusaadavalt, kas ta soovib vastuse lindistamist, ja selgitada, milleks on see vajalik. Igal aastal esineb juhtumeid, kus eksaminand soovib suulise osa tulemust vaidlustada, kuid ei saa seda teha, sest vastus ei ole lindistatud.
Eesti keele kui teise keele riigieksamil on õpilaste vastuste lindistamine kohustuslik (eksam on ühitatud eesti keele kesktaseme eksamiga ja kõigile eksaminandidele, kes sooritavad eksami vähemalt 60 punktile, väljastatakse eesti keele kesktaseme oskuse tunnistus).
 
Kui eksaminand soovib sooritada 2005. aastal rohkem kui ühe võõrkeeleeksami, siis millal ta saab seda teha?
 
Kui õpilane valis näiteks inglise keele ja vene keele eksami, sooritab ta mõlemad eksamite korralise toimumise kuupäe- vadel, st inglise keele eksami 7. mail (suuline osa 9.–13. maini) ning vene keele eksami 13. mail (suuline osa 14. või 16. mail).
Kui eksaminand valis kaks eksamit saksa, vene ja prantsuse keele hulgast, mis toimuvad ühel päeval, tuleb üks eksam sooritada 13. mail ja teine 23. mail, lisaeksami toimumise päeval. Sel juhul tuleb pidada silmas, et suuline ja kirjalik osa sooritatakse samal päeval.
 
Kus lisaeksam toimub?
 
23. mail on võimalik teha lisaeksamit, mis toimub tavaliselt nii Tallinnas kui ka Tartus. Eesti keele kui teise keele lisaeksam toimub 19. mail. Täpsema info, kus saab õpilane lisaeksami sooritada, saadab REKK koolidesse mai keskel.
Eksami suuline osa toimub samal päeval, 23. mail, vastavalt kohapeal koostatud ajagraafikule. Eesti keele kui teise keele eksami suuline osa toimub 19. ja 20. mail. Keskus tagab eksaminandile nii kvalifitseeritud intervjueerija kui ka hindaja. Kui õpilane soovib, et teda intervjueerib oma õpetaja, siis selleks takistusi ei tehta.
 
Kust saab materjali ja teavet eksamite kohta?
 
Õpetajatel, õpilastel jt huvilistel on võimalik tutvuda ek- samite ülesehituse ja ülesandetüüpide näidistega eksamikeskuse koduleheküljel http:// www.ekk.edu.ee. Veebis on üleval eelmiste aastate, sh 2004. aasta eksamite materjalid ja analüüsid.
Gümnaasiumi võõrkeeleeksameid tutvustavat materjali leiate märksõnade Riigieksamid. Gümnaasiumi taseme eksamid vastava võõrkeele nimetuse alt ning eelmiste aastate eksamiülesanded vastavale aastanumbrile klikkides.
Põhikooli eksamimaterjalid leiab märksõnade Riigieksamid. Põhikooli taseme eksamid alt. Eesti keele kui teise keele eksami kohta käivad materjalid ja teave on REKK-i koduleheküljel märksõna Riigikeel all.
REKK-i kodulehekülje uudiste ja/või vastava võõrkeele rubriik annab teavet koolitusseminaridest suulise osa intervjueerijatele ja hindajatele.
Soovitusi eksaminandile.
 
Parima tulemuse saavutamiseks tuleb eksaminandil tähelepanelikult läbi lugeda ülesande tööjuhend. Igal aastal ilmneb eksamitööde parandamisel, et osa eksaminandidest on seda soovitust eiranud ja kaotanud seetõttu väärtuslikke punkte.
Lisaks on vajalik, et ka aineõpetajad selgitaksid õpilastele, et kõik parandused tuleb teha eksamitöös selgelt, tõmmates maha terve sõna, sümboli või numbri, sest käekirja tõttu segased kohad loetakse veaks.
Soovime jõudu ja edu kõigile, kes sooritavad kevadel võõrkeeleeksameid või osalevad eksamitel intervjueerijate või hindajatena.

REKK-i võõrkeelte ainespetsialistid
 
 

Abituriendid riigieksami kursustele?

 Miks on keeleõppefirmade küllalt kallid riigieksami ettevalmistuskursused õpilaste seas populaarsed?
 
Kui riigieksami algusaastatel moodustasid kursuslaste põhiosa keskkooli varem lõpetanud ja väiksemate teadmistega keskkooliõpilased, siis nüüd käib kursustel palju koolis tublilt edasijõudvaid abituriente.
Alustades oktoobris inglise keele riigieksami ettevalmistuskursusega, olen õpilastelt küsinud, miks nad tulid kursusele ja mida sellelt ootavad. Kolm keeletundi nädalas lisaks koolile tuleb muidugi alati kasuks, kuid kursusele tuleku peamise põhjusena nimetatakse infopuudust. Õpilased teavad, et nad peavad jaanuaris valima riigieksamid ning kõrg- ja kutsekoolid nõuavad võõrkeeleeksamit. Kuid info, mida riigieksam sisaldab ja kuidas selleks valmistuda, samuti eksami tüüpülesannete harjutamise jätab osa koole eksamieelsetesse kuudesse. On õige, et me valmistame õpilasi ette eluks, mitte ainult eksamiks, kuid et riigieksam põhineb riiklikul õppekaval, on neid kahte aspekti raske lahutada. On ka kaheldud (sellises vormis) riigieksamite vajalikkuses, kuid praegusel kujul on õpetaja ja õpilase ühine eesmärk eksam võimalikult hästi sooritada. Järgnev ei ole mingil juhul mõeldud etteheitena meie keeleõpetajatele, vaid kirjutatud lootuses, et saadud kogemustest on kasu neil, kes end veidi ebakindlana tunnevad või kes peavad lähiaastail esimest korda oma õpilased riigieksamile viima.
Eksamiga seonduvat peaks hakkama käsitlema juba 10.–11. klassis, eriti nõrgemate õpilaste puhul. Mida varem ja süsteemsemalt, seda parem.
Nii head kui meie koolides kasutatavad õppematerjalid ka on, ei vasta ükski neist täpselt riigieksamil nõutavale. Sageli on need FCE-eksamiks ettevalmistavad õpikud, mille ülesanded erinevad veidi meie eksamist. Mõnes õpikus pööratakse grammatikale minimaalset tähelepanu, mõnes on kuulamisülesanded liiga lihtsad. Õpetajad kasutavad kindlasti “Year 12 Handbook 2001–2004” materjale, millest peatselt ilmub uus redigeeritud trükk. TÜ õppejõu Ülle Türgi sõnul kirjastusele juba üle antud uues trükis sisulisi muudatusi ei ole.
Abituriendid tunnevad end üsna ebakindlalt. Eksamid on hüpe tundmatusse, kõigis õppeainetes on väga kõrged nõudmised, koolilõpetaja peab oskama, teadma ja suutma tohutult palju. Aga tahaks ka huvialadega tegelda ja sõpradega kokku saada. Kevadel on üsna igapäevane pilt totaalselt väsinud õpilastest, kes tuima näoga tunnist tundi kulgevad ning püüavad kontrolltööde, referaatide ja koduülesannete laviiniga toime tulla. Ei maksa loota, et tavakooli tavaklassi õpilased tegeleksid sellises olukorras inglise keelega kodus iseseisvalt. Seega peaks õppematerjal olema väga süsteemne, et jõuaks kõik tähtsad teemad läbi vaadata, ning koduülesanded ja nende maht väga läbimõeldud. See nõuab õpetajalt palju lisatööd ja häid paljundamisvõimalusi, aga kui kord on süsteem paika pandud, on järgnevatel aastatel kergem.
Üks raskemaid eksamiülesandeid on kuulamine. Kursuslased ütlevad, et tundides kuulatakse väga vähe ja ega neid ülesandeid õpikutes tõesti palju olegi. Head lisamaterjali pakuvad Mission 1 ja 2 (Express Publishing), tugevamate rühmadega saab kasutada näiteks CAE Practice Tests Plus 1 ja 2 (Longman). Allecto ja Dialoogi raamatukauplustest või inglise keele õpetajate seltsi ürituste raamatumüükidelt leiab sobivaid materjale. Kuulamisel peaks olema põhiline tähelepanu koondamise ning vajaliku info leidmise õpetamine ja treenimine. Harjutamiseks on väga kasulikud eelmiste aastate eksamiülesanded, kuid ainult nendest ei piisa.
Ärevust tekitab õpilastes ka eksami suuline osa. Juba varakult tuleks anda teavet, kus ja kuidas suuline eksam toimub, ning mõni näidispilet eksamile sarnases olukorras läbi teha. Vastamine õpetajale, teades et arvestatakse ka punkte, on midagi muud kui monoloog või intervjuu tunnis pinginaabriga, rääkimata eksamist, kus on võõras hindaja ja iga punkt arvel. Kui õpilane saab alles vahetult enne eksamit teada, kuidas monoloogi liigendada, milliseid fraase lõikude sidumiseks kasutada ja kuidas teha kokkuvõtet, ei jõua teadmised kinnistuda ja ununevad eksamipalavikus täiesti. Intervjuu puhul on eri tüüpi küsimuste moodustamise kõrval tähtis ka vestluse alustamine ja lõpetamine.
Lugemisosa ja keelestruktuuride jaoks ettenähtud aega (kokku 90 minutit) saab õpilane jagada oma äranägemise järgi, seega võiksid grammatikas tugevamad õpilased keelestruktuuride ülesanded enne ära teha, et lugemistekstidele jääks rohkem aega. Kõige raskemaks lugemisülesandeks peetakse tekstist sõnaraamatu definitsioonidele vastavate sõnade leidmist, seda peab palju harjutama. Kindlasti tuleb tutvustada ka vastuslehte ning rõhutada selle täpse ja korrektse täitmise vajadust.
Kirjutamisosa puhul tuleks lisaks teksti vormistamise õpetamisele ühe tööna korduvalt läbi teha kiri ja essee või report, et õpilane ei jääks ajahätta, samuti pöörata tähelepanu essee sõnade arvule. Headest mõtetest pole kasu, kui need eksamilehele ära ei mahu. Emakeele kirjandi pikkus on 600–800 sõna ja sageli väidavad õpilased, et 150–200 sõnaga polegi võimalik midagi ära öelda. Oma mõtete kontsentreerimine on raske ja nõuab sihipärast tööd.
Õpilaste sõnul kasutavad paljud õpetajad varasemaid eksamiülesandeid (ka kuulamist) juba sügisest peale kontrolltöödes. See on muidugi mugav, töö on valmis tehtud, jääb ainult paljundamise ja parandamise vaev. Kuid tuleks endalt küsida, mida selline kontrolltöö annab. Kas saame sellega tagasisidet mingi läbivõetud aineosa omandamise kohta või on eesmärk saada kätte kolm vajalikku kursusehinnet? Kontrollida saame ikka seda, mida oleme eelnevalt õpetanud. Soovitan ise koostada eri tüüpi grammatika- ja sõnavaraülesannetega kontrolltöid ning aeg-ajalt teha hindele kirjutamisosa ülesandeid (vajalike oskuste eelneva ülekordamisega), lugemistekstid ja kuulamisülesanded jäägu (proovi)eksamini harjutamiseks.
Kui me ei anna õpilastele juba varakult piisavalt infot riigieksami kohta ja turvatunnet, suuname nad seda otsima eksami ettevalmistuskursustelt. Kuni on nõudlust, on ka pakkumine ja õpilased maksavad teadmiste eest, mida nad võiksid koolist saada. Kui õpilane teab, et õpetaja ei ole kuri kontrollija, kes ise sageli on sisimas eksami ees hirmul, vaid mõistev ja abistav partner, sujub ka koostöö ja viimasest kooliaastast jääb meeldiv mälestus, hoolimata saadud eksamipunktide arvust.

Juta
Hennoste,
Tartu Karlova
Gümnaasiumi vanemõpetaja,
inglise keele õpetajate seltsi juhatuse esimees

Rahvusvaheliste eksamite aktsepteerimisest saksa keele riigieksamina

Juba mitmendat aastat levivad kuuldused, et Eestis on koole, kus õpilased teavad juba veebruaris oma saksa keele riigieksami punkte, kuigi eksam toimub alles mais. Kas on võimalik, et kümned õpilased teavad juba praegu oma 2005. a saksa keele riigieksami tulemusi?
 
Oma eksamipunkte teavad tõepoolest need 135 abiturienti, kes sooritasid saksa II astme keelediplomi eksami, mille kirjalik osa toimus detsembris ja suuline jaanuaris.
Ministri määruse kohaselt võivad õpilased sooritada saksa keele riigieksamina ka keelediplomi eksami, mida hinnatakse riigieksami kriteeriumide alusel. Tulemused on juba praegu teada ja koolidessegi saadetud.
Olgu siinkohal ära toodud selleteemalised küsimused koos vastustega, mida on käsitletud varasemates artiklites ja pressiteadetes.
Millest selline otsus tuli?
Aastatel 1999–2000 võrdles REKK-i juurde moodustatud töörühm keelediplomi eksamile ja saksa keele riigieksamile esitatavaid nõudeid, mõlema eksami ülesehitust ning eksamite tulemusi, mida olid saavutanud samad õpilased. Tulemused näitasid, et keelediplomi eksamit võib aktsepteerida riigieksamina.
Mis taseme eksam on keelediplomi eksam?
Saksa keelediplomi eksam orienteerub EN keeleoskustasemete süsteemis B2+/C1-tasemele. Keelediplomi eksami sooritamise korral Saksamaal väljaantav tunnistus tõendab Saksamaa kõrgkoolide jaoks, et õpingute alustamiseks vajalik saksa keele oskus on omandatud.
Kui keelediplomi eksam on raskem, kas selle sooritaja saab siis riigieksamil maksimumpunktid?
Keelediplomi kui raskema eksami tulemused võivad kõigil eksaminandidel olla väga erinevad ja osalemine raskemal eksamil ei tähenda kaugeltki maksimumtulemuse saavutamist saksa keele riigieksamil, mis seab orientiiriks B2-taseme. Eksami kuulamis-, lugemis- ja keelestruktuuri osas kantakse keelediplomi punktid üle riigieksami süsteemi varasemate aastate võrdluse põhjal koostatud ümberarvutustabelite põhjal. Kirjaliku ja suulise väljendusoskuse osi hinnatakse riigieksami kriteeriumide alusel.
Kas keelediplomi eksam pole liiga Saksamaa-keskne?
Kahtlemata keerleb temaatika Saksamaa, saksa keele, saksapärase jne ümber, kuid õppija peab kõrvutama saksa ja eesti kultuuri, kirjandust ja igapäevaelu, seda eriti kirjaliku ja suulise väljendusoskuse osades.
Vahest teeniks õpilane saksa keele riigieksamiga ikkagi rohkem punkte?
Keelediplomi eksamit tehakse Eestis alates 1995/1996. õa, meie käsutuses olevad võrdlused näitavad eksamitulemuste vahel kõrget korrelatsiooni. Kui õpilane siiski leiab, et tema tegelikud teadmised ei ole keelediplomi eksami kaudu hästi avaldunud, saab ta ennistada oma registreerumise korralisele saksa keele riigieksamile, mis toimub mais. Kuigi harva, on mõned õpilased sellist õigust ka kasutanud: käesoleval aastal on 135-st keelediplomi eksamil osalenust avaldanud soovi sooritada korraline saksa keele riigieksam viis abiturienti.
Kas kõikide koolide saksa keele õppijad saavad keelediplomi eksami sooritamiseks vajaliku ettevalmistuse?
Keele omandamiseks sellisel tasemel peab ka kool looma tingimused. Näiteks on oluline, et saksa keelt õpitaks A- või B-võõrkeelena ning alates hiljemalt 7. klassist riiklikus õppekavas ette nähtud kohustuslikest nädalatundidest suurema tundide arvuga jms. Tingimustele vastavuse üle otsustab Saksamaa Liitvabariigi kultuuriministrite konverents (sks k KMK).
Praegu on Eestis nn keelediplomi eksamiks ettevalmistamise õigus Kadrioru Saksa Gümnaasiumil, Tallinna Saksa Gümnaasiumil, Tartu Raatuse Gümnaasiumil, Tallinna Õismäe Humanitaargümnaasiumil, Hugo Treffneri Gümnaasiumil, Rocca al Mare Koolil, Haapsalu Gümnaasiumil ja Tallinna 53. Keskkoolil. KMK kinnitust ootavad Tartu Kivilinna Gümnaasium, Tallinna Humanitaargümnaasium, Viljandi Paalalinna Gümnaasium ja Paide Gümnaasium. Oleks meeldiv, kui sellesse nimistusse lisanduks edaspidi teisigi saksa keele õpetamise läbimõeldud kontseptsiooniga koole.
Suhtlemist Eesti haridussüsteemi ja Saksamaa LV KMK vahel vahendab Saksa Väliskoolivõrgu Keskuse esindaja, saksa keele ainekonsultant ja lähetusprogrammide koordinaator (kuni suveni Almuth Clever, postiaadress: Saksamaa Liitvabariigi Suursaatkond, Toom-Kuninga 11, 15048 Tallinn).
Kas keelediplomi eksam ongi see, mida sooritavad saksakeelse osakonna lõpetajad?
Ei, Tallinna Saksa Gümnaasiumi saksakeelse osakonna lõpetajad sooritavad Saksa üldise kõrgkooliküpsuse saamiseks vajaliku saksa keele eksami. Tegemist on keelediplomi eksamist erineva eksamiga, mille tulemusi konverteerib eksamikeskus seniste võrdluste põhjal samuti saksa keele riigieksami tulemusteks.
Põhjalikumalt tutvustab keelediplomi ja saksakeelse osakonna saksa keele eksameid sarjas “Abiks õpetajale” ilmunud kogumik “Võõrkeelte õpetamisest” (2004, Tallinn, kirjastus Argo).
Kas selline süsteem pole liialt keeruline?
Eksamikorralduse seisukohalt poleks kellelgi midagi lihtsa ja läbipaistva süsteemi vastu, kui keeleoskust tõendavaid dokumente tunnustataks juba praegu üle Euroopa. Kuna selleni läheb veel aega, püüame otstarbekuse huvides ja ennekõike õpilastele mõeldes eksameid võimaluse piires ühitada. Nõuab ju keelediplomi eksamiks valmistumine lisatööd nii õpilaselt kui ka õpetajalt. Kuna eksam toimub sessioonivälisel ajal, tuleb leida teid, kuidas seda korraldada, läbi viia, hinnata. See on seni sujunud tänu koolide juhtkondade ja saksa keele õpetajate koostööle. Siinkirjutajale on keelediplomi eksami hindamisel avaldanud muljet paljude Eesti koolilõpetajate väga hea saksa keele oskus.
 
 

Kersti
Sõstar,
REKK-i
saksa keele ainespetsialist
 

Comeniuse programm ärgitab keelehuvi

 
Oskus suhelda, koguda informatsiooni, õppida ja töötada enam kui ühes võõrkeeles on üleilmastumise alustugi. Ainult emakeele oskajad riskivad näha maailma enesekeskselt.
 
Dobre rano – tšehhi; god morgen – taani; goedemorgen – hollandi; good morning – inglise; tere hommikust – eesti; hyvää huomenta – soome; bonjour – prantsuse; Guten Morgen – saksa; kalimera – kreeka; jo reggelt – ungari; buon giorno – itaalia; labrit – läti; labas Rytas – leedu; L-Ghowa t-tajba – malta; dzien dobry – poola; bom dia – portugali; dobre rano – slovakkia, dobre jutro – sloveenia; buenos dias – hispaania; god morgon – rootsi.
Nii kõlab “tere hommikust” Euroopa Liidu 20 ametlikus keeles. Võimalusi tervitada kolleege eri riikidest nende emakeeles on rohkesti, harvad ei ole ka kohtumised, kus rõõmuga tõdeme, et meie külalised on vaeva näinud ja eesti keelega tutvust teinud. Hea tundega alanud kohtumistel ei teki probleeme ühise keele leidmisel.
Eesti ja teiste Euroopa riikide koolidele, õpetajatele, õpilastele ja üliõpilastele on Socratese kooliharidusele suunatud allprogramm Comenius avanud ukse: rahvusvaheliste kontaktide, koostöö ja enesetäiendamise kaudu saab omandada teadmisi, oskusi, väärtusi ja teadmust oma identiteedist elamiseks ja töötamiseks muutuvas maailmas.
125 Eesti kooli
Aastatel 1998–2004 on Comeniuse koostööprojektides osalenud ja toetust saanud 125 Eesti kooli. Igas projektis on partnerkoole neljast-viiest riigist ja ehkki suhtlemiseks kasutatakse kokkuleppel ühist võõrkeelt, on projektide nn produktid mitmekeelsed, mis teeb eri keeled tuttavaks praktilise kogemuse kaudu. Euroopa riikide üht prioriteeti hariduses – mitme võõrkeele heal tasemel oskust – toetab võimalus kasutada Comeniuse projekti raha nii projektis osalevate õpetajate keeleoskuse parandamiseks kui õpilaste õppekavaväliseks võõrkeeleõppeks.
Rahvusvaheline koostööprojekt koolis toetab õppeprotsessi ja muudab selle huvitavaks; toob kaasa hulgaliselt ettevõtmisi – muuhulgas lähetusi partnerite juurde –, mis liidavad õpetajaid, õpilasi ja lapsevanemaid; projekt annab võimaluse kasutada õpitud keeli suhtlemisel eakaaslastega, aitab kaasa eneseusalduse kasvule ja õpimotivatsiooni tõusule. Kõige väärtuslikum on suhtlemisvalmiduse kujunemine, meeskonnatöö ja uued oskused. Lisaväärtus on projekti tulem: riigist riiki rändavad näitused, värviraamatud, mitmekeelsed lauamängud eri vanuseastmetele, uurimistööd, ühiskontserdid, lavastused, CD-muusikaplaadid, projektipäevikud, mitmekeelsed kokaraamatud rahvustoitudega, videod, albumid, õpilasajakirjad, posterid, metoodilised materjalid jm.
Keeleõppe tähtsust Euroopas näitab keeleõppele suunatud projektitüübi toomine Comeniuse programmi. Keeleõppeprojektid on eriti populaarsed just õpilasgruppide vahetuse võimaluse tõttu. Õpilased elavad 2 x 2 nädalat vastastikku peredes, õpivad koos ja teevad projektitööd. Kujutage ette: eesti lapsed Hispaanias ja hispaania lapsed Eesti peredes, ühine võõrkeel näiteks saksa keel. Enne vahetust õpivad hispaania lapsed pisut eesti keelt ja eesti lapsed hispaania keelt ning, kui vaja, aitavad ka vanemaid. Tulemus: saadakse hakkama ja tekib huvi tundmatute rahvaste ja maade vastu, eelkõige aga õpitakse tundma ennast.
Paarinädalased kursused
Kui projekt tundub alustuseks liiga suure ettevõtmisena, siis nädala või paari pikkust Comeniuse programmi grandiga enesetäiendamise võimalust Euroopas tasub kindlasti kaaluda. Siinkohal ühe koolituskursusel osalenu vastus küsimusele saadud kasu kohta: “Kui me mõistame selle sisu all raha ja muud vara, mida koi sööb ja rooste rikub, oli käik kasutu. Kui aga ideid-sidemeid-suhteid tulevikuks ja muud intellektuaalset kapitali, ei või küll väita, et see nädal tühja läks!”
Kursuste valik Comenius/ Grundtvig kataloogis on rikkalik nii üldharivate teemade, riikide, keele kui ka toimumise aja poolest, sihtgrupiks õpetajad, inspektorid, koolijuhid, nõunikud jt. Kui vaid vähene keeleoskus ei takistaks! Infopäevadel ja koolitustel puutume selle probleemiga sageli kokku – huvi on, aga puudub võõrkeeles suhtlemise kogemus või on kunagi õpitu ununenud. Sellestki saab hea tahtmise korral üle: grandi taotlejal on õigus enne kursuse toimumist välisriigis küsida kodus toetust keeleoskuse värskendamiseks.
Nimetatud võimalus ei kehti võõrkeeleõpetajate kohta, kes peavad keeleõppe metoodikakursustel osalemiseks olema kas kõrgkooli lõpetanud kvalifitseeritud võõrkeeleõpetajad või ümberõppe läbinud kvalifikatsiooniga õpetajad. Sobiva ja akrediteeritud kursuse leidmiseks soovitame konsulteerida Briti Nõukogu, Goethe-Instituudi, Prantsuse Kultuuri Keskuse või mõne muu keskusega sõltuvalt valitud keelest.
Comeniuse grandi täienduskoolituseks on 1998.–2004. a saanud 150 haridustöötajat, kellest enamiku moodustavad võõrkeeleõpetajad, nendest omakorda valdava osa inglise keele õpetajad.
Tulevastele õpetajatele
Koolide, õpetajate ja haridustöötajate kõrval tegeleb Comeniuse programm ka üliõpilastega, kellest on saamas võõrkeelte õpetajad. Üliõpilastele pakub programm granti 3–8 kuuks õpetajapraktika sooritamiseks Euroopa riikide koolides, kes on avaldanud soovi praktikanti vastu võtta. Praktika väärtuslikumaks tulemuseks peavad meie üliõpilased keeleoskuse paranemist, kogemust eri vanuserühmade, kultuuri- ja sotsiaalse taustaga õpilaste õpetamisel ning võimalust tutvustada Eestit ja eestimaalasi, meie kultuuri ja keelt. Eestist lähetatud üliõpilased on omandanud kogemusi Hispaanias, Inglismaal, Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias, Tšehhis, Rootsis ja Soomes.
Paljud Eesti koolid on valmis praktikanti vastu võtma ja kellel see on õnnestunud, taotlevad ikka ja jälle uuesti. Iga noor toob kaasa oma maa traditsioonid, keele ja kultuuri; aktiivsemad leiavad rakendust ürituste korraldamisel nii koolis kui ka väljaspool kooli. Tavaliselt oskavad siia tulevad üliõpilased emakeelele lisaks hästi kahte-kolme võõrkeelt, ja kui üliõpilase emakeel ei ole õppekava keel, siis miks mitte teha algust näiteks itaalia või hispaania keele õpingutega. Eriti oluline võib praktikandi roll olla rahvusvahelise koostööprojekti algatajana. Mida rohkem on koolis õpetajaid, kes on valmis võõrkeeles suhtlema, seda suurem on praktikandist saadav kasu, mis võib ilmneda alles aastate pärast. 17 kooli on võõrustanud praktikante Prantsusmaalt, Slovakkiast, Itaaliast, Hollandist, Saksamaalt, Austriast, Tšehhist.
Comeniuse programm moodustab vaid ühe osa võimalustest, mis toetavad keeleõpet ja eelkõige arusaamist, et keeleoskuse vajadusega ei ole seotud mitte ainult rahvusvaheline koostöö, vaid igaühe isiklik areng ja toimetulek ühiskonnas.
“If I open the window on my world and allow others look inside, and they allow me to look through their window I CAN SEE more places, more people, more customs, and I will have a better konwledge of the world.” Nii kõlab ühe Euroopa koolidevahelise Comenius projekti tunnuslause. Lihtne, kuid kannab selget sõnumit. Maailm võtab meid vastu keelte ja kultuuride paljususega ning osasaamine sellest rikkusest sõltub meist endist.

Made Kirtsi,
SA Archimedes kooliharidus- ja
keeleõppeprogrammide juhataja
 

Stipendiumid saksa keele õpetajatele

 
Juba üle kümne aasta on Eesti saksa keele õpetajad saanud taotleda Saksa institutsioonide stipendiume.
 
Stipendiumid annavad võimaluse täiendada ennast Saksamaal keeles, metoodikas-didaktikas ja maiskonnaloos. Stipendiume rahastab enamasti Saksa riik, viimastel aastatel on olnud märkimisväärne ka Robert Boschi Fondi panus.
Näiteks paneb Goethe-Instituut (GI) 2005. a välja üle 80 ja Saksamaa Välissidemete Ühing Lübeckis (DAG) üle 50 stipendiumi, mõlema stipendiumiprogrammi raames on Eesti saksa keele õpetajatele sel aastal eraldatud enesetäiendamiseks kokku 35 kohta.
GI ja DAG teevad oma stipendiumiprogrammid ja kandideerimise tingimused teatavaks õppeaasta alguses. Seega tasub otsida stipendiumide kohta teavet septembrist Goethe-Instituudi koduleheküljelt http:// www.goethe.de/f/defindex.htm, täiendavalt stipendiumivahendaja Tallinna Saksa Kultuuriinstituudi/Goethe Instituudi (Tallinna SKI/GI) koduleheküljelt http://www.goethe.de/tallinn. Saksa Välissidemete Ühingu stipendiumidest ja ühingu tegevusest annab infot DAG kodulehekülg http://www.deutausges. de, igal aastal on DAG ametlik partner Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus riputanud teabe ka REKK-i kodulehekülje uudiste rubriiki http://www. ekk.edu.ee. SKI ja REKK on koostöös levitanud stipendiumiinfot eri kanalite kaudu (ajakirjandus, haridusportaalid, listid, SÕS-i kontaktisikud jne). Taotluste esitamise tähtaeg mõlematele stipendiumidele on 15. november (tänavu esitatud taotlused on aluseks 2006. a stipendiumide jagamisel).
Stipendiaadid valib välja Eestis tegutsev stipendiumikomisjon, kuhu kuuluvad Saksa saatkonna, Saksa Kultuuriinstituudi/Goethe Instituudi, Eesti Saksa Keele Õpetajate Seltsi, Ai-nenõustamiskeskuse, HTM-i (REKK-i) esindajad. Iga kursuse puhul lähtub stipendiumikomisjon teatud valikukriteeriumidest, nt otstarbekusest (et iga taotleja saaks talle võimalikult sobivale kursusele), õiglusest (eelistatakse neid, kes pole kauem või üldse saanud väliskoolitusel osaleda). Stipendiumipakkuja määratletud sihtrühma puhul (nt projektijuhid, õpetajate koolitajad, õpikuautorid, testide koostajad) pääsevad koolitusele Eestis vastava valdkonnaga tegelejad.
Tahaks loota, et edaspidigi jätkub nii häid koolitusi kui ka enesetäiendamisest huvitatud kolleege.
 
 

Anne Lind,
Saksa Kultuuriinstituudi juhataja
Kersti Sõstar,
REKK-i saksa keele ainespetsialist
 

Võõrkeelte õppimise võimalustest Tallinna Ülikoolis

 
Tallinna Ülikoolis saab inglise, saksa ja prantsuse keelt õppida bakalaureuseõppe (kolm õpiaastat) tasemel, uuendusena sellest aastast ka jätkuharidusena – võõrkeeleõpetajaks magistrikraadi omandamisega (kaks aastat).
 
Riigi kulul õppida soovijate vastuvõtmise korda on tänavu oluliselt lihtsustatud – nüüd on määrav gümnaasiumi riigieksami saavutus. Seetõttu on pärast riigieksamite lõppu kohe selge, kas gümnaasiumilõpetanu saab või ei saa riigi kulul Tallinna Ülikoolis soovitud keelt õppida. Tasulisele kohale võib kandideerida ka madalamate eksamipallidega.
Vastuvõtulävendiks riigi kulul inglise filoloogiasse saamisel on 93 vastuvõtupalli, saksa filoloogiasse pääsemisel 85, prantsuse filoloogiks saamiseks piisab 75-st. Kõik, kes saavutavad riigieksamite najal vähemalt sellise tulemuse, võivad end juba suve hakul üliõpilasteks lugeda.
Võõrkeelte õppimiseks peab üliõpilaskandidaat sooritama võõrkeele riigieksami, emakeele kirjandi ning ühe riigieksami oma vabal valikul. Vastuvõtupallide väärtus arvestatakse eri riigieksamite puhul erineva kaaluga: protsendina saavutusest.
Võõrkeele riigieksami hinde numbrist võetakse 60%, emakeele kirjandi ja vabalt valitud riigieksami osakaal on mõlematel 20%. Seega on tasuta võõrkeelt õppima pääsemiseks kõige määravam võõrkeele riigieksami tulemus.
Juhuslikkuse vältimiseks-tasandamiseks on lisatud täiendav piirang: inglise keelt õppida soovinul peab riigieksami tulemus gümnaasiumis olema vähemalt 94, saksa keelt õppida soovijal 89 punkti. Nendel erialadel on määratud ka vastuvõtuarv (45), kuna keeli ei saa õppida suurtes vooruloengutes. Kuivõrd riigil on praegu vaja juurde palju prantsuse keele oskajaid, pole prantsuse keelt õppida soovijatel täiendavat piirangut võõrkeele riigieksami hinde alampiiris.
Iga gümnaasiumilõpetanu võimaluste määramine on seega ääretult lihtne.
Toon mõne näite vastuvõtupalli kujunemisest (pakun suvaliselt välja riigieksami tulemused).
1. Õpilane soovib astuda inglise filoloogiasse: inglise keele riigieksami tulemus – 94, emakeele kirjandi tulemus – 90, vabalt valitud riigieksam – 93.
Vastuvõtupall moodustub järgmiselt: 94 x 60% = 56,4; 90 x 20% = 18; 93 x 20% = 18,6, seega 56,4 + 18 + 18,8 = 93 palli. Sellise tulemusega on sisseastuja juba dokumente sisse andes kindel, et on saanud sellele erialale tasuta kohale ega peagi enam mujale “igaks juhuks” pabereid sisse andma.
2. Õpilane soovib astuda saksa filoloogiasse: saksa keele riigieksami tulemus – 89, emakeele kirjandi tulemus – 90, vabalt valitud riigieksam – 93.
Vastuvõtupalliks on: 53,4 + 18 + 18,6 = 90 palli. Riigikoha vastuvõtulävend oli 85, saksa keele riigieksami tulemus ületab selle, seega on kandidaat saanud sisse riigikohale.
3. Õpilane soovib õppida prantsuse filoloogiat: prantsuse keele riigieksami tulemus – 75, emakeele kirjandi tulemus – 80, vabalt valitud riigieksam – 90.
Vastuvõtupalliks on sellel üliõpilasel 79, järelikult on ta saanud sisse riigieelarvelisele kohale (lävend oli 75).
Kui vabalt valitud riigieksami tulemus on kõrgem näidetes toodust, kompenseerib see näiteks madalama kirjandihinde.
Täpsem info õppekavade kohta on meie ülikooli kodulehel www.tpu.ee – õppekavad.

Suliko Liiv,
TLÜ germaani-romaani filoloogia
osakonna juhataja
 

Euroopa Nõukogu haridustöötajate täienduskoolitus-programm
 

 
Euroopa Nõukogu (EN) haridustöötajate täienduskoolitusprogramm (Council of Europe In-Service Training Programme for Educational Staff) loodi 1969. aastal. Selles võivad osaleda kõigi 48 Euroopa kultuurikonventsiooniga ühinenud riigi haridustöötajad: õpetajad, koolijuhid, inspektorid, õpetajakoolitajad, õpikuautorid jne.
 
Aastas toimub umbes 20 kursust ja seminari. Programmi eesmärk on tutvustada haridustöötajatele EN-i haridustööd, vahetada ideid, kogemusi, infot ja õppematerjale, luua kontakte, aidata laiendada silmaringi ning rikastada ametialaseid teadmisi.
Enamasti on tegemist 3–5-päevaste kursustega, kus osalejate põhikontingendi moodustavad korraldajamaa haridustöötajad, kellele lisaks kutsutakse osalejaid teistest Euroopa riikidest. Kursused on valdavalt inglis- või saksakeelsed, mõned üksikud prantsuse, itaalia ja hispaania keeles. Majutus- ja elamiskulud katab kursust korraldav riik, reisikulud hüvitab tagantjärele EN.
Kursuste ja seminaride teemad on väga erinevad, kuid enamasti seotud EN-i prioriteetsete teemadega. Sellest tulenevalt on näiteks 2005. aasta põhiteema demokraatliku kodanikuühiskonna ja inimõiguste alane haridus, kuna 2005 on kuulutatud Euroopa kodaniku aastaks. Läbi aastate on olnud prioriteetne teema Euroopa mõõde ajaloo õpetamises. Seoses Euroopa muutumisega järjest paljurahvuselisemaks, on paljud kursused seotud erinevate kultuuride ja religioonide vahelise suhtlemisega. Tähtis valdkond on olnud ka koolijuhtimine ja õppekava arendus. Viimastel aastatel on lisandunud infoühiskonna temaatika ning infotehnoloogia kasutamine õppetöös, samuti käsitletakse seminaridel soolist võrdõiguslikkust.
Igas liikmesriigis haldab programmi vastav ametnik (National Liaison Officer), kes vahendab infot eelseisvate kursuste ja seminaride kohta ning esitab soovijate taotlused lõpliku valiku tegemiseks kursust korraldavale maale. Eestis on koordineerija haridus- ja teadusministeeriumi välissuhete talituse juhataja.
Eesti haridustöötajate osalemine programmis on väga oluline, sest see annab suurepärase võimaluse tutvuda mitmekeelse ja -kultuurilise Euroopa hariduselu eri tahkudega ning tugevdab tunnet, et kuulume ühtsesse Euroopasse. Kursustel osalenud annavad omandatud teadmised edasi kolleegidele kodumaal ning see toob ka Eesti koolide igapäevaellu Euroopa mõõtme.
Lisainfo
n Haridus- ja teadusministeeriumi kodulehekülg: www.hm.ee> Ministeerium> Välissuhted> Stipendiumid ja täienduskoolitus> Täienduskoolitusprogrammid haridustöötajatele> Euroopa Nõukogu haridustöötajate täienduskoolitusprogramm;
n Euroopa Nõukogu kodulehekülg: http://www.coe.int/T/E/ Cultural_Co-operation/education /Teacher_training/.

juhataja
 

Armastusavaldused saksa keelele

 Goethe-Instituut ja Saksamaa Keelenõukogu korraldasid 2004. a kõige ilusama saksakeelse sõna võistluse, kus avaldas arvamust 22 000 inimest. Allpool näiteid pakutust.
 
 Habseligkeiten (varanatuke)
“See sõna ei tähista omandit ega väljenda inimese jõukust, küll aga tema vara, ja seda oma sõbralik-kurblikul moel nõnda, et nende asjade omanik on meile sümpaatne ja armastusväärne.” Doris Kalka Saksamaalt
 Fernweh (kauguseigatsus)
“See on minu jaoks kõige ilusam sõna saksa keeles, kuna ma olen terve elu seda otsinud. Enne, kui ma hakkasin saksa keelt õppima, ei osanud ma seda tunnet nimetada. On imelik midagi tunda, aga seda mitte öelda osata. Saksa keel andis mulle selle ilusa sõna ja täitis nii lõplikult ühe tähtsa lünga minu väljendusoskuses.” Crisina Cubeiro-Becerra Hispaaniast
 Wirrwarr (virvarr)
“See on minu jaoks kõige ilusam saksakeelne sõna, sest väljendab kaost ka sõnas. Väga näitlik.” Hans Jürgen Fuss Saksamaalt
 Und (ja)
“See on minu jaoks kõige ilusam saksakeelne sõna, kuna talle järgneb alati midagi.” Jürgen Becker Saksamaalt
 Libelle (kiil)
Selle sõna valisid lapsed kõige ilusamaks sõnaks saksa keeles.
9-aastane Sylvan Viese Saksamaalt: “Mulle meeldivad sõnad, milles on “l” ja selles sõnas on neid tervelt kolm. Seda sõna on nii kerge hääldada. Ta nagu libiseb suust. Aga mulle meeldib ka, kuidas kiilid ilusasti lendlevad, ja just selle tunneb ära ka sõnas. See sõna teeb nii, et juba algusest peale ei ole nende loomade ees hirmu. Kui selle looma nimi oleks Wutzelkrump, ei oleks ta nii ilus. Ma tahaksin väga teada, kes selle sõna välja mõtles. See inimene oli kindlasti väga sõbralik, kuna see on kõige sõbralikum sõna, mida ma tean.”
 Fernbedienung (kaugjuhtimispult)
“See on minu jaoks kõige ilusam sõna, kuna viib mind kõikjale.” Renè Landgraf Saksamaalt
 Rhabarbermarmelade (rabarberimoos)
Valiti kõige “ägedamaks” (cool) saksakeelseks sõnaks.
“Asi ei ole selles, et valida kõige ilusam asi, vaid kõige ilusam sõna. Lapse naer (Kinderlachen) on midagi väga ilusat, aga milline tobe sõna. Kujutlege kedagi, kes saksa keelt ei räägi, ja öelge talle veidi kõrgendatud toonil Kinderlachen. Ta põgeneb kohe!
Ka armastus, õnn ja kodumaa on toredad. Sõnad nende väljendamiseks aga igavad ja sugugi mitte toredamad kui hoop, sääsk või jalgratas.
Minu lemmiksõna on rabarberimoos. Milline kõla! Ja milline tunne mind valdab, kui ma pühapäevahommikul oma armsamale ütlen: “Barbara, ulata mulle palun rabarberimoosi.” Sellest tuleb ilus päev.” Frank Niedermayer Saksamaalt
Kõiki neid ja teisigi ilusaid saksakeelseid sõnu saab õppida ka Tallinna Saksa Kultuuriinstituudis/Goethe Instituudis (vt www.goethe.de/tallinn).

Anne Lind,
Tallinna Saksa Kultuuriinstituudi
juhataja
 

Eesti Saksa Keele Õpetajate Selts

 Eesti Saksa Keele Õpetajate Selts (ESÕS) loodi 1992. aastal. 1993. aastast on selts Rahvusvahelise Saksa Keele Õpetajate Seltsi (IDV) liige.
 
ESÕS-i tegemisi kajastab ajakiri Deutsch in Estland (DiE). Seltsi eesotsas on oma panuse andnud senimaani kolm juhatajat: Paul Lääne, Elle Oruste ja Krista Savitsch.
Eesmärk ja ülesanded
Seltsi tegevuse eesmärk on saksa keele ja kultuuri heategevuslik toetamine avalikes huvides, sealhulgas abi osutamine saksa keele õpetamisel ja saksa kultuuri tutvustamisel Eestis ning saksa keele õpetajate koostöö arendamine.
Seltsi tähtsaim ülesanne on liikmete keelelise ja metoodilise enesetäiendamise, sealhulgas üleriigiliste ja regionaalsete seminaride ja õppepäevade korraldamine, ühisseminaride läbiviimine teiste riikide (näiteks Soome ja Läti) vastavate organisatsioonidega. Seltsi esindaja on alati ka üleriigilises stipendiumikomisjonis. Nii suudame oma liikmete eest kosta ja neile parimaid pakkumisi võimaldada.
Liikmeskond
Seltsi kuulub 2004. a seisuga 224 õpetajat. Liikmeks võib saada iga saksa keele õpetaja, kes on täitnud sooviavalduse ja tasunud sisseastumis- ja liikmemaksu. Seltsi liikmed on teretulnud üritustele ja õppepäevadele. Selts on määranud igasse maakonda või linna kontaktisikud, kes edastavad infot oma õpetajatele. Kontaktisikud saavad infot koosolekutel-seminaridel, aga ka e-posti teel.
Aja jooksul on kujunenud välja tegemised ja üritused, mida võib traditsiooniks pidada.
Traditsioonid
Juba pikka aega on suvi olnud seltsi jaoks kõige aktiivsem aeg. Ettevalmistamist ja läbiviimist on vajanud 5.–6. klasside õpilaste suvelaager ja õpetajate suveseminar. Alates 2000. a on 5.–6. klasside õpilased kogunenud Kuremaale, et veeta saksa keelt kuulates-rääkides koos tore nädal. Huvilisi on olnud igal aastal piisavalt, vaatamata sellele, et saksa keel on A-keelena ja osas koolides ka B-keelena kadumas.
Õpetajate suveseminari ettevalmistamist ja läbiviimist on paljudel aastatel organiseerinud juhatus. Alates 2003. a on suveseminar maakondade korraldada. Ürituse organiseerimisega on silma paistnud Rakvere Reaalgümnaasiumi saksa keele õpetajad Piret Steinberg, Mare Nirgi, Andra Moor ja Liivi Kulli ning Otepää Gümnaasiumi saksa keele õpetaja Maila Värk. Sel aastal võõrustab saksa keele õpetajaid Hiiumaa, abiks on meile sealne saksa keele õpetaja Urve Hinno.
Oluliste ettevõtmiste hulka kuulub seltsi aastakoosolek. Meie õpetajad on aastakoosoleku raames olnud nii Viljandis, Tartus, Tallinnas kui ka Tabasalus. Sel aastal toimub aastakoosolek 19. märtsil Tallinnas rahvusraamatukogus.
Toredaid ettevõtmisi on olnud rohkem: Austria päev, Baltimaade saksa keele olümpiaad, osalemine rahvusvahelisel saksa keele õpetajate kongressil Luzernis ja sel aastal Grazis. Huvilistele lisame 1.–5. augustini Grazis toimuva IDT internetilehekülje aadressi: www. idt-2005.at.
Selts on korraldanud gümnaasiumiõpilaste osalemist rahvusvahelisel saksa keele olümpiaadil. Tänavu sõidavad õpilased Varssavisse (vt lähemalt www.ido2005.deutsch.info.pl).
Rõõmud ja mured
Seltsil on piisav liikmeskond ja toredad kontaktisikud. Samuti rõõmustavad meid tublid õpetajad, kes üritustel aktiivselt osalevad, koostööpartnerid ja rahastajad. Suur tänu teile!
Igas paremaski peres on muresid, nii meilgi. Saksa keel võõrkeelena on oma positsiooni kaotamas. Õpetajad, kes varem vaid saksa keelt õpetasid, peavad lisaks õpetama teisi õppeaineid (inglise keel jne), et nädalakoormust täis saada. Enam ei taheta kokku tulla ja ühiselt midagi toredat teha.
Loodame siiski, et ajad muutuvad. Usume, et saksa keele vajalikkuses ei kahtle keegi. Seda keelt tasub õppida.
Koostööpartnerid
Seltsil on toredad partnerid. Meeldiv on tänada Goethe Instituuti/Tallinna Saksa Kultuuriinstituuti iga-aastase rahatoetuse eest. Suur tänu ka Austria Saatkonnale, Saksa Liitvabariigi Saatkonnale, Riiklikule Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskusele, haridus- ja teadusministeeriumile, Goethe Instituudile Riias ja Helsingis, Leedu ja Läti saksa keele õpetajate seltsidele, rahvusraamatukogu saksa lugemissaali töötajatele ja paljudele teistele, kes meiega koostööd teinud.

Krista Savitsch,
seltsi esimees

Tallinna Saksa Gümnaasiumi vilistlane sai stipendiumi õpinguteks Saksamaal

Carol Marmor võeti esimese Eesti gümnaasiumilõpetajana vastu Saksa rahvuslikku akadeemilisse sihtasutusse Studienstiftung des deutschen Volkes, mis tähendab stipendiumi viieaastasteks õpinguteks.
 
2004. a sooritas Carol Marmor Tallinna Saksa Gümnaasiumi saksakeelse osakonna lõpetamiseks vajalikud Eesti ja Saksa küpsuseksamid parimate tulemustega ning sai kuldmedali. Ettepaneku võtta Carol Marmor sihtasutuse liikmeks tegi Tallinna Saksa Gümnaasiumi saksakeelse osakonna juhataja Clemens Krause.
Carol Marmor on jõudnud ka Eestis kergejõustikus headele tulemustele. Praegu õpib ta Tallinna Tehnikaülikoolis haldusjuhtimist. Saadud stipendiumiga kavatseb ta minna sügisel Jena Ülikooli ajalugu õppima.
Studienstiftung des deutschen Volkes ühendab väga andekaid ja ühiskonnaelus silma paistnud noori, kes tahavad Saksamaal õppida. Stipendium võimaldab tavaaja – enamasti viis aastat – kestvaid õpinguid. Studienstiftung korraldab oma stipendiaatidele üritusi, sh seminare, kus osalevad teaduses, majanduses ja poliitikas väljapaistnud isikud.

Suursaatkonna pressiteade
 
 

Täiendusõpe Hageni Kaugõppeülikoolis

 
Hageni Kaugõppeülikool Saksamaal pakub võimalust täiendada oma teadmisi või omandada töö kõrvalt uus eriala.
 
Paindliku õppesüsteemi ja suure ainevaliku tõttu on see hea täiendusõppevõimalus eri ainete õpetajatele. Ainus tingimus on saksa keele piisav oskus.
Kaugõppel on eeliseid
Kaugõppeülikool on oma õppetöö korralduse ning spetsiaalselt kaugõppijate jaoks loodud õppematerjalide ja eksamisüsteemiga ka Saksamaal suhteliselt noor õppeasutus, millesse suhtutakse vahel ka skeptiliselt. On see ikka õige ülikool? Tutvudes õppetöö korralduse ja õppematerjalidega, veendume, et siin tuleks rääkida pigem kaugõppe eripäradest ja eelistest kui puudustest. Nii mõneski osas kaldub kaalukauss kaugõppe kasuks. Õppijad on maksimaalselt vabad oma õpipaiga ja -aja valikul, õppeplaani koostamisel ning õpitempo määramisel.
80% Hageni Kaugõppeülikooli üliõpilastest õpib kutsetöö kõrvalt. Nii saab tõsta oma erialast kvalifikatsiooni ja näidata tööandjale, et ollakse motiveeritud, sihikindel, avatud uuele ning kompetentne kasutamaks nüüdisaegseid meediavahendeid ja -võimalusi.
Ainsa riikliku kaugõppeülikoolina saksakeelses Euroopas pakub Hageni Kaugõppeülikool (FernUniversität) võimalust õppida rohkem kui 80 eriala kuues teaduskonnas: elektrotehnika ja informatsioonitehnika, informaatika, kultuuri- ja sotsiaalteaduste, matemaatika-, õigusteaduse ja majandusteaduskonnas.
Vastavalt sellele, milliseid nõudmisi esitab eriala või töökoht, kus töötatakse, võib õppija valida diplomi-, bakalaureuse- ja magistriõppe või teadusliku täienduskoolituse. Viimane aitab töötajail tõsta oma kvalifikatsiooni ja vajadusel omandada uus (lisa)eriala. Akadeemiline õpe (avatud ülikooli vorm) võimaldab kursusepõhist täienduskoolitust.
Üliõpilased koostavad oma õppeplaanid ise, nad saavad valida kõiki ülikoolis pakutavaid aineid ja mooduleid. Sooritatud kodutööde ja eksamite kohta väljastatakse tõend või sertifikaat, kus on kirjas läbitud õppe maht ainepunktides või tundides. Teatud tingimustel arvestatakse akadeemilise õppe raames läbitud aineid ka hilisemas tasemeõppes.
Täienduskursused
Järgnevad mõned täienduskursused, mis võiksid pakkuda huvi meie õpetajatele.
1. Humanitaarained.
l Informatsioon, kommunikatsioon ja meedia. l Linnasotsioloogia. l Eetika. l Kirjandus ja psühholoogia. l Ajaloo teooriad. l Fin de siécle (Rilke, George, Nietzsche jt).
2. Loodusteadused ja reaalained.
l Projekti juhtimine. l Java ja andmepangad, SQL. l Sissejuhatus programmeerimiskeeltesse C ja C++. l Sissejuhatus UNIX-isse ja Fuzzy Logic-asse. l Statistilised kontseptid ja meetodid. l Probleemide lahendamise tehnikad ja topoloogia. l Matemaatika ja loodusteadused.
3. Eripedagoogika.
l Õppimine, emotsionaalne ja sotsiaalne areng, keel. l Normaalse arenguga ja arengupeetusega laste koos kasvatamine ja õpetamine. l Probleemsed lapsed ja noorukid. l Pedagoogilised ja terapeutilised meetmed. l Nõustamine ja koostöö.
E-ülikool
Üha enam kasutatakse ka Hageni Kaugõppeülikoolis paberkandjal õppematerjalide kõrval (ja asemel) nüüdisaegseid kommunikatsioonivahendeid ja internetti. E-ülikool on toimiv reaalsus. Kaugõppeüliõpilastele on toeks lähiõppesessioonid. Üliõpilasi abistavad mentorid.
Hageni Kaugõppeülikoolis on õppinud ja õppimas ligemale sada eri vanuses õppijat Eestist, kellest 21 on kahel viimasel aastal kaitsnud seal ka magistrikraadi.
TPÜ Hageni Kaugõppeülikooli teabekeskuses saab põhjalikumalt tutvuda pakutavate erialade, õppetöö korralduse ja õppematerjalidega. Soovijatele saadame infomaterjalid koju.
Teabekeskus TPÜ keeltemajas Narva mnt 29 kabinetis K-504 on avatud neljapäeval ja reedel kella 12–16, tel 640 9496 või 512 1510, e-post fernuni@tpu.ee. Õppetööle saab registreerida kaks korda aastas: suvesemestriks 1. detsembrist kuni 15. jaanuarini ja talvesemestriks 15. maist 15. juulini.
Lähemat infot võite küsida ka otse Hagenist (Studentensekretariat +49-2331-987 2444) või saada internetist (www. FernUni-Hagen.de, www.tpu. ee/hagen).

Laine Paavo,
TPÜ Hageni Kaugõppeülikooli
teabekeskuse juhataja
 

Inglise keele õpetajad soovivad kolleegidega rohkem kogemusi vahetada

 
2004. aasta kevadel viis Briti Nõukogu inglise keele õpetajate seas läbi uuringu, et saada teada nende arvamus inglise keele õpetamise olukorrast ja täienduskoolituse vajadusest ning koguda ideid ja nõuandeid Briti Nõukogu inglise keele projektide arendamiseks.
 
Peamiseks meetodiks valisime süvaintervjuud, mis võimaldasid uurijatel vestelda õpetajatega ja mõista paremini nende olukorda. Intervjueeritavad 11 õpetajat valiti välja printsiibil, et nad esindaksid võimalikult erinevaid töökeskkondi. Intervjueeritavate hulgas oli suurlinna ja maakooli õpetajaid, algklassi- ja abiturientide õpetajaid ning nii eesti kui ka vene õppekeelega koolide õpetajaid.
Arvestades valimi väiksust, ei esinda uuringu tulemused kogu inglise keele õpetajaskonda Eestis. Mingisuguse pildi inglise keele õpetamise olukorrast, probleemidest, soovidest ja trendidest see siiski annab. Kuna mitu õpetajat juhtisid meie tähelepanu samadele või sarnastele teemadele ja küsimustele, oleme uuringu tulemusel juba teinud mõned muudatused oma inglise keele õppe projektidesse ning kavatseme õpetajatelt saadud nõuannetega arvestada ka tulevikus.
Järgnevalt tutvustan uuringu tulemusi ja Briti Nõukogu neist lähtuvaid plaane.
Inglise keele õpetamise olukord ja tulevikusuunad
Enamik küsitletuid arvas, et inglise keele õpetaja staatus on koolis ja ühiskonnas laiemaltki üsna kõrge. Õpetajad leidsid, et õppeainena peetakse inglise keelt oluliseks ja õpilased on motiveeritud seda õppima. Leiti, et inglise keele õpetamise olukord on viimastel aastatel oluliselt paremaks muutunud: õppematerjalide valik on paranenud, raamatukogud on paremini varustatud. Teisalt tundsid paar õpetajat, et inglise keele olulisus ei ole nende jaoks positiivse tähendusega, sest see tekitab nende suhtes suuremaid nõudmisi ja ootusi ning sellevõrra suureneb töökoormus.
Kuigi osa õpetajaid hindas kooli tehnilist varustatust heaks, polnud paljud rahul kooli arvutipargiga. Enamik õpetajaid, vaatamata sellele, kui innukad arvutikasutajad nad on, uskusid, et infotehnoloogia osatähtsus inglise keele õpetamisel suureneb.
Täienduskoolituse võimaluste kohta arvas osa intervjueeritavaist, et soovi ja pealehakkamise korral on inglise keele õpetajatel piisavalt võimalusi ennast täiendada. Samas lisati, et koolitused on muutunud viimasel ajal liiga kalliks. Paar õpetajat tundis puudust terviklikust õpetajate täienduskoolitussüsteemist riigis.
Praegusest olukorrast rääkides tõid paar õpetajat probleemina välja, et koolides napib kvalifitseeritud inglise keele õpetajaid ning noori õpetajaid on raske motiveerida kooli jääma. Tulevikust rääkides prognoosisid õpetajad lisaks arvutipõhise õppe suurenemisele ka teiste võõrkeelte muutumist olulisemaks. Mõned õpetajad tundsid, et peavad lisaks inglise keelele parandama teiste võõrkeelte oskust, et nad oleksid võimelised ka teisi keeli õpetama. Prognoositi õppetundide sagedasemat toimumist väljaspool klassiruume ning õpiraskustega laste arvu suurenemist.
Soovid ja vajadused
Õpetajad olid mures kõnekeele õpetamise pärast. Mõned soovisid, et nende koolis töötaks inglise keelt emakeelena valdav õpetaja, kellega saaksid suhelda nii õpilased kui teised inglise keele õpetajad, et lihvida enda kõnekeeleoskust. Üks õpetaja tundis puudust kõnekeele videokursustest. Mitu õpetajat meenutas hea sõnaga Briti Nõukogu ja teiste organisatsioonide korraldatud üle-eestilisi inglise keele üritusi, olümpiaade, teemapäevi, festivale. Õpetajad loodavad, et jätkatakse nende korraldamist.
Paljud õpetajad väljendasid soovi suhelda rohkem kolleegidega teistest koolidest, nendega infot ja kogemusi vahetada. Sooviti, et koordineeritaks õpetajate visiite teistesse koolidesse, üksteiste tundide külastusi, loodaks inglise keele õpetajate üldine list ja lisaks vestlusringid kitsamate teemade kohta, näiteks algklassides inglise keele õpetamine, arvuti kasutamine inglise keele tunnis jmt. Üks õpetaja mainis, et inglise keele õpetajate selts peaks aktiivsemalt inglise keele õpetajate võrgustikku arendama.
Briti Nõukogu uuringujärgsed sammud
Kuigi õpetajad hindasid kirjastuste seminare, sooviksid nad lisaks saada kokkuvõtlikku ülevaadet uutest õppematerjalidest ja õpetamise suundadest.
Briti Nõukogu täiendab pidevalt oma raamatukogu eri kirjastajate uute õppematerjalidega. Aeg-ajalt korraldame raamatukogus näitusi, kus paneme teatud teemade lõikes välja uusimad väljaanded. Pidevalt täieneb meie elektrooniline raamatukogu. Õpetajad saavad laenutada või kohapeal kasutada inglise keele õppe tarkvara, andmebaase ja veebimaterjale.
Väike osa uuringust oli kvantitatiivset laadi. Näitasime intervjueeritavatele 14 kaarti, mis loetlesid võimalikke koolitusvorme ja teemasid, millega Briti Nõukogu tegeleb või võiks tegelda. Palusime õpetajatel viie palli skaalal hinnata, kuivõrd oluliseks peavad nad koolitusi neil teemadel. Kõige olulisemaks hinnati teema “elektroonilised õppematerjalid ja internet inglise keele õppes”. Pooled küsitletutest hindasid enesetäiendust selles vallas oluliseks või väga oluliseks.
Briti Nõukogul on plaanis korraldada kevadel lühikursus “Internet inglise keele klassis”. Lähtudes uurimistulemustest, tellisime Briti Nõukogusse Teaching English CD-plaate. Need Briti Nõukogu ja BBC välja töötanud CD-d sisaldavad arvukalt artikleid ja tegevusi õppetunni rikastamiseks. Huvitatuil on võimalik neid Briti Nõukogust tasuta saada.
Olulisuselt järgmine teemakaart uuringus osalenute seas kandis nime “Eksamid”. Õpetajad soovivad ennast täiendada 12. klassi lõpueksamiks ettevalmistamisel ning viia end paremini kurssi Briti Nõukogu rahvusvaheliselt tunnustatud eksamitega.
Oma raamatukogus oleme suurendanud rahvusvaheliselt tunnustatud eksamite ettevalmistusmaterjalide valikut. Oleme pärast uuringut korraldanud ning kavatseme edaspidigi korraldada väljasõite maakondadesse, et tutvustada inglise keele õpetajatele Briti Nõukogus administreeritavaid eksameid ja meie muid tegemisi.
Õpetajad pidasid olulisteks ka teemakaarte “British Studies” (briti kultuur ja eluolu) ning “Rahvusvahelised seminarid”.
Õpetajad soovisid, et Briti Nõukogu korraldaks rohkem üritusi väljaspool Tallinna. Teisalt soovisid nad seniste laupäevaste lühiseminaride asemel Tallinnas pikemaid ühe-kahe-päevaseid seminaritsükleid, mida võiks korraldada koolivaheaegadel. Väljaspool Tallinna elavatel õpetajatel oleks hõlpsam neil osaleda.
Esimesi uuringujärgseid muudatusi Briti Nõukogu töös oli traditsiooniliste laupäevaste lühiseminaride asendamine mahukamate seminaritsüklitega. Esimesena uues formaadis käivitasime tsükli “Britain Today”, et kajastada muutusi Briti ühiskonnas, kultuuris ja inglise keeles.
27. oktoobril 2004 toimus esimene üritus sellest sarjast. Tol korral tutvustasid Myra ja Steven Ford inglise Morrise tantsu, Miriam McIlfatrick purustas müüte tänapäeva Iirimaast ning Jason Finch lükkas ümber kümme turistide seas levinud eelarvamust Suurbritanniast. 23. märtsil jätkab tänapäeva Briti ühiskonda tutvustav sari klassiühiskonna muutuste teemaga. 30. aprillil tuleb vaatluse alla Briti nüüdisaja kirjandus.
Alustasime uue lühikursusega “A Short Course on Language and Culture”, mille viis läbi Alan Pulverness Norwichi Ülikoolist. Kursus jätkub sügisesel koolivaheajal.
Briti Nõukogu raamatukogus uuendame pidevalt British Studies riiuleid. Meilt leiab uusi ajakirju, ajalehti, raamatuid briti tänapäeva elustiilist, kokaraamatutest moe- ja disainialbumiteni. Suurenenud on filmikollektsioon: kogus on üle 400 mängufilmi ja hulk muusikaplaate.
Püüame toetada Eesti õpetajate osalemist nii Briti Nõukogu rahvusvahelistel seminaridel Londonis kui ka Hornby suveseminaridel Kesk-Euroopas. Avalduste esitamise korra ja kandideerimise tingimused leiate koduleheküljelt www.british council.ee niipea, kui konkursid on välja kuulutatud. Lisaks soovitame õpetajatel kontakteeruda Socratese Eesti bürooga, kes koordineerib Comeniuse programmi, mis toetab õpetajate osalemist rahvusvahelistel koolitustel.
 

Kaarin Truus,
Briti Nõukogu inglise keele
projektide koordinaator
 

Vene keele ainenõukogu ainealase nõustajana

 
Üleriigilised ainenõukogud kutsus haridusminister ellu alates 2003. a, et nad nõustaksid Riiklikku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskust eri koolitüüpide aineõpetuse, õppekirjanduse ning hariduslike erivajaduste küsimustes.
 
Ainenõukogusse kuuluvad õpetajad, õpetajate ühenduste esindajad, kõrgkoolide õppejõud ning teadusasutuste spetsialistid. Kaasatakse ka eksperte.
Oma töö planeerimisel on vene keele ainenõukogu lähtunud ülesandest toetada riikliku õppekava rakendamist ning selle õppe- ja kasvatuseesmärkide täitmist.
Oleme teinud ettepanekuid uuendada kasutatavaid õpikuid ja anda välja kordustrükke. Toetasime Irina Birjukova 6.–7. kl õpiku “Çäðàâñòâóéòå” ümbertöötamist ja Inna Manguse õpikute sarja “Ðóññêèé ÿçûê áûñòðî è âåñåëî” väljaandmist. Arutelu käigus tegid praktikud autoritele muudatusettepanekuid. Vastukajad I. Manguse õpikutele on olnud head. Leiame, et õpikute arutelu ja katsetamine on kasulik nii õpetajatele kui ka väljaandjatele.
Tihti võtavad õpikuautorid aluseks ideaaltaseme, mida praktik oskab kohandada reaalsete koolioludega. Kindlustunnet ei anna HTM-i kinnitus “õpik vastab riiklikule õppekavale”, vaid õpetajate-praktikute rahulolu õppekirjandusega. Ei saa alahinnata teadlaste ja tegevõpetajate rolli õppekirjanduse koostamisel ja väljaandmisel, kuid kogemused on näidanud, et kõige paremaid tulemusi saavutatakse koostöös.
Ainenõukogu seisab hea ka selle eest, et oleksid õppematerjalid ainealase töö ilmestamiseks ning edendamiseks. Vene keele ainenõukogus on olnud kõne all lisaõppematerjali koostamine. Eelmisel õppeaastal koostati näidisloetelu vajalikest tabelitest, skeemidest ning piltmaterjalist. Ainenõukogu liikmed pidasid seda vajalikuks eeltööks, mida esitada tootjale. Väljaandjaid leidub, kuid konkreetsete ettepanekuteta jääb hea mõte teostamata.
Osalesime ka õpetajatele mõeldud metoodilise materjali “Abiks õpetajale. Võõrkeelte õpetamisest” koostamisel. Õpetajate-praktikute mõtted ja soovitused võõrkeeletundide läbiviimiseks ilmusid 2004. a. Tallinna Reaalkooli õpetaja Nora Mals jagab oma kogemusi artiklis “Arvuti kasutamisest vene keele kui võõrkeele õpetamisel”. Väljaanne sisaldab häid mõtteid ja võtteid algajatele ning julgustab oma teadmisi kolleegidega jagama.
Ainenõukogu on aktiivselt osalenud ka üleriigiliste ürituste ettevalmistamisel. Aitasime koos õpetaja Nora Malsiga korraldada Vene Keele Õpetajate Seltsi ideena läbi viidud rahvusvahelist seminari “Mitmekeelne linnakultuur”. Üritusel osalesid ka vene koolide esindajad, külalised Venemaalt, Lätist ja teistest lähiriikidest. Praktikute sõnavõtte toetasid teadlaste ettekanded. Kultuuritausta tundmine aitab näha sidet ajastu kultuuri ja keeleõppe vahel. Kultuuriloolane Jüri Kuuskemaa kõneles mitmekeelsest keskaegsest Tallinnast, ajaloolane Tiina Kala eri keeltes ilmunud ürikutest.
Seminar toimus Tallinna Üldgümnaasiumis. Ürituse korraldasid Vene Keele Õpetajate Seltsi juhatuse liikmed eesotsas esinaise Malle Lingu ja kooli direktori Tiina Palliga.
Ainenõukogu ülesanne on ka hoida keeleõppe koordineerijaid kursis emamaa õpetamismeetoditega. Selles osas täitis üritus eesmärgi. Välisesinejad olid üllatunud, et oleme suutnud säilitada õpihuvi vene keele vastu.
Sel õppeaastal on vene keele ainenõukogu töö olnud plaanipärane ja tulemuslik. Oleme suutnud panna koostöös kirjastajatega alguse uuele õpikule, mis on kooskõlas Euroopa keelenõuetega. Kui avaldatav trükis vastab tegevõpetajate ootustele, on see ka tunnustus ainenõukogu tööle.

Tiina Kerem,
Tallinna Üldgümnaasiumi
vene keele õpetaja,
vene keele ainenõukogu liige
 

Vene Keele Õpetajate Selts tegutseb aktiivselt

 
Seltsi eesmärk on koondada vene keele õpetajaid, toetada kolleege, jagada kogemusi, laiendada silmaringi ning lahendada tekkinud probleeme.
 
Vene Keele Õpetajate Selts loodi 1998. a, et parendada vene keele õpetuse taset. Probleemiks oli, mida ja kuidas õpetada. Ühiskonnas toimunud muutused andsid võimaluse õpetada vene keelt kui võõrkeelt. Nüüdseks on selts leidnud kindla koha Eesti hariduselus.
Alates 2004. a aprillist oleme Ülemaailmse Vene Keele Õpetajate Assotsiatsiooni liikmed. Tänu sellele saavad VÕS-i liikmed kasutada kõiki ülemaailmse seltsi liikme eeliseid. Väga rikkalik on kursuste pagas, saab osaleda seminaridel ja konverentsidel.
Hea on koostöö Sankt-Peterburgi kirjastusega Zlatoust, mida vene keele õpetajad on korduvalt külastanud, osalenud koolitustel, tutvunud vajaliku õppematerjaliga ning saanud uusi ideid. Sellele on aidanud kaasa ka Herzeni-nimelise Pedagoogikaülikooli professor Irina Lõssakova. Lähiajal peaks toimuma seltsi õppereis Moskvasse, mis on nii preemiareis õpetajatele-juhendajatele kui ka joonistusvõistluse võitnud õpilastele. Sõitu aitab korraldada seltsi Vene Kaasmaalaste Fond eesotsas dr Sergei Gavrikoviga.
VÕS-i liikmed on kursis Soome kolleegide tööga. Oleme külastanud Helsingi Vene Lütseumi, kus läbiviidud koolitused käsitlesid vene keele algõpetuse metoodikat, foneetikat, õppekirjandust, tunnivälist tööd.
Väga hästi võeti meid vastu Läti haridusministeeriumis, kus saime ülevaate lätlaste hariduspõhimõtetest ja suundadest, mida iseloomustab järjepidevus oma tegemistes. Toredad ja töised olid kohtumised Läti Õpetajate Assotsiatsiooni esindajate ning Läti kolleegidega. Arutelud kohtumistel olid töised ja tekitasid uusi mõtteid.
Vene Keele Õpetajate Selts korraldas 2003. a konverentsi “Vene keel kui kommunikatsioonivahend”. Konverentsil esinesid tuntud teadlased Venemaalt, Lätist, Soomest ja meie Eesti õpetajad. Vene Riigiduuma saadik andis seltsi liikmetele üle kõrged autasud. Konverentsi aitasid läbi viia VÕS-i head partnerid, nagu Tallinna Haridusamet, Vene Kultuurikeskus, Estonia Talveaed, Vene Kaasmaalaste Fond ja Tallinna Üldgümnaasium. Konverentsi kajastati nii Eesti kui ka Vene pressis ja ajakirjas Russki Jazõk Zarubezom.
2004. a toimus seminar “Mitmekeelne linnakultuur”. HTM-i esindas Tõnu Tender. Tallinna Üldgümnaasiumi õpilased esinesid ingliskeelse uurimistööga mitmekeelsusest Tallinnas. Teine päev Estonia Talveaias oli paljudele üllatuseks. Lavale astusid lisaks Mati Palmile meie vene keele õpetajad.
VÕS-i liikmetele korraldatakse igal suvel ühes maakonnas suvelaager. 2005. a laager “Kunst gümnaasiumi vene keele tundides” toimub Ida-Virumaal, kus seltsi kontaktisik on õpetaja Niina Mark. Lektorid on kutsutud Riia ja Bratislava ülikoolidest. Tutvutakse Ida-Virumaa vaatamisväärsustega.
Möödunud aastal kutsuti meie seltsi liikmeid esmakordselt Bratislava nõupidamisele, kus Malle Ling ja Niina Rekuta esinesid ka ettekannetega. Meie seltsi liikmed esinevad ka tänavu mais toimuval kohtumisel.
VÕS-i liikmed osalevad hariduse töörühmades. Edukalt on tegutsenud kutsekvalifikatsiooni töörühm. HTM-i poolt on olnud arukas kutsuda aineliite ümarlauavestlustele. Aineliidud aitavad nii mõnegi hariduskorraldusküsimuse lahendada.
Soovin kõigile seltsi liikmetele ja meiega veel mitte liitunud vene keele õpetajatele tahet ja tarkust teha oma tööd suure südamesoojusega.

Malle Ling,
seltsi esinaine
 

Soome keel – lähedane, aga ikkagi võõras

 
Taasiseseisvunud Eestis ei ole soome keele ja kultuuri positsioon enam samamoodi ilmselge nagu nõukogude ajal.
 
Soome keele harrastamisel Eestis ja eesti keelel Soomes on pikaaegsed traditsioonid. Nii Eesti kui ka Soome rahvusliku liikumise tähtsad tegelased, nagu Elias Lönnrot ja Fiedrich Reinhold Kreutzwald, olid mõlema keele ja kultuuri uurijad ja arendajad. Ella Murrik (Wuolijoki) läks Soome ja Aino Krohnist sai eesti kirjanik Aino Kallas. 1920.–1930. aastatel mõjutasid mõlema maa kultuuri arengut haritlaste ja poliitikute kontaktid. Paljud ühiskonna- ja kultuurinähtused arenesid Soome lahe kahel kaldal samaaegselt.
Soomel on oluline roll
1940. aastate saatuslikud sündmused katkestasid selle sideme. Kui 1960-ndatel sai vähehaaval võimalikuks avanemine Euroopa suunas, oli Soomel jällegi täita oluline roll. Soome televisioon, Helsingi ja Tallinna vaheline laevaliiklus ning tänu Soome presidendi Urho Kaleva Kekkoneni tegevusele taastunud kultuuri- ja teadussuhted tähendasid sidemeid väljaspool nõukogude kultuuri.
Nüüd on Eesti taastanud kontaktid Euroopa ja ülejäänud maailmaga. Soome ei tähenda Eestile enam eksootilist välismaad, vaid ehk liigagi tuttavat naabrit, kellesse suhtutakse vahel ükskõikselt ja ülbeltki. Eelarvamusi eestlaste suhtes on ka soomlastel – tõenäoliselt on neid kõigil naabritel maailmas.
Eesti majanduselus on soome keele oskaja teistest paremas olukorras. Paljude firmade konkursikuulutustes on soome keele oskuse nõue. Soome on Eesti tähtsaim majanduspartner ja Eestis tegutseb üle 800 Soome ettevõtte, mis annavad nii otse kui ka kaudselt tööd kümnetele tuhandetele eestlastele. Alles hiljuti oli Läti president sunnitud tunnistama, et just Soome läheduse ja soome turistide tõttu on Eesti majandus arenenud Läti omast kiiremini.
Euroopa koostöö kontekstis on nii eestlased kui ka soomlased uues olukorras. Meie tulevik sõltub üha rohkem avatusest kogu maailma poole. Samas aga nõutakse meilt enda ja oma ümbruse paremat tundmist. Selles mõttes on just soome keele harrastus võtmepositsioonil. Inglise (või prantsuse, saksa, vene) keele õppimine tugevdab keskuste positsioone, eesti või soome keele õppimine muudab tugevamaks perifeeriad. Kuna mõlemad, nii Eesti kui Soome, on Euroopa keskustest kaugel, on nende loomulik huvi tugev ja oma häälel kõlada laskev Euroopa ääreala.
Iga keel on seda tugevam, mida rohkem seda mujal maailmas õpitakse. Selles mõttes on Eesti ja Soome suhted erakordsed: soome keel on eestlastele suhteliselt kerge ja vastupidi.
Soome keele õpetamine Eestis
Eesti on ainuke maa maailmas, kus soome keelt õpetatakse koolides. Selle poolest on Eesti haridussüsteem ainulaadne.
Ehkki keeled on lähedased, ei saa neid selgeks õppimata. Televisioonist ja suhtlusest õpitud keelest ei piisa soome kultuuri sügavamaks mõistmiseks. Koolid vajavad hea keeleoskuse ja sügava kultuuritundmisega soome keele õpetajaid, et toetada huvi naaberrahva vastu ja valmistada ette tulevasi spetsialiste, kes oma töös rohkem või vähem soome keelt vajavad.
Soome keelt hakati koolides õpetama kohe pärast Eesti iseseisvumist. Hulk aastaid õpetasid soome keelt kursustel peamiselt eesti filoloogi diplomiga õpetajad, kelle kohustuslikku õppekavva kuulus ka soome keel.
Tartus hakati soome keelt ning kultuuri pea- ja kõrvalainena õpetama alates 1991. aastast, aga esimesed soome keele õpetaja diplomid saadi alles 2001. aastal pedagoogilise lisa-aasta järel. Tartu Ülikool, Oulu Ülikool ja Soome Instituut korraldasid aastail 1995–1997 Tartu Ülikooli täienduskoolituskeskuse juures soome keele õpetamisega tegelevatele inimestele kursused Lõuna-Eestis, kus keeleoskuse süvendamise kõrval tutvustati ka soome kultuuri. Õppekava läbis 17 osavõtjat.
Tallinna Pedagoogikaülikoolis võetakse vastu üliõpilasi soome keele ja kultuuri õpetaja erialale. Ajavahemikus 1996–2003 on soome keele ja kultuuri õpetaja diplomi saanud 42 üliõpilast. Aastail 1992–1995 korraldas õppetool õpetajate täienduskursusi, mille lõpetas 29 inimest. Viimastel aastatel on võetud vastu soome filoloogia õppekavale, mille lõpetanutest viis on hiljem läbinud ka õpetajakoolituse.
Alates 1990. aastate algusest on Eestis ilmunud rohkesti soome keele õpikuid eestlastele, mis vastavad tänapäeva keeleõpetuse nõuetele. Õpetajakoolituse lõputöödest on trükis avaldatud õppevahendeid, kaitstud on soome keele õpetamise seisukohalt olulisi magistritöid. Seega on Eestis korralik kaader, kes võiks edukalt õpetada soome keelt igal tasandil – koolides, kutsekoolides, kursustel, ülikoolis.
Väga aktiivselt on keele õpetamist toetanud Soome Instituut. Aastast 1994 korraldatakse kaks korda aastas koolitusseminare, kus esinevad asjatundjad Soomest. Alates 1997. aastast valitakse aasta soome keele õpetaja, kelle hulgas on nii kooli- kui ka ülikooliõpetajaid.
Olümpiaadid
2003/2004. õa õppis soome keelt 1295 noort 31 üldhariduskoolist ning 3045 noort 23 kutsekoolist. Kooliõpilaste head soome keele taset on olnud võimalik näha ja kuulda alates 1998. aastast korraldatud soome keele olümpiaadidel. Olümpiaadi kutsus ellu Soome Instituut ja see toimub Agricola päeva paiku Tartus. Mikael Agricola oli soome kirjakeele rajaja, kelle surmapäeval, 9. aprillil tähistatakse Soomes soome keele päeva. Alates 2004. aastast seisab soome keele olümpiaad võrdsena teiste üleriigiliste olümpiaadide nimekirjas ning osa korralduskulusid katab Eesti haridusministeerium. Varem toimusid olümpiaadid üksnes Soome haridusministeeriumi ja sponsorite toel.
Huvi olümpiaadide vastu on alati olnud suur. Üks kool võib saata 3–4 õpilast ja osavõtjate arv on sõltuvalt aastast olnud 25–40. Olümpiaad toimub ühes vanuserühmas, st 10.–12. klasside õpilastele, osaleda võivad ka 8.–9. klasside õpilased. Tingimuseks on, et osaleja ei tohi olla Soomes koolis käinud. Eelvooru pole – aineõpetaja valib õpilase oma parimate hulgast.
Olümpiaadil lahendatakse sõnavara-, grammatika-, kuulamis- ja tekstimõistmisülesandeid, tuleb näidata oma vestlus- ja kirjutamisoskust. Tulemused tehakse teatavaks ja auhinnad jagatakse sama päeva õhtul Soome suursaatkonna vastuvõtul. Sel aastal toimub olümpiaad 8. aprillil.
Veidi teiselaadne on alates 2001. aastast 10. oktoobri paiku toimuv Aleksis Kivi päev. Aleksis Kivi päev on soome kirjanduse päev ja seda korraldavad Eesti koolide õpetajad vaheldumisi Lõuna- ja Põhja-Eestis. Osaleda võivad kõik soome keele huvilised õpilased. Viimase Aleksis Kivi päeva korraldas Tartu Forseliuse Gümnaasium.
Sild õpetajate vahel
11. veebruari Õpetaja Lehes rõhutab Soome Instituudi uus direktor Jaana Vasama, et silla ehitamine Soome ja Eesti õpetajate vahel on tähtis. 1990. aastate alguses alguse saanud Eesti-Soome sõpruskoolide liikumine on hakanud soikuma. “Kui Soome lastel palutakse nimetada üks Eesti president, helilooja ja midagi veel Eesti kohta, ei oska lapsed kuigi palju öelda. Ka kõik Eesti lapsed ei tunne Soomet. Aga naabrid peavad üksteist tundma. Mitte ainult nii, nagu ajalehed kirjutavad – skandaalist skandaalini, vaid teadma tõelist elu ja oskama seda näha sügavuti. Õpetajate suur töö ongi lapsi selle tõelise tundmisel aidata.”
Regulaarne laevaühendus Tallinna ja Helsingi vahel algas 1930. aastatel. 1997. aastast ei ole piiriületamiseks viisat vaja ja 2004. aasta volbripäevast sisenevad eestlased ja soomlased naaberriiki sama kontrollvärava kaudu. Poliitilised piirid maade vahel on kadunud ja tahaks loota, et keel ei ole tulevikus suhtluspiiriks. Soome president Tarja Halonen õpib oma napist ajast eesti keelt, leidkem meiegi aega ja võimalusi õppida soome keelt.

Heinike Heinsoo,
TÜ läänemeresoome keelte dotsent
Maarja Keba,
Soome Instituudi
Tartu osakonna kultuurisekretär
Margit Kuusk,
TÜ läänemeresoome keelte lektor
Janne Saarikivi,
TÜ soome keele lektor
 

Vene keele õpe Tartu Ülikoolis

Huvi vene keele õppimise vastu langes oluliselt 1990. aastate keskel. Viimastel aastatel näitavad seirekeskuse andmed eesti koolide õpilaseelistuste dünaamika kohta aga vene keele õppijate arvu kasvutendentsi. Ka Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna keelekeskuses, kus õpetatakse paljusid võõrkeeli eri teaduskondade üliõpilastele, täheldatakse huvi kasvu vene keele vastu.
 
Pärast Eesti taasiseseisvumist ja eesti keele riigikeeleks saamist on vene keele staatus Eestis oluliselt muutunud. Paljud funktsioonid, mida varasemal perioodil täitis vene keel, on nüüd normikohaselt läinud üle eesti keelele.
Esimeseks võõrkeeleks koolides on saanud inglise keel, vene keelt õpitakse teise või kolmanda võõrkeelena, mis määrab ka vene keele koha kõrgkoolides. Siiski on vene keel säilitanud osa oma funktsioonidest ning toimib kultuuri ja kirjanduse, õpetamis-, vähemal määral teadus-, teenindus- ja ärikeelena. Suure naaberrahva keel, milles on loodud omapärane ning huvitav kirjandus ja kultuur, mis on oluline suhtluskeel nii Venemaa kui teiste SRÜ riikidega, väärib õppimist.
Lähtudes teaduskondade ja erialade vajadustest, pakub TÜ keelekeskus erineva suunitlusega vene keele kursusi. Vaatamata vene keele puudumisele õppekavas, tellivad mõned osakonnad siiski oma üliõpilastele vene keele kursuse, pidades seda kõrghariduse vajalikuks komponendiks (seda on teinud sotsioloogia osakond ja semiootika osakond). Paljud tudengid valivad vene keele vabaainena, et õppida terminoloogiat ja lugeda erialakirjandust, teised tahavad omandada suhtlusoskust.
TÜ keelekeskuse andmeil on vene keel õppijate arvu poolest ülikoolis teisel kohal (esimesel on inglise keel). Õppijate seas on palju välisüliõpilasi, kellele õpetatakse vene keelt kolmel tasemel: algkursus (5 AP), keskaste (6 AP), edasijõudnud (6 AP).
Vene keelt ja kirjandust õpetatakse Tartu Ülikoolis ka erialana, st valmistatakse ette vene ja slaavi filolooge, kes saavad nii praktilise keeleoskuse kui ka keeleteoreetilise ettevalmistuse. Saadakse teadmisi vene ja teiste slaavi rahvaste kirjandusest. Peale vene keele õpetatakse poola ja tšehhi keelt, keelekeskuse ainetest on võimalik valida veel bulgaaria ja balti keeli (leedu ja läti), mis on olulised slavistidele.
Oma keeleoskust saab parandada semestri või kahe jooksul vahetusüliõpilasena Venemaa (Sankt-Peterburgi ja Voronezi), Poola ja Tšehhi ülikoolides. Rahvusvahelise üliõpilaste ja õppejõudude vahetusprogrammi “Erasmus” kaudu saab minna 3–5 kuuks Itaalia (Ge-nova, Milano, Padova), Ungari, Soome, Hispaania jt maade ülikoolidesse. Slaavi filoloogidest tudengid (sh avatud ülikoolis õppijad) kasutavad neid võimalusi aktiivselt.
TÜ filosoofiateaduskonda kuuluval vene ja slaavi filoloogia osakonnal on tugev õpetamis- ja teadustraditsioon. Vene keele õpetamist alustati kohe pärast ülikooli taasavamist 1802. aastal. Osakonna õppejõududeks on olnud paljud Euroopa ja maailmamainega teadlased nii 19. kui 20. sajandil. Üle 30 aasta töötas siin 20. sajandi kuulsamaid humanitaarteadlasi, Tartu-Moskva semiootikakoolkonna looja professor Juri Lotman.
Ka praegune õppejõudude koosseis on ettevalmistuselt heal tasemel, kõigil õppejõududel on teaduskraad. Osakond on edukalt läbinud teadustöö evalveerimise ning saanud 2003. aastal rahvusvaheliselt komisjonilt kõrge hinnangu.
Üliõpilasteks võetakse nii vene kui ka eesti kooli lõpetanuid, st vene keelt õpetatakse võõr- ja emakeelena. Suhe eesti ja vene kooli lõpetanute vahel on küllalt kaua püsinud stabiilsena 1 : 2, viimastel aastatel on see muutunud, eesti kooli lõpetanutelt on laekunud umbes 40–45% avaldustest, vene kooli lõpetanutelt 55–60%.
Uudiseks on sel aastal sisseastumiseksamiteta vastuvõtt bakalaureuseõppesse. Arvesse lähevad keskkooli riiklike lõpueksamite tulemused emakeeles ja võõrkeeles, lisandub veel ühe riigieksami hinne üliõpilaskandidaadi valikul, milleks võib olla vene keel (võõrkeelena), eesti keel (teise keelena), ajalugu või ühiskonnaõpetus.
Peale riikliku koolitustellimuse alusel õppijate võetakse üliõpilasi ka tasulisse statsionaarsesse õppesse (riigieelarvevälised kohad) ja avatud ülikooli. Nominaalne õppeaeg bakalaureuseastmes on kolm aastat, maht 120 AP. Bakalaureusediplom võimaldab jätkata õpinguid magistriõppes, mis kestab kaks aastat (80 AP). Vastavalt uuele õppekavale saavad ka õpetajakoolituse lõpetanud magistrikraadi.
Magistriõppesse pürgijad peavad sooritama sisseastumiseksami, millel tuleb näidata oma kirjandus- ja keeleteadusliku analüüsi oskusi. Eksami esimeses osas analüüsitakse vabas vormis luuleteksti (venekeelne luuletus või katkend sellest), mille autor pole nimetatud. Teises osas tuleb esitada tekstilõigu (3–5 lauset) keeleteaduslik analüüs. Sisseastuja soovil võib keeleteaduslikult analüüsitav tekst olla vene, poola või tšehhi keeles. TÜ vene ja slaavi filoloogia osakonna magistriõppesse võivad astuda ka teiste kõrgkoolide bakalaureuseõppe lõpetanud, kui nad on läbinud vajalikud eeldusained.
Vene ja slaavi filoloogia osakonna kõik õppekavad on tingimusteta akrediteeritud rahvusvahelise komisjoni poolt 1999. aastal.
Mitmekultuurilisuse põhimõtte realiseerimine on võimalik vaid siis, kui osatakse mitmeid võõrkeeli. Üks neist võiks olla vene keel.

Svetlana Jevstratova,
TÜ vene keele dotsent
Irina Külmoja,
TÜ vene keele korraline professor
 

Euroopa keelemapp Eestis ja teistes riikides

 
Tutvustame Euroopa keelemapi Eesti variandi väljatöötamist ning Euroopa olulisi suundumusi ja tegevusi keelemapi (-mappide) arendamisel ja kasutamisel.
 
Euroopa keelemapi kohta on seni eesti keeles ilmunud mõned kirjutised: paar ÕpL-is (vt T. Tender, Euroopa keelemapist, ÕpL, 5.12.03 ja Inga Mangus, Teadmisi tuleb sertifitseerida, ÕpL, 21.01.05) ning kahes kogumikus (vt Tõnu Tender, Sissejuhatavat Euroopa keelemapist – Toimiv keel II. Töid rakenduslingvistika alalt, 2004, lk 280– 290; Tõnu Tender ja Ülle Türk, Euroopa keelemapp Eestis: mis, miks ja kuidas?” – Võõrkeelte õpetamisest, 2004, lk 6–14).
Euroopa keelemapp. Meeldetuletuseks
Euroopa Nõukogu dokumendile (European Language Portfolio. Principles and guidelines 2000, lk 2) tuginedes võib väita, et Euroopa keelemapp
- on vahend, mis soodustab inimese mitmekeelsust ja mitmekultuurilisust;
- on keeleõppija isiklik omand;
- kirjeldab keeleõppija keeleoskust ja kultuurialaseid teadmisi, sõltumata sellest, kuidas ja kus need on omandatud – kas koolis või väljaspool formaalharidussüsteemi;
- on vahend, mis soodustab keeleõppija iseseisvust;
- omab nii pedagoogilist funktsiooni, suunates ja toetades õppijat keele omandamisel, kui ka dokumenteerivat funktsiooni, registreerides keeleoskustaseme;
- tugineb Euroopa Nõukogu keeleoskustasemete süsteemile;
- julgustab keeleõppijat ennast hindama ning kergendab tema hindamist teiste poolt;
- sisaldab teatavaid ühisjooni, mis teeb selle mõistetavaks ja kasutatavaks terves Euroopas;
- võib olla üks mudeleid keelemapi erinevate mudelite seas, mida üksikõppija omab ja kasutab elukestvalt.
Keelemapi mudelite rohkus tuleneb õppijate vajaduste arvestamisest – loodud on eri mudelid eri vanuse, keeleõppe eesmärkide, konteksti ja kultuuritaustaga õppijatele.
Euroopa keelemapp ei ole mingi konkreetse keele mapp ega Euroopas kõneldavate keelte mapp, vaid õppija keelemapp, mis sisaldab infot kõigi keelte kohta, mida õppija õpib või on õppinud. See aitab omanikul kaardistada oma keeleoskust ning võrrelda erinevates keeltes saavutatud õpitulemusi.
Keelemapi juurutamisest
Esimesed keelemapid loodi 1990. aastate keskel, 1998–2000 katsetati keelemapi mudeleid Euroopa Nõukogu 15 liikmesriigis. Katsetuste käigus kasutas keelemappi 30 000 õpilast ja 1800 õpetajat ning mõlema poole arvamused keelemapi kohta olid valdavalt positiivsed (vt Rolf Schärer, European Language Portfolio. Final Report on the pilot project, 2001).
Positiivsena toodi välja rida aspekte (Schneider, Günther & Lenz, Peter, European Language Portfolio. Guide for Developers, 2001), millest nimetame vaid kahte olulisemat.
1. Keelemapp on keeleõppe kvaliteedi tagamise vahend: seotus EN-i keeleoskustasemetega muudab programmid sidusamaks ja läbipaistvamaks ning lähendab neid rahvusvahelistele standarditele.
2. Keelemapi kasutamine võib aidata kaasa õppesisu ja -meetodite muutmisele, nt enesehindamise ja ühisõppe meetodite juurutamisele, iseseisva töö oskuste parandamisele, suurema tähelepanu osutamisele erinevatele kultuuriaspektidele jne.
Katsetuste tulemusena otsustati võtta keelemapp 2001. a kasutusele terves Euroopas. 2005. a jaanuari lõpuks oli EN-i hindamiskomisjon valideerinud, s.t nõuetele vastavaks tunnistanud 65 keelemappi (vt mappide loetelu Euroopa keelemapi kodulehel http://culture2.coe.int/port folio), katsetamisel oli 18 ja ettevalmistamisel veel 11 keelemappi. Samas on kasutusel ka terve hulk valideerimata mappe. Põhjuseks on asjaolu, et valideerimisprotsess on aeganõudev ja heakskiidu saavad vaid keelemapid, mis vastavad ühtsetele põhimõtetele ja kindlatele nõuetele (Rolf Schärer, A European Language Portfolio. From piloting to implementation (2001–2004), lk 5).
Meenutame lühidalt keelemapi nelja olulist põhimõtet.
1. Keelemapp annab õppijale võimaluse jäädvustada oma keeleõpet tervikuna, hoolimata sellest, kus või kuidas on midagi omandatud. 2. Keelemapp on õppija isiklik omand. 3. Keelemapp on seotud Euroopa Nõukogu keeleoskustasemetega, mida kirjeldatakse põhjalikult Euroopa keeleõppe raamdokumendis: õppimine, õpetamine ja hindamine. 4. Keelemapp koosneb kolmest osast: keelepassist (Language Passport), keeleloost (Language Biography) ja kaustast (Dossier).
Keelemapil on kaks funktsiooni: pedagoogiline (motiveerida õppijaid avardama ja mitmekesistama oma keel(t)eoskust igal tasemel) ja dokumenteeriv (registreerida omandatud keele- ja kultuurioskusi ning teadmisi). Pedagoogiline funktsioon on põhiline keeleõppeprotsessis, seda kannavad eelkõige keelelugu ja kaust. Dokumenteeriv funktsioon tõuseb esiplaanile õppija liikumisel ühest õppeasutusest teise, ühelt haridusastmelt teisele, ühest riigist teise, tööle asudes või töökohta vahetades. Seda funktsiooni kannavad eeskätt keelepass ja kaust.
Ehkki kõik keelemapid peavad EN-i hindamiskomisjonilt heakskiidu saamiseks vastama loetletud põhimõtetele ja omama mõlemat funktsiooni, erineb aspektide osatähtsus eri vanuserühmade mappides. Kui täiskasvanute keelemappides on esiplaanil dokumenteeriv funktsioon ja seega on kõige olulisem osa keelepass, siis laste- ja koolimappides domineerib pedagoogiline funktsioon ning keskendutakse keeleloole ja kaustale (vt allpool olevat joonist).
Praeguseks valideeritud mappidest on 15 loodud lastele (algklassidele), 13 teismelistele (põhikooli vanemale astmele) ja 15 täiskasvanutele (gümnaasiumiõpilastele ja neist vanematele). Keelemappe on loodud ka kitsamatele sihtrühmadele: immigrantidele, kutseõppeasutustele, üliõpilastele ning keeleõpetajatele, tõlkijatele ja tõlkidele. Mõnes riigis (Saksamaal ja Itaalias) on eri piirkondadel oma keelemapid. Neli keelemappi on loodud kasutamiseks rohkem kui ühes riigis (täiskasvanute mapp 6.2000, kõrgkoolide mapid 29.2002 ja 35.2002 ning kutseõppeasutuste mapp 48.2003). Kõige rohkem keelemappe – kuus – on kasutusel Iirimaal (mudelid 10.2001–14.2001).
Euroopas on seega kasutusel väga erinevaid keelemappe ning olemas nende juurutamise ja kasutamise mitmekülgne kogemus. Seda arvestati Eestis keelemapi väljatöötamist alustades.
Keelemapi Eesti variant
7. juulil 2003 moodustati haridus- ja teadusministri käskkirjaga nr 645 ministeeriumi juurde komisjon, kelle ülesanne on Euroopa keelemapi Eesti variandi põhialuste ja 6.–9. klassi näidismapi väljatöötamine 2006/ 2007. õa alguseks. Komisjoni kuuluvad liikmetena Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse peaspetsialistid Vega Jürgens ja Pille Reins (riigikeel), Piret Kanne (prantsuse keel), Mare Kasuri (vene keel), Kersti Sõstar (saksa keel), HTM-i järelevalveosakonna peainspektor Kristi Mere, HTM-i keeletalituse peaspetsialist Riina Reinthal ja Tartu Ülikooli õppejõud Ülle Türk. Esimees on HTM-i keeletalituse juhataja Tõnu Tender. Vahepeal on lapsepuhkusele siirdunud Pille Reins, kelle asemel kutsuti komisjoni liikmeks REKK-i riigikeele peaspetsialist Pilvi Alp. Liikmeks on kutsutud ka TPÜ professor Suliko Liiv ja Saksa Kultuuriinstituudi direktor Anne Lind. Teiste tööülesannete tõttu on komisjoni tööst eemale jäänud Riina Reinthal.
6. detsembril 2003 korraldasid HTM ning Euroopa keelemapi Eesti variandi komisjon Tallinnas rahvusraamatukogus võõrkeeleõpetajate konverentsi “Euroopa keelemapi põhimõtted, rakendamise kogemused ja tulevik”. Osales umbes 250 keeleõpetajat Eesti eri paigust. Esinesid Euroopa Nõukogu keeleekspert Rolf Schärer (Šveits) teemadel “Euroopa keelemapp ja Euroopa keeleõppe raamdokument: põhimõtted ja funktsioonid” ning “Euroopa keeleõppe raamdokumendi kasutamine, kogemused ja tulemused”; Merja Auvinen (Soome): “Töö Euroopa keelemapiga gümnaasiumis”; Soili Ollus (Soome): “Euroopa keelemapi kasutamine põhikooli projekttöödes – praktilised kogemused” ning Ülle Türk (TÜ): “Euroopa keeleõppe raamdokumendi eestindamisest ja Eesti testiterminoloogia seletussõnaraamatust”.
Korraldajad palusid osalenud õpetajatel mõelda, kas nad soovivad Euroopa keelemappi oma õpilastega 2004/2005. õa katsetada. Katsetamisele registreeris end 84 õpetajat.
24. augustil 2004 korraldasid HTM ja Euroopa keelemapi Eesti variandi komisjon TPÜ keeltemajas Euroopa keelemapi Eesti katsevariandi teemal esimese koolituspäeva. Osales 58 võõrkeeleõpetajat, kes olid vabatahtlikult nõus oma 6.–9. kl õpilastega Euroopa keelemapi Eesti tööversiooni katsetama. Koolituspäeva üldosa kandis pealkirja “Euroopa keelemapp Eestis: mis, miks ja kuidas”. Tutvustati keeleoskuse uuenenud tähendust, keeleoskuse komponente, keeleõpet, Euroopa keelemapi eesmärke, põhimõtteid ja kolme osa ning Euroopa keeleõppe raamdokumenti. Seejärel tegutseti töörühmades: “Euroopa keelemapi dokumenteeriv funktsioon”, “Enesehindamine ja skaalad” ning “Kuidas ma õpin keelt”.
2004. a septembris saadeti keelemapi Eesti tööversioonid (kokku 1964 eksemplari) katsetamiseks selleks soovi avaldanud koolidesse – 60 Eesti kooli 65 õpetajale (iga õpetaja sai ka mõne varueksemplari). Optimistliku arvestuse järgi katsetab keelemapi Eesti tööversiooni umbes 1700 õpilast. Keeleõpetajaist on esindatud 7 eesti (kui teise keele), 20 inglise, 3 prantsuse, 2 rootsi, 10 saksa ja 19 vene keele õpetajat ning 1 vene ja inglise, 1 prantsuse ja inglise, 1 saksa ja inglise ning 1 soome ja vene keele õpetaja. Maakondadest ei osale katsetamisel vaid Jõgeva-, Saare- ja Võrumaa.
29. oktoobril 2004 toimus Tallinna Tõnismäe Reaalkoolis samadele õpetajatele Euroopa keelemapi teine koolituspäev, osales 53 õpetajat. Üldosas kõneldi keeleoskuse mõõtmise skaaladest, kontroll-lehtedest ning õpetajate tagasiside lehtedest. Väiksemates rühmades käsitleti osaoskusi – rääkimis- ja kirjutamisosa – ning õpetajatel oli võimalus vahetada keelemapi katsetamise kogemusi.
Kui Eestis otsustati hakata töötama välja Euroopa keelemapi kohalikku varianti, nähti olulisima eesmärgina just ainekava sidususe ja läbipaistvuse tõstmist ning õppijate iseseisvuse arendamist. Seetõttu otsustatigi alustada põhikooli vanemast astmest: see haridusaste on kohustuslik ja nii saavad kõik õpilased keelemappi kasutada. Hiljem on selle alusel hea õpilasi gümnaasiumi või kutsekooli vastu võtta.
Keelemapi väljatöötamiseks oli mitu võimalust: tõlkida mõni juba olemasolev keelemapp eesti keelde; kohandada mõni keelemapp Eesti oludele vastavaks; luua päris oma keelemapp.
Esimene võimalus langes ära, sest ükski olemasolev keelemapp ei vastanud täpselt meie õpilaste vajadustele. Samas näis ka mõttetu luua midagi täiesti uut, sest katsetused läbinud näidiseid oli kogunenud piisavalt palju. Seega jäi üle võimalus mõni keelemapp Eesti oludele kohandada.
Valik jäi pidama esimesel valideeritud keelemapil – Šveitsi keelemapil “European Language Portfolio for young people and adults” (mudel 1.2000). See on küll mõeldud vanematele õpilastele kui need, kellele meie näidismappi välja töötame (vanuserühmale 15+), kuid samas ainuke keelemapi mudel, mis on terviklikult internetist kättesaadav nii inglise, saksa kui ka prantsuse keeles (http://www. sprachenportfolio.ch/esp_e/index.htm). Õpilaste vanuse erinevus ja erinev taustsüsteem tähendavad aga, et Šveitsi keelemapi sisu tuleb suuresti muuta.
Kohandamisel sai palju tuge Hollandi keelemapist (mudel 34.2002), milles on Šveitsi keelemapiga võrreldes suurem rõhk õppijate suunamisel ja abistamisel. Eriti kontroll-lehtede vormistamisel järgib Eesti katsemapp Hollandi mudelit.
Eesti 6.–9. klassi keelemapp hakkab sisaldama järgmisi komponente.
1. Keelepass: enesehindamise skaala; tabel keeleoskuse taseme määramiseks enesehindamise skaala alusel; tabel keeleõppe ja -kasutuse kogemuste jäädvustamiseks (suhtlemine välismaalastega, raamatute lugemine, filmide vaatamine, keeleõppeprojektid jne); tabel keele- ja kultuurikogemuste jäädvustamiseks (osalemine vahetusprogrammides, reisimine jm); tabel keeleõppetunnistuste ja -tõendite loetlemiseks.
2. Keelelugu: lühiülevaade seni toimunud keeleõppeprotsessist; ülevaade olulistest kultuurikontaktidest; keeleõppeprogrammi(de) kirjeldus (kasutatud õppematerjalid, peamised tegevused jne); kontroll-lehed olemasolevate oskuste täpsemaks määratlemiseks ja eesmärkide seadmiseks; keeleõppe eesmärgid ja nende saavutamise teed.
3. Kaust – kausta kogutud materjalide nimekirja vorm.
Euroopa keelemapp ei ole asi iseeneses, vaid keeleõppe kavandamise, edusammude kirjeldamise ja tulemuste jäädvustamise vahend. Seetõttu ei ole keelemapp otseselt seotud ühegi ainekava ega õppematerjaliga, vaid seda saab lõimida igasse keeleõppeprogrammi. Samas nõuab selle kasutusele võtmine nii õpetajate kui ka keeleõppijate ettevalmistust.
Eestis arvestatakse teiste riikide kogemust ning keelemappi juurutatakse kahes etapis, mille mõlemaga kaasneb õpetajate koolitamine. Käesoleval õppeaastal katsetavad selleks soovi avaldanud õpetajad keelemappi oma õpilastega ja saavad katsetamiseks vajalikku koolitust. 2006. aasta kevadest pakutakse koolitust kõigile põhikooli vanemas astmes töötavatele võõrkeeleõpetajatele.
Euroopa keelemapi tulevikuvõimalustest
Ehkki Euroopa keelemapp on tänaseks laialdaselt kasutusel, jätkub endiselt selle arendamine kolmes suunas: keelemapile suurema rakenduse leidmine, elektrooniliste keelemappide loomine ja keelemapi mudelite arvu vähendamine.
Esimesel suunal oli otsustavaks sammuks Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu otsus Euroopa Komisjoni ettepanekul kasutusele võtta Europass ehk kvalifikatsioonide ja kompetentside läbipaistvuse ühtne raamistik (vt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu otsus nr 2241/2004/EÜ, 15. detsember 2004, kvalifikatsioonide ja pädevuste läbipaistvuse ühtse raamistiku kohta (Europass), Euroopa Liidu Teataja, 31.12.2004). Europassi peamine eesmärk on aidata Euroopa kodanikel paremini kommunikeerida oma kvalifikatsiooni ja kompetentse, mis on vajalikud töötamiseks ja õppimiseks nii kodumaal kui ka väljaspool seda. Loodavas Europassis kajastuksid inimese kohta viit tüüpi andmed: personaalsed ja tööalased oskused (Euroopa CV), keeleoskus, riikidevahelise liikumise kogemus, kõrghariduse diplomid ja erialase kvalifikatsiooni tõendid. Keeleoskuse tõestamiseks hakatakse kasutama Euroopa keelemappi. See otsus aitab tõenäoliselt kaasa keelemapi populaarsuse tõusule.
Elektrooniliste keelemappide loomisegagi loodetakse tõsta keelemapi populaarsust, sest mapi kohmakus on tõenäoliselt üks põhjusi, miks seda suhteliselt vähe kasutatakse. Eriti avaldub see ühelt haridusastmelt teisele liikudes, kui võetakse kasutusele uus keelemapp. Siis tuleks vanast mapist vajalik info ümber kirjutada, mis on ajamahukas ning tüütu. Samuti on paberversioonis mapid suured ja rasked ning nende kaasaskandmine ebamugav. Elektroonilised mapid peaksid mõlema probleemi kõrvaldama.
Praegu on välja töötatud kaks elektroonilise keelemapi mudelit: Hollandi mudel, kus keelemapp on serveril (praegu paraku vaid hollandi keeles, vt http:// www.europeestaalportfolio.nl), ja EAQUALS-ALTE mudel, mille saab EAQUALS’i (The European Association for Quality Language Services) kodulehelt oma arvutisse laadida (saadaval inglise ja prantsuse keeles, vt http://www.eaquals.org/ portfolio/).
Juba loodud elektroonilistel keelemappidel on lisaks eelistele ka teatud puudused, millest olulisim on see, et nad on kasutamisel vähempaindlikud kui traditsioonilised keelemapid. Näiteks saab Hollandi mudelis oma keeleoskust kõrgemal tasemel kontrollida alles siis, kui 80% madalama taseme oskustest on omandatud. Samas on Hollandi ekspert John de Jong juhtinud tähelepanu sellele, et piirid tasemete vahel ei ole jäigad ja kui õppijal on olemas 80% madalama taseme oskustest, on tal tõenäoliselt olemas ka ligi 50% järgmise taseme oskustest (De Jong, John 2004. What is the role of the Common European Framework of Reference for Languages: Learning, teaching, assessment?, vt http:// www.ealta.eu.org/conference/ 2004/ppt/EALTA2004%20John.ppt).
Traditsioonilises keelemapis võib õppija hinnata oma keeleoskust eri tasemetel korraga ja seega näha, mida ta keeles teha suudab.
Hoolimata elektrooniliste keelemappide puudustest, arendatakse neid kindlasti edasi ning töötatakse välja ka uusi ja paremaid elektroonilisi mudeleid. Seega võivad elektroonilised keelemapid tulevikus keelemapi paberversioonid kõrvale tõrjuda. Hollandis ongi see juba juhtunud.
Keelemapi mudelite arvu vähendamine on oluline selleks, et eri riikide keelemapid oleksid vastastikku kergemini mõistetavad. Pärast keelemapi kasutusele võtmist 2001. a ongi Euroopa Nõukogu töötanud mudelite ühtlustamise suunas. Selleks on töötatud välja täiskasvanute keelepassi ühtne mudel ja väljatöötamisel on samasugune mudel laste- ja koolikeelepassidele. On kogutud infot keelemapi erinevates mudelites (eelkõige keeleloos) leiduvatest materjalidest ja tehtud see kättesaadavaks uute keelemappide väljatöötajatele. Samuti on asutud ümber töötama esimesena loodud keelemappe (2004. a uuendati kaks 2001. a valideeritud Iiri keelemappi: 11.2001 ja 12.2001), et need oleksid paremini kooskõlas praeguseks kogunenud oskusteabega.
Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et ehkki keelemappi on Euroopas kasutatud juba neli aastat ja enne kasutusele võtmist oli seda põhjalikult katsetatud, jätkub töö nii uute keelemappide väljatöötamise, olemasolevate edasiarendamise kui ka keelemapile suuremate kasutusvõimaluste leidmise suunas. Eesti oma keelemapi loomisega osaleme meiegi selles ühistöös.
 
 

Tõnu Tender,
HTM-i keeletalituse juhataja
Ülle Türk,
TÜ õppejõud
 

Õpetatakse ka jaapani ja ladina keelt

Lisaks Eesti koolides õpetatavatele tavalistele võõrkeeltele – inglise, saksa, prantsuse ja vene keelele – saab osas gümnaasiumides valida muidki keeli.
 
Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse andmeil õppis 2003/2004. õppeaastal 923 õpilast rootsi, 884 soome, 648 ladina, 316 hispaania, 245 heebrea ja 20 jaapani keelt.
Järveotsa koolis jaapani keel
Ainuke Eesti gümnaasium, kus saab alates 10. klassist võtta valikaineks jaapani keele, on Tallinna Järveotsa Gümnaasium. Kooli direktor Riho Uulma sõnul on jaapani keelt Järveotsas õpitud 1990. aastate algusest. Kui mõni aasta tagasi hakkas selle keele õpetus Järveotsal välja surema – eelmisel aastal lõpetas kooli vaid üks jaapani keelt õppinu, siis nüüd on õpetus taas saanud sisse oma algse hoo. Uulma kinnitas, et huvilisi on – igas gümnaasiumiklassis on kümmekond jaapani keele õppijat, mõni on valinud Järveotsa kooli just selle aine pärast. Tahtjaid on rohkemgi – eelmisel aastal 30 ringis, aga vastu võtta sai neist vaid kolmandiku.
“Kes sellesse klassi juba astub, on tugev ja tahtejõuline, siia ei saa tulla mütsiga vehkima,” ütles Uulma. “Meil õpitakse jaapani keelt inglise keele kaudu, õpetaja ise on jaapanlane Sonobe Hiroyuki. Paljud õpilased ei saa esimesel hetkel arugi, kui raske õppimine on. Ütleme kohe alguses kõigile kandideerijaile, et see nõuab ränka tööd.”
Jaapani keele õppimine Järveotsal on laiem tutvumine idamaise kultuuri ja elulaadiga.
Gümnaasiumi jaapani keele rühma õpilane Ivo Heinloo ütleb kooli kodulehel, et jaapani keele õppimine ei sarnane ühegi teise praegu Eesti keskkoolides õpetatava keele õppimisega. “Põhjus on ilmselt see, et jaapani üle 2500 aasta vanuste traditsioonidega kultuur erineb tublisti euroopalikust kultuurist ja tavadest. /- - -/ Jaapanipärane maailmavaade ja jaapanlaste omalaadne mõtlemisviis on iseloomulik kogu Ida kultuuriruumile, mis põhineb Ida-Aasias valitseva religiooni budismi põhimõtetel. Niisiis, õppides tundma jaapani keelt ja kultuuri, avaneb õppuri ees suurepärane pilt kogu Ida maailmavaate olemusest,” kirjutab Heinloo. “Jaapani kultuur vastandub teatavas mõttes Lääne kultuurile, millega eestlane ehk rohkem kursis on. Seepärast ongi põnev õppida tundma hoopis teistsuguseid arusaamu ja tõekspidamisi. Kuna jaapani keele ja kultuuri õppimine on omavahel lahutamatud, antaksegi meie koolis teadmisi peale keele ka jaapani ajaloo ning kultuuri vallas.”
Uulma märkis, et üks tegur, mis Järveotsale jaapani keelt õppima meelitab, on võimalus saada Jaapani stipendiaadina Jaapanisse õppima, sest kool teeb koostööd Jaapani ülikooliga. Konkurents jaapani keele grupis on tugev – kõik tahavad olla parimad, et pääseda ühe-kahe Jaapanisse sõitja hulka. Siiski ei tulda kooli vaid Jaapanisse-sõidu pärast, paljud õpilased näevad ka oma tulevikus seost õpituga.
Uulma andmeil töötab kooli üks vilistlane Jaapani esinduses. Enamik õpilastest näeb võimalikku rakendust seoses turismiga. Turismifirmad on pöördunud kooli poole ettepanekuga rakendada õpilasi suvel giidina. Gümnaasiumis on kaalumisel idee hakata pakkuma ka turismi valikkursust. Praegu pole Eestis siiski kuigi palju töökohti, kus jaapani keelt vaja läheb, aga ehk avarduvad selle keele kasutusvõimalused, oletab direktor.
Vaatamata sellele, et jaapani keel on keeruline, saavutavad õpilased 12. klassi lõpuks Uulma kinnitusel siiski taseme, mis lubab neil teatud ametikohtadel töötada.
Ladina keel
Eksamikeskuse andmeil õpetati ladina keelt möödunud õppeaastal 11 Eesti koolis, ühena Tallinna Saksa Gümnaasiumis, kus on esindatud kuus võõrkeelt: saksa, inglise, prantsuse, ladina, vene ja rootsi keel. Kooli direktor Külli Puhkim rääkis Õpetajate Lehele, et ladina keelt õpetatakse nende koolis tänu sakslasest õpetajale Clemens Krausele, kes kolm aastat tagasi pakkus selle võimaluse välja, sest tal on selle keele õpetamiseks vajalik kvalifikatsioon. Eestist on ladina keele õpetajat raske leida, tõdes Puhkim. Saksa Gümnaasiumis rahastab ladina keele õpetamist Saksamaa.
Puhkim ütles, et nad pole teinud küsitlust, miks õpilased just selle valikaine on võtnud, aga direktor oletab, et ladina keelt õpivad näiteks tulevased arstitudengid, kellel on kõrgkoolis vaja õppida ladinakeelseid mõisteid.
Ladina keelt saab õppida ka Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumis. Direktor Kersti Nigesen ütles, et ladina keelt kui surnud keelt ei saagi päris võõrkeelena käsitada, sel on rohkem kultuurilooline aspekt. Ühel või teisel kujul on seda õpetatud kooli algusest peale – 1980-ndate lõpust. Alguses eraldi keeletunde polnud, aga keskaegset kultuuri õppides laulsid lapsed vanaaegset muusikat ladina keeles, nii omandasid nad mingi sõnavara. Kooritundides on õpilased saanud elementaarsed tõlked ja seletused, aga gümnaasiumis läbitakse lisaks ka grammatikakursus. Kaks ladina keele grammatika kursust on gümnaasiumis kohustuslikud, aga kes tahab, võtab kolmanda ka.
Nigesen märkis, et on lapsi, kes on huvitatud kultuuriajaloost ja vanadest keeltest, seetõttu on vanalinna koolis mõnel aastal õpetatud ka kreeka keelt. Sel aastal tekib see võimalus loodetavasti taas, kui saadakse rahvusvahelise vahetusprogrammi kaudu õpetaja. Nii ladina kui ka kreeka keele õpetajat on raske leida.
MTÜ Keeltekeskuse juures saavad Vanalinna Hariduskolleegiumi õpilased õppida ka hispaania ja itaalia keelt, nii nende kui teistegi Euroopa keelte õppimiseks valmistab ladina keel pinnase hästi ette.
Rootsi keel
Vanalinna Hariduskolleegium kavandab ka rootsi keele õpetamist. Eelmisel õppeaastal sai rootsi keelt õppida 19 Eesti koolis, üks neist oli Tallinna Saksa Gümnaasium. Seal on õpetajaks saksa keele õpetaja, kel ka rootsi keele õpetaja kvalifikatsioon.
Külli Puhkimi hinnangul õpivad lapsed rootsi keelt meeleldi, sest naaberrahvaga on sidemed tihedad – nii mõnigi tahab Rootsi õppima või tööle minna. Direktor arvab, et gümnaasiumi lõpuks saavutavad õpilased rootsi keeles suhtlemise algtasandi, esmased jutud saab ära rääkida, baas on olemas.
Soome keel
Soome keelt õpetati eelmisel õppeaastal 25 koolis ja sugugi mitte ainult Põhja-Eestis. Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumis on meie sugulasrahva keelt õpetatud kümmekond aastat. Direktor Katrin Martinfeld nentis, et kahjuks pole Võrus Soome TV-d, mille abil saaks keele selgeks. Võru lapsed jäävad ses mõttes paljudest asjadest, võrreldes Põhja-Eesti lastega, ilma, koolil tuleb see tasa teha.
Kreutzwaldi koolis on kaks emakeeleõpetajat, kel on ka soome keele õpetaja lisaeriala, soome keelt on õpetatud nii palju, kui on võimaldanud nende õpetajate töökoormus.
Kooli ühes lennus on 120– 130 õpilast, mõnel aastal on neist 25 või isegi 50 võtnud valikaineks soome keele.
Martinfeld räägib, et paljudel õpilastel on suur keelehuvi, mõne jaoks on soome keel juba neljas võõrkeel. Mõni ehk mõtleb, et läheb kunagi Soome tööle, aga on ka selliseid, kes valivad soome keele, sest midagi peab ju valima, märkis direktor.
Tulemus on nagu kõigis ainetes väga erinev – on nii neid, kes saavad pärast kolme aastat õppimist soome keelega suurepäraselt hakkama, aga ka neid, kellele keel tuleb raskelt kätte. Sõpruskoolil Põhja-Soomes Kaustises külas käies suhtlevad soome keelt õppivad õpilased tavaliselt soome, mitte inglise keeles.
Martinfeld ei usu, et Võru lapsed Kreutzwaldi gümnaasiumi kasuks just soome keele õppimise võimaluse tõttu otsustaksid, pigem meelitab prantsuse keel, mida õpetatakse selles kooli juba ligi 20 aastat – varem ainult gümnaasiumis, aga viimased kolm aastat alates 6. klassist B-keelena. Veel saab Kreutzwaldi koolis õppida inglise, saksa ja vene keelt.

Keelemapi katsetamise tagasiside õpetajatelt

 
 
Keelemapi Eesti tööversiooni on koolides katsetatud alates 2004. aasta septembrist. Käesoleva õppeaasta jooksul oleme palunud õpetajatelt tagasisidet kolmel korral. Iga kord on vastanud umbes 50 keelemappi katsetavat õpetajat. Allpool teeme saadud tagasisidest lühiülevaate.
 
Esimese küsitluse korraldasime 2004. a oktoobri keskel. Selleks ajaks polnud jõutud keelemapiga koolides veel kuigi palju tegelda, kuid tagasiside põhjal oli õpetajate ja õpilaste suhtumine positiivne. Saadud tagasiside oli põhjalik, millest võis järeldada, et keelemapi katsetamisse suhtutakse koolides tõsiselt.
Tagasisidet kasutasime ka otsustamiseks, mida oleks järgmisel koolitusel vaja korrata või selgitada.
Siinkohal mõned näited vastustest, millest võiks olla kasu teistele keelemapi katsetajatele või õpetajatele, kes soovivad keelemappi tulevikus kasutada.
1. Millega alustasit keelemapi katsetamist?
-- Selgitasin keelemapi olemust. Püüdsime jõuda koos selleni, miks on see hea/vajalik. Oluline oli võtta maha pinged selle kohta, nagu oleks mapp tohutu mahukas lisatöö, mis hakkab mõjutama hindeid.
-- Toimus grupitöö ja arutelu teemadel “Miks me õpime keeli?”, “Miks on inglise keel populaarsem kui teised?”, “Millised keeleõppe meetodid on efektiivsemad kui teised?”, “Miks ma peaks õppima ära rohkem kui ühe võõrkeele?”.
-- Tutvustasin Euroopa keelemapi ajalugu, selgitasin mapi struktuuri.
-- Rääkisime võõrkeelte ainesektsioonis keelemapist, palusin vene ja saksa keele õpetajate abi mapi täitmisel.
-- Rääkisin õppenõukogus töökaaslastele Euroopa keelemapist, lapsed said mapid tutvumiseks.
-- Palusin õpilastel määratleda oma keeleoskus vastavalt voldikus antud selgitustele.
-- Viisin läbi küsitluse “Kuidas ma õpin võõrkeeli?”. Lasin õpilastel valida töö (õpilastel on juba mapp oma töödest), mille nad paneksid Euroopa keelemappi ja miks.
-- Oleme täitnud osa “Kuidas ma olen arendanud oma keeleoskust”, samuti enamiku keelekontaktidega seotud lehekülgi, palusin täita keeleoskuse arendamise peatüki kõigi koolis õpitud keelte kohta (inglise ja prantsuse), et oleks võrdlusmoment. 6. klassis tegime tagasiside: mida oskan ja kui hästi.
-- Tellisin osalevatele õpilastele uued õpikud Prantsusmaalt, mis on koostatud vastavalt Euroopa raamdokumendi nõuetele (Extra! 1, 2, 3). Nendel õpikutel on olemas Portfolio ja kõik küsimustikud, mille olen tõlkinud ja mida kasutasin abimaterjalina keelemapi tutvustamisel.
2. Millised on teie ja õpilaste keelemapi katsetamist puudutavad positiivsed ning negatiivsed tähelepanekud?
-- Positiivne on uudsus, õpilased on huvitatud, nad peavad end analüüsima ja eesmärkidele tähelepanu pöörama. Õpilased leiavad selle vajaliku olevat, kuna mitmed soovivad õppida teistes riikides vahetusõpilastena. Keelemapp paneb õpilasi järele mõtlema oma keeleoskuse taseme üle ja ise järeldusi tegema. Õpilased teadvustasid, et keelt saab õppida mitte ainult koolipingis, vaid reisides ja projektides osaledes. Õpilased suhtuvad keeleõppimisse teadlikumalt.
-- Negatiivse poole pealt märgiti, et esialgu kulub keelemapi täitmiseks tunnis palju aega. Mõned õpilased vastavad küsimustele tõsiselt, mõned pealiskaudselt. Leiti ka, et keelemapiga tegelemine killustab tundi. Suure ülekoormuse tõttu ei jõua lapsed väljaspool kooli eriti palju materjali koguda, kaustas on ikka tunnis tehtu. Õpilastel on raske objektiivselt oma keeletaset määrata, õpilased kipuvad end tugevasti ülehindama.
3. Kas teil on tekkinud konkreetseid soove koolituse osas? Kui jah, siis milliseid?
-- Loodan teistelt õpetajatelt kuulda, mida nemad on teinud ja kuidas õpilased asjasse suhtuvad. Leidke aega kogemuste vahetamiseks!
-- Kuidas edasi minna?
-- Võiks olla paar praktilist nõuannet, kuidas ikkagi täita (kui tihti, mis mahus) erinevaid õpivõtteid kaardistavat tabelit.
-- Kardan, et kooli vahetades ei pruugita uues koolis mappi kasutada, laps võib pettuda.
-- Soovin saada täpsemaid juhiseid skaalade kasutamise ning eesmärkide seadmise ja tagasivaate kohta.
-- Kuidas juhatada lapsi adekvaatsele enesehindamisele?
-- Sooviksin näidistundi.
-- Võiks käsitleda suuremate temaatiliste kirjutiste kirjutamist.

*
Kokkuvõtteks võib märkida, et keelemapi tööversioon võeti koolides hästi vastu. Ilmnenud raskused annavad märku sellest, mida tuleb koolitustel õpetajatele veel selgitada ja mida keelemapis muuta. Asjalikke ettepanekuid ja soovitusi on kogunenud küllalt palju. Euroopa keelemapi Eesti variandi komisjon arvestab neid kindlasti keelemapi lõpliku variandi väljatöötamisel ja vormistamisel. Koolides keelemappi katsetavate õpetajate aktiivne kaastöö on komisjonile tõhusaks abiks.

Pilvi Alp,
REKK-i
riigikeele talituse peaspetsialist
Suliko Liiv,
TLÜ professor
 

Keelemapi katsetamisest Pelguranna Gümnaasiumis

Meie katsetame keelemappi 7. klassis eesti keele kui teise keele ja inglise keele tundides. Kokku on selles klassis 32 õpilast. Keeleõppe tõhususe huvides toimuvad võõrkeeletunnid kahes rühmas, seega on tegevusse kaasatud neli õpetajat. Eesti keele ja inglise keele õpetajad teevad omavahel koostööd, mis kergendab nii õpilaste kui ka õpetajate tööd ning võimaldab lahendada õppimise käigus kerkivaid probleeme.
Tutvustasime keelemappi kõigepealt lastevanematele. Rääkisime Euroopa keelemapi põhimõtetest ning sellest, et meie kool soovib osa võtta keelemapi Eesti tööversiooni katsetamisest. Lastevanemate suhtumine oli valdavalt positiivne.
Õpilastega alustasime tööd sellest, et seletasime, mis on keelemapp ja milleks seda kasutatakse. Tutvusime üheskoos keelemapi osadega. Edaspidi üritasime töö keelemapiga siduda tundides läbivõetavate teemadega.
Õpilastele meeldis väga võimalus ennast hinnata ja saada teada, missuguseid oskusi peaks edaspidi rohkem arendama. Samuti olid nad rahul, et said ise planeerida oma edasist tegevust ja koostada kausta enim meeldinud töödest.
Töö käigus ei ole õpilaste suhtumine muutunud, nii tugevatel kui ka nõrgematel õpilastel on jätkunud tahtmist asjaga tegelda (keelemappi on huvitav täita, hea on saada teada oma keeleoskuse taset, põnev on ennast hinnata jne). Keelemapiga seotud tegevus tundub ka õpetajale huvitav ning motiveeriv, kuna õppeprotsessis ongi kõige rohkem probleeme nii hindamisega üldiselt kui ka õpilaste enesehindamisega.
Kuna meie õpilaste emakeel on vene keel, aga keelemapp on eestikeelne, kulub nõrgematel õpilastel mapi täitmiseks rohkem aega kui tugevatel. Samas on oht, et kogu energia läheb tekstist arusaamisele ja mappi täidetakse formaalselt või ei täideta üldse. Teisest küljest vaadatuna on mapp just eesti keele kui teise keele paremaks omandamiseks väga hea – lugemine ja mapi täitmine eesti keeles arendavad keeleoskust. Edaspidi võiks vene koolidel siiski olla võimalus kasutada venekeelset keelemappi (see järgiks Euroopa keelemapi emakeelsuse põhimõtet). Seda, kas kasutada eesti- või venekeelset keelemappi, võiks iga kool (võõrkeeleõpetaja) ise otsustada, arvestades õpilaste oskuste, keeletaseme, õpivalmiduse ja motivatsiooniga.
Oleme keelemappi oma koolis katsetanud ligi pool aastat. Arvame, et see tõhustab igati keele õpetamist ja paremat omandamist ning on huvitav ja nüüdisaegne aktiivõppe meetod. Aja oskusliku planeerimise korral ei kuluta mapiga tegelemine liigselt tunni aega ega anna eriti lisatööd. Suurim pluss on õpilastele enesehindamise õpetamine ning sellest tulenevalt oma keeleoskuse vajakajäämiste teadvustamine ja edasise tegevuse kavandamine.

Keelemapi katsetamisest Gustav Adolfi Gümnaasiumis

Minu esimesed kokkupuuted Euroopa keelemapiga olid aastal 1999, kui Saksa Kultuuriinstituudis toimus täienduskoolitus keeleõpetajatele. Osalejad kuulsid esmakordselt keelemapist ja enesehindamise skaalast. Kaasa saime hulgaliselt ideid, kuidas õppetundi huvitavamaks muuta ja autonoomset õppijat arendada. Asi tundus põnev ja mitmeid sealt saadud ideid olen vahepealsetel aastatel oma töös kasutanud. Kui 2003. aasta detsembris avanes võimalus Euroopa keelemapi Eesti katsevariandi väljatöötamisega liituda, oli niisiis tegu juba pisut tuttava asjaga ja otsustamine lihtne.
Keelemapi töövariandid jagasin 10.c (rootsi keele õppesuunaga) klassi õpilastele septembri alguses, kui rootsi keelt oli õpitud alles mõned nädalad. Tutvustasin kõigile, millega on tegemist ja miks keelemappi vaja on.
Esialgu tundus asi segane ja ka enesehindamise skaala kasutamisega oli tükk tegemist. Siiski pakkus oma inglise ja vene keele taseme määramine piisavalt huvi, kuigi rootsi keele lahtrid jäid veel valdavalt tühjaks.
Teist korda võtsime keelemapi täitmise üheskoos ette esimese veerandi lõpus. Täidetud lahtreid tekkis üha juurde ning ka rootsi keele taseme hindamisega ei tekkinud probleeme.
Enne jõuluvaheaega said õpilased koduse ülesande – töötada läbi kontroll-lehed ja märkida ära laused või sõnad, mis tunduvad antud keeletasemele arusaamatud või sobimatud. Järgmises tunnis jätkati tööd rühmades ja töötati üheskoos läbi kõik A1- ja A2-taseme näitelaused. Parandused ja märkused olid asjalikud (enamik neist langes kokku ka minu arvamusega), kõik kahtlased kohad märgistasin enda kontroll-lehtedel ja edastasin keelemapi töögrupile.
Jaanuaris tegime keeletesti, mille leidsin internetist Folkuniversiteteti kodulehelt. Kuigi tegemist oli vaid grammatikatestiga, mis mõõtis mingil määral ka kirjalikust tekstist arusaamist (seega ei andnud ülevaadet kõigist osaoskustest), tekitas testi sooritamine suurt elevust, sest esmakordselt sai oma tulemusi mõõta ja võrrelda keeletaseme enesehinnanguga. Sama testi on plaanis teha ka kevadel, seega on kõigil võimalik oma arengut jälgida.
Praeguseks on usinamatel õppuritel keelemapi vahel hulk kirjandeid ja (esialgu eestikeelseid) retsensioone kontsertidelt ja teatrietendustelt.
Kuigi rootsi keelt ei kuule me enda ümber sugugi iga päev, oleme jõudumööda vaadanud klassitunnis Rootsi TV uudiseid, salvestatud telesaateid ja videofilme. Oleme käinud vaatamas rahvusraamatukogus näidatud Põhjamaade filme, teater Varius on toonud lavale kaks Rootsiga seotud etendust ja Göteborgi Linnateatergi käis Tallinnas noorsooetendusega “Girlpower”. Viimane ettevõtmine oli õppekäik rahvusraamatukogu Rootsi saali, kus õppisime tundma ja kasutama sealseid fonde, mille tulemusena valmivad kevadeks esimesed põhjalikud ettekanded Rootsi riigist ja kultuurist.
Kui ma olen oma õpilastelt küsinud, mida nad keelemapi täitmisest üleüldse arvavad, ei ole keegi öelnud, et asi on mõttetu. Enamik möönis, et mapi täitmisel peab olema järjekindel, ja seetõttu peeti vajalikuks, et vähemalt kord õppeveerandis tegeleksime asjaga üheskoos. Olulisim aga on, et ka õpilased teadvustavad, et keelt ei õpita vaid koolitunnis ning kultuuri tundmaõppimine on keele omandamisel tähtis.
Miks ma seda kõike teen? Eks ikka sellepärast, et nii õpilaste kui ka iseenda elu keeletunnis huvitavamaks ja sisukamaks muuta, rääkimata sellest, et keelemappi täites tõuseb õpilaste motivatsioon. Mis saab olla õpetajale parem kingitus kui iseseisev ja motiveeritud õppija!

Keelemapi katsetamisest Rahumäe Põhikoolis ja Tallinna Inglise Kolledzis

Keelemapi seadsin sisse 2004. a septembris Tallinna Rahumäe Põhikooli 6. ja 7. ning Tallinna Inglise Kolledzi 8. klassis. Eelnevalt telliti õpilastele sobivad prantsuse keele õpikud (Extra!), mis on koostatud vastavalt Euroopa Nõukogu kirjeldatud keeletasemetele. Õpikutes on kaasas Portfolio, mille abil saab hinnata omandatud teadmisi iga suurema peatüki järel. See on teinud keelemapi kasutamise lihtsamaks, õpilastele mõistetavaks ja loogiliseks.
Kohe esimestes tundides tutvustasin keelemapi tööversiooni ning arutlesime selle vajalikkuse ja otstarbekuse üle üldises plaanis. Suhtumine oli positiivne, sest tänapäeva koolilapsi ei ole vaja veenda võõrkeeli õppima. Kuna rõhutasin keelemapi sisseseadmise vabatahtlikkust ja selle täitmise privaatsust, rahunesid ka üksikud kahtlejad (“jälle üks kontrollimine!”).
Täitmise sageduseks on kujunenud kord õppeveerandis, kuna viimastel tundidel leiab aega arutleda ja märkmeid teha. Muidugi võivad õpilased vahepeal ka ise seda täita, kui peavad vajalikuks (nt tööde lisamine ja nende fikseerimine mapis). Keelemappe võivad õpilased hoida kas koolis või kodus, see on igaühe enda valik. Et Portfolio on põhjalikult lahti seletatud, ei ole ka Eesti tööversiooni täitmisega sisulisi probleeme olnud, sest materjalid on analoogsed.
Elevust tekitas aga kontroll-lehtede täitmine tänavu jaanuaris, kui palusin võrdlevalt hinnata kõiki õpitavaid võõrkeeli. Kõige sagedamini küsiti, miks eri võõrkeelte õppimisele kulunud aeg ei ole alati korrelatsioonis saavutatud keeletasemega. Tänu koolitusele oli seda vastuolu võimalik adekvaatselt selgitada.
Keelemapi puuduseks peetakse liigset detailsust (kontroll-lehed), samuti pole täpset skaalat, millal hinnatavat taset lugeda saavutatuks. Soovitasin hinnata osaoskusi viiepallisüsteemis ja lugeda tase omandatuks, kui keskmine hinne oli vähemalt “3”.
Positiivne on keelemapi puhul see, et õpilased on rohkem motiveeritud, aktiivsed ja teadlikud keeleõppijad, kui on võimalik fikseerida üsna konkreetselt oma saavutuste taset. Kuna keelemappi kogutakse ka oma paremad tööd, on kasvanud just viimaste vormistamise tase. On olnud juhuseid, kus laps võtab arenguvestlusele kaasa paremaid töid just keelemapist, sest ta on viimaste koostamisele kulutanud märkimisväärselt aega ja vaeva ning tahab klassijuhatajale neid näidata.
Eesti keelemapi tööversioon on minu arvates hästi õnnestunud ja kompaktne üllitis, mille õpilased on hästi vastu võtnud. Tõsine tänu selle koostajatele. Loodan, et keelemapist saab sama loomulik töövahend nagu õpik või töövihik.

prantsuse keele õpetaja
 
 

Keelemapi katsetamisest Paide Ühisgümnaasiumis

Kui andsin nõusoleku osaleda Euroopa keelemapi katsetamisel, andsin endale aru, et mind ootab ees suur töö, kuid ahvatlus teha midagi uut, pakkuda õpilastele muud tagasisidet peale hinnete ja minu kommentaaride, kaalus üles hirmu töökoormuse kasvu ees.
Soovisin näidata õpilastele, kes mulle üsna tihti väitsid, et nad ei oska midagi, et nad oskavad prantsuse keeles üsna palju. Minu praegune 12. klass nimetas seda ühel vaidlushetkel terveks enesekriitikaks, aga minu arvates on sageli tegemist mugava vabandusega, mis varjab soovi, et neid ei sunnitaks tegema rohkemat, kui nad parajasti viitsivad.
Keelemapp pakkus aga ka nõrgemale õpilasele võimalust näidata oma oskusi, mis siis, et väheseid, kusjuures taseme näitajaks ei ole mina õpetajana, vaid õpilane oma enesehinnangu kaudu. Minu jaoks on oluline ka keelemappi läbiv mõte, et õpilased, nende võimed, oskused ja areng on erinevad, ning selle teadmise viimine õpilasteni.
Söandasin alustada katsetamist kahe väikese grupiga: 6. klassi B-keele algajate ja 9. klassi B-keele õppijatega, kes õpivad prantsuse keelt neljandat aastat. Mitteametlikult pakkusin samu materjale ka 12. klassi B-keele õppijatele.
Olin vanematele õpilastele juba varem tutvustanud Euroopa Nõukogu keeletasemeid, seega sai nendega keelemapi kiiremini sisse viia kui 6. klassis. Teisalt oli minu enda töö kohandamine keelemapi tegevustega lihtsam just 6. klassis, kus kasutan uut, keelemapi põhimõtetel koostatud õpikut. 9. ja 12. klassis, kus põhiõpikud on küll head, kuid veidi vanemad, oli ja on õpitegevuse kohandamine oskuste järgi tunduvalt aeganõudvam, kuid täiesti võimalik. Aga seda just õpetaja vaatevinklist, õpilased on keelemapist ühtemoodi huvitatud. Kõige entusiastlikumad on kõige nooremad, vanemad õpilased suhtuvad asjasse rahulikumalt.
Sel aastal oleme tutvunud keeletasemetega ja täitnud kontroll-lehti. Oleme arutlenud teemadel “Milline õppija ma olen?”, “Kuidas ma õpin?”, “Mida ma tegelikult teen, kui ma ütlen, et ma õpin keelt?”, “Millistest elementidest koosneb keele õppimine?”. Arutelude eesmärk oli viia õpilasteni arusaam, et me oleme kõik erinevad õppijad, vajame erinevaid õpitegevusi ja seega on ka õpitulemused erinevad. Sealt edasi oli eesmärk, et õpilased teadvustaksid, kuidas nad saaksid olla oma õppimistes edukamad.
Esimese ja teise veerandi lõpus palusin õpilastel mõelda (kirjalikult) selle üle, mida olid nad veerandi jooksul õppinud, ja anda ise endale hinnang: kui hästi olid nad õppinud ja mida peaksid veel tegema. Enesehinnangute hulgas oli nii lakoonilisi loetelusid kui ka põhjalikke arutlusi, ja seda nii 6. kui ka 9. klassis. Enesehinnangud oli realistlikud, ma ei märganud üle- ega alahindamist.
Loomulikult on need alles esimesed sammud pikal teel, järgmisena peame õppima eesmärke seadma. Ühised eesmärgid olen mina õpetajana püstitanud, kuid ideaalis peaks iga õpilane õppima endale ise eesmärke seadma. Ja selleni jõudmine on ilmselt kõige vaevarikkam. Kui eesmärgid on seatud, tuleb leida sobivad õpitegevused jne. Aga olen kindel et, see vaev tasub end ära.
 

prantsuse keele õpetaja
 

Keelemapi katsetamisest Kose Gümnaasiumis

Töö Euroopa keelemapiga on olnud hariv ja põnev. Õpilaste jaoks on innustav, et nad saavad oma keeleõppimisest kirjutada/rääkida mina-vormis ning puudub väline surve. Enamasti on õpilane ju rohkem objekt kui subjekt. Keelemapiga tegelemine annab talle võimaluse võtta endale vastutus oma oskuste arendamise eest. Ja mis on väga oluline – keelemapi keeleloost saab õpilane teada, kuidas võõrkeelt efektiivsemalt omandada. Õpitegevuste osas on antud palju variante, mida õpilased ei oskaks õppeprotsessi osana teadvustada (nt poplaulude kuulamine ja videoklippide vaatamine, võõrkeelsete teatrietenduste külastamine jne).
Positiivne on, et õpilasel on võimalik oma keelteoskust ise hinnata ning nii oma nõrkadest ja tugevatest külgedest ülevaade saada, õpetaja hindamine tundub tahes-tahtmata ametlik.
Pean keelemapi kasutuselevõtmist väga oluliseks sammuks õpilaste iseseisva õppimise motiveerimisel ja eneseanalüüsioskuse süvendamisel. See loob aluse elukestva õppe rakendamisele. Palju on räägitud, et inimene peab kogu elu õppima ja ennast täiendama, vähem on olnud juttu, kuidas seda teha. Euroopa keelemapi põhimõtted on kasutatavad teisteski valdkondades, sest need on oma olemuselt lihtsad, aga sisult suured.
Keelemapiga tegelemine on aidanud õpetamise üle sügavamalt järele mõelda, sest see annab hea ülevaate õpetaja töötulemustest. Mulle on suureks abiks olnud, et uued Saksamaal väljaantud õpikud on juba koostatud Euroopa keelemapi põhimõtete järgi
Saksa keele õpetajana rõõmustan, et Euroopa keelemapi rakendamine paneb võõrkeelte õppimise ja õpetamise laiemasse konteksti. Sügisel tutvustasin õpilastele EL-i keelepoliitika printsiipe ja esitasin keelte kohta käivat statistikat. Õpilastele oli suur üllatus, et peaaegu iga neljas Euroopa Liidu kodanik räägib emakeelena saksa keelt (92 mln inimest). Nii tekkis hea võimalus erinevate võõrkeelte õppimise tähtsuse üle arutleda. Ka õpilaste seas on ju levinud arvamus, et inglise keele oskusest piisab elus edasi jõudmiseks. See seab teiste keelte õpetamise võrdlemisi raskesse olukorda, pealegi on saksa, vene või prantsuse keel struktuurilt keerulisemad kui inglise keel. Vene keeles lisandub veel teistsuguse tähestiku omandamine. Sedasi tekibki olukord, kus õpilased satuvad stressi, sest edasiminek pole nii kiire, nagu nad on harjunud, ja seegi vähene motivatsioon, mis oli õppima hakates, kipub kaduma.
Kui olin endale seosed selgeks mõelnud ja neid ka õpilastele selgitanud, muutus olukord pingevabamaks. On väga tore, et Euroopa keelemapi Eestisse tulek on pööranud tähelepanu võõrkeelte õpetamise filosoofiale ja praktilistele küsimustele.

Kose Gümnaasiumi saksa keele õpetaja

Eesti üldhariduskooli õpilaste arvamus heast võõrkeeleõpetajast

 
Et saada ülevaade, mida peavad õpilased võõrkeeleõpetuse puhul oluliseks, paluti üldhariduskoolide õpilastel kirjutada selleteemaline essee.
 
Tänan kolleege, kes olid lahkelt nõus oma õpilastega esseede kirjutamist korraldama. Paluti emakeeles vabas vormis kirjutada teemal “Milline on hea võõrkeeleõpetaja?”.
Õpilaste valikul oli põhimõtteks, et igast koolitüübist vastasid kõige vanemad õpilased: algkoolist 6., põhikoolist 9. ja gümnaasiumist 12. klass. Eeldasime, et vanematel õpilastel on selgelt välja kujunenud eelistatud õpistrateegiad ja arvamused võõrkeeleõppe kohta.
Laekus 601 esseed Eesti eri maakondadest. Esseed olid anonüümsed, andmeid küsiti vaid kirjutaja soo, kooli asukoha, klassi ja õpitavate võõrkeelte kohta. Vastanute seas oli 6. kl õpilasi 131; 9. kl õpilasi 269 ja 12. kl õpilasi 201; 42% vastanutest olid poisid ja 58% tüdrukud; 51% oli maa- ja 49% linnakoolidest. Kõigile vastanutele on kahe võõrkeele õppimine kohustuslik. Järgnevalt lühiülevaade sellest, mida pidas oluliseks vähemalt 10% vastanud õpilastest (vt joonist).
Kõige olulisemaks peavad õpilased võõrkeeleõpetaja isikuomadusi (märgitud 57% esseedes). Enim mainitud isikuomadused: sõbralik, lahke, õiglane, abivalmis, humoorikas, kuid samas ka enesekindel ja range. 53 märkis, et võõrkeeleõpetaja peab oskama hästi õpetada ja suutma õpilasi õppima motiveerida. Kolmanda olulise kriteeriumina (35%) märgiti ära õpetaja hea võõrkeeleoskus. 12. klassi õpilastest pidas õpetaja heal tasemel võõrkeeleoskust oluliseks tervelt 53%. Seega – mida vanem õpilane, seda enam oskab ta hinnata õpetaja keeleoskuse taset.
Neljandana märgitud kriteeriumi – oskab õpilasega suhelda, austades teda kui isiksust – pidas oluliseks üle kolmandiku vastanutest (34%). Nüüdisaegsete metoodiliste võtete valdamine (keelemängud, rühmatöö, projektid, rollimängud, IT kasutamine ja muud keeleõppe tänapäevased tehnikad) on oluline 32%-le essee kirjutanud õpilastest. Kolmandiku õpilaste arvates on oluline, et õpetaja arvestaks õpilaste võimetega (31%). Sellest tulenevalt võib väita, et õpilased hindavad õpetajakoolituse suunda, mis rõhutab õpilastele individuaalse lähenemise vajalikkust.
Õpilastele on oluline, et õpetaja uut osa võimalikult põhjalikult ja kannatlikult seletaks, nii et laps saab tunnis uue materjali selgeks (24% vastanutest). Näiteks kirjutab üks õpilane: “Õpetaja peaks igale küsimusele kannatlikult vastama, mitte vihastama ja ütlema, et see on ammu õpitud osa ja te peate seda juba teadma” (maagümnaasium, 9. kl poiss).
19% õpilastest peab oluliseks, et võõrkeeletunnis tehtaks rohkem suulist tööd, tähendab – viiendiku õpilaste arvates on võõrkeeletunnid liiga kirjaliku töö kesksed. Suulise töö puhul peab õpetaja end klassi ees piisavalt kindlalt tundma, et tagada töine õpikeskkond. Algajatel õpetajatel on sageli rõhuasetus kirjalikel ülesannetel, mille abil on kergem klassi ohjata.
Soovi mitmekülgse tegevuse järele tunnis (õpetaja kasutab erinevaid õpitehnikaid) märkis 17% vastanutest. Osaliselt kattub see suulise töö osa suurendamise sooviga ja kriteeriumiga oskab hästi õpetada (53%), kuid kuna 17% vastanutest rõhutas selgelt mõisteid erinevus, mitmekesisus, vaheldusrikkus, eristati see kriteerium eraldi. Õiglast hindamist peab oluliseks 16% vastanutest, näit “Hea õpetaja on see, kes ei pane hindeid nägude, vaid teadmiste järgi (linnakool, 12. kl tüdruk).
Võõrkeeleõpetaja lai silmaring ja erialane ettevalmistus esines 15% õpilastel olulise kriteeriumina. Õpetaja ainealasele ettevalmistusele pööravad taas enim tähelepanu vanema astme õpilased, abituriendid teadvustavad rohkem puudujääke õpetaja erialases ettevalmistuses ja hindavad noorematest õpilastest enam õpetaja laia silmaringi ja erialast kompetentsust.
Distsipliini tagamine ja efektiivne klassihaldamine on märgitud 14% õpilaste esseedes. See on üllatavalt väike protsent – oleksin eeldanud, et kooliastme lõpuklasside õpilased teadvustavad enam, millistes tingimustes on õppimine efektiivsem. Kui aga käsitleda nimetatud protsenti sellest vaatenurgast, et ainult 14% õpilastest on tulnud ette õppimist tõeliselt segavaid distsipliiniprobleeme, saab madal protsent positiivse tähenduse. See näitab, et ülejäänud õpilased on saanud võõrkeeletundides läbi suuremate distsipliiniprobleemideta ja peavad seetõttu tunnidistsipliini enesestmõistetavaks. Võõrkeeletunnid toimuvad tavaliselt grupitundidena ja õpetaja ei pea tegelema täisklassiga, kus klassihaldamine on kahtlemata keerulisem. Kuid võimalik, et suur osa õpilastest ei teadvusta endale distsipliiniprobleeme või ei seosta neid hea võõrkeeleõppega.
12% õpilastest tõi välja, kui oluline on, et õpetaja tegeleks õpilastega terve tunni. Näiteks: “Õpetaja peaks ikka terve tunni klassis olema ja meiega tegelema, mitte nii, et annab tunni alguses ülesande kätte ja siis kaob ise oma vaheruumi” (linnagümnaasium, 12. kl tüdruk); “Hea õpetaja peaks olema põhiliselt ainult klassis tunni ajal, mitte käima puhvetis või kohvi joomas” (maagümnaasium, 12. kl tüdruk). Et 12% vastanutest seda negatiivsena märkis, näitab, et õpetajatel on vaja tõsiselt teadvustada probleemi.
Vastanud õpilastest 11% soovis, et õpetaja teeks tihti sõnadetöid, sest see innustaks neid paremini keelt õppima. Väljavõte esseest: “Mulle meeldib, et meie inglise keele õpetaja teeb palju sõnade töid. Kui ma tean, et tuleb sõnade töö, siis ma õpin küll uued sõnad ära” (maapõhikool, 9. kl tüdruk).
Seda, et võõrkeeleõpetaja oleks oma aine entusiast, pidas oluliseks samuti 11% vastanutest. “Õpetaja peab olema oma aine fanaatik, ta peaks alati teadma huvitavaid asju ja oskama meie küsimustele vastata ja tal peaks olema palju lisamaterjali et oma ainet huvitavaks teha. Oma ainele pühendunud õpetaja tunneb kohe ära” (maapõhikool, 9. kl poiss); “Mulle meeldib, et meie inglise keele õpetaja tõeliselt fännab oma tööd. Oleks kõik õpetajad sellised” (linnagümnaasium, 12. kl poiss).
Võõrkeeletund peab toimuma õpetatavas võõrkeeles, leidis 11% õpilastest. Taas pole teada, kas õpilased, kes seda ei maininud, pidasid enesestmõistetavaks, et tunnis räägitakse õpetatavas võõrkeeles, või ei teadvusta õpilased endale, kui oluline on keeletunni läbiviimine vastavas võõrkeeles.

 Tuuli Oder,
Saue Gümnaasiumi õpetaja