Eesti võõrkeelte strateegia ülesanded ja eesmärgid

Euroopa Liidu keelepoliitika kaks keskset võtmesõna pärast liidu laienemist 1. mail 2004 on lõimumine ja üleilmastumine.

Keelelõimumist tänapäeva Euroopas võib vaadelda üksikisiku, riigi ja rahvusvahelisel tasandil. Uued liikmesriigid tõid 2004. aastal endaga Euroopa Liitu kaasa ka keeleprobleemid. See võib olla üks põhjusi, miks Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liit on paaril viimasel aastal hakanud varasemast rohkem tähelepanu pöörama keeleküsimustele. 2004. aastal avaldas keelepoliitika talitus Strasbourg’is dokumendi “Keeled, mitmekesisus, kodakondsus. Keelepoliitika iseloomustused. Suunised ja protseduurid”. Selles tehakse liikmesriikidele ettepanek koostada Euroopa Nõukogu ekspertide abiga riigi keelehariduspoliitika enesehinnang. Enesehinnangus on soovitatud keskenduda teatud keelepoliitilisele arengule riigis ja tuua välja prioriteedid, ametlik ja mitteametlik haridusala olukord; keeltealane riiklik võimekus ja vajadus keskpikas perspektiivis, mitmekeelsus ja keeleõpetuse mitmekesistamine. Suunised soovitavad käsitleda praegu kasutatavaid (riigi- ja/või ametlikud keeled, piirkondlikud, immigrantide ja rahvusgruppide keeled, viipekeeled) ja klassikalisi keeli.
Riigi keelepoliitika strateegia võib koostada kahel moel: kogu keelearengut käsitleva ühtse dokumendi või keelepoliitika eri valdkondi käsitleva mitme strateegiadokumendina. Eesti riik näib olevat valinud teise võimaluse: meil on seni koostatud kaks keelestrateegiat. Mõlemas neist on viiteid ka võõrkeeltele. 21. aprillil 1998 kiitis valitsus heaks “Muukeelse elanikkonna keeleõppestrateegia” (PHARE projekt ES-9202.02.03). Strateegia keeleõppe planeerimises on viiteid ka võõrkeeleõppele: tagada võrdsed õigused võõrkeelte õppeks riiklikus õppekavas ettenähtud mahus.
5. augustil 2004 kiitis valitsus heaks “Eesti keele arendamise strateegia (2004–2010)”. Selles dokumendis on võõrkeeltele pühendatud terve 7. peatükk “Eesti keel ja teised keeled”. Peatüki preambulas tõdetakse: “Võõrkeeled (inglise, vene, saksa, prantsuse, soome jt) mõjutavad eesti keele arengut või on Eesti riigile eriti tähtsad rahvusvahelises suhtluses. Eesti keele arengu tagamiseks on oluline eesti keele rahvusvaheline esindatus, laitmatu eesti keele oskusega kvalifitseeritud tõlkide ja tõlkijate olemasolu ning Eesti rahvastiku hea võõrkeeleoskus (kaks-kolm võõrkeelt).” Dokument püstitab eesmärgi luua ja viia ellu keelepoliitika, mis arvestab eesti keele arenguvajadusi teiste keelte kontekstis, ning tagada eesti keele rahvusvaheline esindatus ja rahvusvaheline keelealane koostöö. Selleks tuleb välja töötada Eesti riigi arenguvajadusi arvestav võõrkeelepoliitika; tagada võõrkeelte õpetamisel tase, mis võimaldaks saavutada põhikoolilõpetajatel taseme B1 vähemalt ühes võõrkeeles; gümnaasiumilõpetajatel taseme B2 vähemalt ühes võõrkeeles; kõrgkoolilõpetajatel taseme B2 vähemalt kahes võõrkeeles, võõrkeeleõpetajatel taseme C2 õpetatavas keeles; töötada välja tõlkide ja tõlkijate kutsestandard, mille alusel hakata neid atesteerima; koolitada võõrfiloloogia õppejõude, õpetajaid, tõlke, tõlkijaid, esitada nende riiklik koolitustellimus mahus, mis rahuldab riigi vajaduse, ja võtta õppekoha kulupõhise maksumuse arvestamisel aluseks uute õppemeetodite ja -vahendite rakendamisest tulenevad vajadused; korraldada mõjukeelealast täiendusõpet, mis koosneb koordineeritud täiendusõppesüsteemist, turu-uuringutest sihtrühmade ja nende vajaduste väljaselgitamiseks, akadeemilisest järelevalvest; ajakohastada võõrkeeleõppe õppevara ja õppekavasid ning anda välja kakskeelseid sõnaraamatuid; suurendada võõrfiloloogia õppekavades tunduvalt eesti keele osatähtsust; toetada eesti keele ja selle mõjukeelte kontrastiivuuringuid ning eesti keele ja mõjukeelte suhteid arvestava õppevara arendamist; korrastada keeleoskustasemete raamistikku: alates 2006/2007. õppeaastast rakendada Eestis võõrkeelte ja eesti keele õppimise käigu ja keeleoskuse fikseerimiseks keelemappi; luua riiklik testiarenduskeskus; arendada aktiivselt eesti keele akadeemilist välisõpet; arendada rahvusvahelist keelekoostööd.
Uued loodavad seadusandlikud dokumendid peavad haakuma ametliku staatuse saanud dokumentide sisuga: ka koostatav võõrkeelte strateegia peab lähtuma “Eesti keele arendamise strateegia” 7. peatükis esitatud põhimõtetest.
21. juunil kinnitas haridus- ja teadusminister oma käskkirjaga võõrkeelte strateegia komisjoni ja koosseisu. Komisjoni ülesanne on koostada ja esitada 15. veebruariks 2007 haridus- ja teadusministrile Eesti võõrkeelte strateegia projekt. Selleks tuleb komisjonil analüüsida Eesti võõrkeelte õppimise, õpetamise ja kasutamise olukorda, korraldada vastavateemaline avalik arutelu ning nõustada haridus- ja teadusministrit võõrkeeltepoliitika arendamises ja elluviimises.
Võõrkeelte strateegia komisjoni kuuluvad ülikoolide ja teiste võõrkeelte õpetamisega tegelevate asutuste esindajad. Mitu komisjoni liiget on lisaks ülikoolile seotud võõrkeelte õpetamisega ka üld- ja kutseharidussüsteemis. Komisjoni kuuluvad Jaan Õispuu (TLÜ professor, komisjoni esimees), Made Kirtsi (Socratese Eesti büroo koolihariduse ja keeleõppe programmide juhataja), Birute Klaas (TÜ professor, filosoofiateaduskonna dekaan), Suliko Liiv (TLÜ professor, filoloogiateaduskonna dekaan), Irina Külmoja (TÜ professor), Triin Vihalemm (TÜ dotsent), Ülle Türk (TÜ lektor), Anne Lind (Saksa Kultuuriinstituudi direktor), Urve Läänemets (haridus- ja teadusministri nõunik), Maie Soll (HTM-i muukeelse hariduse nõunik), Tõnu Tender (HTM-i keeletalituse juhataja), Ilmar Tomusk (Keeleinspektsiooni peadirektor) ja Auli Udde (REKK-i õppekavade osakonna juhataja).
Komisjon visandas oma töökoosolekul 3. oktoobril strateegiadokumendi sisu.

Jaan Õispuu,
Tallinna Ülikooli professor,
võõrkeelte strateegia komisjoni esimees