Kui tunnid algavad, on väljas pime, kui lõpevad, jälle pime…

Keskkooli 300 õpilast on vallutanud kooli koridorid. Kell on 8 hommikul ja uus päev alanud. Mõni unise näoga, teine rõõmsalt kaaslast hõikumas, jagunevad õpilased klassidesse ja tunnid võivad alata. Kuidas nad küll teavad, et tund algab, läbi kooli kostvat plärinat pole ju olnud¥ Finnfjordbotni keskkoolis Põhja-Norras on koolikella puudumine teadlikult läbiviidud muudatus, see on osa koolikasvatusest. Nüüdsest peavad õpilased ise suutma oma aega planeerida ja õigeks ajaks kohale ilmuma.
See pole ainuke muudatus õppetöö korralduses. Sellest õppeaastast lühendati tunde viie minuti võrra. Saadud aja arvelt on õpilastel tunniplaanis koha leidnud kolm nn juhendamistundi, kus igaüks töötab oma koolitükkide või projektide kallal ja saab igal ajal pöörduda õpetaja poole abi saamiseks. Tänu muudatusele on kooli raamatukogust saanud paik, kuhu igaüks vähemalt korra päevas sisse astub. Siin on lauad koolitükkide tegemiseks, nn arvutisaared mitme töökohaga, mõnusad diivanid lugemiseks, ei puudu ka malelaud. Malemäng on poiste hulgas vägagi popp, tihti on just sellesse nurka kogunenud rahvasumm. Populaarsuselt järgmine nurgake koolimajas on trepialune, kus asub pingpongi laud. Siin peetakse vahetundide ajal ägedaid lahinguid.
Finnfjordbotni keskkool asub 500 kilomeetrit polaarjoonest põhja pool. Veel Eestimaal olles ja kaardilt näpuga järge vedades kahtlesin, kas seal ikka peale jääkarude ja saamionnide muud elu on. Lugesin, et novembrist kuni jaanuari lõpuni valitseb polaaröö. Olles kogenud laussäravat keskööpäikest suvel, olin täiesti veendunud, et polaaröö tähendab risti vastupidist. Ootasin põnevuse ja ärevusega seda maagilist kuupäeva, 23. novembrit, mil Finnfjordbotnis algas ametlikult polaaröö… Hei, meid on petetud, ei mingit 24 tundi kestvat ööd! Tõsi, kell 8 on veel pime ja kell 14 juba pime, aga siiski – päevavalgust jagub vähemalt kolmeks-neljaks tunniks. Ja seda ei olegi nii vähe!
Üks müüt sai purustatud, aga teine on juba kinnitust leidnud – siin on virmalised! Ja selle müstilise vaatemängu värvigamma on hoopis erksam, kui Eesti taevas nähtud. Kuigi päike kaob tervelt kaheks kuuks horisondi taha, räägivad kohalikud, et ka kõige südatalvisemal ajal on piisavalt valge. Selle eest hoolitsevad just au­rora borealis, lumevalgus ja mitmed kümned tänavalambid piki kõnni- ja sõiduteed.
Selle õppeaasta jooksul kogen kindlasti päris mitu korda seda vahvat värvidemängu taevapiiril, millele Galileo Galilei omal ajal nii hurmava nime andis, mida saami põlisrahvas jälgis hirmunult, nähes selles hoiatust ja hädaohu märki, ja mille nimel tänapäeva inimesed käredale pakasele vaatamata reisivad polaarjoone taha.
Tänu Comenius 2.2 Language As­­sis­tant stipendiumile olen saanud unikaalse võimaluse: keeleõpetaja praktika ja fantastilised looduselamused käsikäes!
Norra keele praktikandina töötan õpilastega, kelle emakeel ei ole norra keel. Nad käivad Norra tavakoolis ja peavad suutma järgida tavakooli programme. Nii käingi oma hoolealustega tundides kaasas ja aitan neil ülesannetest aru saada. Kui vaja, seletan üle, mida õpetaja klassi ees rääkis. Endalgi on põnev tuletada füüsikatunnis meelde kineetilise ja potentsiaalse energia olemust, koostada majandustunnis pere eelarvet ja arutleda ühiskonnaõpetuses meeste ja naiste muutuvatest rollides tänapäeva ühiskonnas. Ja muidugi töötame palju norra keele kallal. Tore on, et õpilased on mind omaks võtnud, päris tihti pöördub üks või teine abipalvega minu poole.
Kui viimane koolitund lõpeb, on kell saanud pool kolm ja koolimaja jääb tühjemaks. Väljas valitseb pimedus, vaikus, eemalt kostub fjordil popsutava laeva mootorimüra. Koolimaja asub eraldatud kohas keset orgu, mis ümbritsetud pea tuhande meetri kõrguste mäenõlvadega. Lähim suurem asula, linna tiitlit kandev Finnsnes on siit 5 km kaugusel. Seepärast ei näegi koolimaja tunglemist linna vastvalminud ostukeskuses ega saa osa peatänava ülesriputatud jõulukaunistustest. Ta jääb vaikselt unne, et uue päeva alguses tervitada särasilmseid ja jõuluootel õpilasi. Ja päike jääb veel kauaks horisondi taha peitu…

Piia Palge-Lepik