Hariduse probleemid on kogu ühiskonna probleemid

Tartu Ülikooli rektor Jaak Aaviksoo: "Üha enam kaugeneb avalikkuse silmis

JAAK AAVIKSOO

Eesti ühiskonda iseloomustab üleüldine rahulolematus. Seda on väljendanud haridus- ja teadusminister, seda on teinud eri huvigrupid.
 
Aga kas kõik asjaosalised, vähemasti hariduselu eest vastutavad asutused ja isikud on jõudnud selgusele, millega nad konkreetselt rahul ei ole – lapsevanemad näiteks oma lapse klassijuhataja, direktori, kooli, haridusministri tegude ja tegematajätmistega –, või on see lihtsalt osake üleüldisest rahvuslikust rahulolematusest kõige ja kõigiga? Kas praegu, mil me räägime teadmistepõhisest ühiskonnast, on tõendite varal, uuringutele tuginedes või mingil muul objektiviseeritaval moel kindlaks tehtud, kas rahul ei olda hariduse korralduse, sisu, rahastamise, koolide või õpetajatega?
Paljudel juhtudel tekib kiusatus kõik lihtsalt ümber teha. Kuna mitte miski ei rahulda, tuleb olemasolev buldooseriga kokku lükata.
Öeldu pole etteheide kellelegi konkreetselt, see ei puudata ainult haridussüsteemi, vaid ka teisi eluvaldkondi, näiteks meditsiini. Rahulolematust haridusega tuleks seega vaadata natuke laiemalt, mõeldes, millest üleüldine rahulolematus tingitud või millega põhjendatud on.
Pind jalge alt kadunud
Olukord hariduses peegeldab adekvaatselt olukorda riigis – meil puudub visioon ja jagatud väärtuste vundament, mis aitaks tekitada piisava sidususe. Rahulolematuse üks põhjusi on, et kadunud on pind jalge alt või kardetakse seda kaotada. Pind kipub jalge alt kaduma siis, kui kuskilt tuge ei leia. Tuge ei leia teatavasti siis, kui ei ole kellelegi või millelegi toetuda. Toetuda võib olemasolevatele väärtustele või ühisele tulevikunägemusele sellest, mida peaks tegema ühiseks hüvanguks. Neid kahte asja meil aga napib.
Imekspandav pole, et rahulolematus on kasvanud pärast meie jagatud (ehkki mitte konsensuslikult jagatud) eesmärkide – eurointegratsiooni ja transatlantilise julgeolekuruumiga liitumise – täitumist. Olgem ausad, rohkem meil ühiseid eesmärke pole olnud, kui üleüldine edu, raha ja rikkuse taotlus välja arvata. See pole aga ühtki ühiskonda ega kollektiivi liitnud, pigem lahutanud.
Rõhutan veel kord, rahulolematus haridusega tuleneb valdavalt rahulolematusest oma olemise ja elamisega. Otse või kaude delegeerime paljude probleemide juured või lahendused haridussüsteemi. Narkomaania põhjuseks peame koolide suutmatust sellega tegelda ja lahenduseks hariduselu korraldamist nii, et see probleem ühiskonnast kaoks. Igaüks oskab leida veenvaid näiteid, mil moel oma teod ja tegematajätmised, ideaalide puudumine ning suutmatus kokkuleppele jõuda põhjuste või tagajärgede kaudu haridussüsteemi delegeeritakse. Ilma väärtuste vundamendi ja sihtideta juhtub kõigega, sh hariduspoliitikaga see, mis paljudel juhtudel Eesti ühiskonnas juba aset on leidnud – relativiseerimine ja otsuste politiseerimine. Küsigem, kui palju on meie hariduspoliitikas ja paljudes muudes poliitikates tuginetud parteipoliitilistele valikutele ja kui palju kindlatele teadmistele, nagu on kohane teadmistepõhisele ühiskonnale.
Revolutsioonilisuse, loosunglikkuse ja populismi, lihtsate, kõigile arusaadavate lahenduste taha varjatakse suutmatust saada aru veidigi keerulisematest ühiskonna ja haridussuhetest. Võib-olla on see ebalus, võib-olla igatsus täieliku ühiskondliku üksteisemõistmise järele, isegi nõukogude aja nostalgia.
Et pilt koos seisaks
Ma ei arva, et hariduselu või üldse poliitiliste küsimuste lahendamise ideaaliks peaks olema konsensus, olgu siis totalitaarne või demokraatlik. Küll on aga hädavajalik tugineda tehtule, pidada lugu tööst, mida inimesed iga päev oma eri-, kutse- ja ametialal teevad, ja mõista, et ükskõik kui kõrgel postil või ametis olles suudetakse sellele lisada vaid pisku. Välja arvatud juhul, kui midagi lammutada soovitakse. Aga just seda mõistmist napib. Üle kipub jääma usku sellesse, et kui me vaid kätte võtame, otsuse teeme ja ellu viime, siis suudame asendada üleüldise rahulolematuse kui mitte üleüldise heakskiiduga, siis vähemasti minna ajalukku põhimõttekindla ja kompromissituna.
Mida peaks tegema ja kuidas käituma, et hariduselu niisugusena, nagu ta on meile pärandatud, mõistlikult edasi liiguks ja rahulolematud, üksteisega liiga vähe suhtlevad huvigrupid seda põhja ei laseks? Kõikidest huvigruppidest vastutavad hariduse tänase päeva eest eelkõige inimesed, kellele see on vahetu ametikohustus, aga ka need, kes on iga päev haridustegevusega seotud. Koos õpetajaga kannavad haridusasutuste juhid vastutust, et hariduse homne päev poleks tänasest kehvem. Ja neil on õnnestunud seda rolli üsna edukalt täita. Eks enamikul on tulnud kuulda, et nad on konservatiivsed, mitte väga altid muutustele. Aga ütlejad on vähegi järele mõeldes sunnitud möönma, et olukorras, kus destabiliseerivaid huvigruppe on ühiskonnas liiga palju või on nende mõju ohtlikult suureks muutunud, peabki keegi hoolitsema selle eest, et pilt koos seisaks.
Jagan arvamust, et kõik huvigrupid peaksid osalema Eesti haridusdialoogis. Selleks on püütud eri aegadel luua erinevaid organeid. Kõige pikaajalisem ja suurema panusega neist on Eesti Haridusfoorum. Samas ei ole integreerija rolli täitev Haridusfoorum suutnud tasakaalustada tsentrifugaalseid jõude, tagada esinduslikku dialoogi ja liigrevolutsiooniliste tasakaalustamata mõtete integratsiooni olemasolevasse. Lihtsate lahenduste otsimine, kogu vastutuse hariduse eest delegeerimine direktoritele, inspektoritele, volikogudele või kellele iganes päris kindlasti lahendust ei anna. Suvalised katsed selle kaudu strateegilisi küsimusi lahendada tulemuseni ei vii.
Hariduselu kõige tõsisem ülesanne on olemasoleva stabiliseerimine, hariduspoliitika järjepidevuse, usaldusväärsuse ja etteennustatavuse tagamine. Kriitilise piiri ületanud määramatus ei ole toonud kaasa midagi muud kui protektsionismi ning poliitikute ja sageli vahetuvate ministrite lühisihikuga samme oma projektide elluviimiseks. Usun, et praeguse haridusministri ja haridusministeeriumi jõupingutused üldhariduse valdkonnas on andnud tulemusi, võib-olla isegi väärtuslikke ja realiseerimist väärt tulemusi, aga üldises poliitilises ja majanduslikus ebastabiilsuses on nende realiseerimise tõenäosus väike.
Hariduse inflatsioon
Probleemid, nagu põhikoolist väljalangus, hariduslik kihistumine, hariduse feminiseerumine, instrumentaliseerumine, hariduspuu kõdumine, hariduslik inflatsioon, eesti keele ja kultuuri tulevik, on seotud Eesti üldise sotsiaalmajandusliku arenguga. Pole mõtet arutada selle üle, kas põhikoolist väljalanguse või järjest süveneva haridusliku kihistumise ja hariduse feminiseerumise probleemi on võimalik lahendada haridussüsteemi sees. Kui mõni aeg tagasi räägiti hariduse feminiseerumisest selles mõttes, et õpetajaskonnast on suurem hulk naised, siis täna ületab tüdrukute arv poiste arvu Eesti kõikides kõrgkoolides, mõnes on see suhe juba 75 : 25. Kindlasti on ka haridussüsteemis lahendatavaid probleeme, kuid oluliselt suuremal määral sõltuvad lahendused riigi majandus- ja sotisaalpoliitilistest otsustest.
Üha enam kaugeneb avalikkuse silmis hariduse iseväärtus isiksuse edendamise mõttes ja üha rohkem nihkuvad esiplaanile ühiskonna nõuded koolilõpetajatele, täpsemalt tööandja huvi odava tööjõu vastu. Probleem on tõsine, sest väärtustevaene ühedimensiooniline ühiskond hakkab tasapisi suunama kõiki oma ressursse selle ühe ja ainsa eesmärgi teenistusse. See viib hariduse väärtusskaalal paratamatult hariduspuu kõdumiseni, tema täiendavate oksade, funktsionaalse mitmekesisuse vähenemiseni. Ainsaks või vähemasti peamiseks mõõduks saab panuse suurendamine SKP-sse.
Sellega kaasneb hariduslik inflatsioon. Me oleme jõudnud kõrgharidusdiplomite väljastamiseni kutsekoolides ja arutame tõsiselt, vähemasti meedias ja haridusministeeriumi seinte vahel, kas kõrgharidust oleks võimalik anda ka põhihariduse baasil.
Kõige selle taustal räägitakse lubamatult vähe eesti keele ja kultuuri tulevikust, sest neid on raske paigutada ühedimensioonilise hariduse väärtusskaalale. Surve eesti keele ja kultuuri jätkusuutlikkuse vastu on tugev ja kasvab meie integratsiooniga Lääne kultuuriruumi veelgi. Tõsi, mitmed väikerahvad, kes on liitunud Euroopa Ühendusega enne meid, on sealsed võimalused edukalt oma kasuks pööranud. Aga seda saab teha ainult teadlikult oma väärtuste eest seistes ja ohte sihikindlalt vältides. Kui see jääb ühel või teisel põhjusel tegemata, on globaalne homogeniseerimine vältimatu. Ja täna on ohte rohkem kui võimalusi.
Pseudovastandused
Juhin tähelepanu ka mõningatele üsna aktiivselt arutatavatele, aga lähemal vaatlemisel siiski pseudovastandustele. Otsides keerulistele probleemidele lihtsaid lahendusi, valitseb äärmiselt suur oht taandada küsimus “jah”- või “ei”-vastustele, sest neid saab poliitiliselt hääletada. Kes vajutab punast, kes rohelist nuppu, hääled loetakse kokku ja öeldakse: otsustatud on akadeemilise õpetajakeskse rahvusvahelise kõrghariduse kasuks. Järgmise eelnõu ajal otsustatakse, et meil peab olema õpilasekeskne rahvuslik akadeemiline kutseharidus. Me ei peaks tegema mustvalgeid valikuid – valima akadeemilise ja rakendusliku, kutse- ja kõrghariduse, õpetaja- ja õpilasekeskse, rahvusliku ja rahvusvahelise vahel –, vaid otsima tasakaalu, lähtudes sellest, mis on meile oluline. Kuni me kõige olulisemas kokku ei lepi, ei vii meid kopikavõrdki edasi sihitu diskussioon ega puhtpoliitiline ärplemine.
Eesti hariduse probleemid ja väljakutsed on kogu Eesti probleemid ja väljakutsed. Kui me sellest aru saame, pole põhjust kahelda, et haridussüsteem suudab nende lahendamisele võrdväärse partnerina kaasa aidata.