”Õpetaja, teeme täna sada eesti keelt!”

Algklassiõpetaja Helje Pukk tuli 27. aastat tagasi Lilleküla kooli praktikale ja jäigi siia pidama. Tänavu hinnati tema tööd aasta õpetaja tiitliga. Tähelepanu pälvis ta eesti keele õpetamisega itaallastest õpilastele.

“Olin juba algklassilapsena kindel, et minust saab kas arst või õpetaja. Koolimäng oli kõige armsam tegevus. Tegin vihikuid ja päevikuid ning muudkui õpetasin. Kui esimest korda õpetajana klassi ette astusin, mõistsin kohe, et olin teinud õige valiku. Esimeste õpilastega, keda õpetasin 1.–4. klassini, saame senini igal aastal kokku. Õpetan nüüd juba nende lapsi.”
Lilleküla koolis õpivad kolmandat aastat itaallased, kes Eestisse tulles ei osanud sõnagi eesti keelt. Eesti keelt hakkasite neile õpetama teie. Kuidas see sujus?
“Kartsin alguses tohutult, kuidas ma hakkama saan, sest õpilaste vanusevahe oli suur. Vanim – Matteo Laurenzi – käis 7., tema vend Filippo 5., õed Silvia ja Agnese 3. ja 1. klassis. Ka teise itaalia pere vanim laps Giacomo Piron oli algklassilaps. Mõtlesin, et äkki suur poiss ei tule kaasa. Aga nad on ääretult sõbralikud ja üksteise suhtes abivalmid. Kui suuremad jõudsid töö enne valmis, ei läinud nad kunagi ära, vaid aitasid väiksemaid. Matteo istus tunnis, Giacomo ühe, Agnese teise põlve peal. Hästi südamlik ja soe seltskond. Alati nii positiivne, keegi ei virise ega vingu.
Meil polnud ühist keelt – mina ja väiksemad lapsed ei osanud inglise keelt. Kui tahtsin hästi tubli olla, õppisin kodus selgeks mõne itaaliakeelse väljendi, aga muidu pidime eesti keelega hakkama saama. Kehakeel ja kõik muu mitteverbaalne käis asja juurde. Joonistasime palju. Kui aru ei saanud, siis kriit kätte ja tahvli juurde. Kui ka joonistamisest abi ei olnud, tegime sõnastikud lahti. Kui keegi sai sealt abi, seletas ta asja teistele itaalia keeles ära.
Osa tunnist mängisime, enamasti liikumismänge. Kasutasin ka mõistatusi ja luuletusi, laulsime palju. Nad on kõik väga musikaalsed. Mängivad kitarri, trummi, laulavad hästi. Mõned laulud olid neile tuttavad. Et tutvustada itaalia lapsi eesti kultuuriga, kutsusin nad oma koori, Virviku kontsertidele esinema. Algusest peale esinevad nad ka koolipidudel.
Et nad olid nii erineva vanusega –väiksed õppisid alles kirjutama –, oli tund nagu mosaiik. Pidin kõigile kogu aeg tegevust leidma, et kellelgi igav ei hakkaks, kõiki aitama ja juhendama. Ettevalmistamist oli tohutult. Kleepisin ja lõikasin. Tegin ise pildilotod, et sõnu harjutada ja kontrollida. Ma ei saanud neilt ju itaalia keeles küsida. Enne tundi panin klassis tegevuskeskused valmis, kuhu laps saaks vahepeal minna. Kui ta tunnis niisama istuks, ei saaks liikuda, katsuda ega puudutada, lülitaks ta end välja. Laps peab aktiivselt osalema. Ja mitte ainult verbaalselt. Liikumine, näitemäng, viimane kui üks asi aitavad seda eesmärki täita.
Liikusime palju ka koolimaja sees. Söögiasju õppisime sööklas. Vaatasime ja puudutasime kõike ning rääkisime sinna juurde. Nii see käis. Kui tund läbi sai, olin kogu oma energia ära andnud.
Vahel sai nalja. Mina ütlesin iga asja peale sõna “just”. Matteo tõusis püsti, läks tahvli juurde ja joonistas juustutüki. Ta ei saanud aru, miks ma iga asja peale “juust” ütlen. Kui oli köögi teema, arutasid nad tükk aega, kuidas on itaalia keeles “kulp”. Teadsid seda sõna ainult eesti keeles, aga itaalia keeles ei tulnud meelde.
Kui küsisin, mitu onu ja tädi neil on, küll siis läks alles itaalia keeles seletamine lahti. Sõrmed käisid nii ja naa. Itaalia temperament lõi välja. Lõpuks teatasid eesti keeles, kui palju neid kokku on.
Tundi andes kuulsin, kuidas pisike poiss õues hüüdis: “Löö pall uksest sisse!” Värav on itaalia keeles uks...
Pärast tundi tulid nad tihti minu juurde. “Õpetaja, teeme täna kaks eesti keelt, teeme sada eesti keelt!” Eriti väiksematel meeldis minu klassis olla. Siin oli neil väike pesa, kus nad said omaette olla, mängida ja itaalia keeles rääkida. Mul polnud sellest ajast kahju. Nendega oli tore koos olla. Eks me õppisime ka natuke.”
Millal tulid edusammud?
“Suurematel, kes pidid kohe hakkama ainetunnis käima, oli hästi raske. Kui ajalugu ja loodusained on 5. klassis rasked eesti lapselegi, no mida siis veel vaene itaallane teeb. Esimesel poolaastal neid ei hinnatud. Teisel aastal oli neil tugiõpetaja, kes tegeles õpilasega individuaalselt, tegi asja talle natuke lihtsamalt selgeks ja kontrollis, kas laps ka aru sai.
Soome uusimmigrantidel on kõigepealt ainult keeleõpe. Eestis võiks ka nii olla. Siis saaks laps alguses pühenduda ainult keelele ja tal oleks pärast ainetundides kergem.
Esimesel aastal oli edasiminek suur. Keeleõppes on oluline keskkond ja lapsed said koolis palju eesti keeles rääkida. Filippol tuli keel kõige kiiremini, sest hea suhtlejana tekkis tal kohe palju sõpru. Matteol oli natuke raskem, tema ei leidnud endale kohe kaaslast. Silvia oli selles suhtes tubli, et hakkas eestikeelseid raamatuid lugema. “Harry Potterit” luges nii itaalia kui ka eesti keeles. Ta on kohusetundlik tüdruk, kellel alati kõik tehtud ja korras. Silvia käis pärast tunde minu juures, tegi efanti (keeleõppeprogramm – toim) ja luges. Sel veerandil olid tal kõik “viied”. Filippo ütles, et talle ei meeldi itaalia keeleski lugeda. Ta on jalgpallipoiss, väga kiire, oma võistkonnas kõige parem.
Teisel aastal nad juba oskasid keelt ja said oma asjadega paremini hakkama. Aga ma ise oleksin neilt rohkem oodanud. Mis keeleoskust natuke tagasi võttis, oli see, et nad läksid suveks Itaaliasse. Tänavu suvel olid nad Eestis ja tulemus on väga hea.
Teisel aastal olid suured ja väikesed eraldi tunnis. Siis ilmus ka uusimmig­rantide õpik “Astu sisse”. Väikesed ütlesid, et õpik on huvitav, aga raske. Alustasime koos raamatu keskelt, ko­dus tegid nad ka eestpoolt ülesanded ära. Teisest rahvusest lapsed peavadki tra-gid olema ja ka kodus korralikult õppima. Keelt ei saa ainult tunnis selgeks.
Kõige raskem on itaallastele see, et ühe sõna vormid nii palju erinevad. Näiteks: Purgis on mesi, ma söön mett. Nad ei tunne sõna ära. Võtsin meepurgi kaasa, et paremini meelde jääks. Kõike, mida andis süüa, me ka sõime. Nad on hästi maiad, mul oli tihti magusaid asju kaasas. Tunni lõpul ma ikka kostitasin neid. Agnese küsis vahel koridoris: “Õpetaja, kas sul on komm kotis?” Mul olid tema jaoks alati kommid kaasas.”
Kuidas itaallased eesti lastega kohanesid?
“Itaallased on koolielule vürtsi lisanud, Eesti lapsed võtsid nad ruttu omaks. Kui nad tahtsid pärast tunde itaallastega suhelda, võtsin pildikarbi ja ütlesin, et tehku nad sõnade kontroll. Küll siis hakkas küsimine ja vastamine. See oli mõlemalt poolt tõsine töö.”
Millised olid suhted vanematega?
“Meil on vanematega vedanud. Võtavad tihti kontakti, küsivad, kuidas läheb, mis ei lähe ja miks. Nad õpivad samuti eesti keelt. Eestis meeldib neile väga. Väga perekesksed inimesed. Käivad kooli üritustel alati terve perega. Ka kaheaastane Luca on kaasas. Kui nad meie koori kontserdil esinesid, olid isegi vanaisad ja vanaemad Itaaliast kohale tulnud.”
Mitu immigranti võib klassis ol­-la, et ei häiriks normaalset tööd?
“Ma ei oska öelda, kas kolm on juba palju. Itaallased olid eri klassides – see mahendas asja. Kui teisest rahvusest õpilasi on klassis palju, hakkavad nad oma keeles rääkima, nagu see on juhtunud vene õpilastega.”
Kes või mis teid aitas?
“Käisime rahvusvahelises koolis vaatamas, kuidas nemad õpetavad, ja Tartus Annelinna koolis, kus õpivad hispaanlased. Haridusministeeriumist käis meid vaatamas ja kuulamas Maie Soll. Omamoodi abi oli sellestki, et olen 27 aastat õpetaja olnud. Kui inspektor käis minu tunnis, küsis ta kohe, kas olen algklassiõpetaja. Algklassiõpetaja on harjunud tunnis liikuma. Ta ei pelga laulu ega mängu. Ei karda ennast väljendada. Kindlasti ei oska me veel palju asju, kogemused tulevad tasapisi. On vaja metoodilist kirjandust lugeda ja kursustel käia.
Hiljem Ülle Rannuti raamatuid “Mitteverbaalsed strateegiad ja keeleline rikastamine teise keele õppes” ning “Muukeelse õpilase integreerimine koolis” lugedes sain aru, et olen õiges suunas läinud. Grammatikast olulisem on, et laps suhtleks ja ennast väljendaks. Grammatikata läbi ei saa, aga ma ei paranda alati iga käändelõppu, kui laps end väljendada püüab.”
Kas võtaksite uued immigrandid?
“Arvan, et võtaksin. Tööd ei tohi karta. Saaksin kasutada olemasolevat kogemust. Mõnda asja enam nii ei teeks.”
Õpetate teistele õpetajatele arvu­tikasutust. Kust pärinevad teie head arvutiteadmised?
“Lilleküla kool korraldab juba ka­heksa aastat arvutikoolitusi teiste koolide infotehnoloogidele, õpetajatele ja koolidirektoritele. Koolitajad on meie õpetajad. Viimasel koolivahe­ajal tutvustasin Smart-puutetahvli võimalusi. Arvutit õppisin kolleegide toel. Siis pakuti mulle arvutitunde. Nii see tarkus tasapisi tuli. Muidugi olen ka kõikvõimalikel koolitustel käinud. Õpetaja peab end pidevalt täiendama. Kahjuks ei jõua seda nii palju teha, kui tahaksin.”
Mida ainult enda lõbuks teete?
“Laulan neljandat aastat Virvikus. Koori läksin sellepärast, et tahtsin veel laulupeotunnet kogeda. Vahel ei viitsi hästi proovi minna, aga kui ära käid, siis mõtled, issand kui vahva, et läksin kodunt välja. Laulmine pakub hingelist rahuldust. Õpin veel keelte­koolis inglise keelt. Tahtmine on suur, aga keel ei hakka enam nii hästi külge kui noorena ja kodus pole aega piisavalt õppida.
Ega rohkem jõuakski. Pere, mees ja kolm last, võtab oma aja. Mees ütleb alati, kui kell õhtul kümme saab, et ema hakkab nüüd tööle. Olen õhtune inimene, mulle meeldib vaikuses tööd teha. Siis hakkab mõte liikuma.”
Mis muret teeb?
“See, et vanematel ei ole laste jaoks aega. Kui lapsel on raske, on tal kindlasti ka kodust abi vaja. Teine häiriv tendents on, et õpilased loevad mehhaaniliselt, loetust aru saamata. Kontrolltöö tööjuhisest saavad lapsed tihti valesti aru ja teevad ka töö valesti. Või on juhised nii rasked? Veel 20 aasta eest ei olnud seda probleemi.
Aga arvutis on nad kiired ja taibukad, keeltes tragimad, avarama silmaringiga ja julgemad. Muidu nagu lapsed ikka.”