Et lugeja pealkirjale kohe pihta saaks, tsiteerin üht suurmeest: “Kogu maailmas valitseb tendents, mille kohaselt keskpärasusel lastakse valitseda inimkonna üle.”
 
Õpetaja on kahtlemata tark inimene, vaatamata asjaolule, et “tark” inimene pedagoogiseisusesse ei trügi. Poliitikuks samuti mitte. Kuid poliitik on juht, on õpetaja nn suure algustähega. Poliitik õpetab õpetajate õpetamise õpetamist – “elukunsti” – sõnade ja tegude lahutamise kõrget-kerget kunsti. Sellele vaatamata, et Trotski olevat Stalini kohta 1917. a öelnud “geniaalne keskpärasus”, jätkab keskpärasus oma võimutraditsioone ja on õnnelik.
Õnne määratlusest
John Stuart Mill (1806–1873) oli see tark mees, kelle tähelepanek ülalöeldu on. Ta oli utilitarismi isa. Utilitaristi arvates on seadused ja teod head, kui nendega kaasneb võimalikult suure hulga inimeste heaolu. Teod loetakse heaks või halvaks sõltuvalt sellest, milline on nende panus õnne saavutamisse. Kasulik tähendab vajalikku, see ongi utilitarismi õnne kontseptsioon.
Utilitarismist lähtuvalt ei saa moraaliteooria (küllap ka pedagoogika) tugineda kohustuse ja südametunnistuse abstraktsetele mõistetele, nagu väitis Kant (1724–1804). Kesksel kohal on hoopis õnne saavutamine, mis tähendab naudingu maksimeerimist kannatuste samaaegse minimiseerimisega. Õnn on inimtegevuse ülim eesmärk, motiveeritud tegevuse tulem. Selles määratluses ühtivad nii Sokratese kui ka tänaste pragmatistide arusaamad: eeldatakse vaikimisi endas peituvat sellise teadmise olu, mis oskab rikkust, ilu, tervist ja õnne ennastki “õigesti” oma kasuks keerata.
Ja ometi kirjutas Mill sedagi: “Küsi endalt, kas sa oled õnnelik, ja sa ei ole seda enam.” Peab uskuma, aga usk ei talu moodsa teaduse küsimusi, ei vaja ratsionaalset tõestust.
Sõnavabaduse ja inimõiguste suure kaitsjana oli Milli püüdlus kaitsta ühtaegu nii moodsa teaduse kui ka religiooni maailmavaadet, mida enamik pidas teineteist igaveseks välistavaks. Siingi lähtus ta pragmaatikute põhiprintsiibist: sa leiad tõe, kui arvestad oma idee (teo) praktiliste tagajärgedega. Seega muutub tõde olukorrast sõltuvalt, pole olemas abstraktset, igavest ehk absoluutset tõde, on versioonid, mis töötavad või ei.
Õigupoolest just nende seisukohtade selgitamiseks, teaduse ja religiooni lepitamiseks leiutatigi pragmatismi koolkonnad: utilitarism, konstruktivism ja instrumentalism.
Tõde, moraal, usk
Rumalus oleks neid mõisteid üksteisest lahti kangutada. Ajalookursus gümnaasiumis ja ühiskonnaõpetus nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis on sellega ometi ametis. Filosoofia tagasitulek ainekavasse kohustusliku ainena ehk siluks asja. Kuid ei saa omandada “kogu” filosoofiat. Võib aga harjutada õpilasi filosoofilisemalt mõtlema. Seejuures peaks tõdema, et kuigi paljud tahavad elada Ameerikas, pole ameerikalik elufilosoofia meile sugugi nii tuntud, kui arvatakse. Moraal, tõde ja Jumal on seal teineteisega keerukamas seoses, kui tahaksime. Teisisõnu mitte nii, nagu eurooplasele “kasulikum tundub” – et Jumal oleks ka ameeriklasele surnud.
Konstruktivismi suurkuju William James (1842–1910) on oma raamatus “Pragmatism ja elu ideaalid” kirjutanud: “Enamik inimesi soovib nii fakte kui ka religiooni. Empirism annab fakte ilma religioonita. Ratsionalism annab religiooni ilma faktideta. Pragmatism on vahendav süsteem. /- - -/ Iga nii-öelda sõidukõlblik idee, iga idee, mis kannab meid ühest kogemusest teise, sidudes rahuldaval viisil asju, toimides kindlalt, lihtsustades, vaeva säästes, on tõene just nende omaduste poolest – on tõene instrumentaalselt.” Järeldus: õppima peab elutarkust, mitte “puhast” tarkust.
Nii ütleks ehk enamik õpilasi, mitte õpetajaid. Aga õpetajate õpetajad pole vist veel öeldu mõtet avastanud, vähemasti pedagoogikaametnikud küll mitte. Miks muidu kulgeb “tuupimishimu” sunnismaisuse likvideerimine sama aeglaselt kui pärisorjuse lõpetamine tsaariaegsel Venemaal?
W. James, olles ise temperamentse konstruktivismi rajaja, väidab: “Filosoofiatel, nagu inimestel, on oma iseloom, mille üle saab kokkuvõtlikult otsustada. Filosoofia ajalugu on suurel määral inimtemperamentide kokkupõrgete ajalugu.” See pole geneetiliselt määratletud temperament. Jamesi tõlkija Märt Väljataga täpsustab: “Temperament” on ka muusikaline termin, mis tähendab häälestust; temperamendimõistes väljendub muistne arusaam mikro- ja makrokosmose, meeleolu ja atmosfääri harmooniast, taevaliku ja maise muusika kooskõlast. Sedasama arusaama püüavad edasi anda ka hilisemate eksistentsialistide arutlused inimese “fundamentaalsest projektist” või eksistentsiaalsest hoiakust. Jamesi filosoofias – nagu ka Marxi ja Nietzsche puhul enne teda – avaldub uusaja inimesekäsituse üleminek “vaatlevalt” inimeselt tegutsevale inimesele.
Haridus on elu ise
“Haridus on sotsiaalne protsess, haridus on kasvamine, haridus ei ole ettevalmistus eluks, vaid elu ise,” kirjutavad pragmaatikutest Ameerika pedagoogikagurud.
Tunnetamine kui iseväärtus minetab oma ajaloolise tähtsuse, kui sel puudub seos praktikaga.
15.–16. sajandi varauusaegne filosoofia mõistab inimest vaatlejana, kes võib jõuda Jumala loodud maailma mõistmiseni ja Jumala mõtete mõtlemiseni, sest ta on loodud Jumala näo järgi. Inimese teovõimet hinnati märksa madalamalt kui tema peaaegu jumalikku mõistust või tunnetusvõimet.
Romantismi ajal asendus arusaam inimesest kui loodussündmuste väljaspoolsest pealtvaatajast aktiivsema käsitlusega, mis paigutas inimese looduse keskele ja hakkas mõistma tema lunastatavust võimena loodust ümber kujundada. Pealegi hakati 19. sajandil kahtlustama jumala surma; ta kas taandus filosoofiast või muutus varjuks, mille heidab inimese vaim.
Pragmatismis saab Jumal olemasoluloa, kuid tingimusel, et toob inimesele kasu. Filosoofia ülesanne ei ole Jamesi silmis enam jumalike mõtete tabamine, vaid elada aitamine. Tõene on niisugune uskumus, mis “töötab” ja annab praktilist kasu. Ta räägib tõdedest, mitte tõest. Siit tema konstruktivism: inimvaim ei ole tõeluse passiivne kopeerija, vaid osaleb selle loomises.
James ei jaga oma vanema sõbra Charles Pierce’i visiooni absoluutsest tõest, milles ükski uskumus enam ei teisene. Ta on pigem pluralist. Absoluudi nõudlik isakuju on taandunud. Siit sünnib inimese autonoomia, mida James nimetab humanismiks: oleme jälle kord saanud kõikide asjade mõõduks.
Ühest küljest annab see tees õnnistuse inimese loovusele. Kuid teisalt oleme jäetud omapäi tumma ja absurdsesse maailma, kus õnnistust vähe oodata. Kardetavasti ei päästaks seegi, kui hakkaksime uuesti uskuma Absoluuti või Jumalat või Kõiksuse Vaimu. Kuid tõsi on, et pragmatism käib inimvajaduste kohta ja “üks esmaseid inimvajadusi on olla midagi enamat kui pragmatist”.
James ise oli valuliselt teadlik, et inimese autonoomial on kaks palet – loov vabadus ja kõle üksildus –, kuid eelistas olla optimist. Oma tundliku temperamendiga aimas James täpselt ette 20. sajandi filosoofia põhiteemasid: inimene on looja, kes osaleb reaalsuse valmistamises; ta on autonoomne, kuna allub ainult enese kehtestatud mõõdupuudele ja piirangutele; ning teda ümbritseb tühjus, mis talle vastupanu ei osuta, kuid ei paku ka tuge.
“Meie” teeme ajalugu, “teie õppige seda tundma!”
Märt Väljataga märgib, et jamesilik konstruktivistlik maailmakäsitlus, mille järgi reaalsus on plastiline ja vormitav, on tänaseks jõudnud koguni maailmapoliitikasse, kus see küll selgelt eristub mõttesuunast, mida nimetatakse reaalpoliitikaks. Lahendused ei ilmu enam iseseisva reaalsuse erapooletust tundmaõppimisest. USA kõrge ametnik väidab tõsimeeli: “Me oleme nüüdseks impeerium ja kui tegutseme, siis loome omaenda reaalsuse. Ja sellal, kui teie seda reaalsust tundma õpite – olgu kui erapooletult tahes –, tegutseme meie uuesti, luues teistsuguse reaalsuse, mida te võite ju jällegi tundma õppida. Niimoodi käivad asjad nüüdsel ajal. Meie oleme ajaloo tegijad ja kõigile teile jääb üle ainult tundma õppida, mida me teeme.” Kuigi Märt Väljataga arvates on analoogia sellise orwelliliku mõtteviisi ja pragmatismi vahel jämedakoeline, ei puudu siin oma seos loo pealkirjaga “Kes õpetab õpetajat?”.
John Dewey (1859–1953) lõi pragmatistlikust tõdede pluralismist instrumentalismi. Dewey instrumentalismi keskne väide on, et ideed kujutavad endast mõistuse tööriistu eesmärkide saavutamisel kindlas olukorras. Me peaksime end ja filosoofiat vabastama metafüüsikast ehk tegelemisest jumala, absoluutide ja muu sarnasega. See suurtsugu kooliõpetajast mõtleja väidab, et filosoofia omab tähtsust ainult inimlike ja sotsiaalsete probleemide kontekstis, kus kõiki tõdesid tuleb käsitleda hüpoteesidena, mille kasulikkust ja väärtust on võimalik kindlaks määrata teatud olukorras testides. Sarnaselt tõdedega võib ka moraal osutuda ekslikuks. Tüdinuna igaveseks peetud ja looduse kehtestatud tõdedest, soovitab Dewey eksperimentalistlikku lähenemist moraalile.
Dewey väide, mille kohaselt peaks tõeni jõudma eksperimendi, mitte abstraktsete mõistete tundma õppimise teel, on hariduses seni küll au sees, kuid mitte kõikjal ja alati teostunud. Just Dewey vaidlustas idee, mille kohaselt peaks haridus inimesi edasiseks eluks ette valmistama, sundides neid dogmaatilisi tõdesid pähe õppima. Selle asemel pooldas ta õpilaste aktiivset osalemist, kuna leidis, et hariduse omandamine ongi juba osa sellest “edasisest elust”. Ta rõhutas eriti demokraatlike harjumuste kujundamise vajadust koostöö ning erinevates organisatsioonides osalemise kaudu. Ja seda varasest noorusest alates.
Projektibuum koolides on (kui on?) pragmatism reaalsuses. Ja on üsna õnnistav, kui perspektiiviks on järgmine arusaam: “Demokraatia on enam kui lihtsalt riigi valitsemise vorm, see on kooselu vorm, jagatud kogemus. Demokraatia on eetiline väärtus. Tema meetod on tuua konfliktid avalikkuse ette, kus neid nähakse ja arutatakse läbi ning selle tulemusena langetatakse otsused.” Nii kirjutas Dewey. Ja veel: “Aeg ja mälu on tõelised kunstnikud, nad muudavad reaalsust selliselt, nagu süda soovib.”
See on juba midagi, mida saab pidada pragmaatiliseks mõtlemiseks. Jamesi filosoofia “kasu” pole kuidagi vahetult mõõdetav ehk pragmaatiline, nagu tavaarusaam eeldaks.
Jamesi pragmatism viitab elu ja elamise – kogemuse ja reaalsuse – paljususele. Miks välistada üht teise arvel? James on küll metafüüsilise tõsikindluse vastu, kuid ei välista ka seda – juhul, kui tõsikindlus teeb elu väärilisemalt elamiskõlblikumaks. “Meie huvi religioosse metafüüsika vastu kerkib tõsiasjast, et meie empiiriline tulevik tundub ebakindel ja vajab mingit kõrgemat tagatist” ja “tahtevabadus oleks niisiis tähenduseta, kui ta ei oleks “kergendav” õpetus”.
Tõsi, siin väljendub mõneti tänapäeva kuulsaima USA filosoofi Richard Rorty pragmatistlik iroonia, sest metafüüsilise termini “kasu” tähendus on teatav “kergendus”. See pole pool ega kogu tõde. See on pragmatistlik arusaam tõest: “Idee tõesus ei ole idee tardunud siseolemus. Tõde on see, mis ideega juhtub. Tõde valmistatakse, nagu ka tervist, rikkust ja tugevust, kogemuse käigus.”
Kes õpetab õpetajat?
Kes õpetab õpetajat? Jah, kes?! Eks ikka õpetaja ise – tema kogemus ja lugemus. Ajaloo- ja teiste sotsiaalainete õpetajate puhul on viimane olemuslikult tähtis. Suvepuhkus on lugemise aeg. Aastatega kujunenud harjumusest varusin seekord mitu raamatut.
William Jamesi “Pragmatism ja elu ideaalid” (Vagabund, 2005) sundis ülaltoodu kolleegidele meie töö “kergenduseks” kirja panema kahel põhjusel. Esiteks seepärast, et pole viiskas ega hariv öelda poliitikute kohta pahasti, nagu õpilased pressile viidates koolis alailma teevad. Teiseks aga seepärast, et meie ühiskonnakäsitlus on liialt “metafüüsiline” või vähemasti “rahvusromantiline”: aristoteleslikult akadeemiline teadmine, millel ei saa põhimõtteliselt olla mingisugust praktilist rakendust. Üks asi on teadmised ja moraal, teine asi on elu ise. Tekib ohtlik silmakirjatsemine või kristlik kahepalgelisus – te käige mu sõnade, mitte pattude järgi. Selline ühiskonnakäsitlus võõrandub elust ja on õpilasele võõristav.
Ilmar Raag räägib fenomenist ühes suvises Eesti Ekspressis: “Praeguste muutuste huvitavamaks pooleks on jälgida valdkondi, milles me oma hoiakute kujundamise delegeerime globaalsele popkultuurile. Need on valdkonnad, mis vaimselt ei ole meile olulised, ja üks peamisi nende seas on kunstiväärtusega (või ka “filosoofiline” – H. P.) kriitika oma riigi institutsioonide kohta. Öelda, et poliitikud on lollid ja meedia ebausaldusväärne, ei ole veel kriitika” (EE Areen, 14.07.).
Jamesi pragmatistlik filosoofia tundub olevat kaunis tänapäevane viis maailma ning maailmas toimuvat pisut vabamalt-elulisemalt seletada. Ja tema raamat on mõnusalt loetav.
Richard Rorty raamat “Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus (1989; e. k 1999) on raskem, käsitleb pragmatismi n-ö postmodernistlikku versiooni. Kuid mõlemad on filosoofilisust “demokratiseerivad” raamatud ning seeläbi arendavad nii akadeemilist kui elulist mõtlemist ja läbimõeldu ehedalt erksat tutvustamist õpilastele. Tõsi, filosoof Tõnu Viik kirjutab Eesti Päevalehe suveülikooli veerul, et õnnepüüdlus on neuroos: “…inimese teadvustatud igatsus ilu, raha, ja tunnustuse järele mitte ei asenda tema “tegelikku” igatsust millegi jumaliku järele, vaid need ihad varjavad inimese eest asjaolu, et inimeses tegelikult midagi fundamentaalset või olemuslikku ei olegi. Poststrukturalistlike psühhoanalüütikute arvates on inimese ihad kõik vaid psüühilised häired, mille abil inimene petab end olevaks. Soov õnnelik olla on neuroos, millel põhineb kogu inimese teadlik tegevus” (23.07.).
Lõpetuseks toon Jamesi raamatust tsitaadi, mis võiks lohutada neid kolleege, kes peavad õpetajat “riigieksamite ja tasemetööde vangiks”, nagu ühes Õpetajate Lehes kevadel kirjas oli. James kirjutab, et hariduse kvaliteedi “mastaapne kontroll ja institutsionaliseerimine kaldub alati muutuma tehniliseks ning arenema türanlikuks masinaks, millel on ettenägematu võim välja sulgeda ja kõlbeliselt laostada”, ning väidab, et need hüdrataolised standardiseerimismehhanismid kannavad vastutust “uue sotsiaalsete äbarike klassi sihiliku loomise eest”, kellest saab “teadussõdade tõeline kahuriliha”.
Ka Eestis nõutakse õpetajatelt atesteerimisjuhendites juba “soovitavalt” teaduskraadi omamist. Lätis on selline nõue arusaadav, see kindlustab peaaegu topeltpalga. Aga Eestis on teaduskraadi taotlev õpetaja tõepoolest “kahuriliha teadussõdade laual”: palgalisa ei mingit, jama kui palju ja maksa ise peale ka veel, et “õppida” kraadi kirjutama.
Moraal – keegi on siin lolli seisuses. Jääb ainult vaikimisi oletada, kas teadus ise või tema jüngrid.

HILLAR PADU,
ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja