Kool Krimmi stepikülas

Möödunud õppeaastal said Krimmi AV Krasnogvardeiski rajooni Aleksandrovka Keskkooli lapsed juba kolmandat aastat valikainena õppida eesti keelt.
 
Aleksandrovka Keskkoolis õppis möödunud õppeaastal 364 õpilast. Koolis polnud 5. klassi, 11. klassi asemel hakkavad viimastel aastatel kooliteed alustanud õpilased keskkoolis õppima 12 aastat. Tegevust on lõpetamas kooli juures töötanud õhtukool: 10. klassi õpilasi enam ei võetud, lõpetasid varem alustanud 11. klassi õpilased. Varasematel aastatel on võimaluse ja huviliste olemasolul avatud paralleelklass, kus õpitakse ukraina keeles (kooli õppekeel on vene keel), õpilaste arvu pidev vähenemine paneb tulevikus sellise klassi avamise kahtluse alla.
Valikainena saab koolis õppida tatari keelt, kolmandat aastat eesti keelt, peale selle korraldatakse igal aastal ka tšehhi keele kursusi. Aleksandrovka Keskkoolis õpivad kolme küla lapsed. Krasnodarka külas on Krimmi kõige suurem eestlaste kogukond. Aleksandrovka küla on rajanud tšehhid ja sakslased, krimmitatarlased on aga pärast venelasi ja ukrainlasi suuruselt kolmas rahvusrühm. Üldse elab Krimmis üle saja rahvuse.
Eestis käimine andis julgust juurde
Eesti keelt õppis 26 õpilast, 21 neist olid eesti, viis vene ja ukraina päritolu. Lähematel aastatel on keeleõppega liitumas igal aastal 1–2 last, lisaks üksikud huvilised teistest rahvustest.
Õppeaasta algul õppis kaheksa last kaks kuud Lohusuu Põhikoolis. Kõik, kes Eestist tulid, püüdsid algul eesti keeles rääkida, keelekeskkonnas elamine oli andnud julguse eesti keelt kasutada. Vähehaaval see suhtlusvalmidus siiski kadus, kuna kodus ja omavahel suheldakse ju vene keeles. Jäid paar-kolm last, kes õppeaasta lõpuni eesti keeles suhelda püüdsid, sest nende peredes räägitakse vähemasti vanavanematega eesti keeles. Ilmselgelt tuleb edaspidigi otsida võimalusi lapsi Eestisse õppima saata.
Koolipäev ja kooliasjad
Koolipäev algab Aleksandrovka koolis pool üheksa. Enne seda on kaks väikest bussi teinud kaks ringi ning toonud Krasnodarka ja Timašovka külade lapsed keskusesse kooli. Aleksandrovka küla asub kahe naaberküla vahel, siin on külanõukogu, velskripunkt ja klubi. Sovhoosi ajal töötas külas ka konservitehas.
Külad on üksteisest küll vaid kolme kilomeetri kaugusel, aga väikestel on lausa keelatud jalgsi koju minna, kuna ühendusteedeks on pikad sirged asfaltteed, millel kihutavad suured masinad, lastega olevat õnnetusi juhtunud. Pärast viiendat tundi, kella ühe paiku, viivad koolibussid väikesed lapsed koju, koolipäeva lõpus, pärast kolme, teevad bussid teise ringi ning koolimaja jääbki vaikseks.
Kunagi tegutses kooli juures ka muusikakool, nüüdseks on need ajad unustatud. Muusikaõpetusega on lood kurvad, tavaliselt lauldakse kooli üritustel makimuusika saatel. Õnneks tegutseb kohalikus klubis kaks ansamblit, keda akordionil saadab küla pillimees onu Zenja. Väikest kasvu onu Zenja on mees nagu orkester: laulab, mängib pilli, vahetab plaate ja kassette. Temata ei tuleks toime kool ega klubi, ükski muusikaga seotud ettevõtmine külas ei toimu onu Zenjata.
Spordiga tegeldakse koolis ka. Pallimängudes on oma rajoonis auhinna-lisi kohtigi saadud. Paar Krasnodarka küla eesti keele õppijast poissi käivad jalgpalli mängimas. Aasta jooksul viiakse läbi paar ülekoolilist spordipäeva, kus ei aeta tulemusi taga, vaid spordipäev on rohkem rõõmus massiüritus. Kogu kool võtab osa jooksuvõistlusest, kus terve klass stardib korraga staadioniringile. Aega ei võeta, võidab ju esimene. Koolil on võimla ja staadion, kus igal kevadel korraldatakse ülerajooniline jooksuvõistlus, mis on juba tõsine spordiüritus.
Spordivahendeid siiski napib. Kehalise kasvatuse õpetaja küsis aasta lõpul häbelikult, kas poleks võimalik tuua Eestist mõned korralikud pallid korvpalli mängimiseks. Kohapeal ostetud pallid peavad vastu kõige rohkem kolm kehalise kasvatuse tundi – odavalt saab, aga kvaliteeti pole.
Tänavu veebruaris avati kümne arvutiga arvutiklass. Klass on tõepoolest hästi varustatud, arvutid nüüdisaegsed, loodetavasti saab kool algaval õppeaastal ka internetiühenduse. Arvutite üle rõõmustasid nii lapsed kui õpetajad, kes kohe vallutasid klassi ka pärast tunde ja nädalavahetustel. Arvutikursused kestavad suve läbi ja seal saavad õpetust ka lapsevanemad. Arvutiklass on andnud koolirahvale tublisti enesekindlust ja rahulolutunnet, et ka väikeses ja vaeses külakohas on muutused võimalikud.
Koolil oli omal ajal suur ja korralik söökla, mis seisis aastaid tühjalt. Söögivahetunnid tunniplaanis küll olid, aga lapsed sõid sellel kaasavõetud võileibu. Möödunud õppeaasta viimasel veerandil oli koolis teine rõõmus sündmus: söökla alustas jälle tööd. Iga päev pakutakse suppi ja praadi, kohapeal küpsetatakse saiakesi ja pitsat, joogiks on tee. Lõuna kogumaksumus on 1 grivna ja 65 kopikat (veidi üle nelja krooni). Probleem on aga veepuudus. Juba mai teisel nädalal pandi söökla kinni, sest vett polnud koolis ega külas.
Vett ei jätku
Veeprobleem on Krimmi stepirajoonides tõsine. Teatud piirkondadesse on omal ajal rajatud kanalid, aga Aleksandrovka ja Krasnodarka küladesse need ei ulata. Vett saadakse puurkaevust, kuid pumbad on viletsad ning kuna kevadel hakkavad kõik oma juurviljaaedu kastma, ei jätku muuks enam vett. Aiamaalt saavad pered põhitoidu, mistõttu on aiamaa kastmine ja loomade jootmine kõigest muust tähtsam. Selline on igapäevane reaalsus: koolimaja WC-s kallatakse vett ja pestakse käsi tavalisest joogipudelist. Koristajad, kes päev läbi lapiga koridore pesevad, püüavad ajada läbi ämbritäie hommikul varutud veega.
Mitmesuguseid ettevõtmisi
Õppeaasta on Aleksandrovka koolis täis mitmesuguseid üritusi ja ettevõtmisi. 2. oktoobril 2004 tähistati piduliku aktuse ja kontserdiga kooli 120. sünnipäeva. Kool tegutseb selles külas juba 19. sajandi lõpust, selle rajas tšehhi misjonär. Alguses oligi kool tšehhi- ja saksakeelne, hiljem hakati õpetama vene keeles. Praegune direktor Irina Suprun töötab direktorina kuuendat aastat, enne oli ta vene keele õpetaja.
Aastapäevakontsert, mis esitati kooli vilistlastele, üllatas mind, kuna seal esinesid ainult oma kooli õpetajad. Lauldi, loeti luuletusi, sh omaloomingut), kanti ette lühinäidend. Teisel poolaastal elas kool ainenädalate tähe all. Alustati informaatika- ja matemaatikanädalaga, järgnes tööõpetuse nädal.
Märtsi esimene nädal oli keelenädal. 1. märts oli eesti keele päev. Koos õpilastega viisime läbi Eestit tutvustavad tunnid kõigile algklassidele. 7.–9. klassi õpilastele korraldasime Eesti tundmise kohta viktoriini. Tundus, et tunnid meeldisid. Lubasime lahkelt ka edaspidi selliseid tunde anda.
Keelenädalale järgnes vastlanädal (õigeusklike kalendri järgi sel aastal märtsi teine nädal). Vastlanädalasse jäi naistepäev, mida seal tähistatakse õhina ja suure tähelepanuga. Kingitusi ei tee ainult mehed, vaid üksteisele ka naised-lapsed – see on suurem kingipäev kui jõulud.
Kauni emakeele päeval 14. märtsil lugesid kõik eesti keele õppijad luuletusi. Olen mõelnud, et luuletuste lugemine võiks seal ollagi emakeelepäeva traditsioon, aga küllap on ka palju teisi ilusaid võimalusi.
Aprilli teine nädal oli raamatunädal, 14. aprillil korraldasime eestikeelsete raamatute näituse. Selleks puhuks tegime ise raamatuid. Raamatukoguhoidja ootas muinasjuturaamatuid ja mõned lapsed kirjutasidki muinasjutte, aga mina olin juba esimesel poolaastal pakkunud kirjutamiseks teema “Kui ma väike olin”. Paar tüdrukut kirjutas vahvaid koolieeliku mälestusi.
Toredaid laste kirjutatud lugusid hakkasin koguma kohe aasta algusest ja loodan, et kunagi saavad need ka kaante vahele. Muidugi on lood lihtsad, aga minu jaoks on eriti väärtuslikud jutud sellest, kuidas lapsed endale nimed said ja milliseid nimesid nad oma lemmikloomadele panevad.
1. mail peeti munapühi (meie olime küll märtsi lõpul oma kalendri järgi juba mune värvinud) ja käidi maipiknikul. Seal ongi eesti lastel kõik pühad (jõulud, vastlad, munapühad) kahekordselt – enne meie kalendri ja siis kohalike tavade järgi.
Mai kõige tähtsam päev oli Krimmis 9. mai, mil korraldati pidulikke kontserte võidupüha auks. Ka meie käisime lastega kontserdil tantsuga esinemas, sest Aleksandrovkas kutsutakse alati pidulikel puhkudel esinema kõigi kohapeal elavate rahvuste esindajad. See on väga kena komme.
Tants on laste peamine huvi
31. mail helises ka Aleksandrovka koolis lõpukell. Sel puhul olid kõigil 11. klassi tüdrukutel valged tutid peas ja tumedate seelikute peal valged satsilised põlled. Sellist riietust kannavad tüdrukud kõigil tähtsatel päevadel. Pidulikud aktused viiakse läbi koolimaja ees, sest tavaliselt on ilm soe (selgi korral ligikaudu 30 kraadi). Aktusepaik on kaunistatud lillede ja õhupallidega. Aktuse lõpul lennutasid kõik lõpetajad oma õhupalli taeva poole.
Aktusele järgnenud ligi paaritunnise kontserdi viisid läbi 11. klassi õpilased. Traditsiooniliselt loetakse-lauldakse igale õpetajale salmike, järgneb laulude, tantsude ja lühistseenide tulevärk. Kui lauluhääl on antud vaid üksikutele ja selle lihvimisega on raskusi, siis tantsivad peaaegu kõik. Tants on sealsete laste peamine huvi ja tundub, et mõne jaoks vajalik nagu õhk, mida ta hingab. Tantsitakse vene, ukraina ja tatari tantse, kusjuures hoogsalt ning südamest.
Ukraina koolides on 12-palliline hindamissüsteem ja hindeid pannakse tunnistusele kaks korda aastas. Eesti lapsed lõpetasid kooliaasta kirjaliku ja suulise eksamiga ning aastalõpukontserdiga vanematele Krasnodarka külas. Juuni algul käisime Jevpatorijas mere ääres. Suvel saavad lapsed kaasa teha laagris Beregovojes, kuhu tulevad Eestist Aseri ja Lohusuu koolide õpilased. Nende kõigi kõige suurem unistus on aga tulla Eestisse.
Eesti keele vastu on suur huvi
Eesti keelt õpivad Krimmis teisedki, mitte ainult Krasnodarka lapsed. Laupäeviti on Simferoopoli 1. Gümnaasiumis nn pühapäevakooli tunnid eesti keele huvilistele. Alustasime tööd kahe rühmaga, kus õppis kaksteist täiskasvanut ja seitse noort. Teisel poolaastal panime kaks rühma kokku. Aasta lõpul tegi keeletesti kümme õpilast.
Eesti keele õppimise vastu on suur huvi ka teistes Krimmi piirkondades, kus elavad üksikud pered, aga loomulikult on sellise õppetöö korraldamine keeruline. Pidasime Simferoopolis plaani viia märtsis kevadvaheajal läbi mõnepäevane keelelaager, aga ei saanud tänavu selle korraldamisega veel hakkama, ehk õnnestub järgmisel õppeaastal. 17 aastat Eestis elanud ja pärast kõrgkooli lõpetamist Simferoopolisse kolinud Simferoopoli 1. Gümnaasiumi õpetaja Ljubov Boitšuk on väga tubli õpilaste innustaja ja kaasaja, temast on keeletundide läbiviimisel palju abi, tunnid toimusidki algul tema klassis. Samas koolimajas on Krimmi Eesti Kultuuriseltsi Simferoopoli eestlased oma töökoosolekuid pidanud.
Krimmi AV on paljurahvuseline ja seetõttu pööratakse seal üha rohkem tähelepanu eri rahvuste vajadustele. Õppeaasta jooksul toimus mitu nõupidamist, mille initsiaator oli haridusministeeriumi töörühm. Eestlasi esindas nõupidamistel Ljubov Boitšuk, kes tuli sealt ideega koostada eesti keele õppeks Krimmis oma õpik või panna kokku mingid õppematerjalid, mis sobivad kasutamiseks just sellel maal. Töökoosolekul olid ka teiste rahvuste esindajad õppematerjalide vajadusest rääkinud. Samuti tegi L. Boitšuk ettepaneku hakata juurutama internetipõhist keeleõpet, kuna keelehuvilised elavad üle Krimmi. Loomulikult tunduvad need ettepanekud algul veidi utoopilised, pole ju internetiühendus kõigile kättesaadav, aga on tore, et Krimmi haridusinimesed eri rahvaste keeleõppe vastu sellist huvi ilmutavad.

HELLE AUNAP,
Aleksandrovka Keskkooli
eesti keele õpetaja