Ikka see riiklik õppekava

Esialgse plaani kohaselt pidi uus riiklik õppekava rakenduma 1. septembril 2004.
Minister Mailis Reps on veendunud, et 2007. aastaks on see tõesti valmis mitte
ainult paberil, vaid jõudnud ka kõige reaalsemal kombel õpetajate ning õpilasteni.
Pildil pikapäevarühma tund Tabasalu Ühisgümnaasiumis möödunud õppeaastal.
RAIVO JUURAKU fotod

ANU MÕTTUS

Eelmise aasta novembris-detsembris ilmus Õpetajate Lehes järjestikku mitu artiklit, mis tutvustasid ja püüdsid võrrelda kahe seltskonna – TÜ õppekava arenduskeskuse ja kirjastuse Avita-Bit õppekava töörühma – koostatud riikliku õppekava üldosa projekte. Mai algul Tabasalu Ühisgümnaasiumis toimunud kohtumisel õpilaste ja õpetajatega nimetas minister Mailis Reps, et loodab 1. juuniks seada kokku uue riikliku institutsiooni, mis hakkab õppekavaga edasi töötama. 3. augusti Postimehest võiski lugeda uue õppekavakomisjoni moodustamisest ja sellest, et HTM rahastab selle tööd 2,1 miljoni krooniga.
 
Milline paistab ministeeriumi poolt vaadates õppekavaarenduse tänane seis?
Mailis Reps: “1989. aastast hakkas Eestis õppekavade arendusega tegelema PTUI, kes ka nõukogude ajal nn vabariiklike õppeainete ainekavasid koostas. Tollal olid need ained põhiliselt keeled ja muusika, täna tohime tegelda ja peame tegelema kogu üldhariduse sisuga.
Taasiseseisvunud Eesti esimene riiklik üldhariduskoolide õppekava (RÕK) pärineb aastast 1996, aastaks 2002 täiendati seda uuendatud üldosaga, kuid mõlemaga on olnud probleeme koolipraktikasse rakendamisel. Ikka puudub seos üldosa ja ainekavade vahel, valitud sisu pole alati esitatud loogilises järgnevuses ning lõiminguni ainetevaheliste seostena pole lihtsalt jõutud. Sellest ka õpilaste ülekoormatus ja probleemid õpikute kirjutamisel.
Aastal 2000 korraldas HTM konkursi õppekavatöö arendamiseks ja sama aasta septembris rakendas Tartu Ülikool tööle vastava keskuse. Uus riikliku õppekava dokument pidi koolidesse jõudma ja seal rakenduma 1. septembril 2004. Riik on seda tööd korralikult finantseerinud tänaseni, kuid soovitud produkti – professionaalselt koostatud õppekava – pole suudetud luua. Seega tuleb tunnistada, et ministeerium pole olnud järjekindel ega tark tellija.
Õppekavaga seotud probleemid vajavad lahendamist. Uue ja korrastatud õppekava loomisega on kiire muuhulgas seoses 1. septembriga 2007, mil vene koolid peavad hakkama minema osaliselt üle eestikeelsele õppele. Ka see on õppekava küsimus, sest senise isetegevuse asemel on otstarbekas määratleda õppeained, mida hakatakse eesti keeles õppima ning millest lähtuvalt õpetajaid koolitama ja õpikuid tootma. Veelgi olulisem on hariduse rahastamisega seonduv – õpilase pearaha arvestus peab olema õppekava kulupõhine, mitte laest võetud suurus.”
Miks TÜ õppekava arenduskeskuses tehtu teid ei rahulda?
“Kõik teavad, et ministeeriumil on Tartu Ülikooliga pikaajaline leping õppekavade arendamiseks, kuid ei teata fakti, et erinevatel põhjustel on lepingu algsest tööülesandest saanud õppekavadega tegelemise protsess, millekohase lepingu lisa number 7 on sõlminud minu eelkäija Toivo Maimets. Selle alusel ei peagi RÕK-i tervikdokumenti tulema ja tähtaeg valdkonnakavade esitamiseks on 20. september 2007. Kõik teavad meedia vahendusel ka seda, et on veel mingi Avita või Biti õppekava, mida minister tahab eriliselt läbi suruda.
Asjade tegelik käik on järgmine. Ministrina nõudsin vastavalt tollasele lepingule, et Tartu Ülikooli õppekavakeskus esitaks 15.12.2002 RÕK-i üldosa uue versiooni. Kahjuks tunnistasid 20 eksperti töö jaanuaris 2003 koolikõlbmatuks. Koosolekul viibis ka tollane prorektor Volli Kalm. Ülikool omakorda väitis, et Eestis polegi inimesi, kes suudaksid teha parema õppekava. Selle väite kummutamiseks rakendasin tööle uue õppekava töörühma, kuid seoses võimuvahetusega märtsis 2003 ei soovitud nende tööd ministeeriumi juures näha. Töörühm jätkas tööd Avita kirjastuse juures, kes pakkus neile tegutsemiseks oma ruume ja aitas hankida erialakirjandust. Kirjastus tegi seda vaid sellepärast, et jõuda õppekavadeni, mille alusel saaks õpikuid koostada. Oktoobris 2004 toimus konverents üldosa esimese versiooni tutvustamiseks.
Teada tasub sedagi, et üldosa alusel õpikuid koostada ei saa, selleks on vaja jõuda ainesisude, läbivate teemade jpm kaudu korrastatud ainekavadeni. Ärihuvides õppekava üldosast küll midagi rakendada pole, üldosa on vaja selleks, et ainekavadeni jõuda.
Nüüd tahame võtta kokku kõik Eestis tehtu. Tartu Ülikooli juhtkonna, õppekavakeskuse nõukogu ning haridusteaduskonna dekaaniga on kohtutud maist alates ja kõigile on tutvustatud ministeeriumi edasisi tegevuskavasid. Erinevalt TÜ juhtkonnast, kes on väga koostööaldis ja huvitatud välja arendama Tartu Ülikoolis hädavajalikku haridusuuringutega tegelevat keskust ning kellega on arutatud ka uue lepingu lisa sõlmimist, on keskuse juhataja keeldunud ministeeriumile saatmast keskuses seni valminud ja õppekava arendustööks vajalikke materjale.”
Kuidas on kavandatud edasine töö riikliku õppekava koostamisel?
“Aega 1. septembrini 2007 on jäänud vähe. Parim, mida praegu teha jõuame, on õppekavade korrastamine. Selleks rakendasingi tööle uue töörühma, kes on vaadanud tänaseks üle üldosa uue versiooni. Sellesama versiooni alusel töötavad ainerühmad, kes analüüsivad ainekavade põhitemaatikat. Töös osaleb umbes 80 inimest, kes teevad seda missioonitundega, olen neile tänulik selle eest, et nad oma tänavuse suvepuhkuse sellele pühendasid.
Riikliku õppekavaga taotleme eelkõige konsensust ehk kokkulepet. Augustis tulevad kokku nii parlamendis esindatud poliitiliste parteide kui ka vene üldsuse esindajad, kes valminud versiooni arutavad ja ettepanekuid teevad. Augusti lõpus saadetakse õppekava üldosa versioon tutvumiseks koolidele, kellelt oodatakse tagasisidet 20. septembriks.
Ainerühmade töö esmased tulemused valmivad 15. augustiks ja lähevad seejärel ekspertidele hindamiseks. Viimastena tahame kaasata nii õpetajaid, lapsevanemaid kui ka oma eriala tippspetsialiste. Pärast põhiteemade täpsustamist on need saadaval elektrooniliselt. Ootame nende kohta ettepanekuid-arvamusi. Töö ainekavade integratsiooni etapil on kavas lõpetada 1. jaanuariks 2006. Seejärel läheb õppekava korrastatud tervikversioon koolidesse tutvumiseks. Uusi arvamusi ootame märtsi lõpuni ning nende alusel tehakse vajalikud parandused ja täpsustused. Vabariigi valitsusele esitatakse uue õppekava lõplik variant juunis ning koolidesse peaks see jõudma 1. septembriks 2006. Siis jääb aasta ettevalmistuseks, et kava 1. septembrist 2007 rakendada.
Õppekavade arendamine nii üld- kui ka kutsehariduses on pidev protsess, mille eest vastutab haridus- ja teadusministeerium ning kuhu kaasatakse kõik koostöövalmid partnerid. Meie eesmärk on asutada riiklik õppekavade rakendusüksus – Kooliamet – praeguse REKK-i baasil, kus juba on EHIS ning tegeldakse õppekavade arendusega kutsekoolidele, tasemetööde ja eksamite korraldusega. Seekord planeerime asju täpsemalt, aastast 2007 alustab REKK (Kooliamet) õppekava rakenduse seirega.”
Uurisime ka REKK-i õppekavade arendusjuhilt, mida vastne komisjon on juba ära teinud.
Sulev Valdmaa: “Töökorralduslikult on moodustatud üheksaliikmeline üldosa arendav komisjon, mis on oma koosseisult läbilõige Eesti haridusvaldkondadest: on kõrgkoolide esindajaid, vene ja eesti kooli esindajaid, sh koolijuhte, täiskasvanukoolituse ja kutsenõustamine spetsialiste ning pedagoogikateadlasi. (Lisaks Sulev Valdmaale kuuluvad komisjoni TLÜ avatud ülikooli prorektor Madis Lepik, TÜ anorgaanilise keemia dotsent Lembi Tamm, pedagoogikateadlane Inge Unt, EMA koolimuusika instituudi lektor Anu Sepp, Tallinna täiskasvanute gümnaasiumi arendusjuht Leonid Fiveger, TIK-i direktor Toomas Kruusimägi, Pärnu Vene Gümnaasiumi direktor Vladimir Klevtsov ja Tallinna Mustamäe Reaalgümnaasiumi ajalooõpetaja Sergei Zvonarjov – toim.) Õppeainete korrastamisega tegeleb 17 rühma, kus on kokku 71 liiget.
Esimesed tulemused on praktiliselt valminud. Õppekava üldosa, mida hakatakse esmalt tutvustama mitmesuguste eluvaldkondade ekspertidele, sai üldosa töörühma 1. augusti koosolekul vajaliku lihvi.
Et ei tekiks möödarääkimisi senitoimunud õppekavaarendusega võrreldes, on komisjon koostanud ka analüüsi Tartu Ülikooli õppekava arenduskeskuse tehtust (kuidas on täidetud TÜ ja HM-i vahel 2000. aastal sõlmitud lepingut nr 123 ühes selle juurde kuuluva 11 lisaga) ning andnud selle ministrile tutvumiseks.
Ainekavadega tegeldakse etapiviisi. Praegu optimeerivad töörühmad üldosa põhimõtetest lähtudes ainesisusid põhiteemade tasemel. Seejärel hakatakse looma ainetevahelist integratsiooni lähiainete vahel ning lõpuks püütakse leida võimalusi aineteüleseks integratsiooniks kogu õppekava ulatuses, viimast põhiliselt läbivate teemade kaudu. Selle käigus püütakse kaotada õppesisude tarbetu dubleerimine eri ainetes, koostatakse ainestandardid. Ainerühmade töötulemus saadetakse koolidele tutvumiseks novembris.”

Isegi lasteaed ei ole turvaline

Kas lapsevanem, kes viib päevast päeva oma lapsukesed lasteaeda, võib rahuliku südamega tööl olla või peaks ta nende käekäigu pärast muret tundma? Et teada saada, kui turvaline on eluolu lasteaedades, tegi MTÜ Eesti Naabrivalve uuringu, paludes nii lasteaia personalil kui ka lapsevanematel rääkida oma kogemuste põhjal lasteaedade turvalisusest. Uuringus osales 579 lapsevanemat ja 259 lasteaiatöötajat.
 
Kuigi vaid 5% vanematest ja 16% personalist peab laste omavahelist vägivalda lasteaias igapäevaseks ning 13% vanematest usub, et seda tuleb ette vähemalt kord nädalas, pole õige vägivallaprobleemist mööda vaadata. Mida suurem on lasteaed, seda rohkem on vägivalda. Seejuures on vägivalda eesti lasteaedades rohkem kui vene lasteaedades. Lastevahelisest mõnitamisest, narrimisest ja kiusamisest hoolimata peab 68% vanematest ja 74% personalist lasteaedade turva-lisust üldiselt heaks ega näe siin suuri probleeme.
83% uuringus osalenuist on seisukohal, et laste konflikte lahendab tavaliselt lasteaiakasvataja, vanemaid probleemide lahendamisesse ei kaasata. Kui laps on lasteaias kogenud vägivalda, räägib ta sellest enamasti kodus vanematele, 20% lastest lasteaias aset leidnud konfliktidest kodus ei räägi. Et vaid 39% lasteaiakasvatajatest informeerib vanemaid vägivallajuhtumitest, võib nii mõnelgi vanemal jääda teadmata, et last kiusatakse või mõnitatakse. “Kui lastele vägivalla tagajärgedest ei räägita ja kiusamist ei keelata, süveneb lapsel arusaam, et nii ongi õige käituda,” tõdeb MTÜ Eesti Naabrivalve projektijuht Tiina Ristmäe.
Politsei appi
Tõsine probleem on lasteaias toime pandud vargused. 89% lasteaiatöötajatest teavitab vargusest juhtkonda, 2% jätab juhtunu enda teada. Olenevalt lasteaiast liiguvad lasteaia territooriumil sagedamini või harvemini narkomaanid, võttes endaga kaasa nii rahakotte kui ka magnetofone. Nemad ongi peamised vargad. Narkomaanid jätavad lasteaia maa-alale kasutatud süstlaid ja suitsukonisid, mille lasteaiatöötajad peavad jõudma enne laste kätte sattumist kokku korjata. Sagedasem on see probleem vene lasteaedades.
Vägivallast ja vargustest hoolimata tunnevad vanemad kergendust, et lasteaias esineb harva lõhkumisi, süütamisi, vandalismi ja reostamist. Kui aga vandaalitsemist peaks märgatama, ei jäta ligi pooled vanemad ja üle poole lasteaiatöötajatest sekkumata. Vägivalla peatamiseks sekkub 48% vanematest ja 59% personalist. Aktiivsemad sekkujad on eestlastest lapsevanemad.
50% vanematest ning 69% personalist pöördub abi saamiseks lasteaia juhtkonna poole ning 59% vanematest ja 49% personalist helistab politseisse. Politsei kutsuvad sündmuskohale peamiselt eestlastest lapsevanemad, samas kui vene keelt kõnelevad vanemad jätavad nähtu-kuuldu enda teada.
“Abi saamiseks tuleks siiski pöörduda politsei poole, sest muidu ei oska see lasteaias toimuvale vägivallale ja vargustele tähelepanu pöörata. Sellised asjad ei kao iseenesest. Kui keegi ei reageeri sooritatud kuriteole, tekib varastel karistamatuse tunne,” põhjendab Ristmäe.
Kuigi lapsevanemad peavad enda kogemuste põhjal lasteaia turvalisust üldiselt heaks, hindavad nad seda personalilt kuuldu põhjal pigem halvaks. Eriti negatiivsel seisukohal on vanemad, kes peavad turvalisuse tagamist lasteaias vaid töötajate ülesandeks. Kui eestikeelne personal hindab turvalisust enda kogemuste põhjal, siis venekeelne tugineb kolleegidelt kuuldule.
Teadmisi turvalisusest napib
59% vanemate ja 61% lasteaiatöötajate arvates on probleemiks teadmiste vähesus kuritegevuse ennetamisest. Et lapse turvalisus on äärmiselt oluline, soovib 79% vanematest, et neile antaks lasteaias nõuandeid, mida teha ohutuse tagamiseks. 83% eesti keelt ja 64% vene keelt kõnelevatest vanematest peab vajalikuks sellealast koolitust. Vene rahvusest vanemad sekkuvad probleemidesse harvem ja neil ei ole nimetatud valdkonnas piisavalt teadmisi. Samas ei soovi nad neid ka täiendada.
Vaid 34% vanematest usub, et turvalisus on lasteaias tagatud, ning ainult 19% vanematest arvab end turvalisuse teemaga kursis olevat. 26% vanematest on seisukohal, et turvalisus on lasteaia enda asi, 21% on lasteaias toimuvaga vähe seotud. Eeskätt nooremad lapsevanemad ei pea oma kohustuseks lasteaia probleeme teada ja neisse sekkuda. See näitab, et selgitustöö on puudulik. Koolitusi peavad vajalikuks vanemad, kes hindavad lasteaeda turvaliseks.
Lasteaiapersonali arvates läheb neil kõige enam vaja üldturvalisuse koolitust ja konfliktide lahendamise oskust, et vägivalda puudutavates olukordades õigesti käituda. Probleemide põhjus on infopuudus, teadmiste vähesus, ükskõiksus ja lohakus. Nendes lasteaedades, kus on koolitusi korraldatud, käituvad vanemad ja personal oskuslikumalt. Seetõttu on plaanis hakata lähiajal jagama lasteaedades infolehti, et muuta hoiakuid ja arusaamu ning suurendada teadlikkust kuritegevuse ennetamises.
Et laps tunneks end lasteaias turvaliselt, tuleb nii vanematele kui ka lasteaiatöötajatele rääkida, milline on turvaline mängumaa ja mida selleks teha, et mängukeskkond oleks hubane ja ohutu. Turvalisust suudetakse suurendada ainult ühiselt. Õnneks on paljud vanemad oma rolli tähtsust mõistnud, nagu selgub Tallinna 11 lasteaias tehtud uuringust.

ENEKEN LAASME,
TÜ ajakirjandusüliõpilane
 

Repliik

Unustamatud unustatud rahvad

Sel suvel käis oma Baltikumi-turnee raames taas Eestis Washingtoni ülikooli kammerkoor Seattle’ist. Lisaks kontserdile lindistati EMA stuudios autori valvsa pilgu all Veljo Tormi-se kooriloomingut. Koori dirigent Geoffrey Boers ei jätnud kontserdi kava tutvustades nimetamata, et just Tormise tsükkel “Unustatud rahvad” pani teda ja ka valdavalt muusikatudengitest koosnevat koori otsima maailmast teistegi unustatud rahvaste laule. See ärgitus on aidanud neil avastada ning mõnel puhul lausa sügavuti tundma õppida paiku ja kultuure, mille olemasolust keskmisel ameeriklasel (aga tõenäoliselt ka keskmisel eestlasel või prantslasel) aimugi pole. Ning mitte ainult avastada, vaid oma esinemiste kaudu teistelegi tutvustada. Nii kõlasid ka Tallinnas Tormise seatud vadja lauludega kõrvu näiteks hirmuhke lugu mongolist ja tema kuuest hobusest ning austraalia aborigeenide rahvamuusika.
Küllap teavad dirigendid kõige paremini, kui palju meie kooride konkursiedust ollakse võlgu just Veljo Tormisele. Ja kui palju on tema teenet selles, et üha uued põlvkonnad noori tajuvad oma rahva muusikat kui midagi põnevat, väärtuslikku ja ürgset, kuid samas elusat. Sest Tormise loodust on iga toll elus. Ning paneb uskuma sedagi, et “unustatud rahvad” võivad küll ametlikult välja surnud olla, kuid kusagil kelleski voolab tilgake nende verd siiski edasi. Nii nagu kusagil keegi laulab või kuulab nende laule ning sedakaudu tunneb edasi nende tundeid ja mõtleb edasi nende mõtteid.
Veljo Tormis kuulub nende väheste hulka, kellele (õigemini küll tema sünnikodule) on mälestustahvel pandud juba eluajal. Õnneks mitte sellepärast, et ta muidu ununema kipuks. Küllap ikka austusest ja armastusest ning natuke ka iseenda kõrvust tõstmiseks kodukandimehe suuruse najal. On ju uhke olla nii vägeva üleaedne. Või vähemalt kaasmaalane.
Möödunud pühapäeval sai Veljo Tormis 75-aastaseks. Sel puhul oli taas kontsentreeritult võimalik tema loomingust ülevaadet saada. Viinistu kontserdimajas laulis Eesti Filharmoonia Kammerkoor, kelle tähelend samuti just Tormise loominguga algas, ning mängiti viimast korda kahe suve menuetenduseks kujunenud “Eesti ballaade”. Nädala jooksul näitas ETV (tõsi küll, hommikupoolikuti) sarja “Unustatud rahvad”. Juubelile pühendatud koorikontsert “Ei või õnneta elada” Pärnu kontserdimajas seisab veel ees. Ja igaühel, kes Veljo Tormisest peavad ja eesti kooriloomingut väärtustada tahavad, on võimalik teha annetus Veljo Tormise Fondi. Just sinna palus helilooja kanda raha, mis oleks mõeldud juubelikingitustele ja lilledele. Tänavu anti fondist välja ka esimene preemia. Läks see Ester Mäele.

ANU MÕTTUS
 
 

Nädalakommentaar

29. juulist tänaseni sõidab Eesti teedel sel aastal viiendat juubelit tähistav Kinobuss. Selle ringsõidu jooksul on toimunud filmiõhtu igas maakonnas. Näha on saadud vähemalt viit uut kodumaist täispikka filmi, samuti kümneid lühemaid ning mitut välismaist filmi. Kinobussi peafilm on seekord “Röövlirahnu Martin”.
Lapsed on saanud töötoas oma käega filmi teha. Esmakordselt on tuurile kaasatud fotostuudio fototöötoaga ning jalgpalliliit, kes korraldab vutimatše. Tuuri on ETV-s kajastanud alates 28. juulist hilisõhtuti eetrisse jõudev seitsmeminutiline “Kinobussi teataja”, milles tutvustatakse väikeste kohtade, nagu Tamsalu, Audru, Salme, Koeru jt olustikku, inimeste elu ja tööd, sekka ka mõne kohapeal suvitava kuulsuse arvamust ning Kinobussi tegemisi.
Olen põlvkonnast, kelle jaoks kinoskäimine oli pidev suur rõõm. Tallinnas oli toona üle kümne kino. Praegu tavatsetakse vahel öelda, et ah mis, tollal näidati ju ainult Vene filmipahna. Ei näidatud! Näidati ka muu maailma häid filme ning Nõukogude filmidki olid kohati vägagi head.
Senini mäletan, kuidas läksin koos emaga vaatama “Pariisi Jumalaema kirikut” Gina Lollobrigidaga peaosas. Film oli alla 16-aastastele keelatud ja mina 15-aastane, aga tahtsin seda kangesti näha ja ema ju teadis, mis ta lapsele sobib. Nii me läksimegi, täiesti ebapedagoogiliselt, koos “keelatud” filmi vaatama, ja seda käiku meenutan tänuga.
Niisamuti mäletan vabaõhukino seansse Nõmme kõlakojas, mis erilise elamuse jätsid. Millegipärast näidati neil õhtuetendustel sagedasti “Soomuslaev “Potjomkinit””, aga see oli suurepärane film. “Kasvatusliku väärtusega,” nagu siis armastati rõhutada.
Maakinodest tean vähem, aga kui näiteks klassiga kartuleid panemas või võtmas käisime, mahtus nende käikude sisse ikka ka mõni kohalik filmiõhtu, sest oma kinopunkt oli toona vist küll igal endast lugu pidaval kohal. Pärast filminäitamist oli tants ja need mõlemad kutsusid külanoori kokku mitme kilomeetri tagant. Ka esimesel tudengisügisel kuu aega kolhoosis töötades käisime külakinos sageli.
Võimalusi filme näha oli palju, alates pealinna kõrgkoolide filmiklubidest kuni rändkinoni välja. Seepärast on mul alati natuke kurb, kui mõtlen neile, kelle jaoks praegune Kinobuss on peaaegu et ainuke võimalus filmikunstiga suurel ekraanil kohtuda. Televisioon toob filme küll palju koju kätte, arvutis “tõmbamine” samuti, kuid suur ekraan annab ka pisimaid nüansse ikka kõige paremini edasi.
Samal ajal tunnen rõõmu, et eriti just lastel on võimalik oma teadmisi Kinobussi töötoas täiendada ja näha, et nendestki võib kunagi saada filmilooja.
Küllap on täna õhtul Palamusel tore, kui muidugi vihm oma korrektiive ei tee. Küllap leiab palju uut nii mõnigi särasilm. Arvatavasti tuleb Kinobussi pakutavat kaema ka noori ja vanu mitme kilomeetri tagant. Aga ometi unistavad neist paljud võimalusest sagedamini filme vaadata. Üks Kinobuss ei lahenda olukorda, millesse meie maakohtade kinomajandus on jõudnud. Linnades on lood üldiselt natuke paremad. Tallinnas teeb meeldivat tööd Sõpruse kino, avardades meie filmielamusi ja tuues ekraanile neid häid filme, mis Coca Cola Plazasse vist kunagi ei jõuaks.

TÜ õppekava arenduskeskus avaldas õppekava üldosa uue versiooni

8. augustil avaldas Tartu Ülikooli õppekava arenduskeskus oma koduleheküljel www.ut.ee/curriculum põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava üldosa projekti, mis on avatud kommentaaridele ja hinnangutele. Üldosa lõplik versioon antakse HTM-ile üle 20. septembril.
Riiklik õppekava on alusdokument, millest lähtudes toimub põhikoolide ja gümnaasiumide õppe- ja kasvatustöö. Õppekava üldosa määratleb koolihariduse eesmärgid ja põhimõtted, üldnõuded koolide õppe- ja kasvatustööle ning õpingute tulemustele.
Õppekava arenduskeskuse kodulehel saab tutvuda ka muude keskuse tegevust kajastavate materjalidega.

PIHEL KUTSAR,
TÜ õppekava arenduskeskus

SA Innove sai hariduse edendamiseks rekordarvu taotlusi

Sihtasutusele Innove laekus Euroopa Liidu struktuurifondide meetme 1.1 kolmandasse vooru 108 taotlust kogumahus ligi 460,7 miljonit krooni. Euroopa Sotsiaalfondist taotlevad organisatsioonid 344,4 miljonit krooni.
Meetme 1.1 “Tööjõu paindlikkust, toimetulekut ja elukestvat õpet tagav ning kõigile kättesaadav haridussüsteem” taotlusi esitas kokku 50 organisatsiooni. Aktiivseimad taotlejad on kõrgkoolid 53 ning kutseõppeasutused 17 projektiga. Esitati ka 43 korduvtaotlust projektidele, mis eelmistes taotlusvoorudes tehnilisest või sisulisest hindamisest puuduste tõttu edasi ei jõudnud.
Peamised valdkonnad, mille arendamiseks meetme 1.1 kolmandasse taotlusvooru projekte esitati, on õppekavaarendus, külalisprofessorite kutsumine ülikoolide juurde, nõustamissüsteemi loomine, täienduskoolituse korraldamine (sh õpetajakoolitus, e-õpe), õppekvaliteedi tõstmine ja doktorikoolide loomine.
Tehnilise hindamise tulemused jõudsid taotlejateni juuli lõpuks. Taotlusvooru lõplikud tulemused selguvad septembris.
EL-i struktuurifondide meede 1.1 on avatud toetuse taotlemiseks Eestis tegutsevatele juriidilistele isikutele, kes soovivad oma tegevusega edendada kutseharidust, kõrgharidust või elukestvat õpet. Meetme 1.1 esimene taotlusvoor toimus 2004. aasta sügisel. Kahte esimesse vooru esitati kokku 153 projektitaotlust, millest positiivse rahastamisotsuse on saanud 41 projekti kogusummas 225 miljonit krooni.
Järgmise taotlusvooru kuulutab sihtasutus Innove avatuks oktoobris.
Lisainfo Kaire Sõmer, struktuuritoetuste üksuse juhataja (tel 699 8067), Mall Maasik, SA Innove ESF koordinaator (699 8064, 504 0460).
 

AIRE KOIK,
HTM-i teabekorralduse osakonna
konsultant
 
 

SÕNUMID, VARIA

Mälestades õpetaja Natalia Pentret

Natalia Pentre sündis sada aastat tagasi, 15. augustil 1905 Petseris raudteelaste perekonnas. 1923. aastal lõpetas ta Rakvere Õpetajate Seminari ning asus tööle vene keele õpetajana Petseri kandi koolides. 1939. aastal tuli Natalia Pentre Tallinnasse ja asus tööle Pedagoogiumis (hiljem Tallinna Pedagoogiline Instituut) vene keele õpetajana. Töö kõrvalt lõpetas ta 1959. aastal Leningradi Pedagoogilise Instituudi ning temast sai eesti koolides vene keele õpetamise ja üliõpilastele vene keele metoodika õpetamise juhtiv spetsialist, kelle tunde, loenguid, õpikuid ja metoodilisi juhendeid mäletavad tema paljud praegu küpses eas õpilased ja kolleegid.
Vene keele õpetamisel pooldas ta lineaarset programmi ja vanemates klassides vene kirjanduse klassika kasutamist tekstidena. Vaimustusega jutustas ta ühest 9. klassi õpilasest, kes oli omal algatusel õppinud pähe kogu Puškini “Jevgeni Onegini”.
Natalia Pentre kirjutas palju vene keele õpikuid algklassidele ja aina täiendas neid. Tema kirjutatud õpikute taset näitab järgmine seik. Moskvast nõuti retsensiooni ühe tema 3. klassi õpiku kohta. Mõni aeg hiljem tuli hinnang: “Unikaalne õpik, unikaalne retsensioon”.
Natalia Pentre võitles ebaõigluse vastu, kaitstes õpilasi ja kolleege. Ühe tema kolleegi tütar eemaldati ebaõiglaselt küpsuseksamilt. Pentre tõestas, et otsus oli vale, ja neiul lubati eksam sooritada.
Natalia Pentre oli hea abikaasa oma mehele, tuntud bioloog Villem Voorele. Samal ajal kui tema kolleegid kaebasid oma meeste peale, kes ei teinud kodus remonti või piisavalt kodutöid, ütles Pentre, et Villi ei salli remonti. Seepärast teeb ta seda siis, kui mees on sanatooriumis.
Nende kodu oli avatud kõigile. Huvitavad jutuajamised ei tahtnud kuidagi lõppeda. Kord, kui seltskond oli juba kümme minutit lahkumas ja jätkas juttu korteri esikus, tõi peremees daamidele taburetid, et nad püstijalu ära ei väsiks. Sünnipäevadele Mähe suvilasse tulid kõik, kes õpetaja Pentret austasid ja armastasid.
Pärast abikaasa Villem Voore lahkumist 1982. aasta kevadel tabas Natalia Pentret insult. Sõbrad panid ta tolle aja parimasse, nn 4. haiglasse ja hoolitsesid tema eest kuni surmani sama aasta 1. septembril.

Ida-Virumaa aasta õpetaja selgub 1. oktoobril

Konkursi “Aasta õpetaja 2005” eesmärk on tõsta esile ja tutvustada üldsusele õpetajaid, kasvatajaid, haridusasutuste juhte jt haridustöötajaid, kes on töö ja isikliku eeskujuga aidanud kujundada mitmekülgselt arenenud isiksusi, positiivselt mõjutanud haridusasutuse, piirkonna ja Eesti elu.
“Kutsun üles aktiivselt kandidaate esitama. Kuigi meie maakonnas on väga palju häid pedagooge, on eelnenud aastatel esitatud kandidaate kesiselt,” ütles Ida-Viru Maavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna juhataja asetäitja Iia Laaniste.
Laaniste sõnul oodatakse aktiivsemat osavõttu just maapiirkondadest. Eelmisel aastal esitati maakonna lõuna-, kesk- ja lääneregiooni kohta vaid kuus kandidaati. Eraldi esitasid oma kandidaadid Narva, Sillamäe ja Kohtla-Järve linn.
Vastavalt konkursi tingimustele võivad kandidaate esitada õpilased, lapsevanemad, pedagoogide ühendused ja kollektiivid, omavalitsuste liidud, omavalitsused ning üksikisikud, haridusasutuse juhtkond jne. Aasta õpetaja nimetuse vääriliseks tunnistatute hulgast valivad maavalitsuse haridusosakond või linnavalitsuse haridusamet ja haridustöötajate liit välja need 30, kes saadetakse haridus- ja teadusministeeriumi ning haridustöötajate liidu korraldatud kokkutulekule Tartusse 1. oktoobril.
Kandidaatide nimed tuleb teatada HTM-ile ja EHL-ile 20. septembriks. Ida-Viru maavalitsus ootab andmeid kandidaatide kohta hiljemalt 12. septembriks. Konkursi juhendiga saab tutvuda HTM-i kodulehel.

Kandlekoja pärimusmuusikalaager

Vana-Vigala mõisakoolis 7.–13. augustini toimuvast Raplamaa VI pärimusmuusika laagrist võtab osa 50 last Rapla-, Hiiu-, , Pärnu-, Harju-, Ida-Virumaalt ning Tallinnast.
Laagri korraldaja, MTÜ Kandlekoja eesmärk on lähemalt tutvustada eri rahvapille ja pärimusmuusikat. Õpetavad oma ala parimad pärimusmuusikud Anu Taul, Ain Sarv, Elo Kalda, Kadri Mägi, Astrid Böning, Kristjan Priks, Sven Reitel, Sandra Sillamaa, Juhan Suits, Janne Tamm, Tarmo Noorma. Õpitakse kuuekeelset kannelt, rahvakannelt, kromaatilist kannelt, hiiurootsi kannelt, viiulit, kitarri, norra vilet, plokkflööti, karmoškat, eesti lõõtsa ja torupilli. Lisaks ühele pillitunnile on veel ansambli- ja laulutund (eraldi meeste ja naiste laul!), tantsutuba (tantsitakse vanemaid ja sajandivahetuse rahvatantse), rütmiring ja käeline tegevus. Õhtuti sporditakse, vesteldakse pärimuskultuurist, harjutatakse ühislugu. Laagri üritustest väärivad veel märkimist lõbus-vaimukas loominguline õhtu ja lõpuõhtu, kus esineb üllatusansambel!
Laste ja noorte pärimusmuusikalaager lõpeb 13. augustil kontserdiga.
Laagrit toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuurikapitali Raplamaa Ekspertgrupp, Raplamaa Arengufond, Kultuuriministeeriumi maakondlik rahvakultuuri riiklik toetusraha ja Hasartmängumaksu Nõukogu.

“Õpetajad inimkaubanduse vastu: noorte teavitamiseks ja kaitseks”

Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IOM) Tallinna esindus korraldab 24., 25. ja 26. augustil õpetajatele konverentsi “Õpetajad inimkaubanduse vastu: noorte teavitamiseks ja kaitseks”.
Konverents on osa aprillis alustatud projektist “Inimkaubanduse ennetamine: informatsioon Balti riikide noortele”, mida rahastab SIDA (Rootsi Rahvusvahelise Arengu Agentuur). Eesmärk on hoiatada noori ohtude eest, mis võivad kaasneda välismaale minekuga. IOM-i praktika näitab, et paljudel juhtudel viib just informatsiooni vähesus, naiivsus ja lootus saada “lihtsat ja tasuvat” tööd välismaal noore inimkaubitsejate võrku. Inimkaubanduse ennetamiseks korraldab IOM ka Eesti noortele suunatud infokampaania, mille üks osa on veebileht www.toovalismaal.ee.
Konverentsidel tutvustatakse IOM-i tänavu väljaantud käsiraamatut ennetustööks noortega. Koolitatud instruktorid käsitlevad inimkaubandusega seotud ohte ja nendest teavitamise meetodeid. Inimkaubanduse eri aspektide analüüs võimaldab inimkaubandust kui probleemi sügavamalt mõista ja, mis veelgi olulisem, arvestab nii poisse kui ka tüdrukuid võimalike ohvritena.
Konverentsidel käsitletakse inimkaubanduse olemust, peatutakse küsimusel, kes on inimkaubitsejad, selgitatakse inimkaubanduse liike, inimkaubanduse ennetamise ning abisaamise võimalusi ja muid asjasse puutuvaid küsimusi, nagu inimõigused ja võrdõiguslikkus. Näitliku materjalina kasutatakse ka Lukas Moodyssoni filmi “Lilja 4-ever”. Käsiraamat saadetakse kõikidesse koolidesse koos filmi “Lilja 4-ever” kassetiga.
Konverentsid on osa ürituste seeriast, mille raames koolitatakse 300 õpetajat. Kõik projektiga kaasnevad tegevused on suunatud inimkaubanduse ennetamisele. IOM usub, et probleemist teadlikud inimesed on vähem ohustatud inimkaubitsejate võrku langemast.
Detailsem info: IOM-i Tallinna esindus, Narva mnt 11d, 10151 Tallinn. Tel 611 6366.
 
 
Viljandi Kultuuriakadeemia valis rektori

Eile valis Viljandi Kultuuriakadeemia valimiskogu rektoriks ainsana kandideerinud senise rektori Anzori Barkalaja.
Barkalaja sõnul ajendas teda jätkama lubadus akadeemiat edasi arendada. Kõigepealt tahab ta lõpule viia liitumise Tartu Ülikooliga, mis loodetavasti leiab aset juba sel kuul. Lisaks kvaliteetsele õppele on kavas tagada lõpetajate kõrge kutsekindlus ja laiendada usaldusväärsete tööandjate võrgustikku. Oluline on ka VKA erialadel põhineva kultuuriettevõtluse arendamine. Selles valdkonnas on seni edukaim olnud Viljandi linna asutatud Eesti Pärandkultuuri Sihtasutus.
Kolmandat korda toimunud rektorivalimistega algas Viljandi Kultuuriakadeemia 15. õppeaasta rakenduskõrgkoolina. Akadeemia on 1952. a loodud Tallinna Kultuurhariduskooli ja edasise Viljandi Kultuurikooli õigusjärglane.

Eesti Koolipsühholoogide Ühing – mis ja milleks?

Umbes 30 aastat tagasi alustas Eestis – ja tollal kogu Nõukogude Liidus – tööd esimene koolipsühholoog. Kulus veel viis aastat, enne kui tööle asusid järgmised neli spetsialisti. Märgatavalt hakkas koolipsühholoogide arv kasvama alles 1990. aastatel, mil ühiskond suhtus juba märksa avatumalt praktilise psühholoogia rakendamise võimalustesse ning käivitusid spetsiifilised koolitusprogrammid. Erialast väljaõpet anti nii 2–3-aastase täienduskoolitusena Tartu Ülikooli ja Tallinna Pedagoogikaülikooli juures kui ka kraadiõppes (1998. a avati Tartu Ülikooli juures rakendusmagistrantuuri programm).
Koolipsühholoogina on õigus töötada inimesel, kellel on akadeemiline haridus psühholoogias ning kes on omandanud 160 tunni mahus koolipsühholoogia aineid. Jätkuvalt on Tartu Ülikoolis võimalik õppida koolipsühholoogiat magistri tasemel. Alates 2004. aastast on koolipsühholoogidel võimalik oma erialast kvalifikatsiooni tõendada Koolipsühholoog III, IV, V kutsestandardi alusel.
1991. aastal võttis rühm initsiatiivikaid inimesi nõuks formeeruda Eesti Koolipsühholoogide Ühinguks (edaspidi EKPÜ). Arutleti koolipsühholooge puudutavate probleemide üle ning planeeriti koolitusi, töötati välja ühingu eesmärgid, tegutsemisprintsiibid ja põhikiri. Ühing sellisel kujul, nagu me teame seda täna, elustus taas pärast mõningast vaikusperioodi 1997. a. Praegu kuulub EKPÜ ridadesse 116 liiget, enamik neist aktiivselt tegutsevad koolipsühholoogid. Lisaks on meie ridades koolipsühholoogiaga kaude seotud inimesi – ülikoolide õppejõude või teisele erialale tööle suundunud koolipsühholooge.
Põhikirjakohaselt on ühingul kolm peamist eesmärki: aidata kaasa psühholoogia põhimõtete rakendamisele, laste psüühilise heaolu tagamisele ning seista koolipsühholoogide kutse väärtustamise, nende õiguste ja huvide eest. Mainitud eesmärkide saavutamiseks on hulk vahendeid ja võimalusi, alates iga üksiku koolipsühholoogi igapäevasest tegutsemisest ja lõpetades ühingu kui organisatsiooni panusega valdkonna arendamisse.
Ühingu partnerid nii üksikisiku kui ka organisatsiooni tasandil on olnud koolijuhid, omavalitsused, haridus- ja teadusministeerium, meedia jne. Õnneks on aasta-aastalt kasvanud ühiskonna (sh lapsevanemate ning pedagoogide) teadlikkus psühholoogilise abi võimalustest ja vajadusest. See muudab koolipsühholoogi pakutava abi efektiivsemaks. Koostöös oma olulisimate partneritega jõuame märksa enamate abivajajateni ning saame viia paremini ellu laste psüühilist heaolu tagavaid muudatusi.
Ühingu kui organisatsiooni tegemisi on suuresti mõjutanud üldised hariduspoliitilised hoiakud. Haridus- ja kultuuriministeeriumi 1994. a määrusega piiritleti täistöökohaga koolipsühholoogi teenindatavate laste arv 600-ga. Küsitav oli nimetatud määruses teenindatavate laste vanusele viitav punkt. Nimelt peeti psühholoogiateenindust vajalikuks (või võimalikuks?) alates 7. klassist. Nüüd, mil räägitakse palju ennetustööst kõigis sotsiaalelu valdkondades, on mida-varem-seda-parem- mõtteviis ka psühholoogiateeninduse pärisosa. 1997. a pöördus EKPÜ tollase haridusministri poole sooviga saavutamaks seaduslikku õigust teenindada ka nooremate klasside õpilasi. 1997. a vastu võetud määruse alusel ongi 1.–12. klassi õpilastel õigus saada psühholoogi abi. See samm kergendas oluliselt psühholoogi tööd. Ega nooremad lapsed varemgi abita jäänud, aga koolipsühholoogid olid sageli koormatud suurema teenindatavate õpilaste arvuga, kui see jõukohane oli.
Mis motiveerib koolipsühholooge erialaliitu kuuluma? Lihtne vastus on – küünarnukitunne. Info, koolitused, kogemustevahetus, võimalus nõu küsida ja seda saada, tegelda enda professionaalsuse edendamise ning enda kui “tööriista” taastamisega. Liikmed on üsna üksmeelsed selles, et pole vahet, kas tegemist on kogenud või verivärske psühholoogiga – kolleegidega lävimine on ühtviisi vajalik kõigile.
Ühingu liige on pidevalt informeeritud koolipsühholooge või koolipsühholoogiat üldisemalt puudutavatest koolitustest, konverentsidest ja ettevõtmistest. Väga tähtsad on kaks korda aastas toimuvad kogunemised – kevadel, et möödunud aastast kokkuvõtteid teha, ja sügisel, et rääkida uutest plaanidest, võtta üles mõni ammu hinges kripeldanud teema vmt. Oleme kutsunud endaga kohtuma ka inimesi väljastpoolt ühingut, et saada uusi teooriateadmisi või elukorralduse (loe: töö organiseerimise ja sisu) üle aru pidada.
Lisaks mainitud kohtumistele korraldab ühing jõudumööda koolituspäevi nõustamisteadmiste ja -oskuste õpetamiseks ning töövahendite (testid, küsimustikud jmt) tutvustamiseks. Üks armastatumaid ettevõtmisi on kolmepäevane suvekool, mille sisu ja vorm on olnud erinevad. Varem olid need sisustatud uute teadmiste ja professionaalsete oskuste andmisega. Viimastel aastatel oleme keskpunktiks võtnud iseenda kui peamise töövahendi, mille korrashoid on ainus võimalus koolipsühholoogi tööd hästi teha. See on tähendanud eneseteraapilisi kursusi, mis on toonud nii isiklikku kui ka professionaalset kasu. Kooliaasta vältel pole paljudel meist võimalust süüvida iseendasse, töötada läbi küsimusi tekitanud olukorrad. Nendest isiklikest rännakutest ja uutest terapeutilistest võtetest on igapäevatöös palju abi.
Kes soovivad meie kutsest ja igapäevategemistest rohkem teada saada, võivad võtta ühendust EKPÜ e-posti aadressil koolipsyhholoogid@koolips yhholoogid.ee või jälgida meie tegemisi veebiaadressil www.koolipsyhho loogid.ee.

HELE PAAVEL,
EKPÜ esinaine aastatel 2002–2004

Arvamus

Kas hoiate silma peal uute õppekavade väljatöötamisega seotud vaidlustel?

LAURI LEESI,
Tallinna Prantsuse Lütseumi direktor:
 
“Hoian küll, sest õppekavadeta õpetamine pole üldjuhul võimalik. Mina saaksin ka õppekavadeta hakkama, aga see ei ole mingi näitaja. Kui mõelda asja üle natuke globaalsemalt, siis ühel rahvusel peab olema õppekava. Kui see rahvus tahab iseseisvat riiki ning soovib, et ka järgmine põlvkond suudaks iseseisvuse garanteerida, peab olema mingi miinimum kirja pandud. Ja ei tee paha, kui ka mina sellele pilgu heidan. Kui suudan miinimumist rohkem anda, siis seda parem.
See, et kutsuti kokku töörühm n-ö alternatiivse õppekava väljatöötamiseks, ei meeldi kindlasti Indrek Raudse ja Toivo Maimetsa laagrile. Aga nad võiksid maha rahuneda ja saada aru, et nende aeg sai lihtsalt läbi ja praegust poliitikat teeb teine meeskond. Kui valimised möödas ja rool peaks jälle juhtuma nende kätte, ootame loomulikult kannatlikult ära nende perioodi. Vaadates kõrvalt nii ühte kui ka teist kollektiivi, tundub mulle, et selle alternatiivvariandi taga on tõsiseltvõetavad pedagoogikateadlased, nende paremik. Selles ongi vahe. Vähemalt praegu ühtivad alternatiivvariandi võõrkeeleosa välja töötavate inimeste pedagoogilised mõtteviisid minu omadega.
Kui palju peaksid õpetajad olema kursis õppekava väljatöötamise ja selle juurde kuuluvate vaidlustega? See on sama, mis küsida, kui paljud peaksid teadma peast Eesti Vabariigi konstitutsiooni. Igat lauset ja paragrahvi pole ilmselt võimalik meelde jätta. Õppekava on esmalt vaja ikkagi õpikukoostajatele. Ja õpikuid ei kirjutata mitte üheks, vaid mitmeks aastaks. Muidugi oleks ideaalne, kui iga õpetaja oleks õppekava läbi lugenud, aga ideaalne oleks ka see, kui iga Eesti riigi kodanik tunneks Eesti põhikirja. Üks asi on filosoofiline arutlus ja teine igapäevatöö. Saab ka õppekavata, aga on parem, kui see on olemas.”

SIRJE LIIVAK,
Käru Põhikooli direktor:
 
“Vastu võetakse ikka see õppekava, mis meelepärasem ja millel rohkem poolehoidjaid. Reainimese häält eriti ei arvestata. Ministeeriumi koduleheküljel on õppekava vorm vist üleval ja seal on võimalik ka oma arvamust avaldada. Arvan, et põhikooli õppekava peaks olema põhikoolide osas algusest lõpuni ühtne. Gümnaasiumi õppekava võiks koostada gümnaasiumide võimaluste järgi.
Raha eraldamist alternatiivse õppekava väljatöötamiseks ma ei poolda, sest õppekavade koostamiseks kipub liiga palju kuluma: ühed alternatiivid ja teised, raha muudkui kaob. Raha võiks hoopis otstarbekamalt kasutada.”

HELLE RAIDLA,
Mikitamäe Põhikooli direktor:
 
“Mina ootan praegu uut, Tartu Ülikooli õppekavakeskuse õppekava, et seda vana õppekavaga võrrelda. Loodan, et üle vaadatakse just riikliku õppekava üldeesmärgid. Ka astmeti tahaksin natuke põhjalikumat õppekava. Kui valmis dokumenti lugeda saab, istume õpetajatega kokku ja arutame seda. Õpetajatelt arvamuse küsimine oleks väga tervitatav. Mis puudutab uue töörühma määramist alternatiivse õppekava väljatöötamiseks, siis kahtlen, kas see raha pole niisama ära raisatud.”

HELE ANGERJÄRV,
Vana-Antsla Kutsekeskkooli direktor:
 
“Kutsekoolidirektorina olen huvitatud, et põhikoolilõpetaja oleks täitnud õppekava tasemel, millega ta suudaks omandada kutsekeskhariduse. Oleme Lõuna-Eestis direktorite nõupidamisel põhikooli õppekava arutanud ning tulnud välja ka oma mõtetega. Meile tundub, et põhikooli õppekava on ülepaisutatud. Tõime välja 20 punkti, mida põhikoolilõpetaja peab teadma, ja leidsime, et isegi gümnaasiumilõpetaja ei tea nendest kuut-seitset. Jälgides põhikooli lõpueksameid, tundus mulle, et põhikooli matemaatikaeksam osutus natuke raskeks õpilastele, kes reaalainetes nõrgemad. Eksamiaega jäi ülesannete lahendamiseks ka väheseks. Öeldakse, et kui õpetaja lahendab ülesanded ära tunniga, siis õpilane nelja tunniga. Üks matemaatikaõpetaja proovis ja ütles, et tema neid arvutusi tunniga ära ei teeks.
Minu kui direktori meele teeb kurvaks, et me pole osanud kasutada õppekavade väljatöötamiseks mõeldud raha õigesti. Kui paneme jälle 2 miljonit õppekavadesse, siis kes hindab selle tulemit, st kas raha on kulutatud otstarbekalt? Kutsekoolide probleem on endiselt selles, et ei saada oma ridadesse õpilasi, kes oleksid võimelised pärast põhikooli kutsekeskhariduse omandama.”

HEIKI ROKKA,
Puhja Gümnaasiumi direktor:
 
“Uute õppekavade puhul on üks probleem nende põhimõtete ja vajaduste ebapiisav tutvustamine kohapeal, see on põhjustanud rahulolematust. Küsimus on selles, mis mahus ja millisel kujul jõuab info tegevpedagoogideni, kellele antakse uus paber kätte ja öeldakse, et nad peavad tegema just nii. Õppekavati muutuvad kõige enam lähenemisnurgad, nende muutustega tuleb harjuda. Õppekavad on seotud hindamisjuhendite ja muu seadusandlusega. On loogiline, et ühe dokumendi muutmine peaks tooma kaasa teiste dokumentide muutuse. Kui seda ei juhtu, tekib olukord, kus üks osa ajust peab mõtlema uutmoodi ja teine vanamoodi. Võtmeküsimus on kahe süsteemi omavaheline sobitamine.
Arvan, et kogenud õpetajad suudaksid töötada õppekavadeta, aga siis ei saaks rääkida riiklikust standardist. Sellisel juhul jääksid hätta kutseõppeasutused, kõrgkoolid, sest laste ettevalmistus oleks väga ebaühtlane. Öeldakse küll, et koolil on piisavalt vabadust oma õppekava koostamisel-arendamisel, aga juhinduda tuleb ikkagi riiklikust õppekavast. Kui kava asemel on ees õpik, tekib oht, et õpetajad hakkavad õpetama vaid õpiku järgi.”

Kirjakast

Individuaalne õppekava ja tegelik koolielu

Õpetajad teavad, kui keeruline on rakendada individuaalset õppekava tunnis, kus oivikutel on küsimiseks käed püsti, keskmikud vaikselt nohisevad ja tunniandja ajast kulub lõviosa rüblikute ohjes hoidmiseks. Mina sain targemaks, kui hakkasin umbes kümme aastat tagasi ühes sellises klassis, kus paar õpilast olid oma võimetelt mõned pügalad teistest allpool, matemaatikat õpetama. Mis paberil ja teoorias päris kena tundus, varises tegelikus elus põrmuks. Kuigi olin varem töötanud nii liitklassis kui ka erikooli klassis, kus 12 õpilasest moodustus neli gruppi. Seekord olid need kaks õpilast suutelised töötama ainult siis, kui seisin kõrval ja juhendasin neid, ning ka siis töötasid nad teistest kehvemini. Seega – teistele mul tunnis aega ei jäänudki. Tookord külastasin ühe lapse vanemaid, mulle päris keskmiselt tuttavad, ja tegin ettepaneku saata laps erikooli, kus ta õpiks mõnda tööd tegema ja leiaks elus endale sobiva koha. Vanemad olidki nõus, aga siis sekkus vanaisa, kes võttis poisi meie koolist ära ja viis naaberkooli, kus too istus veel mõned aastad ning alustas 17-aastaselt oma joodikuelu meie alevikus. Joob ja laamendab senimaani.
Klassis võib tõesti töötada kahe või kolmegi eri tasemel grupiga, aga tingimusel, et need grupid on võimelised iseseisvalt töötama. Vastasel juhul ei tule tööst midagi välja, ükskõik kui ilus idee kõrvaltvaatajale tundub. Kui nõuame, et õpetaja peab iseseisvalt mitte töötavate lastega teiste õpilaste arvelt tegutsema, on see täielik võhiklus või isegi kuritegu.
Räägime küll hariduse vajalikkusest, teadustöö tähtsusest ja olulisusest meie riigi arenguks, samas aga laseme õpitaseme latti pidevalt allapoole, viime mitteõppijatest loodrid “kahtedega” edasi (see tähendab, et paneme neile “kolmed” välja, muidu tuleb hakata täitmatuid abinõude plaane koostama ja ellurakendamise võimalusteta individuaalõpet tegema. Aga Juku ütleb ikka, et ega mina küll õppima hakka). Nimetame tehnikumi kõrgkooliks ja diplomi teaduskraadiks. N Liit saavutas sel teel ja 2/3 hinnet kasutades muu maailmaga võrreldes päris kena näitajate taseme, kõigil oli keskharidus jne. Aga sõjaväes nägid päris jobusid: küpsustunnistus taskus, aga isegi täisnurgast polnud aimu.

Gustav Haller

Obinitsasse eliidikooli ei tee

Veider tundub mulle see suvine arutelu eliit- (või ikkagi eliidi?) kooli teema üle. Eesti peab ju end demokraatlikuks riigiks ja hea haridus peaks siin olema ühtviisi tagatud kõigile kodanikele nende “seisusest” olenemata – sel lihtsal põhjusel, et demokraatlikus riigis seisusi ei olegi.
Tegelikult on riigi, so meie ühisest rahakotist loodud hea hariduse saamiseks tunduvalt paremad võimalused Tallinnas, mingil määral ka Tartus sündinud lastele. Kuivõrd võrdseks ikkagi peetakse pealinlaste ja näiteks Obinitsas või Tagamõisas sündinud laste (olgu, Tagamõisas neid enam ei sünnigi – pole, kellele, võtame siis Torgu) võimalusi Prantsuse lütseumi, Saksa gümnaasiumi või Inglise kolledzisse pääseda?
Väheke lohutab see, et Lauri Leesil polnud tunnustatud pedagoogiks saamiseks vaja õppida eliitkoolis. Alustas kooliteed Siberi külas, põhikooli lõpetas Saaremaa lääneservas Taritus, pärast seda lõpetas tavalise keskkooli Kuressaares ning riigiülikooli Tartus. Kuigi jah, siis oli teine aeg. Aga kas see tähendab, et täna poleks Lauril võimalik saada selleks Lauri Leesiks? Kaldun kartma, et polekski, tavalise külakooliõpetaja poeg – no kuulge, meil on ju eliidivõsukesi küllaga, kellega eliitkoole täita, milleks meile veel matsid maalt ja hobusega! Ja olekski meie riigile ja rahvale kadunud veel üks andekas inimene... Kes oskab ütelda, kui palju neid viimase 15 aastaga sellise seisusliku ja varandusliku diskrimineerimise tõttu juba kaduma läinud on?
Üks mõte sellest jutust võiks olla see, et vajame praegusest palju laiemat ainete süvaõpetamise võrgustikku võimalikult paljudes koolides üle kogu maa, mitte üksikuid eliitkoole.

Lembit Jakobson

Vanasõnu

Carl Robert Jakobsoni aegse õppekava
üldosa mahub poolde lausesse: mõistusega lugema ja kirjutama.
Edasi tuleb juba ainekava – “Kooli lugemise raamatu” “sisekord”,
mis näitab kätte “lugemise tükid”, millest “ei ole ükski kogemata
oma koha peale saanud”.

Õppekava koostajatele


 Laps on vanainimese ahv.
Märjamaa

 Kui tahetakse, tehakse ka
kuradile sarved pähe.
Halliste

 Mis tühi on, lääb tühja ka.
Saarde

 Ära jalgsi taevas taha minna.
Vastseliina

 Kes suurelt sisse sõidab, sii
väikselt välla lääb.
Halliste

 Loppu ära luoda, siis sie
lähteb kaugemalle.
Kuusalu

 Egä loppu ei tule, kui loppu
ise pääle ei tie.
Kuusalu

Õppekava probleem: tekst ja tõlgendus

Ükski õppekava, mis on lihtsalt kellegi tehtud ja täitmiseks saadetud, ei hakka tööle. Määrav on üldsuse valmisolek selle üle mõelda, arutleda. Hariduseusku rahva jaoks võiks üldhariduskooli riiklik õppekava olla pidulike õhtusöökide, turukõneluste, akadeemiliste konverentside või vestlussaadete igikuum teema. Aga ei ole. See teeb murelikuks.
 
Üks võimalikest põhjustest, miks õppekava on harva olnud kirglike arutluste aines, on tõenäoliselt selle formaat. Riiklik õppekava on normatiivne tekst: kokkusurutud, etteantud struktuuriga, spetsiifilise keelekasutusega. Võrreldav seadusetekstiga, mis muutub tähenduslikuks eeskätt tõlgendamisel ja rakendamisel. Kui aga tõlgendamine jääb vaid iga õpetaja, koolijuhi või lapsevanema sisemonoloogiks, rakendub õppekava uuenduslikkus – eriti kui see toob kaasa harjumatut – kohati, moondunult või ei rakendu üldse.
Õppekava sisaldab sadu sõnu ja mõisteid, mida lugejad mõistavad erinevalt. Iga uus kontseptsioon loob uusi mõisteid. Seevastu need sõnad või mõisted (nt läbivad teemad), mille jaoks kooliinimestel on tähendusväli välja kujunenud, võivad jätta uued ideed ja tähendused harjumuspärase tõlgenduse varju. Pealegi on üldhariduskooli õppekava olemuselt multidistsiplinaarne. Praktiliselt tähendab see, et kasvatus-, sotsiaal-, humanitaar- ja loodusteadlased ning filosoofid peavad suutma ületada distsipliinidevahelised keelebarjäärid.
Sisuliselt on üldhariduskooli õppekava vahend, mis koordineerib haridussüsteemi pidevat nüüdisajastamist. See puudutab nii õpitava sisu, õppemeetodeid ja koolikeskkonda kui ka õpetajakoolitust. Enamgi veel, hea õppekava peab olema ka vananenud õpetajakoolituse katalüsaator ja suunama teenindatava rolli võtnud lapsevanemat kasvama õpetaja ja lapse partneriks.
Ühelt poolt on õppekava keerukas ega ole kunagi esimese hooga päriselt mõistetav, teiselt poolt kannab see tohutut vastutust ja peaks huvitama iga tulevikku vaatavat ühiskonnaliiget. Seega ei tohikski riiklikku õppekava enne ametlikult kinnitada, kui on võetud aega selle arutamiseks, parandamiseks, täiendamiseks. Õppekava ei tohiks olla silgutünnitaoline projekt, mis täidetakse ära ja pannakse siis kaane alla. Ideaalis võiksid avalikkus ja poliitikud pöörata riiklikule õppekavale vähemalt sama palju tähelepanu kui iga-aastasele riigieelarvele.
Realistlikult loodab TÜ õppekava arenduskeskus, et haridusega tegelejad, eri distsipliinide esindajad meie digitaalajastu eeliseid kasutades õppekava projekte kommenteerivad, täiendavad, diskussioone arendavad.
Õppekava arenduskeskuse üldosa projekti eelmise versiooni avaldamisest möödub peagi aasta. Sel nädalal pandi kodulehele www.ut.ee/curriculum üles uus versioon, mis lepingukohaselt antakse ministeeriumile üle 20. septembril. Üldosa uue versiooni peamise ideoloogia võib kokku võtta järgmiste alapunktidena.
q Hariduse ja kooli eesmärkide mitmekesistamine. Kool peaks andma kogemuse, mis võimaldab hiljem (jätkusuutlikus) ühiskonnas hästi toime tulla. See tähendab, koolis tuleb lisaks traditsioonilistele teadmistele pöörata senisest suuremat tähelepanu üldoskustele ning väärtuskasvatusele. On vaja, et noored oleksid valmis elukestvalt õppima, julgeksid näidata initsiatiivi ja probleemidele ise lahendusi otsida. Lasteaed või kool ei tähenda ainetundide rodu, vaid on keskkond. Hariduse eesmärgid peavad lähtuma nii neist vajadustest, mis õpilasel on praegu, kui ka neist, mis teda arvatakse ootavat tulevikus.
q Õppe sisu pideva uuendamise võimalus ja ainete integratsioon. Ühiskond muutub pidevalt. On hulk valdkondi, mida kümne aasta eest praegusel kujul ei tuntud, näiteks terviseedendus, Euroopa tööturg jm. Sellised valdkonnad ja oskused nagu turvalisus, kommunikatiivsed oskused, teabeallikate kriitiline kasutamine, ettevõtlus, säästev areng on muutunud nn riskiühiskonnas senisest olulisemaks. Et õppekava oleks muutuva tegelikkusega paindlikumalt seotud, on uues õppekavas ette nähtud
– üleminek ainekeskselt lähenemiselt valdkonnakesksele, võimaldades õpetuse tõhusamat integratsiooni ning senisest interdistsiplinaarsemat lähenemist, luues samas võimalused ainevaldkonnasisesteks valikuteks ja õppesisu täiendamiseks (vt üldosa projekt p 14 “Ainevaldkonnad, õppeained ja kursused”, p 19 “Õpetuse integratsioon”, p 11 “Nõuded õpikeskkonnale”);
– läbivate teemade loendi täiendamine ja nende funktsioneerimise viisi täpsustamine (neid võetakse arvesse juba õppeainete kavandamisel ning täpsustatud on nende toimimist koolikeskkonna kujundajatena – vt p 17 “Läbivad teemad”);
– üldoskused (õppe kavandamise uus vahend, mis kirjeldab tähtsamaid suutlikkusi, mis muutuvad õpilase arenedes, näiteks õppimisoskused, enesekohased oskused – vt p 18 “Üldoskused” ja ptk 12 “Üldoskuste areng”).
Kui ainevaldkonnad kannavad pigem n-ö traditsioonilisi ainesisusid, siis läbivad teemad ja üldoskused lähtuvad pigem tänase lapse ja tulevase ühiskonna vajadustest. Õppekavatöös lubab ainevaldkondlik mõtlemine õppeainete ja kursuste õpetuse paindlikumat ja lõimitumat arendamist, kuid eeldab samas tõsist lisatööd, eriti kui tuleb arvestada ka üldoskuste ja läbivate teemadega. Iga ainekava tegija peab õppima mõistma üldosa nõudeid ning keeruka ja eri õppeaineid liitva valdkonna puhul, nagu näiteks “Inimene ja ühiskond” ning “Loodus”, suhtlema pidevalt ka sama valdkonna teiste ainekavade tegijatega.
q Õppe diferentseerimise senisest suuremad võimalused. Tänu õppekava rõhuasetuse paigutamisele õpitulemustele (standardile) ning ka senisest veidi suurema ajalise vabaruumi jätmisele saab õpet paremini diferentseerida. Kõigile ühesugustest faktiteadmistest olulisem (vaidlustamata seda, et mis tahes aine õppes on ka faktiteadmiste meeldejätmine möödapääsmatu), on õpitulemustes kirjeldatud suutlikkuste saavutamine.
Õppekava keskendamine senisest palju täpsemalt sõnastatud õpitulemustele, mis koondavad nii ainevaldkondade eesmärke kui lähtuvad ka üldoskuste arengu kirjeldustest ja läbivatest teemadest, võimaldab ühtlasi paremini tagada seda, et nii õppevara kui ka läbiviidav õppetöö vastaksid teadmistele õpilase arengu kohta, samuti läbivatele teemadele – seega üldosa eesmärgistusele tervikuna.
Õppe ajakasutust puudutavate valikute jaoks on ruumi jäetud kahel tasandil. Esiteks valikainete tunniressurss, mis jääb uues õppekavas samaks. Teiseks kahe suure ainevaldkonna “Inimene ja ühiskond” ning “Loodus” otsused, et kohustuslikult taotletavatele õpitulemustele vastava õppesisuga täidetakse ainevaldkondades 2/3 valdkonnale kohustuslikult ette antud õppeajast, ülejäänud 1/3 jäetakse konkreetse kooli või õpetaja sisustada. St põhimõtteliselt on määratletud suund või ala, millega teatud ajamahus tegeldakse, kuid konkreetne sisu, tegevusviis ja tulem on jäetud vabaks. Gümnaasiumi õppele teeb riiklik õppekava otseseid ettekirjutusi ca 50% mahu ulatuses.
Seega, kui küsida, kas väljatöötatav õppekava annab koolidele õpetuse sisus senisest veelgi suurema vabaduse, oleneb vastus suuresti sellest, mida mõista “õppesisu” all. Kui õppe temaatilist sisu, siis tõepoolest. Uus õppekava võimaldab senisest paremini arvestada erinevate võimetega õpilasi, maa- ja linnakoolide, erineva õpilaste arvuga klasside, erineva domineeriva sotsiaalse taustaga piirkondade eripära. Samas taotleme selgemini sõnastatud tulemi kaudu õpilaste suuremat võrdsust. Väheneb võimalus piirduda meeldejätmisele suunatud õpetusega ning jääda lootma sellele, et ehk kaasnevad üldoskused pikapeale iseenesest.
Suurenenud vabaduse ja selginenud nõudmistega toimetulekuks – sh õpilaste erinevate vajaduste arvestamiseks – näeb õppekava ette soovituslikke tugimaterjale, sh ainevaldkondade metoodilised rakendusjuhendid ning laiad kursusekomplektid gümnaasiumile, mis peaksid pakkuma toetavaid ideid ja näiteid.
Võimalik, et paljud leiavad tehtavas õppekavas kohti, mille rakendamine võib tunduda raske. Ent on meil üldse võimalik jääda konservatiivseks?

HALLIKI HARRO-LOIT,
AIVAR OTS,
TÜ õppekava arenduskeskus

Minister ja õpetaja

Minister ja õpetaja, tippjuht ja lõppjuht – kaks kõige otsustavamat tegelast hariduse arengu tagamisel. Selles võtmes tahaks lahendust otsida kooli, õpetaja ja Eesti riigi jaoks olulistele probleemidele.
 
Loomulikult on ministril palju nõuandjaid, nii tema valituid kui ka n-ö ametijärgselt paikapanduid, aga ometi oleks hea, kui minister väljakujunenud rutiinist eemalduks ning püüaks mõelda ja analüüsida, kuidas tema institutsioon Eestit kui riiki mõjutab. Kas tõepoolest on õige ja vajalik lasta end suruda vaid n-ö esikoolmeistri sängi? Näib, nagu ei peetaks valitsuses heaks tooniks arutada Eesti riigi üldisi arengutendentse. Iga minister nokitseb “oma” valdkonna probleemide kallal. Aga Eesti areng on seotud paljude ametkondadevaheliste ja -väliste probleemidega, mille hulgas noorte arenguteed pole kaugeltki viimased. Need arenguteed on paljude mõjuväljade lummuses, mis nii soodustavad kui ka pärsivad inimarengut. Koolitöö saab olla edukas aga ainult siis, kui üldised mõjuväljad vähegi kattuvad kooli kasvatusliku ja õpetusliku missiooniga. Just selles näen ministri põhiülesan-net – tagada teiste ametkondade, kolmanda sektori ja laiema poliitikamaastiku kaudu koolile positiivne foon ehk tagala. Kool ei tohi üksinda hulpida moraali ja moraalituse, harituse ja harimatuse merel.
Teadaolevalt on palju nõuandjaid ka õpetajal. Kahjuks kipuvad nad olema valdavalt jutumärkides “nõuandjad”. Ja isegi kui õpetajatööst kirjutavad ning annavad nõu tõepoolest asjatundjad, olgu siis Urve Läänemets või Tiiu Kuurme, on õpetaja abitu, tõrjumaks ränka välist survet, mis püüab temast teha vaid teiste tahet täitva ametniku ja teenindaja.
Aeg tundub olevat hullunud tahtmisest viia koolitöö absurdi reglementide ja ettekirjutustega, ametkonna suurendamisega, projektide, kontrollide, kõikekujutavate tabelite ja graafikutega, õppetegevuse tehnologiseerimise ja “sündinud tarkade” kategooriliste nõuannetega, muuta õpetaja “teenindajaks” selle kõige haledamal kujul.
Õpetajate Leht püüab küll inimesi harida, aga ilmselt ei saa lugeja, kelle poole ja kelle huvides lehetoimetus pingutab, ridadetagusest mudamaadlusest aru või ei leia seda võtit, millega oma eksistentsi siin ilmas õigustada.
Mille nimel tegutseb minister?
Võib-olla oleks õigem jätta igasugused targad ametnikud ja paljuteadvad teoreetikud hetkeks mängust välja ja keskenduda nendele tegelastele selles elu ehk hariduse vaatemängus, kellest tõepoolest oleneb kõik või peaaegu kõik – ministrile ja õpetajale.
Ministri sõna on (peaks olema) otsustav, ministri määrus pretsedenti loov. Ministri tegevus ei saa olla mäng ega proovimine proovimise pärast. Minister peab teadma, mida teeb, miks, millal ning mille ja kelle nimel ta tegutseb. Ta pole päris vaba oma tegevuses, kuid tema eelis on see, et kuigi ta pole päris võim, on ta võimule väga lähedal ning saab suuremal või vähemal määral realiseerida suure osa oma soovidest ja ideedest. Oleks äärmiselt tore, kui ministri tahtmine läheks kokku ootustega tema tegevuse suhtes.
Respublikaanidest akadeemikute ning endise haridus- ja teadusministri tahtmised ning soovide ülevõimendamine on tekitanud ju viimase ajani ainult nördimust.
Minister Mailis Reps on astunud juba samme, loomaks silmsidet õpetajaskonna esindajatega. Ametis on haridusspetsialist Urve Läänemets. Abiministri ametisse nimetamisega on püütud vabastada käed bürokraatlikust igapäevatööst. Tehtud on avaldusi nii vene õppekeelega koolide tuleviku kui ka kutseõppe probleemide lahendamise kohta. Endiselt lubatakse, et uus õppekava tuleb kinnitamisele ja ettevalmistatult rakendamisele.
See kõik on hea, aga nüüd, suvel, on aega läbi mõelda ja otsustada, kuidas kinnitada haridus- ja teadusministri kand Eesti riigi kujunemislukku. Kuidas murda seda pehmelt öeldes võhiklikku mentaliteeti, et haridus- ja teadusminister on lihtsalt “targemate poolt” manipuleeritav koolitoidu jagaja ning koolitusbürokraatia korraldaja. Haridus- ja teadusministri roll riigi innovatsiooniprotsessis tuleb läbi mõelda.
Eesti jaoks on selline teadvustamine palju olulisem kui vanade, suurte traditsioonide ja suure inimpotentsiaaliga riikide jaoks. Nemad ei saa olla meile selles nõuandjad ja etteütlejad. Meie jaoks tähendab see, et haridus- ja teadusministri arvamus on noorte kujunemis- ja mõjutusteede hindamisel määrav. Meie arengu ja tuleviku kujundamist ei saa kuidagi jätta ainult pankade, rahandusministeeriumi ja majandusministeeriumi kätte. Ka kultuuriministeerium ei saa olla kultuuri ainus hindaja.
Haridus- ja teadusminister on (peab olema) oma ametkonna elu korraldamise kõrval noorsoo arengu huvides peaoperaator riigi poliitilisel, sotsiaalsel, kultuuri- ja majandusmaastikul. Ministril peab olema aega ja volitusi osaleda riigi arenguprotsesside ja -teede kindlaksmääramisel laiemal alusel, pidada teiste ametkondadega, riigiväliste organisatsioonide ning kolmanda sektoriga nõu selle üle, kuidas koolikorraldus mõjutab teiste institutsioonide elu ja, vastupidi, kuidas kõik mujal toimuv mõjutab või ei peaks mõjutama koolielu. Lähtepunktiks olgu Eesti unikaalsus, st eesti rahvuse tulevik ja Eesti paljurahvuselise arengu tulevik. Eriti on läbi töötamata, isegi läbi mõtlemata ja vaidlemata Eesti riigi niisugune korraldus, kus paljudest rahvustest noored tahaksid kasvada, kujuneda Eesti riiki armastavateks kodanikeks. Haridus- ja teadusministril on realistlike tulevikuteede kujundamisel selles valdkonnas määrav osa. Just tema taga on teadus, koolitussüsteem ja selle väljaarendamine. Aga igapäevane tegelemine olemasoleva koolikorraldusega ei lase pahatihti näha “puude taga metsa”.
Bürokraatia ohjamine
Et minister saaks eespool kirjeldatud tööd hästi teha, tuleb abiministril ministeeriumiaparaadiga võtta enda peale koolituskorralduse kogu bürokraatia ohjamine. Võib-olla saab niiviisi selgeks, kuivõrd ülepaisutatud on see bürokraatia. Meil ei ole vaja “välismaale järele jõuda” projektide uputuse ja targutavate nõupidamiste korraldamisega. Vaja on analüüsida, kuidas vabastada õpetaja ja kool mõttetust aruandlusest – tabelitäitmisest ja kontrollimängimisest ning viljatutest koosolekutest, mida nimetatakse nõupidamisteks. Professionaalid tulevad kokku arvamuste vahetamiseks, võhikud tulevad kokku lootuses saada teada, mida õieti teha tuleks. Aga midagi teha on vaja juba ammu.
Ministrilt kui persoonilt soovin kogu südamest, et “poliitilised” (tegu pole tavaliselt siiski sõna otseses mõttes poliitika, vaid targutustega) asjaajamised asenduksid läbikaalutud tegevusega riigi kitsaskohtade ravimiseks ja korrigeerimiseks.
Õpetaja ei saa ju koolis korraldada isamaalist ja pragmaatilist moraalikasvatust, kui kohati jõhker reklaamimajandus, “kunstivoolud”, Delfi internetiportaali kommentaaride labasus ja ohjeldamatu narkokaubandus ei leia meedias, ametkondades ja kultuuriringkondades hukkamõistu. Kas peame Läänelt üle võtma ainult elulaadi halvema poole? Eriti kui teame, et kõige “läänelikuma Lääne”, New Yorgi linnapea sai Ameerika populaarseimaks ja hinnatuimaks inimeseks just seepärast, et lõi oma linnas tingimused pahelisuse likvideerimiseks.
Haridus- ja teadusminister vastutab (ka personaalselt) noorsoo arengu eest. Selle vastutuse juures tuleb tal süveneda kogu riigi laiemalt mõistetavasse kultuurikonteksti mitte ainult arengu mõistjana, vaid ka arengut mõjutavate faktorite vajaliku korrektuuri nõudjana.
Aga läheb, kuidas läheb, õpetajal tuleb paratamatult teha oma tööd, mis ei lase tal kuidagi või vähemalt mitte kuigi kaua olla ükskõikne noorte arengu või taandarengu suhtes. Pole ühtegi edutoovat metoodikat, mis rajaneks vaid noorte soovide järelekiitmisel. Nii pole ka metoodikat, mis tooks edu, kui noori ei tõmmata koostööle. Aga kõik see sõltub õpetaja professionaalsusest ning meisterlikkusest. Ja siit tulevadki õpetaja probleemid.
Mida õpetaja vajab?
Õpetaja vajab tugevat tuge. Minister on lubanud õpetajat igati toetada. Aga õpetaja peab nägema ja otsustama, kellele veel saab ta toetuda väljaspool kooli, kes on tema tegelik sõber, kes koondab õpetajaskonna mured, soovid ja ettepanekud ühte soovideraamatusse ning on valmis asuma lahendama õpetaja elulisi vajadusi koos ministri ja ministeeriumiga. Õpetajal on raske saavutada kõike seda, mis teeb temast tänapäeva Eesti õpetaja, ainult üksinda mõtiskledes, ennast takka sundides ja ettekirjutusi täites. Eesti õpetaja töö väärib kiitust, selles pole kahtlustki, aga eitada ei saa ka seda, et õpetaja vajab rohkesti abi ja tuge hästitunnetatud ühistegevuse kaudu.
Õpetaja vajab professionaalsust. Professionaalsuse vundamendi peab ta saama õppeasutusest, kes on olnud valmis õpetajaid koolitama. Lugedes Tiiu Kuurme ja Viive Ruusi kirjutusi õpetajakoolituse kohta, tahaksin uskuda, et Tallinna Ülikool niisuguseid õpetajaid koolitabki, sest nii Viive Ruus kui ka Tiiu Kuurme on sellega aastaid nüüdses Tallinna Ülikoolis tegelnud. Ei ole siiski ülearu palju informatsiooni, mis selle uskumise paikapidavust kinnitaks.
Õpetaja vajab vormis püsimiseks pidevat täienduskoolitust. Mis oleks loogilisem kui see, et inimesi koolitanud asutus neid vastavalt aja nõuetele ka edasi harib.
Õpetaja vajab sotsiaalset tunnustust. Esmaseks tunnustuseks nii noorele õpetajale kui ka auväärsele professorile on see, kui ta on pärit tunnustatud kõrgkoolist. Kas või selle pärast on vaja meie ülikoolidel teha senisest palju enam, et nende maine oleks kõrge.
Õpetaja vajab töövõtjaõigusi. Keegi peab ta selja taga seisma, ebamäärasest riigist on vähe.
Tundub, et siingi on õpetajal abi käepärast. Eesti Haridustöötajate Liit on Eesti (peaaegu) ainus elujõuline ametiühinguorganisatsioon, kes on oma töötajate heaolu eest tulemuslikult hea seisnud. (Kõrvale saaks panna ehk vaid vedurijuhid.) EHL-i liikmeskond, keda on üle 14 000, sealhulgas munitsipaalkoolide õpetajaist üle 70%, on selge näitaja, et selles suunas tuleb edasi minna. Õpetajatel tuleks julgemini organisatsiooniga liituda ja selle tegevuse ampluaad laiendada.
Ei ole vist olemas õpetajatöö teist vormikohast garantiid kui maailmas laialt levinud, aga meil väga tõrjuvalt vastu võetud tööleping. Kuuldavasti on EHL seda ammugi propageerinud ja on arusaamatu, miks see veel probleemiks on. Niisamuti on arusaamatu, miks soovitakse nii väga uusi õpetajaorganisatsioone, pealegi riigi, s.o ministeeriumi raha eest, kui õpetajate liikmemaksudel rajanev elujõuline esindusorganisatsioon EHL on olemas? Vägisi poeb põue kartus, et kõigi õpetajate eest seismise sildi taga on jälle vaid mõne eestlase enesenäitamise soov.
Mõistan hästi aineliitude vajadust, sest õpetamisest saavad adekvaatselt rääkida ikkagi vaid professionaalid. Mõistan ka õpetaja kui kodaniku sotsiaalsete tagatiste vajadust. Kuid ma ei mõista, miks mõlema vajadusega te-gelemist ei saa organisatsiooniliselt ühendada. Aineliidud võiksidki tegutseda õpetajate sotsiaalsete vajaduste eest hoolitseva EHL-i juures, võib-olla osalt ka tema finantsilisel abil. Mujal maailmas see tavaliselt niimoodi käibki.
Noorte tulevikuvisiooni kujundamiseks vajab õpetaja tegutsemisvabadust, parteidest sõltumatut, professionaalsusega kaasaskäivat loomevabadust. Eks siingi saab EHL abi osutada.
Õpetaja vajadused tuleb kokku viia, õpetaja tegevus muuta nn teenindajakesksest taas õpetajakeskseks. See ei tähenda vastandamist lapsekesksusele. Igaühel on oma “kesksus”. Kui eeldame õpetajana professionaali (ja ainult seda me eeldame), on ülearune igasugune “-ismide” panek kooliga seonduvatesse nõudmistesse. Õpetaja kui professionaal tingib usalduse ja väärib usaldust. Õpetaja kujundab olukordi, nagu ütleb Tiiu Kuurme.
Olen veendunud, et praegu saab Eesti kool ja Eesti õpetaja mõnda aega rahulikult tööd teha. Kasutatagu seda aega siis põhjalikuks mõttetööks, kuidas õpetaja saaks vastata ministri väga õpetajasõbralikule hoiakule. Kuidas koondada oma ridu, et iga uus kaadrimuudatus “üleval” ei looks stressirohket tööpäeva. Allakirjutanu julgeb kinnitada, et Eesti Haridustöötajate Liit ja Tallinna Ülikooli sünd saavad õpetaja tulevikuhirme oluliselt vähendada.

KALJU LUTS,
haridustegelane

Ruhnu saar jäi sügavasse mõttesse

Ruhnu lapsed lähevad ka tänavu kooli 19. sajandist pärit vanasse pastoraati. Kuus miljonit krooni uue koolimaja jaoks oli küll juba aegsasti olemas, aga kooliasja on nii vildakalt aetud, et tuleb otsast alata. Hea, et midagi hullu ei juhtunud, et arhitektita projekteeritud ja viinapoe kõrvale planeeritud maja ehitama ei hakatud, leiavad need, kes märtsis kirjalikult Saare maakonna muinsuskaitsjate poole pöördusid.
 
Kirjas paluti peatada koolimaja detailplaneering ning kaaluda 17. sajandil välja kujunenud küla muinsuskaitse alla võtmist. Otsus saab teatavaks 1. oktoobriks. Alles seejärel võib otsustada, kuhu ja missugust uut koolimaja annab ehitada.
Saare maavalitsus kuulas Ruhnus nüüd veel kord ära kõik vaiete esitajad ning pidi tõdema, et vastuseis majale ja paigale oli üsna üksmeelne.
Hea, et hiljagi
Nende hulgas, kes kirjaga muinsuskaitsjate poole pöördusid, on ainult üks ruhnlane, rohkem suveruhnlane – Eesti Kunstiakadeemia restaureerimisprofessor Mati Raal. Teised on kaugemalt kaasamõtlejad, kolm neist riigikogulased: Mark Soosaar, Imre Sooäär ja Trivimi Velliste. Viimane ühtlasi riigikogu muinsuskaitse ühenduse esimees. Kirjale panid oma käe alla ka Kihnu ehitusnõunik Jaak-Adam Looveer ja Viljandi arhitekt Ülo Stöör, kes on Ruhnu omapärast külastruktuuri uurinud.
Vastuväiteid olid esitanud ja oma arusaamu kaitsesid vallasekretär Riina Kaljulaid ja uue Eesti aja teine vallavanem Ruhnus Vello Kümmel. Juba tema ajal telliti uue koolimaja eskiisprojekt, aga asi jäi seisma kirikuga peetud maavaidluste pärast. Siis oleks koolimaja tulnud praeguse kõrvale küla servas, maale, mille kirik on valmis 99 aastaks rendile andma. Kümmel on veendunud, et see paik tulekski valida.
Arutelul oli kõne all, et detailplaneering oli eelmise aasta lõpus koos maja projektiga avalikul arutelul, kõikidele lapsevanematele näidati selle värvilist pilti. Aga miks üldse telliti projekt, kui detailplaneering ehk siis paik oli kinnitamata, jäi selgusetuks.
Riina Kaljulaiu meelest on vale, et koolimaja katuse alla ei ole kavas majutada lasteaed, vaid vallamaja ja arstipunkt, aga kes sellise valiku kasuks otsustas, pole täpselt teada. Planeeringu lähteülesanne arutluse all ei ole olnud. Kaljulaid on mitut puhku pärinud, mitu ruutmeetrit on maa-ala, mis kavandatu enda alla oleks võtnud, aga see küsimus jäi vastuseta selgi korral.
Vallavanem, kelle ajal rahandusminister Taavi Veskimägi Ruhnu vallale koolimaja ehitamiseks miljonid eraldas, kes detailplaneeringu ja projekti tellis, on ametist lahkunud Avalduses seisab lihtsalt: “Palun mind vabastada vallavanema ametist.” Uueks vallavanemaks valiti Aare Sünter Saaremaalt. Muinsuskaitse langetab oma otsuse Ruhnu küla kohta enne, kui saar saab uue volikogu. Kooliga seonduvast võib kergesti saada oluline punkt kohalikus valimisvõitluses.
Raha ei maksa taga nutta
Olnust kõneldes rõhutas Ruhnu Kooli direktor Ants Pirso, et rahast on kahju, sest oma 300 000 krooni on ju Pärnu EKE Projektile ära makstud. Selle peale ütles Mark Soosaar, et kui kaotad ainult raha, oled vähe kaotanud.
Ruhnu ehitab saarele tegelikult esimest korda koolimaja, sest esimene maja üle-eelmise sajandi teisest poolest oli mõeldud korraga pastoraadiks ja koolimajaks. Kui pakkuda Eesti Arhitektide Liidule välja mitu võimalikku paika ja tellida eskiisid, tuleb ainult paarkümmend tuhat krooni maksta ja Soosaar on veendunud, et ka Kultuurkapital saaks sellist avalikku konkurssi toetada. Kui mõelda, kui harva saab eesti arhitekt tänapäeval koolimaja projekteerida, võib ennustada suurt huvi. Professor Raal arvab koguni, et välja võib mõelda sellise maja, mida hakatakse saarel vaatamas käima nagu praegu kahte kõrvuti asetsevat kirikut.
Muinsuskaitsele kirja kirjutanud mehed toonitasid, et nemad ei ole mingil juhul Ruhnu arengu ja saarele uue koolimaja ehitamise vastu, ikka poolt. Koolidirektoril oli kahju, et targad mehed Tallinnast alles märtsis oma kirja kirjutasid, ja kuulis Soosaare käest vastu, et Eesti seadusi peab iga vald tundma, igal asjal on meie riigis oma kord ja rida.
“Kui te tahate teha leiba, peab kõigepealt põldu kündma, äestama ja nii ikka edasi õiges järjekorras. Ruhnu vald on paljusid asju teinud omapäi ja tagajärjeks on ummik,” ütles Soosaar. Uusehituse planeerimisel peab kõigepealt lähteülesande selgeks vaidlema, siis eskiisprojektid tellima, pärast seda detailplaneeringu koostama ja alles siis projektikonkursi korraldama. Rahva käest saab küsida, mida Ruhnusse ehitada ja kui mitu asja korraga. Ei muud. Projekti ennast, kui see nüüd ükskord sünnib, ei ole vaja terve saarega arutada, nagu ei otsustata rahvaküsitluse põhjal, milline kosmoslaev sobib kavandatavaks lennuks. Otsustavad need, kes asja tunnevad. Ruhnu peab aga kindlalt teadma, mis on selle ettevõtmise juures peamine, rõhutas Soosaar. Kas koolimaja või asjaolu, et maja saab suvel kasutada majutusasutusena? Ja kui ka nii, siis kas see peab olema kullaauk või odav suvine öömaja Eesti teistele koolidele?
Tutvustatud detailplaneeringus ei olnud otsesõnu määratletud, kui suurele kooliperele kavatsetakse maja ehitada. Räägitakse 30 lapsest. Siis peaks ka saare arengukavas kirjas olema, kust need lapsed tulevad, sest septembris läheb Ruhnus kooli 11 last. Kui saarel on plaanis õpetada lapsi mandrilt või mõnelt suuremalt saarelt, kus nad suurtes klassides hästi õppida ei suuda, tuleb teha ka õpilaskodu. Ja ette näha, kuidas praegusest kolm korda suuremat kooliperet toidetakse. Projektis, mida ruhnlased näha said, ei ole kööki ette nähtud. Ja mis veel hullem, saarel ei ole ühiskanalisatsiooni, seda pole planeeritudki. See 21. sajandi koolimaja tulnuks imbkaevuga. Imbub kaevu ja kuhu siis? Ruhnlaste kaevudesse?
Ruhnus paistab päike
Kui Toompeal või Emajõe ääres tahab keegi tõestada, kui väga Eesti riik oma rahva hariduse eest seisab, tuuakse näiteks ikka Ruhnu saar. Et “päid” nii vähe, aga kool oli, on ja jääb. 1970. aastate lõpul see kool kord ka suleti, aga varsti kolis saarele kaheksalapseline pere ja õpetaja kutsuti mandrilt Ruhnu tagasi.
Tänavu 1. septembril koguneb aktusele seitse tüdrukut ja neli poissi. Neil on viis põhiõpetajat, kui matemaatikat andev direktor ka hulka arvata. Koolis on ametis veel kaks ruhnlast, kes õpetavad vene keelt ja poiste tööõpetust. Õpetajaid saab olla nii palju, sest Saare maakonnas toetatakse seisukohta, et ühte koolituppa ei panda kokku üle kahe klassi. Vastasel juhul saaks koolis õpetajatena töötada ainult kaks inimest.
Ruhnu õpetajad on kõik Ruhnus koolmeistritena alustanud ega ole varem koolis töötanud. Tõstamaalt Ruhnu kolinud direktoril Ants Pirsol on hea meel, et kõik nad on kõrgharidusega. Õigemini üks saab selle hariduse tänavu kätte. Kes ei ole õpetajaks õppinud, on pedagoogikoolituse lisaks läbi teinud. Pirso ise on EPA haridusega agronoom, õppinud juurde psühholoogiat, pedagoogikat ja keemiat ning teinud läbi 240-tunnised direktorikursused. Ta alustas õpetajana omal ajal Jänedal põllumajandusökonoomikat lugedes, oli 15 aastat Tõstamaa Keskkooli direktor ja on veendunud, et kool on tema jaoks õige koht siin ilma peal.
Direktor usub, et saarel antaval haridusel ei ole häda midagi. Tasemetööd teevad väikesed ruhnlased tavaliselt “neljadele” ja “viitele”. Pirso on Ruhnu kooli juhtinud nüüd juba kolm aastat. Selle aja jooksul on kooli lõpetanud neli õpilast – üks tütarlaps ja kolm poissi. Tüdruk läks seejärel Tõstamaa Keskkooli. Poistest õpib üks Tallinna Tööstushariduskeskuses mehhatroonikat, teine Pärnu Ametikoolis autoremonti, kolmas läheb sama kutset õppima Kuressaare Ametikooli. Nad on Ruhnus hästi turvaliselt elanud, kahe peale on üks õpetaja olnud. See tekitab vahel mõtteid, et suures rahvasummas on neil raske toime tulla, aga direktori sõnul saab sellest üle. Ka mandril jäävad nad saarele omamoodi truuks. Vennad Sutid näiteks ostsid oma vanale koolile suusavarustuse. Lund ikka on olnud, kuigi võimsa metsaga saart võib pidada Eesti soojapooluseks. Ja need, kes Ruhnus juba aastakümneid elanud, ütlevad, et saarel ei ole aastas ühtegi päeva, mil päike pilve tagant välja ei tuleks.
Kuidas töö, nõnda palk
Koolile kulub aastas miljoni krooni ringis, sellest töötasud 270 000 krooni, kuus ühele makstav jääb 4000 ja 8000 vahele, aga direktor kurdab, et neil tõuseb palk 5% aastas, mitte 12%, nagu lubatud. Valla raamatupidaja Ülle Jõgi selgitas asja nii. Kõnesolevast miljonist on riik tänavu andnud 421 000, maakond 301 000 ja vald 400 500 krooni. Kui maakonnal oleks rohkem anda olnud, tõusnuks ka palk enam, aga Ruhnu koolis ei ole maavalitsuse meelest koormus nii suur, et peaks nende kroonidega kangesti pingutama.
Selle aasta veebruaris sündinud määruse järgi on Ruhnu pearaha koefitsient väikekoolina 1,5, aga kuna tegemist on veel ka kooliga väikesaarel, tuleb sellest 1,2 juurde, mis teeb kokku 2,7. Ants Pirso on veendunud, et pearaha põhimõttel ei ole viga midagi, aga jäägu see sinna, kus laps või tema vanemad saavad kooli valida. Ruhnus ei saa, seetõttu võiks rahastada nii nagu vanasti – klassikomplektide arvu järgi. Ruhnus on neid neli.
Ruhnu demograafilist situatsiooni peetakse heaks, saare jaoks lausa imeliseks. Seal elab aasta ringi 60 inimest, kellest kolmandik on lapsed. Tänavu ei lähe keegi 1. klassi, küll aga tuleval aastal. Uus vallavanem on kolme lapse isa ja kaalub, kas kolida pere ka Ruhnu. Mõnikord võtab saarega ühendust mõni murelik ema, kelle laps kipub suure maa peal suures klassis väga ära väsima ja kehvasti õppima. Ants Pirso arvab, et mõned sellised lapsed võiksid nende kooli tulla, kuigi see ruhnlastele eriti ei meeldi. Väikesed ruhnlased on enamasti kullapaid ja nende vanemad kardavad, et nad õpivad võõrastelt ulakust.
Ehitada jõuab, kui plaan on küps
Ruhnlased teevad oma elu teistmoodi huvitavaks. Poeletil seisab lauatükk, selle peal putukad kenasti reas. Nende kohale on koolipoisi käega kirjutatud “Joosepi parmud müüdud”. Joosep läheb tänavu 2. klassi.
Ruhnu sobibki suurepäraselt loodusest huvituvatele koolipoistele ja -tüdrukutele. Saarel on üsna mitu inimest, kes mõtlevad sinna loodusradu või linnuvaatlustorne teha. Kui Ants Pirso Ruhnu direktoriks pürgis, ei olnud ta varem saarel käinud. Ja mis teda tänaseni lummab, on Ruhnu loodus: mets, meri ja liivarannad. Kuulsat Limo randa, kus liiv laulab, on peetud Eesti kaunimaks.
Morgan, kes ainult suviti saarel käib, huvitub lennundusest, mis saarel on käe-jala juures, lennukid ja lendurid kõik teada. Mitte nagu Tallinnas, kus Morgan 6. klassi läheb. Poiss kipub Ruhnu kooli, aga isa ütleb, et ei kujuta ette, kuidas ta lapsest nii kaugel eemal oleks.
Koolimaja ehitamise plaani silmas pidades peab vald nii ehk teisiti otsustama, kellele ta tulevikus veel õpetust jagama hakkab. Kui lugeda Saare maakonna arengukava, siis seal on mustvalgel kirjas, et aastal 2011 on Ruhnus põhikool. Ja kuuel miljonil kroonil, mis vallale koolimaja ehitamiseks on eraldatud, ei ole aastanumbrit küljes. Koolimaja saab ehitada siis, kui parim plaan on peades ja paberil küpsenud. Selle jõuab Mark Soosaare meelest valmis ehitada ka nende 13 kuuga, mis 2006/2007. õppeaasta alguseni on jäänud.

Marjana tahab õpetajaks

Marjana Vološtšuk on üks neist 635 noorest, kes tänavu gümnaasiumi hõbemedaliga lõpetas. Tema medali teeb eriti hinnaliseks see, et tee selleni oli tavapärasest raskem. Marjana õppis töö kõrvalt, pealegi eesti koolis, kuigi räägib kodus ukraina keelt.
 
Täiskasvanute Gümnaasiumi minnakse õppima erinevatel põhjustel. Mis teid sinna tõi?
“Kui lõpetasin Kose Keskkooli 9. klassi, ei tihanud ema mind linna õppima lasta. Tahtis, et läheksin kodu lähedale kooli. Et olin kõige vanem, pidin nooremat venda ja õde hoidma. Kosel oli kokakool. Nii õppisingi kokaks. Kui käisin praktikal, tundsin, et kokaamet ei ole minu jaoks, ja läksin hoopis toidupoodi müüjaks. Olin tööl hirmus kohusetundlik. Kui kõik ei läinud nii, nagu tahtsin, istusin laos ja nutsin. Minu püüdlikkust märgati ja mind kutsuti Soome mööblifirma Finnfani sekretäriks. Kartsin väga seda sammu astuda. Ma ei teadnud sekretäritööst midagi, mul polnud isegi keskharidust. Kutsuja ütles, et ärgu ma muretsegu, mind saadetakse soome keele kursustele ja küll saan ka keskhariduse. Kohe õhtukooli minna oleks olnud liiga raske, kõik oleks kuhjunud. Õppisin kõigepealt paar aastat arvutit ja soome keelt, siis läksin Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumi.”
Kuidas töö kõrvalt õppimisega hakkama saite?
“Töö kõrval õppimine on väga keeruline ja nõuab palju kannatust. Isegi perekond nihkus teisele kohale. Vahel tuli hommikul kell viis tõusta, et õppima hakata. Mõnikord õppisin öösel kella ühe-kaheni. Tahan kõike täiuslikult teha. Kui õpin, siis hästi, kui teen tööd, siis perfektselt. Olen pidanud sellepärast palju kannatama. Nii mõnedki minu klassikaaslased ei võtnud õppimist nii tõsiselt. Neile oli tähtis paber, aga mulle teadmised.
Palju abi on sellest, kui keegi kõrvalt toetab. Meie firma inimesed said minust väga hästi aru, sest olid ka ise töö kõrvalt õppinud. Alati, kui oli vaja, lasksid mind töölt minema, vaba päeva saamisega ei olnud probleeme. Mind toetas ka minu mees. Tema sõnad – “Sa oled tubli, sa saad hakkama!” – aitasid väga palju. Minu pinginaaber ütles tihti, et mul veab, et mees on toeks. Arvas, et võib-olla saaks temagi paremini hakkama, kui keegi teda toetaks.
Väga tähtis on, et klassivennad ja -õed aitaksid üksteist. Meil oli sõbralik ja abivalmis klass. Kui ma ei saanud kooli minna, palusin kelleltki läbivõetud materjali. Õpetajad arvestasid seda, kui ma ei saanud vahel töö tõttu tunnis olla. Olid nõus mind ükskõik mis ajal vastu võtma, et saaksin töö ära teha. Mõni õpetaja ei tahtnud mulle isegi “nelja” panna, ütles, tuled ja vastad uuesti, et saaksid “viie”.
Vahel tundus, et õpetajad ei saanud üldse aru, kui raske mul tegelikult oli. Igaüks tahtis, et mul oleks tema aines “viis”. Minul ei olnud aga eesmärk ainult “viitega” lõpetada. Püüdsin endast kõik anda – eks näis, kuidas õnnestub. Imestan ka ise, et nii hästi lõpetasin.”
Mis aine oli kõige raskem?
“Alguses oli inglise keel. Istusin tunnis, pisarad silmis. Inglise keele õpetaja Sergio Johanson rahustas mind: “Ära muretse, ma aitan.” Ta arvestas sellega, et ma töö juures inglise keelt eriti ei kasuta, ja andis mulle kergemaid ülesandeid. Tore õpetaja oli.
Matemaatika oli ka raske, olin palju unustanud. Mõtlesin, et palkan endale eraõpetaja. Rääkisin isegi Kose kooli matemaatikaõpetajaga, kas ta võtaks mind oma õpilaseks. Aga mul ei läinudki eraõpetajat vaja. Võtsin raamatukogust õpikud ja muudkui õppisin. Minu matemaatikaõpetaja Endel Kristjan käskis mul kogu aeg ülesandeid teha. Ütles, et vihik olgu käes isegi siis, kui WC-s olen, et ma ei istuks niisama, vaid õpiksin. Nii saingi matemaatika selgeks eraõpetaja abita. Kui teised õpilased matemaatikast aru ei saanud, seletasin neilegi. Õpetaja Kristjan ütles, et teistele seletamisest on suur abi, nii saad ise paremini aru. Ka teiste ainetega tegin nii, et kui oli raske, võtsin õpiku kätte ja õppisin. Jutustasin isegi mehele.”
Mida peale õpikute veel lugesite?
“Kui õppida, siis kulub kogu aeg sellele. Istud kodus ja muudkui õpid, õpid ja õpid. Juturaamatute lugemiseks pole mahti. Mul on see puudus, et ma ei tahagi ilukirjandust lugeda. Kui loen, siis erialast. Armastan jalutamas käia, looduses olla. Mulle meeldib väga üksinda oma elu üle järele mõelda. Vahel saadan mehegi sõprade juurde, et saaksin omaette olla.”
Kuidas riigieksamid läksid?
“Eksamikirjand ei läinud nii hästi, kui oleksin tahtnud. Olin nii õnnetu. Mulle on probleemiks sõnajärg. Olen küll eesti lasteaias ja koolis käinud, aga minu kodukeel on ukraina keel. Kõigi oma sõprade-tuttavatega – Kosel on palju ukrainlasi –, suhtlen ukraina keeles, eesti keeles räägin väga harva.
Ma ei ole ka puhas ukrainlane. Minu vanemad on pärit Karpaatidest. Ema poolt vanavanaisa on rootslane ja isa vanavanemad ungarlased. Enne abiellumist oli minu perekonnanimi Ferents. Aga eesnimega on selline huvitav lugu, et ema tahtis mulle nimeks panna Maria-Anna. Maria on minu ühe vanaema nimi, Anna teise oma. Sünnitunnistusele kirjutati aga Marjana.”
Milline on teie side Karpaatidega?
“Olen Eestis sündinud, aga kõik sugulased, vanaisad, vanaemad, tädid-onud ja nende lapsed on Karpaatides. Käin seal igal aastal. Ema ja isa räägivad tihti, et tahaksid Karpaatidesse tagasi minna, aga seal olles hakkavad kohe Eesti järele igatsema. Nad on siin juba 27 aastat elanud ja ära harjunud. Elukohamuutus oleks neile liiga raske.
Elada on Karpaatides raske, aga lapsi on seal palju. Ka minu vanemad leiavad, et peres peab kogu aeg olema väike laps, siis nad ei tunne, et on vanad. Kuigi mõlemad on juba üle neljakümne – isa 46, ema 44 –, on mul kolmeaastane õde. Vanemad on tema üle uhked ja õnnelikud. Küllap Ukraina mõjub, seal on ju ka igas peres viis-kuus last. Noored räägivad, et laps on suur koorem. Vaja õppida ja tööl käia, karjääri teha. Ka mina tahan veel edasi õppida. Lapse peale saan mõelda alles siis, kui olen üle 30.”
Teie perekonnanimi viitab, et ka abikaasa on ukrainlane.
“Jah. Minu mehel on esialgu isegi Ukraina kodakondsus. Kuigi mina olen Eesti kodanik, ei antud talle kohe elamisluba. Natuke kurb oli, kui migratsiooniametis öeldi: ise olete süüdi, et võtsite endale välismaalase, nüüd peate kannatama. Praegu on minu mehel alaline elamisluba, viie aasta pärast saab kodanikuks. Kodus räägin temaga tihti eesti keeles, et ta õpiks keele ära.”
Koolilõpetajalt on tavaks küsida tulevikuplaane.
“Mulle meeldib väga minu müügisekretäri töö. Meeldib inimestega suhelda ja vajadusel probleeme lahendada. Olen Finnfanis viis aastat töötanud ja siin palju muudatusi näinud. Varem oli meil Eestis tehas, nüüd enam ei ole, on ainult Soome emafirmas. Meil koondati palju inimesi ja minu õlgadele tuli väga suur koormus. Teen isegi raamatupidamistööd.
Tõsi, mõnikord olen mõelnud mujale tööle minekust, aga jäänud siiski paigale. Ka teises firmas võivad probleemid olla. Kui majal on katus katki, ei pea ju ostma uut – katus tuleb ära parandada. Eesmärk on saada juhiabi paberid ja kes teab, võib-olla saab minustki kunagi juht. Tahaksin, et mul oleksid vabamad käed, et saaksin näiteks lepinguid sõlmida. Praegu pean iga kord küsima, kas võin nii või naa teha. Soovin rohkem ise otsustada, et ei peaks kellestki sõltuma.”
Niisiis valite majanduse.
“Võib-olla. Aga minu kõige suurem unistus on olla õpetaja. Muusikaõpetaja. See soov on mul sisimas juba väga ammu olnud. Olen õppinud kuus aastat klaverit. Kahjuks ei lõpetanud ma muusikakooli, 9. klass oli nii pingeline, et lihtsalt ei jõudnud. Muusikaõpetaja rääkis kogu aeg, et peaksin laulmisega tegelema, mul on ilus hääl, aga laulmine mind ei tõmba. Klaverit meeldib mängida küll. Kui tuju on halb või on mingi probleem, istun klaveri taha.
Kui vene keele õpetajale rääkisin, et minu unistus on saada õpetajaks, ütles ta, et ma võiksin hakata õpetama vene keelt. Minu vene keele riigieksami tulemus oli ju hea – 98 punkti. Tõenäoliselt õpin Tallinna Ülikoolis kaugõppes kas muusika- või vene keele õpetajaks ja tulen oma kooli tagasi. Mulle meeldib see kool. Olen kõigi õpetajatega sõbraks saanud.
Ühel päeval oli mul tahtmine minna kooli, käia läbi kõik klassid, tuletada meelde neid, kellega koos seal olin. Enne eksameid ma ei teadnud, et see nii on. Mõtlesin, et saaks eksamid kiiremini läbi ja koolist ära. Nüüd, kui kõik on läbi, on sisimas imelik tühjus ja valu. Mingi osa minu elust jääb sinna kooli. Isegi natuke kahju on, et täiskasvanute gümnaasium kolib Katlerisse. Oli Kose Keskkooliga võrreldes nii armas väike maja.”
Mida vabal ajal teete?
“Mul on istuv töö, sellepärast on vaja palju liikuda. Jooksen ja võimlen iga päev. Meeldivad aeroobika ja iluuisutamine, aga nendega ei saa ma pidevalt tegelda – mul ei ole kuigi palju vaba aega. Olen sündinud usklikku perekonda ja käin palju koosolekutel. Uurin Piiblit. Nii nagu kõiki muidki asju, võtan ka Piiblit väga tõsiselt. Piibliteadmised on mind palju aidanud, nii mind kui ka minu arusaamist teistest inimestest oluliselt mõjutanud. Olen õppinud teisi inimesi kuulama, aru saama, miks nad nii mõtlevad ja räägivad. Koolis pöördusid klassikaaslased tihti minu poole, et oma koduprobleemidest rääkida. Kuulasin hea meelega ja kui oskasin, siis aitasin. Olin nagu omamoodi psühholoog.”
Mis teid häirib?
“Mind häirib, paneb imestama ja teeb tigedaks, et teised inimesed võtavad kõike nii rahulikult. Vahel ma isegi solvusin – mille pärast mul on väga häbi –, kui minu klassikaaslased ei reageerinud kohe selle peale, mida ma rääkisin või küsisin, et nad olid nii rahulikud ja ükskõiksed. Mina olen hästi energiline, tahaksin rohkem aidata ja teha. Aga neil oli ükspuha, tuleb, mis tuleb. Mulle ei meeldi selline suhtumine. Püüdsin oma klassiõdedele ja -vendadele eneseusku sisendada, nagu ma iseendale sisendan. Ütlesin, et nad on võimelised enamaks, suudavad paremini õppida.
Aga minagi olen rahulikumaks muutunud. Isegi mu vanemad on muutunud. Võib öelda, et me oleme eestistunud. Minu Ukraina sugulased on hoopis teistsugused. Palju temperamentsemad.”

Urve Koppel,
Marjana klassijuhataja:
 
“Marjana oli hästi rõõmsameelne, sõbralik ja tore. Pidas hoolt ka teiste õpilaste eest, aitas kõiki. Tal olid väga head konspektid, mida ta kellelegi ei keelanud. Õpilased rääkisid mulle lõpuõhtul, et Marjana konspekte kasutati üksjagu palju. Kui vaja, ta isegi õpetas oma klassikaaslasi. Oli klassi hing. Teised vaatasid ootavalt tema poole. Marjana oli alati kohal, tal olid kõik asjad tehtud. Need, kes ei teadnud, mida või kuidas teha, said temalt head nõu. Reaalainetes ta küll väga tugev ei olnud, aga tegi kõvasti tööd ja sai hakkama. Hästi töökas inimene. Kui mõni asi valmistas talle raskusi, tegeles ta sellega rohkem. Põhimõttel, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.”
 
Heiki Kiidli,
Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumi direktor:
 
“Marjana on üks neist õpilastest, kes jääb raudselt meelde. Oleme uhked, et meie lõpetanute hulgas on sellise haarde ja missioonitundega noori. Ukrainlannana soovib Marjana väga, et ukrainlased Eesti ühiskonda integreeruksid, ning tahab ka ise selle nimel midagi korda saata. Lõpuõhtu koosviibimisel tekkis meil temaga mõte avada täiskasvanute gümnaasiumis edaspidi eraldi 10. klassid vene põhikooli lõpetanutele, kes tahavad tulla eestikeelsesse gümnaasiumi. Õpetada seal neile süvendatult eesti keelt, et nad saaksid 12. klassis kõigi õppeainetega eesti keeles hakkama. Kui Marjana Tallinna Ülikooli lõpetab, on talle uks meie kooli lahti ja me võime hakata koos integratsiooniklasse asutama. Marjanale see idee väga meeldib.”

Kool Krimmi stepikülas

Möödunud õppeaastal said Krimmi AV Krasnogvardeiski rajooni Aleksandrovka Keskkooli lapsed juba kolmandat aastat valikainena õppida eesti keelt.
 
Aleksandrovka Keskkoolis õppis möödunud õppeaastal 364 õpilast. Koolis polnud 5. klassi, 11. klassi asemel hakkavad viimastel aastatel kooliteed alustanud õpilased keskkoolis õppima 12 aastat. Tegevust on lõpetamas kooli juures töötanud õhtukool: 10. klassi õpilasi enam ei võetud, lõpetasid varem alustanud 11. klassi õpilased. Varasematel aastatel on võimaluse ja huviliste olemasolul avatud paralleelklass, kus õpitakse ukraina keeles (kooli õppekeel on vene keel), õpilaste arvu pidev vähenemine paneb tulevikus sellise klassi avamise kahtluse alla.
Valikainena saab koolis õppida tatari keelt, kolmandat aastat eesti keelt, peale selle korraldatakse igal aastal ka tšehhi keele kursusi. Aleksandrovka Keskkoolis õpivad kolme küla lapsed. Krasnodarka külas on Krimmi kõige suurem eestlaste kogukond. Aleksandrovka küla on rajanud tšehhid ja sakslased, krimmitatarlased on aga pärast venelasi ja ukrainlasi suuruselt kolmas rahvusrühm. Üldse elab Krimmis üle saja rahvuse.
Eestis käimine andis julgust juurde
Eesti keelt õppis 26 õpilast, 21 neist olid eesti, viis vene ja ukraina päritolu. Lähematel aastatel on keeleõppega liitumas igal aastal 1–2 last, lisaks üksikud huvilised teistest rahvustest.
Õppeaasta algul õppis kaheksa last kaks kuud Lohusuu Põhikoolis. Kõik, kes Eestist tulid, püüdsid algul eesti keeles rääkida, keelekeskkonnas elamine oli andnud julguse eesti keelt kasutada. Vähehaaval see suhtlusvalmidus siiski kadus, kuna kodus ja omavahel suheldakse ju vene keeles. Jäid paar-kolm last, kes õppeaasta lõpuni eesti keeles suhelda püüdsid, sest nende peredes räägitakse vähemasti vanavanematega eesti keeles. Ilmselgelt tuleb edaspidigi otsida võimalusi lapsi Eestisse õppima saata.
Koolipäev ja kooliasjad
Koolipäev algab Aleksandrovka koolis pool üheksa. Enne seda on kaks väikest bussi teinud kaks ringi ning toonud Krasnodarka ja Timašovka külade lapsed keskusesse kooli. Aleksandrovka küla asub kahe naaberküla vahel, siin on külanõukogu, velskripunkt ja klubi. Sovhoosi ajal töötas külas ka konservitehas.
Külad on üksteisest küll vaid kolme kilomeetri kaugusel, aga väikestel on lausa keelatud jalgsi koju minna, kuna ühendusteedeks on pikad sirged asfaltteed, millel kihutavad suured masinad, lastega olevat õnnetusi juhtunud. Pärast viiendat tundi, kella ühe paiku, viivad koolibussid väikesed lapsed koju, koolipäeva lõpus, pärast kolme, teevad bussid teise ringi ning koolimaja jääbki vaikseks.
Kunagi tegutses kooli juures ka muusikakool, nüüdseks on need ajad unustatud. Muusikaõpetusega on lood kurvad, tavaliselt lauldakse kooli üritustel makimuusika saatel. Õnneks tegutseb kohalikus klubis kaks ansamblit, keda akordionil saadab küla pillimees onu Zenja. Väikest kasvu onu Zenja on mees nagu orkester: laulab, mängib pilli, vahetab plaate ja kassette. Temata ei tuleks toime kool ega klubi, ükski muusikaga seotud ettevõtmine külas ei toimu onu Zenjata.
Spordiga tegeldakse koolis ka. Pallimängudes on oma rajoonis auhinna-lisi kohtigi saadud. Paar Krasnodarka küla eesti keele õppijast poissi käivad jalgpalli mängimas. Aasta jooksul viiakse läbi paar ülekoolilist spordipäeva, kus ei aeta tulemusi taga, vaid spordipäev on rohkem rõõmus massiüritus. Kogu kool võtab osa jooksuvõistlusest, kus terve klass stardib korraga staadioniringile. Aega ei võeta, võidab ju esimene. Koolil on võimla ja staadion, kus igal kevadel korraldatakse ülerajooniline jooksuvõistlus, mis on juba tõsine spordiüritus.
Spordivahendeid siiski napib. Kehalise kasvatuse õpetaja küsis aasta lõpul häbelikult, kas poleks võimalik tuua Eestist mõned korralikud pallid korvpalli mängimiseks. Kohapeal ostetud pallid peavad vastu kõige rohkem kolm kehalise kasvatuse tundi – odavalt saab, aga kvaliteeti pole.
Tänavu veebruaris avati kümne arvutiga arvutiklass. Klass on tõepoolest hästi varustatud, arvutid nüüdisaegsed, loodetavasti saab kool algaval õppeaastal ka internetiühenduse. Arvutite üle rõõmustasid nii lapsed kui õpetajad, kes kohe vallutasid klassi ka pärast tunde ja nädalavahetustel. Arvutikursused kestavad suve läbi ja seal saavad õpetust ka lapsevanemad. Arvutiklass on andnud koolirahvale tublisti enesekindlust ja rahulolutunnet, et ka väikeses ja vaeses külakohas on muutused võimalikud.
Koolil oli omal ajal suur ja korralik söökla, mis seisis aastaid tühjalt. Söögivahetunnid tunniplaanis küll olid, aga lapsed sõid sellel kaasavõetud võileibu. Möödunud õppeaasta viimasel veerandil oli koolis teine rõõmus sündmus: söökla alustas jälle tööd. Iga päev pakutakse suppi ja praadi, kohapeal küpsetatakse saiakesi ja pitsat, joogiks on tee. Lõuna kogumaksumus on 1 grivna ja 65 kopikat (veidi üle nelja krooni). Probleem on aga veepuudus. Juba mai teisel nädalal pandi söökla kinni, sest vett polnud koolis ega külas.
Vett ei jätku
Veeprobleem on Krimmi stepirajoonides tõsine. Teatud piirkondadesse on omal ajal rajatud kanalid, aga Aleksandrovka ja Krasnodarka küladesse need ei ulata. Vett saadakse puurkaevust, kuid pumbad on viletsad ning kuna kevadel hakkavad kõik oma juurviljaaedu kastma, ei jätku muuks enam vett. Aiamaalt saavad pered põhitoidu, mistõttu on aiamaa kastmine ja loomade jootmine kõigest muust tähtsam. Selline on igapäevane reaalsus: koolimaja WC-s kallatakse vett ja pestakse käsi tavalisest joogipudelist. Koristajad, kes päev läbi lapiga koridore pesevad, püüavad ajada läbi ämbritäie hommikul varutud veega.
Mitmesuguseid ettevõtmisi
Õppeaasta on Aleksandrovka koolis täis mitmesuguseid üritusi ja ettevõtmisi. 2. oktoobril 2004 tähistati piduliku aktuse ja kontserdiga kooli 120. sünnipäeva. Kool tegutseb selles külas juba 19. sajandi lõpust, selle rajas tšehhi misjonär. Alguses oligi kool tšehhi- ja saksakeelne, hiljem hakati õpetama vene keeles. Praegune direktor Irina Suprun töötab direktorina kuuendat aastat, enne oli ta vene keele õpetaja.
Aastapäevakontsert, mis esitati kooli vilistlastele, üllatas mind, kuna seal esinesid ainult oma kooli õpetajad. Lauldi, loeti luuletusi, sh omaloomingut), kanti ette lühinäidend. Teisel poolaastal elas kool ainenädalate tähe all. Alustati informaatika- ja matemaatikanädalaga, järgnes tööõpetuse nädal.
Märtsi esimene nädal oli keelenädal. 1. märts oli eesti keele päev. Koos õpilastega viisime läbi Eestit tutvustavad tunnid kõigile algklassidele. 7.–9. klassi õpilastele korraldasime Eesti tundmise kohta viktoriini. Tundus, et tunnid meeldisid. Lubasime lahkelt ka edaspidi selliseid tunde anda.
Keelenädalale järgnes vastlanädal (õigeusklike kalendri järgi sel aastal märtsi teine nädal). Vastlanädalasse jäi naistepäev, mida seal tähistatakse õhina ja suure tähelepanuga. Kingitusi ei tee ainult mehed, vaid üksteisele ka naised-lapsed – see on suurem kingipäev kui jõulud.
Kauni emakeele päeval 14. märtsil lugesid kõik eesti keele õppijad luuletusi. Olen mõelnud, et luuletuste lugemine võiks seal ollagi emakeelepäeva traditsioon, aga küllap on ka palju teisi ilusaid võimalusi.
Aprilli teine nädal oli raamatunädal, 14. aprillil korraldasime eestikeelsete raamatute näituse. Selleks puhuks tegime ise raamatuid. Raamatukoguhoidja ootas muinasjuturaamatuid ja mõned lapsed kirjutasidki muinasjutte, aga mina olin juba esimesel poolaastal pakkunud kirjutamiseks teema “Kui ma väike olin”. Paar tüdrukut kirjutas vahvaid koolieeliku mälestusi.
Toredaid laste kirjutatud lugusid hakkasin koguma kohe aasta algusest ja loodan, et kunagi saavad need ka kaante vahele. Muidugi on lood lihtsad, aga minu jaoks on eriti väärtuslikud jutud sellest, kuidas lapsed endale nimed said ja milliseid nimesid nad oma lemmikloomadele panevad.
1. mail peeti munapühi (meie olime küll märtsi lõpul oma kalendri järgi juba mune värvinud) ja käidi maipiknikul. Seal ongi eesti lastel kõik pühad (jõulud, vastlad, munapühad) kahekordselt – enne meie kalendri ja siis kohalike tavade järgi.
Mai kõige tähtsam päev oli Krimmis 9. mai, mil korraldati pidulikke kontserte võidupüha auks. Ka meie käisime lastega kontserdil tantsuga esinemas, sest Aleksandrovkas kutsutakse alati pidulikel puhkudel esinema kõigi kohapeal elavate rahvuste esindajad. See on väga kena komme.
Tants on laste peamine huvi
31. mail helises ka Aleksandrovka koolis lõpukell. Sel puhul olid kõigil 11. klassi tüdrukutel valged tutid peas ja tumedate seelikute peal valged satsilised põlled. Sellist riietust kannavad tüdrukud kõigil tähtsatel päevadel. Pidulikud aktused viiakse läbi koolimaja ees, sest tavaliselt on ilm soe (selgi korral ligikaudu 30 kraadi). Aktusepaik on kaunistatud lillede ja õhupallidega. Aktuse lõpul lennutasid kõik lõpetajad oma õhupalli taeva poole.
Aktusele järgnenud ligi paaritunnise kontserdi viisid läbi 11. klassi õpilased. Traditsiooniliselt loetakse-lauldakse igale õpetajale salmike, järgneb laulude, tantsude ja lühistseenide tulevärk. Kui lauluhääl on antud vaid üksikutele ja selle lihvimisega on raskusi, siis tantsivad peaaegu kõik. Tants on sealsete laste peamine huvi ja tundub, et mõne jaoks vajalik nagu õhk, mida ta hingab. Tantsitakse vene, ukraina ja tatari tantse, kusjuures hoogsalt ning südamest.
Ukraina koolides on 12-palliline hindamissüsteem ja hindeid pannakse tunnistusele kaks korda aastas. Eesti lapsed lõpetasid kooliaasta kirjaliku ja suulise eksamiga ning aastalõpukontserdiga vanematele Krasnodarka külas. Juuni algul käisime Jevpatorijas mere ääres. Suvel saavad lapsed kaasa teha laagris Beregovojes, kuhu tulevad Eestist Aseri ja Lohusuu koolide õpilased. Nende kõigi kõige suurem unistus on aga tulla Eestisse.
Eesti keele vastu on suur huvi
Eesti keelt õpivad Krimmis teisedki, mitte ainult Krasnodarka lapsed. Laupäeviti on Simferoopoli 1. Gümnaasiumis nn pühapäevakooli tunnid eesti keele huvilistele. Alustasime tööd kahe rühmaga, kus õppis kaksteist täiskasvanut ja seitse noort. Teisel poolaastal panime kaks rühma kokku. Aasta lõpul tegi keeletesti kümme õpilast.
Eesti keele õppimise vastu on suur huvi ka teistes Krimmi piirkondades, kus elavad üksikud pered, aga loomulikult on sellise õppetöö korraldamine keeruline. Pidasime Simferoopolis plaani viia märtsis kevadvaheajal läbi mõnepäevane keelelaager, aga ei saanud tänavu selle korraldamisega veel hakkama, ehk õnnestub järgmisel õppeaastal. 17 aastat Eestis elanud ja pärast kõrgkooli lõpetamist Simferoopolisse kolinud Simferoopoli 1. Gümnaasiumi õpetaja Ljubov Boitšuk on väga tubli õpilaste innustaja ja kaasaja, temast on keeletundide läbiviimisel palju abi, tunnid toimusidki algul tema klassis. Samas koolimajas on Krimmi Eesti Kultuuriseltsi Simferoopoli eestlased oma töökoosolekuid pidanud.
Krimmi AV on paljurahvuseline ja seetõttu pööratakse seal üha rohkem tähelepanu eri rahvuste vajadustele. Õppeaasta jooksul toimus mitu nõupidamist, mille initsiaator oli haridusministeeriumi töörühm. Eestlasi esindas nõupidamistel Ljubov Boitšuk, kes tuli sealt ideega koostada eesti keele õppeks Krimmis oma õpik või panna kokku mingid õppematerjalid, mis sobivad kasutamiseks just sellel maal. Töökoosolekul olid ka teiste rahvuste esindajad õppematerjalide vajadusest rääkinud. Samuti tegi L. Boitšuk ettepaneku hakata juurutama internetipõhist keeleõpet, kuna keelehuvilised elavad üle Krimmi. Loomulikult tunduvad need ettepanekud algul veidi utoopilised, pole ju internetiühendus kõigile kättesaadav, aga on tore, et Krimmi haridusinimesed eri rahvaste keeleõppe vastu sellist huvi ilmutavad.

HELLE AUNAP,
Aleksandrovka Keskkooli
eesti keele õpetaja

Keelesõber Narvast!

Keeleoskus on kapital, mis käib inimesega kaasas kogu elu. Lapseeas omandatakse keeleteadmised oluliselt kergema vaevaga kui hilisemas eas. Vahetu keelekeskkond kindlustab keelekasutuse parema kvaliteedi ja julguse õpitavat keelt kasutada. Võõrkeelteoskus annab hea võimaluse maailma avaramalt näha ja kogeda. Samas on see aluseks edukale toimetulekule globaliseeruvas maailmas.
Keeleõppimisel on tähtis keelekeskkond, kus laps saaks oma õpitud keelt praktiseerida. Ja mis oleks lastele veel loomulikum suhtlemiskeskkond kui kool.
Narva koolides on eesti keele õppimine populaarne. Erinevad keelekümblusprogrammid aitavad kaasa õpilaste eesti keele oskuse paranemisele. Pole aga piisavalt võimalusi oma keeleoskust proovile panna. Samas on Eestis palju koole, kus õpitakse vene keelt, aga puudub keelekeskkond selle praktiseerimiseks.
Nii tekkis mõte, et tore oleks leida Narva koolidele partnerkoolid Eesti teistest piirkondadest. Kasu oleks mõlemapoolne ja mitmel tasandil: reaalne võimalus panna proovile oma keeleoskus, suhelda eakaaslastega teisest kultuuriruumist, korraldada ühiseid üritusi, korraldada õpilasvahetusi jne, võimalusi on palju.
Ka õpetajatele on kasulik vahetada kogemusi ja mõtteid õpetamise üle.
Kuna Narva koolides õpetatakse osa aineid eesti keeles, võimaldab see ka õpetajaid vahetada. Õpetajad saavad õpetamiskogemuse eesti ja vene koolides. Selline kontaktide loomine aitab rikastada ja parandada ka õpetajatöö metoodilist poolt.
Koolijuhtide tasandil on kindlasti huvitav vahetada kogemusi oma valdkonnas.
Algus selles valdkonnas on juba tehtud, Narva Juhkentali, Pähklimäe ja Joala koolid on juba leidnud endale sõbrad, kellega koos tegutsedes paraneb mõlema poole keeleoskus. Maailm avardub me ümber siis, kui tahame ja oskame märgata ka enda kõrval seisjat. Suhtlemisvõimaluste laiendamine väljaspool oma kodukooli rikastab nii laste kui ka õpetajate maailmapilti.
Koolid, kes tahavad sedalaadi suhtlemis- ja koostöökogemust, andke endast märku!

TÜ Narva Kolledzi mitmekultuurilise hariduse keskus
on koht, kus Narva koolid ja haridusasutused saavad nõu ning tuge, kuidas arendada õppeasutustes eestikeelset aineõpet. Samuti on keskuse korraldada infovahetust mitmekultuurilise hariduse edendamisega seotud organisatsioonidega.

Ameerika õpilased kinkisisd raamatuid

Tartu Forseliuse Gümnaasiumi inglise keele õpetajaid ja õppijaid ootab sügisel ees kaheksa kasti ingliskeelset kirjandust – kokku üle 500 nimetuse lugemisvara igale vanuseastmele. Raamatud saabusid USA Oregoni osariigi Portlandi linna Hosfordi Põhikooli annetusena.
Kooli inglise keele õpetaja Zsuzsanna Nemethi juhtimisel kogusid õpilased ja õpetajad need kingituseks eesti koolile, kus Z. Nemeth 2002/03. õppeaastal Fulbrighti vahetusõpetajana töötas.
Läinud suvel külastas Eestit ja põgusalt ka Forseliuse Gümnaasiumi Hosfordi kooli matemaatikaõpetaja Wendy Newby, kes aitas Z. Nemethil raamatuid koguda ja süstematiseerida. Ka mõned Hosfordi õpilased on koos vanematega Eestit külastanud, ent põhiinfo meie kohta pärineb siiski Z. Nemethilt ning tema vahetuspartnerilt Portlandis Sirje Tarrastelt.
Meie koolide võimalused pole kaugeltki võrdsed, kuid tahtmata jääda ainult saaja rolli, oleme omalt poolt saatnud ameerika sõpradele Eestit tutvustavaid trükiseid ja audiovisuaalseid materjale ning tuumakamate veebilehekülgede aadresse, kust leiab infot Eesti kohta.

SIRJE TARRASTE,
TFG inglise keele õpetaja,
Fulbrighti vahetusõpetaja
2002/03. õppeaastal

Kirjandusvõistluse “Hans Christian Anderseni jälgedes” võitjad selgunud

Pärnumaa Rahvakultuuri Keskseltsi korraldatud Eesti muukeelsetele noortele mõeldud kirjandusvõistlusele “Hans Christian Anderseni jälgedes” saabus paarkümmend tööd üle Eesti.
Põhiliselt võtsid konkursist osa vene õppekeelega koolide noored vanuses 9–17. Konkursile saadeti referaadilaadseid uurimusi, omaloominguli-si kunstmuinasjutte, esseesid ja visioone.
Töid hinnanud zürii andis välja ühe I preemia (5000 krooni), mille pälvis Tapa Vene Gümnaasiumi õpilane Nadezda Rudits võistlustööga “Kes on Hans Christian Andersen?”, ühe II preemia (3000 krooni), mille said Kehra Keskkooli õpilased Karina Grabarskaja ja Tiina Pirogova töö eest “Hans Christian Anderseni muinasjuttude jäljed meie elus” ja kaks III preemiat suurusega (à 1000 krooni), mille vääriliseks tunnistati Pärnu Vene Gümnaasiumi õpilane Natalja Napsep tööga “Õnnetoov kasukas” ja Pärnu Vene Gümnaasiumi õpilane Tatjana Portnova tööga “Rännak minevikku”.
Parematest võistlustöödest valmib raamat “Hans Christian Anderseni jälgedes”, kus lisaks auhinnalistele kirjutistele ilmuvad Pärnu Vene Gümnaasiumi õpilase Annemarii Luhti muinasjutt “Tüdruk nimega Miina”, Pärnu Vene Gümnaasiumi õpilase Aleksandra Ehte muinasjutt “Piparmündilehed”, Tallinna Õismäe Vene Lütseumi õpilase Mark Lutsevitši muinasjutt “Otsides kõige ilusamat maailmas”, Pärnu Vene Gümnaasiumi õpilase Jelena Kutsemelova töö “Muinasjutul külas. Uni või reaalsus?”, Pärnu Vene Gümnaasiumi õpilase Sandra Netšajeva töö “Anderseni jälgedes” ja Tartu Emajõe Kooli õpilase Varvara Kuritsina märgusõna “Põrnikas” all kirjutatud muinasjutt.
Preemiad antakse võitjatele üle ja konkursitöödest koostatud raamatut esitletakse 26. novembril Tallinnas, kus Anderseni 200. sünniaastapäevale pühendatud üritused pidulikult lõpetatakse.
Kirjanduskonkurssi toetasid Taani Kultuuri Instituut ja Pärnu Linnavalitsus.

TOOMAS KUTER,
zürii esimees

Filosoofia võimus ja võimutus uues õppekavas

27. ja 28. mail toimunud Eesti esimesel filosoofia aastakonverentsil “Filosoofia võimus ja võimutus” toimus ümarlaud filosoofia õpetamisest gümnaasiumides. Osalesid Tartu Ülikooli filosoofia õppejõud ning üliõpilased, filosoofiaõpetajad, TÜ õppekavade arenduskeskuse esindaja ning muud huvilised.
 
Tartus on koondunud rühm filosoofe, kes töötavad välja kohustusliku filosoofiakursuse plaani tulevases õppekavas. Filosoofia õpetamise projekti on töötanud välja Eesti Filosoofiaõpetajate Selts, TÜ filosoofia osakond ning TÜ eetikakeskus. Projekti sisu on ettepanek taastada gümnaasiumide õppekavas üheaastane kohustuslik filosoofiakursus (35 tundi). Kas plaan läbi läheb, on HTM-i otsustada.
Gümnaasiumi lõpuklassis kipub rõhuasetus nihkuma nendele ainetele, milles tehakse riigieksameid, kuid filosoofia õpetamise vajalikkuses on veendunud kõik ümarlaual osalejad. Argumenteerimisoskus, kriitiline mõtlemine ning teoreetiline alus reaal- ja humanitaarainetele on voorused, mida pakub filosoofia gümnaasiumiõpilastele. Paraku võib praegusest õppekavast leida aineid, mis annavad õpilastele valmis kujul juba ette õigustatud lahendusi, süüvimata põhjendustesse ning alternatiividesse. “Näiteks ühiskonnaõpetus on küll vajalik aine, kuid ei ole piisavalt põhjendav. Demokraatia puhul on riik juba ette õigustatud,” ütles projekti üks põhilisi autoreid, TÜ lektor Tiiu Hallap. Teema algatajad näevad filosoofiat eelkõige siduva ainena, mis aitaks õpilasel ümbritsevat maailma üldisemalt mõtestada.
Filosoofiaõppe projekt keskendub eelkõige inimesele ja tema suhetele ümbritsevaga – moraali- ja poliitilisele filosoofiale. Kuna üheaastane kursus seab mahule piirid, peeti just neid teemasid filosoofias õpilastele intrigeerivaks. Samas sobib selline lähenemisviis uue õppekava ainevaldkonna “Inimene ja ühiskond” kursuste hulka.
Rääkides tulevasest õppekavast, peavad n-ö uued ained ennast eelkõige tõestama: milleks need kasulikud on, millised on eelised teiste ainete ees ning kuhu need niigi sisutiheda õppekava puhul mahutada? Paraku on traditsiooniliste kohustuslike õppeainete maht viidud maksimumini. Eesti gümnaasiumiõpilane peab õppeaja jooksul läbima 72 kohustuslikku kursust, gümnaasiumi lõpetamiseks on vaja läbida 92 kursust. Samal ajal piisab Soomes gümnaasiumi lõpetamiseks 75 kursusest, kusjuures kolmandik neist on vabalt valitavad. Ümarlaual viibinud pidasid alternatiivsete ainete šansse uues õppekavas kesisteks, ainetel ei ole võrdsed stardipositsioonid. Pikaajalise traditsiooniga ained leiavad õppekavas koha justkui iseenesest mõistetavalt.
Et filosoofia kasulikkus pole laest võetud, tõestab Soome kogemus. Teatavasti on Soome haridussüsteem üks maailma paremaid, seal aga mahub kohustuslikku õppekavasse nii filosoofia kui ka psühholoogia, religiooniõpetus ning selle alternatiivina ka eetika. Soomele iseloomulikku maailmavaateõpetust (elämänkatsomustieto) õpetatakse juba algklassides. Üks ümarlaual viibijaid, Tallinna Tehnikaülikooli filosoofia professor Ülo Kaevats rõhutas, et Soomes toetab kõrgharidust suurel määral Nokia, mille nõukokku kuulub ka filosoofe.
Teravaks probleemiks filosoofiaõppe integreerimisel uude õppekavasse on õpetajate puudus ning õppevahendite kesisus. Viimase osas on küll muutust märgata, näiteks on Tartu Ülikooli eetikakeskuse kaasabil ilmunud tõlge Louis P. Pojmani õpikust “Eeti-ka – õiget ja väära avastamas”. Ehkki raamat on mõeldud ülikooliõpikuna, võivad seda edukalt lugeda gümnaasiumiõpilased, samuti on teos hea metoodiline abivahend õpetajaile. Varsti on ilmumas ka teine õpik: Jonathan Wolffi “Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse”. Hea ülevaate filosoofiaõpikutest ning muust materjalist annab Leo Luksi artikkel Õpetajate Lehes (Filosoofia ajaloo õpetamisest õppekirjanduse taustal, 8.04.04).
Õpetajate puuduse likvideerimiseks on TÜ filosoofia osakond lubanud käivitada filosoofia täiendusõppe programmi. Sügisel on plaanis korraldada filosoofiaõpetajatele konverents, kus arutletakse nii filosoofia uue õppeprojekti sisu kui ka selle rakendamist koolis. Lähemat infot konverentsi ja projekti kohta leiate Eesti Filosoofiaõpetajate Seltsi kodulehelt www.taipla.ee/ haridus.

Aire Vaher,
TÜ eetikakeskus

Meie nunnu!

Riikliku õppekava koostamise esimestest päevadest alates on eksisteerinud konkureerivad, isegi üksteise suhtes vaenulikult meelestatud grupeeringud.
 
Esimese curriculum-tüüpi õppekava koostamisel olid tollal eksisteerinud PTUI ja EHA suhted üsnagi teravad. Olid need vastuolud isikute või ideede vahel? Las jääda vastuse otsimine ajaloouurijate pärusmaaks, kuid, nagu teame, eriti hea see õppekava välja ei kukkunud.
Tollase õppekava suurim puudus oli see, et lähedaste õppeainete ainekavade koostajad ei teinud omavahel koostööd ja tekkisid mitmed “käärid”. Füüsikud eeldasid 10. klassi algul vektorikasutamist, matemaatikud õpetasid seda alles õppeaasta lõpus. Veel hullem on lugu funktsiooni tuletisega. Neid näiteid on ilmselt veelgi.
Ka pädevused olid liiga üldiselt lahti kirjutatud ja seetõttu valitses mentaliteet “küsida võib kõike”. Kas mitte seepärast ei olnudki riigieksami ülesanded just sellised, nagu olid? Ka oli pea võimatu kirjutada õpikut, mis ei vastaks õppekavale. Selleks peaks eriline anne olema. Tulemust teame kõik. Võtame või kätte konkureerivad matemaatikaõpikud ega jõua ära imestada. Ühe ja sama õppekava raames on võimalik kirjutada väga erineva raskusastmega õpikuid. Iseenesest pole see ju paha, kuid standardi olemasolu on hädavajalik, et vältida liialdusi ning oleks välistatud ka lati liiga madalale laskmine.
TÜ ÕAK loodi 2000. a oktoobris, seega on varsti esimene väike juubel. Kringli, tordi ja küünalde juurde kuuluvat pidulikku õhkkonda rikub vaid üks pisiasi – pole õppekava. Töörühm loodi ju selleks, et koostada õppekava ja, nagu TÜ ÕAK kodulehel kirjas: “Keskuse peamisteks ülesanneteks on uurimis- ja arendustööde korraldamine õppekava üldpõhimõtete ning ainekavade kujundamiseks, õppekavaalase informatsiooni koondamine ning analüüs ning õppekavadokumentide koostamine.” Missugune nendest ülesannetest on täidetud? Millal saab õppekava valmis? See küsimus huvitab õpikukirjutajaid, kirjastusi ja eelkõige õpetajaid. Kunagi pakkusin selleks aastaks 2027. Siis lähevad ka täna veel noored tegijad pensionile, laiutavad käsi: ei tulnud välja! Nõukogude ajal oleks riigi raha sihitu raiskamise uurimisega hakanud tegelema SORVVO, enam ei huvita vist kedagi, kuhu raha kaob ja miks pole tulemust.
Vaatasin TÜ ÕAK kodulehel veel nn matemaatika ainekava. Mida pole, seda pole. Kui gümnaasiumiosas on tööversioon olemas (suhteliselt nigel, aga siiski on), siis põhikooliosas internetti üles pandud materjal pole mitte ainekava, vaid midagi suhteliselt ebamäärast. Internetti pandud materjal on kahtlemata vajalik, kuid see peaks olema ainekava lisa, ainekavaks seda nimetada ei saa. Loodusvaldkonna viimane internetti pandud materjal kannab kuupäeva 27.12.04. Mind oleks huvitanud füüsika ainekava, aga seda pole.
Hämmastav oli jälgida, kuidas TÜ ÕAK reageeris väga närviliselt sellele, kui AS Bit tuli välja oma õppekava üldosaga. Vabad inimesed vabal maal. Kes keelab veel kolmandal või neljandal töörühmal oma üldosa koostada. Kogu häda on selles, et kas iga töörühma jaoks jätkub kompetentseid inimesi, kes ainekavad kokku seavad ja omavahel koostööd teevad.
Mulle tundub, et õppekava on muutunud iga töörühma “nunnuks”, millele lüüakse pigem hambad sisse kui et viiakse Paunveresse näitusele. Arvan siiski, et iga töörühm, kes on riigilt raha saanud, ei oma sellele “nunnule” suurt omandiõigust.
Selle asemel, et oma “nunnusid” voodi alla peita, tuleks need ühise laua peale tõsta, vaadata, mis on ühes või teises head, ning viia üks suur korralik “nunnu” Paunvere laadale. Jääksid tegijad rahule ja ka vaataja silmis oleks sädemed.

Allar Veelmaa,
matemaatikaõpetaja

Retk rohelise lipuni

Juba paar aastat osalevad Eesti koolid rahvusvahelises ökokoolide programmis. Projektis edukalt osalenud koolid on saanud endale ka rohelise lipu.
Möödunud õppeaasta alguses liitus direktor Rein Vooreli õhutusel “Keskkonnasõbraliku kooli” programmiga ka Hagudi Põhikool. Kuna Hagudit läbib aktiivne raudtee- ja maanteeliiklus ning teeääred on sageli prahised, otsustati valida prügi teema. Moodustati komisjon, mille esimees, loodusainete õpetaja Aino Põllendik haaras tegevuskava koostamisel ja elluviimisel kaasa asjast huvitunud õpilasi ning ühiselt püstitati keskkonnategevuse eesmärgid ja täitmise tähtajad.
Kuna ettevõtmisse tuli kaasata kogu koolipere, korraldati sügisel sissejuhatuseks viktoriine, millele vastates leidsid paljud õpilased, et ega asi ikka päris selge ole. Stimuleerivalt mõjus õpilastele ka jäätmekäitlusfirma Resk esimehe Raivo Ermi slaidikavaga illustreeritud loeng prügimajandusega seonduvast Eestis ja mujal Euroopas.
19. mail korraldas keskkonnakomisjon kooli prügikonverentsi, kus kuulati ettekandeid, kanti ette uurimistöid ja tehti kokkuvõtteid toimunust. Uurimisteemasid jagus kõigile ja igal klassil olid selleks oma objektid. Uurida tuli, millist liiki jäätmeid kõige rohkem tekib, milliseid neist on võimalik taas kasutada, milliste jäätmete hulka on võimalik vähendada ja kuidas seda teha. Näiteks jõudsid õpilased järeldusele, et ruumides oleks otstarbekas kasutada eraldi vanapaberile mõeldud prügikasti. Muud prahti tekkis väga vähe. Selgus, et sageli visatakse paber kergekäeliselt minema. Võiks ju untsu läinud pilti parandada kustutuskummiga või kasutada paberi teist poolt. Tühja joogitaara peaks eraldi korjama. Maakoolis ei ole küll hommikust õhtuni avatud puhvetit ega joogiautomaati, kuid tühje plastikpudeleid ja plekkpurke sigines prahi hulka sellest hoolimata. Kõik klassid said endale konverentsil sinise paberikorvi. (Kevadel sai kool sinise konteineri vanapaberi jaoks, kuid seda sorteerisid esialgu vaid kooli koristajad.)
Üks uurimisteema oli olmejäätmete taaskasutamine kunsti- ja tööõpetuse tundides. Õpetajate ja kunstiringi juhendaja oskuslikul kaasabil õpiti jäätmeid silmailuks uuesti kasutama. Iseäranis huvi pakkus see algklassiõpilastele. Lisaks olmejäätmetele on kooli huvijuhil Malvi Kapstasel olnud võimalus kasutada tööstusjäätmeid. Tekstiili- ja nahatükkidest ning muudest materjalidest on valminud palju põnevaid dekoratsioone, mis konverentsil slaidiesitusena näha olid.
Uuriti ka kodust jäätmemajandust, kuna projekti üks nõue on, et keskkonnateemad jõuaksid koolist välja kodudesse. Lapsed jõudsid järeldusele, et kodus tekkiv prügi erineb suuresti kooli omast. Ka ei peetud kodudes vajalikuks eraldi paberikonteinereid, sest enamikus maaperedes on pliidid, kaminad või ahjud. Vaid mittepõlev klantspaber leiab tee prügikasti. Negatiivsena märgiti, et kahjuks ei ole maa-asulates ohtlike jäätmete konteinereid ning seetõttu rändavad ka tühjad patareid ja kodukeemiajäägid olmejäätmete hulka.
Uuriti, kuhu prügi prügikastist ja kooli tagant prügikonteinerist edasi liigub. Selgem ülevaade saadi teemast Väätsa prügilas.
Põhjaliku keskkonnaülevaate koostasid seitsmenda klassi õpilased. Nende ülesanne oli uurida Hagudi kooli lähiümbruse ja Hagudi aleviku prügireostust. Klassijuhataja juhendamisel tehti õnnestunult rühmatööd, mille tulemusena selgitati välja prügirohkemad kohad ning mis liiki prügiga on tegemist. Leiti, et Hagudi ümbruses võiks olla rohkem üldkasutatavaid prügikaste ning olemasolevaid peaks vajadusel tihemini tühjendama, sest sageli ajab bussijaama prügikast lihtsalt üle. Eraldi probleemina toodi välja Hagudi rabaga seonduv – sinna on autokoormate kaupa prügi veetud lausa teadlikult. Selle probleemiga tegeldakse koostöös Rapla vallavalitsusega.
Programmi raames jätkati kooli ümbritseva parkmetsa korrastustöid. Mõne aastaga on Hagudi kooli ümbrus muutunud võssakasvanud tihnikust ilusaks pargiks, mida igal aastal laiendatakse. Hagudi Hariduskeskuse juhi Aivar Araku eestvedamisel on kooli parkmetsa korrastustöödeks saadud raha ka KIK-ilt ning Rapla vallavalitsuselt. Õpilased löövad koos õpetajate ja lapsevanematega koristustöödes meeleldi kaasa. Peetakse oluliseks, et taimekooslus pargis säiliks. Mõne aasta taguseid fotosid vaadates ei saa arugi, et tegemist on sama kohaga.
Pärast ökokoodeksi kinnitamist konverentsi lõpus tõdeti, et kõik olid oma ülesandega kenasti hakkama saanud. Kõik algab meist endist. Hagudi kooli retk rohelise lipuni ei ole veel läbi, sest projekti hindamiskomisjon pole lõplikku otsust teinud, kuid rahulolu tehtust ning edasitegutsemissoovi on tunda juba nüüd.

Liis Ehavere

Eesti õpilastele rahvusvahelisel füüsikaolümpiaadil üks pronksmedal ja neli aukirja

Hispaanias Salamancas 3.–12. juulini toimunud 36. rahvusvahelisel füüsikaolümpiaadil saavutas meie õpilastest parima tulemuse – pronksmedali – Tallinna Reaalkooli lõpetanud Siim Ainsaar. Eesti võistkonda kuulusid veel tänavu gümnaasiumi lõpetanud Mattias Linnap (Tallinna 21. K), Dmitri Derkatš (Tallinna Läänemere G) ja Aleksander Morozenko (Narva Humanitaarg) ning Pärnu Koidula Gümnaasiumi 11. klassi lõpetanud Holger Haas. Kõik neli pälvisid olümpiaadil aukirja.
Rahvusvahelisel füüsikaolümpiaadil oli kokku 350 osavõtjat 74 riigist.

TÜ teaduskooli pressiteade

Suvine keeleõpe Inglismaal

Sihtasutuse Archimedes Socrates Eesti büroo kaudu on paljud meie koolide inglise keele õpetajad saanud end täiendada keelekursustel Inglismaal. Meil avanes tänu Briti Nõukogu informatsioonile ja Imbi-Reet Kaasiku abile võimalus kas Comenius 2 või Grundtvig 3 grandi toel elada ja õppida kaks nädalat Colchesteris, kus osalesime inglise keele õpetajate suvekursusel (Summer Teachers’ Course).
 
Möödunud aasta 1. oktoobri Õpetajate Lehes on mõned taolistel kursustel osalenud õpetajad oma muljeid juba kirjeldanud. Ühel on rohkem negatiivseid mälestusi, teise muljed on olnud positiivsed. Mõlemas kirjutises öeldakse, et niisugused kursused on meie õpetajatele väga vajalikud. Sestap olgu kirja pandud ka meie muljed.
Colchester English Study Centre rajas 1969. aastal Oxford University Press. Selle aja jooksul on korraldatud tuhat spetsiaalset kursust ja koolitatud rohkem kui 40 riigi õpetajaid. Osalesime kursusel omal initsiatiivil, soovides täiendada oma metoodikateadmisi ja keeleoskust ning õppida tundma Inglismaa olustikku, kombeid ja kultuuri. Pakutud koolide hulgast valisime Colchesteri, sest saime selle kohta rohkesti infot ja häid soovitusi. Colchester on Inglismaa vanimaid linnu, elanike arvuga 140 000, väga hubane ning mõnus koht elamiseks ja õppimiseks.
Rahvusvaheline kursus
Elasime oma koolist paari-kolme kilomeetri kaugusel peredes. Meid võeti väga lahkelt vastu. Saime perekondadega vabalt ja meeldivas õhkkonnas suhelda. Ühes peres oli viibinud ka üks Eesti kõrge naispoliitik, mistõttu seal tunti huvi poliitika ja Eesti riigi vastu. Rääkida sai sotsiaalprobleemidest, rahvussuhetest, kirjandusest ja päevaprobleemidest.
Kool asub kesklinna lähedal ja inglise keele kursusi korraldatakse seal üksnes välismaalastele, nii õpilastele kui ka täiskasvanutele. Meie grupis oli 13 inimest – Eestist, Bulgaariast, Prantsusmaalt, Hispaaniast, Saksamaalt, Portugalist, Poolast, Taanist ja Hiinast. Kursuslaste tase oli küllaltki ühtlane. Meie grupi pesamuna oli 17-aastane poola noormees, kes oli tulnud Inglismaale lihvima oma keeleoskust eksami sooritamiseks, mis võimaldaks tal astuda pärast keskkooli lõpetamist Inglismaa ülikooli. Kõik teised grupi liikmed olid õpetajad. See muutis meie õpingud palju värvikamaks. Kursusekaaslastega tekkis kiiresti ühtekuuluvustunne.
Mitmekesine programm
Lektorid kiitsid meie laia silmaringi ning head keeletundmist. Samas oli meie grupi taust küllalt erinev – koos olid algklassi-, keskkooli- ning täiskasvanute õpetajad, seetõttu oli lektoritel mõnikord raske leida materjali, mis kõiki huvitaks.
Pakutud programm oli mitmekesine ning koolipäevad pikad ja pingelised. Iga päev koosnes kuuest 50-minutilisest õppetunnist, millele lisandus mahukas kodutöö. Kõik tunnid olid õppejõud väga hästi ette valmistanud. Samas polnud tegu jäikade loengute, vaid interaktiivsete paindlike õppetundidega. Omal moel aitas sellele kindlasti kaasa, et enne Inglismaale sõitmist pidime varakult täitma ankeedid, kus tuli vastata, millises koolis me töötame, millise erialase ettevalmistuse oleme saanud, millises vanuses õpilastega töötame ja millised on meie õppematerjalid. Samuti pidime kirjutama, mida loodame eelolevast kursusest. Lisaks paluti meil võtta kaasa materjale, mille järgi õpetame, oma õppekava ja võimaluse korral ka näidis tunnis kasutatava lisamaterjali kohta. Enne kursuse algust pidime kohapeal sooritama 80 küsimusest koosneva keeletesti ja vestlema õppejõuga.
Humoorikad professionaalid
Meiega töötasid neli hea huumorimeelega lektorit, kes kasutasid erinevaid õpetamismeetodeid ja olid oma ala tõelised professionaalid. Tundides tegime palju grupi- ja paaristööd, saades õpetajalt alati kohest tagasisidet. Täiendasime ja kinnistasime sõnavara, vestlesime aktuaalsetel teemadel, refereerisime teleuudiseid ja ajaleheartikleid. Saime lühiülevaate Briti poliitilisest ja haridussüsteemist, tutvusime Ühendatud Kuningriigi regioonide ja vaatamisväärsustega. Mitmekesised tunnid andsid vajalikke teadmisi ja oskusi: kes õppis juurde uusi metoodilisi võtteid, kes nautis lähemat kokkupuudet Briti saarte dialektidega. Igatahes saime palju kasulikku materjali ja mõtteid, mida edaspidi oma tundides kasutada. Võisime tutvuda õppejõudude töötoas oleva kirjandusega, mida lektorid kasutavad tundide ettevalmistamiseks. Sellise kogu nägemine võttis lausa sõnatuks!
Vahetasime kogemusi ja õppisime üksteiselt. Saime pika nimekirja õpikutest, mida oma töös kasutada. Pärast koolipäeva külastasime õpilastele mõeldud raamatukogu, kuulasime foneetikalaboris kassette, vaatasime videoid ja kasutasime tasuta kahte internetiühendusega arvutiklassi. Kursuse lõpus tegime projekti teemal “Communicative Language Teaching Tasks”.
Nädalalõppudel käisime ekskursioonidel Cambridge’is, Brightonis ja Dedhamis. Reis Londonisse jäi pommiplahvatuste tõttu kahjuks ära.
Meie õpetajatel on madal palk
Vesteldes teiste riikide inglise keele õpetajatega, sai selgeks, et keeleõpetus on Eestis väga heal tasemel. Klassides on suhteliselt väike õpilaste arv, mis teistes riikides ei ole kaugeltki nii. Oma tundides kasutatavate tehniliste abivahendite poolest ei jää me palju maha Taani, Prantsusmaa ja Saksamaa koolidest. Samas jääb võõrkeeleõpetaja palk Eestis kõvasti alla nende riikide kolleegide omale. Meist paremas olukorras on selles mõttes ka Hispaania ja Portugali keeleõpetajad. Üksteisemõistmine tekkis palgaküsimuses poolakate ja bulgaarlastega.
Prantsusmaa, Saksamaa ja Taani õpetajatel on head võimalused käia ennast välismaal täiendamas. Näiteks meiega ühel ajal Colchesteris olnud Prantsusmaa inglise keele õpetajate gruppide (!) kulud katab täies mahus Prantsuse riik ja need kursused on töötatud välja vastavalt Prantsusmaa haridusministeeriumi ainekavadele. Ka Eestis peaks see olema koordineeritud riiklikul tasandil, ei tuleks loota üksnes eurorahale.
Riigiti erinevad ka õpetaja võimalused lüüa läbi tööturul. Kui Poolas on inglise keele õpetajatest puudus, siis Portugalis ja Hispaanias on keeleõpetajal raske tööd leida.
Kursusel osalemine mõjutab positiivselt meie igapäevatööd. Saime juurde enesekindlust, palju uusi teadmisi ja julgust suhelda võõras keskkonnas. Lisaks saadud teadmistele annab selline kursus ka kogemusi, mida lihtsalt reisides ei saa. Oleme valmis esimesel võimalusel taas sarnasest koolitusest osa võtma. Võõrkeeleõpetajale on keelekoolitus hädavajalik.

NATALJA JEKIMOVA,
Tallinna Juhkentali Gümnaasiumi
inglise keele õpetaja
KATRIN LIBE,
Konguta Kooli inglise keele õpetaja
JANNE OENGO,
Tallinna Keeltekooli inglise keele õpetaja

Keeleõpetajate täienduskoolitus Inglismaal

Alates 1998. aastast on meie võõrkeeleõpetajatel võimalus täiendada end õpetatava keele maal, kogeda sealset eluolu ning testida oma keeleoskust praktikas.
Olen selle programmi tutvustamise, inglise keele õpetajatele kursuste leidmise ja granditaotluste praktilise poolega tegelnud alates 2000. aastast. Praeguseks on mul “menüüs” kaheksa kooli ja ilmselt lisandub sel aastal veel paar võimalust.
Enamik kursusi toimub suvel, kuid mõned ka muul ajal: oktoobris, jaanuaris, märtsis. Kursusi korraldavate ja Briti Nõukogu aktsepteeritavate koolide valik on internetiaadressil www.arels.org.uk.
Keeleõpetajate suvekursused kestavad tavaliselt minimaalselt kaks nädalat ja nende sisu varieerub teatud määral kooliti. Iga kursuse põhiosa on pühendatud kursuslaste keeleoskuse täiendamisele (language improvement) ja õpetamismetoodika avardamisele. On koole, kus rõhuasetus on üldisel keele ja metoodika täiendusel (Teacher Training Course), ning teisi, kus pakutakse ka kursusi, arvestades õpetajate kontingenti või nende õpilaste vajadusi: Teaching English for Primary Learners; Advanced Language, Materials and Methodology for Teachers of English; British Studies, Language and Life; Testing, Evaluation and Assessment; Multimedia and New Technology in Language Education; Teaching English Through Multiple Intelligences; Using Technology, Music and Drama in the EFL Classroom jne.
Tunnid moodustavad ainult osa kursuste mahust. Praktiline keelekasutus täieneb ka suhtlemisel eri riikidest pärit kursusekaaslaste ja õppejõududega, samuti majutusperes elades. Enamik koole pakubki kursuslastele peremajutust, mille sisse käib hommiku- ja õhtusöök nädala sees pluss lõunaeine nädalavahetusel.
Elamine inglise peres on paljude kursuslaste arvates andnud suurepärase võimaluse kogeda inglaste elu kõige otsesemal moel. Koolid muidugi valivad peresid, aga vahel satub hulka ka mõni “must lammas”, kelle suhtlemisoskus või kultuuritase jätab soovida. Peredega on paaril korral olnud probleeme suurtes linnades, kus on palju koole ja kolledzeid, kes soovivad kasutada majutusperesid. Sellisel juhul tuleb kohe kooli teatada ja teile leitakse uus pere. Niisugune juhtum ei varjuta kindlasti kooli pakutavat suurepärast kursust ning muid sellega kaasnevaid ühistegemisi, ehtinglaslikku miljööd ja atmosfääri, mida inglise keele õpetaja kogema peab.
Tänu Comeniuse grandile on kursused kättesaadavad nüüd ka meie õpetajatele. Grant katab suurema osa kuludest: enamiku kursuse tasust (kuid mitte rohkem kui 750 eurot), lennupileti, kohaliku sõidu ning reisikindlustuse. Lisaks antakse päevaraha, mille suurus oleneb teatud määral majutuse maksumusest ning mis peaks katma koolieine ja kohalikud sõidukulud. Grandimiinimumi ületava osa, ekskursioonide ja muude meelelahutuskulude eest tuleb kursuslasel endal maksta.
Senised sõitjad on olnud taolise võimalusega väga rahul ja kuigi granti saab alles kolme aasta pärast uuesti taotleda, sooviks nii mõnigi kohe järgmisel suvel tagasi minna.