Nädalakommentaar

29. juulist tänaseni sõidab Eesti teedel sel aastal viiendat juubelit tähistav Kinobuss. Selle ringsõidu jooksul on toimunud filmiõhtu igas maakonnas. Näha on saadud vähemalt viit uut kodumaist täispikka filmi, samuti kümneid lühemaid ning mitut välismaist filmi. Kinobussi peafilm on seekord “Röövlirahnu Martin”.
Lapsed on saanud töötoas oma käega filmi teha. Esmakordselt on tuurile kaasatud fotostuudio fototöötoaga ning jalgpalliliit, kes korraldab vutimatše. Tuuri on ETV-s kajastanud alates 28. juulist hilisõhtuti eetrisse jõudev seitsmeminutiline “Kinobussi teataja”, milles tutvustatakse väikeste kohtade, nagu Tamsalu, Audru, Salme, Koeru jt olustikku, inimeste elu ja tööd, sekka ka mõne kohapeal suvitava kuulsuse arvamust ning Kinobussi tegemisi.
Olen põlvkonnast, kelle jaoks kinoskäimine oli pidev suur rõõm. Tallinnas oli toona üle kümne kino. Praegu tavatsetakse vahel öelda, et ah mis, tollal näidati ju ainult Vene filmipahna. Ei näidatud! Näidati ka muu maailma häid filme ning Nõukogude filmidki olid kohati vägagi head.
Senini mäletan, kuidas läksin koos emaga vaatama “Pariisi Jumalaema kirikut” Gina Lollobrigidaga peaosas. Film oli alla 16-aastastele keelatud ja mina 15-aastane, aga tahtsin seda kangesti näha ja ema ju teadis, mis ta lapsele sobib. Nii me läksimegi, täiesti ebapedagoogiliselt, koos “keelatud” filmi vaatama, ja seda käiku meenutan tänuga.
Niisamuti mäletan vabaõhukino seansse Nõmme kõlakojas, mis erilise elamuse jätsid. Millegipärast näidati neil õhtuetendustel sagedasti “Soomuslaev “Potjomkinit””, aga see oli suurepärane film. “Kasvatusliku väärtusega,” nagu siis armastati rõhutada.
Maakinodest tean vähem, aga kui näiteks klassiga kartuleid panemas või võtmas käisime, mahtus nende käikude sisse ikka ka mõni kohalik filmiõhtu, sest oma kinopunkt oli toona vist küll igal endast lugu pidaval kohal. Pärast filminäitamist oli tants ja need mõlemad kutsusid külanoori kokku mitme kilomeetri tagant. Ka esimesel tudengisügisel kuu aega kolhoosis töötades käisime külakinos sageli.
Võimalusi filme näha oli palju, alates pealinna kõrgkoolide filmiklubidest kuni rändkinoni välja. Seepärast on mul alati natuke kurb, kui mõtlen neile, kelle jaoks praegune Kinobuss on peaaegu et ainuke võimalus filmikunstiga suurel ekraanil kohtuda. Televisioon toob filme küll palju koju kätte, arvutis “tõmbamine” samuti, kuid suur ekraan annab ka pisimaid nüansse ikka kõige paremini edasi.
Samal ajal tunnen rõõmu, et eriti just lastel on võimalik oma teadmisi Kinobussi töötoas täiendada ja näha, et nendestki võib kunagi saada filmilooja.
Küllap on täna õhtul Palamusel tore, kui muidugi vihm oma korrektiive ei tee. Küllap leiab palju uut nii mõnigi särasilm. Arvatavasti tuleb Kinobussi pakutavat kaema ka noori ja vanu mitme kilomeetri tagant. Aga ometi unistavad neist paljud võimalusest sagedamini filme vaadata. Üks Kinobuss ei lahenda olukorda, millesse meie maakohtade kinomajandus on jõudnud. Linnades on lood üldiselt natuke paremad. Tallinnas teeb meeldivat tööd Sõpruse kino, avardades meie filmielamusi ja tuues ekraanile neid häid filme, mis Coca Cola Plazasse vist kunagi ei jõuaks.