Repliik

Unustamatud unustatud rahvad

Sel suvel käis oma Baltikumi-turnee raames taas Eestis Washingtoni ülikooli kammerkoor Seattle’ist. Lisaks kontserdile lindistati EMA stuudios autori valvsa pilgu all Veljo Tormi-se kooriloomingut. Koori dirigent Geoffrey Boers ei jätnud kontserdi kava tutvustades nimetamata, et just Tormise tsükkel “Unustatud rahvad” pani teda ja ka valdavalt muusikatudengitest koosnevat koori otsima maailmast teistegi unustatud rahvaste laule. See ärgitus on aidanud neil avastada ning mõnel puhul lausa sügavuti tundma õppida paiku ja kultuure, mille olemasolust keskmisel ameeriklasel (aga tõenäoliselt ka keskmisel eestlasel või prantslasel) aimugi pole. Ning mitte ainult avastada, vaid oma esinemiste kaudu teistelegi tutvustada. Nii kõlasid ka Tallinnas Tormise seatud vadja lauludega kõrvu näiteks hirmuhke lugu mongolist ja tema kuuest hobusest ning austraalia aborigeenide rahvamuusika.
Küllap teavad dirigendid kõige paremini, kui palju meie kooride konkursiedust ollakse võlgu just Veljo Tormisele. Ja kui palju on tema teenet selles, et üha uued põlvkonnad noori tajuvad oma rahva muusikat kui midagi põnevat, väärtuslikku ja ürgset, kuid samas elusat. Sest Tormise loodust on iga toll elus. Ning paneb uskuma sedagi, et “unustatud rahvad” võivad küll ametlikult välja surnud olla, kuid kusagil kelleski voolab tilgake nende verd siiski edasi. Nii nagu kusagil keegi laulab või kuulab nende laule ning sedakaudu tunneb edasi nende tundeid ja mõtleb edasi nende mõtteid.
Veljo Tormis kuulub nende väheste hulka, kellele (õigemini küll tema sünnikodule) on mälestustahvel pandud juba eluajal. Õnneks mitte sellepärast, et ta muidu ununema kipuks. Küllap ikka austusest ja armastusest ning natuke ka iseenda kõrvust tõstmiseks kodukandimehe suuruse najal. On ju uhke olla nii vägeva üleaedne. Või vähemalt kaasmaalane.
Möödunud pühapäeval sai Veljo Tormis 75-aastaseks. Sel puhul oli taas kontsentreeritult võimalik tema loomingust ülevaadet saada. Viinistu kontserdimajas laulis Eesti Filharmoonia Kammerkoor, kelle tähelend samuti just Tormise loominguga algas, ning mängiti viimast korda kahe suve menuetenduseks kujunenud “Eesti ballaade”. Nädala jooksul näitas ETV (tõsi küll, hommikupoolikuti) sarja “Unustatud rahvad”. Juubelile pühendatud koorikontsert “Ei või õnneta elada” Pärnu kontserdimajas seisab veel ees. Ja igaühel, kes Veljo Tormisest peavad ja eesti kooriloomingut väärtustada tahavad, on võimalik teha annetus Veljo Tormise Fondi. Just sinna palus helilooja kanda raha, mis oleks mõeldud juubelikingitustele ja lilledele. Tänavu anti fondist välja ka esimene preemia. Läks see Ester Mäele.

ANU MÕTTUS