Minister ja õpetaja

Minister ja õpetaja, tippjuht ja lõppjuht – kaks kõige otsustavamat tegelast hariduse arengu tagamisel. Selles võtmes tahaks lahendust otsida kooli, õpetaja ja Eesti riigi jaoks olulistele probleemidele.
 
Loomulikult on ministril palju nõuandjaid, nii tema valituid kui ka n-ö ametijärgselt paikapanduid, aga ometi oleks hea, kui minister väljakujunenud rutiinist eemalduks ning püüaks mõelda ja analüüsida, kuidas tema institutsioon Eestit kui riiki mõjutab. Kas tõepoolest on õige ja vajalik lasta end suruda vaid n-ö esikoolmeistri sängi? Näib, nagu ei peetaks valitsuses heaks tooniks arutada Eesti riigi üldisi arengutendentse. Iga minister nokitseb “oma” valdkonna probleemide kallal. Aga Eesti areng on seotud paljude ametkondadevaheliste ja -väliste probleemidega, mille hulgas noorte arenguteed pole kaugeltki viimased. Need arenguteed on paljude mõjuväljade lummuses, mis nii soodustavad kui ka pärsivad inimarengut. Koolitöö saab olla edukas aga ainult siis, kui üldised mõjuväljad vähegi kattuvad kooli kasvatusliku ja õpetusliku missiooniga. Just selles näen ministri põhiülesan-net – tagada teiste ametkondade, kolmanda sektori ja laiema poliitikamaastiku kaudu koolile positiivne foon ehk tagala. Kool ei tohi üksinda hulpida moraali ja moraalituse, harituse ja harimatuse merel.
Teadaolevalt on palju nõuandjaid ka õpetajal. Kahjuks kipuvad nad olema valdavalt jutumärkides “nõuandjad”. Ja isegi kui õpetajatööst kirjutavad ning annavad nõu tõepoolest asjatundjad, olgu siis Urve Läänemets või Tiiu Kuurme, on õpetaja abitu, tõrjumaks ränka välist survet, mis püüab temast teha vaid teiste tahet täitva ametniku ja teenindaja.
Aeg tundub olevat hullunud tahtmisest viia koolitöö absurdi reglementide ja ettekirjutustega, ametkonna suurendamisega, projektide, kontrollide, kõikekujutavate tabelite ja graafikutega, õppetegevuse tehnologiseerimise ja “sündinud tarkade” kategooriliste nõuannetega, muuta õpetaja “teenindajaks” selle kõige haledamal kujul.
Õpetajate Leht püüab küll inimesi harida, aga ilmselt ei saa lugeja, kelle poole ja kelle huvides lehetoimetus pingutab, ridadetagusest mudamaadlusest aru või ei leia seda võtit, millega oma eksistentsi siin ilmas õigustada.
Mille nimel tegutseb minister?
Võib-olla oleks õigem jätta igasugused targad ametnikud ja paljuteadvad teoreetikud hetkeks mängust välja ja keskenduda nendele tegelastele selles elu ehk hariduse vaatemängus, kellest tõepoolest oleneb kõik või peaaegu kõik – ministrile ja õpetajale.
Ministri sõna on (peaks olema) otsustav, ministri määrus pretsedenti loov. Ministri tegevus ei saa olla mäng ega proovimine proovimise pärast. Minister peab teadma, mida teeb, miks, millal ning mille ja kelle nimel ta tegutseb. Ta pole päris vaba oma tegevuses, kuid tema eelis on see, et kuigi ta pole päris võim, on ta võimule väga lähedal ning saab suuremal või vähemal määral realiseerida suure osa oma soovidest ja ideedest. Oleks äärmiselt tore, kui ministri tahtmine läheks kokku ootustega tema tegevuse suhtes.
Respublikaanidest akadeemikute ning endise haridus- ja teadusministri tahtmised ning soovide ülevõimendamine on tekitanud ju viimase ajani ainult nördimust.
Minister Mailis Reps on astunud juba samme, loomaks silmsidet õpetajaskonna esindajatega. Ametis on haridusspetsialist Urve Läänemets. Abiministri ametisse nimetamisega on püütud vabastada käed bürokraatlikust igapäevatööst. Tehtud on avaldusi nii vene õppekeelega koolide tuleviku kui ka kutseõppe probleemide lahendamise kohta. Endiselt lubatakse, et uus õppekava tuleb kinnitamisele ja ettevalmistatult rakendamisele.
See kõik on hea, aga nüüd, suvel, on aega läbi mõelda ja otsustada, kuidas kinnitada haridus- ja teadusministri kand Eesti riigi kujunemislukku. Kuidas murda seda pehmelt öeldes võhiklikku mentaliteeti, et haridus- ja teadusminister on lihtsalt “targemate poolt” manipuleeritav koolitoidu jagaja ning koolitusbürokraatia korraldaja. Haridus- ja teadusministri roll riigi innovatsiooniprotsessis tuleb läbi mõelda.
Eesti jaoks on selline teadvustamine palju olulisem kui vanade, suurte traditsioonide ja suure inimpotentsiaaliga riikide jaoks. Nemad ei saa olla meile selles nõuandjad ja etteütlejad. Meie jaoks tähendab see, et haridus- ja teadusministri arvamus on noorte kujunemis- ja mõjutusteede hindamisel määrav. Meie arengu ja tuleviku kujundamist ei saa kuidagi jätta ainult pankade, rahandusministeeriumi ja majandusministeeriumi kätte. Ka kultuuriministeerium ei saa olla kultuuri ainus hindaja.
Haridus- ja teadusminister on (peab olema) oma ametkonna elu korraldamise kõrval noorsoo arengu huvides peaoperaator riigi poliitilisel, sotsiaalsel, kultuuri- ja majandusmaastikul. Ministril peab olema aega ja volitusi osaleda riigi arenguprotsesside ja -teede kindlaksmääramisel laiemal alusel, pidada teiste ametkondadega, riigiväliste organisatsioonide ning kolmanda sektoriga nõu selle üle, kuidas koolikorraldus mõjutab teiste institutsioonide elu ja, vastupidi, kuidas kõik mujal toimuv mõjutab või ei peaks mõjutama koolielu. Lähtepunktiks olgu Eesti unikaalsus, st eesti rahvuse tulevik ja Eesti paljurahvuselise arengu tulevik. Eriti on läbi töötamata, isegi läbi mõtlemata ja vaidlemata Eesti riigi niisugune korraldus, kus paljudest rahvustest noored tahaksid kasvada, kujuneda Eesti riiki armastavateks kodanikeks. Haridus- ja teadusministril on realistlike tulevikuteede kujundamisel selles valdkonnas määrav osa. Just tema taga on teadus, koolitussüsteem ja selle väljaarendamine. Aga igapäevane tegelemine olemasoleva koolikorraldusega ei lase pahatihti näha “puude taga metsa”.
Bürokraatia ohjamine
Et minister saaks eespool kirjeldatud tööd hästi teha, tuleb abiministril ministeeriumiaparaadiga võtta enda peale koolituskorralduse kogu bürokraatia ohjamine. Võib-olla saab niiviisi selgeks, kuivõrd ülepaisutatud on see bürokraatia. Meil ei ole vaja “välismaale järele jõuda” projektide uputuse ja targutavate nõupidamiste korraldamisega. Vaja on analüüsida, kuidas vabastada õpetaja ja kool mõttetust aruandlusest – tabelitäitmisest ja kontrollimängimisest ning viljatutest koosolekutest, mida nimetatakse nõupidamisteks. Professionaalid tulevad kokku arvamuste vahetamiseks, võhikud tulevad kokku lootuses saada teada, mida õieti teha tuleks. Aga midagi teha on vaja juba ammu.
Ministrilt kui persoonilt soovin kogu südamest, et “poliitilised” (tegu pole tavaliselt siiski sõna otseses mõttes poliitika, vaid targutustega) asjaajamised asenduksid läbikaalutud tegevusega riigi kitsaskohtade ravimiseks ja korrigeerimiseks.
Õpetaja ei saa ju koolis korraldada isamaalist ja pragmaatilist moraalikasvatust, kui kohati jõhker reklaamimajandus, “kunstivoolud”, Delfi internetiportaali kommentaaride labasus ja ohjeldamatu narkokaubandus ei leia meedias, ametkondades ja kultuuriringkondades hukkamõistu. Kas peame Läänelt üle võtma ainult elulaadi halvema poole? Eriti kui teame, et kõige “läänelikuma Lääne”, New Yorgi linnapea sai Ameerika populaarseimaks ja hinnatuimaks inimeseks just seepärast, et lõi oma linnas tingimused pahelisuse likvideerimiseks.
Haridus- ja teadusminister vastutab (ka personaalselt) noorsoo arengu eest. Selle vastutuse juures tuleb tal süveneda kogu riigi laiemalt mõistetavasse kultuurikonteksti mitte ainult arengu mõistjana, vaid ka arengut mõjutavate faktorite vajaliku korrektuuri nõudjana.
Aga läheb, kuidas läheb, õpetajal tuleb paratamatult teha oma tööd, mis ei lase tal kuidagi või vähemalt mitte kuigi kaua olla ükskõikne noorte arengu või taandarengu suhtes. Pole ühtegi edutoovat metoodikat, mis rajaneks vaid noorte soovide järelekiitmisel. Nii pole ka metoodikat, mis tooks edu, kui noori ei tõmmata koostööle. Aga kõik see sõltub õpetaja professionaalsusest ning meisterlikkusest. Ja siit tulevadki õpetaja probleemid.
Mida õpetaja vajab?
Õpetaja vajab tugevat tuge. Minister on lubanud õpetajat igati toetada. Aga õpetaja peab nägema ja otsustama, kellele veel saab ta toetuda väljaspool kooli, kes on tema tegelik sõber, kes koondab õpetajaskonna mured, soovid ja ettepanekud ühte soovideraamatusse ning on valmis asuma lahendama õpetaja elulisi vajadusi koos ministri ja ministeeriumiga. Õpetajal on raske saavutada kõike seda, mis teeb temast tänapäeva Eesti õpetaja, ainult üksinda mõtiskledes, ennast takka sundides ja ettekirjutusi täites. Eesti õpetaja töö väärib kiitust, selles pole kahtlustki, aga eitada ei saa ka seda, et õpetaja vajab rohkesti abi ja tuge hästitunnetatud ühistegevuse kaudu.
Õpetaja vajab professionaalsust. Professionaalsuse vundamendi peab ta saama õppeasutusest, kes on olnud valmis õpetajaid koolitama. Lugedes Tiiu Kuurme ja Viive Ruusi kirjutusi õpetajakoolituse kohta, tahaksin uskuda, et Tallinna Ülikool niisuguseid õpetajaid koolitabki, sest nii Viive Ruus kui ka Tiiu Kuurme on sellega aastaid nüüdses Tallinna Ülikoolis tegelnud. Ei ole siiski ülearu palju informatsiooni, mis selle uskumise paikapidavust kinnitaks.
Õpetaja vajab vormis püsimiseks pidevat täienduskoolitust. Mis oleks loogilisem kui see, et inimesi koolitanud asutus neid vastavalt aja nõuetele ka edasi harib.
Õpetaja vajab sotsiaalset tunnustust. Esmaseks tunnustuseks nii noorele õpetajale kui ka auväärsele professorile on see, kui ta on pärit tunnustatud kõrgkoolist. Kas või selle pärast on vaja meie ülikoolidel teha senisest palju enam, et nende maine oleks kõrge.
Õpetaja vajab töövõtjaõigusi. Keegi peab ta selja taga seisma, ebamäärasest riigist on vähe.
Tundub, et siingi on õpetajal abi käepärast. Eesti Haridustöötajate Liit on Eesti (peaaegu) ainus elujõuline ametiühinguorganisatsioon, kes on oma töötajate heaolu eest tulemuslikult hea seisnud. (Kõrvale saaks panna ehk vaid vedurijuhid.) EHL-i liikmeskond, keda on üle 14 000, sealhulgas munitsipaalkoolide õpetajaist üle 70%, on selge näitaja, et selles suunas tuleb edasi minna. Õpetajatel tuleks julgemini organisatsiooniga liituda ja selle tegevuse ampluaad laiendada.
Ei ole vist olemas õpetajatöö teist vormikohast garantiid kui maailmas laialt levinud, aga meil väga tõrjuvalt vastu võetud tööleping. Kuuldavasti on EHL seda ammugi propageerinud ja on arusaamatu, miks see veel probleemiks on. Niisamuti on arusaamatu, miks soovitakse nii väga uusi õpetajaorganisatsioone, pealegi riigi, s.o ministeeriumi raha eest, kui õpetajate liikmemaksudel rajanev elujõuline esindusorganisatsioon EHL on olemas? Vägisi poeb põue kartus, et kõigi õpetajate eest seismise sildi taga on jälle vaid mõne eestlase enesenäitamise soov.
Mõistan hästi aineliitude vajadust, sest õpetamisest saavad adekvaatselt rääkida ikkagi vaid professionaalid. Mõistan ka õpetaja kui kodaniku sotsiaalsete tagatiste vajadust. Kuid ma ei mõista, miks mõlema vajadusega te-gelemist ei saa organisatsiooniliselt ühendada. Aineliidud võiksidki tegutseda õpetajate sotsiaalsete vajaduste eest hoolitseva EHL-i juures, võib-olla osalt ka tema finantsilisel abil. Mujal maailmas see tavaliselt niimoodi käibki.
Noorte tulevikuvisiooni kujundamiseks vajab õpetaja tegutsemisvabadust, parteidest sõltumatut, professionaalsusega kaasaskäivat loomevabadust. Eks siingi saab EHL abi osutada.
Õpetaja vajadused tuleb kokku viia, õpetaja tegevus muuta nn teenindajakesksest taas õpetajakeskseks. See ei tähenda vastandamist lapsekesksusele. Igaühel on oma “kesksus”. Kui eeldame õpetajana professionaali (ja ainult seda me eeldame), on ülearune igasugune “-ismide” panek kooliga seonduvatesse nõudmistesse. Õpetaja kui professionaal tingib usalduse ja väärib usaldust. Õpetaja kujundab olukordi, nagu ütleb Tiiu Kuurme.
Olen veendunud, et praegu saab Eesti kool ja Eesti õpetaja mõnda aega rahulikult tööd teha. Kasutatagu seda aega siis põhjalikuks mõttetööks, kuidas õpetaja saaks vastata ministri väga õpetajasõbralikule hoiakule. Kuidas koondada oma ridu, et iga uus kaadrimuudatus “üleval” ei looks stressirohket tööpäeva. Allakirjutanu julgeb kinnitada, et Eesti Haridustöötajate Liit ja Tallinna Ülikooli sünd saavad õpetaja tulevikuhirme oluliselt vähendada.

KALJU LUTS,
haridustegelane