Mida Punamütsike ja Buratino oleksid võinud õppida

 Kui Buratino oleks vaevunud koolis käima ja oma puupeasse korralikult koolitarkusi kogunud, poleks ta ilmselt Basilio pakutud rahakasvatusavantüüriga nõustunud. Tänane koolilaps aga teab sedagi, et dollaripuu on pelgalt ilutaim ning rahateenimisvõimalusi tuleb mujalt otsida. Sest tänapäeva koolilaps õpib ka loodusteadusi.
 
Loodusainete õpetamisel on oluline, et õpilasel kujuneks nüüdisaegne loodusteaduslik maailmapilt ning säästlik ja vastutustundlik suhtumine loodusesse. Vahetu kokkupuude looduskeskkonnaga tekitab lapses positiivse elamuse, mis sööbib mällu ja vallandab võimed. Arenevad tähelepanu- ja vaatlusvõime. Elava lille või looma nägemine tekitab tunduvalt enam emotsioone kui kopitanud topise vahtimine või herbaariumi sirvimine. Elus asi ikka elus asi. Viibimine värskes õhus arendab lapse kehalisi võimeid ning tugevdab tervist. Otsene suhtlemine loodusega on võimalik välitundides, õppekäikudel, ekskursioonidel.
Allakirjutanute pikaajalised kogemused kinnitavad, et viimastel aastatel on õpilaste huvi loodusainete vastu vähenenud. Õpilaste seas läbiviidud küsitlustest selgub loodusainete populaarsuse langus, võrreldes varasemate aastatega. Samuti on oluliselt vähenenud soov osaleda tunnivälistes üritustes (viktoriinid, olümpiaadid). Üks põhjus on kindlasti õppekoormuse tõus.
Ilmselt pole õige otsida pindu vaid õppurite koolikotist, küllap peaks palgijuppi otsima ka õpetava poole pealt. Loodusainetes kasutatavad õpikud on keerulised: mõisteid on palju, materjali maht suur. Mõisteid omandamata jääb aine aga arusaamatuks. Seetõttu pole keskmine õpilane võimeline õppetükki iseseisvalt vähemalt rahuldavale hindele omandama.
Ainekavas on suur osakaal teoreetilistel teadmistel. Liiga vara õpitakse protsesse, mida ei saa vahetult tajuda (fotosüntees, käärimine, raku ehitus – 4. klassis). Põhikooli 3. astmes on sama teemat raske õpetada, sest lapsed arvavad, et see on neil juba õpitud ja selge, või on neis kinnistunud lihtsustatud ja ebatäpsed teadmised.
Juba Johannes Käis kirjutas, et õpikutel on loodusõpetuses teisejärguline tähtsus. Vahetu kokkupuuteta elusloodusega jäävad kõik näitvahendid “surnud” ja mõistetamatuteks esemeteks. Kui Punamütsike oleks enne kurja hundiga kohtumist oma klassiga loomaaias käinud, oleks ta ilmselt osanud hallivatimeest karta. Reaalse kogemuse puudusel (küllap ta teoorias hundiohust teadlik oli!) nuumas ta aga hundiisandat oma vanaemaga…
Aega ainekava täitmiseks napib. Puudub võimalus omandatut kinnistada, vajalikku korrata, olulisemat süvendatult vaadelda. Selle tagajärg on pealiskaudsed ja lünklikud õpitulemused. Aja puudusel ei ole võimalik küllaldaselt tutvustada ka uut ja huvitavat erialast teavet. Ometi peaks just kool jagama innovaatilist infot.
Mida tuleks muuta? Kas tõsta loodusainete tundide arvu? Et tunnikoormus on põhikoolis niigi suur, ei ole see lahendus. Pigem tuleb asjatundlikult vähendada ainekavade mahtu. Peaks leppima kokku mõistete ja protsesside loetelu, mis tuleks omandada miinimumtasemel.
Rõhuasetust eri teemadele võiks muuta mingi kindla ajavahemiku (näiteks kolme aasta) tagant.
Ainekavas peaks olema ette nähtud piisavalt aega välitundideks ja praktilisteks töödeks (vähemalt kümme tundi õppeaasta jooksul). Praegu toimuvad õppekäigud kas teiste tundide arvel või tunnivälisel ajal. Pikemate sõitudega kaasnevad suuremad kulutused, aga materiaalsed probleemid on juba omaette teema.
Õpetamise efektiivsust tõstaks ka õpetamisviiside meetodite ühtlustamine eri kooliastmetes vähemalt ühe kooli piires. Siinkohal on muidugi oluline õpilaste arv koolis.
Praktilise tegevuse osakaalu suurendamine loodusainete õpetamisel annab õpilasele vahetu kogemuse, mis kergendab aine omandamist. Ühtlasi arenevad ja süvenevad vaatlusoskus ja kontsentreerumisvõime, mis on olulised teistegi ainete omandamisel.
Tänapäeva laps on loodusest kaugenenud. Suur osa laste tegevusest on tubane, loodusega seovad teda vaid aknalaual kasvav potilill (kui seegi), National Geographic’u telekanal ning koolitee, mis tihti piirdub samuti vaid koduukse, bussipeatuse ja kooliuksega. Nii ei kujune õpilastes ka vastutus- ja hoolimistunnet ümbritseva keskkonna suhtes, maailmapilt jääb ühekülgseks. Selle ennetamise üks hea võimalus on õppekäik – sellega arendame lastes sallivust, loovust, fantaasiat ja aktiivset ellusuhtumist, aga samal ajal vabastame nad aktiivse kehalise tegevuse ja liikumise kaudu pingetest.

MARE HIRTENTREU,
Vinni-Pajusti Gümnaasiumi
bioloogiaõpetaja
LIIA SIKK,
Roela Põhikooli algklassiõpetaja