Koolivõrgu areng on läinud isevoolu teed: seda ei planeerita ega korrigeerita tsentraalselt. Aastatel 1991–2003 on suletud või reorganiseeritud üle 150 üldhariduskooli. Samas ajavahemikus ehitatud uutest koolidest on suletud ligi 40%! Koolivõrku korrastatakse selge visioonita – põhimõttel, mida odavam, seda parem.
 
Millised on maakoolide sulgemise regionaalsed, sotsiaalsed ja hariduslikud tagajärjed? Millal on kooli kinnipanek õigustatud ja millal mitte? Kes vastutab koolivõrgu eest – kas põhikooli ja gümnaasiumi puhul ainult omavalitsus või ka riik? Kas koolivõrgu korrastamine eeldab haldusreformi? Kas gümnaasiumiaste tuleks lahutada põhikooliastmest? Millised tagajärjed toob endaga kaasa koolide rahastamise praegune skeem? Kas ja millal tuleks koolivõrku kontsentreerida ja millal hajutada? Millal on õigustatud ülikoolidevaheline tööjaotus ja millal konkurents? Kas kaup, mida mõõdetakse õpilaste ainehinnetes, ongi kogu haridus?
Neile ja paljudele teistele küsimustele on vaja vastata. Koolivõrgu arendamise strateegia alternatiiv on koolide, omavalitsuste, maakondade võistlus õpilaspeade, kooli või kooliastme eksistentsi eest. Võidab tugevam. Kvaliteetne haridus koondub linnadesse ja maakonnakeskustesse. Koolivõrgu kujundamise põhiküsimus on, kas totaalne võistlus õpilaspeade eest või võrdsed haridusvõimalused. Eesti on valinud esimese, enamik Euroopa riike teise tee.
Haridusvõimalused
Paljud inimõigused, nagu õigus tööle ja sotsiaalsele kindlustatusele, on saavutatavad vaid hariduse kaudu. Hariduse võrdne kättesaadavus on Euroopa riikide viimaste aastakümnete põhilisi hariduspoliitilisi ideaale. Selles nähakse võimalust murda katki põlvkondadevahelised ahelad, kus harimatus toodab harimatust ja vaesus vaesust. Haridust peetakse suurimaks võimaluste võrdsustajaks. Piiramatu majanduslik vabadus ja turumajandusliku mudeli domineerimine kõigis eluvaldkondades suurendavad suhtelist ja absoluutset vaesust, muutes kõik teised vabadused olematuks. Eesti on nii majanduslikult kui ka hariduslikult ülitugevalt kihistunud.
Inglismaal tehtud uuringud näitavad, et seos vanemate sissetuleku ja laste haridusedu vahel on pigem tugevnenud kui nõrgenenud. Liikumist haridusredelil ja hilisemat karjääri ei mõjuta niivõrd eelnev edukus kuivõrd vanemate sotsiaalne kuuluvus ja rahakus. Seega on vähemalt Inglismaal inimeste sotsiaalne ja majanduslik mobiilsus vähenenud.
Paljudes riikides on kõrgharidus tasuta, kuid sellest ei piisa võrdsete karjäärivõimaluste loomiseks – vanemate sotsiaalmajandusliku seisundi mõju on tugevam tasuta hariduse võrdsustavast mõjust. Kavandades Eestis üldist tasulist kõrgharidust võimaluseta leida õppemaksu tasuvaid sponsoreid, liigume vaid üha suurema kihistumise suunas.
Hariduse finantseerimisel eelistab enamik riike kõrgemaid haridusastmeid, v.a üksikud erandid nagu Lõuna-Korea. Finantseerimise ulatus ja vastutus on nii mõnigi kord pöördvõrdelises sõltuvuses: madalamatelt haridustasanditelt nõutakse kordi väiksema raha eest palju suuremat vastutust kui kõrgematelt haridustasanditelt.
Haridus on muutumas kaubaks – üha enam räägitakse kliendi ja teenindaja suhtest – ja omandamas meelelahutuslikke jooni: õppimine on mugav, naljakas ja erutav.
Soome viimaste aastakümnete haridusuuenduse rõhuasetus on sellel, et hariduse kestus ja kvaliteet ei sõltuks õppijate sünnikohast ega muudest varieeruvatest asjaoludest. Hariduspoliitika keelde tõlgituna tähendab hariduslik võrdsus seda, et puuduvad süstemaatilised erinevused poiste ja tüdrukute, sotsiaalsete gruppide ja geograafiliste paikkondade haridusvõimalustes. Teisisõnu, haridusvõimalused ei peaks sõltuma vanemate rahakotist, kooli asukohast, õpikeskkonna erinevustest. Kui kuskil on vilets kool, ei öelda, et mingu lapsed 50 km kaugusele paremasse kooli. Koole ei panda omavahel võistlema ega koondata kogu kvaliteetset haridust maakonnakeskustesse, vaid tehakse korda kooli õpikeskkond. Õppija ei pea jooksma kooli järel, vaid kool õpilase järel. Vastasel juhul pole mõtet rääkida regionaalpoliitikast.
Kui varem mõõdeti Soomes hariduslikku võrdsust sellega, kas kõigile õpilastele on kindlustatud õppekoht ja teatud õppekava läbimine, siis nüüd küsitakse, kas koolid ja regioonid loovad tingimused võrdseteks õpitulemusteks. Kahtlemata erinevad õppijad võimetelt, õpitulemusi mõjutab klassi keskmine võimekus, mille poolest eliitkoolid erinevadki teistest. Kerge on kooli ja õpilase tulemusi siduda kooli ja õpetaja headusega. Kahjuks pole see õige, sest õpilaskond on erinev. Ainult siis, kui põhikooli ulatuses oleksid kindlad koolipiirkonnad ja loobutaks koolikatsetest, võiks koole ka tulemuste järgi hinnata. Kuid siingi on vähemalt kaks “aga”. Paljud lapsevanemad kolivad varakult parema õpikeskkonnaga koolide juurde ja tervetes regioonides on sissetulekud oluliselt väiksemad, mis mõjutab laste õpitulemusi. Soomes tehtud uuringud kinnitavad, et kui üldine vilets haridustase ja vaesus kontsentreeruvad teatud piirkonda, koondub sinna ka vilets haridus. Samadele tulemustele viisid ka Inglismaa uuringud. Piirkonna vaesus võtab lastelt võrdsed haridusvõimalused. Isegi mitte niivõrd koolihariduse, kuivõrd koduse keskkonna mõttes.
Poliitika ei suuda muuta õpilaste geneetilist pärandit, küll aga seda, kas kvaliteetset haridust võimaldavad üksikud või kõik koolid. On kaks võimalust, kuidas käituda nõrkade koolidega: need kinni panna ja lasta kõik vabasse võistlusesse või paisata viletsamate õpitulemustega koolidesse ekstraressursse, nagu Helsingis praktiseeritakse ja mida nad ise kutsuvad positiivseks diskrimineerimiseks. Soomes, kus hariduslik polariseerumine paljude teiste riikide taustal on olematu, küsitakse ikkagi, kuidas vältida hariduslikku ja sellega seonduvat majanduslikku polariseerumist. Haridus peab aitama võrdsust suurendada.
Väike ja suur kool
Aastaid tagasi oli Ameerikas üks vaidlusalune probleem koolivägivald, mis ilmnes eriti selgesti suurtes koolides ja peaaegu puudus väikestes. See aitas paljudel saada üle eksiarvamusest, et haridusprobleemide lahendus on suur kool. Jah, suur kool tuleb õpilase kohta odavam, seal on võimalik pakkuda enam valikaineid, heal juhul isegi huvitegevust. Olenevalt rahastamisskeemist saab maksta õpetajatele suuremat palka, seega on ka õpetajate valik suurem. Aga kas kaup, mida kaalutakse ainehinnetes, ongi kogu haridus? Mis maksavad hinded, kui nende saajad on sallimatud, ebaviisakad, vägivaldsed, egoistlikud jne? Kas eliitkoolides tervise hinnaga saadud hea haridus ei kujuta endast paljudele lastele ohtu? Kas me pole hariduse kvaliteedi käsitust liiga primitiivseks muutnud?
Ameerikas tehtud uuringutes on selgunud, et väikestes koolides puuduvad õpilased palju vähem, on sageli isegi kõrgema õppeedukusega, langevad koolist harvem välja, sooritavad vähem vandalismi- ja vägivallaakte jne. Osa uurijaid tõestab isegi, et väike kool polegi kallim, sest väljalangejate protsent on väiksem.
Ameerikas on täheldatav liikumine väiksemate koolide suunas. Selleks rakendatakse nii riiklikke kui ka eratoetusi. Kogukondades, kus on olemas kool, on kinnisvara kallim, infrastruktuur parem, vaesust ja sotsiaalhoolekannet vajavaid inimesi vähem, tööd rohkem. Väike keskkond austab isikut rohkem kui suur, muudab inimesed solidaarsemaks. Seega, kaalul on mitte ainult meie koolivõrk, vaid eluväärtused ja eluviis. See, mis täna tundub odav, võib homme osutuda kalliks ja vastupidi.
Soomes, kus üsna hoolega jälgitakse haridusvõimaluste võrdsust, on riigi põhjapoolse osa koolide tulemused siiski nõrgemad kui Helsingi regioonis. Samas erinevad Helsingi koolid üksteisest oluliselt. See võib olla tingitud hariduslikust sisemigratsioonist, mis kontsentreerib tugevama õpilaskontingendi teatud koolidesse ja nõrgema teistesse.
Kui meie maakool on linnakoolist nõrgem, oleme selles ise süüdi. Praeguse rahastamissüsteemi tõttu on maakoolide õpikeskkond viletsam. Kooli sulgemisohu tõttu ei taha tugevamad õpetajad maale minna. Kavandatav ühtne pearahasüsteem paneb niigi nõrgad vallad Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsilt laenama, selle asemel et saada riigi toetust RIP-i rea pealt nagu varem. Poliitilist rahajagamist saab vältida ka teisiti kui riigi toetuse täieliku likvideerimise ja üleminekuga võlasuhetele.
Millegagi pole õigustatud, et vald, kel on oma õpilastele õppekohad olemas, peab maksma teisele omavalitsusele nn karbikulusid, kui mõni tema põhikooliõpilane õpib teise omavalitsuse, üldjuhul linna koolis. Endiselt kulub ju sama palju elektrit ja küttesooja. Vald peab ülal pidama nii oma tühja kui ka teise omavalitsuses täidetud õppekohta. Kool on huvitatud tühja õppekoha täitmisest, sest see toob kaasa õpetajate palga- ja õpikuraha ning halduskulud ei suurene. Lahkuja, kes viib oma vallast raha teise omavalitsusse, vähendab allesjäänud õpilaste haridusvõimalusi. Millegipärast hindame oma saavutusi üksikute võitjate, mitte rohkearvuliste kaotajate seisukohast.
Hariduslik kihistumine paistab kõige selgemini välja huvihariduse valdkonnas. Maapiirkondades on huviharidus kolm korda halvemini rahastatud. Maalapsed peavad sageli sõitma maakonnakeskustesse, kulutades vähesegi raha bussipiletile. Mõne aasta vanune statistika näitas, et jõukam detsiil perekondi rahastab oma laste koolivälist haridust paarsada korda enam kui kõige vaesem detsiil, kel pole lastele midagi pakkuda.
Maalapsed ei saa käia teatrites, kinos, muuseumides, ekskursioonidel, sest sõit on liiga kallis. Hariduskulutused on jäetud väikeste omavalitsuste kanda. Kõik meie koolid on ju ikkagi Eesti riigi koolid. Kui vald peab majanduslikel põhjustel kooli sulgema, peaks sellele otsusele alla kirjutama ka riik. On ju põhiseaduse kirjas: “Et teha haridus kättesaadavaks, peavad riik ja omavalitsus ülal vajalikul hulgal õppeasutusi.” Seega on riigil kaasvastutus kogu koolivõrgu eest.
Ebavõrdsuse suurenemises on süüdi Eesti ühiskonnas pikalt domineerinud turufundamentalistlik väärtussüsteem, mis tõukab suured ja väikesed koolid ebavõrdsesse võistlusse, asetades ühtede stardipakud teistest tükk maad tahapoole ja mõõtes tulemusi lihtsate, mõnigi kord haridust korrigeerivate mõõdikutega.
Turumajanduslik võistlus õpilaspeade eest laastab meie koolivõrgu, pannes paljud koolid meelitama gümnaasiumiosasse õppijaid, kelle koht on kutsekeskkoolis. Kui Soomes läheb pärast põhikooli kutseõppesse ca 60%, siis meil vaid 25–30%. Võimalused siirduda pärast gümnaasiumi kutseõppeasutusse on aga kasinad. Meie kutseharidus ühe õpilase kohta on gümnaasiumiharidusest isegi odavam, samas kui enamikus riikides on see 2–4 korda kallim. Kutsehariduse pidev kritiseerimine ja selle parandamispüüdlused on nagu kivist vee välja pigistamine, kui õppijate võimalused saada endale sobiv ja riigile vajalik haridus on pärsitud.
Koolivõrk
Koolivõrku aitab ökonoomsemaks muuta teravate vahejoonte kaotamine eri tüüpi koolide vahelt ehk integreeritud koolitüübi seadustamine. Miks ei võiks gümnaasium ja kutsekeskkool ühe katuse ja juhtimise all olla? Kas ainult seepärast, et meie rahastamissüsteem eelistab tõupuhast koolitüüpi ja et kutsekeskkoole hallatakse riigi ja gümnaasiume omavalitsuse tasandilt? Põhikoolijärgse kutsekeskkooli õppeaeg tuleks neljale aastale pikendada, nagu soovitas meie kutsehariduse hea asjatundja Ülo Ojassoo.
Koolivõrgu otstarbekat kujunemist takistavad koolitüüpide jäigad vaheseinad. Vähese raha ja madala sündimuse korral aitab regionaalset haridusvõrdsust tagada integratsioon kõige laiemas tähenduses: lasteaed-algkool, integreeritud gümnaasium, rakenduskõrgkool + kutsekeskkool, ülikool + rakenduskõrgkool jne.
Aeg on otsustada
Üks suuremaid probleeme on põhikoolist väljalangejad, kellest üle poole jäävad töötuks. Hariduslikku võrdsust ja eluga toimetulekut aitaks parandada algkoolile järgnev töökool, mis annaks nelja aastaga kutsesuunitlusega põhihariduse. Saame tagada edu paljudele vaid siis, kui meie edu mõiste on piisavalt lai ega piirdu hinnetega üldhariduslikes õppeainetes.
Mitu Eesti linna on teinud ettepaneku lahutada gümnaasiumid põhikoolidest. See kergendaks kooli juhtimist ja vähendaks gümnaasiumide soovi võtta vastu õpilasi, kes sinna ei sobi. Muutuks gümnasistide ja kutsekooliõpilaste proportsioon. Kas või riikliku koolitustellimuse esitamise kaudu. Kooliastmete lahutamine on võimalik aga vaid linnas. Maal töötab paremini koolide integreerimise põhimõte.
Kõige kiirem tee kesk- ja rakenduskõrgharidust andva koolivõrgu korrastamiseks on haldusreform. Lihtsaim lahendus on kahetasandiline omavalitsussüsteem, millega kogu teise astme haridus läheks maakonna kui omavalitsuse kätte. See vähendaks pisikeste omavalitsuse soovi pidada oma territooriumil gümnaasiumi ning likvideeriks riigi ja omavalitsuste mõttetu võistluse, kus esimene on huvitatud sellest, et võimalikult palju õpilasi tuleks kutsekeskkoolidesse, ja teine teeb kõik selleks, et nad sinna ei satuks, vaid läheksid gümnaasiumi. Keskharidust andvate koolide kuulumine samasse haldustasandisse võimaldab kergesti luua integreeritud koole, otstarbekamalt ja ökonoomsemalt korraldada õpilaste vedu, säilitada ja arendada kutseõpet igas maakonnas.
Kõne alla võiksid tulla ka maakondadega ühtivad koolituspiirkonnad, kuid kahetasandiline omavalitsus võimaldab paremini korraldada arsti- ja sotsiaalabi, korrastada teedevõrku ja palju muudki. Milleks siis viivitada.
Kutsehariduses on kaks diametraalselt erinevat strateegiat – kontsentratsioon ja hajutamine. Kutseõppekeskuste idee pooldajad eelistavad kontsentratsiooni, kuid hariduslik võrdsus nõuab teatud juhtudel ka hajutamist. Paljusid massielukutseid tuleks õpetada kõigis või enamikus maakondades.
Hariduslik ebavõrdsus hakkab pihta juba lasteaiast, kus eri omavalitsuste lasteaednike palgavahe on mitmekordne. Miks peaksid vaesemate valdade lapsed halvemas olukorras olema? Kas lasteaiad peavad kiratsema seetõttu, et meil pole riigikogus ühtegi lasteaednikku, samas kui ülikoolide õppejõude on küllaga? Riik peab tagama võrdsed õpivõimalused ka lasteaedades, osaledes kas või lasteaednike palkade ühtlustamisel.
Ja lõpuks, huvihariduse rahastamine koolide baasil aitaks vähendada maa- ja linnahariduse võimaluste ebavõrdsust, tasandaks perede väga erinevat kasvatuskeskkonda.
Ükskord tuleb hakata ka tähtsaid otsuseid tegema.