Vankumatu Hans Christian Andersen

 Kindlasti oli vankumatu tinasõdur saanud kasvatuse sõjakoolist. Ta oli vapper, kohusetundlik, vastupidav ja igati viisakas nagu dzentelmenile kohane.
 
Julgelt ja eneseväärikalt laseb ta elumere lainetel end kanda, olgu siis rentslis ulpides või solgitorus ujudes. Ei, ta ei kaota tõelise mundrikandjana kindlameelsust, ikka edasi sirge seljaga ja püstipäi. Alluda kuulekalt eluseatuse paratamatusele käib ju tema kõrge maine juurde. Täita käsku, ükskõik, kes selle siis annab. Vankumatu on ka tinasõduri armastatu tantsijanna, mis sest, et paberist välja lõigatud, aga ikkagi hurmavalt armas. Ja ta ootab, seisab ühel jalal ja ootab, et elulainetest naasev tinasõdur temaga tuttavaks saaks; tuleks suur ja vabastav armastus…
Peep Ilmeti tinasõdurid
Sada viiskümmend aastat hiljem ilmuvad Eestimaa pinnale uued tinasõdurid, 1988. aastal ilmavalgust näinud Peep Ilmeti luulekogus “Tuulatud luuletused”. Avaluuletuses “Sulavate tinasõdurite laul” varieerib autor Anderseni muinasjutu dramaatilist lõppu, ent teises kontekstis. Stagnatsiooniaja paine, eestlaste assimileerumine ja kogu rahva eetiline allakäik on teemad, millest Ilmet kirjutab. Paratamatuse filosoofia kehtib esmapilgul ka siin: “ei endalt ei Loojalt me aru pärinud eal/ et milleks see maailm ja milleks me sõdime seal”.
Kui Anderseni jutu poisiklutt viskab ükskõikselt tinasõduri tulle ja tuul puhub juhuslikult tantsijanna sinna samasse, siis Ilmet küsib ja süüdis- tab oma luuletuses: “see viimane laager meil sulamispunkt on nyyd kääs/ vaid viha ja ahastus hingedes k e l l e s e e ä ä s.” Ilmeti seisukoht on tähelepanuväärne – mis saab meie rahvast, kes on kümneid aastaid marssinud ja ahastanud? Kas me sulame tombuks kokku nagu Anderseni kangelane? Ja kes on niisuguses saatuses süüdi? Ilmet tahab teada, kelle käes on võim, kes otsustab ja millised on käsu tulemused. See on olemise ja mitteolemise, püsikindluse ja tahtejõu küsimus.
Karm lohutus
Vankumatus, usk ja eneseks jäämine iseloomustavad nii Anderseni muinasjutte kui ka autorit ennast. 14-aastasena ette võetud rännak Taani väikelinnast Odensest Kopenhaagenisse oli suur vastuhakk eluseatusele. Ta ei võidelnud ennast vaesusest välja mitte suure õnne jahil, vaid vastupandamatu tungi tõttu ennast teostada, kõigepealt näitlejana. Õnn aga näitas ennast hoopis teisel kujul – muinasjutuvestjana. Pärast mitmeid ebaõnnestumisi teistel aladel sai Andersen sellest ka ise aru, tõdedes, et muinasjutud on “hiilgav, maailma kauneim kuld, seesama kuld, mis tulukesena sädeleb laste silmades, naeruna heliseb nii laste kui vanemate suus”. Ja nii ta kirjutab, seob ja asendab, kuni rahvapärimusest saab kunstiteos. Mõnes jutus tunneme ära rohkem germaani folkloori sugemeid, teises hämmastab meid autori originaalsus. Lõbu kõrval luua folkloorse ainese või muu materjali põhjal uue suunitlusega kunstmuinasjutte oli nauding ka ise fantaseerida ja midagi välja nuputada. Nii rajas Andersen kunstmuinasjutu põhilised traditsioonid, näidates, et seda ei tarvitse üles ehitada vanal folkloorsel kujul, vaid et see võib tekkida igal pinnasel.
Anderseni muinasjutud on mõeldud kõigile. Esimestes kogudes rõhutas autor siiski lugude seotust lastega, naljatades, et “Minu nimi saab nende läbi surematuks; ma teen katset vallutada tulevasi sugupõlvi”.
Kuigi Anderseni muinasjutud vahendavad sageli karmi elutõde, on viimane antud lohutava huumori, kõikemõistetavuse ja andeksanni kaudu. Uus reaalsus on loodud headuse, õigluse, armastuse ja inimväärikuse pinnal. Need igikestvad jooned on mõistetavad igas eas lugejale.
Teistsugusus
Anderseni muinasjuttudes on palju tegelasi, kes tavapärasest lähikondsest või teistest olenditest erinevad. Selline kujutus ei ole pelgalt romantiline võte, vaid autor rõhutab teadlikult erisust ning austab teistsuguseid. On ühe jalaga tinasõdur, inetu pardipoeg, Pöial-Liisi, Väike Merineitsi ja mitmed teised. Kõigil neil on ühisjooni Anderseniga, kes oli lapsest saati teistsugune: kohmakas, suurte jalalabadega, ebaproportsionaalse kehaehitusega, kohati ka naiselik. Teda tõrjuti poisipõlves kaaslaste poolt ning naeruvääristati täiskasvanute seas.
Oma lugudes kaitseb Andersen visalt õigust olla isemoodi, jagab lohutust ja näitab inimese sisemist ilu. Paljud meist alustavad ju elu inetu pardipojana ning tegelikkuse traagilisuses hindamegi elu ideaale. Jutt ei lõpe mõnikord hästi – surm ning häving saadavad elu –, kuid teise olendisse peame suhtuma kõrgendatud tundlikkusega, nagu oleksime printsessid hernel.
Andersen suhtub oma tegelastesse suure austusega. Nad ju kannatavad, heitlevad, armastavad, surevad – nagu inimesedki. Tegelased ei ole pelgalt tegelased, nad on kangelased. Samasugused kangelased nagu iga inimenegi, kes võitleb oma eluvõitlust. Ei ole “väikeseid” inimesi, iga olend on omaette väärtus kõigi iseloomujoonte ja veidrustega. Autor kirjutab “väikesed” suureks. Andersen on väga delikaatne looja, tal on pieteeditunnet nii tegelaste kui ka lugeja vastu. Ta tunnetab neid, adub nende mõttemaailma ja soovunelmaid, näitab jutu kaudu meid ennast just niisugustena, nagu me oleme. Aga mõnikord ka sellistena, nagu me peaksime olema. Siit siis tugev eetiline kanne Anderseni muinasjuttudes, milles lausdidaktilisust on siiski suudetud vältida.
Mõõdukas fantastika
Delikaatne on ka Anderseni muinasjuttude keel – lüüriline ja väga sõnatundlik. Jutustaja on alati kohal ning loob fantaasiailmu. Olgu öeldud, et autori fantastika jääb tavaliselt võrdlemisi mõõdukaks, seda asendab soe ja kaastundlik vestestiil.
Andersenile on eriti tähtis see, kuidas lugu edasi antakse, väljendusvahendite mõjusus. Selles on kirjanik ääretult isikupärane. Teostes põimuvad igapäevane kõnekeel ja pajatuslikkus Anderseni enda poeetilise sõnaseadmisoskusega. Ja võib lisada, et selles on Andersen suur kunstnik – poeet. Tema keeleline meisterlikkus ja originaalne kompositsioon ongi tugijooned, millest sünnib Anderseni muinasjutt.
Suveräänne looja
Ja muidugi on Anderseni muinasjutt imeline, ülev ja ülendav. Nagu oli seda tema võrratu lauluhäälgi. Tihti, eriti hilisemas loomingus kõlavad vastu ka kaasaja sündmused. Nii ühenduvad teostes vana, esiisade tarkus ja 19. sajandi keskpaiga Euroopa ühiskonna probleemid. Siin on Andersen juba sotsiaalne ja filosoofiline.
Andersen ei olnud õpetlane (nagu tema eeskujud vennad Grimmid), ta oli suveräänne looja, kes lubas endale olla ta ise, see tähendab inimlik, seostada taani vanad muinasjutud ja pärimused omaenda fantaasiaga, elutunnetuse ja -vaatega. Selletõttu kumabki meieni tema lugude puhastav ja hele valgus. Elu on ju muinasjutt, kuid seda tuleb elada vankumatult truu olles oma põhimõtetele ja ideaalidele. “Paberist lootsik hüples üles-alla ja keerles vahetevahel ringi, nii et tinasõdur rappus; kuid ta jäi vankumatuks, tema näoilme ei muutunud, ta vaatas otse ette ja hoidis püssi õlal.”
Olgem kindlameelsed tinasõdurid ka tänapäeva muserdavates elutormides.

Õnne Kepp,
kirjandusteadlane