Nädalakommentaar

 “Ajalugu on liiga palju,” ütles mu klassivend, kui me abiturientidena nüüdseks täpselt nelikümmend aastat tagasi ajaloo ja ühiskonnaõpetuse lõpueksamit tegime. Meil olid hästi hea ajalooõpetaja ja ülirange ühiskonnaõpetuseõpetaja. Eksam kestis hommikul kella üheksast õhtul kella üheteistkümneni ja oli tõeline pingutus. Siis arutasimegi omavahel, et ajalugu on liiga palju ja et meist järgmistel õppuritel on veel raskem, sest ajalugu tuleb iga päevaga juurde.
Toona ei osanud me mõelda, et lisaks ajaloo lisandumisele on järglastel raskem ka sellepärast, et pidevalt tuleb juurde ajaloosündmuste erinevaid tõlgendusi, mitmesuguseid kontseptsioone ja arvamusi, diskussioone ja vaidlusi. Vahel tundub, et kõigil oleks nagu õigus, siis jälle, et tõde pole kellegi ütlemistes. Ühed vaidlevad, kas ajalugu peaks olema tundeline jutustus kaotustest ja saavutustest, teised asetavad faktoloogia ülimaks. Ühed hindavad toimunut ühest vaatenurgast, teised teisest. Ja mitte ainult ei hinda, vaid ka hindavad ümber. Tähtsustatakse erinevaid sündmusi. Ikka nii, kuidas kellegi kogemused ja elutunnetus võimaldavad ja põhjustavad.
Teise maailmasõja lõpu 60. aastapäev Euroopas, 9. mai ja selle vastukajad meie kodumaal ning mujal maailmas panid tahes-tahtmata igaüht mõtlema oma kohast ajaloos ja Eestist kui väikeriigist selle maailma vägevate hulgas.
Ajaloo inimlikust dimensioonist on Hariduse värskes numbris kirjutanud EKA professor David Vseviov. “Võib-olla ei pea väikeriigi kirjapandud ajalugu olema suurriike kopeerides nii sangarlik. Ja väikeriigi kodanike kangelasteod toimuma vaid, relv käes, lahinguväljadel. Järsku tasub alustuseks pöörata Eesti ajaloo Teise maailmasõja peatükis kas või natukene rohkem tähelepanu inimlikkusele. Ehk tuua ajalukku inimene, kes ulatas sõjavangile leivatüki, aitas päästa mõne surmale määratu elu, sooritades nii suure inimliku kangelasteo. Miks pole ajalugu säilitanud meile ühtegi sellist tegu ja nime? Tõenäoliselt leidus ka viimase sõja keerises inimlikkuse ilminguid. Kuigi need on erandlikud ja ainulaadsed. Seda enam on need väärt ajalukku jäädvustamist. Ja Eesti saaks enesele maailmas unikaalse inimliku ajaloo,” kirjutab ta.
Võib-olla just seda inimliku näoga ajalugu otsis ka meie väikese riigi president, kes 9. mail käis Tammsaare kodukandis. Ta külastas ajaloolises Albu mõisas asuvat Albu Põhikooli ja sealset kunstiajaloo tundi. Kohtumisel vallarahvaga ütles Arnold Rüütel: “Meie ajalugu on seotud meie maaga, kus meie tööks on sajandeid olnud maaharimine ja maaparandus, sest me oleme oma juurtelt maarahvas. Üksnes selle maa edasikestmine saab olla ka meie tulevikuks.” Ta ütles, et otsustas Moskva pidustuste asemel sõita Albusse ajendatuna soovist järgida samu väärtusi, mida pidas oluliseks Tammsaare – tõde ja õigust. Seda päeva jääb meenutama presidendi istutatud tammepuu Järvamaa kultuurihiies.