Eesti hariduse (ladina)amerikaniseerumine

  Hariduse andmise ainuke eesmärk pole kunagi olnud kirjaoskamatuse likvideerimine arengumaades, teaduslik-tehnilise revolutsiooni või majandusedu kindlustamine lääneriikides. Haridusel on igas endast lugupidavas ühiskonnas palju laiem roll. Hariduse devalveerudes muutub aga kogu Eesti ühiskond üha ladinaameerikalikumaks...
 
Kõige kurvem ongi see, et 13 iseseisvusaasta jooksul on valitsused ja ministrid tulnud ning läinud, haridusametnikud püsinud ja kolinud, kuid terviklikku visiooni Eesti haridusest ja selle arengust globaalsemas kontekstis ei suuda keegi isegi kirjeldada, rääkimata meetmete väljapakkumisest. Aga loendamatud reformikavad, küsite teie? Olgem ausad – enamik neist pole isegi analüüsimist väärt, sest on pidevalt esindanud kas mõne piiratud ametniku või poliitiku kitsa vaatenurga huve. Milline on globaalne taustsüsteem, kus me elame ning mis seab ka uuenenud, laiemad nõuded Eesti haridusele?
Hea haridus
Religioonid on pannud aluse hariduse jõudmisele massidesse kõikides maailmajagudes. Aeg ja tehnika muutuvad, baasharidus on jäänud samaks aastasadade ja -tuhandete jooksul, sest inimkonna püsiväärtused laiemas kontekstis ei muutu. Kümme käsku või selle analoog on olemas kõikidel rahvastel ja religioonidel, kõikides keeltes. Hariduse headus ei sõltu mitte niivõrd välistest efektidest või tehniliste vahendite võimalustest, kuivõrd laiemast maailmatunnetusest ning avatusest muule maailmale. Tänapäeval saavad paljud lubada endale töö-, õpingu- või puhkereise kaugetesse, meist täiesti erinevatesse kultuuripiirkondadesse. Lisaks eeldab nüüdisaegne elustiil võõraste maailmavaadete mõistmist – ilma baasteadmisteta islami tavade kohta pole enam võimalik sõjaväeteenistustki läbida või elementaarset äri ajada, näiteks naftat importida.
Hea haridus on klassikaline haridus, üle maailma tunnustatud ja respekteeritud pealekauba. Kas keegi julgeb kahelda Dalai laama heas hariduses, kuigi tema õpinguaastad möödusid kuskil kloostris ilma A4-ta, rääkimata internetis surfamisest? Või kas keegi on mõelnud, miks Ameerika maailmajao (jätame üksikud USA eliitülikoolid praegu kõrvale, räägime üld- riiklikust tasandist) parimat haridust antakse puruvaesel sotsialistlikul Kuubal? Hea õpetaja suudab anda head haridust ka palmi all ühegi abivahendita.
Globaliseerumine on viinud selleni, et enam ei piisa oma kultuuriruumi tundmisest. Ida-Aasia budistliku, taoistliku ja konfutsianistliku taustaga ühiskonnad on haaramas maailma majanduses juhtivat rolli. Islamimaailm nõuab üha suuremat tähelepanu ja austust enda vastu. Lääne ühiskond aga marginaliseerub ja degradeerub, kaotades oma tähtsust ja positsioone maailmas. Lisaks tekitab püsiväärtuste alahindamise ja primitiivkapitalismiga vastumeelsust, eriti islamimaades.
Devalveerunud Eesti
Eesti hariduse põhiprobleem kõige selle taustal on hariduse devalveerumine, mis omakorda on põhjustatud mitmest tendentsist ja puudujäägist meie hariduskorralduses ja ühiskonnas tervikuna, millest olulisemad olgu siinkohal loetletud.
q Ühiskonna tõmblev areng, stabiilsuse puudumine. Eestis eelistatakse kaalutletud otsustele ja läbimõeldud tegutsemisele närvilist “töörabamist” ja üksteisega kemplemist. Eestlastel puudub kollektiivse mõtlemise ja vastutuse võime (nn 700-aastase orjaöö põhjus või tagajärg?), otsuste tegemisel ja elluviimisel lähtutakse ainult enda ja oma korporatiivse kildkonna huvidest. Samuti puudub isegi ühiskonna eliidil võime näha oma tegusid Eestist väljapoole ulatuvana või kanda neid üle globaalsemasse konteksti ja globaalset konteksti omakorda Eestisse.
q Püsiväärtuste hägustumine ja alatähtsustamine. Me ei suuda enam oma kommetest ega ka ülemaailmsetest väärtustest kinni pidada. Vald nimega Eesti Vabariik ei taha näiteks juba 13 aastat oma vallasante katta ega kasida. Aur ja aru eksleb mööda kaubanduskeskusi ja pangahooneid, mis on kujunenud 21. sajandi kirikuteks. Mammona tagaajamise ja ületähtsustamise taustal ei näita kuritegevus vähenemise tendentse. Eraldi teema on pereväärtused, mille olemasolust eestlaste seas on vähem põhjust rääkida kui enamiku teiste rahvaste puhul.
q Vaesus, vägivald, koolistress ja narkootikumid õpilaste seas. Kommentaarid on liigsed.
q Rõhk on välisel vormil, mitte sisul. Haridus on muutunud kaubaks nagu iga teine, mis peab olema hästi ja kirevalt pakitud (tiigrihüpped, e-koolid, ainekavad, jaotusmaterjalid, aruandlusvormid jmt). Sisu kannatab – kui ilmselt tänu senise hariduse konservatiivsele “rasvale” on meie õpilastel ja osal tudengitest veel suhteliselt head faktiteadmised, siis analüüsi ja seoste loomise oskusega on kehvemad lood, nagu ka vaimsusega tervikuna.
q Sidususe puudumine hariduse eri astmete vahel. Kui alg- ja põhikool on veel omavahel lõimunud ja mõnikord jätkavad õpilased ka gümnaasiumis suhteliselt tuttavas keskkonnas, siis kes ja kuidas aitab värskel täisealisel saada selgust Eestis väidetavalt eksisteerivas 55–66 kõrgõppeasutuses? Nõukogude ajal oli lihtne, sest Eestis oli kuus kõrgkooli, mille suunitlus kajastus nende nimedeski – ja punkt. Ega kutseõppeski praegu lihtsam ole, sest selle maine on madal, tööandjate meelest kvaliteet samuti. Sarkastilisemate ütluste põhjal tegeleksid need koos tasuliste kõrgkoolidega justkui omamoodi “jäätmemajandusega” meie haridusmaastikul – kes mujale ei sobi, need leiame kutsekoolist või tasulisest õppest.
q Õpetaja allasurutud roll ühiskonnas. Ootused ja nõuded õpetajale (ikka veel kujutatakse siinkohal ette ca 50-aastast naist!) on kohutavalt suured, tunnustus ja tasu töö eest aga täisväärtuslikku elu (pere ülalpidamisest rääkimata) ei võimalda. Kust peaksid meie haridusasutustesse tulema 25– 35-aastased mehed? 5000-kroonise netopalga peale võib tulla äsjalõpetanud tudeng aastast kogemust omandama või pensionipõlvest heietav vanaproua, mitte aga endast lugu pidav mees. Kui riigikogulaste palk on seotud Eesti keskmisega, miks ei võiks siis õpetaja-õppejõu palk olla seotud näiteks haridusministri omaga? Et näiteks nooremõpetaja saaks 0,33 ja professor 0,99 ministri palka. Hea õpetaja üks tunnus on veel tema loominguline potentsiaal. Ühtsete õppeprogrammide tagaajamine keskkoolis mõjub sellele piiravalt. Nn riiklik õppeprogramm võiks sisustada maksimaalselt 70%, et õppetulemused oleksid üle Eesti võrreldavad. Ülejäänud ligi kolmandiku osas peaks aga hea õpetaja sisustama enda loodud ainekavaga – on ju iga kõrgharitu kompetentne ka mingis kitsamas valdkonnas oma aines.
q Matriarheeruv feminism koolis ja kodus. Päris kole vaatepilt avaneb paljude klassipäevikute lõpus, kus enam kui pooltel õpilastel on isa andmete lahtrisse kirjutatud: “teadmata”, “elab eraldi”, “lahutatud”, “surnud” või lihtsalt “–”. Kool aga õnnestub õpilasel mõnikord nii läbida, et klassi ees pole kordagi meesõpetaja seisnud. Noore elu möödubki sedaviisi ainult naissoo hulgas. Ning ehk oskavad psühhiaatrid seletada, kas seetõttu ei alga matriarheeruva feminismi ring otsast peale – mehed lahutavad naistest, lapsed jäävad üksinda emaga koju, koolis ainult naisõpetajad jne.
q Kodu vähene roll lapse harimisel enne kooliminekut ja ka kooli kõrval. Vanemad rabavad raha teenimise nimel tööd teha, laste jaoks pole lihtsalt aega. Tagajärjeks on nn käitumishälvetega lapsed, kes lausa nõuavad puudu jäänud tähelepanu koolist.
Erivajadustega lapsi on ka teistsuguseid, kuidas neid kõiki aga ühiskonda integreerida, kas tava- või eriklasside kaudu, abi- või eriõpetajate abil, see on omaette mahukas teema.
q Piiratud maailmavaatega hariduse andmine. See, kui eestlane ise suhtub leigelt religiooni, ei tähenda, et viimased 2500 aastat poleks eri usundid rahvaid ja kultuure kujundanud. Õnneks leidub Eestiski koole, kus religioone tutvustatakse, kuid neid on vähe. Kui terve nõukogudeaegne põlvkond jäi ilma lastetoa olulisest osast, siis miks peaksid praegused ja tulevased noored sellest ilma jääma?
q Riigieksamite ületähtsustamine. Tänapäeva õpilane peab juba kuueteistkümneselt olema küps otsustama oma tuleviku üle, sest osas koolidest on mõned riigieksamiained läbitud 10. klassi lõpuks. Riigieksami tulemus on muudetud pühaks lehmaks, mille alusel aetakse koole häbiposti ning otsustatakse ainiti, kas õpilane sobib tudengiks või mitte. Lävendipõhine sisseastumine võimaldab minna juurat, psühholoogiat ja ajakirjandust õppima igal juhul – isegi siis, kui ainuke põhjendus õppima asumisel on, et “aga sõbranna ju ka läheb”. Kaob võimalus vestluseks, kus saaks tudengikandidaadilt küsida, miks tahab noor inimene just seda eriala õppida. Sellise süsteemi tagajärg on, et õpinguid alustavad tublimad eksamisooritajad, kes raiskavad 1–3 aastat aega ja meie kõigi raha ning lahkuvad siis meeldivamat eriala omandama, mitte võimekaimad ja erialast kõige rohkem huvitunud. Õppejõud on häiritud ja ülekoormatud.
q Segadus haridusasutuste nimede ja positsioonidega. Tartu versus Tallinna Ülikool – mis saab, kui mõni külalisprofessor palub Tallinna Ülikoolil tutvustada mõnd oma meditsiinilaborit või viia end kokku vilistlasest õigusteadlasega? Milline õppeasutus annab paremat haridust – kas Tallinna Inglise Kolledz, Balti Kaitsekolledz, TÜ Pärnu kolledz või Lennukolledz? Kust saab kõrgema kõrghariduse – kas Mereakadeemiast, Kunstiakadeemiast, Sisekaitseakadeemiast või Akadeemiast Nord?
q Segadus diplomite ja kõrgharidusega üldse. Kõik on kuulnud, et meil on 3+2- (bakalaureus + magister) õpe, kuid keegi ei saa enam aru, milline haridusasutus (näit kutseõppeasutus) omab õigust anda kõrgharidust ja millise astmeni ta seda teha võib. Ja kas on ikka normaalne, et viimasel viiel aastal astub igal aastal kõrgkoolidesse kuni kaks korda rohkem inimesi, kui gümnaasiumi lõpetab? Kas päevane õpe, kaugõpe ja õhtune õpe annavad kõik võrdväärse hariduse? Või kas on normaalne, kui näiteks Šveitsis aktsepteeritakse ja teatakse minu kõvade kaantega TRÜ diplomist rohkem kui tänapäeva Eestis, kus üks tuntud erakõrgkooli lõpetanud personalijuht küsis, kas mul päris diplomit ei olegi. “No sellist, kus on eesti või inglise keeles peale kirjutatud, kas te olete bakalaureus või magister.”
q Selgusetus tehnikaerialade vajaduses ja mahus. Keegi ei kahtle, et Eestile on tarvis vähemalt üht ja väga head tehnikaharidust pakkuvat kõrgkooli. Kuid milline võiks olla tehnikaerialade maht ja proportsioon Eesti ühiskonnas tervikuna? Millised on maailma tendentsid – tundub ju, et postindustriaalset ühiskonda iseloomustab teenindussfääri ülekaal? Või kui Eesti ei suuda niikuinii rääkida kaasa masinaehituses ega kosmosetehnoloogias, kas siis poleks mõtet arendada ainult mõnda nišiharu?
q Kõrghariduse keel. Eesti on ainuke paik maakeral, kus saab omandada kõikides astmetes eestikeelset haridust. Praegu veel. Kuulda on hääli, mis rõõmustaksid ingliskeelse kõrghariduse üle. Kas sellega tunnistame eesti keele Teise Eesti keeleks ja sobimatuks teaduslikult mõtlemiseks? Praegu valitseb niigi olukord, kus mõnd kõrgkooli võiks nimetada Mezdunarodnõi University Eestis, sest nad on tabanud ära, et need venelased ja teistest rahvustest tudengid, kes ei viitsi eesti keelt selgeks õppida, on nõus vene- või ingliskeelse hariduse eest raha välja käima.
Kas sellised tendentsid jällegi ei devalveeri meie haridust? Paralleelselt vajab ka keskharidus vene koolides selgemat sõnumit ja võimalusi ainete eestikeelseks õpetamiseks. Vene noored on küll valmis eestlasest õpetajaga õppima, kuid kas eesti õpetaja on valmis vene kooli minema?
q Ainepunktide (AP) jaht kõrgkoolides. Tähtsaks on muutunud ainepunktide kokkukorjamine, mitte hariduse sisu. Et ära elada, peab inimene tööl käima, sellevõrra kannatavad aga õpingud. Annab tunda ka see, et eriti tasulises õppes eeldatakse, et õpetaja või lektor on klienditeenindaja, õpilane/tudeng aga klient. Unustatakse aga, et kui poes annab klient müüjale raha ja saabki otsekohe kauba, siis (üli)õpilane ei saa raha maksmisel tarkust ega AP-sid automaatselt. Kahjuks on paljud õppejõud läinud pealiskaudsete testarvestuste ja -eksamite teed, mis täidavad küll formaalse rolli, kuid ei võimalda tagasisidet üliõpilase tegelike teadmiste ja võimete kohta. Suulised eksamid, mis sundisid tudengeid hoolsamalt valmistuma, tunduvad aga olevat minevik.
q Segadus tasulise haridusega. Tasulises hariduses puuduvad igasugune süsteemsus ja piirangud. Tänu tasulisele õppele puutume me kokku näiteks juristiga, kes koolis õppis ainult “kahtedele” (st ei saavutanud ühelgi riigieksamil üle 30–40 punkti). Kas see tähendab, et varsti võime sattuda ka arsti juurde, kes on emakeelekirjandi eest saanud 25 punkti ega oska retseptigi välja kirjutada? Aga mille poolest erineb siis Eesti arst mõnest omaaegsest Kaukaasia või Kesk-Aasia ülikooli “diplomeeritud” arstist, kes ostis diplomi 50-pealise lambakarja eest?
Samas ei tohi tasulist haridust päris ära kaotada, sest see sobib nende niššide täitmiseks, kus riigil puudub oskus või soov haridust pakkuda. Samuti võiks maailma arenguga kaasaskäimiseks Eestis kiiresti asutada mõne medrese ja budistliku (kloostri)kooli. Ja mitte välismaalaste, vaid eestlaste endi tarbeks, et meie hulgast võrsuks natukene haritumaid inimesi, kui praegu poliitikute, ametnike, ärimeeste seas leidub.
Tasulist õpet üldse, eriti aga avalik-õiguslikes ülikoolides, oleks õigem nimetada koolituseks ning pärast programmi läbimist ja AP-de kogumist tuleks väljastada ka nn koolitusdiplom. Siis on tulevastel tööandjatel ja klientidel lihtsam mõista, kes on millise hariduse omandanud. Klient ise teab, kas läheb TÜ diplomiga arsti või juristi vastuvõtule või usaldab inimest, kellel on paber “läbinud arsti/juristi koolituse 120 ainepunkti ulatuses”.
Elatakse ka Ladina-Ameerikas
Eelnevat jada võiks lõputult jätkata. Iga õpetaja, lektor ja koolijuht oskaks siia kümneid detaile lisada. Kõikide valupunktide lahendamiseks tuleb uuele haridusministrile ja valitsusele vaid jõudu soovida, sest neid probleeme ignoreerida pole mõtet.
1990-ndate alul arvas üks tuttav noor arst, et kõigepealt kukub kokku Eesti meditsiin. Ta eksis – kõigepealt kukkus kokku Eesti sisekaitse, sest miilitsad ei tahtnud ja teised ei osanud politsei rolli täita. Nüüd käib meditsiini ja hariduse vahel armutu heitlus, kumb enne päris Ladina-Ameerika tasemele langeb. Muidugi elavad ju inimesed ka Ladina-Ameerikas ära, kuid eestlasi võiks mõtlema panna, miks Maradona käib ennast Kuubal ravi-mas ega tee seda tunduvalt jõukamal kodumaal Argentiinas või püstirikkas USA-s... Siit tekib küsimus, kas seos tasulise hariduse ja hariduse kvaliteedi vahel pole mitte pöördvõrdeline.
Või soovitab mõni partei siiski kardinaalset haridusreformi – õpetajad ja õppejõud kõik internetti üles riputada ja iga õpilane või tudeng valib nende seast ise endale sobivad, komplekteerib õppeprogrammi ja ostab kokkuvõttes endale sobiva hariduse. Isegi koolimaju poleks siis enam tarvis, sest haridussüsteem sarnaneks perearstisüsteemiga – las õpetaja üürib ise ruumid, võtab kodus vastu või õpetab “tiigrihüppe” teel internetis...

RAIVO V. RAAM,
geograaf, õpetanud 13–53-aastasi