|
         
|
|
|
|
ÕpL
Sõnumid, Varia
Tänavused Muhvi auhinnad
5. mail kuulutati välja Muhvi auhinna järjekordne laureaat, kelleks seekord osutus Tallinna Ülikooli algõpetuse õppetooli lastekirjanduse lektor, filosoofiadoktor Mare Müürsepp. Auhind kujutab endast laste meisterdatud populaarset Eno Raua naksitralli Muhvi, kes harrastas mõnikord kirjatööd. Muhviga kaasneb rahapreemia, seekord 4400 krooni.
Auhinda annab välja Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus viimase kahe aasta jooksul ilmunud lastekirjanduse ja laste lugemise probleeme kajastavate artiklite eest ajakirjanduses.
Mare Müürsepa kirjutisi iseloomustab originaalsus, asjatundlikkus ja vahetu reageerimine lastekirjanduse valupunktidele. Kindlasti väärib märkimist ka tema äsja kaitstud doktoritöö “Lapse tähendus Eesti kultuuris 20. sajandil: kasvatusteadus ja lastekirjandus”.
Au-Muhviga otsustati seekord esile tõsta Õpetajate Lehte lastekirjandust puudutavate põhjalike probleemartiklite ja ülevaadete eest.
Varem on Muhvi auhinna pälvinud Krista Kumberg (2001) ja Ilona Martson (2003), väljaannetest on äramärkimist leidnud Eesti Päevaleht ja Postimees.
Sirje Tohver
Unikaalsed kombatavad pildiraamatud lastele
Raamatukauplustes ja raamatukogudes on virnade viisi raamatuid lastele ning nii see peabki olema. On aga ka lapsi, kellele need raamatud on lihtsalt kogum paberilehti, sest nendeni ei jõua tavaliste raamatute värvirikkad illustratsioonid. Nad ei saa neid lugeda, sest nad ei näe. Kui puudub ka kuulmine, on elu väga kurb ja ebaõiglane.
Kombatavad pildiraamatud on nendele lastele uks raamatute maailma. Nende raamatute abil saab anda ettekujutuse loomade jälgedest, millest selgitamisega ei kujune selget pilti, ruumilistest kujunditest ja nende pinnalaotustest. Kätega katsudes ja nukke liigutades võib elada muinasjutumaailmas, lennata kosmoses ja laiendada oma maailmapilti mitmele elualale.
Oleks hea, kui kombatavaid pildiraamatuid oleks rohkem. Raamatute valmistamiseks võib kasutada mitmesuguseid materjale: kangast, nahka, karusnahka, kive, sulgi, pappi, puud, käsitöömassi jne. Head värvikontrastid aitavad aktiveerida allesolevat nägemist. Mitmesugused nööbid, tõmblukud, aasad, taskud, nöörid ja paelad aitavad arendada puuetega laste peenmotoorikat. Kui sellele lisada veel mustvalge tekst ja braille-tekst ning lindistus teksti- ja heliefektidega, saame valmis unikaalse kombatava raamatu.
Kombatava raamatu valmistamisel saab rakendada kõiki käsitöömooduseid: õmblemist, aplikeerimist, kudumist, heegeldamist, tikkimist, eri pistetega kinnitamist, lõikamist, liimimist ja puust voolimist – see kõik vajab ning arendab loovust. Raamatute valmistamisel tuleb arvestada, et pildid ja esemed püsiksid tugevalt lehekülgedel ja kõik see, millele pisikesed sõrmekesed võivad taha hakata, oleks hästi peidetud.
Töörühm Kaunis Kombatav Raamat esitleb omavalmistatud raamatuid 1.–10. juunini Tallinna Puuetega Inimeste keskuses Endla 59. Igal argipäeval kella 15–16 on näituse juures keegi töörühma liikmetest, kellega saab raamatute valmistamise üle nõu pidada.
Kutsume näitusele ka käsitööõpetajaid, kellele meil on suur palve: valmistage klassis ja kursustel lõputöödena kombatavaid raamatuid Eesti Pimedate Raamatukogule, kust puuetega lapsed ja lasteasutused saavad neid laenutada.
Eestis on palju käsitöötegijaid. Kui iga klass, kursus või käsitööring valmistab kas või ühe raamatu, on puuetega lastel, mida lugeda, nende maailm muutub avaramaks.
SÜLVI SARAPUU
Mustamäele lendasid esimesed laululinnud
Sel kevadel pandi alus uuele traditsioonile – eelkooliealiste laste lauluvõistlusele “Laululinnuke”. Algatajad olid Mustamäe Linnaosavalitsus, kultuurikeskus Kaja ja ka Mustamäe lasteaedade muusikaõpetajad. “Laululinnukese” eestvedaja oli Mustamäe kultuurikeskuse Kaja kultuuriprojektide juht Mirle Veisner.
Osaleda võisid 3–7-aastased lapsed. Kõik olid Mustamäe lasteaedadest ja muusikastuudiotest ning laulsid ühe laulu, mille nad olid koos muusikaõpetajaga välja valinud ja selgeks õppinud. Lõppkontserdil laulis iga vanuserühm ühislaulu, mida dirigeeris muusikõpetaja Helle Kalk.
Lauluvõistlust juhtis Mustamäe Noorsookeskuse noorsootöötaja Kadi Jaanisoo. Noorel peojuhil jätkus aega iga lapsega juttu puhuda ja julgustava sõnaga lavale saata. Kui kõik olid ära laulnud, valiti igast vanusegrupist välja kaheksa tublimat, kes esinesid juba paar päeva hiljem suure publiku ees ja päris ansambli saatel. Eriti armas oli, et kolmeaastaste vanusegrupist said kõik lapsed lõppkontserdile, sest keda sa võtad või jätad…
“Laululinnuke” hiilgas lapsesõbraliku suhtumisega. Saateansambel Hain Hõlpuse eestvedamisel toetas oma suurepärase mängu ja miimikaga iga lavale tulnud last. Kui laps ei alustanud laulu õiges kohas, mängis ansambel seni eelmängu, kuni laps otsustas lauluga alata.
“Laululinnukese” eesmärk ei olnud võistulaulmine, vaid esinemise nautimine ja laulmisest rõõmu tundmine. Kuigi igast vanusegrupist valiti välja üks laululinnuke, anti ka eripreemiaid julge esituse ja muukeelse lapse tubli esinemise eest eesti keeles.
Kohtumiseni ülejärgmisel aastal!
PILLE WAHL,
Männikäbi lasteaia muusikaõpetaja
Mälestuskilde Neeme Aljesest
Kevade hakul lahkus manalateele legendaarne pedagoog Neeme Aljes. Kolleegide ja õpilaste mälestustes elab ta veel palju aastaid.
q Esmapilgul tundus, et ladina ja saksa keele õppejõud Neeme Aljes on heasüdamlik veidrik: suur, kohmetu, näol katuse-Karlssoni siiras ja hingest tulev naeratus. Iga tema loeng oli elamus, ta oskas panna meid õppima ja armastama nii igivana ladina keelt kui ka kuivavõitu ja rasket saksa keele grammatikat. Mis aga peamine – ta õpetas meile headust ja inimlikku suhtumist kõigisse ja kõigesse.
Tundes, et on ise headusega kohati liiale läinud, oskas ta tasakaalu saavutamiseks teinekord õelutseda ka, aga ikka oma muhedal ja vaimukal moel, ise sealjuures särasilmselt naeru kõhistades. Tema manitsused ja laitusedki olid kuidagi teistsugusel toonil ja mõistukõnes väljendatud, nii et mõnikord taipasid öeldu mõtet alles hiljem.
Neeme Aljese vaimu- ja hingesuurus avanes meile järk-järgult: tema laialdaste teadmiste, suure lugemuse, ääretult avara silmaringi, optimismi, inimlikkuse kaudu. Ta oli inimene, kellest sai legend juba tema eluajal. (Ruth)
q Neeme Aljese elu polnud kindlasti alati meelakkumine, kuid selle plusspoolele kuulub arvukas hulk tänulikke üliõpilasi, kellele ta suure pedagoogilise meisterlikkusega ja sageli meeldejätmist hõlbustava huumorimeelega vahendas saksa keele ajalugu, selle funktsioneerimist ja struktuuri.
1977. aastal oli mul õnn ja au kirjutada tema juhendamisel diplomitöö. Pean teda oma õpinguteaja üheks meeldejäävamaks ja silmapaistvamaks õppejõuks. (Anu)
q Kes kord Neeme Aljese käe all on õppinud, ei unusta teda kunagi. Humoorikas, alati väga positiivne ja energiast pakatav, oma eriala põhjalikult valdav õppejõud – sellisena on ta mulle meelde jäänud. Märkmikutäis ladinakeelseid õpetussõnu, mille olen endale talletanud, meenutavad ikka ja jälle tema huvitavaid tunde, kus mitte iial igav ei hakanud. (Eve)
q Olin üks Neeme Aljese lemmiküliõpilasi, mida ta ka varjamatult, kedagi solvamata tunnistas. Selle põhjuseks polnud siiski mitte (ainult) head õpitulemused, vaid see lihtne fakt, et ma kunagi tema kell 8 algavatesse loengutesse ei hilinenud. Ta tavatses öelda: “Kõigepealt tuleb Merle, siis Triinu, siis tükk aega mitte kedagi – ja siis tulevad kõik ülejäänud.”
Iga hilineja pidi uksel ütlema kolm ladinakeelset sententsi. Juhtus sedagi, et hilinejale ei meenunud suure ähmiga muud kui “Curriculum vitae!” (Merle)
q Et mina hilinesin pidevalt, pidin ette kandama viis sententsi. (Anne)
q Minu mäletamist mööda oli Neeme Aljes tol ajal üks esimesi õppejõude, kes lasi tudengitel üles astuda iseseisvate lühiettekannetega. Kaasüliõpilased pidid andma ettekandele hinnangu ja panema hinde. Mul on säilinud üks selline vihik, pealkirjaks “Meine Kommentare”. Sealt loen: “Randnotizen zum Vortrag von Fräulein P.” Järgneb teema, minu kommentaar, hinnang ja ettepanek hindeks. Vihikust on näha, et Neeme Aljes ka kontrollis seda.
Juhtus, et mõni ettekanne ei saanud õigeks ajaks valmis. Siis rõhutas Neeme Aljes, et nüüd tuleb asjaosalisel veel terve nädal seda “tegemata töö koormat” kanda, mis väsitab/kurnab palju enam kui ühele poole saadud töö. Just see “tegemata töö koorma” mõte on mind edaspidi elus innustanud nii mõnegi asja kallale asuma ja seda mitte edasi lükkama. (Õie)
q Aljese hõige keset kõige igavamat grammatikateemat: “Das ist doch kolossal interessant! Das ist doch wahnsinnig interessant!” Saksa keele ajaloo loengul: “Seda küsivad teie õpilased Obinitsas kindlasti!”
Tal oli omapärane arvestuste süsteem: milde, normale und strenge Zwischenprüfung, neist viimane, range arvestus, võis kesta mitu tundi.
Kolhoosipõllul käis ta meil järel, käed seljal ja hoiatas: “Ärge end ära katkestage, kes seda lolli tööd ikka ära teha jõuab!” (Rael ja Rita)
q Neeme Aljes:”Grammatika on mu päevade mõte ja ööde unelm.” (Kalle)
q Valentsiteooria kokkuvõtvalt Neeme Aljese formuleeringus: “Das Verb ist die Seele des Satzes.” (Helju)
q Ta kirjutas kord pühendusena: “Mitte ükski halb õpetaja ei saa ära rikkuda head õpilast.” Kas see oli tema mõte või kellegi teise oma, aga olen seda tihti oma õpilastele lohutuseks öelnud. (Aimi)
q Neeme Aljes pidas kolleegidele pikki ja vaimukaid sünnipäevakõnesid, tähtpäevadeks koostas kaarte ladinakeelsete õpetussõnadega. Ta oskas meid nii südamlikult ja humoorikalt kiita – kas või ainult selle eest, kui kellegi juhendamisel valmis üliõpilasel ettekanne ÜTÜ aastakonverentsiks.
Nõukogude ajal võttis Neeme Aljes sotsialistliku kohustuse oma käekirja parandada. Kohustust ilmselt aktsepteeriti “kõrgemal pool”, sest vastuväiteid ei tulnud. See on küll ainus kohustus, mida Neeme Aljes ei suutnud täita – ta käekiri oli ja jäi raskesti loetavaks.
Neeme Aljes oli ilmselt ainus kuulaja marksismi-leninismi ülikoolis, kes seminaride materjali läbi töötas. Tal oli seminari juhatajale nii mõnigi kord “kuus põhiküsimust ja kaksteist lisaküsimust”, mis täitsid terve õhtupooliku. Tema väitlemist seminari juhendajaga nautisime kõik ja nii saime targemaks ka selle ülikooli raames. (Helju)
q Neeme Aljeses oli õigluse- ja tõearmastus, mida ta rakendas mitte ainult sõnades, vaid ka kõigis oma tegudes. Kolleegina imetlesin tema tarkust, tema sõnaseadmise ja mõtete formuleerimise filigraansust, tema erilist vaimukust maailma asjade nägemisel ja sõna vormi valamisel, tema ainulaadset huumorimeelt, mis laienes õpetatavate ainete sisule ja andis tunnistust sellest, kuidas ta ühendas elu ja teaduse läbi huumoriprisma, olles nii lihtne, tagasihoidlik, kuid just selle kaudu tõeliselt suur õpetaja ja kasvataja. (Tiia)
Helju Ridali
|
|
|
