|
         
|
|
|
|
ÕpL
Kirjakast
Issand, kui lihtne!
Täna rõhutatakse igal sammul – õpilasel on õigus õppida
koolis, mille tema või tema vanemad on valinud. Aga vahel on vaja kasutada
individuaalset õppekava.
Meil on 6. klassis tervelt kuuendik ehk kolm õpilast, kes
ei tule õpetajata pehmelt öeldes millegagi toime. Et nemad saaksid hüüda “Issand
kui lihtne!” ja kogeksid eduelamust, peab õpetaja istuma igaühe kõrval 45
minutit tunnis. Kui õpetaja läheb kõrvalt ära ega vea raamatus sõrmega järge,
lõpeb ka lapse töö ja huvi. Istub, kõnnib, karjub, segab teisi. Vaat nüüd teeme
valiku. Kellega peab õpetaja tunnis töötama? Kas nende kolmega, et nad jõuaksid
mõnes õppeaines “kolmele”, tunneksid ennast hästi ega segaks teisi, või
ülejäänutega, kes suudavad õppida ja ainekavas toodud, kuidas see nüüd oligi,
pädevused omandada? Et nemadki tunneksid ennast koolis hästi. Kas õpetaja peab
töötama ühe või viie kuuendikuga klassi õpilastest?
Millised oleksid lahendused? Ehk avardada sotsialismiajal
äraproovitud erikoolide võrku? Seal tundis õpilane eduelamust, oli koolis rõõmus
ja enamik tahtis ka õppida. Nende koolide tulemuste analüüsi pole mina näinud.
Oli (on) neist siis ka kasu või ei? Mis sai erikoolide õpilastest edasi? Oma
kogemustest tean üht-teist, sest töötasin kunagi erikoolis ja mõne tookordse
õpilase käekäiguga olen tuttav. Suurem osa järgis oma vanemate eluviise – tööd
teha ei viitsinud ja viin maitses päris hea. Aga üks pani saekaatri püsti ja
võttis klassikaaslasegi sinna tööle.
Ehk oleks niisuguste õpilaste jaoks tavakoolis kasu
abiõpetajatest. Mul on olnud klassis kahe poisi ema, kes kahe nädala jooksul
nende kõrval istus, neid pidevalt juhendas ja aitas. Õpetaja sai tegelda
teistega. Poisid töötasid samade ülesannetega, aga ema juhendamise järgi. Ja
pean tunnistama, et tulemused hakkasid paranema. Polnud ka korrarikkumisi. Kuid
ema ei saa ju töölt lahti võtta ja lastega igavesti koos koolis käia. Võtaks
tööle abiõpetajad, aga pearahast selleks ei piisa.
Reaalselt teostamatu, kuigi heade kavatsustega mõeldud
idee toob kahju nii õpilasele, kelle nimel uuendused tehti, kui ka tema
klassikaaslastele. Idee poolik rakendumine on alati kahjulik. Idee
töölehakkamiseks on vaja kooli kas või paari abiõpetajat. Selleks sobiksid isegi
gümnaasiumiharidusega inimesed.
Gustav Haller
Pime ärapanemine?
Suur ärapanemise pidu oli detsembri keskel, kui
ajakirjanduses avaldati TIMSS-i uurimuse tulemused. Sel puhul võis meedias peale
ministri esinemise kuulda (lugeda) ainult ajakirjanike endi asjatundmatut juttu.
Ära pandi aga õpetajatele. Mille eest? TIMSS-i uurimus
näitas, et Eesti õpilaste teadmised ja oskused on väga heal tasemel. Eesti kooli
rahvusvaheline maine tõusis tühjalt kohalt tõsiste tegijate hulka. Ja mida
õpetajad selle peale kuulsid ja lugesid? Seda, et TIMSS uurivat pelgalt
faktiteadmisi ja üleüldse on valest uurimusest osa võetud. Jäeti mulje, et head
tulemused on pigem halb kui hea märk.
Kas sellisel kampaanial on üldse mingit mõistuse iva
küljes? Kas need targad kirjutajad ja rääkijad ise on ülesandeid lugenud? Kui
vähegi tahetaks objektiivset pilti anda, peaks tellima analüüsi meie
ainedidaktikutelt, kes uurimuse korraldamisest osa võtsid ja teavad ülesannete
kaupa, mida ükski neist kontrollis. Matemaatikuna olen tundnud huvi eelkõige
matemaatikaülesannete vastu. Võin kindlalt öelda, et need olid suunatud märksa
rohkem teadmiste rakendamisele kui meie õpikute ülesanded. Aga õpilased said
hakkama. Järelikult on õpetatud seda, mida tarvis, ja nii, nagu tarvis. Aga
õpetajad osati ikka süüdlasteks jätta. Seega võib meie haridusminister nüüd
kolleegide hulgas märksa kindlama sammuga astuda, aga Eesti kooliõpetaja peab
endiselt vaikselt ümber nurga hiilima.
Hoopis kummaline oli Postimehe 16. detsembri juhtkiri,
kus TIMSS pannakse selgelt paika: “...hiljuti maailma parimaks tunnistatud Soome
koolisüsteemis ei hinnata kõige kõrgemalt sugugi loodusainete teadmisi ega
pähetuupimist kontrollivaid analüüse.” Ega siis meilgi kõlba õpilastele ja
õpetajatele midagi head öelda.
Mina ütleksin küll. Ja avaldaksin täiesti ebateadlikku
arvamust, et sama hästi teevad oma tööd ka teiste ainete õpetajad, keda TIMSS ei
uurinud.
Rein Prank
Mees annab sõna, mees võtab sõna
Tulevase Tallinna ülikooli ehitusjärgus pea maja
rahastamiseks on riik osa raha juba välja käinud, nüüd on aga puiklema hakanud
ja tahab rahastamise tudengite õlule panna. Partsi kolm iksi all küll, aga raha
läheb ikkagi (Taaralinna) konkurentidele. Vabanduseks see, et äkitselt on
aastaga (loe: aasta pärast alla kirjutamist) valitsuse prioriteedid muutunud ja
koguni nii kiiresti, et nüüd, kus eelarve koos ja rahaga kitsas käes, ei ole
kuskilt mujalt võtta kui naabri aialapilt. Mis siis et kaup aasta eest tehtud
sai. Eks ennemuiste pidanud taluperemehedki sulaseid enamasti aastakaupa. Mine
tea, mis järgmisel aastal saab. Äkki ikaldus nagu tänavu?
Või on tegu kadeduse ja kahjurõõmuga (selle kõige suurema
rõõmuga), et kui Tallinna Ülikooli nime küsimuses alla jäädi, tuleb mingil muul
viisil veel sündimata velle hälliraha kallale kippuda, et talle koht kätte
näidata? Ja eks see taskuraha äravõtmine paku omajagu lohutustki, hoolimata
sellest, et enda taskuraha kordi suurem. Väljaminekud samuti, aga see ei muuda
asjade seisu.
Enne olid Alma Mater’il oma poolõdede, -vendade
(loe: teiste avalik-õiguslike ülikoolide) ja kasulaste (loe: eraülikoolide)
seltsis mõttetult palju tähelepanu ja vähe vaeva, ikkagi ainus päris
Universitas. Nüüd tahavad nooremad, et riik nad adopteeriks. Kellele seda
vaja on? Seepärast tuligi Almal mõte üritada kutsuda esile nürisünnitus, aga kui
ämmaemand (loe: valitsus) sünnituse vastu võttis, ei jäänud enam muud üle, kui
kasutada oma suurt vanusevahet niikaua kui võimalik enda kasuks. Armukadedus on
eksüksiklaste relv. Õnneks on Alma instinktiivne käitumine aidanud senised 372
aastat karmile looduslikule valikule vastu pidada. Tuletame meelde kallist
kadunukest – Universitast Aleksandrit (Aleksandri kool).
Sedapsi on eestlased isekeskis juba aastasadu kembelnud ja lõppu
sel ei paista: eks me tea küll, milleks on eestlasele teine eestlane hea.
Made-in-Estonia-konnatiigi seebiooperi jälgimine on üks viimaseid rõõme, mis
meile veel jäetud on.
Maiko Markus
|
|
|
