Savisaare joonlaud

Edgar Savisaare endise nõunikuna olen tema mälestusteraamatu kirjutamise ja koostamise juures olnud. Ma ei oska selle lehekülgedele vaadata kaasaelamiseta, võõra inimese ükskõiksusega. Iseasi, kas seda raamatut saabki nii lugeda. See puudutab lähiajalugu, millele suur osa eestimaalastest on olnud vahetud tunnistajad.

Publitsisti ja literaadina poliitikasse tulnuna juhtis Edgar Savisaar Eesti vabadusliikumise jõudu koondanud ja hoogu suunanud Eestimaa Rahvarinnet. Ta oli Eesti Vabariigi peaminister aastatel, mis tõid Eestile iseseisvuse. Harva antakse välja teoseid, mille ilmumine on nii möödapääsmatu. Poliitikuil, kes on ajalugu oma kätega ellu viinud, ei ole valikut mitte anda oma tunnistust. Oma raamatu eessõnas möönab seda ka Edgar Savisaar:
Edgar Savisaare kaasaegsete (ent mitte kaasvõitlejate) poolt nende aastate kohta kirja pandut lugedes märkab nii juhuslikke ebakõlasid kui ka sihiteadlikult levitatud valet. Loomulikult mõjub Edgar Savisaare kirjapandu kui sõjakuulutus ajalugu Eesti Komitee perspektiivist näinud ja jutustavatele poliitikutele. Nemad on püüdnud Rahvarinde valitsust ja Rahvarinde inimesi maha vaikida ja ajaloost välja kirjutada. Edgar Savisaar ei ole kedagi esilolnuist maha vaikinud.
Kõrvutades paljude Eesti poliitikute toonaseid ja tänaseid väljaütlemisi, näeb hämmastusega, millist meelemuutust esineb poliitikas. Ajakirjanik Toomas Sildam nimetab nüüd, aastaid hiljem toonase peaministri raadiopöördumist 15. mai intrite mässu ajal suurepäraseks ning tunnistab: “Rüütli ja Savisaare teekonnad Riiga või Vilniusesse aastatel 1990–1991 [ei olnud] rahulikud lõbusõidud, sest ilma irooniata – kunagi ei teadnud, millise põõsa taga võivad omonlased rünnakusignaali oodata” (“Teflonist mees”, Postimees, 20.11.2004).
Lauri Vahtre nimetab 20. augustit nüüd koguni üksmeelepäevaks: “Mõne püha ümber aimub endiselt erinevaid suhtumisi. Üks selline on ka homne taasiseseisvumispäev, 20. august. Miks ometi? Kas me siis ei seisnud nagu üks mees 1991. aastal oma vabaduse eest?” (“Üksmeelepäev”, SL Õhtuleht, 19.08.2004). Kas siis seisime?
Edgar Savisaare põhjalik ja süvitsi minev ülevaade 1991. a augustipäevadest laseb aimata tollase olukorda tõsidust ja süngust. Oli neid, kes riskisid enamaga kui teised – ühed sellega, et iseseisvus tuleb nendeta; teised, et iseseisvust ei tulegi ja siis pole enam ka neid!
1991. aasta augustiputši ajal Toompea lossis asunud sidekeskust juhtinud Aadu Jõgiaas meenutab: “Kui kuulsime vabariigi väljakuulutamist, ei jõudnud see meie teadvusesse. Olime füüsiliselt nii väsinud ja ei hoomanud, et iseseisvus on välja kuulutatud. 21. augusti õhtul surus Andrus Öövel kätt ja ütles, et kümneks aastaks on rahuliit olemas, kuid minul ei tekkinud mingeid tundeid” (“Sidejuht Aadu Jõgiaas: Teletorni rünnatakse!”, Frank Sprenk-Dorn, EPL 19. august 2004).
Olgu Komitee ja Rahvarinde vastuseisuga, kuidas oli. Rahvarinde kõnelused taotlesid iseseisvust ja lõppesid iseseisvuse tunnustamisega. Lõppkohtuks pole meie, iseseisvuse kaasaegsed, vaid Ajalugu. Ajalugu ise praagib välja kõlbmatu kirjanduse, ajaloos jäävad olematusse nende nimed, kelle olulisus on ehitatud valedele. Teised paigutuvad oma senistelt kohtadelt ajaloo kaardil ümber.
Edgar Savisaare mahuka monograafia valguses muutub ka see, kuidas vaatame tänase päeva poliitikategemisele. Kui hämmastavalt selgesti paistab vahel välja, milline pisiisiksuste armee on meie tipp-poliitika vallutanud.
Ajaloolise kohtu kartuses ei saa valitseja astuda ühtegi kergemeelset või mõtlemata sammu. See ongi poliitilise vastutuse põhisisu. Ka päevakaja ees säramisest ei piisa, omaaegsete kiit on sama väärtusetu kui eilse päeva ajaleht.