Kirjakast

Issand, kui lihtne!

Täna rõhutatakse igal sammul – õpilasel on õigus õppida koolis, mille tema või tema vanemad on valinud. Aga vahel on vaja kasutada individuaalset õppekava.

Meil on 6. klassis tervelt kuuendik ehk kolm õpilast, kes ei tule õpetajata pehmelt öeldes millegagi toime. Et nemad saaksid hüüda “Issand kui lihtne!” ja kogeksid eduelamust, peab õpetaja istuma igaühe kõrval 45 minutit tunnis. Kui õpetaja läheb kõrvalt ära ega vea raamatus sõrmega järge, lõpeb ka lapse töö ja huvi. Istub, kõnnib, karjub, segab teisi. Vaat nüüd teeme valiku. Kellega peab õpetaja tunnis töötama? Kas nende kolmega, et nad jõuaksid mõnes õppeaines “kolmele”, tunneksid ennast hästi ega segaks teisi, või ülejäänutega, kes suudavad õppida ja ainekavas toodud, kuidas see nüüd oligi, pädevused omandada? Et nemadki tunneksid ennast koolis hästi. Kas õpetaja peab töötama ühe või viie kuuendikuga klassi õpilastest?

Millised oleksid lahendused? Ehk avardada sotsialismiajal äraproovitud erikoolide võrku? Seal tundis õpilane eduelamust, oli koolis rõõmus ja enamik tahtis ka õppida. Nende koolide tulemuste analüüsi pole mina näinud. Oli (on) neist siis ka kasu või ei? Mis sai erikoolide õpilastest edasi? Oma kogemustest tean üht-teist, sest töötasin kunagi erikoolis ja mõne tookordse õpilase käekäiguga olen tuttav. Suurem osa järgis oma vanemate eluviise – tööd teha ei viitsinud ja viin maitses päris hea. Aga üks pani saekaatri püsti ja võttis klassikaaslasegi sinna tööle.

Ehk oleks niisuguste õpilaste jaoks tavakoolis kasu abiõpetajatest. Mul on olnud klassis kahe poisi ema, kes kahe nädala jooksul nende kõrval istus, neid pidevalt juhendas ja aitas. Õpetaja sai tegelda teistega. Poisid töötasid samade ülesannetega, aga ema juhendamise järgi. Ja pean tunnistama, et tulemused hakkasid paranema. Polnud ka korrarikkumisi. Kuid ema ei saa ju töölt lahti võtta ja lastega igavesti koos koolis käia. Võtaks tööle abiõpetajad, aga pearahast selleks ei piisa.

Reaalselt teostamatu, kuigi heade kavatsustega mõeldud idee toob kahju nii õpilasele, kelle nimel uuendused tehti, kui ka tema klassikaaslastele. Idee poolik rakendumine on alati kahjulik. Idee töölehakkamiseks on vaja kooli kas või paari abiõpetajat. Selleks sobiksid isegi gümnaasiumiharidusega inimesed.

Gustav Haller

Pime ärapanemine?

Suur ärapanemise pidu oli detsembri keskel, kui ajakirjanduses avaldati TIMSS-i uurimuse tulemused. Sel puhul võis meedias peale ministri esinemise kuulda (lugeda) ainult ajakirjanike endi asjatundmatut juttu.

Ära pandi aga õpetajatele. Mille eest? TIMSS-i uurimus näitas, et Eesti õpilaste teadmised ja oskused on väga heal tasemel. Eesti kooli rahvusvaheline maine tõusis tühjalt kohalt tõsiste tegijate hulka. Ja mida õpetajad selle peale kuulsid ja lugesid? Seda, et TIMSS uurivat pelgalt faktiteadmisi ja üleüldse on valest uurimusest osa võetud. Jäeti mulje, et head tulemused on pigem halb kui hea märk.

Kas sellisel kampaanial on üldse mingit mõistuse iva küljes? Kas need targad kirjutajad ja rääkijad ise on ülesandeid lugenud? Kui vähegi tahetaks objektiivset pilti anda, peaks tellima analüüsi meie ainedidaktikutelt, kes uurimuse korraldamisest osa võtsid ja teavad ülesannete kaupa, mida ükski neist kontrollis. Matemaatikuna olen tundnud huvi eelkõige matemaatikaülesannete vastu. Võin kindlalt öelda, et need olid suunatud märksa rohkem teadmiste rakendamisele kui meie õpikute ülesanded. Aga õpilased said hakkama. Järelikult on õpetatud seda, mida tarvis, ja nii, nagu tarvis. Aga õpetajad osati ikka süüdlasteks jätta. Seega võib meie haridusminister nüüd kolleegide hulgas märksa kindlama sammuga astuda, aga Eesti kooliõpetaja peab endiselt vaikselt ümber nurga hiilima.

Hoopis kummaline oli Postimehe 16. detsembri juhtkiri, kus TIMSS pannakse selgelt paika: “...hiljuti maailma parimaks tunnistatud Soome koolisüsteemis ei hinnata kõige kõrgemalt sugugi loodusainete teadmisi ega pähetuupimist kontrollivaid analüüse.” Ega siis meilgi kõlba õpilastele ja õpetajatele midagi head öelda.

Mina ütleksin küll. Ja avaldaksin täiesti ebateadlikku arvamust, et sama hästi teevad oma tööd ka teiste ainete õpetajad, keda TIMSS ei uurinud.

Rein Prank

Mees annab sõna, mees võtab sõna

Tulevase Tallinna ülikooli ehitusjärgus peamaja rahastamiseks on riik osa raha juba välja käinud, nüüd on aga puiklema hakanud ja tahab rahastamise tudengite õlule panna. Partsi kolm iksi all küll, aga raha läheb ikkagi (Taaralinna) konkurentidele. Vabanduseks see, et äkitselt on aastaga (loe: aasta pärast alla kirjutamist) valitsuse prioriteedid muutunud ja koguni nii kiiresti, et nüüd, kus eelarve koos ja rahaga kitsas käes, ei ole kuskilt mujalt võtta kui naabri aialapilt. Mis siis et kaup aasta eest tehtud sai. Eks ennemuiste pidanud taluperemehedki sulaseid enamasti aastakaupa. Mine tea, mis järgmisel aastal saab. Äkki ikaldus nagu tänavu?

Või on tegu kadeduse ja kahjurõõmuga (selle kõige suurema rõõmuga), et kui Tallinna Ülikooli nime küsimuses alla jäädi, tuleb mingil muul viisil veel sündimata velle hälliraha kallale kippuda, et talle koht kätte näidata? Ja eks see taskuraha äravõtmine paku omajagu lohutustki, hoolimata sellest, et enda taskuraha kordi suurem. Väljaminekud samuti, aga see ei muuda asjade seisu.

Enne olid Alma Mater’il oma poolõdede, -vendade (loe: teiste avalik-õiguslike ülikoolide) ja kasulaste (loe: eraülikoolide) seltsis mõttetult palju tähelepanu ja vähe vaeva, ikkagi ainus päris Universitas. Nüüd tahavad nooremad, et riik nad adopteeriks. Kellele seda vaja on? Seepärast tuligi Almal mõte üritada kutsuda esile nürisünnitus, aga kui ämmaemand (loe: valitsus) sünnituse vastu võttis, ei jäänud enam muud üle, kui kasutada oma suurt vanusevahet niikaua kui võimalik enda kasuks. Armukadedus on eksüksiklaste relv. Õnneks on Alma instinktiivne käitumine aidanud senised 372 aastat karmile looduslikule valikule vastu pidada. Tuletame meelde kallist kadunukest – Universitast Aleksandrit (Aleksandrikool).

Sedapsi on eestlased isekeskis juba aastasadu kembelnud ja lõppu sel ei paista: eks me tea küll, milleks on eestlasele teine eestlane hea. Made-in-Estonia-konnatiigi seebiooperi jälgimine on üks viimaseid rõõme, mis meile veel jäetud on.
 

Maiko Markus