Milleks humanitaaria?

  Humanitaariat, st humanitaaraineid õpitakse praeguse Eesti kõrgkoolides meelsasti. Millegipärast peetakse neid kergemateks erialadeks kui näiteks insenerialasid, rääkimata juba arstiteadusest. Raskuse kohta on raske midagi ütelda – mis on ühele kerge, võib teisele raske tunduda. See sõltub mitmest asjaolust. Põhimõttelisemalt võttes eeldab humanitaaria n-ö ebamäärasemat, ambivalentsemat mõttejooksu. Humanitaaria on vabam kui matemaatika, ja vabadus meelitab, innustab ning paraku ka kohustab. Küsimus on eelkõige selles, mida humanitaaria endast kujutab.
 
Nimetuse järgi on see sõna seotud ladina keelega, kus sõna “homo” ja selle tuletised on seotud inimlikkuse, inimsuse jne tähendustega. Vaieldamatult on humanitaaria valdkond, kus tegeldakse n-ö põhimõttelise inimlikkusega, niisugusega, mis kodustab ja taltsutab meid ümbritsevat tegelikkust, teeb ümbritseva inimesele vastuvõetavaks, ja seda eelkõige (rahvus)keeleliste (või peaks ütlema – kogukondlike?) nimetamiste ja sellega seostuva kirjelduslikkuse abil. Sellest (rahvus)keelelisest retseptuurist, kataloogist, telefoniraamatust, n-ö vokabulaarist saab koostada erinevaid jutte, lugusid, kodustavaid seadeldisi/mehhanisme – nimetagem neid siis grammatikateks, narratiivideks, diskursusteks või ka lihtsalt ajalugudeks. Lugu teebki tegelikkuse inimlikult vastuvõetavaks, jutt tekitab kodutunde. Arstiteadus oma kohutavas inimlikkuses seda ei tee, ei tee seda ka näiteks teedeehitus, isegi mitte matemaatika. Tõsi, arstiteaduski koostab ajalugusid/haiguslugusid, ent seda vaid vahendi, mitte eesmärgina.
Kodustamismissioon
Humanitaaria lähtepunkt on mingi (rahvus)keel, kogukondlik kommunikatsioonivõimalikkus – kas siis ema- või võõrkeelena. Muu humanitaaria lähtub oma kodustamismissioonil eelkõige (rahvus)keelelisusest, kogukondlikkusest, kolklusest selle sõna kõige paremas ja positiivsemas tähenduses.
(Rahvus)keeli tuleb osata, nendega tuleb manipuleerida, st nende kaudu tegelikkust taltsutada, kodustada, inimlikustada. Võõrkeelelisusega on asi vähemalt eestlaste jaoks lihtne – tuleb õppida ja osata. Eriti inglise keelt, sest tänane globaalsus töötab kahjuks ainult selles keeles.
Paraku on praeguses Eesti Vabariigis vähemalt tänase seisuga selles osas probleeme. Üldharidus ei anna piisavat inglise keele oskust, kuigi peaks. Seega on inglise keele (varem öeldi pidulikumalt – inglise filoloogia) õppimine kõrgkoolis igati põhjendatud. Sama kehtib ka teiste, marginaalsemate võõrkeelte kohta (eestlaste jaoks kuulub siia ka vene keel, venekeelsete jaoks jällegi eesti keel) – nendegi omandamine kõrgkooli tasemel (koos kohustusliku inglise keelega) ja filoloogia sildi all (soovitatavalt koos õpetajakoolitusega) on igati õigustatud. Kusjuures näiteks ingliskeelsete inimeste jaoks, keda maailmas kahjuks piisavalt palju, on olukord teistsugune – neile piisab emakeelest. Maailm on tasalülitumas ingliskeelseks, tasandumas monolingvaalseks, kodustumas Anglo-Ameerikaks. Eesti valmistub selleks oma kõrgkoolide kaudu, varsti on Eesti nimetatud humanitaarseks pöördeks lõplikult valmis.
Humanitaarne Eesti Vabariik
Eesti keelega (eestlaste jaoks emakeelega) on seevastu probleeme – milleks seda keelt (ja filoloogiat) kõrgtasemel õppida, milleks üldse eestikeelne humanitaaria? Globaalsus töötab ju inglise keeles. Ent oleme konkreetsemad. Näiteks tänases Eestis peavad kõik eesti teadlaste akadeemiliselt arvesse minevad tööd olema ingliskeelsed. Kusjuures alles veerand sajandit tagasi pidid taolised tööd olema hoopis vene keeles. Siis oli see kvaliteedi märk. Aga nüüd enam ei ole.
Selles mõttes tundub humanitaar- ne võõrkeelendus olevat natuke justkui konjunktuurne värk. Võib-olla muutub paarikümne aasta pärast akadeemiliselt kohustuslikuks juba hiinakeelsus.
Eestikeelselt õpitava kõrgkooli-humanitaariaga on hoopis teine lugu. See on missioon ja poliitika. Ütelgem selgelt välja – tänane Eesti Vabariik on humanitaarne nähtus. Näiteks Valga ja Valka piir oli ja on vist praegugi humanitaarne. Eesti Vabariik ei ole majanduslik ega isegi mitte geograafiline nähtus. See on piirkond, mis vähemalt veel pool sajandit tagasi oli kodustatud eesti keeles ja sellest tulenevalt ka eesti meeles.
Seda tajuvadki (ilmselt küll alateadlikult!) need keskkoolilõpetanud, kes toovad oma avaldused humanitaaraladel õppimiseks. Maailm ei oota meilt geenivaramut ega isegi mitte rahvuslikku Antarktika-ekspeditsiooni. Maailm ootab meilt akadeemilist, kõrgkoolides viljeldavat Estonicat. See – ja ainult see – on, mida me saame teha paremini kui teised. Eestikeelne humanitaaria on meie (lennartlik?) Nokia, ja seda tajuvad need sajad Eesti keskkoolilõpetanud, kes tänavugi suvel toovad avalduse ülikooli-humanitaariasse.
Eesti geneetikud saavad oma geniaalsust kõige paremini realiseerida ja õpetada mujal, sest seal on raha ning maailmatasemel tingimused. Eesti antarktikud saavad oma akadeemilist ennastsalgavust kõige paremini realiseerida Vene Föderatsioonis (à la Juhan Smuul ja temale järgnevad), kuna just Vene Föderatsioonil on maailma tasemel polaarkogemus. Ent Eesti on humanitaarne, ja see humanitaarne Eesti on siin, Eestis, kodustatuna oma kodus. Seda tasub kõrgtasemel ülikoolides õppida. Sellega saab hiljem kõrgtasemel Euroopassegi minna.

TOOMAS LIIV,
Tallinna Ülikooli
eesti kirjanduse professor