ÕpL
Kirjakast
Eesti haridus on riigieksamite vang
Oli kunagi nali eestlaste kohta, kes püüdsid saksa täpsusega täita vene seadusi. Mulle tundub, et see kõik kestab eesti koolis edasi. Väga kergesti minnakse kaasa “uuendustega”.
Isiklik kogemus oli paar aastat tagasi, kui protestisin kahetasemeliste riigieksamite vastu. Päris hüüdjaks hääleks kõrbes ka ei jäänud. Toetajaid leidsin siis, kui eksperiment läbi kukkus.
Praegu mõtlen, et igasugune pedagoogide eetikakoodeks on puhas jama, kui me ei saa lahti hariduslikust tõusiklikkusest, mis paneb koolid matkima rottide võidujooksu. Mulle tundub, et paljud koolid lausa armastavad riigieksamitabeleid, primitiivset võidujooksu riigieksamite tulemuste nimel. Eks just seetõttu on poiste väljalangemise üheks põhjuseks alateadlik “etniline puhastus” – võitlus “tugevamate” riigieksamitulemuste nimel.
Piinlik on lugeda, et selektsioon, mis algab juba algastmes, ongi kasvatus. Kes peaks siis õpetama ja kasvatama vähemvõimekaid, kellele “edu” käib üle jõu? Mis eetikakoodeksist saab rääkida, kui olemegi jäänud käsutäitjateks, ainult et partei asemel allume primitiivsele võiduajamisele.
Inglastel on selliste võrdluste kohta kena ütlemine: võrreldakse õunu ja apelsine. Puudub ühine võrdlemise alus nagu ka meie riigieksamite pingeridadel. Kas tugevad spordikooli poisid, kes pidevalt trenni teevad, kuid saavad äkki kesise tulemuse, on nõrgad? Kindlasti mitte. Nõrgad pole ka kümned maakoolid, kes oma “koore” pärast 9. klassi linnakoolidele loovutavad. Et midagi võrrelda, peaksid nn eliitkoolid oma lapsed ikka ilma filtrita ise 1. kuni 12. klassini kasvatama.
Kogu eesti pedagoogika ja haridus tervikuna tundub olevat riigieksamite van-gis – kõrged numbrinäitajad loovad mingi kujutelma, mida peetaksegi hariduseks. Isiklikult pole ma eliitkoolide vastu, ent analüüsimisel võiks siiski veidikenegi selgeks teha, keda ja kuidas tavakool õpetab. Uus pingerida oleks vaid vesi kollase pressi esikülgedele ja viiks maakoolidest viimased taibud. Uusi õpetajaid neisse ka ei tuleks ja täituks jälle väike osa Jüri Mõisa unistusest – kõik Tallinna.
Viktor Koop,
maakooli õpetaja
Mitte ainult Eesti probleem
Aeg-ajalt kerkib avalikus arutelus taas kilbile eesti hariduselu üks valulaps – õpilaste koolist väljalangus. Olen nõus, et see on suur probleem. Aga pole nõus väitjatega, et keegi selle probleemi pärast südant ei valuta. Valutab küll, ja kuidas veel! Koolijuhina näen seda iga päev päris lähedalt. Paraku pole keegi häid lahendusi avastanud ja välja pakkunud. Lahenduse pakkus kunagi hariduslistis välja keegi hea huumorisoonega kirjutaja – väljalangus kaoks, kui kaotada koolikohustus. Tõsiselt seda ettepanekut muidugi võtta ei saa. Seadusemuudatuse kõrvalnähud võivad olla ettearvamatud.
Arvan, et väljalangus pole haridussüsteemisiseselt lahendatav probleem. Sama probleem esineb küllaltki teravalt mujalgi. Kas või Itaalias, Prantsusmaal, Iirimaal. Veendusin selles mullu sügisel Itaalias Arioni õppelähetusel teiste maade koolijuhtide/inspektoritega suheldes. Sealmail pole meie haridussüsteemi, aga koolist väljalanguse probleem on ka neil valusalt päevakorral. Üks Iirimaa koolijuht ütles, et kool jäeti pooleli nii siis, kui olid majanduslikult rasked ajad (1970-ndad), kui ka nüüd, majandusbuumi tingimustes. Enne toodi põhjuseks perekondade majandusraskused, noored pidid tööle asuma, et ära elada. Nüüd tuuakse põhjuseks heapalgaliste töökohtade kättesaadavus. Milleks veel koolis aega raisata! Nii et põhjuse leiab ikka.
Teine terav probleem on n-ö hariduslik kihistumine. Ka see pole üksnes meie koolisüsteemi (süvaõppega koolid, koolikatsed, riigieksamid jms) toodetud, vaid vabaturumajanduse poolparatamatu kõrvalnähe. Seega pole mõtet oma koolisüsteemi uisapäisa sarjata. Arvan, et Eesti koolisüsteemil hinna ja selles omandatava hariduse kvaliteedi suhe on mõningatele probleemidele vaatamata üsna hea.
Mart Märdin,
koolijuht Võrumaalt
Kool saab kodanikke kasvatada
Lugesin eelmisest Õpetajate Lehest Euroopa kodanikuaastale pühendatud lugejakirja. Lugu pani kaasa ja edasi mõtlema. Kust otsida kodanike passiivsuse lätteid ja millal võiks olukord paraneda?
Olen jõudnud järeldusele, et tõelise ja toimiva kodanikuühiskonna saavutamiseni võime jõuda alles mitme põlvkonna pärast. Liiga tugevad on ajalooline mälu ja kogemused. Kui vanaemad on veendunud, et enese alalhoiuks ei tohi mõeldagi midagi, mis ei pruugi võimudele meeldida; kui emad õpetavad lapsi, et õpetaja on koolis A ja O, aga kodus võivad kehtida hoopis teistsugused reeglid; kui isad arvavad, et kel raha, sel õigus, ning filmikangelastele on lubatud igasugune ennastkehtestav käitumine, võtab laps omaks selle, mis talle endale kõige sobivam tundub.
Lahendusi otsides jõudsin mõttematkal kooli. Kool on koht, kus saab (ja peakski seda tegema?) kodanikke kasvatada. Selleks ei pea isegi õppekavadesse uusi aineid lisama. Kodanikuks kasvamisel on oluline saada positiivseid kogemusi, et igaühel on õigus oma arvamust avaldada, et sellele ausale arvamusavaldusele ei järgne karistus, et arvamused võivad olla erinevad, kuid on võimalik leida ühisosa ning saavutada kokkuleppeid, et on olemas valikuvõimalused ja valikuvabadus grupi sees kokkulepitud piirides. Sellist kodanikukasvatust peaks võimaldama osaleva kooli mudel.
Kui aga jätkata viisil, et alati on kuskil keegi targem, keegi boss, kes teab, mis on õige, ja nagunii tema otsustab, jääb enamik inimesi, vaatamata üksikutele väljapaistvatele mässukatsetele, endiselt passiivseks ja alalhoidlikuks, sest nii on mugavam ja muretum. Seega: mida rohkem toetust leiavad kodanikualgatuse projektid ja mida rohkem teavitatakse avalikult edukatest algatustest, seda enam võib loota järgijaid. Ja vastupidi, kui ettepanekud maanduvad vaikselt ülemuste-otsustajate sahtlipõhja ning algatusi igal mõeldaval viisil pidurdatakse, jääb vähe neid, kes viitsivad end mingi vabatahtliku tegevusega vaevata.
Esti Kalam
