Nüüd elatakse küll jälle Eesti riigis, kuid sellele vaatamata on eestlaseks-olemisel juures mingi mitte-päris-olemise maik. Eestlastel puuduks justkui eestluse mälu ja identiteet. Miks?
 
Eestlus, eesti meel ja vaim olid nõukogude ajal midagi sellist, millest polnud soovitav isegi mõelda. Välistas ju ideaal nõukogude identsusest igasuguse rahvuslik-kultuurilise eripära. Eestis aga Nõukogude Liiduga end sisemiselt üldjuhul siiski ei identifitseeritud. Nii häbeneti välismaal öelda, et pärinetakse Nõukogude Liidust.
Eesti identiteet – pealesunnitud unustamine
Pealesunnitud unustamine on määratlenud ajaloo vältel pidevalt eesti identiteedi kui sellise kujunemist. Püüd sundida eestlasi unustama, kes nad on kultuurijärjepidevusliku mäluna, oli eelkõige iseloomulik kahtlemata nõukogude ajale. Eriti puudutas see mälutasandit, mis oli seotud eluga omaaegses Eesti Vabariigis. Mälu kui kultuurilise järjepidevuse dimensioon muudeti keelutsooniks. Kui aga kultuurimälu ei saa avalikult jätkuda, kaasneb sellega pikemas perspektiivis inimeste vastastikune kaugenemine ning võõrandumine. Pragmaatilised kasusuhted hakkavad määratlema inimestevahelist kommunikatsiooni.
Vaatleme ca 18-aastaste noorte identsuse kujunemist 1960., 1970. ning 1980. aastatel. Miks just sel ajaperioodil? Pole ju Eestis senini vaadeldud identsuse arengut nõukogulikustumise protsessi aspektist. 1960. aastate Eesti noortepõlvkond oli aga eriline ju selles mõttes, et tema kasvukeskkond oli olnud ainult nõukogude ühiskond. Kultuurijärjepidevuslikult oldi vanemate ja vanavanemate mälestuste kaudu endise Eesti Vabariigi elunarratiiviga küll seotud, aga see ei haakunud 1960. aastate nõukogude Eesti ühiskonnale iseloomulike eluperspektiividega.
Uurimisallikatest
Lähtusime järgnevatest ilukirjandustekstidest (jutustustest ja romaanidest).
q 1960-ndate algus–1970-ndate algus: Mati Unt “Hüvasti, kollane kass” ning “Võlg”, Aino Pervik “Õhupall”.
q 1970-ndad: Heljo Mänd “Miks sa vaikid?”, Silvia Truu “Peidus pool”, Mati Unt “Kui me surnud ei ole, siis elame praegugi”.
q 1980-ndad: Raimond Kaugver “Meie pole süüdi”, “Kas ema südant tunned sa”, “Tee isa juurde”, Eve Petersoni 1985. a laste- ja noorsookirjanduse võistlusel kolmanda auhinna saanud teos “Copia”.
Kirjandustekstide kasutamine ajastutele iseloomulike inimtüüpide, käitumis- ja identsusviiside arengute analüüsimiseks on tänapäeva inimteaduste distsipliinides üsnagi tavapärane. Näiteks võib tuua sotsioloog Norbert Eliase käsitlused Õhtumaa inimese eluviisi arengust. Kirjandusliku jutustamisviisi ning ajastutele iseloomuliku kirjandusliku keele muutumise alusel on lääneliku inimese identsuse kujunemist vaadelnud K. Gergen ja R. Baumeister. Kirjanduslikud tekstid on antud tähendusseostes käsitatavad meediumidena, mis haakuvad teatud ajastule iseloomulike lugejahoiakutega. Ka meie lähtusime noorte identsuse analüüsimisel kirjandussotsioloogilistest ja kirjandust kui meediateadust iseloomustavatest põhimõtetest.
Nõukogude Eesti identsus
Mõiste “nõukogude Eesti identsus” on meie käsituses poliitilis-ideoloogiliselt neutraalne sõnaühend. Eesmärk pole anda hinnangut elule nõukogude Eestis, võrreldes seda endise või taasiseseisvunud Eesti Vabariigi eluga. Samas ei käsita me elu nõukogude Eestis ka monoloogiliselt ühetähendusliku nõukogulikustumise protsessina. Lähte-eeldus on, et nõukogude Eesti oli tähenduslikult ambivalentne eluruum, kus poliitilis-ideoloogilised väärtused ei olnud inimestevahelistes tavaelusuhetes ainumääravad. Samas puudutasid need väärtused 1950. ja 1960. aastatel inimeste tavaelu siiski vahetumalt kui hilisematel aastatel, sest nõukogude Eesti eluruumi kujunemise üheks lähtepiiriks olid ju paratamatult seosed ning suhtumised omaaegse Eesti Vabariigi eluväärtustesse. Seda nn eesti aega kui minevikku oleme tähistanud sõnaga “keelutsoon”, kuna avalikult ei tohtinud antud tähendusruum nõukogude Eesti eluga kokku puutuda.
Minevikuta tulevikugeneratsioon
Noored, kes olid 1960-ndate alguses 18-aastased, pidanuksid vanavanemate ja vanemate väärtushoiakuid omal kombel edasi kandma. Antud sotsiokultuurilises olukorras ei tahtnud ega saanudki noored olla aga nn jätkajad, kuna nende elu seisukohalt oli kultuuriliselt eelolev (st Eesti Vabariigi aeg) elutu tähendusruum, sel puudus seos kaasajaga. 1960. aastate alguse 18-aastaste noorte (kultuuritähenduslikult pidetu generatsiooni) identsust iseloomustas tõrjuv suhtumine minevikuruumi, sest oleviku seisukohalt oli minevik perspektiivitu. Otsimine kui selline oli väärtus iseenesest.
Antud noortepõlvkonda võiks seetõttu nimetada ka etapiks, asusid nad ju otsekui kahe maailma piiril, neil puudus kultuuriline oma-ruum. Selles mõttes võib neid käsitada ka pidetu generatsioonina. Seetõttu keskendusid nad olevikule ning tulevikule, millel puudus minevikutähenduslik mõõt. Need noored tundsid, et on ise siin ja praegu kõige tuleva lähtepunkt. Olevikuline lähedus kui selline oligi nende elu peamine mõõt, sest polnud vanemate generatsioonide millekski kohustavat minevikku. Nii tekkis neil mulje, et kõik tulevikku suunatud eesmärgid ja ideaalid on reaalselt lähedal ja kättesaadavad. Nad otsisid innukates vaidlustes abstraktset ideaalset inimest ning diskuteerisid ideaaliidee üle.
Kogu elu algaks justkui olevikust ja nii võivad ka kõige abstraktsemad tõed tunduda realiseeritavad. Implitsiitselt on see kõik aga paraku üksnes võõranduv lähedus. 1970. aastate lõpus hakkaski vahetu lähedus inimestevahelisest kommunikatsioonist kaduma. 1980-ndate eesti noorte identsust iseloomustas aga juba lausa eksistentsiaalne üksindus.
Vaikusemaski taga
1960. aastate lõpul ei väärtustanud 18-aastased enam rahutuid maailmaparandajaid ja ideaaliotsijaid. 1960-ndate alguse ideaaliotsijad on muutunud skeptilisteks kahtlejateks, olles ära õppinud, et elus tuleb käituda pragmaatiliselt ning balansseerida tõe ning väära piirimail.
1970. aastate 18-aastased ei pea enam vaidlusi tõe nimel. See noortepõlvkond, erinevalt 1960. aastate alguse noortegeneratsioonist, on kaotanud usu sõnadesse ja sellesse, et need üldse inimesi siduda või ühendada võiksid. Noored tajuvad, et tõde on kusagil sealpool sõnu. Sõnad on nende jaoks muutunud pelgaks maskiks, sest sõnad võivad olla kahepalgeliselt silmakirjalikud. Nii püüavad noored vaikimismaskiga varjata, et on teadlikud sellest, kui olulised on elus enese väline presenteerimine ja endast mulje jätmine; et inimene ning tema probleemid omavad tähendust vaid ta sotsiaalsest funktsioonist lähtuvalt ning et ka isiklik peab alati olema allutud sotsiaalsele kui üldist väljendavatele huvidele. Sotsiaalne kompetentsus tähistabki 1970. aastatel varjatult oskust olla nn kahepalgeline inimene.
1970. aastatel suhtlevad inimesed seega nn mittemeeldiva vaikimise ruumis. Noorte suhtumises vanemasse generatsiooni võib tihti täheldada teatud põlastav-tõrjuvat hoiakut. Mõistetakse, et rahuliku kooseksistentsi nimel ei maksa vanematega kõigest rääkida, ja nii kujunebki nn mittemeeldivat vaikimist sisaldav kommunikatsioon. Vaikimine hakkab iseloomustama ka noorte omavahelist suhtlemist. Ehedate mõtete ja tunnete väljendamine on raskenenud. Koosolemine algab tundest, et vastastikuseks mõistmiseks tuleb murda välja omaenda üksindusest. Noortel on aga siiski veel lootust, et inimesi eraldav egoistlik vaikimisebarjäär ületatakse ning lõpuks võib ikkagi jõuda vastastikuse mõistmiseni. Mask kui kahepalgelisuse sümbol on veel midagi sellist, mille soovi korral võib ette panna ja jälle eest ära võtta. Inimene valitseb maski üle, sest eeldatakse, et tegelikud mõtted ja tunded ei vaja maski taha varjumist. Tuleb ainult osata leida see tee, mis viib teise inimese mõistmiseni.
Mask kui inimese loomus
1980. aastatel on noorukiikka jõudnud nende inimeste lapsed, kes 1960-ndate alguses olid ise 18-aastased. 1960. aastate alguse generatsioon on 1980. aastatel keskeas, umbes 40–45-aastased. Ühiskonnas on võtmepositsioonid seega generatsiooni käes, kes kasvas esimese põlvkonnana üles ainult ja üksnes nõukogude ühiskonnas ning kel seetõttu puudus isiklik kogemus vaba Eesti kultuurijärjepidevuslikust mälust.
Oskus elada on 1960-ndate põlvkonnale tähendanud oskust balansseerida sotsiaalse aktsepteeritavuse piirimail. Määrajad, mis kehtib ja mis mitte, on sealjuures nad ise. 1980-ndate ühiskonda iseloomustavaks tunnusjooneks ongi seetõttu kujunenud korporatiivne kasumask. Ametlikult lubatava ja mittelubatava piirid on muutunud ähmaseks ja formaalselt hapraks. Maskist on saanud inimese loomus, kasulikkuse sümbol, mis toob tulu – riietab, toidab ja kaitseb samas ka teiste eest. Olla maskita – see tähendaks indiviidile sotsiaalse eksistentsi lõppu. Seetõttu kantaksegi maski kõikjal ja kõik omandab tähenduse vaid vahendava maski kaudu. Inimene on muutunud iseendale võõraks ning määratlematuks kauguseks.
1980. aastate kommunikatsiooni iseloomustab distantseerunud suhtlemine. Suhted ja suhtlemine on muutunud väärtuseks omaette ning seetõttu on eriliseks väärtuseks kujunenud oskus luua kasulikke formaalseid suhteid, olles ühtaegu ka ise sel eesmärgil teiste jaoks vahend. Elupõhimõtteks on muutunud teadmine, et ühiskond on midagi formaalset, mida näiliselt aktsepteeritakse, tegelikult aga ignoreeritakse, sest päriselt lähtutakse eelkõige n-ö oma-maailma seadustest. Noorukid peavad selle nn formaalselt aktsepteeritud tõese ja õigeni jõudma iseseisvalt, kuna vanemad sekkuvad nende isiklikku ellu üldiselt vähe. Väärtustatud on ratsionaalne energiline teoinimene.
1980-ndate noorukid (1960-ndate noortepõlvkonna lapsed) elavad seetõttu näiliselt vaba iseotsustamise maailmas. Tegelikult on nende vabadus rangelt piiritletud, kuna vabadus tähendab kohustust tunda iseseisvalt ära ning hoida kinni vanemate loodud maskilisusest kui kooselu mõõdust. 1980-ndate noortepõlvkond ongi harjunud kandma maski, sest nad teavad, missugune on reaalne maskideta elu, kus alati leidub “sõber”, kes nõrka kohta märgates lööb, et selle hoobiga oma väärtust iseenda ja teiste silmis tõsta; et hetkeks tähelepanu keskpunkti tõusta. Kasuprintsiibist lähtuv vastastikune hoolimatus kujundabki olulisel määral 1980-ndate aastate inimestevahelist suhtlemist üldse ja nii ei julgetagi kedagi endale ligi lasta. Paljud 1980-ndate noored ei söanda seepärast välja näidata, kes nad tegelikult on. Ja vaevalt nad seda isegi teavad. Osa nendest tahab olla sellised nagu teised. Nagu need, kes oskavad viimase moe järgi riietuda ning kelle keha ei ole tantsupõrandal krampis ja kohmakas. Tahetakse olla n-ö popp, sest keegi ei tee sinuga tegemist, kui oled teistmoodi.
Nende vanemad ei tea laste muredest üldjuhul midagi, sest vanemate meelest on ainult siis kõik korras, kui poeg või tütar normaalselt sööb, hästi õpib ja ainult korralike vanemate lapsi koju toob. 1980. aastatele näibki olevat iseloomulik, et osa vanemaid kasvatab oma lapsi pigem formaalsest kohustusest kui armastusest laste vastu. 1980-ndate noored on sarkastiliselt küünilised ja isegi jõhkralt halastamatud. Nende jaoks pole mingeid muid piire peale nende oma “mina”. Seetõttu on nad aga ka väga üksildased, kohatud ja kodutud inimesed, kes ei tunne end kuuluvat kuhugi ega pea kedagi päris-oma-inimeseks. Ka nende oma “mina” on neile tundmatu ja hirmutav. 1980. aastate noorte iseenda lähimaks läheduseks ongi nende üksindus. Isegi selline lähedus, mis peaks olema käegakatsutavas kauguses – kodu, vanemad, õed-vennad, sõbrad – on 1980. aastate noortele üksnes näivalt sealsamas lähedal. Ollakse koos, kuid ometi üksteisest kaugel – keegi ei vastuta kellegi eest ja keegi ei tunne kellegi ees mingis suhtes kohustust, kuna kellegagi ei olda sisemiselt lähedalt seotud, sest ei julgeta näidata oma ehedat “mina”.
Tagasipilk
Need, kes 1960. aastate alguses olid 18-aastased ning on meie käsituses nimetatud kultuurilise oma-ruumita minevikuta tuleviku-generatsiooniks, on 1980. aastateks kasvatanud üles uue pidetu generatsiooni, kes on vanema põlvkonnaga koos elades ära õppinud, et ellu ja teistesse inimestesse tuleb suhtuda pragmaatiliselt ja ratsionaalselt. 1980-ndate noorte arvates ollakse teistega koos, kui see on kasulik. Ja formaalselt kuulutaksegi kokku, kuna kasu saab lõigata ning jagada ju üksnes vastastikku. Elatakse põhimõttel: sinu maski tulust tõmban maski mina, mis sulle kulu ja sina siis oled sulus. Nn sulu-noored küsivad aga: “Kust algab siis vastastikune hoolimine?” 1980. aastate ühiskonnas jääb see küsimus vastuseta. Ehk teab vastust tänapäev?

REET LIIMETS,
Tartu Ülikooli
saksa filoloogia
õppetooli lektor
 

Mõni aeg tagasi toimus Tallinnas Soome Instituudis Eesti-Soome ühisseminar noorte identiteedist ja eneseotsingutest. Eesti poole sõnavõtjad olid kasvatusteadlane Tiiu Kuurme siis veel TPÜ-st ja Reet Liimets Tartu Ülikoolist. Mõlemad sõnavõtud olid tähelepanuväärsed. Kui veel 1990. aastate algulgi oli identiteedist rääkimine kohati tabu ja kohati lihtsalt segane teema, siis nüüd on uuringud sel teemal mõlemas riigis suurt huvi äratanud. Nagu ütles Soome Instituudi juhataja Jaana Vasama: “Kas saab inimese jaoks olla tähtsamat teemat kui see, kes ma olen, kuidas olen siia tulnud ja iseeneseks saanud?”
Tiiu Kuurme rõhutas, et praegu kiputakse identiteetidest koguni hoiduma. Võimalused on avanenud, maailm lahti ja seetõttu ollakse sageli arvamusel, et vahetamisele ei kuulu mitte ainult elukaaslased, vaid ka maailmavaade. Haridus on eestlaste jaoks olnud väärtustatud. Mäletame ju kõik Jakob Hurda sõnu, et vaimult tuleb saada suureks ka siis, kui kogult oled väike. Haridus on omataoline suhetes olemise viis, mille tulemuseks on muudatused inimteadvuses. Inimene õpib iseendaga midagi peale hakkama, see aga tähendab, et ta vabaneb mitut laadi sõltuvustest.
Tiiu Kuurme uuris, millisena õpilane ennast koolis kui institutsioonis tajub, kes ta on kooli jaoks. “Üks hallist massist, tühi koht, üks tuhandest, liikuv pearaha,” nii või umbes nii vastasid pooled küsitletud 17-aastastest noortest. Ennast peeti enamasti keskmiseks õpilaseks ja tundus, et keskmise surve õpilastele on väga tugev. Siiski oli vastustes märgata ka keskmisega leppimatust, sarkasmi, püüdu rikkuda kooli reegleid, et eristuda ja selle kaudu teistsuguseks areneda. Nagu turumajandusele omane, näevad õpilased end kooli klientidena ja koolitoodangu toorainena.
Ettekandja väitis, et kool ei peaks olema kroonu maja, vaid laste maja. Paraku saavad õpilased oma staatuse tõttu kooli vähe mõjutada. 17-aastased noormehed vastasid aga vahel, et nemad on kooliga rahul – nad ei tahtnud midagi muuta ega kooli panustada, sest nad ei hooli koolist. Kui aga kooli siiski muuta, soovitakse oma elu kergendamiseks teha vähem koolitöid, koolimajad võiksid olla ilusamad ja õpetajad humaansemad.
Tiiu Kuurme nentis, et noored peavad kooli haridusasutuseks, kus teadmiste ja tarkuste nimel ollakse valmis mõndagi välja kannatama. Tulevik tundub noortele ähvardav, sest elus sisenevad nad võitlusväljale, mitte teiste haritud inimeste sekka. Paraku on õpilase roll pannud nad vastutusest hoiduma. Kui küsiti, mida ettekandja eesti koolis muudaks, vastas Tiiu Kuurme: “Teeksin kooli pedagoogiliseks asutuseks. Tooksin kooli pedagoogilise mitmekesisuse. Praegu tundub koolikasvatus üheülbaline, kool ja kasvatus on üksteisest võõrandunud.”
Pärast seda oli põnev kuulata Reet Liimetsa, kelle ettekandest suur osa on ülal avaldatud. Ta rääkis sellest, missugused on praeguste noorte vanemad ja vanavanemad olnud oma nooruses, mis on neid mõjutanud ja suunanud.
Praegused vanavanemad, 1960. aastate noortegeneratsioon oli esimene 18-aastaste noorte põlvkond, kes kasvas üles nõukogude ühiskonnas, kuid oli samas oma vanemate ja vanavanemate jutustuste kaudu seotud varasema ajaga. Vanemad kartsid tihtipeale minevikust rääkida, vanavanemad aga eeldasid, et lapsed jätkavad Eesti Vabariigi elu traditsioone. Seda kõike sai aga rääkida ainult perekonnas, privaatses ringis. Seetõttu oli tegemist pidetu generatsiooniga, omamoodi etapipõlvkonnaga, kellest sõltus nõukogude Eesti elu edasi. 1980. aastate põlvkond oli juba hoopis teistsugune, paljuski kehtisid pragmaatilisemat laadi normid, mis kehtivad ka praegu. Et saada aru, millised oleme praegu, peame teadma, millised olime varem ja millised olid meie eelkäijad.

LINDA JÄRVE