Tänapäeva tasemele vastavast õpetajakoolitusest saab rääkida vaid kui ülikoolikoolitusest. Ainult ülikoolikoolitus on teaduspõhine, st ülikool on teadus- ja õppeasutus. Tallinna Ülikool ei sündinud tühjale kohale.
 
Tallinna Pedagoogikaülikooli akadeemiline prorektor Heli Mattisen kirjeldas vastuseks Tallinna Ülikooli vastastele (ÕpL, 28.01.) veenvalt, et ülikool on teinud tõhusat tööd, täitmaks Lissaboni strateegia soovitusi. Oli meeldiv lugeda, et muutuva ja areneva ühiskonna vajadustele vastab vaid uuringutel põhinev, probleeme ennetav ning arenguvajadusi analüüsiv õpetajakoolitus.
Nii Tallinna Ülikooli loomine kui ka tsiteeritud artikli seisukohad teevad rõõmu, annavad lootust, et ehk nüüd ometi mõtestatakse tänasel tasemel, kuidas kindlustada Eesti arengut kõikide tasandite hariduslülide kaudu.
Vanem generatsioon püüdis juba viisteist aastat tagasi korraldada Eesti hariduselu niiviisi, et kõrgharidus tugineks teaduspõhisele ülikooliharidusele, mis oma teaduslike läbitöötlustega tagaks haridussüsteemi kõigi lülide eesmärgiselge arengu. Siin pidi oma kaalukas roll olema nüüd lõpuks loodud Tallinna Ülikoolil. Tartu Ülikool ei soovinud siis ja paistab, et sisuliselt ei soovi ka täna võtta endale haridusteaduslikul alusel haridus- ja koolikorraldusprobleemide teoreetilise lahendaja rolli. Miks muidu nimetati endaga liidetud Tartu Õpetajate Seminar lihtsalt haridusteaduskonnaks, loomata olulisi teadusstruktuure.
Õpetajakoolitust ei saa ignoreerida
Arvan, et nüüd peab Eesti õpetajaskond olema väga tähelepanelik, kuidas kulgeb Tallinna Ülikooli ülesehitus.
Palju on põhjendatud, miks Tallinna Ülikooli vaja on. Tahan kiita rektor Mati Heidmetsa tema väljaöeldud seisukoha eest, et Tallinna Ülikooli nime omistamine ei ole veel ülikooli loomine. See on vaid ülikooli loomise algus.
Mida ei tohiks suure töö tuhinas silmist lasta? Tänu Rein Raua aktiivsele osalusele on esile tõusnud Humanitaarinstituudi temaatika ja filoloogia ning üldse humanitaarteadused laial alusel. See on hea, sest ka õpetajakoolituse sisulisest ülikoolistamisest rääkides ei saa mööda laiapõhjalisest humanitaarharidusest. Aga oleks andestamatu viga mitte märgata, et iga Eesti ülikool peab arvestama ka õpetajakoolitusega.
Kõik õpetavad õpetajat
Miks on kõik valmis õpetajat õpetama, aga õpetaja justkui ei tohigi, ei peagi kellelegi teisele nõu andma? Miks sotsioloog õpetab õpetajat kõikmõeldavate mõjutusvormidega ja õpetaja kuulab teda andunult, sekkumata millegagi sotsioloogi töösse? Miks ei õpeta õpetaja sotsioloogi, kuidas muuta küsitlused tõsiseltvõetavamaks, et need aitaksid noore inimese kasvatusele enam kaasa, ühiskonna lõhestumise fikseerimise asemel aitaksid seda vältida?
Miks me sallime, et väga paljud seavad oma egoistliku ja läbimõtlemata tegevusega kooli kasvatustöö korralduse ette ebanormaalselt palju amoraalseid mägesid (reklaamid, internetiportaalid, jõhkrad filmid, pornot tulvil telesaated jm). Miks õpetajaskond ei lähe vastupealetungile? Miks ei nõua õpetajad dialoogi – analoogiliselt kultuuritegelastega, kellel on alati asja sekkuda ja iga elunähtuse kohta midagi öelda? Miks ei teadvustata, et õpetaja kuulub intelligentsi hulka ja intelligentsi kohus on osutada ühiskonna vigadele ning pahedele? Miks eelistab õpetaja vaikida ja omavahel kiruda?
Ülikool peab kujundama haritlase
Asi on selles, et õpetaja tunneb ennast igasuguse tõsisema dialoogi jaoks millegipärast ebakindlalt. Teda on kasvatatud olema vaoshoitud ega ole õpetatud tõsiseid ühiskonnaprotsesse analüüsima ja argumenteeritult väitlema.
Aga see ei pruugi nii olla ega tohiks enam niiviisi jätkuda. Uus, sisuliselt arvutipõhine kooli õpetus- ja kasvatuskeskkond nõuab dialoogi eeskujulikku valdamist. Monoloog, ükskõik kui hea metoodikaga vürtsitatud, ei sobi enam eriti hästi klassituppa. Haridustöötaja kaitseseisund, alates ministeeriumist ja lõpetades lasteaiaga, ei sobi enam nüüdsesse egoistlikult “kõiketeadvasse” maailma. Ülikool üldse, õpetajakoolitusele orienteeritud ülikool aga eriti, peab kujundama oma stuudiumi vältel üliõpilastes maailma laiemalt nägeva ja elunähtusi ning arenguid argumenteeritult analüüsiva ja probleemidele lahendusi pakkuda oskava haritlase. Vaid niiviisi saab tagada elluastumisküpsuse keskhariduses; saab rääkida haridusest, mis on üldise harituse nurgakivi. Ja alles selle kõrval saab korraldada ja peab korraldama ka spetsialisti koolitust, mis samuti on obligatoorne ja praktilise nõudluse seisukohast vältimatu.
Siin lähebki ülikooliharidus lahku rakenduskõrgkooli haridusest. Viimase puhul on stuudiumi pearõhk spetsialisti ettevalmistamisel, kellel on soovitav tunda ka ühiskonna protsesse, aga kes ei pea oma kutsetöös neid protsesse analüüsima.
Allakirjutanule tundub, et kahetsusväärselt paljudel juhtudel ei saada aru, milleks ülikooli nimi kohustab. Miks muidu on Eestis nii palju ülikoole? Kas nendele asutustele litsentsid andnud haridus- ja teadusministeeriumgi on litsentsitaotlejatelt nõudnud kõige olulisemat kriteeriumi – teadustööd? Või on lati maksimumkõrguseks seatud teaduskraadide olemasolu?
Ülikool peab tuginema teadustööle
Olgem ausad, väga paljudel juhtudel piirdub kraadiomanike teadustöö väitekirja kaitsmisega. Nii võib olla küll edukas õppejõud, kuid ülikooli koorma kandmine eeldab, et õppetöö tugineb selles ülikoolis aktiivselt viljeldavale teadustööle. Teadustööd ei saa hinnata ainult teiste loodu tsiteerimise põhjal, ükskõik kui suur lugemus selle taga ka oleks, vaid ikkagi uue, oma originaalloomingu alusel. Ainult et selleks ei pea see looming ilmuma ilmtingimata rahvusvahelistes teadusväljaannetes. Ka Eesti mastaabis on võimalik teadusloomet mõõta. Siin tuleb kasuks ülikoolide konkurents.
Selle valgusel on Tallinna Ülikooli üks esimene kohus Eesti riigi ees haridusteadusele alusepanemine. Tallinna Pedagoogikaülikool likvideeris Eestis eksisteerinud, vähemalt osaliselt haridusuuringutega tegelnud pedagoogika uurimiskeskuse, kui haridusministeerium omal ajal talle PTUI üle andis. Siis tõotati viia uurimistöö laiemale alusele. Seda pole sündinud, aga uurimistöö tuleb laiemale alusele viia tõepoolest, mitte piirduda didaktilis-metoodilise temaatikaga.
Tuleb tunnistada, et ülikool siin üksinda toime ei tule. Vaja on ministeeriumi tugevat abi, kas või kõrgkoolide juures praegugi tegutsevate mitmesugustes vormides uurimispunktide liitmiseks. Eesti hariduskorralduse arengu seisukohalt on see hädavajalik. Tahaks loota, et ülikooli niisuguse all-lüli loomise etteotsa asub samasugune oma asja andunud elluviija, nagu on Rein Raud olnud Humanitaarinstituudi asju korraldades.
Kui meil on oma haridusteaduslikud uuringud, on meil ka õpetajakoolituse selge kontseptsioon. Kui meil on õpetajakoolituse selge kontseptsioon, on meile ka selge, kuidas Eesti koolivõrku kõige otstarbekamalt korraldada.
Loodan väga, et Eesti hariduse üle otsustajate ajurakkudesse on jõudnud tõdemus, et igasuguseid haridusideid saab realiseerida ainult õpetaja kaudu. Ja ainult õpetaja kaudu saab ühiskonna väärtushinnanguid sihipäraselt humaansuse poole nihutada. Enamik teisi ühiskonnaprotsesside mõjutajaid on kas rahakummardajad, oma ego või komplekside teenijad. Seda tuleb õpetajakoolitusel silmas pidada, eriti selle ülikoolistamisel.
Atraktiivse vaimse keskkonna poole
Mõni aeg tagasi kulgenud arutelu TPÜ keeleteaduskonnas toimuvast ja ülikooliõppe tagamiseks välislektorite kutsumise kahtluse alla seadmine osa TPÜ professorite poolt ei ole ega olnud päris üheselt mõistetav. On vägagi teretulnud, kui ülikool kasutab ära kogu tema piirkonnas oleva teaduspotentsiaali.
Loomulikult peab ülikoolil olema tugev teaduspõhine õppejõudude kaader, aga Tallinna tingimustes, kus kõrge kvalifikatsiooniga oma ala spetsialiste leidub lisaks teadusasutustele ka kümnetes organisatsioonides, on väga oluline leida võti, kuidas teha niisugustele inimestele loengupidamine ja seminarikorraldamine ahvatlevaks. Tõsi, sageli on siin takistuseks ülikooli rahanappus, aga olen päris kindel, et leidub väärikaid intellektuaale väljastpoolt ülikooli, kes on puhtast uudishimust ja enese proovilepanemiseks nõus oma teadmisi uue haritlaspõlvkonnaga jagama. See oleks ülikooli imago loomiseks vägagi vajalik.
Ülikool peaks ennast rohkem avalikkusele ilmutama. Avalike loengute ja diskussiooniõhtute valgusel saaks tallinlane hinnata ülikooli vaimset seisu, aga ka ise sekkuda küsimuste, soovituste ning nõuannetega, mis võivad edaspidise õppetegevuse korraldamisel vägagi ära kuluda. Eeskujuks võiks seada kas või Peeter Ernitsa eestvedamisel Õpetajate Majas korraldatavad diskussioonid. Tallinna Ülikool saaks niisuguseid üritusi korraldada veelgi sisukamal alusel. Ülikoolile oleks see väga positiivne reklaam.
Kui käis väitlus Tallinna Ülikooli loomise või mitteloomise ümber, väitsid skeptikud, et Tallinna Ülikoolil ei paistagi teadlasi olevat. Põhiliselt olid need kriitikud Tartust. Mati Heidmets vastas seepeale, et terve hulk TPÜ õppekavasid on saanud akrediteerimisel kõrgema hinde kui TÜ õppekavad. See on tore, aga on fakt, et avalikkus TPÜ teadustööst suurt ei tea. Tõe huvides – ega suurt teata ka TÜ teadustööst. Eks teadustöö hindamine olegi teadlaste endi hulgas kõige aktuaalsem teema ja õigus on ka see, et las ülikoolid ise, ilma sekkumata korraldavad oma teadust, töid ja tegemisi. Aga silmas on vaja pidada ka teist aspekti.
Vanade ülikoolide nagu vanade riikidegi puhul räägitakse sageli heauskselt, kui hästi seal on, sest alati on olnud – isegi kui see ei vasta tegelikkusele. Uute riikide ja uute ülikoolide puhul peab pakutav info olema palju kordi ulatuslikum, sisukam ja löövam, muidu ei kujune nendest üldsuse silmis ühiskonnaelu kaalukaid sambaid. Seega, arendagem teadust, aga tehkem see ka nähtavaks ja kuuldavaks. Siis ei küsita enam Tartus ega mujal, kes need teadlased on, meie pole neist kuulnud.
Tallinn vajab välise, kaubamajade atraktiivsuse kõrvale ka vaimselt atraktiivset keskkonda. Loodan, et Tallinna Ülikool kujuneb selleks oma uue hoonetekompleksi, uute vaimsete liitlaste ja läbitunnetatud arengukavadega.

KALJU LUTS,
haridustegelane