Lugemine teeb targaks

  Jüri Sööt, kel on kaks filoloogilist kõrgharidust, on õpetanud vene keelt Saku Gümnaasiumis, eesti ja soome keelt Tallinna Mustjõe Gümnaasiumis. 2000. aastast on ta oma firma, Kiirlugemiskooli õppejõud. Õpetanud selle ajaga kiiremini lugema 2500 inimest, õpilasi, õpetajaid, õppejõudusid, ärieliiti, suurfirmade, pankade, ministeeriumide töötajaid jne. Mida kiirlugemine endast kujutab ja miks on vaja seda õppida?
 
Me elame infoajastul. “Bill Gates väidab, et ühe inimpõlve jooksul võib info hulk 3–4 korda suureneda, aga me loeme ikka sama aeglaselt, tõenäoliselt isegi aeglasemalt kui sada aastat tagasi, sest nüüd on peale raamatute ka palju muid põnevaid asju,” ütleb Jüri Sööt. Tema sõnul peavad inimesed lugemisoskust iseenesestmõistetavaks. Kuigi heal juhul oskab hästi lugeda üks sajast ja väga hästi lugeda vaid üks tuhandest, ei mõtle enamik inimesi sellele, kuidas paremini ja kiiremini lugema õppida. Sest ka lugemine on protsess, reeglipärane tegevus.
Jüri Söödi sõnul algab õige lugemine teksti eelvaatlusest. Sa pead endale kõigepealt selgeks tegema, mida tahad teada saada, mida juba tead, kus saadud teavet kasutada võiksid ja kas sul vaadeldavat teksti üldse vaja lugeda on. Kui lugemise eesmärk paigas, on paigas ka tähelepanu ja inimene saab keskendunult, arusaamisega lugema hakata ning vajaliku meelde jätta, meeleshoidmine käib aga juba kordamise kaudu. Eelvaatlus annab ülevaate, kuidas tekst on kirja pandud, kas laused on lihtsad või pikad ja keerulised, kui palju on kasutatud terminoloogiat jne, määrates lugemise strateegia ehk kas lugeda kiiresti või aeglaselt.
Kiirlugemine ei tähenda pealiskaudsust, vaid ratsionaalset ajakasutust. “Harward Business School’is tehtud uuring näitas, et spetsialist kulutab päevas tekstide lugemisele 1–3, keskastme juht 2–4, tippspetsialist 3–6 ja tippjuht 4–6 tundi. Kiirlugemisoskus aitab aega oluliselt kokku hoida. Kahekordne filoloog Jüri Sööt on kaugel sellest, et õhutada inimesi ilukirjandust kiiresti lugema. “Märksõna on paindlikkus. Hea lugeja on paindlik lugeja. Kiiresti tuleb üle käia igapäevasest infost, ajalehtedest-ajakirjadest, e-postist, erialakirjandusest. Erialaspets otsib tekstist peamiselt seda, mida ta veel ei tea, tal pole tarvidust seda sõna-sõnalt läbi lugeda. Ilukirjanduse lugemine peab aga naudingut pakkuma,” ütleb ta.
Kiirelt lugedes jääb rohkem meelde
Inimene mõtleb kordi kiiremini, kui loeb. Aeglane lugeja loeb, arusaamist arvestades, 500 tähemärki minutis, kiire – 10 000, ülikiire – 20 000. Et nii heade tulemusteni jõuda, tuleb saada lahti mitmest puudusest. Jüri Söödi sõnul on esimene ja kõige lihtsamini ületatav neist regressioon ehk lugemise ajal tagasi vaatamine. Kuigi arvatakse, et aeglane lugemine on põhjalik, pole see nii. Vaid vähesed inimesed suudavad aeglaselt lugedes keskenduda. Maailmakuulus vene psühholoog Lev Võgotski väitis juba 1931. aastal, et mida kiiremini inimene loeb, seda rohkem talle meelde jääb. Kiiresti lugejal tavaliselt keskendumisprobleeme pole. Tal pole aega tagasi vaadata ega unelema hakata. Kuuajalisel kursusel aitab ainuüksi regressioonist lahti saamine tõsta arusaamist ja lugemistempot 2–3 korda.
Aeglase lugemise üks põhjusi on nõrk tähelepanu. Kiirlugemine treenib kompleksselt tähelepanu, mälu, kiiret mõtlemist, intuitsiooni. Piltlikult öeldes – paneb pähe vana arvuti asemel uue. Keskenduda aitavad ajalimiidi seadmine, oskus teksti kiiresti haarata, olulist ebaolulisest eristada ja meelde jätta.
Tavatekstides on peaaegu 75% ulatuses vett ehk ülearust. Näiteks selle asemel et kirjutada “Hobune joob ämbrist”, on lause “Maakera paljudel geograafilistel laiustel arvukalt esindatud paariskabjaliste perekonna esindaja teostab oma orgaanilise vedelikuvajaduse rahuldamise protsessi sisseimamise teel nõust, mille diameeter peab kindlasti olema suurem selle, paariskabjalise isendi koonu diameetrist”. Sellised õpikutekstid polegi nii haruldased.
Suu loeb kaasa
Maailma kiirlugemise spetsialistide hinnangul on kõige raskem saada lahti artikulatsioonist ehk lapsepõlves lugema õppimisel omandatud harjumusest lugedes keelt ja huuli kaasa liigutada. Artikuleeriv lugeja ei suuda lugeda oluliselt kiiremini, kui ta räägib ehk rohkem kui 800 tähemärki minutis. Moskva teadlasel akadeemik Oleg Andrejevil kulus artikulatsiooni summutamise meetodi – spetsiaalse kaheksa löögiga koputusrütmi – väljatöötamiseks kümme aastat. Rütmiline koputamine lugemise ajal välistab kaasarääkimise, sest nii pea, kui ütleme loetava sõna valjusti, läheme rütmist välja. Andrejevi meetod on efektiivne ja unikaalne, sobides ükskõik millises keeles lugejaile. “Üks minu paremaid õpilasi, Ülo Vooglaid, kes viitsis nõutud 20 tundi täis koputada, soovitab seda nüüd kõigile,” teab Jüri Sööt.
Lugemiskiiruse tõstmiseks on oluline laiendada ka pilguvälja. Inimese kõige teravama nägemise tsoon, kus toimub lugemine, on ainult 1,5 kraadi. Optimaalse nägemise tsoon hõlmab 15, perifeerne tsoon, kus suudetakse esemeid ainult ähmaselt eraldada, 35 kraadi. Spetsiaalse treeningu korral – pilguvälja treenitakse näiteks eriteenistuste töötajatel ja tippsportlastel, meeskonnamängus tuleb näha nii palli kui ka kaaslasi – võib pilguväljaga tajumine ulatuda isegi 180 kraadini. Võrdluseks: lindudel on see 350, jänestel 270, kaladel 220 kraadi.
Kiirlugemises rakendatav nn rünnakumeetod – lugeja libistab silmad üle teksti, tabades loetu mõtte mitte kogu lauset, vaid üksikuid sõnu lugedes – nõuab korraga suurema tekstilõigu haaramise võimet. Selline lugemisviis, mis võimaldab tekstist kiiresti olulist haarata, sobib hästi ajakirjanduse, populaarteaduslike tekstide või lisaõppematerjali puhul.
Balzac suutis korraga haarata terve fraasi. “Mõtete sisseimamine lugemisprotsessi ajal oli tal fenomenaalne. Tema pilk haaras korraga 7–8 rida ja mõistus tabas mõtte silmapilkselt. Tihti aitas üksainus sõna saada aru tervest fraasist,” on meenutanud tema kaasaegsed
Mälu vajab treenimist
Einstein ei lugenud tähti, vaid kujundeid. “Sõnad või keel, nagu nad kirjutatakse või hääldatakse, ei mängi minu mõtlemismehhanismi juures mingit rolli. Minu psüühiline mõtlemine koosneb märkidest või enam-vähem selgetest kujunditest, mida ma võin vajadusel reprodutseerida ja nendega siis kombineerida ja mängida,” on ta oma lugemisviisi ise iseloomustanud.
“Kujundlik mõtlemine oli meil kõigil väga hästi arenenud lapsepõlves, mil kasutatakse peamiselt aju paremat, loovuse poolkera. Niipea, kui õppisime lugema, hakkasime valdavalt kasutama aju vasakut, sõnalis-loogilis-analüütilist poolt. Tähtedega pole aga võimalik nii palju edasi anda kui pildi, kujundi või hieroglüüfiga. Kiirlugemise kursusel püüame muu hulgas arendada ka kujundlikku mõtlemist. Lasen oma õpilastel mingit mõistet, näiteks ilu, rikkus või muud kujutada. Loodud kujund peab aitama hiljem seda mõistet meenutada. See paneb aju parema poolekera tööle ja inimene hakkabki märkide keeles mõtlema. Siin pole midagi uut, vanades kultuurides on see kõik juba olnud,” ütleb Jüri Sööt.
Värskete uurimuste kohaselt kannatab järjest enam 20–30-aastaseid inimesi tõsiste mäluhäirete all. “Mälu vajab treenimist. Ajal, mil kõik vajalik on arvutis ja mobiiltelefonis olemas, ei viitsita oma pead tööle panna. Kui vene teadlased käisid 1999. a Jaapani ühes kõige tuntumas erakoolis, kus õpivad samuraide järeltulijad, nägid nad seal vaid 3–4 arvutit. Jaapanlased ütlesid, et on aru saanud – loob inimene, mitte arvuti. Arvuti on ainult abivahend.
Jüri Sööt ütleb, et eri aegadel tehtud uuringute kohaselt saab inimene kuni 90% teadmisi lugedes. “Lõppkokkuvõttes taandub ülikooliharidus ja haritus lugemisele. Ja see on suutelisus tudengid lugema motiveerida, mis annab ühele heale ülikoolile sisu. Oxfordis ei õpita ainet, vaid inglise keeles sõna-sõnalt: loetakse seda,” väidab Inglismaal Oxfordis õppinud Paavo Piik. “Moskva metroos loeb 20% inimesi. Sama on täheldatud Londonis. Üldse Euroopas (nt suured raamatumessid) ja eriti Skandinaavia maades on lugemine popp! Meil Eestis öeldakse aga, et moodsas kodus pole raamatutele ruumi,” on Sööt nördinud.
Eesti Nokia võiks olla õppima õpetamine
Lugeda tuleb mõtestatult, teha märkmeid ja loetust lühikokkuvõtteid. “Kahjuks ei pea inimesed tihti vajalikuks seda teha, mõistmata, et kulutatud aeg teeb end hiljem tasa. Huvitava mõtte või fakti leidmiseks ei pea kogu teksti uuesti läbi lugema,” ütleb Jüri Sööt, kes oma isiklike raamatute lõpus olevad vabad lehed hariliku pliiatsiga täis kirjutab.
Loetu tuumani aitab jõuda lugemise integraalalgoritm, lühendatult LIA – lugemise ajal kindlas järjekorras toimuv mõttetegevus. Inimene peab pärast teksti lugemist suutma teha sellest kiiresti konkreetse, loogilise ülevaate, nimetades pealkirja, autori, allika, teema, autori argumendid, uudsed faktid, lugema väikese kriitilise hoiakuga ja lõpuks tooma välja teksti läbiva dominantse mõtte. Jüri Sööt teab, et tema kursustel käinud kasutavad seda metoodikat edukalt oma töös. Näiteks vandeadvokaadid väidavad, et see aitab neil kaitsekõnesid koostada ja välisministeeriumis kasutatakse LIA-t mitmes osakonnas.
Lapsevanemad on tundnud elavat huvi ka lastele mõeldud lugemisõpe-tuse vastu. Esialgu on olemas vaid O. Andrejevi 11–14-aastastele lastele mõeldud metoodika. Jüri Sööt lubab sügiseks teha ka eestikeelse variandi, et aidata lahendada üht hariduse valupunkti – õpetada lapsi õppima.
“Endel Tulving ütles mulle, et õppimise õpetamine võikski tulevikus Eesti Nokia olla,” ütleb ta. Jüri Söödi arvates peaks kiirlugemine kindlasti ka õpetajakoolituses sees olema. Tal on sellest näiteks Peeter Normaku ja paljude teistega juttugi olnud, kuid esialgu ei ole asjad veel paigast nihkunud.
Ilus sõna “õpetaja”
Jüri Sööt ütleb, et talle ei meeldi eriti nimetus “koolitaja” või “treener”. Kõige meelsamini nimetab ta end õpetajaks, selliselt nagu seda sõna (erinevalt meie ühiskonnast) väärtustatakse nt Idamaades. Pärast Tartu Ülikooli vene filoloogia osakonna lõpetamist õpetas ta Saku Gümnaasiumis viis aastat vene keelt ja seejärel Tallinna Mustjõe Gümnaasiumis eesti ja soome ning TEA keeltekoolis soome keelt. Teise kõrghariduse omandas ta töö kõrvalt TPedI-is soome keelt ja kultuuri õppides.
Juba kümme aastat tagasi oli ta vaimustuses Soome koolisüsteemist, ehkki sellal oli soome ime alles algusjärgus. Ta soovitab kindlasti lugeda Kaur Hansoni artiklit “Kool peaks olema parema elu alus” (PM, 6.04.05).
Tavakooliõpetajana pühendas Jüri Sööt enda sõnul kõige rohkem tähelepanu õpihimulistele noortele. “Kui sul on kaheksa tundi, ei jätku kõigeks lihtsalt energiat, pead õppima oma jõudu jaotama. Õppimisvalmis klassis andsin endast rohkem. Kõige suurem koolirõõm oligi see, kui nägid, et õpilastele su aine meeldis ja nad tahtsid õppida. Aga see oleneb juba väga paljus õpetajast!”
Kuigi kiirlugemisfirma on edukas, ei soovi Jüri Sööt end alatiseks eraettevõtlusega siduda. “Ärkan igal hommikul mõttega, kas saame mõne kursuse müüdud, kas jätkub raha palkadeks ja maksudeks. See tekitab pidevat stressi. Pealegi olen ma ärimaailma jaoks liiga sinisilmne, usaldan inimesi ja täidan oma lubadusi,” põhjendab ta.
Jüri Sööt ütleb, et kui õpetaja palk tõuseks vähemalt sellisele tasemele, et ta suudaks peret toita, läheks ta mõne aja pärast hea meelega kooli tagasi – rakendama neid oskusi, mis ta õppima õpetamise valdkonnas on saanud. Tema sõnul lahendaks vääriline palk nii mõnegi kooliprobleemi: motiveeriks noori õpetajaks õppima ja paneks õpetajad oma kohast kinni hoidma, seega ka paremini töötama.
““Kool on olemas selleks, et luua paremat maailma ja kasvatada õnnelikke inimesi,” lõpetab Kaur Hanson oma artikli. Olen temaga sajaprotsendiliselt nõus,” ütleb Jüri Sööt.