Vägivallatus on võimatu

  Tekkis ahvatlus koolivägivallast kirjutada, kuigi ma tavaliselt ei taha rääkida teemadel, millest kõik räägivad. Nii nagu ma loen parajasti moes olevaid raamatuid alles siis, kui kära nende ümber on vaibunud. Lood, mida jutustan, on 10–15 aasta tagused ja sündinud väikeses kogukonnas, kus inimesed on üksteisel kogu aeg silme all. Tänane päev oma linnastumisega pakub kindlasti enamat.
 
Mul on poeg, kes läks kooli 1989 ja sai algklassides alailma tappa või oli muul moel nöökimise objekt. Ta oli lihtsalt teistsugune, ei viitsinud rahmeldada, ei rääkinud juba lasteaias motikatest ja autodest ega lärmanud, vaid ehitas nohistades koos omasuguse sõbraga mängunurgas linnu ja kindlusi. Kui püüdsin seletada, et autod-motikad on kõige tavalisemad poiste jutud, ja küsisin, millest temal siis rääkida meeldiks, ohkas väikemees: “A mul meeldib rohkem elust…” Lasteaeda minek oli üldse üks katsumus. Kui küsisin, miks ta minna ei taha, vastas ühesõnaliselt: “Lõugavad.”
Aeg-ajalt tappa
Algklassides tuli mu poeg pidevalt koolist kas sinikaga silma all või kraavi tõugatuna üleni porisena või muidu õnnetuna. Ma ei teinud sellest numbrit, sest mulle tundus, et päris ühepoolne asi ei olnud. Sel teistsugusel poisil oli nimelt omamoodi mõtlemine ja eriliselt terav tõe väljaütlemise võime. Teistel poistel ei jätkunud ta vastu muid argumente kui rusikad. Viimaks harjus ta ka ise sellega, et aeg-ajalt tappa sai. Eriti on mul meeles üks dialoog.
Laps tuli koolist. Astus mu töötuppa, osutas näpuga sinisele silmale ja lausus harjunud häälel: “Näe, jälle sain.” – “Mille eest siis sedapuhku?” küsisin sama tavalisel toonil. – “Mina ei teinud mitte midagi, kui Rain tuli heast peast kallale ja andis tou!” – “Ja sina olid kohe päris vait?” imestasin. – “No ega ma päris vait ikka küll ei olnud!” kiitis väikemees uhkelt.
No selge. Lõugade eest saidki, mõtlesin, aga ei ütelnud midagi.
Kord oli juba hiline õhtupoolik, kuid laps polnud ikka veel koolist tulnud. Hakkasin muretsema ja mõtlesin otsima minna, kui ta tuli. Nukravõitu, norus 8-aastane noormees.
Lugu oli järgmine. Poisid läksid pärast tunde kõrvalisse metsatukka puude otsa ronima. Ronisid ja ronisid, kuni isu täis sai ja läksid koju. See, et minu Pets hüüdis, et ta ei saa enam alla, ei huvitanud kedagi. Ta oli isegi palunud, et keegi ta alla aitaks – teised ainult naersid. Kükitas siis vennike puu otsas ja tihkus nutta. Me ei saa kunagi teada, kui kaua ta seal puu otsas konutas ja hirmu tundis: kui ronimine algas, oli valge, kui ta koju jõudis, oli noor hämarus. Võib-olla istuks ta seal tänapäevani, kui üks töölt mööda otserada koju ruttav kodanik poleks tihkuva vennikese alla aidanud.
Lohutasin, kuidas oskasin, keetsin teed ja andsin õpetussõnad kogu eluks (nii kommenteeris ta ise suurena): “Mu laps, enne, kui kuhugi ronima hakkad, vaata, kuidas tagasi saad.”
Tänukiri
Järgmine lugu juhtus äärelinnas, suurte majade asukate aiamaal. Oli palju vihma sadanud. Poiss tuli pimeda hakul tuppa – nutta tihkudes, porine ja ühe kummikuga.
Poisid olid käinud uues linnaosas ühes pooleli majas peitust mängimas. Mängust isu täis, hakati koju minema. Otsetee läks üle porilis-saviliste aiamaade. Teised poisid läbisid otsetee kiirelt ja kadudeta, meie mehike aga jäi savisse kinni. Hüüdis, mis ta hüüdis, appi keegi ei tulnud. “Kui nad nägid, et ma kinni jäin, panid kõik jooksu,” seletas ta mulle, ise selges arusaamatuses. Siis juhtus taas nii nagu metsatukas, kus tavaliselt keegi ei käi, et üks juhuslikult prügiämbrit välja viiv naisterahvas märkas porimeres hädasolijat ja tõmbas ta kaldale.
“Nüüd pead sa küll ajalehte tänuavalduse panema,” kommenteerisin seda imelist pääsemist. Ta pani. Toimetusel jätkus huumorimeelt, ta avaldas selle nii, nagu noormees kirjutanud oli: “MA TÄNAN SETATÄTI KES MU PÕLLUMÄEL SOPSEEST VÄLJATIRIS”. Ja nimi all.
Üldiselt kiusati vennikest veel ja veel, ja enda eest seista ta ei osanud. Pöördusin psühhiaatri poole. Psühhiaater ütles: “Las läheb karatetrenni!” Hakkasin naerma – no mida niisugune hale kuju, kes võimlemistunniski parema meelega pingil istub, karates teeb!
“Teistele pole tähtis, mida ta seal teeb, vaid et ta seal käib,” ütles laste hingede asjatundja. Nii me tegimegi. Sellest alates kiusamine tõesti lakkas.
“Kõigi rõhutute kaitsja”
Nüüd algas uus etapp: ahistatud poisikesest sai “kõigi rõhutute kaitsja”. Ühel pimedal sügisõhtul saabus noormees koju sõnatuna, tõmbus oma tuppa ega pajatanudki päevasündmusi. Õige pea selgus, miks. Uksekell. Ukse taga klassijuhataja ja üks lapsevanem. Pets oli tema poja nokki löönud ja tagasi vaatamata sündmuskohalt lahkunud. Ajupõrutus. Kiirabi.
Hiljem sain asjaolud teada. Suurem poiss oli jõe peal hakanud väiksemaid kiusama ja tahtnud – parajate roppuste saatel – väikeste ehitatud parve ära võtta. Pets siis lõi, teine kukkus. Rahvast ümberringi küll, nii ta minema kõndiski, tagajärgedele mõtlemata. Oli tükk seletamist, et teismelisele mõned eetikapunktid selgeks teha.
Siis tuli Õismäe kool. Ja linn oli midagi muud. Igal hommikul enne tunde varitsesid eelmisel aastal koolist välja langenud kutid koolimaja ümbruses uustulnukat, kes nende meelest nende koha klassis ära oli võtnud. Kui Pets oli juba neli korda tappa saanud, pandi kooli juurde politseivalve. Ei aidanud, kutid varitsesid trollipeatuse ja koolimaja vahel. Siis hakkas isa poissi autoga koolimaja ukseni viima.
Pisikene, paks ja prillidega
Mu sõbranna poeg hakkas nelja-aastaselt lugema, kuid teda ei huvitanud ükski laste- või juturaamat, ta luges ainult teatmeteoseid. Ei kirjandusõpetajast ema ega kabemeistrist isa suutnud talle mingit muud lektüüri pähe määrida: poiss istus teisele korrusele viiva trepi all ja nohistas oma teatmeteoseid lugeda. Augusti keskel tuli seesama sõbranna mulle külla ja oli murest täitsa murtud: “Jumal, küll!” ahastas ta, “Taivo läheb kooli! Pisikene, paks, prillidega, põristab “r”-i ja on pealekauba jõle tark – see hakkab ju iga vahetund peksa saama!” Õpetajana teadis ta hästi, mis koolis toimub.
Läkski siis Taivo kooli. Esimene veerand hakkas just lõppema, kui minu poole saabus õhevil ema: “Tead, kui õnnelik ma olen! Poiss tuli koolist, märkus päevikus: “Taivo kakleb vahetunnis.” Meie Taivo kakleb! Ta polegi nii tossike, kui ma kartsin!”
Ka selline võib olla ema õnn. Ja ei kuulnud ma keskkooli lõpuni, et keegi Taivole liiga oleks teinud. Tänase seisuga on tehnikaülikooli lõpetanud, üliõpilaste üleriigiliste mälumängude võitja, oma kõrgkooli õppejõud.
Ja üks teine poiss. Pikk kõhn kõrend. Prillideta täiesti abitu. Praktiliselt ilma muskliteta. Isa jättis ta maha. Käis kahe naisega ja abiellus teisega, kui laps oli pooleaastane. Saatuse tahtel sattusid poisid, kellel oli sama ees- ja perekonnanimi, kuuendas klassis ühte klassi: see teine Andrus Kasepää oli istuma jäänud. Ja siis see algas…
Kutid olid kavalad – koolis ei peksnud. Küll aga koduteel. Prille läks iga nädal paar. Sinikad. Verevalumid. Ema käis koolis – pedagoogid olid jõuetud. Ühel päeval tuli ema meile. “On humanismi ilminguid,” ütles mõrult, “nüüd kästakse enne peksma hakkamist prillid ära võtta…” Kaastundlik silmaarst kirjutas plastikprillid.
Ema võttis Andruse pärast 7. klassi koolist ära. Et Kärdla kaugõppes olid ainult keskkooliklassid, koristajast ema aga liiga vaene, et lasta poisil kaks korda nädalas Haapsalus õhtukoolis käia, jäigi noormehel põhikool lõpetamata. 16-aastasena tuli kooliteatrisse, sai juurde enesekindlust. On väga arenenud mõtlemisega, palju lugenud ja intelligentne noor inimene. Viimasel ajal teeb heavy-bändi ja korraldab üleriigilisi festivale. Töötab helitehnikuna, kirjutab täiesti arvestatavat luulet, valdab arvutigraafikat ja hariduse puudumise all eriti kannatavat ei näi.
Üldiselt tundub mulle aga, et nii ahistajate kui ka ahistatavate puhul on kodud midagi väga olulist tegemata jätnud. Kas kaitstakse ahistatavat liiga või antakse ahistajale õigus: “poisid on poisid”, “koolis on ikka kakeldud” jne. Tüdrukute vägivallast ei tea meie siin saarel eriti midagi. Minu noortekeskuses on küll üks tüdrukute kätš olnud, ja see oli üpris jõhker.